3-4-1-17-11 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-17-11

Otsuse kuupäev

1. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar,

Henn Jõks ja Harri Salmann

Kohtuasi

Riigilõivuseaduse § 57 lõigete 1 ja 22 ning lisa 1 viimase

lause (1. jaanuarist kuni 23. märtsini 2011 kehtinud

redaktsioonis) põhiseaduslikkuse kontroll osas, milles need

nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinna puhul üle

639 116 euro 48 sendi apellatsioonkaebuselt riigilõivu

3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 131 955

eurot 82 senti

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus

tsiviilasjas nr 2-08-91997

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 17.03.2011, 1) § 57 lõiked 1 ja 22 ning

lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist kuni 23. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonis) nende

koostoimes olid vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda

tsiviilasjas hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi apellatsioonkaebuselt riigilõivu

3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 131 955 eurot 82 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Avalist esitas 31. detsembril 2008 Harju Maakohtusse Swedbank Liising Aktsiaseltsi vastu

hagi ja palus lõpliku nõudena kostjalt hagejale välja mõista kahjuhüvitise 69 462 732 krooni ja viivise

seadusjärgses määras alates 24. septembrist 2009 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.

2. Harju Maakohus tegi 28. jaanuaril 2011 otsuse, millega mõistis kostjalt hagejale välja

kahjuhüvitise 34 731 366 krooni (2 219 738 eurot 86 senti), viivise ajavahemiku eest 24. september

2009 kuni 28. jaanuar 2011 summas 3 761 406 krooni 94 senti (240 397 eurot 72 senti) ja alates

29. jaanuarist 2011 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teise lause

järgi.

3. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega hagi rahuldati, ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse

peale esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

hagi jäeti rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldatakse hagi täielikult. Mõlemad

menetlusosalised palusid jätta põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata riigilõivuseaduse (RLS) lisa

nr 1 sätte, mille kohaselt tsiviilasja hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi on riigilõivu täismäär 3

protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 131 955 eurot 82 senti, leides, et 73 804 euro 10

sendi suuruse riigilõivu nõudmine apellatsioonimenetluses ei ole mõõdukas ja piirab

ebaproportsionaalselt põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. juuni 2011. aasta kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-91997

Harju Maakohtu 28. jaanuari 2011. aasta otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas seega Swedbank Liising AS-i apellatsioonkaebuse ja jättis

rahuldamata OÜ Avalist vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus mõistis OÜ-lt Avalist riigi

tuludesse vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu 19 173 eurot 49 senti

ning OÜ-lt Avalist ja Swedbank Liising AS-lt solidaarselt riigi tuludesse apellatsioonkaebuse

esitamisel tasumisele kuluva riigilõivu 19 173 eurot 49 senti. Tallinna Ringkonnakohus jättis

kohaldamata riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause (kuni 23. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonis) ja

tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõudis Riigikohtusse 13. juunil 2011.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS

6. Juurdepääs õigusemõistmisele ja apellatsiooniõigus peavad olema tegelikult tagatud. Seadusesäte,

mis näeb ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 66 592 eurot 16 senti, piirab

ringkonnakohtu hinnangul ebaproportsionaalselt konstitutsioonilist apellatsiooniõigust ja seeläbi ka

põhiseadusega kaitstud juurdepääsu õigusemõistmisele (põhiseaduse (PS) § 15 lõige 1 ja § 24 lõige

5).

6.1. Kuigi ringkonnakohus ei olnud olukorras, kus menetluses ilmneb, et apellatsioonkaebuselt või

vastuapellatsioonkaebuselt ei ole nõutavat lõivu tasutud, vältimatult kohustatud apellatsioonkaebust

või apellatsioonkaebusi läbi vaatamata jätma, on RLS lisa 1 viimane lause asjassepuutuv ka siis, kui

ringkonnakohus kaebust või kaebusi läbi vaatamata ei jäta, sest sellisel juhul peab kohus vähem

tasutud riigilõivu lõivu tasuma kohustatud menetlusosaliselt riigi tuludesse välja mõistma

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 179 lõige 1).

6.2. 66 592 euro 16 sendi riigilõivu nõudmine piirab olulisel määral isikute jaoks juurdepääsu

õigusemõistmisele ja jätab isikud olulisel määral ilma kohtuliku kaitseta, sest ebamõistlik oleks

eeldada, et isikud peaksid vara omades, lepinguid sõlmides või mis tahes viisil tsiviilõiguslikes

suhetes osaledes jätma varuks 6% neile kuuluva vara väärtusest, lepinguga omandatava või

võõrandatava vara väärtusest vms, sest seaduse kohaselt peab isik arvestama, et 639 116 eurot

48 senti ületava hagihinnaga hagi puhul tuleb riigilõivu tasuda 3% hagihinnast. Samas peab hageja

arvestama ka võimalusega, et tal tuleb esitada maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebus, mille

esitamisel tuleb samuti tasuda lõivu 3% kaebuse hinnast.

6.3. Enamasti ei saa isik kohtusse pöördumisega oodata seni, kuni ta suudab riigilõivu tasumiseks

kuluva rahasumma koguda. Hagi esitamise aeg on piiratud aegumistähtaegadega, samuti on mitmete

õigussuhete puhul kehtestatud õigust lõpetavad tähtajad. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele

kuuluv riigilõiv tuleb leida apellandil 30 päeva jooksul alates sellest, kui ta maakohtu otsuse kätte

saab, sest lõiv tuleb tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel.

6.4. Kuigi hageja võib põhjendatud hagi korral eeldada, et tasutud riigilõiv mõistetakse tema kasuks

kostjalt välja, kannab riigilõivu kostjalt tagasisaamise riski hageja. Teiseks peab hageja jaoks olema

tagatud kohtulik kaitse ka nendes olukordades, kus edulootus ei ole juba etteulatuvalt 100%-liselt

tagatud. See, et riigilõiv mõistetakse hagi rahuldamise korral kostjalt välja, ei õigusta

ebaproportsionaalseid riigilõive, sest ka kostjal peab olema võimalus hagile vastu vaielda olukorras,

kus ta ei ole 100%-liselt hagi rahuldamata jäämises veendunud. Ringkonnakohus rõhutab, et paljudel

juhtudel ei saa hagejale ega kostjale rahuldamata jäänud hagi esitamist või edutut hagile vastu

vaidlemist ette heita. Paljude kohtumenetluste tulemus selgub alles asja sisulise arutamise käigus, kui

on näiteks selge, milliseid tõendeid õnnestus koguda.

6.5. See, et riigilõivu tasumise kohustuse korral võib isik, sh ka juriidiline isik taotleda menetlusabi,

ei tähenda, et lubamatut põhiõiguste riivet ei esine. Üldjuhul peaks keskmine kohtusse pöörduja

suutma ise tasuda asjas tasumisele kuuluva lõivu. See põhimõte peaks kehtima nii keskmise füüsilise

isiku kui ka keskmise majanduskäibes osaleva juriidilise isiku suhtes. Menetlusabi saamise vajadus

peaks olema erandlik. Teiseks ei tähenda menetlusabi seda, et asjas, milles antakse menetlusabi,

toimuks kohtumenetlus tasuta. Menetlusabi andmine tähendab seda, et lõivu ei tule maksta üksnes

hagi või apellatsioonkaebuse esitamisel. Lõiv tuleb menetlusabi andmise korral tasuda hiljem. Üksnes

väga erandlike asjaolude korral võib kohus määrata, et lõiv, mille tasumisest oli hageja menetlusabi

korras hagi esitamisel vabastatud, jääbki riigi tuludesse välja mõistmata (TsMS § 190 lõige 7).

Ringkonnakohtu arvates peavad need asjaolud olema väga erandlikud, sest menetlusabi antakse

üleüldse erandlikel juhtudel, st siis, kui isik ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline lõivu

tasuma, ning TsMS § 190 lõike 2 tõttu peab kohus menetluse lõppedes ikkagi selle lõivu hagejalt

välja mõistma, olgugi et kohus tuvastas, et hageja majanduslik olukord lõivu tasumist ei võimalda.

6.6. Kuna hageja ega kostja apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

tasunud ei ole ja ringkonnakohus jättis riigilõivu suurust määrava sätte põhiseadusega vastuolu tõttu

kohaldamata, tuleb praegu kohaldada lähimat sätet, mis seaduses selle lõivu tasumisele kõige

lähedasemat lõivu tasumise olukorda reguleerib. See on RLS lisa 1 tabeli n-ö viimane rida, mille

kohaselt tuleb kuni 639 116 euro 48 sendi suuruse hagihinnaga hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel

tasuda riigilõivu 19 173 eurot 49 senti. Seega tuleb apellandil ja vastuapellandil apellatsioonkaebuse

ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasuda lõivu 19 173 eurot 49 senti. 27. mail 2011 toimunud

kohtuistungil kinnitasid menetlusosaliste esindajad, et nad on sellise kohtu seisukohaga nõus.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

7. Riigikogu põhiseaduskomisjon nõustub Tallinna Ringkonnakohtu järeldustega praeguses asjas ning

leiab, lähtudes Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, et kuna

praeguse vaidluse esemeks olev säte nägi ette veelgi suurema riigilõivu maksimummäära (131 955

eurot 82 senti) kui varem põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud säte, on RLS lisa 1 viimane

lause kuni 23. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonis vastuolus PS § 24 lõikega 5.

Sellised kahes kohtuastmes riigilõivuna tasutavad summad võivad osutuda ülemääraseks, kuna

võivad muuta kohtusse pöördumise ja edasikaebamise äriühingutele kättesaamatuks. Äriühingud on

erineva suuruse ja suutlikkusega ning osale äriühingutele võib nii suur riigilõiv olla seetõttu oma

õiguste kohtulikul kaitsmisel ületamatuks takistuseks.

OÜ Avalist

8. Riigikohtu üldkogu on kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

14. aprilli 2011. aasta otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-1-11 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks

RLS lisa 1 viimase lause 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis. Kuna

praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse esemeks olev õigusnorm ei erine sisuliselt

varasemast redaktsioonist, siis on Riigikohtu kohtuasjades nr 3-2-1-62-10 ja 3-4-1-1-11 väljendatud

seisukohad ülekantavad ka RLS lisa 1 kuni 23. märtsini 2011 kehtinud redaktsiooni põhiseadus-

pärasuse hindamisele. OÜ Avalist arvates tuleb RLS lisa 1 kuni 23. märtsini 2011 kehtinud

redaktsioonis tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks samadel põhjendustel. OÜ Avalist

hinnangul ei esine asjaolusid, mis tingiksid vajaduse Riigikohtu varasemaid seisukohti praeguses

asjas muuta.

Swedbank Liising AS

9. Swedbank Liising AS leiab, et RLS lisa 1 viimase lause (kuni 23. märtsini 2011 kehtinud

redaktsioonis) tuleks tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Arvestades, et Riigikohus on

varem tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks RLS lisa 1 viimase lause varasemas

redaktsioonis, mis praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse esemeks oleva õigusnormi

sõnastusest sisuliselt ei erinenud, siis on Riigikohus varem selle küsimuse kohta seisukoha võtnud

ning Swedbank Liising AS-i hinnangul puuduvad kaalukad põhjused varasema seisukoha

muutmiseks.

Õiguskantsler

10. Õiguskantsler arvab, et kuna Tallinna Ringkonnakohus vaatas tsiviilasja nr 2-08-91997 sisuliselt

läbi TsMS § 643 lõike 1 nõudeid rikkudes, ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus

pärast asja sisulist läbivaatamist lubatav. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud põhivaidlust sisuliselt

läbi vaadata enne, kui on lahendatud riigilõivu suuruse põhiseaduspärasuse küsimus, selle tulemusena

määratud põhiseaduspärase suurusega riigilõiv ning apellatsioonkaebuse esitaja on selle tasunud.

10.1. TsMS § 637 lõike 1 punkti 3 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõivu. Riigikohtu hiljutise praktika kohaselt tunnustatakse

lahendust, kus kaebus võetakse menetlusse ka nimetatud sätte imperatiivi arvestamata (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-11,

punkt 6). Sellisel juhul on kohus menetlusse võtnud puudustega apellatsioonkaebuse.

10.2. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine ei anna kohtule õigust kohe põhivaidlus lahendada,

vaid tuleb kontrollida, kas ei esine seadusandja kehtestatud kohustuslikke kaebuse läbi vaatamata

jätmise tingimusi. TsMS § 643 lõige 1 kohustab kohut jätma apellatsioonkaebuse määrusega läbi

vaatamata, kui ilmneb, et apellatsioonkaebus oli võetud ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti,

samuti muul seaduses sätestatud juhul. Riigilõivu tasumata jätmine on kõrvaldatav puudus, mille

lahendamiseks antakse apellandile riigilõivu puuduva osa tasumiseks mõistlik tähtaeg. Kui apellant

jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, jätab kohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata (lõige 2).

10.3. Õiguskantsler leiab, et kuigi riigilõivu suurus on kohtumenetluse käigus korrigeeritav, on selle

nõudmine ja tasumine enne asja sisulist lahendamist seaduse absoluutne nõue (v.a sellest

vabastamisel). Seejuures tuleb nõuda põhiseadusega kooskõlas oleva riigilõivusumma tasumist.

Praegu määras ringkonnakohus põhiseaduspärase riigilõivu suuruse, ootamata ära Riigikohtu

seisukohta RLS lisa 1 viimase lause põhiseadusele vastavuse kohta. Selline ringkonnakohtu lahendus

ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikuga ega ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seadusega kooskõlas, kuna ei arvesta võimalusega, et Riigikohus võiks jätta normi põhiseadusega

vastuolus olevaks tunnistamata.

10.4. Õiguskantsler lisab, et analüüsis endale antud nn normikontrolli tegemise pädevuse alusel

RLS § 57 lõigete 1 ja 22 ning lisa 1 viimase lause koostoime regulatsiooni põhiseaduspärasust,

kasutades seejuures konkreetse juhtumi asjaolusid. Õiguskantsler leiab, et 28. veebruari 2011. aasta

seisuga oli RLS § 57 lõigete 1 ja 22 ning lisa 1 viimase lause koostoime alusel arvutatud riigilõiv

suuruses 66 592 eurot 16 senti ülemäära kõrge, moonutas edasikaebeõiguse olemust ning seetõttu

vastuolus PS § 24 lõikega 5 ning §-ga 11.

10.5. Õiguskantsler märgib, et ka tsiviilvaidluse puhul tuleb menetlusosalise õigusemõistmise

kulutuste kandmises osavõtu põhimõttesse suhtuda ettevaatlikkusega. Kohtumenetlus on üks

olulisematest riigi tuumikfunktsioonidest, riikliku võimu teostamine, kus riik ei luba omakohut, vaid

loob tegeliku võimaluse vaidluste rahumeelseks lahendamiseks ning kohtuotsuste täitmiseks.

Kohtuvõimu suurem eesmärk on tugev õigusriik ja õigusrahu, mis on üks põhiseaduslikest väärtustest

ja mille vastu on kaalukas avalik huvi. Õiguskantsler peab oluliseks, et ka lihtsa

seadusereservatsiooniga põhiõiguse kasutamise reguleerimisel ja piiramisel arvestatakse, et tegemist

on kohtu menetlusega, mida peetakse üheks olulisemaks põhiõiguseks, üldiselt õigusriigi keskseks

põhimõtteks, ilma milleta ei saa õigusriik, demokraatia ja omariiklus eksisteerida.

Justiitsminister

11. Justiitsministri arvates on RLS § 57 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (kuni 23 märtsini

2011 kehtinud redaktsioonis) põhiseaduspärased osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda

tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% asja hinnast.

11.1. Kuna tsiviilkohtumenetluses on riigi/kohtu rolliks õiguskaitse, õigusemõistmise ja õigusrahu

pakkumine omavahel kokkuleppele mittejõudnud poolte vahel, siis ei ole põhjendatud jätta

kohtumenetluses tekkivad asja lahendamise kohtukulud olulises ulatuses kanda teiste riigieelarvesse

laekuvate tulude arvel. Riigilõivumäärade puhul välditakse liigsete ja pahatahtlike kaebuste esitamist,

arvestades menetlusökonoomia kui põhiseaduslikku järku õigusväärtusega (Riigikohtu üldkogu 16.

mai 2008. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43).

11.2. Justiitsminister möönab, et vaidlustatud riigilõivumäär on küll kõrge, kuid jääb alla

ebaproportsionaalselt koormava summa, kuivõrd eraõiguslikel juriidilistel isikutel on võimalik

taotleda menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks.

Riigikohus on sedastanud, et on seadusandja otsustada, kas luua süsteem, kus apellatsioonkaebuse

riigilõivud on võrdlemisi kõrged ja avada lisaks eraõiguslikele juriidilistele isikutele avar võimalus

saada riigilõivu tasumiseks menetlusabi, või süsteem, kus edasikaebuselt tasutavad riigilõivud

puuduvad või on suhteliselt madalad ning eraõiguslikud juriidilised isikud menetlusabi ei saa või

saavad seda vaid piiratud juhtudel (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 57.2).

Riigikohtu kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse tulemusena on eraõiguslikel juriidilistel isikutel

võimalik taotleda menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt

vabastamiseks. Seega ei ole vaidlustatud riigilõivumäär justiitsministri arvates ebaproportsionaalselt

suur ega kahjusta ebaproportsionaalselt PS § 24 lõikest 5 tulenevat edasikaebeõigust.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

12. Riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 17.03.2011, 1) § 57 „Hagiavalduse, avalduse ja

kaebuse läbivaatamine“ lõiked 1 ja 22:

„(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi

või kindla summana.

[---]

(22) Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu

sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust.“

„Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde

RIIGILÕIVU TÄISMÄÄRAD AVALDUSE ESITAMISE EEST TSIVIILKOHTUMENETLUSES

(EURODES)

[---]

Tsiviilasja hinna puhul üle 639 116,48 euro on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid

mitte rohkem kui 131 955,82 eurot.“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Apellatsioonkaebuse hind on praeguses tsiviilasjas 2 219 738 eurot 86 senti ja

vastuapellatsioonkaebuse hind samuti 2 219 738 eurot 86 senti. Menetlusosalised oleksid pidanud

tasuma sellise hinnaga asjadelt apellatsiooniastmes riigilõivu RLS § 57 lõigete 1 ja 22 ning lisa 1

viimase lause kohaselt 3% tsiviilasja hinnast, st kumbki eraldi 66 592 eurot 16 senti.

14. Tallinna Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebused menetlusse ja vaatas tsiviilasjas nr 2-08-

91997 OÜ Avalist hagi Swedbank Liising Aktsiaseltsi vastu läbi, ilma et Swedbank Liising

Aktsiaselts oleks apellatsioonkaebuselt ja OÜ Avalist vastuapellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud

(Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. aasta otsuse punkt 31). Ringkonnakohus võttis mõlemad

apellatsioonkaebused menetlusse, märkides menetlusse võtmise määrustes nõuetekohaselt asja hinna

apellatsioonimenetluses ja sellelt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse ning ka seda, et

ringkonnakohus kujundab seisukoha makstava riigilõivu kohta menetluse käigus (Tallinna

Ringkonnakohtu 10. märtsi 2011. aasta ja 4. aprilli 2011. aasta kohtumäärused tsiviilasjas nr 2-08-

91997). Kohus viitas ka TsMS § 179 lõikele 1, mille kohaselt mõistab asja lahendav kohus tasumata

või vähem tasutud riigilõivu kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega; ja

TsMS § 643 lõikele 1, mille alusel jätab kohus apellatsioonkaebuse määrusega läbi vaatamata, kui

ilmneb, et apellatsioonkaebus oli võetud ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti, samuti muul

seaduses sätestatud juhul. Seda, et riigilõivu küsimus lahendatakse pärast kohtuistungit, selgitas

kohus ka 27. mail 2011 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungi protokolli järgi leidis kohus, et kuigi

üheks riigilõivu tasumise kohustuse eesmärgiks on vältida põhjendamatult kohtusse pöördumist,

tagab selle eesmärgi realiseerimise praeguse kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades ka see, kui

ringkonnakohus lahendab lõivu tasumise küsimuse pärast kohtuistungit. Samuti selgitas kohus, et

„kaalub mõista lõiv välja otsusega ja algatada sellega ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus“.

15. Õiguskantsler leiab oma arvamuses Riigikohtule (punkt 6), et Tallinna Ringkonnakohus vaatas

seega tsiviilasja nr 2-08-91997 läbi TsMS § 643 lõike 1 nõudeid rikkudes, mistõttu ei ole

põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus pärast asja sisulist läbivaatamist lubatav.

16. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi arvates oli Tallinna Ringkonnakohtul

olukorras, kus kohus kahtles apellatsioonkaebuselt tasuda tuleva riigilõivu määra põhiseaduslikkuses,

võimalik jätta apellatsioonkaebused TsMS § 3401 lõike 1 alusel käiguta ja tunnistada kaebuse käiguta

jätmise määruses kohaldamisele kuuluvat riigilõivu määra ette nägevad sätted põhiseadusega

vastuolus olevaks, algatades sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõike 1 järgi. Sellises olukorras peaks

ringkonnakohus lisaks määrama põhiseaduspärase riigilõivu, mida tuleks apellatsioonkaebuselt

tasuda.

17. Seega oleks nii juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus oleks algatanud põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse apellatsioonkaebuste käiguta jätmise määrustega, kui ka praegusel juhul, kui

ringkonnakohus arutas asja sisuliselt, ringkonnakohus tunnistanud kehtiva riigilõivumäära

põhiseadusvastaseks ja pidanud seetõttu määrama apellatsioonkaebustelt tasutava põhiseaduspärase

riigilõivu määra. Kuna on vaja tagada menetlus mõistliku aja jooksul, oli kohtul võimalus kohtuasja

edasi menetleda ja praeguse näite puhul ka jõuda tsiviilasjas põhimenetluses sisuliselt sama

lõpplahendini. Seega ei takista ringkonnakohtu valitud menetlusstaadium kehtiva riigilõivu

kohaldamata jätmiseks põhiseaduslikkuse küsimuse menetlust Riigikohtus.

18. Samuti võimaldab TsMS § 179, mis näeb ette menetluskulude väljamõistmise ja sissenõudmise

Eesti Vabariigi kasuks, lõike 1 alusel mõista asja lahendaval kohtul tasumata või vähem tasutud

riigilõivu kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Lõike 2 alusel võib

pärast asjas tehtud lahendi jõustumist riigilõivu välja mõista määrusega nii kohus, kelle menetluses

kulud tekkisid, kui ka asja lahendanud maakohus. Määrust ei või teha, kui asjas tehtud kohtulahendi

jõustumisest on möödunud üle kahe aasta.

Seega on seadusega ette nähtud vähem tasutud riigilõivu täiendava väljamõistmise võimalus ja

kontroll määratud riigilõivu üle, sh olukorras, kus kohus on võtnud asja menetlusse, ilma et kaebuselt

oleks riigilõivu tasutud või oleks seda tasutud õiges määras. Seda, et riigi kasuks välja mõistetud

menetlusabikulud saab kohus välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui

ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist, on leidnud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 7. oktoobril

2009. aastal kohtuasjas nr 3-2-1-96-09 tehtud määruse punktis 9 (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

25. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-36-11, punkt 19, ja kohtuasjas nr 3-2-1-28-11, punkt

17). Seega on ületatav olukord, kus apellatsioonkaebuselt pole enne menetlusse võtmist riigilõivu

tasutud. Sellist olukorda tuleb siiski vältida, kuna see ei taga menetlusosalisele mh selgust selles, kui

palju on vaja kaebuse esitamisel riigilõivu maksta, ja ei võimalda sellest tulenevalt otsustada, kas

loobuda kaebuse esitamisest või mitte.

19. Ringkonnakohtu eksimus menetlusseadustiku kohaldamisel ei too praeguses asjas kaasa

apellatsioonkaebuselt makstava riigilõivu määra sätestavate normide asjassepuutumatust.

Menetlusökonoomia seisukohast oleks põhjendamatu jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus läbi

vaatamata. Ringkonnakohtul oleks seejärel võimalus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve asi

määrusega, millega kohus peaks mõistma menetlusosalistelt välja vähem tasutud riigilõivu.

20. Seega on Riigikohtul võimalik lahendada Tallinna Ringkonnakohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

taotlus. Seejuures lähtub kolleegium praeguses asjas menetlusökonoomiast ja konkreetse

normikontrolli eesmärgist teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. aasta määrus kohtuasjas nr 3-4-1-4-08,

punkt 15). Riigikohus on samuti aktsepteerinud sarnast ringkonnakohtu käitumist apellatsioon-

kaebuse menetlusse võtmisel olukorras, kus riigilõiv oli olulises osas maksmata (40 000 kr makstud,

770 000 kr maksmata), põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2011. aasta lahendis

kohtuasjas nr 3-4-2-1-11 (vt punkte 6 ja 43).

21. Praeguses asjas on küsimuseks riigilõivu suuruse põhiseaduspärasus. Seejuures on kohtuasja

asjaoludest tulenevalt säteteks, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, PSJKS § 14 lõike 2

esimese lause mõttes põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuvad RLS § 57 lõiked 1 ja 22 ning lisa 1

viimane lause (1. jaanuarist kuni 23. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes osas,

milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 131 955 eurot

82 senti (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 33). Ringkonnakohus oleks

pidanud vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse korral tegema riigilõivu kohta teistsuguse otsuse kui

sätete põhiseadusvastasuse korral (vt alates Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsusest

kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Menetlusnormide asjassepuutuvusel tuleb lähtuda ka sellest, kas

konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-10,

punkt 19).

Menetlusökonoomiast lähtudes ei oleks põhjendatud kontrollida üksnes konkreetses suuruses

riigilõivu (66 592 eurot 16 senti) tasumise põhiseaduspärasust (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 33).

22. Alates Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 on ka

TsMS § 183 lõike 1 esimeses lauses märgitud kriteeriumitele mittevastaval ning samas TsMS § 181

lõike 1 eeldustele vastaval Eesti eraõiguslikul juriidilisel isikul õigus saada tsiviilkohtumenetluses

menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks.

OÜ Avalist ja Swedbank Liising Aktsiaselts praeguses menetluses menetlusabi taotlenud ei ole, kuid

on väitnud seda, et apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu määr on põhiseadusega

vastuolus.

Riigikohtu üldkogu leidis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, et on seadusandja otsustada, milline riigilõivu-

menetlusabi süsteem luua ja milline tasakaalupunkt valida, kuid seadusandja peab seejuures tagama

tegeliku võimaluse edasikaebeõiguse kasutamiseks (punkt 57.2). Seetõttu tuleb kolleegiumi arvates

isegi olukorras, kus äriühingul on võimalik taotleda apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi,

kohtul PS § 15 lõike 2 kohaselt kontrollida kahtluse korral edasikaebeõigust takistava riigilõivu

põhiseaduspärasust. Teoreetiline võimalus saada menetlusabi ei tähenda seda, et apellatsioon-

kaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlev äriühing ei peaks olema valmis tasuma lõpuks

kogu riigilõivu. Ka juhul, kui isikule antakse vaidluses menetlusabi, tuleb tal vaidluse kaotamise

korral riigilõiv, mille tasumisest ta hagi esitamisel oli vabastatud, riigile siiski hüvitada (TsMS § 190

lõiked 4 ja 5). Seega tuleb kohtusse pöördujal võtta hagi esitamisel risk, et olenemata menetlusabi

saamisest tuleb tal lõpptulemusena lõiv siiski tasuda. Menetluskulude riigi tuludesse tasumisest

vabastamise aluseks saab TsMS § 190 lõike 7 järgi olla üksnes mõjuv põhjus, selliseks põhjuseks ei

saa aga iseenesest olla asjaolu, et seaduses sätestatud riigilõivumäärad on liiga kõrged.

23. Järgnevalt analüüsib kolleegium vaidlusaluste sätete materiaalset põhiseaduspärasust nende

koostoimes osas, milles need nägid 1. jaanuarist kuni 23. märtsini 2011 ette kohustuse tasuda

tsiviilasjas hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi apellatsioonkaebuselt riigilõivu

3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 131 955 eurot 82 senti. Sätted on formaalselt

põhiseaduspärased.

24. Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse

realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi

kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõike 5 edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis

ei ole põhiseadusega keelatud (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 38).

Praegusel juhul riivab kaebeõigust apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine.

25. Riigikohtu üldkogu järeldas kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse punktis 45, et põhiseaduse

järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul

riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel

(menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti on riigilõivu

legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute,

pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda

isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23).

Samas leidis üldkogu, et legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile

lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik

menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks, kuna see

oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega.

26. Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tsiviilasja hinnast

3 protsendi suuruse, kuid mitte rohkem kui 131 955 euro 82 sendi suuruse riigilõivu tasumise nõude

kehtestamine teenib menetlusökonoomia huve, kuna selline kõrge kohtusse pöördumise

finantspiirang võib hoida ära kergekäeliselt esitatud apellatsioonkaebused ja menetluslike õiguste

suure piiratuse korral on tõenäoline tsiviilasjade lahendamisel säästlikum ja kiirem kohtusüsteem.

Samuti tagab apellatsioonkaebuselt sellises määras riigilõivu tasumine ilmselgelt tsiviilasjade

hagimenetluses menetlusosaliste osavõtu õigusemõistmise kulutuste kandmisest. Isikut vähem

koormavaks, kuid mainitud eemärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks ei kohtunike arvu

suurendamine ega võimalus laiendada riigi abi menetluskulude kandmiseks.

27. Riigikohtu üldkogu leidis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, et üle 10 000 000-kroonise tsiviilasja hinnast

kolme protsendi, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustuse

kehtestamine ei ole mõõdukas abinõu menetlusökonoomia ega menetlusosaliste õigusemõistmise

kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte tagamiseks (otsuse punkt 48 jj). Säästuga

menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusemõistmise kulutuste kandmisel ei või

tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse tegelik võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei

või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või

vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult

kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et

apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda

tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks (hagi rahuldamata jätmise

korral) tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast.

28. Kolleegium on seisukohal, et praeguses menetluses puuduvad asjaolud, mille tõttu peaks

otsustama teisiti, kui otsustas Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-

62-10. Kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 hindas Riigikohus tsiviilkohtumenetluses tsiviilasjas hinnaga üle 10

000 000 krooni apellatsioonkaebuselt makstava riigilõivu põhiseaduspärasust 1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; RT I 22.12.2010, 1) § 56

lõigete 1 ja 19 ning lisa 1 viimase lause redaktsiooni (maksimummäär 1 500 000 krooni, st 95 867

eurot 47 senti) puhul. RLS lisa 1 tabeli viimase rea riigilõivu maksimummäär tsiviilasja hinna puhul

üle 639 116 euro 48 sendi (10 000 000 krooni) oli praeguses asjas asjassepuutuval perioodil

1. jaanuarist kuni 23. märtsini 2011 kehtinud riigilõivuseaduse redaktsioonis aga 131 955 eurot 82

senti, seega 36 088 eurot 35 senti suurem kui kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 põhiseadusvastaseks

tunnistatud sätete kohane lõiv. Alates 24. märtsist 2011 kehtima hakanud RLS lisa 1 redaktsioonis on

riigilõivu maksimummäära jälle vähendatud. Kehtiv ülempiir vastab enne 1. jaanuari 2011 kehtinud

maksimummäärale (95 867 eurot 47 senti).

29. Seega saab ka vaidlusalust tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvat

riigilõivumäära Euroopa mastaabis erakordsete riigilõivude tingimustes pidada siinses regioonis ja

majanduslikus olukorras selliseks, mida tuleb lugeda ebamõõdukaks edasikaebeõiguse piiranguks (vt

Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.3).

30. Eelneva põhjal tunnistab kolleegium PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel, et RLS § 57 lõiked 1

ja 22 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist kuni 23. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonis) nende

koostoimes olid vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas

hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3 protsenti tsiviilasja hinnast,

kuid mitte rohkem kui 131 955 eurot 82 senti.

Praeguses asjas puudub vajadus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevad normid kehtetuks, sest

alates 24. märtsist 2011 kehtib uus riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause redaktsioon (RT I,

23.03.2011, 1).

Märt Rask, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Henn Jõks, Harri Salmann