3-4-1-19-11 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-19-11

Otsuse kuupäev

1. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar,

Henn Jõks ja Harri Salmann

Kohtuasi

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 3

põhiseaduslikkuse kontroll osas, milles see välistab kohtusse

pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt

vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui

menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või

kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või

kutsetegevusega mitteseotud õigusi

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2011. aasta kohtumäärus

tsiviilasjas nr 2-10-34393

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkt 3 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest

täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on

seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või

kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Mägi esitas 15. juulil 2010 kohtusse hagi Raivo Mereranna vastu OÜ Noktett,

OÜ Rehviexpress ja OÜ Rehviekspert osade väärtuse vähenemisest tekkinud 48 819 999 krooni

suuruse kahju eest hüvitise ja viiviste saamiseks. Koos hagiavaldusega esitas hageja menetlusabi

taotluse enda vabastamiseks riigilõivu ja kautsjoni tasumisest.

2. Harju Maakohus rahuldas 23. augusti 2010. aasta määrusega A. Mäe menetlusabi taotluse osaliselt,

vabastades ta hagi esitamisel 1 460 000 krooni suuruse riigilõivu tasumisest, ja määras, et tasuda

tuleb 4599 krooni 97 senti riigilõivu.

3. Koos vastusega hagiavaldusele esitas kostja vastuväite hagi menetlusse võtmise kohta ja

menetlusabi tühistamise taotluse. Kostja esitas taotluse, et kohus kohustaks tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 196 lõike 1 punkti 3 alusel hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude

katteks tagatise 625 864 krooni (40 000 eurot).

4. Harju Maakohus tühistas 2. märtsi 2011. aasta määrusega oma 23. augusti 2010. aasta määruse

punkti 3, millega A. Mägi vabastati 1 460 000 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Maakohus

kohustas hagejat tasuma 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest täiendavalt riigilõivu 93 311

eurot 1 senti. Maakohus leidis, et hageja vabastamine menetlusabi andmise korras olulises osas

riigilõivu tasumisest oli ekslik ega olnud kooskõlas menetlusabi saamise tingimustega, kuna menetlus

on seotud otseselt ainult hageja majandustegevusega ega puuduta tema majandus- või

kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Samuti võivat hagi osutuda vähemalt osaliselt (2006. aasta

tehingute osas) aegumise motiivil edutuks.

Maakohus keeldus A. Mäele menetlusabi ja riigi õigusabi andmisest. Kohus kohustas A. Mäge

tasuma 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest kostja menetluskulude katteks tagatisena

40 000 eurot.

5. Hageja palus Harju Maakohtule esitatud määruskaebuses tühistada maakohtu määrus täies ulatuses

ja jätta jõusse Harju Maakohtu 23. augusti 2010. aasta määrus, millega rahuldati osaliselt A. Mäe

menetlusabi taotlus, rahuldada hageja taotlus menetlusabi korras riigi õigusabi saamiseks kohustuseta

hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning jätta rahuldamata R. Mereranna taotlus saada

menetluskulude katteks tagatis.

6. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lõike 5 alusel

Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. juuni 2011. aasta kohtumäärusega kohaldamata ja tunnistas

põhiseadusega vastuolus olevaks TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 osas, milles see välistab hagiavalduselt

riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui

menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus-

või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 2. märtsi 2011. aasta määruse osas, milles maakohus

keeldus A. Mäele menetlusabi andmisest ja kohustas teda tasuma 30 päeva jooksul kohtumääruse

kättesaamisest täiendavalt riigilõivu 93 311 eurot 1 senti, ning saatis asja tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata osas, milles

maakohus keeldus A. Mäele riigi õigusabi andmisest ja kohustas teda tasuma 30 päeva jooksul

kohtumääruse kättesaamisest kostja menetluskulude katteks tagatisena 40 000 eurot, pikendades

samas tagatise tasumiseks antud tähtaega 30 päevani alates kohtumääruse kättesaamisest.

8. Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärus jõudis Riigikohtusse 21. juunil 2011.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUS

9. Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega maakohus tühistas

menetlusabi andmise hagejale ja keeldus A. Mäele menetlusabi andmast, leides, et TsMS § 182

lõike 2 punkt 3 välistab selle. Tegemist on asjassepuutuva sättega.

Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõude legitiimsed eesmärgid on menetlusosaliste õigusemõistmise

kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia. Olukorras, kus üldine riigilõivude

tase on kõrge, tuleks vältimatult võimaldada menetlusabi ka riigilõivude tasumisest vabastamiseks

ainult enda majandus- või kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele.

Ringkonnakohtu arvates ei saa regulatsiooni, mis välistab füüsilisele isikule menetlusabi andmise

tsiviilkohtumenetluses hagiavalduselt ettenähtud riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt

vabastamiseks, pidada mõõdukaks abinõuks menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Seega takistab

TsMS § 183 lõike 2 punkt 3 ebaproportsionaalselt isikute juurdepääsu õigusemõistmisele. Lisaks võib

ringkonnakohtu arvates püstitada küsimuse majandus- või kutsetegevusega tegelevate füüsiliste

isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes ülejäänud füüsiliste isikutega, st põhiseaduse (PS) § 12

lõike 1 esimese lause rikkumisest.

9.1. Maakohus viitab määruses ka asjaolule, et hagi võib osutuda vähemalt osaliselt (2006. aasta

tehingute osas) aegumise motiivil edutuks, kuid sel alusel ei ole maakohus keeldunud menetlusabi

andmisest. Ka ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik praeguses menetlusstaadiumis kõiki asjaolusid

analüüsimata otsustada nõude aegumise üle ja sel alusel välistada menetluses osalemise edukus.

9.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et praegune vaidlus tuleneb üksnes menetlusabi

taotleja majandustegevusest ega puuduta tema majandustegevusega mitteseotud õigusi. Isik tegeleb

majandustegevusega, kui ta tegeleb ettevõtlusega. Raha paigutamine äriühingu osadesse ja selle

kaudu äriühingu eduka tegutsemise korral tulu teenimine on ringkonnakohtu arvates isiku ettevõtlus.

Osade väärtuse languse näol on tegemist puhtmajandusliku kahjuga, mis ei puuduta hageja muid,

majandustegevusega mitteseotud õigusi. Asjaolu, et kostja tegevus põhjustas kahju hageja omandile,

ei tähenda, et vaidlus puudutaks seetõttu ka hageja ettevõtlusega mitteseotud õigusi. Kuna osad on

praegu hageja omand, mida hageja kasutab ettevõtluses, on ka selle omandi kahjustamine seotud

ettevõtlusega.

9.3. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus

keeldus A. Mäele riigi õigusabi andmisest. Riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1 punkti 7 kohaselt ei

anta riigi õigusabi, kui vaidlus on seotud taotleja ettevõtlusega ega kahjusta tema ettevõtlusega

mitteseotud õigusi. Kuivõrd menetlus on seotud hageja majandustegevusega ega puuduta tema

majandustegevusega mitteseotud õigusi, puudub võimalus anda hagejale riigi õigusabi. Riigi õigusabi

andmata jätmine ei välista hagejal kohtusse pöördumist. Ei ole põhjust arvata, et isik, kes osaleb

ettevõtluses selliste panustega, et nõuab kaasosanikult 48 miljoni krooni hüvitamist, ei oleks

võimeline oma nõuet kohtu ette tooma ja vajaks selleks riigi õigusabi.

9.4. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määrusega osas, milles kohustati A. Mäge tasuma 30

päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest kostja menetluskulude katteks tagatisena 40 000 eurot.

TsMS § 196 lõike 1 punkti 3 kohaselt võib kohus kostja taotlusel kohustada hagejat andma kostja

eeldatavate menetluskulude katteks tagatise, kui hageja majandusliku seisundi tõttu või muul

põhjusel on kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud. Hageja on

esitanud kostja vastu väga suure rahalise nõude, mis toob kostjale kaasa ka suurte menetluskulude

tekkimise. Arvestades kirjeldust, mille hageja ise enda majanduslikule olukorrale andis, on ilmne, et

menetluskulude sissenõudmine hagejalt saab olema raskendatud, kuna hagejal ei ole legaalset vara,

millele kohtutäitur saaks sissenõuet pöörata. Maakohus jättis õigesti kohaldamata TsMS § 196

lõike 21, mille kohaselt, kui tagatise nõudmise eeldused on täidetud, võib kohus jätta tagatise siiski

täielikult või osaliselt nõudmata või määrata selle tasumise osade kaupa, kui hagejalt ei saa

majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi läbi vaatamata

jätmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed hagejale. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid,

mille kohaselt on hageja aastatel 2006–2010 müünud või tasuta ära andnud oma vara kümnete

miljonite kroonide väärtuses. Seega võib eeldada, et hagejal on endal kõrvale pandud või on

lähedastelt isikutelt võimalik saada vahendeid, mille arvel tagatist tasuda. Ka ei ole hageja tõendanud

hagi läbi vaatamata jätmisega seotud raskeid tagajärgi. Ettevõtluses raha kaotamine on tavapärane

äririsk, mida ei saa iseenesest pidada raskeks tagajärjeks TsMS § 196 lõike 21 tähenduses.

Kohtuasja uuel läbivaatamisel peab maakohus kontrollima ja andma hinnangu kostja esile toodud

asjaoludele, mille kohaselt hageja on menetlusabi taotlemisel esitanud ebatäielikke ja valeandmeid,

ning vajadusel nõudma hagejalt täiendavate andmete esitamist.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

10. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et kuna TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on tunnistatud

põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see välistab PS § 24 lõikest 5 tuleneva

edasikaebeõiguse realiseerimise, tuleks analoogia korras pidada TsMS § 182 lõike 2 punktist 3

tulenevat hagiavalduselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise võimaluse piirangut füüsilise

isiku majandus- ja kutsetegevusega seotud õiguste kaitsel kohtusse pöördumisel samuti ülemääraseks

riiveks ja vastuolus olevaks PS § 15 lõikega 1.

Riigikogu õiguskomisjoni arvates ei ole TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 vastuolus põhiseadusega.

Seadusandja eelistab ressursi piiratuse tõttu menetlusabi andmisel isikuid, kes õigusabi kulude

kandmise tõttu satuksid toimetulekuraskustesse (vrd PS § 28 lõikest 2 tuleneva õigusega saada

puuduse korral riigi abi). Menetlusabi andmine mõjutab vähemlaekumise kaudu riigieelarvet.

Õiguskomisjon leiab, et füüsilistele isikutele majandus- ja kutsetegevusega seotud õiguste kaitsel

menetlusabi andmise piirang on loogilises seoses riigi õigusabi regulatsiooniga: need peavad lähtuma

sarnastest põhimõtetest ning oleks põhjendamatu anda kohtule menetlusabi osas kaalutlusõigus,

samas kui riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1 punkt 7 riigi õigusabi andmist ei võimalda.

10.1. PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust piiravad menetlusabi andmata jätmisest

enam kehtivad riigilõivumäärad, mis võivad õiguskomisjoni hinnangul olla praegu

tsiviilkohtumenetluses ebaproportsionaalselt kõrged.

10.2. Riigikogu kumbki komisjon ei näe menetlusabi andmata jätmisel vastuolu PS § 12 lõikes 1

sätestatud võrdsuspõhiõigusega, kuna võrdselt koheldakse nii majandus- ja kutsetegevusega seotud

vaidlustes olevaid isikuid menetlusabi mitteandmisel kui ka majandus- ja kutsetegevusega

mitteseotud õiguste kaitseks menetlusabi võimaldamisel.

Andres Mägi

11. Andres Mägi nõustub Riigikohtule saadetud kirjas Tallinna Ringkonnakohtu arvamuse ja

argumentidega.

Raivo Mererand

12. Raivo Mereranna arvates ei ole TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 asjassepuutuv norm, kuna kohus ei

pidanud seda tsiviilasja menetluses kohtuotsuseni jõudmiseks kohaldama. Menetlusabi andmata

jätmiseks oli seaduslik alus.

Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 20. juuni 2011. aasta kohtumääruse punktis 35, et hageja on

menetlusabi taotledes varjanud andmeid vara kohta ning et võib eeldada, et hagejal on kõrvale

pandud vahendeid, mille arvel tagatist tasuda. Ringkonnakohus oleks pidanud seega Harju Maakohtu

määruse seaduslikkuse kontrollimisel tuginema TsMS § 189 lõike 1 punktile 1, kuna menetlusabi

saaja oli menetlusabi taotledes esitanud valeandmeid ja tal on menetluskulude tasumiseks TsMS §

181 lõike 1 punkti 1 mõttes piisavalt varalisi vahendeid. Seega oleks ringkonnakohus pidanud jätma

maakohtu määruse resolutsiooni muutmata ja muutma vaid määruse põhjendusi.

Õiguskantsler

13. Õiguskantsler leiab, et konkreetse normikontrolli raames riigilõivu suurust (1 464 599 krooni 97

senti (93 884 eurot 60 senti)) arvestades on TsMS § 182 lõike 2 punkt 3, mis välistab mis tahes

menetlusabi andmise füüsilisele isikule juhul, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus-

või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi,

ebaproportsionaalne ja seetõttu vastuolus PS §-dega 15 ja 11.

13.1. Õiguskantsleri arvates võib riigilõivude kehtestamise eesmärkidena nimetada nii

menetlusökonoomiat kui ka riigieelarvele täiendavate tulude leidmist (menetluskulusid kattes), kuid

PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtu poole pöördumise õiguse riive õigustamisel on põhiseaduslikku

järku õigusväärtusena legitiimne üksnes menetlusökonoomia.

13.2. Õiguskantsleri arvates on kohtuvõimu funktsioon õigusrahu tagamine, mis on ühtlasi ka üks

riigi tuumikfunktsioonidest. Õigusrahu on õigusriigis üks igale isikule algselt ja põhiliselt riigi

tagatavatest hüvedest. Menetlusabi on üks võimalus tagada õigusemõistmisele tegelik juurdepääs.

Kui seadusandja on seadnud eesmärgi, et kohtumenetlus oleks tõhus ja ökonoomne, mille juures on

samal ajal tagatud kodanikkonna usaldus kehtiva õiguskorra ja õigusemõistmise süsteemi vastu, siis

ei tohi ülemäära kõrged riigilõivud ilma menetlusabi võimaluseta viimast moonutada. Kui

seadusandja on seadnud eesmärgiks liigsete ja pahatahtlike või ilmselt põhjendamatute kaebuste

vältimise, siis ei tohi see endaga kaasa tuua olukorda, kus kohtusse pöördutakse ainult kindla

eduväljavaatega asjades. Olukord, kus loobutakse oma õiguste kaitsmisest ülemäära kõrge riigilõivu

tõttu ilma menetlusabi saamise võimaluseta, on õigusriigile lubamatu.

Juhul, kui kohtusse pöördujal ei ole tegelikult võimalik riigilõivu tasuda ning menetlusabi saada, jääb

tema kohtutee pooleli ning talle PS § 15 lõike 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõigus kasutamata.

Sellisel juhul on riigilõiv koos menetlusabi saamise piiranguga menetlust väljasuretav.

13.3. Arvestades üldist majanduslangust, mõjutab riigilõivu tasumise kohustus majandustegevust

intensiivselt. Õiguskantsleri hinnangul peab kohtuvõim pakkuma iseäranis just majanduslanguse ajal

ühiskonnale suuremat kaitset ning kindlustama üldist õigusrahu. Praeguses kohtuasjas on riigilõiv

osakapitalist 37 korda ning aktsiakapitalist 3,7 korda suurem. Õiguskantsler leiab, et sellises suuruses

riigilõivu nõudmist ilma menetlusabi saamise võimaluseta võib pidada kohtumenetlust

väljasuretavaks. Õiguskantsleri arvates ei tohiks riigilõiv üldiselt olla nn keskmise Eesti ettevõtja või

füüsilise isiku jaoks märkimisväärne. Riigilõiv on olemuslikult piirang, mitte aga takistus kohtusse

pöördumisel. Õiguskantsler leiab, et seetõttu võib põhiprobleem seisneda riigilõivu suuruses.

Justiitsminister

14. Justiitsministri hinnangul on TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 põhiseadusega kooskõlas.

14.1. Menetlusabi on sotsiaalriigi põhimõttest tulenev sotsiaalabi meede, tagamaks puudust

kannatavatele isikutele juurdepääsu kohtumenetlusele. TsMS-s ettenähtud alused riigi menetlusabi

määramiseks on seega mõeldud osale ühiskonna liikmetele nende õiguste tagamiseks, mitte kohtusse

pöördumise õiguse piiramiseks. Menetlusabi andmise piirangud on kehtestatud menetlusökonoomia

tagamiseks ning need on vajalikud õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormuse vältimiseks. Riik

saab hüvesid pakkuda vaid sellises ulatuses, milleks tal jätkub vahendeid.

14.2. Justiitsminister leiab, et ettevõtluses tegev isik peab oma tegevuses võtma arvesse seda, et

kasumile orienteeritud sihipärase tegevusega kaasnevad paratamatult suuremad majanduslikud, aga

ka õiguslikud riskid. Lisaks tuleb konkreetse normikontrolli raames hinnata normi põhiseadusele

vastavust, sh mõõdukust, arvestades kohtuasja asjaolusid.

14.3. Menetlusabi andmise regulatsioon on tihedalt seotud riigilõivude määradega ning lõivud

mõjutavad kogu menetlusabi süsteemi dünaamikat. Justiitsminister möönab, et vaidlusaluses asjas on

tsiviilasja hinna alusel hagiavalduselt tasumisele kuuluva riigilõivu määr kõrge, kuid jääb siiski alla

ebaproportsionaalselt koormava summa. Lõivumäärale lisaks tuleb arvestada ka nõude suurust (48

mln krooni), millega kohut koormatakse. Lõivumäära sõltuvusse seadmine nõutava hüvitise suurusest

aitab tagada, et nõutav hüvitise summa rajaneb kahju adekvaatsel ja läbimõeldud arvestusel, leiab

justiitsminister. Justiitsministri hinnangul on riigilõivu kõrgema määra rakendamine enam

põhjendatud varalise hüve saamisele suunatud kaebuste puhul kui kaebuste puhul, mille eesmärgiks

ei ole varaliste hüvede suurendamine.

14.4. Justiitsministri arvates ei saa TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduslikkuse hindamisel

tõmmata paralleele Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 ja

14. aprilli 2011. aasta otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, kuna viidatud lahendid on tehtud, hinnates

edasikaebeõiguse võimalusi olukorras, kus riigilõivu tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda sama palju

kui hagiavalduselt.

14.5. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on kooskõlas PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõigusega, kuna

omavahel saab võrrelda füüsilisest isikust ettevõtjaid ja teisi kasumi teenimisele orienteeritud

ettevõtjaid ning nende erinev kohtlemine tsiviilkohtumenetluses menetlusabi võimaldamisel poleks

õigustatud.

TALLINNA RINGKONNAKOHTUS PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS

TUNNISTATUD SÄTE

15. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 39, 308; RT I, 21.04.2011, 17) § 182 lõike 2

punkt 3 sätestab:

„§ 182. Füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud

[…]

(2) Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui:

[…]

3) menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema

majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. [RT I, 21.04.2011, 17 – jõust. 14.04.2011

Riigikohtu üldkogu otsus tunnistab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 3

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui

menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus-

või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.]“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel

asjassepuutuv põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese

lause mõttes. Riigikohtu praktika kohaselt on säte otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja

lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele

vastavuse korral (alates Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-

02, punkt 15). Menetlusnormide asjassepuutuvusel tuleb lähtuda ka sellest, kas konkreetses

menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-10,

punkt 19).

17. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 20. juuni 2011. aasta kohtumääruses A. Mäe esitatud

määruskaebuse alusel küsimust, kas hageja A. Mäel on õigus saada menetlusabi riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on vaidluse all seega menetlusabi

saamise võimalus. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on säte, mis ei võimalda kaaluda menetlusabi andmist

füüsilisele isikule, kui isik taotleb seda menetluses, mis on seotud majandus- või kutsetegevusega ega

puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Sätte põhiseaduspärasusest sõltub

see, kas maakohus saab kaaluda A. Mäele menetlusabi andmist. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3

põhiseaduspärasuse korral puudub alus anda menetlusabi füüsilisele isikule, kelle kohtuvaidlus on

seotud vaid tema majandus- või kutsetegevusega. Sätte kehtetuse korral peaks kohus asja lahendades

otsustama teisiti kui selle kehtivuse korral. Sel juhul puuduks kõnealune piirang füüsilisele isikule

menetlusabi andmisel ning lähtuda tuleks TsMS § 181 menetlusabi andmise üldistest tingimustest.

18. Eelduseks, et säte saaks olla asjassepuutuv, on asjaolu, et praegune menetlus ei puuduta A. Mäe

majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Tallinna Ringkonnakohus on selles kohtuasjas

20. juuni 2011. aasta kohtumääruse punktis 29 nõustunud Harju Maakohtu järeldusega, et praegune

menetlus puudutab vaid A. Mäe majandustegevusega seotud õigusi. Lähtudes ringkonnakohtu

hinnangust faktilistele asjaoludele, tegeleb A. Mägi majandustegevusega ettevõtluse vormis, mistõttu

menetlus on seotud tema majandustegevusega ja see ei puuduta tema majandustegevusega

mitteseotud õigusi. Kolleegium ei revideeri põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses seda tõenditel

rajanevat ringkonnakohtu järeldust. Seega on TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 kohaldamise eeldused

täidetud.

19. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on seetõttu asja lahendamisel asjassepuutuv säte. Tulenevalt

kohtuasja asjaoludest kontrollib kolleegium TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduspärasust osas,

milles see välistab kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks

menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või

kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

20. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 31. märtsil 2011 kohtuasjas nr 3-4-1-19-

10 tehtud otsuse punktides 25–28 leidnud, et kohus saab hinnata isiku majanduslikku võimekust alles

pärast seda, kui on kindlaks määranud normi kohaldamise tingimused. Küsimus A. Mäe tegelikust

majanduslikust seisundist leiab seega vastuse maakohtus, kuhu ringkonnakohus kohtuasja

menetlusabi määramise küsimuse lahendamiseks tagasi saatis. Seda, et isiku tegeliku majandusliku

seisundi kindlakstegemine ei ole menetlusabi andmist takistava sätte põhiseaduslikkuse kaalumisel

eelduseks, sedastati ka Riigikohtu üldkogu otsustes kohtuasjades nr 3-2-1-62-10 (punkt 35) ja nr 3-2-

1-60-10 (punkt 64).

21. Järgnevalt analüüsib kolleegium TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 materiaalset põhiseaduspärasust.

Säte on formaalselt põhiseaduspärane.

22. Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas esitas A. Mägi maakohtusse hagi osade väärtuse

vähenemisest tekkinud kahju eest hüvitise ja viiviste saamiseks. Seega kasutas ta PS § 15 lõikest 1

tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. See on

põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri

2000. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-38-00, punkt 15). Põhiseaduse §-des 13–15 ette nähtud õigus

kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus

kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja

tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

14. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16).

23. Kaitseala riive on selle iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12). Riigilõivu suurus ja

menetlusabi moodustavad ühtse terviku (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19.

aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-10, punkt 52) ja menetlusabi korras riigilõivu

tasumisest osalise või täieliku vabastamise võimaluse puudumine ehk praegusel juhul füüsilistele

isikutele kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi

andmata jätmine siis, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega

puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi, piirab ligipääsu kohtusse (vrd

Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 39). Seega on menetlusabi saamise õigus

osa kohtusse pöördumise õigusest ja menetlusabi andmise tingimused riivavad kohtusse pöördumise

õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Isik saab kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tasub riigilõivu,

või siis, kui talle võimaldatakse menetlusabi kas riigilõivu tasumisest osalise või täieliku

vabastamise, riigilõivu määra vähendamise või riigilõivu tasumise ajatamise teel.

24. Riigikohtu üldkogu leidis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 45), et apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasumise nõude legitiimsed eesmärgid on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste

kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia. Samu põhimõtteid saab kolleegiumi arvates

pidada ka kohtusse pöördumisel tasutava riigilõivu põhiseaduslikeks eesmärkideks. Menetlusabi

võimaldamine soodustab kolleegiumi arvates üldisemalt kohtusse pöördumist, kuna riik on selle

võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise

õiguse riivele. Menetlusabi eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele

juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (Riigikohtu üldkogu

otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54). Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab

kolleegiumi arvates üldjoontes sama eesmärki kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse

ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk

sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia.

25. Riigikohus leidis üldkogu asjas nr 3-2-1-60-10 (punkt 54), et füüsilisele isikule ainult

majandustegevusega seotud kohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või

osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmata jätmise eesmärkideks on menetlusosaliste

õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia. Praeguses

kohtuasjas saavad PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise õiguse piiramise

põhjusteks olla teised põhiõigused või põhiseaduslikud väärtused (Riigikohtu üldkogu 16. mai

2008. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43).

26. Menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku õigusväärtus (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi

2003. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 9). Kolleegiumi hinnangul on seega menetlusabi

andmise piiramise legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute,

pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda

isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). Oluline on

kaalutlus välistada liigsete ja pahatahtlike kaebustega kohtusse pöördumist, mis oleks koormav nii

teis(t)ele menetlusosalis(t)ele, kohtule kui ka riigieelarvele. Vaid majandustegevusega seotud

menetluses füüsilisele isikule kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmata

jätmise ehk mittesoodustamise tagajärjeks on riigilõivu ette tasumise kohustus. TsMS § 182 lõike 2

punktis 3 toodud piirang saab tänu riigilõivu täies ulatuses maksmise kohustusele aidata

menetlusökonoomiale seejuures kaasa eelkõige kahel viisil: vähendades kohtuasjade hulka üldiselt ja

vähendades menetlusabi taotluste hulka.

27. Riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvides on kolleegiumi

arvates PS § 15 lõike 1 esimese lause riive legitiimne eesmärk ka menetlusosaliste õigusemõistmise

kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte, mille järgi kantakse tsiviilkohtumenetluses hagimenetluses

vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste

endi makstavate lõivude arvel, st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul

finantseerima (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45).

28. Kolleegiumi arvates on füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud menetluses kohtusse

pöördumisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi andmise välistamine sobiv abinõu

menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi

täitmiseks. Menetlusabi saamise võimatus vähendab kergekäeliste hagide esitamist ja menetluslike

õiguste suurema piiratuse korral on tsiviilasjade lahendamisel tõenäoline säästlikum ja kiirem

kohtusüsteem. Menetlusabi andmise piiramine aitab vältida kohtu töökoormuse suurenemist hagide ja

menetlusabi taotluste läbivaatamisel ning soodustab vastaspoole õiguste kaitset kergekäeliselt

alustatud menetluse eest. Samuti soodustab see kohtusse pöördumisel ette ja täies ulatuses riigilõivu

tasumist ehk riigieelarvest õigusemõistmise toimimiseks ettenähtud vahenditele lisatulude saamist.

29. Regulatsioon, mis välistab füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud menetluses

kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise, on kolleegiumi arvates

menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks ka vajalikuks abinõuks. Menetlusökonoomiat soodustaks ka

riigilõivu määra vähendamine, kuna see tooks kaasa menetlusabi taotluste arvu vähenemise. Samas

väheneks kaitse põhjendamatute hagide eest ja seega suureneks kohtute töökoormus. Isikut vähem

koormavaks, kuid menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest

osavõtu eesmärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks võimalus laiendada menetlusabi andmise

võimalust TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 nimetatud füüsilistele isikutele. Õiguskantsler on nimetanud

täielikku või osalist riigilõivust vabastamise võimalust (arvamuse punkt 35), mis ei tagaks

menetlusökonoomiat ega menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõttu sama hästi

kui praegu kehtiv säte, kuna see suurendaks menetlusabi saajate ringi ning ühtlasi kohtute tööd.

Menetlusökonoomia ei oleks paremini tagatud ka TsMS § 180 lõike 1 punktis 2 sisalduva

võimalusega tasuda riigilõiv osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Ka selle abinõu korral

suureneks menetlusabi saajate ring ja kohtute töö. Teisalt täidaks see abinõu menetlusosaliste

õigusemõistmise kulutuste kandmise eesmärgi.

Küll ei ole aga menetlusabi andmise välistamine menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste

kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamisel vajalikuks abinõuks, kuna sama tulemuse annab riigilõivu

osamaksetena tasumise võimaldamine, mis oleks isikut vähem koormav (Riigikohtu üldkogu otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-60-10 punkt 56).

30. Kolleegiumi arvates ei saa regulatsiooni, mis välistab füüsilisele isikule ainult

majandustegevusega seotud menetluses riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi andmise, aga

pidada menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks mõõdukaks abinõuks.

31. Riigikohtu üldkogu leidis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, et ka siis, kui riigilõiv on objektiivselt

põhiseaduspärane, ei pruugi selle tasumine olla hagejale subjektiivselt majanduslikult võimalik.

Seetõttu tuleb kontrollida, kas hagejale menetlusabi andmise mittevõimaldamine lõivu tasumisest

osaliselt või täielikult vabastamiseks on põhiseaduspärane (punkt 52). Riigikohtu üldkogu leidis

samas kohtuasjas, et on seadusandja otsustada, milline riigilõivu-menetlusabi süsteem luua ja milline

tasakaalupunkt valida, kuid seadusandja peab seejuures tagama tegeliku võimaluse edasikaebeõiguse

kasutamiseks (punkt 57.2).

32. Kolleegium leiab, et punktis 31 öeldu kehtib ka kohtusse pöördumise õiguse tagamise vajaduse

kohta. PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sisalduv kohtusse pöördumise õigus on üks olulisematest

põhiõigustest. Tegemist on õigusriigi keskse põhimõttega, mis tagab demokraatia eksisteerimise.

Kohtusse pöördumise õigus tagab kontrolli seadusandliku ja täitevvõimu tegevuse üle. PS § 15

lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise õiguse olemasolu on ka eelduseks PS § 24

lõikes 5 sisalduva edasikaebeõiguse realiseerimiseks. Tegemist on seadusereservatsioonita

põhiõigusega. Samas on menetlusökonoomia olulise kaaluga põhiseaduslik väärtus ja eesmärk,

tagamaks isikute õiguskaitse ning õigusemõistmise toimumise mõistliku aja jooksul.

33. Riigilõivudega on piiratud kohtusse pöördumise õigust menetlusökonoomia ning menetlusosaliste

õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks. Menetlusabi võimaldamine omakorda

soodustab kohtusse pöördumist, kuna riik on kehtestanud menetlusabi regulatsiooni vastukaaluks

riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise õiguse riivele, et võimaldada eelkõige

puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õiguste kaitse

kohtumenetluses. Menetlusabi ei võimaldata igale isikule ja samaväärses ulatuses, vaid riik on loonud

kriteeriumid, millele isik peab menetlusabi saamiseks vastama (TsMS § 181 ning § 182 piirangud).

34. TsMS § 182 lõike 2 punktist 3 tuleneva menetlusabi andmise piirangu tõttu ei ole füüsilisel isikul,

kes soovib esitada hagi ainult oma majandustegevusega seotud vaidluses, kuid kellel ei ole raha

riigilõivu tasumiseks, võimalik realiseerida oma PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigust.

Tegemist on väga intensiivse riivega, mis sisuliselt välistab toodud olukorras selle põhiõiguse

realiseerimise (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, punkt 59).

35. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi aga kahjustada

põhiseaduslikku kohtusse pöördumise õigust rohkem, kui see on menetlusökonoomia eesmärgiga

põhjendatav. Eeltoodud menetlusökonoomia suurenemise kaalukust vähendab see, kui ökonoomia

saavutatakse ka tõenäoliselt eduka kaebuse menetlemata jätmise arvel. Nimelt on TsMS § 181 lõike 1

punkti 2 kohaselt menetlusabi andmise üheks tingimuseks asjaolu, et on piisav alus eeldada

kavatsetava menetluses osalemise edukust. „Kui eesmärgiks on vältida liigseid ja pahatahtlikke või

ilmselt põhjendamatuid apellatsioonkaebusi, ei tohiks seadusandja luua lõivude kehtestamisega

olukorda, kus välistatakse ka kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine. Kohtu

poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades.“ (Riigikohtu üldkogu

otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.1.). Kolleegium leiab, et üldkogu viidatud seisukoht kehtib

veelgi enam juhul, kui kohtus hindab menetlusabi andmisel hagi menetlusse võtmise staadiumis selle

võimalikku edukust. Menetluses osalemise edukuse hindamise kriteeriumid hagi esitamisel kohtusse

on paratamatult n-ö leebemad kui apellatsioonkaebuse esitamisel, sest hagi esitamisel ei ole hagi veel

kohtulikult menetletud, samas kui apellatsioonkaebuse esitamisel on hagi juba kohtulikult menetletud

ja kohtu seisukoht esimese astme kohtu lahendi näol olemas.

36. Abinõu mõõdukuse osas on kolleegiumi arvates vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st

majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-

1-62-10, punkt 48.3). Praegune kohtuasi lahendatakse õigusruumis, kus kehtivad endiselt

riigilõivumäärad, mida viidatud üldkogu otsuses nimetati „Euroopa mastaabis erakordseteks“

(punkt 48.3).

37. Praeguse kohtuasja puhul on hagihinnaks 48 819 999 krooni ning sellelt arvutatud riigilõivu

määraks 1 464 599 krooni 97 senti (93 884 eurot 60 senti). Õiguskantsler järeldab, et kohtusse

pöördumisel tasuda tulev riigilõiv on praegu osakapitalist 37 korda ning aktsiakapitalist 3,7 korda

suurem, ning leiab, et sellises suuruses riigilõivu nõudmist ilma menetlusabi saamise võimaluseta

võib pidada kohtumenetlust väljasuretavaks. Riigikohtu üldkogu leidis võrdluseks kohtuasjas nr 3-2-

1-62-10, et ringkonnakohtusse pöörduva eraõigusliku juriidilise isiku 300 000 krooni suurune

riigilõiv on sedavõrd suur, et võib takistada ka enda majandushuvides tegutsevat äriühingut

ebaproportsionaalselt oma õiguse teostamiseks edasikaebeõigust kasutamast, ning et kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud ja ka põhimõtteliselt üldkogu otsuse tegemise ajal 12. aprillil 2011

kehtinud lõivusüsteemi arvestades oli apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või

osaliselt vabastamiseks menetlusabi saamise võimaluse puudumine TsMS § 183 lõike 1 esimeses

lauses märgitud kriteeriumitele mittevastavate Eesti eraõiguslike juriidiliste isikute jaoks

ebamõõdukas ja lubamatu (punkt 57.4). Samuti leidis Riigikohtu üldkogu kohtuasjas nr 3-2-1-60-10,

et olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge ning riigilõivu tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda

samas summas kui hagiavalduselt (TsMS § 137 lõige 1), tuleb vältimatult võimaldada menetlusabi

andmist ka apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumisest vabastamiseks ainult enda majandus- või

kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele (punkt 61). Selles asjas oli tsiviilasja

hinnaks 2 700 000 krooni ja sellelt arvutatud riigilõiv 220 000 krooni.

38. Ettevõtlusega tegelevate füüsiliste isikute puhul tuleb pidada väga kõrgete riigilõivu määrade

puhul otsustavaks tegelikku võimatust kohtusse pöördumise õigust realiseerida. Argument, et

ettevõtlusega tegeleval füüsilisel isikul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks, on puhtalt

hüpoteetiline.

39. Tulenevalt menetlusabi eesmärgist tasakaalustada riigilõivude mõju ning kohtusse ligipääsu

tagamise vajadusest on sellises olukorras põhiseaduspärane laiendada riigilõivu tasumisest

vabastamiseks menetlusabi saamise võimalust ka füüsilisele isikule, kes taotleb seda esimeses

kohtuastmes menetluses, mis on seotud vaid tema majandus- või kutsetegevusega. Kui menetlusabi

saamise võimatus sunnib isikut valima, kas tasuda riigilõiv täies ulatuses või selle võimatuse korral

loobuda oma õiguste edasisest kaitsmisest, on tegemist põhiseadusvastase olukorraga. Liiga kõrge

riigilõivu ja menetlusabi saamise võimatuse tõttu oma kohtusse pöördumise põhiõiguse kasutamisest

loobumine ei ole omane õigusriigile. Seejuures ei ole kolleegiumi arvates nõutud, et füüsilisele

isikule menetlus- ning riigi õigusabi andmise alused oleksid identsed. Kohtusse pöördumise õiguse

tagamiseks menetlusabi andmise võimaluse ettenägemine ei piira riigi suuremat vabadust otsustada,

millest lähtudes riigi õigusabi anda.

40. Eelneva põhjal tunnistab kolleegium PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel TsMS § 182 lõike 2

punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab kohtusse pöördumisel

riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui

menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus-

või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

41. Maakohus põhjendas hagejale menetlusabi andmata jätmist sellega, et TsMS § 182 lõike 2

punkt 3 välistab menetlusabi andmise. Kuna TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on põhiseadusega vastuolus

osas, milles see välistab ainult füüsilise isiku majandustegevusega seotud kohtumenetluses viimasele

kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise, ei oleks maakohus tohtinud seda

sätet asja lahendamisel kohaldada. Maakohtul tuleb menetlusabi andmise otsustamisel hinnata

TsMS § 181 lõigete 1–3 ja § 182 lõike 2 punktide 1–2 alusel kaebuse perspektiivikust ja menetlusabi

taotleja majanduslikku seisu.

Märt Rask, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Henn Jõks, Harri Salmann