3-1-1-79-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-79-11

Otsuse kuupäev

31. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Indrek Leiburi väärteoasi looduskaitseseaduse § 74 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. aprilli 2011. a otsus väärteoasjas

nr 4-10-3201

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Indrek Leiburi kaitsja vandeadvokaat Denis Polman, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Harku Vallavalitsus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. oktoober 2011

Istungil osalenud isikud

Harku Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaat Martin Tälli ja

Indrek Leiburi kaitsja vandeadvokaat Denis Polman

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18. aprilli 2011. a otsus Indrek Leiburi väärteoasjas

looduskaitseseaduse § 74 lg 1 järgi sisuliselt muutmata, kuid asendada selle põhjendused

käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Kassatsioon ja taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavalitsuse 1. septembri 2010. a otsusega karistati Indrek Leiburit looduskaitseseaduse

(LKS) § 74 alusel 50 trahviühiku (3000 krooni) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati

selle eest, et 25. juulil 2010 kl 20.40 ajal juhtis ja parkis ta sõiduautot Harju maakonnas Harku vallas

Rannamõisa maastikukaitsealal asuval kinnistul Läänemere ranna piiranguvööndis, s.o lähemal kui

200 meetrit veepiirist, mootorsõidukitele liiklemiseks ning parkimiseks mitteettenähtud kohas,

rikkudes LKS § 37 lg 3 p 6 nõudeid.

2. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Denis

Polman kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Menetlusalune isik eeldas, et vaidlusalusel teel ja

sellega külgneval alal võib mootorsõidukiga liigelda ning parkida. Liiklemist ja parkimist keelavad

märgid puudusid, mille tõttu ei rikkunud ta liikluseeskirja ega ka looduskaitseseaduse nõudeid. Tee ja

sellega külgneva ala seisundi järgi oli arusaadav, et seal liigeldakse mootorsõidukitega. Järelikult pole

I. Leiburi käitumine karistatav ka tulenevalt KarS §-st 39, sest ta oli eksimuses teo keelatuse suhtes.

Lisaks ei ole kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus proportsioonis väidetava rikkumise

raskusega.

3. Harju Maakohtu 18. aprilli 2011. a otsusega kaebus rahuldati, kohtuvälise menetleja otsus tühistati

ja väärteomenetlus lõpetati VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Taotlus valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks jäeti rahuldamata.

3.1 Maakohus leidis, et menetlusaluse isiku käitumine vastab LKS § 74 lg 1 tunnustele, kuid

väärteomenetlus tuleb otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. On tõendatud, et I. Leibur parkis sõiduki 47

meetri kaugusele veepiirist, s.t kohta, mis asub Läänemere ranna piiranguvööndis LKS § 37 lg 1 p 1

mõttes. Kaebaja ei viibinud ranna piiranguvööndis LKS § 37 lg 3 p-s 6 loetletud erandlikel põhjustel,

s.t haljasala hooldustööde tegemiseks, kutselise ega harrastusliku kalapüügiõigusega isikuna

kalapüügiks

vajaliku

veesõiduki

veekogusse

viimiseks

ega

metsamajandus-

või

põllumajandustöödeks. Vaidlust pole selles, et randa viival teel puuduvad liikluskorraldusvahendid.

3.2 Kuigi tee laius, kate ja muud omadused võimaldasid sellel mootorsõidukiga liikuda ning teel olev

värav oli avatud, rikkus kaebaja seal sõites ja parkides siiski LKS § 37 lg 3 p 6 nõudeid. Lisaks LKS

§ 37 lg 3 p-s 6 loetletud eesmärkidele on ranna ja kalda piiranguvööndis lubatud liikuda vaid teedel ja

radadel, mis on liikluseks ette nähtud. Selleks määratud ala peab olema liiklejate jaoks tajutavalt ja

liiklemise lubatavusele osutavalt tähistatud. Kirjeldatud olukorras ei saa mootorsõidukiga liiklemise

õigust tuletada pelgalt faktilise liiklemis- või parkimisvõimaluse olemasolust ega liiklemist keelava

märgi puudumisest. Ka katastriüksuse sihtotstarbest, milleks käesoleval juhul oli transpordimaa, ei

tulene kõigile isikutele liiklemise õigust. Võttes arvesse radade ja teede arvukust ning nende faktilise

rajamise võimalusi, ei saa järeldada, et märkide ja tõkete puudumisel on kõigil teedel ja radadel

liiklemine piiranguteta lubatav. Nendel põhjustel vastab menetlusaluse isiku käitumine LKS § 74 lg 1

objektiivsetele tunnustele. Väärteo pani I. Leibur toime hooletusest, sest tal oli võimalik pöörduda

teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks Harku Vallavalitsusse. Samuti oleks ta pidanud taipama,

et kõnealune tee pole mõeldud mootorsõidukitele piiramatuks kasutamiseks. Väärtegu toime pannes

ei olnud menetlusalune isik mittevälditavas eksimuses teo keelatusest.

3.3 Tulenevalt teo toimepanemise, avastamise ja kohtuvälise menetleja poolt rikkumisele

reageerimise

asjaoludest

oleks

menetlusaluse

isiku

karistamine

rahatrahviga

ilmselgelt

mittemõõdukaks. Seetõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Leiburi kaitsja vandeadvokaat D. Polman,

taotledes otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja menetlusaluse

isiku poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Kohus tõlgendas ebaõigesti LKS § 37 lg 3 p 6, sest mootorsõiduki juht ei saa enamasti

adekvaatselt hinnata, millisest teel asuvast kohast piiranguvöönd algab. Vaidlusalune tee piirneb

mõlemas küljes tiheda võsaga ja seal sõitev isik ei saa selgelt aru, millal ta ranna piiranguvööndisse

jõuab.

4.2 Kohus ei selgitanud, millest tulenevalt peab mootorsõiduki juht märkide puudumisel taipama, et

liiklemine on keelatud. Praktikas ei lähtuta arusaamast, et liiklejale on kaitsevööndis kulgeval teel

mootorsõidukiga liiklemine lubatud vaid lubava märgi või viida olemasolul. Mõeldamatu on

seisukoht, et menetlusalune isik pidi tulenevalt hoolsuskohustusest välja selgitama, kas liiklusrežiim

võib olla muutunud. Õigusselgust silmas pidades oleks mõistlikum regulatsioon, kus haldusorganil

lasub kohustus tähistada piiranguvööndis märkidega teed ja rajad, mis pole mootorsõidukitele

piiranguteta kasutamiseks ette nähtud. Eriti oluline oleks märgistuse paigaldamine teedele, millel

liiklusrežiim muutub. Tuvastatud asjaoludel puuduvad I. Leiburi käitumises väärteo tunnused.

4.3 Kuivõrd Läänemere ranna piiranguvööndisse sisenemisel pole vaidlusalusele teele keelumärki

paigaldatud ja seal puudub ka muu sellesisuline viit, on tee mootorsõidukitega liiklemise jaoks ette

nähtud ka piiranguvööndis. Kirjeldatud viisil tuleb sisustada ka LKS § 37 lg 3 p-s 6 sätestatut. Seega

pole I. Leibur looduskaitseseadusest tulenevat keeldu rikkunud. Isegi kui asuda vastupidisele

seisukohale, tuleb kohaldada KarS §-s 39 sätestatut, sest menetlusalusel isikul ei pidanud tekkima

kahtlust, et ta paneb toime keelatud teo.

5. Kassatsioonivastuses peab kohtuväline menetleja kaebust põhjendamatuks, leides, et see tuleb jätta

rahuldamata. Vastuses märgitakse, et kõnealusele teele jõudmiseks tuleb läbida eraomandis olev

kinnistu, millele saab jõuda väravate kaudu. Tee kõrval asub aiaga piiratud elumaja. Selline olukord

näitab, et tegemist ei pruugi olla tavapärase liiklussituatsiooniga ka siis, kui värav on avatud. Nimelt

peab mootorsõiduki juhil väravast sissesõidu korral tekkima kahtlus, et senine liiklusrežiim on

muutunud või võib muutuda. Isegi kui I. Leibur ei saanud teel sõites aru, et tegemist on ranna

piiranguvööndiga, oli tal randa jõudes võimatu mitte aru saada, et seal puuduvad teed, parklad ja

parkimist lubavad tähised. Menetlusalune isik parkis sõiduki taimestiku ja liivaga kaetud luitealale.

Väär on väide, et sõiduki parkimiskohal asuv ala oli killustikuga kaetud. Etteheide, et

piiranguvööndisse viiv tee ei olnud märgistatud, võib küll olla põhjendatud, kuid see on alusetu

hetkest, mil tee lõppes. Ranna ja kalda vahetus läheduses, kus liiklemiseks ette nähtud pind puudub,

peab mootorsõiduki juht ka parkimist keelavate märkideta aru saama, et parkimine pole lubatud.

Seetõttu leidis maakohus õigesti, et I. Leibur pani toime LKS § 74 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult väljendatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundab esmalt seisukoha LKS § 37 lg 3 p 6 sisustamise kohta

(I), annab hinnangu kassaatori väidetele seonduvalt menetlusaluse isiku karistamisega LKS § 74 lg 1

järgi (II), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III) ja lahendab viimaks taotluse valitud

kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks (IV).

I

8. Käesoleva väärteoasja keskseks materiaalõiguslikuks küsimuseks on vaidlus LKS § 37 lg 3 p-st 6

tuleneva keelu sisustamise üle. Vaadeldava sätte kohaselt on ranna või kalda piiranguvööndis

keelatud mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ja radu ning maastikusõidukiga

sõitmine, välja arvatud tiheasustusalal haljasala hooldustööde tegemiseks, kutselise või harrastusliku

kalapüügiõigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks, pilliroo varumiseks

ja adru kogumiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ja põllumajandustöödeks. Kuigi

seadusandja on 20. märtsil 2011 jõustunud veeseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise

seadusega (RT I, 10.03.2011, 2) kõnealuse normi sõnastust täiendanud, ei oma see väärteoasja

sisulise lahendamise seisukohalt tähtsust. Nimelt pole kassatsioonimenetluse poolte vahel vaidlust

selle üle, et menetlusalune isik ei viibinud väärteoprotokollis märgitud ajal Läänemere ranna

piiranguvööndis LKS § 37 lg 3 p-s 6 loetletud erandlikel põhjustel.

9. Maakohus asus seisukohale, et tulenevalt LKS § 37 lg 3 p-st 6 on ranna ja kalda piiranguvööndis

lisaks selles normis konkreetselt loetletud eesmärkidel liikuvatest isikutest ülejäänud isikutel lubatud

liikuda vaid nendel teedel ja radadel, mis on selleks otstarbeks määratud. Kohtu arvates peab selline

määramine olema liiklejatele tajutavalt ja liikumise lubatavusele osutavalt - teisisõnu

liikluskorraldusvahendite abil - väljendatud. Liiklemise lubatavust ei saa tuletada pelgalt faktilisest

liiklemis- või parkimisvõimaluse olemasolust ega ka märkide või muude liikumistakistuste

puudumisest. Kassaator seevastu leiab, et kui ranna või kalda piiranguvööndis asuval teel

asjakohased keeldu tähistavad liikluskorraldusvahendid puuduvad, tähendab see, et mootorsõidukiga

liiklemine on LKS § 37 lg 3 p 6 mõttes lubatud ja selline arusaam on juurdunud ka praktikas.

10. Kolleegiumi hinnangul märgib kassaator põhjendatult, et LKS § 37 lg 3 p-s 6 sätestatu ei tähenda,

nagu oleks ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel mootorsõidukiga liiklemine

üldjuhul seadusest tulenevalt keelatud ning vaid neil teedel ja radadel sõitmisega, mille kohta on

paigaldatud liiklemist lubav märgistus, kõnealuses normis sisalduvat nõuet ei rikuta.

10.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt leidnud, et LKS § 37 lg 3 p-st 6 ei tulene

iseenesest keeldu sõita mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis, vaid

üksnes väljaspool selleks määratud teid või radu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri

2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-92-05, p 5). Väljend „väljaspool selleks määratud teid või radu“

tähendab, et mootorsõidukiga ei või liigelda maa-alal, millel sõitmine on küll füüsiliselt võimalik,

kuid mis pole siiski mootorsõidukitega liiklemiseks ette nähtud või liikluseks avatud. See seisukoht

on selgitatav järgmiselt.

10.2 Ranna ja kalda kaitse eesmärk on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine,

inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse

suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine (LKS § 34). Loetletud eesmärkide

saavutamiseks on looduskaitseseaduses muuhulgas sätestatud ranna või kalda kasutamise

kitsendused, mis seisnevad piiranguvööndis, ehituskeeluvööndis ja veekaitsevööndis kehtivates

keeldudes ning piirangutes (LKS §-d 37-39). Mainitud sätete pinnalt saab järeldada, et rannal või

kaldal kehtivad küll seaduses loetletud erinevad kitsendused, mis on vajalikud looduskeskkonna

kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid inimtegevust pole sellistel aladel siiski täielikult keelatud.

Looduskaitselistel eesmärkidel on seda piiratud üksnes teatud määral. Just sel põhjusel puudub alus

väita, nagu oleks ka ranna või kalda piiranguvööndisse jäävatel teedel liiklus üldjuhul keelatud

pelgalt seetõttu, et tee asub piiranguvööndis. Avalikult kasutataval teel mootorsõidukiga liiklemine ei

tähenda veel seda, et liiklus iseenesest avaldaks ranna või kalda looduskooslusele kahjulikku mõju.

Kahjulikuks võib kirjeldatud mõju osutuda eeskätt neil juhtudel, mil mootorsõidukitega liigutakse

kohas, mis pole sõitmiseks mõeldud ja kahjustatakse seeläbi ümbritsevat keskkonda näiteks pinnase,

taimestiku või veekogu rikkumise näol. Nendel põhjustel leiab kaitsja õigustatult, et ranna või kalda

piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel on mootorsõidukiga liiklemine lubatud, kui selliseid teid

või radu pole liiklemiseks tõkestatud või nendel liiklust vastavate liikluskorraldusvahenditega

piiratud.

11. Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub

konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse

§ 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et

tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud

ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks

menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus

teeregistris registreeritud.

12. Lisaks eelöeldule on alusetu maakohtu arvamus, nagu oleks menetlusalune isik pidanud

kujunenud situatsioonis teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma Harku Vallavalitsuse

poole või hoopis ise taipama, et konkreetne tee pole mootorsõidukitele piiramatuks kasutamiseks

mõeldud. Selline arusaam ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest

kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega.

Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult

kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse

organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Käesoleva väärteoasja puhul

jääb arusaamatuks seegi, millest kohtu arvates tuleneb kohtuvälise menetleja pädevus vastavasisuliste

selgituste andmiseks, kuivõrd kõnealuse rannaala valitsejaks on Keskkonnaamet. Nendel põhjustel

võib kassaatoriga nõustuda selles, et õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab

liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest,

näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust. Teisalt pole otsuses osutatud sellistele

kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisele asjaoludele, millest tulenevalt pidi I. Leibur teele jäävast

väravast sisenemisel taipama, et tegemist ei ole mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud teega.

Väärib tähelepanu, et kohtu hinnangul võimaldasid randa kulgeva tee laius, teekate ja muud

omadused sellel mootorsõidukiga liikuda ning sissesõidu või liiklemise keeldu tähistavad

liikluskorraldusvahendid ja muud tõkked vastavas kohas puudusid.

II

13. Väärteoprotokolli kohaselt seisneb menetlusalusele isikule etteheidetav tegu ranna kasutamise ja

kaitse nõuete rikkumises, s.t selles, et ta sõitis ning parkis Läänemere ranna piiranguvööndis

mootorsõidukitele liiklemiseks ja parkimiseks mitteettenähtud kohas lähemal kui 200 meetrit

veepiirist. Kuigi kassatsioonimenetluse poolte vahel on vaidlus selle üle, kas teel olevast väravast

sisenemine ja teel sõitmine oli lubatav või mitte, pole kindlaks tehtud, kas koht, kus värav asub, jääb

ranna piiranguvööndisse, s.o vähemalt 200 meetri kaugusele veepiirist. Seega pole alust rääkida ka

sellest, et pelgalt mootorsõidukiga väravast sisenemise või samas asuval teel sõitmisega realiseeris I.

Leibur LKS § 74 lg-le 1 vastava väärteo objektiivsed tunnused.

14. Vaatamata käesoleva otsuse eelnevas osas märgitule nõustub kriminaalkolleegium maakohtu

järeldusega, mille kohaselt pani menetlusalune isik talle etteheidetava väärteo toime sellega, et ta

sõitis ja parkis auto 47 meetri kaugusele veepiirist alale, mis pole mootorsõidukiga liiklemiseks

määratud, s.t teelt väljapoole jäävale maatükile. Õige on kohtu seisukoht, et sellise käitumisega

rikkus I. Leibur LKS § 37 lg 3 p-s 6 sisalduvat keeldu ja realiseeris LKS § 74 lg 1 objektiivsed

tunnused. Need asjaolud luges maakohus tõendatuks Maa-ameti kaardiserveri andmete väljatrüki,

sündmuskohal tehtud fotode, menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlustega. Väärteoasja toimikus

olevad fotod kinnitavad maakohtu veendumust, et koht, kuhu menetlusalune isik sõitis ja auto jättis,

on tee kõrvale jääv ala, mis pole mootorsõidukiga liiklemiseks ette nähtud.

15. Kriminaalkolleegium on varasemalt tõdenud, et näiteks keeld sõita järveluidetele on ilmne ja

üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma

seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette

nähtud mootorsõidukitele liikluseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2005. a otsus

asjas nr 3-1-1-92-05, p 8). Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest

taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.

Eelkirjeldatud viisil käitudes pani menetlusalune isik väärteo toime kaudse tahtlusega. Sõites ja

parkides veepiirist 47 meetri kaugusele jäävasse kohta, mis pole mõeldud mootorsõidukiga

liiklemiseks, pidi I. Leibur võimalikuks pidama, et rikub ranna kasutamise ja kaitse nõudeid ning

seda möönma, kuid suhtus oma teo tagajärgedesse ükskõikselt. Nendel põhjustel pole kassaatori

taotlus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel põhjendatud.

16. Olles tuvastanud, et I. Leibur pani toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, on

maakohus, arvestades teo toimepanemise, avastamise ja rikkumisele reageerimise asjaolusid, kuid ka

süü vormi ning I. Leiburi isikut iseloomustavaid andmeid, väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel

VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetanud. Kuigi kolleegium leidis, et väärtegu on toime pandud kaudse

tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, ei mõjuta selline süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele antud

karistusõiguslik hinnang väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise sisulist põhjendatust.

Seejuures nõustub kriminaalkolleegium maakohtu arvamusega, et looduskaitseseadusest tulenevate

nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud

rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte

aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks

eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning

loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1),

omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi

saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.

III

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 18. aprilli 2011. a otsuse I. Leiburi väärteoasjas LKS § 74 lg 1 järgi sisuliselt

muutmata, kuid asendab selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Kassatsioon tuleb jätta

rahuldamata.

IV

18. Kassaator on esitanud taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. VTMS § 23 sätestab,

et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel

hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu

kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd kassatsioon tuleb jätta

rahuldamata ja väärteomenetlus on lõpetatud otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, ei

kuulu taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks rahuldamisele.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg