3-3-1-55-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-55-11

Määruse kuupäev

31. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Valdur Vesingi kaebus Tartu Vanglalt kahju 1000 krooni ja

intressi 6% aastas hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. märtsi 2011. a määrus haldusasjas nr 3-

10-1958

Menetluse alus Riigikohtus

Valdur Vesingi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Valdur Vesingi määruskaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. märtsi 2011. a määrus haldusasjas nr 3-10-1958.

Vabastada Valdur Vesingi riigilõivu tasumisest ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse

esitamisel haldusasjas nr 3-10-1958.

Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Valdur Vesingi esitas 16. aprillil 2010 Tartu Vanglale taotluse talle tekitatud varalise

kahju 1000 krooni hüvitamiseks ja sellelt summalt 6%-lise aastaintressi nõudes. Kahjuhüvituse

taotluse kohaselt tekitati talle kahju sellega, et alates 2005. aastast tegi ta regulaarselt sisseoste vangla

kauplusest, kus kaupadel oli kuni 2009. aasta juulini ebaseaduslikult kõrge juurdehindlus.

Tartu Vangla jättis 12. juuli 2010. a otsusega nr 3-30/82 V. Vesingi kahjuhüvitise taotluse

rahuldamata.

V. Vesingi esitas 29. juulil 2010 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles taotles Tartu Vangla kaupluses

müüdavale kaubale juurdehindluse kehtestamise õigusvastasuse tuvastamist ning hinnalisa

väljamõistmist koos 6%-lise aastaintressiga.

2. Tartu Halduskohus jättis 7. veebruari 2011. a otsusega V. Vesingi kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et Tartu Vangla kaupluses 29. juulist 2007 kuni 24. juulini 2009 kehtestatud hinnalisa

näol oli tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest.

Hinnalisa ei ole käsitatav riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille

saab kehtestada üksnes seadusega. Kaebajal puudub õigus nõuda juurdehindlusena makstud raha

tagastamist ja intressi tasumist.

3. V. Vesingi esitas Tartu Halduskohtu 7. veebruari 2011. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

taotles halduskohtu otsus tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Samuti esitas kaebaja taotluse enda

riigilõivust vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. märtsi 2011. a määrusega V. Vesingi taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel rahuldamata ning andis V. Vesingile tähtaja

10 päeva alates määruse kättesaamisest riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohtu põhjendused olid

järgmised:

1) apellatsioonkaebuses taotleb V. Vesingi halduskohtu otsuse tühistamist ja talle õigusvastaselt

tekitatud kahju 1000 krooni hüvitamist. Seega oleks tasumisele kuuluv riigilõiv riigilõivuseaduse

(RLS) § 57 lg 14 kohaselt 15,97 eurot;

2) HKMS § 91 lg 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel vabastada ta määrusega täielikult või osaliselt

riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu. Tartu Ringkonnakohtu

palvel väljastas Tartu Vangla V. Vesingi isikukonto väljavõtte, millest nähtub, et 3. märtsi 2011. a

seisuga oli V. Vesingi arvel vabu rahalisi vahendeid summas 20,71 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

V. Vesingi kontol toimuvad rahaliste vahendite liikumised näitavad, et tal on võimalik 15,97 euro

suuruse riigilõivu tasumine apellatsioonkaebuse esitamisel. Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu

tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud;

3) kuna tegemist on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saab ilmselt

kõrvaldada, tuleb apellatsioonkaebus jätta käiguta ja määrata apellandile tähtaeg riigilõivu summas

15,97 euro tasumiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Määruskaebuses Riigikohtule palub V. Vesingi tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. märtsi 2011. a

määrus haldusasjas nr 3-10-1958 ning vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse

esitamisel. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus V. Vesingi isikukontot

kontrollides teinud eksliku järelduse. Hoolimata 20,71 euro omamisest arvel on siiski alust taotleda

riigilõivu tasumisest vabastamist. Kõnealune raha on jaanuarikuu töötasu, kuid alates 9. veebruarist ei

ole teda enam tööle rakendatud ning edasised laekumised on ebatõenäolised. Olemasolev raha kulub

vajalikele ja vältimatutele väljaminekutele (hügieenitarbed, margid).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Asjas on vaidlus selle üle, kas ringkonnakohus on õigesti jätnud V. Vesingi riigilõivu tasumisest

vabastamise taotluse rahuldamata. Vaidlustatud ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni kohaselt anti

V. Vesingile riigilõivu tasumiseks tähtaeg 10 päeva määruse kättesaamisest. Toimiku materjalidest

nähtub, et V. Vesingi on määruse kätte saanud 9. märtsil 2011. Seega tuli riigilõiv tasuda 21. märtsiks

2011. Enne tähtpäeva saabumist, so 17. märtsil 2011, esitas V. Vesingi Riigikohtule määruskaebuse

ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

7. V. Vesingi esitas Tartu Ringkonnakohtule taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuse esitamisel. Tartu Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata ja asus seisukohale,

et raha liikumine V. Vesingi kontol toimuvad näitab, et tal on võimalik 15,97 euro suuruse riigilõivu

tasumine apellatsioonkaebuse esitamisel.

8. Kolleegium ringkonnakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu halduskolleegiumi senise

praktika kohaselt tuleb kohtul maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas

kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole

põhjendamatud. Ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui

tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2007. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 8; 6. veebruari 2008. a määrused haldusasjades nr 3-3-1-91-07, p 8,

nr 3-3-1-92-07, p 9 ja nr 3-3-1-93-07, p 14; 22. juuni 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10,

p 15; 23. septembri 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-10, p 8). Kolleegium jääb oma varasema

seisukoha juurde.

9. RLS § 57 lg-s 14 sätestatakse, et halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel

saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist

taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15,97

euro ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. RLS § 57

lg 20 kohaselt tasutakse halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama

palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse

ulatust. Apellatsioonkaebuses taotles V. Vesingi halduskohtu otsuse tühistamist ja talle õigusvastaselt

tekitatud kahju 1000 krooni hüvitamist.

Seega oleks tasumisele kuuluv riigilõiv RLS § 57 lg 14 järgi 15,97 eurot. Kuivõrd

apellatsioonkaebuse esitamise hetkel oli V. Vesingi isikuarvel 20,71 eurot, siis eeltoodust tulenevalt

(vt p 8) on ringkonnakohus vääralt järeldanud, et V. Vesingi oli maksejõuline tasumaks 15,97 euro

suurust riigilõivu. Kohus pole maksejõuetuse hindamisel välja selgitanud, kas pärast riigilõivu

tasumist jääks kaebajale mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste

tegemiseks. Riigilõivu tasumisel oleks V. Vesingi isikuarvele jäänud 4,74 eurot.

10. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium V. Vesingi määruskaebuse ning vabastab ta riigilõivu

tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel selles haldusasjas. Tartu Ringkonnakohtu 8. märtsi 2011. a

määrus haldusasjas nr 3-10-1958 tuleb tühistada ja asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld