3-1-1-84-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-84-11

Otsuse kuupäev

3. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Meelis Põldemaa ja Taisto Leeri süüditunnistamises

KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7) järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-07-15098

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Põldemaa kaitsja vandeadvokaat Marina Valge ja Taisto

Leeri kaitsja vandeadvokaat Margo Lemetti, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a kohtuotsus osaliselt:

1.1. Meelis Põldemaa ja Taisto Leeri süüditunnistamises ning karistamises KrK § 139 lg 3 p 1

(KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7) järgi metsamaterjali varguses Mattu-Varese kinnistult, samuti

Taisto Leeri karistamises Aeda kinnistult metsamaterjali varguse katses;

1.2. Meelis Põldemaalt, Taisto Leerilt ja Indrek Jürisaarelt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks

361,74 euro väljamõistmises ning A. S.-i kasuks 53 041,56 euro väljamõistmises.

2. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a kohtuotsus muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Määrata Advokaadibüroole Valge & Uiga makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Meelis

Põldemaale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend)

eurot ja 8 (kaheksa) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 35

(kolmkümmend viis) senti.

6. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtumenetluse käigus käesolevaks kriminaalasjaks ühendatud kolmes kriminaalasjas anti lisaks

Meelis Põldemaale ja Taisto Leerile kohtu alla ka Kalle Erenvert, Mart Kalmus, Kalver Orgmäe ja

Indrek Jürisaar, kuid nende huvides ega vastu kassatsioone ei esitatud.

2. M. Põldemaale esitati süüdistus KrK § 155 lg 2 p-de 1 ja 2 (KarS § 356 lg 1) ning KrK § 139 lg 3 p

1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi.

2.1. KrK § 155 lg 2 p-de 1 ja 2 (KarS § 356 lg 1) järgi süüdistati M. Põldemaad esmalt selles, et ta

teostas koos K. Erenverdi, M. Kalmuse ja T. T.-ga viimase nimele vormistatud kinnistutel kasvavate

puude mahavõtmisel raietööliste abi kasutades ebaseaduslikku metsaraiet ning tekitas keskkonnale

ajavahemikus 1999. kuni 2000. aastani Otsa ja Tämme kinnistutel kokku 440 300 krooni ulatuses

kahju ning ajavahemikus 2000. kuni 2001. aastani Alakalde, Saariku ja Luige kinnistutel kokku 376

250 krooni ulatuses kahju.

M. Põldemaale esitati KrK § 155 lg 2 p-de 1 ja 2 (KarS § 356 lg 1) järgi süüdistus samuti selles, et ta

tekitas koos eeluurimisel tuvastamata isikutega 2002. aasta talvel Võrumaal Haanja vallas Puustuse

kinnistul ebaseaduslikku metsaraiet teostades keskkonnale 99 358 krooni ulatuses kahju.

2.2. KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi süüdistati M. Põldemaad esmalt selles,

et ta varastas koos T. Leeri ja I. Jürisaarega 2002. aasta aprillis Tartu maakonnas Konguta vallas

Mattu-Varese maaüksuselt 2185 tihumeetrit A. S.-ile kuuluvat kasvavat metsa koguväärtusega 1 026

570 krooni ning tekitas raielangi koristamata jätmise ja pinnase kahjustamisega keskkonnale kahju

kokku 5660 krooni suuruses summas.

M. Põldemaale esitati KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi süüdistus ka selles, et

ta varastas 2002. a maikuus Võru maakonnas Haanja vallas Hulaku külas H. T.-le kuuluvalt Sulondu-

A kinnistult 616 tihumeetrit puitu koguväärtusega 250 000 krooni.

3. T. Leerile esitati süüdistus KrK § 155 lg 2 p 1 (KarS § 356 lg 1), KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2

(KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3) ning KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi.

3.1. KrK § 155 lg 2 p 1 (KarS § 356 lg 1) järgi esitati T. Leerile süüdistus selles, et ta teostas koos

K. Orgmäega ajavahemikus 1. kuni 7. märtsini 2001 Põlva maakonnas Värska vallas Vaartsi külas A.

P.-le kuuluval Mäe I kinnistul kasvavate puude mahavõtmisel raietööliste abi kasutades

ebaseaduslikku metsaraiet ja tekitas keskkonnale 161 700 krooni ulatuses kahju.

3.2. KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 (KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3) järgi süüdistati T. Leeri esmalt selles, et

ta lubas varem varguse toimepannud isikuna koos K. Orgmäega varalise kasu saamiseks pettuse teel

M. ja E. T.-le teostada neile kuuluval Põlva maakonnas Põlva vallas Lutsu külas asuval Kudra I

kinnistul metsaraiet vastavalt kehtivale seadusele, puidu realiseerida ning tasuda saadavast rahast

pärast metsa ülestöötamise eest kokkulepitud tasu ja koorma veokulu mahaarvamist ülejääva summa

E. ja M. T.-le. Kavatsemata kinnistu omanikele kogu kokkulepitud raha tasuda, asus K. Orgmäe

metsaraiet teostama. Pärast Keskkonnainspektsiooni ning E. ja M. T. sekkumist koostas K. Orgmäe

selleks, et tekitada kannatanutes pettekujutlus, et neile makstakse raha vastavalt realiseeritud

puidukogustele, 18. juulil 2001 Põlva maakonnas Põlva vallas Lutsu külas E. P. nimelt kasvava metsa

raideõiguse võõrandamiseks lepingu, millele märkis, et kohustub teostatava metsaraide eest tasuma

E. T.-le 40 000 krooni. Tasunud M. T.-le 4000 krooni, tellis K. Orgmäe koos T. Leeriga eeluurimise

käigus tuvastamata isikutelt Kudra I kinnistul 145 männi ja 107 kase raide ning väljaveo ja realiseeris

kogu puidu, kuid jättis E. ja M. T.-le ülejäänud 36 000 krooni tasumata. Varjamaks isikut, kellelt E. ja

M. T. saaksid raha nõuda, esines T. Leer kannatanute ees juristina, kelle nimi on T. L. ja kes kaitseb

nende huve. Kui kannatanud hakkasid pärast puidu realiseerimist teda otsima, varjas T. Leer end

kannatanute eest.

KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 (KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3) järgi esitati T. Leerile süüdistus ka selles, et

ta tegi koos K. Orgmäega võõra vara saamiseks pettuse teel A. ja R. R.-ile ettepaneku müüa Põlva

maakonnas Veriora vallas Viira külas asuva Välba kinnistu 2,4 hektari suurune maatükk. Kui

omanikud ettepanekuga nõustusid, lubasid T. Leer ja K. Orgmäe panna tehingu vormistamiseks kinni

notariaja, kuid tegelikkuses seda ei teinud, vaid alustasid omanike nõusolekuta ning ülestöötatud

puidu eest tasu maksta kavatsemata kinnistul raidetöödega. Kui A. ja R. R. raidetööd peatasid ning K.

Orgmäelt selgitust nõudsid, tegi K. Orgmäe kannatanutele ettepaneku sõlmida kinnistu ostu-müügi

lepingu eelleping, milleks kutsus nad 23. augustil 2001 Tartu linna ühte baari. Eesmärgiga luua

kannatanutes pettekujutlus kavatsusest kinnistu eest kokkulepitav summa tasuda, esitles T. Leer end

A. ja R. R.-ile notarina ning esitas neile allkirjastamiseks kinnistu ostu-müügi eellepingu, mille

kohaselt kohustus K. Orgmäe tasuma kannatanutele kinnistu eest 30 000 krooni. Samas baaris andis

T. Leer A. ja R. R.-ile ettemaksuna üle 3000 krooni, lubades ülejäänud summa tasuda hiljem. Mõne

aja möödudes tasus K. Orgmäe A. R.-ile veel 4000 krooni, kuid jättis ülejäänud 23 000 krooni

tasumata.

3.3. KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi süüdistati T. Leeri esmalt selles, et ta

teostas ajavahemikus 20. kuni 23. aprillini 2002 Põlva maakonnas Värska vallas Pattina külas V. H.-

le kuuluval Aeda kinnistul metsamaterjali varguse toimepanemise eesmärgil R. K. kaasabi kasutades

vahendlikult ebaseaduslikku metsaraiet, mille käigus langetati 74,4 tihumeetrit männipalke

koguväärtusega 37 745 krooni ja 60 senti ning tekitati keskkonnale 26 198 krooni ulatuses kahju.

Vargus jäi lõpule viimata V. H. sekkumise tõttu.

T. Leerile esitati KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi süüdistus samuti selles, et ta

teostas ajavahemikul 1. kuni 5. maini 2002 Põlva maakonnas Orava vallas Tamme külas koos

I. Jürisaarega Ü. V.-i ja V. T. kaasomandis oleval Lehese kinnistul metsamaterjali varguse

toimepanemise eesmärgil R. F.-i kaasabi kasutades vahendlikult ebaseaduslikku metsaraiet, mille

käigus langetati 600,6 tihumeetrit metsa koguväärtusega 340 518 krooni ning tekitati keskkonnale 38

970 krooni ulatuses kahju. Vargus jäi lõpule viimata V. T. sekkumise tõttu.

T. Leeri süüdistati KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi viimaks ka selles, et ta

varastas koos M. Põldemaa ja I. Jürisaarega 2002. aasta aprillis Tartu maakonnas Konguta vallas

Mattu-Varese maaüksuselt 2185 tihumeetrit A. S.-ile kuuluvat kasvavat metsa koguväärtusega 1 026

570 krooni ning tekitas raielangi koristamata jätmise ja pinnase kahjustamisega keskkonnale kahju

kokku 5660 krooni suuruses summas.

4. Tartu Maakohtu 12. juuni 2007. a määrusega lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo

aegumistähtaja möödumise tõttu kriminaalmenetlus T. Leerile KrK § 155 lg 2 p 1 (KarS § 356 lg 1)

järgi esitatud süüdistuses.

5. Tartu Maakohtu 24. septembri 2010. a otsusega mõisteti M. Põldemaa KrK § 155 lg 2 p-de 1 ja 2

(KarS § 356 lg 1) ning KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi õigeks ja märgiti, et

Eesti Vabariigil tuleb süüdistatavale hüvitada ühe aasta ühe kuu ja üheksa päeva jooksul alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju.

Sama otsusega mõisteti KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi õigeks ka T. Leer.

KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 (KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3) järgi tunnistas maakohus T. Leeri aga süüdi

ning karistas teda üheaastase vangistusega. Juhindudes KarS § 68 lg-st 1, arvati eelvangistuses

viibitud kolm kuud ja kaheksa päeva T. Leeri karistusaja hulka ning KarS § 73 alusel jäeti lõplik

karistus - kaheksa kuud ja kakskümmend kaks päeva vangistust - kolmeaastase katseajaga tingimisi

täitmisele pööramata. Tsiviilhagidena mõistis maakohus T. Leerilt ja K. Orgmäelt solidaarselt välja

40 000 krooni kannatanu E. T. pärijate kasuks ning 29 050 krooni Eesti Vabariigi kasuks.

6. Tartu Maakohtu 24. septembri 2010. a otsuse peale esitasid apellatsioonid T. Leeri kaitsja

vandeadvokaat Margo Lemetti, K. Orgmäe ja I. Jürisaare kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn,

kannatanu A. S.-i esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal ning Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ene Timmi.

6.1. T. Leeri kaitsja vaidlustas T. Leeri süüditunnistamise ja tsiviilhagide rahuldamise ning taotles

selles osas maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista T. Leer õigeks ning

jätta tsiviilhagid rahuldamata. Alternatiivselt taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist T. Leeri

süüditunnistamises üksnes KrK § 143 lg 2 p 2 järgi ja temale mõistetud karistuse kergendamist,

lugedes T. Leeri karistuse kantuks eelvangistuses viibimisega.

6.2. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse M. Põldemaa ja T. Leeri õigeksmõistmise ning

M. Põldemaale riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise osas. Tühistatud

osas taotles prokurör süüdistatavate süüditunnistamist ja nende karistamist, samuti vaidlustatud

kuritegudega seotud tsiviilhagide rahuldamist ning nende tagamiseks M. Põldemaale kuuluva vara

aresti alla jätmist.

6.3. Kannatanu A. S.-i esindaja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist, T. Leeri ja I. Jürisaare

süüditunnistamist KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7) järgi Mattu-Varese kinnistult

pärineva metsamaterjali varguses ning süüdistatavatelt solidaarselt A. S.-i kasuks 829 920 krooni

väljamõistmist.

7. Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 24. septembri 2010. a

otsus osaliselt, sealhulgas Meelis Põldemaa õigeksmõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-

de 4, 6 ja 7) järgi Mattu-Varese kinnistult pärineva metsamaterjali varguses ning talle eelvangistuses

viibitud aja eest hüvitise maksmises. Maakohtu otsus tühistati ka T. Leeri õigeksmõistmises

KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7) järgi Mattu-Varese ja Aeda kinnistutega seotud

kuritegudes. Tsiviilhagidesse puutuvalt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse T. Leerilt ja

K. Orgmäelt solidaarselt 40 000 krooni väljamõistmises E. T. pärijate kasuks ning A. S.-i poolt

esitatud tsiviilhagi läbivaatamata jätmises. T. Leeri süüditunnistamise ja karistamise KrK § 143 lg 2

p-de 1 ja 2 (KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3) järgi Kudra I ning Välba kinnistutega seotud kelmustes jättis

ringkonnakohus muutmata.

Tühistatud osas tunnistati M. Põldemaa Mattu-Varese kinnistu episoodis süüdi KrK § 139 lg 3 p 1

(KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7) järgi ning talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära,

s.o 639,12 eurot. Arvestanud, et M. Põldemaa viibis eelvangistuses ühe aasta ühe kuu ja üheksa

päeva, millele vastab rahalise karistuse 1197 päevamäära, luges ringkonnakohus KarS § 68 lg 1 alusel

M. Põldemaale mõistetud karistuse kantuks eelvangistuses viibimisega.

T. Leeri tunnistas ringkonnakohus KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7) järgi süüdi Aeda

ja Mattu-Varese kinnistu episoodides ning mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 500

päevamäära, s.o 1597,79 eurot. E. T. pärijate kasuks mõistis ringkonnakohus T. Leerilt ja K.

Orgmäelt solidaarselt välja 2241,06 eurot (s.o 35 065 krooni). Mattu-Varese kinnistu episoodiga

seoses mõisteti I. Jürisaarelt, T. Leerilt ja M. Põldemaalt solidaarselt välja 361,74 eurot (s.o 5660

krooni) Eesti Vabariigi kasuks ning 53 041,56 eurot (s.o 829 920 krooni) A. S.-i kasuks. Aeda

kinnistu episoodi puutuvalt mõisteti T. Leerilt Eesti Vabariigi kasuks välja tsiviilhagi summas

1674,36 eurot (s.o 26 198 krooni). T. Leeri kaitsja ja prokuröri apellatsioonid rahuldati osaliselt,

A. S.-i esindaja apellatsioon täielikult.

7.1. Seoses M. Põldemaa ja T. Leeri õigeksmõistmisega Mattu-Varese kinnistult pärineva

metsamaterjali varguses märkis ringkonnakohus, et asjaõigusseaduse kasutusvaldust reguleerivatest

sätetest ega lepingust, millega seati 8. mail 2000 Mattu-Varese kinnistu suhtes sisse 30-aastane

kasutusvaldus E. S.-i kasuks, ei tulene E. S.-i õigust kinnistul olnud metsa majandamiseks. Järelikult

on alusetu maakohtu etteheide, et jättes E. S.-i tõendiallikana kohtule esitamata, pole võimaldatud

küsitleda kõiki isikuid, kes olid õigustatud Mattu-Varese kinnistul asunud puid realiseerima.

Lisaks jättis maakohus tõendikogumist alusetult välja tunnistaja T. L.-ile M. Põldemaa äratundmiseks

esitamise protokolli ega andnud hinnangut tema ütlustele. Nimelt tundis T. L. äratundmiseks

esitamise protokolli kohaselt M. Põldemaas ära isiku, keda ta nägi Mattu-Varese kinnistu langilt

väljaveetud palgiriida juures lauda lähedal autos. Kuna tunnistajat ei kuulatud enne äratundmiseks

esitamist äratundmist võimaldavate tunnuste ega iseärasuste osas üle ja ta ei viidanud ka äratundmisel

piisavalt konkreetselt tunnustele, mille järgi või millega seoses ta M. Põldemaa ära tundis, leidis

maakohus, et kõnealune protokoll tuleb tõendikogumist välja jätta. Ringkonnakohus maakohtu sellise

seisukohaga ei nõustunud ja märkis, et T. L. oli äratundmiseks esitamisele eelnenud ülekuulamisel

selgitanud, et nägi ainult isiku nägu ja isikut kirjeldada ei oska. Samas märkis tunnistaja, et ta võib

isiku ära tunda. Ringkonnakohus asus seisukohale, et see, kui isik ei oska äratundmiseks esitatava

objekti eritunnuseid välja tuua, ei tähenda, et teda pole nendes asjaoludes üle kuulatud. Nimelt on ka

Riigikohus oma varasemas praktikas märkinud, et äratundmiseks esitamine ei ole automaatselt

ebausaldusväärne, kui isik ei nimeta äratundmiseks esitamisel üksikasjalikult, milliste tunnuste järgi

ta isiku ära tundis. Samuti pole etteheidetav, kui isik ei ole olnud suuteline kirjeldama nähtut või

tajutut detailsemalt ja andma ütlusi äratundmist võimaldavate iseärasuste kohta. Kokkuvõtlikult

kinnitavad kriminaalasjas kogutud tõendid nii M. Põldemaa kui ka T. Leeri süüd.

7.2. Andes hinnangut T. Leeri õigeksmõistmisele katses varastada metsamaterjali Aeda kinnistult,

pidas ringkonnakohus esmalt vääraks maakohtu järeldust, et T. Leer ei olnud metsaraide organiseerija

ja tema eesmärgiks polnud metsamaterjali vargus. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud viitasid

ringkonnakohtu arvates sellele, et T. Leer organiseeris Aeda kinnistul teostatava metsaraide ja oli

teadlik, et V. H. nimel olnud metsadokumendid olid võltsitud. Samuti ei tingi T. Leeri

õigeksmõistmist see, et teda pole Aeda kinnistuga seoses kohtus küsitletud. T. Leerile Aeda

kinnistuga seotud küsimuste mitteesitamine tähendab üksnes seda, et süüdistatava ütlused kui tõend

selles episoodis puudub. Arvestanud, et süüdistataval oli võimalik oma selgitusi ja seisukohti soovi

korral avaldada ka omal initsiatiivil, leidis ringkonnakohus, et T. Leeri kaitseõigust pole rikutud.

7.3. Analüüsides maakohtu otsuse õiguspärasust T. Leeri süüditunnistamises seoses Kudra I

kinnistuga, märkis ringkonnakohus, et karistusõigusliku hinnangu andmisel süüdistatavate tegevusele

pole oluline, kas või millised tsiviilõiguslikud suhted olid T. Leeri ja K. Orgmäe vahel. Kuna

maakohus tuvastas kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt, et T. Leer ja K. Orgmäe lõid

kannatanutele ühiselt ja kooskõlastatult tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ning said

eksimuse tulemusena varalist kasu, on nende süüditunnistamine põhjendatud ja seaduslik.

7.4. Ringkonnakohus pidas õigustatuks T. Leeri süüditunnistamist ka seoses Välba kinnistuga ja

märkis, et süüdistatavad viisid kannatanud eksimusse eesmärgiga viimaste kinnistult saadud

metsamaterjalist varalist kasu teenida. Arvestanud, et petmise juures pole oluline tekitatud

väärkujutuse intensiivsusaste ja et karistusõiguse teoorias jaatatakse eksimuse olemasolu ka siis, kui

petetu on väga kergeusklik või lihtsameelne, leidis ringkonnakohus, et asjaolu, et T. Leer kohtus A. ja

R. R.-iga baaris, ei anna alust kahelda kannatanutel tekkinud eksimuses ega süüdistatavate teole

antud karistusõigusliku hinnangu õigsuses. Võtnud arvesse, et kriminaalasja kohtueelses menetluses

ei esitatud T. Leeri äratundmiseks A. R.-ile ega R. R.-ile, pidas ringkonnakohus asjakohatuks ka

etteheidet, et kannatanud pole T. Leeri ära tundnud. Kuna maakohtu otsusest nähtuvad nii mõlema

süüdistatava teopanused kui ka tõendid, millistele tuginedes maakohus oma järelduste tegemisel

lähtus, ei näinud ringkonnakohus põhjust maakohtu otsuse muutmiseks.

7.5. Samuti tuvastas ringkonnakohus, et M. Põldemaa sai hiljemalt 6. veebruaril 2003 teada, et talle

soovitakse süüdistus esitada ja teda süüdistatavana üle kuulata. Seega hoidis M. Põldemaa

kriminaalmenetlusest kõrvale ja järelikult puudub AVVKHS § 1 lg 3 p-i 2 arvestades alus talle

eelvangistuses viibimisega tekkinud kahju hüvitamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a otsuse peale esitasid kassatsioonid M. Põldemaa kaitsja

vandeadvokaat Marina Valge ja T. Leeri kaitsja vandeadvokaat Margo Lemetti.

9. M. Põldemaa kaitsja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse kaitsealuse süüditunnistamise osas ja

taotleb M. Põldemaa suhtes Tartu Maakohtu 24. septembri 2010. a otsuse jõustamist. Kassaatori

põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

9.1. Ringkonnakohus pole täitnud kehtivas kohtupraktikas valitsevat nõuet süüdistatava

süüküsimuses maakohtust vastupidisele seisukohale asumisel oma otsustust eriti põhjalikult

motiveerida. Ringkonnakohtu otsusest puuduvad nii sisuline tõendite analüüs kui ka viited maakohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vigadele, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega. Samuti ei selgu ringkonnakohtu otsusest, millistele tõenditele tuginedes arvas kohus, et

M. Põldemaa pani metsamaterjali varguse toime kavatsetult.

9.2. Ükski tõend ei kinnita M. Põldemaa seotust Mattu-Varese kinnistuga määral, mis võimaldaks

kahtlusteta tuvastada süüdistatava süüd metsamaterjali varguse toimepanemises. Tunnistaja A. L.

ütlused on vastuolulised ja pealegi osutas ta M. Põldemaale pelgalt kui metsamaterjali äraveoga

tegelenud isikule. Eelnev ei anna alust asuda seisukohale, et metsamaterjali varguse organiseeris

M. Põldemaa.

9.3. Arvestades, et M. Põldemaa lahkus Eestist 23. juulil 2002, olemata teadlik kriminaalmenetlusest

või asjaolust, et tulevikus tahetakse talle süüdistust esitada, pole ta kriminaalmenetlusest kõrvale

hoidunud. Kuna menetleja ei teatanud M. Põldemaale, et talle esitatakse süüdistus, ei ignoreerinud

süüdistatav Eestist lahkudes kohustust mitte lahkuda vastava ametiisiku või kohtu loata oma

elukohast. Samuti ei läinud ta pakku ega põgenenud. Eeltoodu tõttu tuleb M. Põldemaale hüvitada

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju.

10. T. Leeri kaitsja vaidlustab T. Leeri süüditunnistamise ning taotleb Mattu-Varese ja Aeda

kinnistutega seotud episoodides Tartu Maakohtu 24. septembri 2010. a otsuse jõustamist. Kudra I ja

Välba kinnistutega seotud episoodides taotleb kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

Tartu Ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

10.1. Ringkonnakohus tõlgendas kasutusvalduse lepingut ja asjaõigusseaduse sätteid vääralt ning

kohaldas tsiviilhagi rahuldamisel A. S.-i kasuks materiaalõigust ebaõigesti. Kuna A. S. seadis 8. mail

2000 Mattu-Varese kinnistu suhtes sisse 30-aastase kasutusvalduse E. S.-i kasuks, puudus tal 2002.

aasta aprillis õigus kinnistult pärineva metsamaterjali majandamiseks. Arvestades, et kasutusvalduse

saamise hetkest oli E. S. õigustatud Mattu-Varese kinnistul kasvavat metsa majandama ja langetatud

puid ebaseaduslikust valdusest välja nõudma, kahjustati metsamaterjali varguse toimepanemisel tema

varalisi õigusi. Seega tulnuks kannatanuna käsitleda E. S.-i.

10.2. T. Leeri süüditunnistamisel Mattu-Varese kinnistuga seotud episoodis tugines ringkonnakohus

ebausaldusväärsetele ja puudulikele tõenditele. Tähelepanuta jäeti nii tunnistaja R. K. ütluste

ebausaldusväärsusele osutavad väited kui ka asjaolu, et teised Mattu-Varese kinnistuga vahetult

seotud isikud ei teadnud T. Leerist midagi.

10.3. Tunnistades T. Leeri süüdi Aeda kinnistuga seotud episoodis, jättis ringkonnakohus hindamata

tunnistaja A. K. ütluste usaldusväärsuse ega selgitanud, millest pidi T. Leer aru saama, et V. H.

nimele vormistatud dokumendid olid võltsitud. Kuna kohtud pole tuvastanud, kust T. Leer võltsitud

dokumendid sai, ei piisa kogutud tõenditest tema süüditunnistamiseks. Arvestades, et tavapäraselt

võõrandatakse metsakinnistuid vahendajate kaudu ilma et ostja omanikku näeks, puudus metsa

ostmisega tegeleval T. Leeril alus arvata, et talle esitati võltsitud dokumendid.

10.4. Kudra I kinnistuga seotud episoodis jättis ringkonnakohus T. Leeri ja K. Orgmäe vahel sõlmitud

lepingud sisuliselt analüüsima ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Arvestades, et

kaastäideviijate vahelised tsiviilõiguslikud kokkulepped võivad välistada mõne grupi liikme

vastutuse, tuleb kuriteokoosseisu sisustamisel hinnata ka kaastäideviijate omavahelisi suhteid. Nii

tundis T. Leer K. Orgmäega sõlmitud lepingute tõttu Mattu-Varese kinnistult pärineva metsamaterjali

vastu põhjendatud huvi ja tema suhtlemine kannatanutega on alusetult loetud kaastäideviimist

tõendavaks asjaoluks. Kuna T. Leerist ei sõltunud kannatanute ega K. Orgmäe tegevus, ei saanud ta

Kudra I kinnistuga seotud kelmuse kaastäideviija olla ega K. Orgmäe lepinguliste kohustuste eest

vastutada.

10.5. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ei piisa T. Leeri süüditunnistamiseks Välba kinnistuga seotud

episoodis. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud vastuolusid kannatanute A. ja R. R.-i ütluste vahel ega

vastanud kaitsja apellatsioonis sisaldunud väitele, et eellepingut ei sõlmitud

Taisto-nimelise isikuga. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et T. Leer kannatanutega kohtus, pole

tõendatud, et ta tahtis neile tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust luua. Arvestades, et T. Leeri ei

saa K. Orgmäe lepinguliste kohustuste täitamata jätmise eest vastutusele võtta ning kohtuotsustest ei

selgu, milles seisnes T. Leeri roll A. ja R. R.-i petmisel, on T. Leer vääralt süüdi tunnistatud.

11.1. Kassatsioonivastuses peab prokurör ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi M. Põldemaa

süüditunnistamisel piisavateks ja veenvateks ning märgib, et süüdistatava huvides esitatud

kassatsioonis taotletakse valdavalt tuvastatud faktiliste asjaolude ümberhindamist. Kuna

kriminaalasjas kogutud tõendid annavad aluse asuda seisukohale, et M. Põldemaa hoidis

kriminaalmenetlusest kõrvale, ei kuulu eelvangistuses viibimisega tekkinud kahju hüvitamisele.

Arvestades, et kriminaalasja menetluse venimise tingis see, et ühiselt kuritegusid toimepannud isikud

olid tagaotsitavad erinevatel aegadel, pole riik kriminaalasja menetlemisel alusetult viivitanud.

11.2. Vastuseks T. Leeri huvides esitatud kassatsioonile märgib prokurör, et ka selles kaheldakse

tõenditele antud hinnangus. Ringkonnakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis õigesti ja otsust

põhjalikult motiveerinud. Puutuvalt E. S.-i ja A. S.-i vahel sõlmitud kasutusvalduse lepingusse juhib

prokurör tähelepanu asjaolule, et 22. septembril 2008 kuulati maakohtus kannatanuna üle A. S., kes

kinnitas, et ta oli kinnistu omanik ja et ta oli kursis kõigi kinnistul teostatud raietega. Kuna

kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus ega kohtulikul arutamisel ei küsitletud A. S.-i

kasutusvalduse ega E. S.-i kohta, ei saa pelk lepingu olemasolu olla tõendiks, mis lükkaks ümber

A. S.-i ütlused selle kohta, et Mattu-Varese kinnistul oli raiete teostamise õigus üksnes tema isal,

kelle tegevusega ta kursis oli. Samuti kinnitas A. S. kohtus, et ebaseadusliku raidega tekitati kahju

temale kui metsa omanikule. Eeltoodud põhjustel ei tekita kasutusvalduse lepingu olemasolu kahtlusi

M. Põldemaa, T. Leeri ega I. Jürisaare süüs.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium annab kõigepealt hinnangu M. Põldemaa ja T. Leeri Mattu-

Varese kinnistult pärineva metsamaterjali varguses süüditunnistamise seaduslikkusele (I), analüüsib

seejärel T. Leeri huvides esitatud kassatsiooni muude väidete asjakohasust (II), võtab kokku

kassatsioonimenetluse tulemused (III) ning lahendab viimaks M. Põldemaa kaitsja taotluse riigi

õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (IV).

I

13. Tühistades M. Põldemaa ja T. Leeri õigeksmõistmise Mattu-Varese kinnistult pärineva

metsamaterjali varguses ning tunnistades süüdistatavad selles kuriteos süüdi, ei nõustunud

ringkonnakohus maakohtu seisukohaga süüdistuse tõendamatuse osas. Nimelt oli apellatsioonikohtu

arvates jäetud tõendikogumist alusetult välja tunnistaja T. L.-ile äratundmiseks esitamise protokoll,

samuti polnud hinnatud T. L. kohtus antud ütlusi. Seoses eeltooduga märgib kolleegium järgmist.

14. Äratundmiseks esitamise protokolli on Riigikohtu varasemas praktikas peetud lubamatuks

tõendiks siis, kui äratundmiseks esitamine viiakse läbi enne ülekuulamist. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul on KrMS § 81 lg-st 1 tuleneva nõude eesmärgiks äratundja järelduste objektiivse

kontrollimise ja hindamise tagamine, mille tõttu ei tohi menetlustoimingute järjestusse suhtuda

formaalselt. /---/ Ülekuulamist läbi viimata pole menetlejal võimalik nõuetekohaselt selgitada, mida

teab isik tõendamiseseme asjaolude kohta ega täiel määral veenduda äratundja väidete objektiivsuses

ja tõelevastavuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr

3-1-1-52-09, p 11.2). Samuti on Riigikohus juhtinud tähelepanu asjaolule, et kooskõlas KrMS § 82 lg

1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel

objekt ära tunti. Selle nõude täitmisel saab olla sisuline tähendus, muuhulgas ka kaitseõiguse

tagamiseks, üksnes siis, kui on võimalik võrrelda ja hinnata, kas ja kuivõrd on need tunnused, mille

alusel objekt ära tunti, samased nende tunnustega, mille oli äratundja talletanud enda mällu varem

seoses kuriteosündmusega ja mille alusel ta lootiski objekti ära tunda (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p 10).

15. Täiendavalt selgitab kolleegium, et see, kas äratundmiseks esitamisele eelneva ülekuulamise abil

on äratundja edasisi järeldusi võimalik objektiivselt kontrollida ja hinnata või mitte, sõltub

ülekuulamise käigus saadud informatsioonist. Kui äratundja ei kirjelda, milliste tunnuste alusel ta

loodab objekti ära tunda, pole hiljem võimalik võrrelda, mille põhjal ta äratundmisel objektisamasuse

või -erisuse kohta oma järelduse tegi. Seega puudub sisuline erinevus olukordadel, mil äratundja ei

osanud objekti äratundmist võimaldavaid tunnuseid kirjeldada ja mil äratundjat objekti tunnuste osas

üldse ei küsitletud.

16. Kriminaalasja toimikust nähtuvalt andis T. L. 20. jaanuaril 2003 toimunud ülekuulamisel

järgmised ütlused: "2002. a varakevadel toimus Teedla lähistel metsaraie. Mind huvitas

langetusmasin ja selle töö. Mina nägin ühel õhtul - pimeda ajal - veel mingeid mehi seal askeldamas.

Nägin ainult tema nägu. Kirjeldada ei oska, võimalik et tunnen ta ära. Nägin teda vaid ühe korra." (vt

V kd tl 87). Äratundmiseks esitamisel kinnitas T. L., et tunneb fotol nr 2 ära mehe, keda nägi "langilt

välja veetud palgiriida juures lauda lähedal autos". Fotol nr 2 oli kujutatud M. Põldemaad. Kuna T. L.

ei nimetanud peale soo ühtki muud nähtud isiku tunnust, puudub kolleegiumi hinnangul objektiivne

võimalus tema poolt äratundmisel tehtud järelduse kontrollimiseks. Sel põhjusel nõustub kolleegium

maakohtu seisukohaga, et T. L.-ile äratundmiseks esitamise protokoll pole tõendina lubatav ja tuleb

tõendikogumist välja jätta. Tuginedes lubamatule tõendile, rikkus ringkonnakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.

17. Võttes arvesse, et ringkonnakohus pole selgitanud sedagi, mis T. L. poolt kohtus antud ütlustest

annab aluse seostada M. Põldemaad või T. Leeri Mattu-Varese kinnistul toime pandud

metsavargusega, rikuti apellatsioonikohtus kolleegiumi hinnangul ka kohtuotsuse põhjendamise

kohustust. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et olukord, kus ringkonnakohus

jätab näitamata, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse

kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates

tõendikogumile anda teistsugune hinnang, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 1999. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-38-99, p 7). Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a kohtuotsuses nõutavad

põhjendused seoses Mattu-Varese kinnistuga puuduvad. Eelneva tõttu tuleb kohtuotsus tühistada ja

saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule.

18. Arvestades, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul teistkordselt vaagida

muuhulgas ka A. S.-i tsiviilhagi rahuldamise õiguspärasust, jätab kolleegium seda puudutavatele

kassatsiooniväidetele vastamata, kuid juhib seoses kasutusvaldusega tähelepanu järgnevale.

AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks

kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3

sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal.

AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada

loodusvilja,

loodusvilja

omanikuks

vilja

asjast

eraldumisel.

Pidades

silmas

Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist

kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-

2-1-51-11, p 16), nähtub kolleegiumi hinnangul asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel

saab puude omanikuks kasutusvaldaja. Võimaldamaks tuvastada, kellele metsamaterjali vargusega

Mattu-Varese kinnistult kahju tekitati, tuleb tühistatud osas apellatsioonimenetlust korrata seega täies

ulatuses.

II

19. Vastuseks T. Leeri kaitsja argumentidele, millega vaidlustatakse T. Leeri süüditunnistamine

seoses Aeda, Kudra I ja Välba kinnistutega, kordab kolleegium varasemas praktikas märgitut, et

tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab

KrMS § 362 p-le 2 toetudes üksnes kontrollida, kas kohtud järgisid kriminaalmenetlusõigust, sh seda,

kas kohtuotsuste põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-11, p 9).

19.1. Tunnistades T. Leeri süüdi katses varastada Aeda kinnistult pärinevat metsamaterjali, selgitas

ringkonnakohus, miks pole võimalik eeldada, et T. Leer ise oma süüd tunnistab. Järelikult puudus

maakohtul ringkonnakohtu arvates alus seada T. Leeri süüditunnistamine sõltuvusse sellest, kas

kriminaalasjas on kogutud tõendeid, mis tema tahtlust otseselt kinnitavad. Samuti tõi ringkonnakohus

välja T. Leeri käitumise objektiivsed asjaolud, mis osutasid kaudselt süüdistatava tahtlusele Aeda

kinnistult metsamaterjali varastada. Kuna eeltoodust nähtuvalt juhtis ringkonnakohus tähelepanu nii

maakohtus tõendite hindamisel aset leidnud minetusele kui ka tuvastas kooskõlas kehtiva

kohtupraktikaga T. Leeri tahtluse teo tehiolude kaudu, pole ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust

rikkunud. Kassatsioonis väidetakse samuti, et kriminaalasjas kogutud tõenditest ei piisa T. Leeri

süüditunnistamiseks seoses Aeda kinnistuga, sest puuduvad andmed selle kohta, kuidas ja kellelt V.

H. nimele võltsitud dokumendid T. Leeri valdusesse jõudsid. Arvestades aga, et kaitsja pole

selgitanud, kuidas tekitab nimetatud asjaolu tuvastamata jätmine kahtluse T. Leeri süüdiolekus,

puudub kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus.

19.2. Kohtuotsuseid on nõuetekohaselt põhjendatud T. Leeri süü tuvastamisel ka Kudra I kinnistuga

seotud kelmuses. Nimelt on neis selgitatud, kuidas T. Leer kannatanud eksimusse viis ning millised

tõendid viitavad T. Leeri eesmärgile E. ja M. T.-s tekitatud pettekujutluse teel neile kuuluva vara

arvelt kasu saada. Arvestades, et ringkonnakohus põhjendas, miks ei mõjuta võimalikud

võlaõiguslikud suhted K. Orgmäega T. Leeri käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut, taotleb

kassaator T. Leeri süüditunnistamist vaidlustades sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist.

Eeltoodust

lähtudes

asub

kolleegium

seisukohale,

et

kohtuotsuste

tühistamiseks

kassatsioonimenetluses T. Leeri süüditunnistamises seoses Kudra I kinnistuga puudub alus.

19.3. Vaidlustades T. Leeri süüditunnistamist Välba kinnistuga seotud kelmuses, kordab kassaator

apellatsioonimenetluses esitatud väiteid, mis on ringkonnakohtu otsuses ammendavate põhjendustega

juba kummutatud. Nii on ringkonnakohus juhtinud tähelepanu asjaolule, et maakohtu otsusest

nähtuvalt suhtles K. Orgmäe vastavalt süüdistatavate teoplaanile vahetult metsatöölistega ja T. Leeri

roll seisnes metsatööde organiseerimises. Samuti esines T. Leer A. ja R. R.-i ees notarina eesmärgiga

kannatanute usaldus võita, et metsatööd saaksid Välba kinnistul segamatult jätkuda. Ringkonnakohus

rõhutas ühtlasi, et K. Orgmäe ja T. Leeri süüd kinnitavad kannatanute, tunnistajate ja K. Orgmäe

ütlused kogumis, ning märkis, et ei tuvastanud A. ja R. R.-i ütlustes vastuolusid, mis seaks kahtluse

alla T. Leeri osaluse kelmuse toimepanemises. Arvestades nii ringkonnakohtu otsuses sisalduvaid

põhjendusi kui ka asjaolu, et kassaator ei osuta ühelegi kohtute eksimusele tõendite hindamisel, vaid

märgib üksnes, et tema arvates kriminaalasjas kogutud tõenditest T. Leeri süüditunnistamiseks ei

piisa, leiab kolleegium kokkuvõtlikult, et kohtuotsuste tühistamiseks T. Leeri süüditunnistamises

Välba kinnistuga seotud kelmuses puudub alus.

III

20. Lähtudes käesoleva otsuse p-dest 16-18 ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2,

§ 339 lg 1 p-st 7, § 339 lg-st 2, § 361 lg-st 2 ning § 341 lg-test 2 ja 4, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a otsuse osaliselt M. Põldemaa ja T. Leeri

süüditunnistamises Mattu-Varese kinnistult pärineva metsamaterjali varguses ning saadab tühistatud

osas

kriminaalasja

uueks

arutamiseks

Tartu

Ringkonnakohtule

samas

kohtukoosseisus.

Tagasisaadetud osas tuleb apellatsioonimenetlust korrata täies ulatuses.

IV

21. M. Põldemaa kaitsja M. Valge esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks Tartu

Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a otsusega tutvumise ja kassatsiooni koostamise eest

Advokaadibüroole Valge & Uiga summas 230,08 eurot (sh käibemaks 38,35 eurot). Kolleegium

leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja

§ 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 16 rahuldada.

KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi