3-2-1-95-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-95-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu SIVELLON hagi osaühingu T.R. TAMME AUTO

ja KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHINGU vastu

13 316 080 krooni 50 sendi suuruse nõude tunnustamiseks

osaühingu Select Oil NV (pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-19344

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu T.R. TAMME AUTO ja KIVIÕLI

KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHINGU kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

319 eurot 55 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing SIVELLON (registrikood 10293724), esindaja

vandeadvokaat Elmer Muna

Kostjad osaühing T.R. TAMME AUTO (registrikood 10020438)

ja KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHING (registrikood

10186158), ühine esindaja vandeadvokaat Paul Varul

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-19344 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Varul AS-le 20. mail 2011 Osaühingu T.R. TAMME AUTO ja

KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHINGU kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing SIVELLON (hageja) esitas 20. jaanuaril 2010 Viru Maakohtule hagi osaühingu

T.R. TAMME AUTO ja KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHINGU (kostjad) vastu OÜ Select

Oil NV (pankrotis) pankrotimenetluses 13 316 080 krooni 50 sendi suuruse nõude tunnustamiseks

teise rahuldamisjärgu nõudena.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulutati 23. aprillil 2009 välja OÜ Select Oil NV (edaspidi

pankrotivõlgnik) pankrot. 6. mail 2009 esitas hageja pankrotivõlgniku pankrotihaldurile

nõudeavalduse 13 316 080 krooni 50 sendi suuruse pandiga tagamata nõude tunnustamiseks.

21. detsembril 2009 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue tunnustamata, sest kostjad

vaidlesid nõudele vastu. Nõudeavaldusele olid lisatud seda tõendavad dokumendid - laenulepingud.

Isegi juhul (mida hageja ei mööna), kui pankrotivõlgnik oleks teinud hagejale põhjendamatuid

makseid, ei muudaks see fakti, et hageja oli pankrotivõlgnikule teinud laenu väljastamise maksed.

Olukorras, kus pankrotihaldur on jätnud vastu vaidlemata hageja nõudele, on selge, et ka haldur on

pidanud hageja nõuet põhjendatuks. Laenulepingute alusel nõude tunnustamiseks ei peagi hageja

tõendama muude õigussuhete olemasolu. Tehingud ei olnud näilikud. Tehingu näilikkuse tõendamise

kohustus oli kostjatel.

3. Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt kandis pankrotivõlgnik ajavahemikul

3. novembrist 2008 kuni 3. märtsini 2009 hagejale üle kokku vähemalt 45 165 048 krooni. Osa

makseid (20 100 000 krooni) tegi pankrotivõlgnik selgitusega "laenu tagastus". Kostjatele

teadaolevalt on pankrotivõlgnik pankrotihaldurile üle andnud kõik pankrotivõlgniku

raamatupidamisdokumendid. Nende dokumentide hulgas oli vaid üks laenuleping hagejaga. Selleks

oli 23. juuli 2008. a leping, mille alusel pidi pankrotivõlgnik hagejale tagastama laenu

5 500 000 krooni hiljemalt 31. detsembril 2008. Seega olid pankrotivõlgniku tehtud maksed

14 600 000 krooni (20 100 000 - 5 500 000 krooni) suuruses osas põhjendamatud. Pankrotivõlgniku

raamatupidamises puudusid dokumendid, mis selgitaksid hagejale 3. novembrist 2008 kuni

3. märtsini 2009 maksete tegemist 14 600 000 krooni ulatuses. Ka hageja ei ole haldurile esitanud

sellekohaseid dokumente. Samas vastas põhjendamatute maksete kogusumma (14 600 000 krooni)

ligilähedaselt hageja hagis nimetatud väidetavate laenulepingute kogusummale koos intressiga

(13 316 080 krooni 50 senti).

Kõik hagis nimetatud väidetavad laenulepingud pankrotivõlgnikuga sõlmiti pärast pankrotiavalduse

esitamist pankrotivõlgniku vastu kuni pankrotivõlgniku pankrotimenetluse algatamiseni. Kõik

nimetatud laenulepingud, millel hageja nõue põhines, olid näilikud. Tegelikult maksis hageja

pankrotivõlgnikule 12. jaanuaril 2009, 3. veebruaril 2009, 9. veebruaril 2009, 25. veebruaril 2009,

26. veebruaril 2009 ja 3. märtsil 2009 kokku 13 316 080 krooni 50 senti eesmärgiga tagastada

pankrotivõlgnikule põhjendamatud maksed, mille viimane oli teinud ajavahemikul 3. novembrist

2008 kuni 3. märtsini 2009. Kostjad leidsid, et hageja nõuet pankrotivõlgniku vastu ei ole tegelikult

tekkinud või siis alternatiivselt oli pankrotivõlgnik väidetava võlgnevuse täielikult kustutanud.

4. Viru Maakohus rahuldas 22. novembri 2010. a otsusega hagi ja tunnustas pankrotivõlgniku

pankrotimenetluses hageja 13 316 080 krooni 50 sendi suurust nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena.

Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude aluseks tema ja pankrotivõlgniku sõlmitud

laenulepingud. Pankrotivõlgniku pangakonto väljavõtte järgi olid hageja 12. jaanuaril 2009 antud

laen 7 120 000 krooni, 3. veebruaril 2009 antud laen 1 512 000 krooni, 25. veebruaril 2009 antud laen

240 000 krooni ja 3. märtsil 2009 antud laen 102 000 krooni laekunud pankrotivõlgniku

pangakontole. 9. veebruari 2009. a laenulepingu alusel antud laenu 4 410 000 krooni laenusaaja

kontole laekumist ei olnud võimalik kontrollida. Kuna kostjad ei vaidlusta, et hageja kandis selle

lepingu alusel pankrotivõlgnikule raha üle, asus maakohus seisukohale, et laenusaaja sai laenu

laenulepingute kohaselt. Laenulepingute punktist 1.2 tulenevalt kohustus pankrotivõlgnik

laenusumma tagastama hiljemalt 30. aprillil 2009. Kuna pankrotiseaduse (PankrS) § 42 kohaselt

loetakse pankroti väljakuulutamisega pankrotivõlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev

saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti, siis tegelikult muutusid hageja nõuded pankrotivõlgniku

vastu sissenõutavaks pankrotivõlgniku pankroti väljakuulutamisest. Seega oli hagejal tekkinud

nõudeõigus pankrotivõlgniku vastu.

Laenulepingute, maksekorralduste ja pankrotivõlgniku pangakonto väljavõttega tuvastati, et

tegelikult oli hagejal pankrotivõlgniku vastu 13 384 000 krooni (7 120 000 + 1 512 000 + 4 410 000

+ 72 000 + 168 000 + 102 000) suurune nõudeõigus. Maakohus leidis, et puudus seaduslik alus jätta

hageja nõue tunnustamata. Hageja nõudis tegelikult tekkinud võlgnevusest väiksema,

s.o 13 316 080 krooni 50 sendi suuruse nõude tunnustamist. Kuna võlgnevusest väiksema nõude

tunnustamisega ei rikuta pankrotivõlgniku ega teiste võlausaldajate õigusi, tuleb hagi rahuldada.

Tehingu näilikkuse tuvastamine kujutab endast tuvastushagi. Kostjatel ei olnud seadusest tulenevat

õigust nõuda hageja ja kolmanda isiku tehtud tehingute kontrollimist või tehingute näilikkuse

tuvastamist. Kostjad ei ole tuvastushagi esitanud ega teatanud tehingute näilikkuse tuvastamiseks

vastuhagi esitamise kavatsusest. Kostjate taotlust ei olnud võimalik rahuldada, sest praeguses

vaidluses ei olnud pankrotivõlgnik pool ega kolmas isik ning teda ei kaasatud menetlusse.

5. Kostjad palusid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata.

Maakohus ei ole seisukohta tehingu näilikkuse kohta põhjendanud mitte ühegi õigusnormiga.

Kostjad esitasid ringkonnakohtule praeguses asjas menetlusosaliseks mitteoleva pankrotivõlgniku

16. detsembri 2010. a kuupäevaga dateeritud tasaarvestusavalduse, mille kohaselt pankrotivõlgnik

tasaarvestab oma 24 451 102 krooni 96 sendi suuruse nõude hageja vastu hageja 13 316 080 krooni

50 sendi suuruse nõudega. Tasaarvestuse tulemusena jääb pankrotivõlgniku alusetust rikastumisest

tuleneva nõude suuruseks hageja vastu 11 135 022 krooni 46 senti. Tasaarvestusavaldus on hagejale

kätte toimetatud 20. detsembril 2010. Eeltoodust tulenevalt on hageja hagi esemeks olev nõue

pankrotivõlgniku vastu täies ulatuses lõppenud hiljemalt alates 20. detsembrist 2010. Viidatud asjaolu

(tasaarvestusavalduse tegemine) sai kostjatele teatavaks 22. detsembril 2010 ehk pärast praeguse asja

lahendamist esimese astme kohtus. Seega on tegemist uue asjaoluga tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 652 lg 3 p 2 mõttes.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes jättis ringkonnakohus solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohus nõustus kostjatega, et tehingu tühisusele tuginemiseks ei ole vajalik esitada

vastuhagi. Maakohus nägi probleemi selles, kuidas tuvastada tehingu tühisus vastuväite alusel

menetluses, milles üks tehingu pool ei osale. Ringkonnakohus leidis, et nõude tunnustamise üle

peetavas vaidluses on kostjal võimalik tugineda vastuväitele, et tehing, millel hageja nõue põhineb,

on tühine. Samuti on pankrotimenetlusest tulenevas kohtumenetluses kohtul omal algatusel õigus

tuvastada tehingu tühisus.

Praeguses menetluses puudub alus tuvastada tehingu tühisus näilikkuse tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled

tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Hageja

on esitanud vastuväite, et tema tahteavaldus ei olnud puudustega, tehingu teise poole seisukohta asja

menetluse käigus esitatud ei ole.

Hageja on nõude tunnustamist taotlenud viie laenulepingu alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et

laenuandja on laenulepingud täitnud, st laenulepingus märgitud raha on laenusaajale üle kantud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul

õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.

Ringkonnakohus möönis, et kuna hageja laenuandjana pidi teadma laenusaaja suhtes esitatud

pankrotiavaldusest, siis on raske mõista ülekannete majanduslikku sisu, kuid ainuüksi see asjaolu ei

anna alust lugeda tehinguid näilikuks.

Ka juhul, kui hageja nõude alusena märgitud tehingud oleksid näilikud, puuduks alus jätta hagi

rahuldamata. Kostjate väidetest võib järeldada, et hageja varjas näilike tehingutega soovi tekitada

nõue pankrotimenetluses. Sellisel juhul võiks kõne alla tulla vajadus kontrollida, kas varjatud tehing

ei ole tühine, näiteks heade kommete vastasuse tõttu. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse

TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Kui võlausaldaja esitab pankrotimenetluses nõude tehingu alusel ja selle tunnustamiseks esitatud hagi

menetlemisel tuvastab kohus tehingu tühisuse ja alusetu rikastumise, siis on tegemist sama alusega

PankrS § 107 mõttes, s.t aluseks ei ole materiaalõiguse norm, millele tuginetakse, vaid faktilised

asjaolud.

Apellatsioonimenetluses kaebusele ja vastusele lisatud tõendid on tekkinud pärast maakohtu otsust.

Kuna tegemist on asjakohaste tõenditega, siis TsMS § 652 lg 2 p 2 ja lg 4 alusel rahuldas

ringkonnakohus poolte taotlused ja võttis asja juurde 16. detsembri 2010. a dateeringut kandva

tasaarvestusavalduse ja 11. jaanuari 2011. a dateeringut kandva vastuväite avaldusele.

Pankrotihalduri soov hageja nõue tasaarvestada viitab sellele, et pankrotihaldur, kes hageja nõudele

vastu ei vaielnud, peab hageja nõuet pankrotimenetluses tunnustatud nõudeks.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et esitatud tasaarvestusega ei saa võlasuhet, mille alusel hageja

nõude on esitanud, lugeda lõppenuks, kuna esinevad VÕS §-st 200 tulenevad tasaarvestuse piirangud.

Kostjad on esitanud tasaarvestusavalduse, milles on esitatud tasaarvestatud nõuete loend. Hageja

väitel on tegemist pooleli olevas tsiviilasjas tagasivõitmise nõude esemeks olevate nõuetega. Kostjad

ei ole hageja vastuväite ümberlükkamiseks tõendeid esitanud. Asjakohased ei ole väited, et kostjad ei

ole teises menetluses osalised ja tegemist ei ole üldtuntud asjaoludega, need ei anna alust muuta

kostjate tõendamiskoormust. Ringkonnakohtu arvates ei saa pankrotihaldur pankrotimenetluses

VÕS §-s 198 sätestatud avaldusega tasaarvestada nõuet, mille üle toimub tunnustamise vaidlus,

nõudega, mille kohta on pooleli tagasivõitmise hagi menetlemine. Tasaarvestamise võimalused

pankrotimenetluses sätestab PankrS § 99.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata.

Kohtud on valesti jätnud kohaldamata TsÜS § 89. Peamine viga seisneb selles, et laenulepingute

näilikkus on jäänud sisuliselt hindamata, kuna ei ole käsitletud laenulepingutele eelnenud

rahaülekandeid ja nende õiguslikku sisu. Laenulepingute näilikkus tuleneb sellest, et laenulepingutes

näidatud summad ei ole üle kantud laenulepingute alusel, vaid tegemist on varem pankrotivõlgnikult

hagejale alusetult üle kantud raha tagastamisega.

Koostoimes asjaoludega, et laenulepingute sõlmimisel pidi hageja teadma pankrotivõlgniku vastu

esitatud pankrotiavaldusest ja et eraldivõetuna on raske mõista hagejalt pankrotivõlgnikule tehtud

ülekannete majanduslikku sisu, annavad muud kostjate esitatud faktilised asjaolud alust järeldada, et

laenulepingud on näilikud. Kohtud on kõik TsÜS § 89 lg 1 asjaolude kohta esitatud väited jätnud

käsitlemata.

Kohtud oleksid pidanud tuvastama tehingu näilikkuse olenemata sellest, et hageja ja pankrotivõlgnik

ei kinnitanud tehingute näilikkust.

Kohtud on omistanud kostjatele omaksvõtu, mida kostjad ei ole teinud. Kostjad on olnud kogu

menetluse kestel seisukohal, et laenulepingutes märgitud raha ei ole saajale üle kantud. Kui

ülekandeid tehti, siis need toimusid eesmärgiga tagastada pankrotivõlgnikule viimase tehtud

põhjendamatud maksed.

Kohtud on valesti kohaldanud VÕS § 200. Ringkonnakohus ei ole täpsustanud, millist lõiget ta

VÕS §-s 200 silmas peab. Kohus ei ole põhjendanud, miks tasaarvestuse piirangud praegu

kohalduvad. Hagi esitamine lähikondsele tehtud maksete tagasivõitmiseks ei takista pankrotihalduril

tegemast tasaarvestusavaldust lähikondse nõudega pankrotivõlgniku vastu. See avaldus ei kinnita

lähikondse nõude olemasolu pankrotivõlgniku vastu. Juhul kui kohus tuvastab, et lähikondsel puudub

nõue pankrotivõlgniku vastu, ei ole kehtiv ka tasaarvestusavaldus, mis eeldab kahe kehtiva nõude

olemasolu.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium kontrollib esmalt kassatsioonkaebuse väiteid ja ringkonnakohtu seisukohti

laenulepingute näilikkuse kohta.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul

on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik.

Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste

vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil

võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul

vaid lepingupool, vt nt Riigikohtu 13. veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse p 13.

12. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled

tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Riigikohus on 17. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud mh seda,

et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Kolleegium

märgib, et ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata,

olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Võlausaldajal on

õigus (ja tulenevalt viidatud 17. detsembri 2009. a otsusest kohustus) esitada tõendeid selle kohta, et

tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut.

Kolleegium selgitab, et tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 ei ole tehtav kohtulahend tehingu tühisuse

kohta näilikkuse tõttu kohustuslik tehingu poolele, kes ei olnud nõude tunnustamise hagi

menetlemisel menetlusosaline.

13. Kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on jätnud hindamata väidetavatele

laenulepingutele eelnenud rahaülekanded ja nende tähenduse lepingute näilikkuse üle otsustamisel.

Tehingu näilikkuse hindamisel on väidetavaid laenulepinguid vajalik sisuliselt hinnata (vt otsuse

p 12), mitte lähtuda pelgalt formaalsest (laenu)lepingu tekstist ja väidetavalt laenulepingu alusel

ülekannete tegemisest. Lisaks maakohtus esitatud argumentidele laenusuhte näilikkuse kohta esitasid

kostjad ringkonnakohtule pankrotivõlgniku tasaarvestusavalduse. Selle avalduse kohaselt ei ole

pankrotivõlgniku poolt hagejale tehtud ca 24,5 miljoni krooni suuruste maksete kohta

raamatupidamise alusdokumente. See tasaarvestusavaldus esitati, kinnitamaks kostjate väidet, et

väidetavalt võlgnikule laenatud raha ülekandmisele eelnes võlgniku poolt ca 24,5 miljoni krooni

suuruses summas alusetute maksete tegemine hagejale.

Nimetatud ülekannete hindamata jätmisega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 5, mis võis

kaasa tuua ebaõige lahendi. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tagasi saata samale

ringkonnakohtule. Kolleegium märgib täiendavalt, et õige on ka kassatsioonkaebuse väide, et kostjad

on omaksvõtnud vaid raha ülekandmise pankrotivõlgnikule, mitte aga seda, et ülekanded tehti

laenulepingu täitmiseks. Kostjate vastuväide nõude tunnustamisele seisnebki ju selles, et

laenulepingud on näilikud.

14. Asja uuel läbivaatamisel tuleb laenulepingute näilikkuse hindamisel arvestada ka ringkonnakohtu

otsuses mainitud asjaolu, et hageja pidi teadma esitatud pankrotiavaldusest ja seega on raskesti

mõistetav ülekannete majanduslik eesmärk. Seejuures võib olla oluline seegi, et hagejal ja

pankrotivõlgnikul on üks ja sama ainuosanik.

15. Kui asja uuel läbivaatamisel peaks jõutama seisukohale, et laenulepingud on näilikud, siis ei

tarvitse sellest iseenesest järelduda, et hagejal on TsÜS § 84 lg 1 kohaselt pankrotivõlgniku vastu

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Lepingu tühisuse korral toimub tagasitäitmine vaid juhul, kui

esinevad VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud eeldused. Esmaseks eelduseks on isiku rikastumine. Võimalik

on seegi, et väidetavate laenulepingute alusel tehtud maksete eesmärk oli täita summade

ülekandmisega osaliselt pankrotivõlgniku alusetust rikastumisest tulenevat nõuet tema vastu ja (või)

tekitada samas raha tagastamisega näilik nõue pankrotivõlgniku vastu. Sellisel juhul ei ole toimunud

võlgniku rikastumist tühise laenulepingu järgi ja VÕS § 1028 lg 1 jj ei kuulu kohaldamisele.

16. Järgnevalt analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid ja ringkonnakohtu seisukohti

tasaarvestusavalduse kohta.

Esmalt tuleb silmas pidada, et tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid. Kui hagejal ei ole

pankrotivõlgniku vastu nõuet laenulepingute alusel nende näilikkuse tõttu ega ka alusetust

rikastumisest tulenevat nõuet (vt otsuse p 15), siis asjas tasaarvestuse küsimust ei teki.

Ringkonnakohus on mh leidnud, et tasaarvestamise võimalused pankrotimenetluses sätestab

PankrS § 99. Kolleegium märgib, et PankrS § 99 ega muud pankrotiseaduse sätted ei keela

pankrotivõlgnikul teha tasaarvestusavaldust. PankrS § 99 reguleerib võlausaldajate nõuete

tasaarvestamist ega ole seetõttu praeguses asjas kohaldatav. Riigikohus on leidnud ka 10. veebruaril

2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08 tehtud määruse p-s 13, et pankrotiseaduse sätted ei keela

pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust.

17. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse etteheide, et ringkonnakohus ei ole VÕS § 200 kohaldades

täpsustanud, millist lõiget ta selles paragrahvis silmas peab. Õigusnormi täpseks ja arusaadavaks

kohaldamiseks peab kohus õigusnormile viitama täpselt. Vajadusel tuleb viidata ka paragrahvi või

lõike punktile, aga ka lausele. VÕS §-s 200 on neli lõiget. Ringkonnakohtu otsuse kontekstist on

siiski järeldatav, et ringkonnakohus pidas silmas VÕS § 200 lg-t 4.

VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada

vastuväiteid. Nimetatud lõike tähendust on Riigikohus analüüsinud 16. juunil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-

1-59-10 tehtud otsuses. Viidatud otsuse p-s 10 on Riigikohus leidnud, et VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei

ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis

välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud). Kui

kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb

tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad

tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku.

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

18. Riigikohus on eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10 tehtud otsuses (p 11) lühidalt käsitlenud

ka viidatud menetluse hageja väidet, et ühes teises tsiviilasjas lahendatakse samade poolte vahel

samal alusel sama nõuet, kui nõue, millel põhineb viidatud menetluse kostja tasaarvestuse vastuväide.

Riigikohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et teises tsiviilasjas lahendatakse sama nõuet,

mida kostja kasutas tasaarvestuseks.

Nimetatud lahendist järeldub, et vaidluse korral peab ka selle asja hageja tõendama, et teises

kohtuasjas vaieldakse sama nõude üle, mille esitas tasaarvestuseks pankrotivõlgnik ja millest

tulenevalt kostjad väidavad, et hageja nõue on lõppenud. Ringkonnakohus on üldsõnaliselt viidanud

pooleliolevale menetlusele tagasivõitmise hagis, kuid sellest viitest ei selgu, mille kohta ning millisel

alusel on tagasivõitmise hagi esitatud.

19. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks ei ole tasaarvestus VÕS § 200 lg 4

järgi praegusel juhul lubatud. Ringkonnakohus ei ole kontrollinud, milliseid vastuväiteid on hageja

tasaarvestusavaldusele esitanud - kas need välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude

(pankrotivõlgniku alusetust rikastumisest tulenev nõue selle kohtuasja hageja vastu) maksmapaneku.

Seega on VÕS § 200 lg-t 4 valesti kohaldatud.

Samuti ei saa kolleegiumi arvates tasaarvestust ega sellele tuginemist iseenesest takistada teine

kohtumenetlus.

Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kontrollida ja hinnata, kas ja millised on hageja

vastuväited pankrotivõlgniku tasaarvestusele, kas need vastuväited välistavad tasaarvestuseks

kasutatud nõude maksmapaneku, ja kui leitakse, et tasaarvestust välistavad asjaolud puuduvad,

hinnata pankrotivõlgniku tasaarvestatud nõude tõendatust.

20. Teise väidetava kohtumenetluse kohta, mis ringkonnakohtu hinnangul välistab tasaarvestuse

lubatavuse, märgib kolleegium järgmist.

Arvestades selle otsuse p 17 teises lõigus märgituga, et VÕS § 200 lg 4 järgi ei ole tasaarvestus

lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad

täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud), võib ringkonnakohtul

osutuda vajalikuks arvestada tasaarvestust käsitledes mh järgnevat.

Kui pankrotivõlgnik on tasaarvestanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude praeguse asja hageja

vastu (tl 52 ja 121) ja tagasivõitmise hagi esemeks (või ka pankrotivõlgniku alusetust rikastumisest

tuleneva hagi esemeks) on samad rahalised maksed, mis pankrotivõlgnik tegi väidetavalt alusetult ja

millel rajaneb tasaarvestusavaldus, siis oleks pankrotivõlgniku nõue lõppenud tasaarvestusavalduse

nimetatud ulatuses ja selles osas ei saaks ei pankrotivõlgniku tagasivõitmise ega alusetust

rikastumisest tulenevat hagi rahuldada. Kui tagasivõitmise hagi ei rahuldataks, siis see ei välistaks

iseenesest alusetust rikastumisest tuleneva nõuda maksmapanekut tasaarvestusega.

VÕS § 200 lg 4 kohaseks vastuväiteks võiks olla nt see, et pankrotivõlgnik ei ole hagejale neid

ülekandeid teinud.

21. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu kindlaks määrata

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

22. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kostjatele tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu