3-1-1-78-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-78-11

Otsuse kuupäev

27. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Urmas Reinaste süüdistuses KarS § 145 ja § 178

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

17. mai

2011.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas

nr 1-10-17280

Kassatsiooni esitaja

U. Reinaste kaitsja vandeadvokaat Armand Reinmaa

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Saskia Kask

Asja läbivaatamise kuupäev ja

menetluse liik

28. september 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-17280

Urmas Reinaste süüdistuses KarS § 145 ja § 178 järgi muutmata ning kassatsioon

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 4. märtsi 2011. a otsusega tunnistati Urmas Reinaste süüdi ja karistati KarS § 145

järgi vangitusega kolmeks aastaks ja kuueks kuuks ning KarS § 178 lg 1 järgi vangistusega üheks

aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti U.

Reinastele kolm aastat ja kuus kuud vangistust.

U. Reinaste mõisteti KarS § 145 järgi süüdi selles, et ta 27. juulil 2010 astus Tallinnas XXXX XXX

krundi taga olevas metsas suguühendusse lapseealise A.-ga (sünd XXX).

KarS § 178 lg 1 järgi mõisteti U. Reinaste süüdi selles, et ta tuvastamata ajast, kuid mitte varem kui

2008. a suvest kuni tuvastamata ajani, hoidis enda kasutuses olnud sülearvutis vähemalt 55 pildifaili,

mis kujutasid alla 18-aastaseid isikuid pornograafilises olukorras ja alla 14-aastaseid isikuid

erootilises ja pornograafilises olukorras. Samuti hoidis U. Reinaste alates 2. juunist 2010 kuni

29. juulini 2010 tema kasutuses olnud välistel kõvaketastel eeltoodud süüdituses märgitud asjaoludel

vähemalt 2300 pildifaili ja 84 videofaili.

U. Reinaste süüküsimuse otsustamisel tugines kohus muude tõendite kõrval ka alaealise kannatanu A.

videoülekuulamisel antud ja kohtus KrMS § 291 p 5 alusel avaldatud ütlustele. Kohus ei kahelnud

kannatanu ütluste usaldusväärsuses, leides, et need on kooskõlas teiste tõenditega. Süüdistatava

ütlused kui ebausaldusväärsed jäeti aga tõendite kogumist välja, sest tema kohtus antud ütlused olid

vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega.

2. U. Reinaste kaitsja vandeadvokaat Armand Reinmaa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni,

milles taotles U. Reinaste õigeks mõista. Kaitsja leidis, et KarS § 145 järgi esitatud süüdistuse

arutamisel rikkus kohus süüdistatava kaitseõigust, kuna süüdimõistev kohtuotsus põhineb valdavas

osas kannatanu ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul

arutamisel. Selline kaitseõiguse kitsendamine on ületanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

konventsiooni artiklis 6 lubatava piiri. U. Reinaste süü KarS § 178 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo

toimepanemises ei ole tõendatud, sest tõsikindlalt on tuvastamata tema tahtlus omada keelatud

pornograafilist materjali. Mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule. Viimast

arvestades oleks otstarbekas U. Reinaste karistuse kandmisest tingimisi vabastada.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud süüdistatava kaitseõiguse rikkumist. Kannatanu oli teo

toimepanemise ajal 11-aastane laps, kes spetsialistide hinnangul ei saanud arenguhäire tõttu

kohtuistungil ütlusi anda. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-1-1-125-06 selgitanud, et sellisel juhul

tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine

KrMS § 291 p 5 alusel. Seda võimalust maakohus kasutaski. Hinnates veelkord kannatanu isiksust

iseloomustavaid asjaolusid, nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kannatanu ei mõelnud

tema suhtes toimepandud kuritegu välja. Tema ütlused süüdistuse kohta on usaldusväärsed ja

kohtukõlbulikud. U. Reinastele mõistetud karistus on seaduslik, sellest tingimisi vabastamine KarS §

73 või § 74 alusel ei ole põhjendatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. U. Reinaste kaitsja A. Reinmaa esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb

U. Reinaste õigeks mõistmist järgmistel põhjustel.

4.1 Maa- ja ringkonnakohus on rikkunud U. Reinaste kaitseõigust, sest talle ega tema kaitsjale pole

tagatud õigust kohtueelses menetluses või kohtus kannatanule süüdistuse asjaolude kohta küsimusi

esitada. Selline olukord ei ole kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni

(edaspidi Konventsioon) artiklis 6 sätestatuga ega Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) vastava

kohtupraktikaga (nt A. M vs Itaalia, 14.12.199; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P. S vs Saksamaa

20.12.2001). Ringkonnakohus viitas Riigikohtu lahendile valikuliselt, jättes tähelepanuta

apellatsioonis viidatud EIK praktika selles küsimuses. Sellest tulenevalt on maa- ja ringkonnakohus

rikkunud U. Reinaste kaitseõigust. Maa-ja ringkonnakohtu otsus on rajatud kannatanu vastuolulistele

ütlustele. Vastolu kannatanu ütlustes näitab, et tõendiallikas on tervikuna ebausaldusväärne ja tema

ütlusi ei saa U. Reinaste süü tuvastamisel arvestada. Kuna kannatanu ütlused on lubamatu tõend ja

tema korduvülekuulamine on välistatud, tuleb U. Reinaste süüdistuses KarS § 145 järgi õigeks

mõista.

4.2 Süüdistuses KarS § 178 lg 1 järgi on maa- ja ringkonnakohus tuginenud süüdistatava ütlustele,

mis eelnevalt olid tõendite hulgast välja arvatud. U. Reinaste tahtlus hoida keelatud pilte on

tõendamata.

4.3 U. Reinastele mõistetud karistus on ebaseaduslik, sest kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud

karistuse mõistmist üle sanktsiooni keskmise määra.

5. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Saskia Kask leidis kassatsioonivastuses, et

U. Reinsalu süüdimõistmine KarS § 145 ja § 178 lg 1 järgi on põhjendatud, maa- ja ringkonnakohtu

otsused on küllaldaselt motiveeritud. Kassatsioonis esitatud väited ei anna alust kohtuotsuste

tühistamiseks. Väidetava kaitseõiguse rikkumise osas märgib prokurör, et süüdistataval ja kaitsjal oli

võimalus juba kohtueelse uurimise lõppedes taotleda kannatanule täiendavate küsimuste esitamist.

Vaatamata sellele ei ole süüdistatav ega kaitsja taotlenud tõendite puudulikkusele viidates tõendite

juurde kogumist ega kannatanu täiendavat küsitlemist ei kohtueelse uurimise lõpetamisel ega kohtus.

Küll aga esitati taotlus lühimenetluse läbiviimiseks, mis näitab, et süüdistatav ja tema kaitsja ei

pidanud vajalikuks kannatanult midagi täiendavalt küsida.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole maa- ega

ringkonnakohus tuginenud kohtukõlbmatule tõendile ega rikkunud sellega U. Reinaste kaitseõigust.

Maa- ja ringkonnakohus ei ole kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 291 p 5 alusel

avaldades ja neid lubatud tõendina käsitades läinud vastuollu seaduses sätestatud ja EIK ning EV

Riigikohtu praktikas tunnustatud seisukohtadega. Kriminaalkolleegium nõustub kriminaalasja

arutanud kohtutega, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused on lubatud tõend U. Reinaste

vastu teiste tõendite hulgas.

7. Vaidlust ei ole selles, et maakohus oli õigustatud tegema tõendite vahetu uurimise põhimõttest

reservatsiooni ja avaldama kohtuistungil alaealise kannatanu videosalvestatud ütlused, teda kohtus

vahetult küsitlemata (kohtumenetluse ajal maa- ja ringkonnakohtus kehtinud KrMS § 291 p 5, hetkel

kehtiva redaktsiooni järgi KrMS § 291 lg 1 p 3). Kannatanu suhtes on läbi viidud ambulatoorne

kohtupsühhiaatriline ja -psühholoogiline kompleksekspertiis nr 213. Ekspertide arvamuse kohaselt ei

ole kannatanu võimeline osalema kohtuistungil ja vastama sihipäraselt talle esitatavatele küsimustele

ei kohtuistungil ega ka kaugülekuulamise teel. Toimunust uuesti rääkimine kohtuistungil või

kaugülekuulamisel oleks uueks stressoriks, mis koormab kannatanu alateadvust ja tekitab psüühilist

pinget ning ei ole tema vanuses soovitatav. Seega, vältimaks seksuaalse rünnaku ohvriks langenud

lapseealisele täiendavaid kahjulikke tagajärgi, mis võivad kuriteo asjaolude mistahes vormis

meenutamisega kaasneda, oli maakohtul õigus jätta kannatanu kohtusse kutsumata ja avaldada tema

kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-11).

8. Puutuvalt aga kassaatori väitesse, et kannatanu kohtus avaldatud ütlused pole lubatud tõend

põhjusel, et süüdistatav pole saanud isegi kaitsja vahendusel kannatanut küsitleda, märgib

kriminaalkolleegium järgmist. EIK praktikas EÕIK artiklis 6 sätestatud õiglase kohtupidamise kohta

seotakse seksuaalkuritegudes süüdistatavatele isikutele õigus esitada alaealisele kannatanule küsimusi

vahetult ülekuulamise ajal või hiljem sellega, kas alaealise tunnistus on ainus peamine tõend

süüdistatava vastu või mitte (vt nt A. M vs Itaalia, 14.12.1999; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P. S vs

Saksamaa 20.12.2001). U. Reinaste süüdimõistmine ei rajane valdavas osas kannatanu kohtueelses

menetluses antud ja kohtus avaldatud ütlustel. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et lisaks kannatanu

ütlustele tõendavad U. Reinaste süüd ka teised tõendid, milliste lubatavust ei ole süüdimõistetu ja

tema kaitsja kahtluse alla seadnud. Nii on kohtuotsustes arvestatud tõendina jälitusprotokolli

süüdistatava ja kannatanu mobiiltelefonide kõneeristuste kohta, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja

sealt leitud asitõendi vaatlusprotokolli, U. Reinaste sõiduauto läbiotsimisprotokolli ja eksperdi

arvamust DNA ekspertiisiaktis nr GE-0932-10/2782. Need tõendid kogumis teiste kohtus uuritud

tõenditega, s.h kannatanu ütlustega, on viinud maa- ja ringkonnakohtu veendumuseni, et U. Reinaste

kuritegu KarS § 145 järgi on tõendatud. Seega ei ole praeguses kriminaalasjas tegemist olukorraga,

kus süüdistus rajaneb valdavas osas üksnes kannatanu ütlustel. Märkida tuleb sedagi, et

kriminaalmenetluse käigus ei ole süüdistatav ega tema kaitsja esitanud ühtki konkreetset taotlust

alaealise kannatanu kohtusse kutsumiseks, tema täiendavaks ülekuulamiseks ega talle ka kaitsja

vahendusel küsimuste esitamiseks. Harju Maakohtu 28. veebruari 2011. a istungiprotokollist (II kd,

tlk 17) nähtub, et U. Reinaste kaitsja oli nõus kannatanu ülekuulamise kohta tehtud video ja

protokolli avaldamisega kohtus KrMS § 291 p 5 alusel. Kohtuliku uurimise kestel kaitsja ega

süüdistatav täiendavaid taotlusi (KrMS § 298 lg 1) ei esitanud. Need asjaolud võimaldavad järeldada

vaid üht, et süüdistatav ei soovinudki alaealisele kannatanule vahetult ega kaitsja vahendusel

täiendavaid küsimusi esitada. Eeltoodut arvestades leiab kriminaalkolleegium, et käesolevas asjas

kohtus kannatanu mitteküsitlemine ei rikkunud süüdistatava kaitseõigust ega toonud kaasa

ebaseaduslikku kohtuotsust ja see ei ole vastuolus Riigikohtu vastava praktikaga EÕIK art 6

kohaldamise osas.

9. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega U. Reinaste süüküsimuses KarS § 178

järgi. Kohtud on küllaldaselt põhjendatud, miks süüdistatava ennastõigustavad väited ei ole eluliselt

usutavad ega ole seetõttu tõendina arvestatavad.

10. U. Reinastele mõistetud karistusliigi ja -määra valikut on maa- ja ringkonnakohus põhjendanud

piisavalt ning see on kooskõlas KarS § 56 sätetega.

11. Lähtuvalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a kohtuotsuse Urmas Reinaste süüdistuses KarS § 145 ja

§ 178 järgi muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi