3-2-1-97-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-97-11

Määruse kuupäev

Tartu, 27. oktoober 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

OÜ REHVIEXPRESS kandeavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-15268

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ REHVIEXPRESS ja Raivo Mereranna määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja OÜ REHVIEXPRESS (registrikood 10618422),

esindaja vandeadvokaat Kaupo Lepasepp

Asja läbivaatamise kuupäev

3. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 2-11-15268 tehtud määrus

ja samas asjas (registriasi nr Ä10045622/8) 17. märtsil 2011 tehtud Harju Maakohtu

kohtunikuabi määrus.

2. Saata OÜ REHVIEXPRESS kandeavaldus Harju Maakohtu registriosakonnale uueks

läbivaatamiseks.

3. Raivo Mereranna määruskaebus jätta läbi vaatamata.

4. OÜ REHVIEXPRESS määruskaebus rahuldada.

5. Tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-le (konto nr 221035086933, Swedbank AS) OÜ

REHVIEXPRESS eest 9. mail 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ REHVIEXPRESS (avaldaja) esitas 17. märtsil 2011 Harju Maakohtu registriosakonnale

kandeavalduse, milles palus kanda äriregistrisse enda juhatuse liikmetena Aarne Solvaku ja Raivo

Mereranna.

2. Harju Maakohtu kohtunikuabi jättis kandeavalduse 17. märtsi 2011. a määrusega rahuldamata.

Määruse põhjenduste järgi ei saa kandeavalduse alusel äriregistrisse kannet teha, kuna avaldaja

osanike hääletusprotokolli järgi ei ole otsused vastu võetud. Avaldaja põhikirja kohaselt on otsuste

vastuvõtmiseks vajalik 7/10-line häälteenamus. Hääletusprotokolli järgi hääletas juhatuse liikmete

valimise poolt osanik R. Mererand, kellele kuulub 66,4% häältest, ning vastu hääletas osanik Andres

Mägi, kellele kuulub 33,6% häältest.

3. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja kandeavalduse

rahuldada.

4. Kohtunikuabi ega maakohtu kohtunik määruskaebust ei rahuldanud, vaid saatsid selle edasi

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. aprilli 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et avaldaja osaniku A. Mäe vastusest ilmneb, et ta on avaldaja põhikirja p-

st 6.4 aru saanud selliselt, et otsused võetakse vastu 7/10 poolthäältega nii koosolekul kui ka

koosolekut kokku kutsutama. A. Mäe väidete järgi on põhikirjast sarnaselt aru saanud ka avaldaja ise

teises tsiviilasjas. Tõlgendades avaldaja põhikirja p 6.4 võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 4 kohaselt,

saab asuda seisukohale, et osanike otsuse vastuvõtmiseks on nõutav 7/10-line poolthäälteenamus ning

see nõue kehtib ka juhul, kui otsus võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Avaldaja ja R. Mererand esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad

tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse ning saata asi maakohtule kandeavalduse

uueks lahendamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste järgi reguleerib avaldaja põhikirja p 6.4 üksnes otsuste vastuvõtmist

osanike koosolekul. Põhikirja p-st 6.1 nähtub, et otsuste vastuvõtmine koosolekut kokku kutsumata

toimub seaduses ettenähtud korras. Äriseadustiku (ÄS) § 174 lg 2 järgi on sellisel juhul otsuse

vastuvõtmiseks vaja üle poole osanike häältest, mis praeguses asjas oli olemas. Ringkonnakohus

kohaldas valesti ka VÕS § 29 lg-t 4. Ringkonnakohus on avaldaja põhikirja tõlgendamisel tuginenud

üksnes A. Mäe väidetele põhikirjast arusaamise kohta. Avaldaja esitatud tõendeid ja seisukohti ei ole

ringkonnakohus analüüsinud. A. Mägi soovib tekitada avaldajale kahju.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegiumi arvates tuleb R. Mereranna määruskaebus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 682 lg 1, § 695 ning § 696 lg 1 esimese lause ja lg 4 alusel läbi vaatamata. Avaldaja

määruskaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu määrus ja maakohtu kandemäärus TsMS § 701

lg 3 alusel tühistada. Kandeavaldus tuleb TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel saata uueks

lahendamiseks sama maakohtu registriosakonnale.

8. Kolleegium käsitleb esmalt R. Mereranna kaebeõigust (I) ning avaldaja kaebe- ja

esindusõigust (II). Edasi analüüsib kolleegium avaldaja juhatuse liikme valimist (III) ja sellega seotud

küsimuste lahendamise võimalikkust registrimenetluses (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (V).

I

9. Ringkonnakohtu määrust vaidlustavad ühises kaebuses nii avaldaja kui ka R. Mererand. Kuigi

kaebuses on R. Mereranda nimetatud ka puudutatud isikuna, nähtub kaebusest siiski (vt kaebuse p 1),

et ka tema soovib ringkonnakohtu määrust vaidlustada.

10. Ringkonnakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada TsMS § 696

lg 1 esimese lause järgi määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega

lubatud.

Seega peab seaduses olema määruskaebuse esitamise õigust ettenägev säte.

11. Kui hagita menetluses võib määruse teha üksnes avalduse alusel ja avaldus on jäetud

rahuldamata, võib avalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud

ringkonnakohtu määruse peale esitada TsMS § 696 lg 4 järgi määruskaebuse üksnes avaldaja.

Määruse kandeavalduse lahendamise kohta saab teha üksnes kandeavalduse alusel. Kandemääruse

peale, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata, võib TsMS § 599 esimese lause järgi esitada

määruskaebuse üksnes avaldaja. Sellest tulenevalt saab ka määruskaebuse rahuldamata jätmist

ringkonnakohtus TsMS § 696 lg-le 4 tuginedes vaidlustada Riigikohtus üksnes avaldaja.

12. Eelnevast (vt määruse p-d 10 ja 11) tulenevalt tuleb R. Mereranna määruskaebus ringkonna-kohtu

määruse peale jätta TsMS § 682 lg 1 ja § 695 alusel (nende koostoimes) läbi vaatamata.

13. Kolleegiumi arvates ei tule R. Mereranda kaasata kandeavalduse lahendamise menetlusse ka

puudutatud isikuna TsMS § 198 lg 3 esimese lause alusel (vt selle sätte kohaldamise kohta ka

Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p-d 25 ja 26).

Äriregistri kandeavalduse läbivaatamisel otsustatakse üksnes kande tegemine registrisse (vt ka

IV osa). Kandest võimalikult puudutatud muud isikud, nagu isik, kelle kandmist avaldaja juhatuse

liikmena registrisse taotletakse, või avaldaja osanikud, saavad oma õigusi kaitsta eelkõige

hagimenetluses. Seetõttu ei tule juba ainuüksi kandemenetluse efektiivsuse huvides muid isikuid

peale avaldaja vähemalt üldjuhul menetlusse kaasata, kuigi see ei ole iseenesest välistatud.

II

14. Avaldaja esitatud kandeavalduse jättis maakohtu registriosakond rahuldamata ja ringkonnakohus

jättis rahuldamata kandemääruse peale esitatud määruskaebuse. Avaldaja saab nii TsMS § 599

esimese lause kui ka § 696 lg 4 alusel esitada määruskaebuse Riigikohtule.

15. Probleeme tekitab aga avaldaja esindusõigus menetluses.

Toimikust nähtub, et kandeavalduse on esitanud avaldaja nimel R. Mererand ja A. Solvak.

Määruskaebuse maakohtu määruse peale on avaldaja nimel esitanud R. Mererand. Määruskaebuse

Riigikohtule on avaldaja nimel esitanud vandeadvokaat Kaupo Lepasepp, kes on määruskaebuse p-

s 5 kinnitanud avaldaja ja R. Mereranna esindamise õigust. Samas ei ole äriregistrisse kantud

avaldaja kehtiva esindusõigusega juhatuse liikmeid. R. Mereranna kui avaldaja juhatuse liikme

ametiaeg on äriregistri andmetel lõppenud 29. mail 2009.

16. Äriregistri kanne tehakse ÄS § 33 lg 1 esimese lause järgi esmajoones ettevõtja avaldusel. Uue

juhatuse liikme äriregistrisse kandmise avaldusele kirjutab ÄS § 144 lg 3 teise lause järgi alla see

juhatuse liige.

Seega on R. Mererand ja A. Solvak iseenesest õigesti allkirjastanud kandeavalduse avaldaja juhatuse

liikmetena, kelle kandmist juhatuse liikmetena äriregistrisse avaldaja taotleb.

17. Samas on kandeavaldus jäetud rahuldamata põhjendusega, et ei R. Mererand ega A. Solvak ei ole

kehtivalt avaldaja juhatuse liikmeks valitud.

Sellest järeldub omakorda, et ei R. Mererannal ega A. Solvakil ei pruugi olla avaldaja esindamise

õigust, st tegemist ei pruugi olla avaldaja juhatuse liikmetega, kellel on ÄS § 181 lg 1 esimese lause

ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1 järgi avaldaja seadusliku esindajana esindamise

õigus.

18. R. Mereranna õigust avaldajat esindada ei põhjenda ka see, et ta on varem olnud avaldaja juhatuse

liige.

Kuigi osaühingu juhatuse liige valitakse ÄS § 184 lg 2 esimese lause järgi eeldatavasti tähtajatult,

jõustus selline regulatsioon alles 1. jaanuaril 2011. Sama sätte enne 1. jaanuari 2011 kehtinud

redaktsiooni järgi valitakse juhatuse liige tähtajaliselt kuni kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette

nähtud muud tähtaega. Äriseadustiku § 506 lg 51 järgi kohaldatakse enne 2011. aasta 1. jaanuari

valitud juhatuse liikme ametiajale ÄS § 184 lg 2 sätteid juhatuse liikme valimise ajal kehtinud

redaktsioonis.

Seadus ei näe ette juhatuse liikmeks olemise suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes,

st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel

temaga isiku ametiaega pikendab (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus avaldaja suhtes

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p-d 33-36).

19. Samuti ei pruugi avaldaja esindamise õigust olla vandeadvokaat K. Lepasepal.

Kuigi advokaadi puhul eeldatakse TsMS § 226 lg 1 kolmanda lause järgi esindusõiguse olemasolu, ei

tähenda see, et kahtluse korral ei tuleks ka advokaadi esindusõigust TsMS §-de 226 ja 227 järgi

kontrollida. Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses

TsÜS § 119 lg 2 ja TsMS § 217 lg 4 järgi (nende koostoimes) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt,

osaühingu puhul seega juhatuse liikmelt. Toimikust võib järeldada, et K. Lepasepp on volituse

avaldajat esindada saanud R. Mererannalt, kelle enese esindusõigus on küsitav.

20. Vaatamata eelnevale leiab kolleegium, et ringkonnakohtul oli võimalik avaldaja määruskaebus

lahendada ja määruskaebuse saab lahendada ka Riigikohus. Seda õigustab erandlik olukord, kus

esinevad üheaegselt järgmised asjaolud:

avaldaja nimel on kandeavalduse allkirjastanud isikud, kes on palunud end kanda äriregistrisse

juhatuse liikmetena;

registripidaja keeldub avaldust rahuldamast, kuna taotletavad isikud ei ole tema arvates juhatuse

liikmeks valitud;

avaldajal ei ole rohkem esindusõiguslikke isikuid.

Sellises olukorras saab tunnustada, et avaldajat esindavad TsMS § 599 esimese lause ja § 696 lg 4

alusel määruskaebuse esitamisel samad isikud, kelle juhatuse liikmetena äriregistrisse kandmist

lahendatakse. Mõneti sarnaselt on Riigikohus varem leidnud äriregistrist kustutatud osaühingu

kaebust registrist kustutamise peale lahendades, et registrist kustutatud äriühingul on õigus kaevata

enda registrist kustutamise peale (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05,

p 12).

III

21. Sisuliseks takistuseks taotletud juhatuse liikmete kande tegemisele on kohtute arvates see, et

R. Mererand ega A. Solvak ei ole valitud avaldaja juhatuse liikmeks, kuna valimiseks puudus osanike

7/10-line häälteenamus, nagu nõuab avaldaja põhikirja p 6.4.

22. Juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine kuulub ÄS § 168 lg 1 p 4 ja § 184 lg 1 esimese

lause järgi vähemalt üldjuhul osanike pädevusse.

Osanikud võtavad ÄS § 170 lg 1 esimese lause järgi otsuseid vastu koosolekul või ÄS §-s 173

sätestatud viisil. Koosolekule võib hääli edastada ka ÄS § 170 lg-s 5 sätestatud viisil, samuti võib ÄS

§ 1701 alusel korraldada elektroonilise hääletamise. Kui osaühingul on üks osanik või kui lisaks

temale on osanikuks vaid osaühing ise või kui kõik osanikud nõustuvad otsusega ja selle

allkirjastavad, ei ole täiendavaid formaalsusi osanike otsuste vastuvõtmiseks ÄS § 173 lg-te 6 ja 7

järgi vaja järgida. Koosolekut kokku kutsumata saab valida ka osaühingu juhatuse liikmeid, millele

viitavad otsesõnu mh ÄS § 173 lg-d 41 ja 42.

23. Osanike otsus on ÄS § 174 lg 1 järgi vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole osanike

koosolekul esindatud häältest, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse

nõuet. Kui otsus tehakse ÄS § 173 lg-s 2 sätestatud korras, on otsus ÄS § 174 lg 2 järgi vastu võetud,

kui selle poolt on antud üle poole osanike häältest, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud

suurema häälteenamuse nõuet.

Äriregistri andmetel kehtiva avaldaja osanike 2. veebruari 2004. a otsusega kinnitatud põhikirja

(vt äritoimiku ärakiri, lk 58-59) p 6.1 järgi teevad osanikud otsuseid osanike koosolekul või

koosolekut kokku kutsumata ÄS §-s 173 sätestatud viisil, p 6.4 järgi on osanike koosolek aga pädev

vastu võtma otsuseid, kui sellel on esindatud üle 7/10 häältest ning otsuseid võetakse vastu 7/10

poolthäältega. Erisätet ÄS § 173 järgse hääletamise kohta põhikirja tekstis ei ole.

24. Kohtud leidsid, et avaldaja põhikirja tuleb tõlgendada selliselt, et selle p 6.4 kohaldub ka otsuste

vastuvõtmisele ÄS § 173 järgses korras, s.o kirjalikus menetluses.

Samas on Riigikohus varem leidnud, et ÄS § 174 lg-te 1 ja 2 järgi on osanike otsuse vastuvõtmisel

koosolekul ja koosolekut kokku kutsumata erinevad häälteenamuse nõuded ning kui soovitakse

kõrvale kalduda äriseadustikus sätestatud häälteenamuse nõuetest, tuleb ka osaühingu põhikirjas

eraldi ette näha suurema häälteenamuse nõue mõlema osanike otsuste vastuvõtmise viisi kohta

(vt Riigikohtu 4. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-09, p 13).

25. Kohtud on jätnud tähelepanuta ka olulise erisätte, ÄS § 174 lg 3, mille järgi loetakse isiku

valimisel valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli, ning häälte võrdsel jagunemisel heidetakse

liisku, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Sarnase regulatsiooni kohaldamist erinormina on

Riigikohus kinnitanud ka varem (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-11,

p 14; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-08, p-d 12 ja 13).

Samas tekitab küsimusi see, kuidas rakendub ÄS § 174 lg 3 otsuse vastuvõtmisel ÄS § 173 lg 1

järgses korras. Nimelt tuleneb ÄS § 173 lg-test 2 ja 3, et sellisel juhul saadab osaühingu juhatus

osanikele poolt või vastu hääletamiseks konkreetse otsuse eelnõu ning koostab hääletustulemuste

järgi hääletusprotokolli. Regulatsioon eeldab seega, et osanik saab hääletada üksnes pakutud otsuse

poolt või vastu, kuid isikuvalimise erisätte ÄS § 174 lg 3 järgi ei anta mitte vastuhääli, vaid anda saab

üksnes toetushääli kandidaadile või kandidaatidele.

Kolleegiumi arvates saab sätteid koostoimes tõlgendades siiski järeldada, et osaühingu juhatusel tuleb

ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada

kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida.

26. Nii ÄS § 174 lg 1 kui ka § 174 lg 2 võimaldavad osaühingu põhikirjas otsuse vastuvõtmiseks ette

näha seaduses sätestatust suurema häälteenamuse nõude. Riigikohus on leidnud, et põhikirjas võib

ette näha ka suurema häälteenamuse nõude ÄS § 174 lg-s 3 sätestatust (vt Riigikohtu 18. detsembri

2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 14). Samas on problemaatiline, mida lugeda siin

suurema häälteenamuse nõudeks, kui tegemist ei ole just osanike konsensuse nõudega.

27. Kolleegium nõustub kohtutega siiski põhimõtte osas, et vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise

viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks

hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust.

IV

28. Kandeavalduse lahendamine registrimenetluses on eelkõige formaalne, st selles kontrollitakse

kande aluseks olevaid dokumente. Registripidaja ei tee ÄS § 33 lg 5 järgi kannet registrisse, kui

avaldus või sellele lisatud dokumendid ei vasta seadusele või on esitatud enne seaduses lubatud või

pärast seaduses ettenähtud tähtaega. Registripidajal ei ole ÄS § 33 lg 6 järgi õigust keelduda kande

tegemisest, kui kõik seaduses nõutavad dokumendid on esitatud ja vastavad seaduse nõuetele.

Samas tuleb kohtulikku registrisse teha üksnes selliseid kandeid, mis on arusaadavad ja ülevaatlikud,

ei ole vastuolulised ning on realiseeritavad, st et nendele tuginedes on võimalik korraldada

mõistlikult registriesemega seotud õigussuhteid ega tekitata eeldatavasti uusi õiguskonflikte (vt ka

nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p 18).

29. Registripidaja võimalused asjaolude tuvastamiseks kandemenetluses on siiski piiratud. Eelkõige

ei saa kandemenetluses lahendada võimalikku õigusvaidlust isikute vahel, mida saab lahendada

üksnes hagimenetluses.

Just hagimenetluses on võimalik saavutada kande tegemiseks vajaliku avalduse asendamine

kohtulahendiga TsMS § 594 ja ÄS § 33 lg-st 11 alusel. Kui kandeavalduse lahendamiseks tuleks

äriregistriasja menetleval kohtul anda hinnang vaidlusalusele õigussuhtele, võib kohus TsMS § 598

esimese lause järgi peatada avalduse menetlemise kuni vaidluse lahendamiseni hagimenetluses. Kui

sel juhul ei ole hagi veel esitatud, võib kohus TsMS § 598 teise lause järgi määrata asjaosalisele hagi

esitamiseks tähtaja.

30. Riigikohus on leidnud, et äriühingu organi koosoleku otsuse esitamisel peab registripidaja

kontrollima peale dokumendi enda olemasolu mh ka koosoleku pädevust ja otsuse vastuvõtmise

protseduurilise korra järgimist, nt kvooruminõude täitmist, samuti seaduses nõutud andmete

märkimist otsuses, lisaks on registripidajal õigus keelduda kande tegemisest, kui dokument on selgelt

heade kommete vastane või vastuolus avaliku korraga või seadusest tuleneva keeluga või kui

dokumendiga rikutakse kolmandate isikute seadusega kaitstud õigusi (vt Riigikohtu 4. veebruari

2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-08, p 8).

31. Ringkonnakohus põhjendas avaldaja põhikirja tõlgendamist esmajoones avaldaja teise osaniku

A. Mäe arusaamisega põhikirjast. Kolleegium sellega ei nõustu.

Kuigi Riigikohus on leidnud, et osaühingu põhikirja tõlgendamisel saab lähtuda VÕS §-s 29

sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-09, p 11), on

viidatud kohtuotsus tehtud osanike otsuse vaidlustamise hagi lahendamisel, st õigusvaidluse

lahendamisel hagimenetluses. Registrimenetluses kui formaalses menetluses tuleb põhikirja

tõlgendamisel vähemalt üldjuhul piirduda objektiivse tõlgendamisega, tuginedes mh TsÜS § 75 lg 1

teisele lausele ja VÕS § 29 lg-le 4.

32. Kokkuvõttes ei ole asja lahendamisel kontrollitud, kas avaldaja osanike otsuse võiks lugeda vastu

võetuks ÄS § 174 lg 3 alusel, ega seda, kas avaldaja põhikirja p 6.4 näeb sellest ette erireegli ja kas

võimalik erireegel on selle sättega kooskõlas. Samuti on jäänud kontrollimata, kas toimunud

hääletusprotseduur (poolt/vastu) üldse vastab ÄS § 174 lg 3 nõuetele.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus ja maakohtu kandemäärus tühistada ning asi tuleb saata uueks

lahendamiseks maakohtu registriosakonnale.

33. Avalduse uuel läbivaatamisel tuleb kaaluda, kas olemasolevatel andmetel on avaldus võimalik

lahendada või tuleb kandemenetlus peatada ja anda avaldajale tähtaeg hagimenetluses tehtud

kohtulahendi esitamiseks, millest nähtuks küsimuse lahendus, kas R. Mererand ja A. Solvak on

valitud kehtivalt avaldaja juhatuse liikmeteks. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja osanikud on

juhatuse liikmete valituks lugemise osas eri meelt ja seda küsimust ei pruugi olla võimalik lahendada

registrimenetluses.

34. Kolleegium möönab, et kõikvõimalikud erinevad vaidlused avaldaja osanike vahel avaldaja

juhtimise korraldamise üle võivad lisaks kuhjuvatele menetluskuludele pärssida avaldaja juhtimist,

menetlustes osalemist (mh esinduse ja kättetoimetamise küsimuste tõttu) ja viia kahju tekkimiseni nii

avaldajale kui ka osanikele ning ÄS § 59 lg 6 alusel koguni avaldaja sundlõpetamiseni.

Selle vältimiseks on osanikul võimalik taotleda ÄS § 184 lg 6 alusel kohtu järelevalvele

(vt TsMS § 4772) alluva ajutise juhatuse liikme määramist TsMS §-des 602-605 sätestatud korras (vt

Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 15). Ajutise juhatuse liikme võib kohus määrata

avaldajale ka hagi tagamise korras (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10,

p 11).

35. Avaldaja tegevuse võimalikust blokeerimisest võib osanike vahel tekkida ka materiaalõiguslikke

nõudeid.

Osanikule võib hea usu põhimõttest (vt TsÜS § 32) tuleneda kohustus mitte kahjustada ühingut, mille

väljendusena võib ta olla kohustatud hääletama n-ö patiseisust väljatulemiseks vajalike otsuste poolt.

Samuti vastutab osanik ÄS § 188 lg 1 järgi osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale

isikule süüliselt tekitatud kahju eest (osaniku või aktsionäride vahelise õigussuhte kohta vt ka

Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 31). Lisaks võib ÄS § 167 järgi nõuda

osaühingu huve oluliselt kahjustava vähemusosaniku osaühingust väljaarvamist.

V

36. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi

tagastada.

37. Määruskaebuse rahuldamise tõttu võib avaldaja TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel taotleda

ringkonnakohtusse esitatud määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist. Muud menetluskulud, mh

esindajakulud jäävad TsMS § 172 lg 2 esimese lause järgi avaldaja kanda (vt ka Riigikohtu määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p 23).

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Villu Kõve