3-3-1-53-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-53-11

Otsuse kuupäev

27. oktoober 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving

Kohtuasi

AS Tulmin Sisustus kaebus politseiametnike õigusvastase

tegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-01-11

Menetluse alus Riigikohtus

AS Tulmin Sisustus ja Siseministeeriumi kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Siseministeeriumi kassatsioonkaebus osaliselt.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2011. a otsuse haldusasjas nr 3-01-11 resolutsiooni

punkti 2 ja sõnastada see järgmiselt: "Teha uus otsus, millega rahuldada AS Tulmin Sisustus

kaebus osaliselt ja mõista Siseministeeriumilt AS Tulmin Sisustus kasuks välja 8564 (kaheksa

tuhat viissada kuuskümmend neli) eurot 80 senti. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata."

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu otsuse 24. märtsi 2011. a otsuse haldusasjas nr 3-01-11

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Jätta AS Tulmin Sisustus kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2011. a otsuse haldusasjas nr 3-01-11 resolutsiooni

punkti 4 ja sõnastada see järgmiselt: "Mõista Siseministeeriumilt AS Tulmin Sisustus kasuks

välja menetluskulud 501 (viissada üks) eurot 65 senti."

Tagastada Siseministeeriumi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

AS Tulmin Sisustus kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Tulmin Sisustus esitas 16. veebruaril 1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tunnistada

seadusevastaseks Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna vanemkonstaabel Eduard

Seppa ja konstaabel Andres Tarvise tegevus 17. novembril 1998. a ning vanemkonstaabel Uudo Sepa

tegevus 19. novembril 1998. a. Hiljem täiendati kaebust nõudega tunnistada seadusevastaseks ka

U. Sepa 13. novembri 1998. a tegevus (haldusasi nr 3-309/2000).

Kaebuse kohaselt seisnes U. Sepa õigusvastane tegevuse selles, et ta 13. novembril 1998. a eemaldas

kaebaja kasutuses olnud mööblikaupluse ruumide pitseeringu, võimaldas Zum-Zum Kohviku AS

esindajal siseneda ruumidesse Tallinnas Pärnu mnt 27/Sakala 50 ning andis viimasele allkirja vastu

üle AS Tulmin Sisustus vara, sh müügiks mõeldud mööbliesemed, kontorisisustuse ja äriühingu

dokumentatsiooni. Ühtlasi võimaldas U. Sepa Zum-Zum Kohviku AS esindajal vahetada ära ruumide

välisuste lukud, pärast mida ei olnud AS Tulmin Sisustus esindajatel ja töötajatel võimalik

ruumidesse siseneda.

17. novembril 1998 ei takistanud vanemkonstaabel E. Seppa ja konstaabel A. Tarvis AS-le Tulmin

Sisustus kuuluva mööbli ning büroosisustuse kaupluseruumidest väljatõstmist ja äravedamist.

Politseinikud takistasid AS Tulmin Sisustus esindajatel omaabi korras mööbli äraveo tõkestamist.

19. novembril 1998. a järjekordse AS Tulmin Sisustus mööbli äraveol suunas U. Sepa furgoonauto

koos mööbliga politseiparklasse, kuhu auto pidi jääma politsei poolt kinnipitseerituna. 20. novembril

1998. a aga andis U. Sepa mööbli üle Zum-Zum Kohviku AS esindajale.

2. Tallinna Halduskohtu 29. detsembri 2000. a otsusega haldusasjas nr 3-309/2000 kaebus rahuldati

ning tunnistati õigusvastaseks politseitöötajate A. Tarvise, E. Seppa ja U. Sepa tegevus AS Tulmin

Sisustus vara ja ruumide valduse kaitseta jätmisel ja selle üleandmisel kolmandate isikute valdusesse.

Halduskohtu otsus jõustus 1. juunil 2001.

3. AS Tulmin Sisustus esitas 8. jaanuaril 2001. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

tunnistada õigusvastaseks vanemkonstaabel U. Sepa 20. novembri 1998. a tegevus, millega

võimaldati AS-le Tulmin Sisustus kuuluva mööbli väljaandmine politsei kontrolli alt ning rikuti AS

Tulmin Sisustus õigust riigi ja seaduse kaitsele. Samuti paluti mõista Eesti Vabariigilt välja AS

Tulmin Sisustus kasuks politseiametnike õigusvastaste toimingutega tekitatud varaline kahju.

10. jaanuaril 2006 taotles kaebuse esitaja asjas vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse kohta.

4. Tallinna Halduskohtu 31. mai 2006. a otsusega lõpetati menetlus HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel

kaebuse nõudes U. Sepa 20. novembri 1998. a tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks põhjusel, et

U. Sepa tegevuse õigusvastasus on jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-309/2000 tuvastatud.

Sama otsusega jäeti rahuldamata kaebus kahju hüvitamiseks. Halduskohus asus seisukohale, et

kaebuse esitajale on kahju tekitanud Zum-Zum Kohviku AS, mitte Eesti Vabariik politseiametnike

tegevusega. Kohus leidis, et kaebaja ei kasutanud ka võimalikke õiguskaitsevahendeid kahju

ärahoidmiseks ja kõrvaldamiseks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2006. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 31. mai

2006. a otsus kahjunõude rahuldamata jätmise osas. Kahjunõude osas tegi ringkonnakohus TsMS

§ 449 alusel vaheotsuse, millega tunnustas kahjunõude põhjendatust, ja saatis asja halduskohtule

menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et tsiviilkoodeksi (TsK) §-s 448 sätestatud

kahjunõude eeldused on täidetud ning nõue seega põhjendatud. TsK §-des 448-450 sätestatud

kahjunõude alused ei näinud ette, et kahjunõue sõltuks kannatanu osast kahju tekkimises. Seega enne

riigivastutuse seaduse (RVastS) jõustumist tekitatud kahju puhul pole alust kahjunõude põhjendatuse

hindamisel arvesse võtta asjaolu, et kaebaja pole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. TsK

§ 462 lg 1 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel saab arvestada kannatanu enda rasket

ettevaatamatust kahju tekkimise soodustamises või kahju suurenemises. Ringkonnakohtu otsus

jõustus 17. aprillil 2007.

6. Tallinna Halduskohus jätkas AS Tulmin Sisustus kahju hüvitamise kaebuse menetlemist, kusjuures

vaidluse all oli üksnes kahju ulatus ja hüvitise võimalik vähendamine.

AS Tulmin Sisustus lõplik nõue kahju hüvitamiseks oli 7 270 926,80 krooni, sellest otsese varalise

kahjuna 2 552 522,83 krooni ja saamata jäänud tuluna 4 718 403,97 krooni. Kaebaja nõue jagunes

järgnevalt:

1) Otsene varaline kahju 2 552 522,83 krooni koosneb:

a) käibevara vastavalt kokku 188 727,80 krooni (ilma käibemaksuta);

b) põhivara vastavalt kokku 72 084 krooni (ilma käibemaksuta);

c) müügil olnud ja äraviidud kaubad 1 997 377,68 krooni (soetusmaksumus koos transpordikuluga ja

ilma käibemaksuta 2008. a hindades);

d) müügil olnud ja äraviidud kauba soetamisega seonduvad ja kantud ettevõtte tegevuskulud 180

653,35 krooni;

e) 15. juunil 1997. a sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu alusel kaebaja kasutuses olnud ja ära

viidud I. Kuke isikliku vara omanikule hüvitatud soetusmaksumus 28 500 krooni (koos

käibemaksuga);

f) 15. juunil 1997. a sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu alusel kaebaja kasutuses olnud ja ära

viidud E. Kuke isikliku vara omanikule hüvitatud soetusmaksumus 17 250 krooni (koos

käibemaksuga);

g) 15. juunil 1997 ja 3. jaanuaril 1998 sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu alusel kaebaja

kasutuses olnud ja ära viidud S. Kuke isikliku vara omanikule hüvitatud soetusmaksumus 51 970

krooni (koos käibemaksuga);

h) äravõetud varade tagasisaamise, ladustamise ja hindamisega seotud kulutused summas 15 960

krooni (ilma käibemaksuta).

2) Saamatajäänud tulu 4 718 403,97 krooni koosneb:

a) perioodil 14. november 1998 kuni 31. detsember 1998 saamata jäänud kasum 100 107 krooni;

b) ettevõtte vabade vahendite äravõtmise ja seeläbi ettevõtte investeerimisvõimaluste nurjamise tõttu

saamata jäänud tulu kokku 2 420 000 krooni. Kaebaja vähendab nimetatud summat vähemmakstud

riigilõivu 22 379,13 võrra. 2008. a hindades jääb kahjunõude suuruseks seoses investeeringute

nurjumisega 2 397 620,87 krooni;

c) 1999. a saamata jäänud kasum 1 252 637,60 krooni;

e) 2000. a saamata jäänud kasum 968 038,50 krooni.

7. Tallinna Halduskohtu 6. juuli 2009. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Eesti Vabariigilt mõisteti

AS Tulmin Sisustus kasuks välja kahjuhüvitis 2 147,60 krooni ning menetluskulud 126,11 krooni.

AS-lt Tulmin Sisustus mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 376 332,07 krooni.

Kohus leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2006. a otsusest tulenevalt piirdub

politseiametnike õigusvastane kahju tekitav tegevus 13., 17. ja 19. novembri 1998. a sündmustega.

Seetõttu asus kohus seisukohale, et kaebaja nõue käibe- ja põhivara hüvitamiseks ei ole põhjendatud,

kuna asjas kogutud tõendid kinnitavad, et nimetatud ajal käibe- ja põhivara kaebaja kasutuses olnud

kaupluse ruumidest ära ei viidud. Kaebaja esitatud käibe- ja põhivarade loetelusid ei pidanud kohus

ka usaldusväärseteks tõenditeks kaebajale 17. ja 19. novembril 1998. a vara äraviimisega tekitatud

kahju suuruse kindlaksmääramiseks ka seetõttu, et kaebuse esitaja on neid loetelusid korduvalt

muutnud, neisse on põhi- ja käibevarasid juurde kirjutatud, erinevates loeteludes on samad asjad

erinevate hindadega.

Samal põhjusel pidas kohus põhjendamatuks ka kaebaja nõuet I. Kuke, E. Kuke ja S. Kukega

sõlmitud vara kasutamise lepingute alusel kaebaja kasutuses olnud vara eest makstud hüvitise osas.

Lisaks märkis kohus, et I. Kuke, E. Kuke ja S. Kukega sõlmitud vara kasutamise lepingute

usaldusväärsus on kahtluse all, sest lepingute osapooled on lähikondsed, mis võimaldas vormistada

dokumente sobival ajal, vormis ja eesmärgil. 15. juunil 1997. a ja 3. jaanuaril 1998. a dateeritud

lepingud ning 24. juulil 2000. a dateeritud teatised on äravahetamiseni sarnased šrifti, teksti paigutuse

ja sisu poolest, mis annab aluse arvata, et nad on vormistatud ühel ja samal ajal.

Kohtu hinnangul ei saa usaldusväärseteks pidada kaebaja esitatud kaupade 13. novembri 1998. a

laoseisu erinevaid tabeleid, milles on erinev ühikute arv, erinev samade kaupade ostuhind ja

kahjusumma. 7. jaanuari 1998. a allrendilepingust nr 8 (II kd, tl 613-618) nähtuvalt rentis kaebaja

Vana-Narva mnt 28 asuva lao ruume 25,0 m2. Seega ei asunud kogu tema kaup kaupluse ruumides.

Kaebaja esitatud tollideklaratsioonide lisade hulgas on dokumendid, millega tollimaakler OÜ Arco

Agentuur kohustub esitama kauba tollile kontrolliks ladustamisel asukohaga aadressil Vana-Narva

mnt 28.

Kohus nõustus vastustajaga, et kaubadeklaratsioonid ja CMR-d lükkavad ümber kaebaja väite, et

kahju tekitanud sünduste tõttu oli ta olukorras, kus puudus ligi 100% müügiks mõeldud

kaubavarudest. Lisaks lükkab kaebaja selle väite ümber asjaolu, et ta sõlmis 9. detsembril 1998

kokkuleppe Vana-Narva mnt 28 asuva 267,1 m2 laopinna rentimiseks alates 1. jaanuarist 1999.

Usaldusväärseks tõendiks äraviidud vara koosseisu kohta pidas kohus 25. märtsil 2003. a ja

26. märtsil 2003. a tagastatud varade akti, milles on tagastatud varasid 173 positsiooni. 21. augustil

2003 esitatud kahjunõude täpsustuses märkis kaebaja, et tagastatud vara hulgas oli neid varasid, mille

eest AS Tulmin Sisutus on esitanud kohtule kahju hüvitamise nõude, üksnes 72 positsiooni.

Ülejäänud vara suhtes ei ole kaebuses kahjunõuet esitatud põhjusel, et seoses vara ja dokumentide

äraviimisega ei olnud kaebajal võimalik temale tekitatud kahju 100% ulatuses tuvastada. Kohtu

hinnangul kinnitab ka see, et kaebaja käibe- ja põhivarade ning kaupade laoseisu loetelud ei ole

usaldusväärseteks tõenditeks vara äraviimisega tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks.

Kaebaja sai vara tagasi. Seetõttu vara äraviimisest talle kahju tekkinud ei ole. Kaebajale võis kahju

tekkida vara osalise riknemise tõttu. Arvestades, et vara äraviimiseks oli Zum-Zum Kohviku AS

tellinud kolimisfirma, mille töötajad eelduslikult olid vastava vilumusega ja kasutasid vajalikke

abivahendeid asjade rikkumata kolimiseks, siis tõenäoliselt 17. novembril 1998 ja 19. novembril

1998 vara äraviimisel seda ei kahjustatud. Kaebajale tekkinud hüvitamisele kuuluvaks kahjuks on

seega kauba tagastamisega seotud kulutused kokku 2147,60 krooni. Kaebaja ei oleks pidanud neid

kulutusi tegema, kui kaupa poleks ära viidud.

Kaebaja kulutused kauba riknemise tõttu seisul 25. märts 2003 ja 26. märts 2003, samuti kulutused

kauba hoiustamiseks ja laadimiseks NBI Ekspeditsiooni AS laos kokku 9186,30 krooni ning Nora

Kasemaa ekspertarvamuse maksumus 7500 krooni hüvitamisele ei kuulu, sest need kulutused on

kaebajal endale ise põhjustanud, jättes tegemata mõistlikult vajaliku, et vara 1998. a novembris või

hiljemalt 1999. a veebruaris tagasi saada. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajale algusest peale

teada, et vara viis ära Zum-Zum Kohviku AS. Seega oli kaebajal võimalik ära hoida kahju

suurenemist ja võib-olla ka kahju tekkimist üldse vältida seeläbi, et ta oleks võtnud ühendust Zum-

Zum Kohviku AS esindajaga, et teha kindlaks oma vara asukoht ja nõuda oma vara välja võõrast

ebaseaduslikust valdusest. Kaebaja seda ei teinud. 19. veebruaril 1999 V. Mikheimi allkirjaga kirjaga

teatati kaebajale, et Zum-Zum Kohviku AS on mööbli ladustanud, kuni omanik sellele järele tuleb.

Zum-Zum Kohviku AS on äriregistrisse kantud ettevõtja aadressiga Küüni 2, Tartu, ja tegutseb

jätkuvalt sellel aadressil. Seetõttu ei ole tõsiseltvõetavad kaebaja väited, et Zum-Zum Kohviku AS

19. veebruari 1999. a kirjas märgitud telefoninumber ei vasta ning kirjas märgitud aadressil Tartus,

Munga 18 kontaktisikust ei teata. Kaebaja on andnud üksnes vastuolulisi selgitusi selle kohta, et talle

pakuti võimalust vara tagasi osta. Kaebaja ei ole esile toonud mingeid põhjendusi, miks ta ei astunud

1998. a novembris koheselt samme ega tegutsenud edaspidi piisava hoolikusega, saamaks äraviidud

vara kätte Zum-Zum Kohviku AS-lt.

Arvestades, et kaebajal oli võimalik oma vara tagasi saada hiljemalt veebruaris 1999, oleks ta saanud

tagastatud vara realiseerida ning sellega vältida müügil olnud kauba kadumise tõttu asjatute kulutuste

tekkimist. Seetõttu puudub alus kaebajale vara äraviimise tõttu asjatute kulutuste 180 653,35 krooni

hüvitamiseks. Samuti oleks kaebaja saanud vältida 1999. a ja 2000. a kasumi saamata jäämist,

mistõttu puudub alus temale ka 1999. a ja 2000. a saamata jäänud tulu hüvitamiseks.

Kohus nõustus vastustajaga ka selles, et kaebuse esitaja saamata jäänud tulu arvestus põhineb

ebausaldusväärsel arvestusel ja on vastuolus kaebaja majandustulemustega. Kaebaja väitel jäi tal

perioodil 14. november 1998 kuni 31. detsember 1998 saamata tulu 100 107 krooni. Saamata jäänud

tulu arvestus põhineb kaebaja bilansil ja kasumiaruandel seisuga 13. november 1998. a. Kohus asus

seisukohale, et bilanss ja kasumiaruanne ei saa olla usaldusväärsed tõendid, kuna tegemist ei ole

osaga auditeeritud ning äriregistrile esitatud majandusaasta aruandest. Kaebuse kohaselt saavutas

kaebaja 2001. a lõpuks majandustegevuses 1998. a olukorra. 2001. a oli kaebaja kasum oli 332 368

krooni. Seda aluseks võttes ei saanud kaebaja kasum vaidlusalusel perioodil olla suurem kui

13 848,66 krooni. Kaebaja käive 1998. a suurenes eelneva aastaga võrreldes. See kinnitab, et

politseiametnike tegevus ei ole kaebaja majandustegevust oluliselt mõjutanud ega saanud mõjutada

ka järgnevate aastate majandustegevust. Kohus ei pidanud tõenäoliseks, et kaebaja oleks

ajavahemikus 14. november 1998 kuni 31. detsember 1998 saanud realiseerida kogu äraviidud vara.

Eeltoodu alusel leidis kohus, et puudub alus 1998. aastal saamata jäänud tulu 100 107 krooni

hüvitamiseks.

Kaebaja on 22. aprillil 1998 sõlminud ühise tegutsemise lepingu, mille kohaselt on lepingu

eesmärgiks laenuandja (AS Tulmin Sisustus) poolt üürniku (F. Veike) finantseerimine Tallinnas,

Pärnu mnt 27/Sakala 50 asuva elamu ostueesõiguse teostamisel ning eelnimetatud elamus asuvate

laenuandja kasutuses olevate mitteeluruumide omandi üleandmine laenuandjale. Kaebaja väitel

kavatses ta nimetatud lepinguga võetud kohustuse täita 13. novembriks 1998 kogunenud kasumi

700 751 krooni arvel. Kohus leidis, et eelpool toodud põhjustel kaebaja bilansi ja kasumiaruande

ebausaldusväärsuse tõttu ei ole usutav kaebaja väide 700 751 krooni olemasolu kohta. Samuti asus

kohus seisukohale, et kaebaja ei ole tõendanud, et 22. aprillil 1998 lepingu täitmise korral oleks ta

omandanud mitteeluruumid Pärnu mnt 27/Sakala 50 asuvas elamus ja selle kaudu kasu saanud.

8. AS Tulmin Sisustus esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 6. juuli 2009. a otsuse peale,

milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista Eesti Vabariigilt

AS Tulmin Sisustus kasuks välja hüvitis otsese kahju tekitamise eest 2 552 552,83 krooni ja saamata

jäänud tulu eest 4 447 447,17 krooni. Samuti palus apellant vastutajalt välja mõista kantud

kohtukulud ja tasu õigusabi eest. AS Tulmin Sisustus vähendas hüvitise nõuet 270 926,80 krooni

võrra saamata jäänud tulu hüvitise nõude arvel, põhjendades seda riigilõivu suurusega.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2011. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt,

tühistati halduskohtu otsus ning tehti uus otsus, millega rahuldati AS Tulmin Sisustus kaebus osaliselt

ja mõisteti Eesti Vabariigilt AS Tulmin Sisustus kasuks välja kahjuhüvitis 113 394,91 eurot. Ühtlasi

mõisteti AS-lt Tulmin Sisustus Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 3 107,84 eurot ja Eesti

Vabariigilt AS Tulmin Sisustus kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 3 316,88 eurot.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) halduskohus on sisustanud ebaõigesti käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu 15. detsembri

2006. a otsust. Nimetatud otsusest ei tulene, et politsei poolt tekitatud kahju saab seisneda üksnes

17. ja 19. novembril 1998 ära viidud vara väärtuses. Pole tuvastatud, et kaebaja valdus Pärnu

mnt 27/Sakala 50 ruumidele oleks pärast 19. novembrit 1998 taastunud. Seega on politsei

õigusvastasel tegevusel põhjuslik seos kaebajal vara valduse kaotamise tõttu tekkinud kahjuga

sõltumata sellest, kas vara veeti minema 19. novembriks 1998 või hiljem;

2) ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu põhjendustega selle kohta, et kaebaja käibe- ja

põhivarade loetelud ei ole usaldusväärsed tõendid. Käibe- ja põhivarade loetelud ei ole tõendid TsMS

§ 229 lg 2 mõttes, vaid poole seletused ja arvestused kahju suuruse osas. Neid loetelusid tuleb hinnata

koos kaebaja muude selgituste ja dokumentaalsete tõenditega käibe- ja põhivarade kohta.

Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad 8. jaanuaril 2001 koos kaebusega esitatud käibe- ja põhivarade

loetelu (I kd, lk 42-45) ja 10. septembril 2004 esitatud käibe- ja põhivarade loetelu koos

dokumentidega vara soetamise ja maksumuse kohta, s.o 8. jaanuari 2001. a kaebuse lisad 29, 30, 31,

33 ja 44 (I kd tl 294-358, 360, 371, pangaväljavõtted sama kd tl 56-116) ja 27. septembri 2004. a

kaaskirjale lisatud dokumendid (V kd lk 152-210) kahju seoses kaotsi läinud käibevaraga 162 706,8

krooni ja põhivaraga 72 084 krooni.

Ringkonnakohus leidis siiski, et kogu käibe- ja põhivarade loetelus kajastatud vara ei ole kahju

hindamisel arvesse võetav. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendamata 10. septembril 2004 esitatud

käibevahendite loetelus positsioonidel (edaspidi pos) 46 (jääkväärtus 62 krooni), 76 (jääkväärtus 539

krooni), 87 (jääkväärtus 52 krooni), 96 (jääkväärtus 858 krooni), 97 (jääkväärtus 183 krooni), 109

(jääkväärtus 580 krooni), 125 (jääkväärtus 64 krooni) ja 133 (jääkväärtus 481 krooni) näidatud kauba

soetamine ja maksumus. Pos-del 46 ja 109 märgitud kauba soetamist tabelis viidatud pangaväljavõte

(I kd tl 75 ja 80) ei kajasta, muid dokumente (ostutšekid jms) kauba kohta pole. Pos-del 76, 87, 97 ja

125 näidatud kauba kohta esitatud ostutšekid (I kd tl 331, 338, 343 ja 355) ei ole loetavad. Pos-l 96

näidatud kauba soetamist 8. septembril 1998 AS-lt Microlink Astrodata summas 1044,30 krooni

tabelis viidatud pangaväljavõte (I kd tl 76) ei kajasta. Pos-l 133 näidatud kauba soetamise ja

maksumuse kohta pole tõendeid. Pos-del 129-131 näidatud kauba (lauatelefonid) maksumust

tõendavaid dokumente ei ole esitatud. AS Eesti Telefon arved (I kd tl 357) kolmel telefoninumbril

esitatud sideteenuste kohta ei tõenda telefoniaparaadi maksumust, kuigi muudavad ebamõistlikuks

kahtluse selles, et apellant omas lauatelefoniaparaate, ja usutavaks, et neid aparaate oli kolm. Samas

ei ole tõendeid (ostutšekid vms) selle kohta, miks nende lauatelefonide maksumust võrreldes

haldusasjas nr 3-309/2000 esitatud 16. augustil 1999 koostatud käibe- ja põhivarade loeteluga (toimik

nr 3-309/2000 lk 116, vastavalt 834,8, 593,22 ja 1610,17 krooni) suurendati (vastavalt 985,05, 955 ja

2500 krooni). Ringkonnakohus lähtus kauba 16. augustil 1999. a esitatud andmetest, saades

telefonide jääkväärtuseks ilma käibemaksuta ja apellandi näidatud kulumiprotsente (vastavalt 23, 17

ja 18) arvestades vastavalt 545, 417 ja 1119 krooni. Pos-l 135 näidatud kauba "magistrikraadi

õppematerjalid" maksumuseks on kaebaja arvestanud tema poolt I. Kuke eest tasutud

magistriõppekursuse Tallinna Tehnikaülikoolis maksumuse 22 150 krooni (I kd tl 371, V kd tl 209,

210), kuna apellandi ja I. Kuke vahelise lepingu (I kd lk 317) kohaselt oli õppemaksu tasumise

tingimuseks I. Kuke loengumaterjalide kasutamiseks andmine kaebajale. Ringkonnakohtu arvates ei

tulene eelnevast, et loengumaterjalide rahaliseks väärtuseks ongi õppemaksu suurus. Seetõttu ei

pidanud ringkonnakohus väidetud 22 150-kroonist kahju tõendatuks, kuna puudub teave, mis

võimaldaks kahju rahalist väärtust määrata;

3) halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja esitatud laoseisu tabelite näol ei ole tegemist

tõenditega, vaid tõendite andmete koondiga, ning jätnud hindamata dokumentaalsed tõendid, mis

kaebaja äraviidud kauba koosseisu ja maksumuse kohta esitas - kaupade ostuarved, tollidokumendid,

dokumendid kaupade eest tasumise kohta ning samal aastal realiseeritud kaupade müügiarved.

Eelviidatud tõenditele tuginedes luges ringkonnakohus tõendatuks, et tabelites "AS Tulmin Sisustus

kauba laoseis seisuga 13. novembril 1998. a (KAUP) ja sama kauba ostuhind 2008. a koos

veohinnaga" (IX kd tl 78-83) ja "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud kahjustatud kauba 2008. a

ostu- ja veohind" (IX kd tl 85-88) märgitud kaup paiknes Pärnu mnt 27/Sakala 50 ruumides ja veeti

sealt vaidlusaluste sündmuste tulemusel minema;

4) ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks hüvitise määramisel arvestada kauba hindade tõusuga.

Äraviidud kaupade edasimüügi aeg oleks ilmselt lähedane kahju tekitamise ajale. Seega oleks

kaebuse esitaja nende asemel uued kaubad soetanud mitte 2008. a, vaid kaupade kaotsimineku ajale

lähedaselt hinnatasemelt, saades realiseerimisest kasu, mille kui saamata jäänud tulu hüvitamist ta

käesolevas asjas samuti taotleb ja mis võimaldanuks tal edaspidi uusi kaupu soetada ka tarnijate

hindade tõusu tingimustes. Seetõttu vastab käesolevas asjas kahju hüvitamise eesmärgile kaotsiläinud

kaupade soetamisel tehtud kulutuste ning nende kaupade ettevõtluses kasutamise võimalusest

ilmajäämisega kaasneva saamata jäänud tulu hüvitamine. Eeltoodud põhjendusel jättis

ringkonnakohus kõrvale tõendid, millega kaebaja soovis tõendada kaotsiläinud kaupade 2008. a

hinnataset.

Ringkonnakohus luges tõendatuks "AS Tulmin Sisustus kauba laoseis seisuga 13.11.1998 (KAUP) ja

sama kauba ostuhind 2008. a koos veohinnaga" (IX kd tl 78-83) tabelis märgitud kauba soetamise

tabelis märgitud ostuhindadega ja veokulud, välja arvatud järgmised erisused:

1) pos 1-6 kauba (tabeli hind 9358,73 krooni) ostuhind on 9077,97 krooni, arvestades tarnija poolt

kaebuse esitajale ostuarvest nähtuvalt tehtud 3%-list allahindlust;

2) pos 14-17 kauba (tabeli hind 13 849,31 krooni) ostuhind on 13 421,58 krooni, arvestades kauba

pos 15 ostuarve järgse hinna 1912,24 krooni erisust tabelis märgitust (1924,87 krooni) ning tarnija

poolt kaebuse esitajale arvest nähtuvalt tehtud 3%-list allahindlust;

3) pos 21-23 kauba (tabeli hind 11 470,13 krooni) ostuhind on 11 126,03 krooni, arvestades tarnija

poolt kaebuse esitajale arvest nähtuvalt tehtud 3%-list allahindlust;

4) pos 24-42 kauba (tabeli hind 186 920,79 krooni) ostuhind on 172 606,49 krooni, arvestades pos-l

34 näidatud kauba ostuarvel märgitud hinna 2 355 525 ITL e 19 312,95 krooni erinevust tabelis

märgitust (3 355 525 ITL e 27 511,95 krooni), pos-l 36 märgitud kauba ostuarvel märgitud hinna

5 030 535 ITL e 41 245,36 krooni erinevust tabelis märgitust (5125 297,5 ITL e 42 022,31 krooni) ja

ostuarvel näidatud kogu kauba allahindlust 3%;

5) pos 43-49 kauba (tabeli hind 16 707,32 krooni) ostuhind on 16 206,1 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 3%;

6) pos 50-51 kauba (tabeli hind 6748,43 krooni) ostuhind on 6546 krooni, arvestades ostuarvejärgset

allahindlust 3%;

7) pos 53-55 kauba (tabeli hind 5123,04 krooni) ostuhind on 4969,35 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 3%;

8) pos 57-62 kauba (tabeli hind 31 614,5 krooni) ostuhind on 25 285,73 krooni, arvestades pos 62

näidatud kauba koguse (5 tk) ostuarve järgset hinda 1987,74 krooni (tabelis 2385,29 krooni) ja

ostuarvejärgset allahindlust 19%;

9) pos 66-68 kauba (tabeli hind 4987,4 krooni) ostuhind on 4738,03 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 5%;

10) pos 71-74 kauba (tabeli hind 7916,74 krooni) ostuhind on 7520,9 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 5%;

11) pos 76 kauba (tabeli hind 1853,95 krooni) ostuhind on 1520,24 krooni, arvestades ostuarvelt

ilmnevat allahindlust ca 18 %;

12) pos 83-89 kauba (tabeli hind 22 990,38 krooni) ostuhind on 22 300,67 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 3%;

13) pos 93-107 kauba (tabeli hind 28 980,66 krooni) ostuhind on 23 474,33 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 19%;

14) pos 121-124 kauba (tabeli hind 13 084,84 krooni) ostuhind on 12 430,6 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 5%;

15) pos 125-130 kauba (tabeli hind 27 123,2 krooni) ostuhind on 26 309,5 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 3%;

16) pos 131-136 kauba (tabeli hind 13 522,48 krooni) ostuhind on 13 116,81 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 3%;

17) pos 151-152 kauba (tabeli hind 12 004,95 krooni) ostuhind on 11 044,55 krooni, arvestades

ostuarvejärgset allahindlust 8%;

18) pos 18.1 kauba tabelis näidatud veokulude 4200 krooni tõendamiseks esitatud Saku AB

11. augusti 1997. a veoarve nr 1049 summas 32 800 krooni (V kd tl 111 ja 112) näidatud kauba

(tabeli andmetel jõudnud Eestisse) laadimise kuupäev (loading date) 30. juuli 1997 erineb suurel

määral pos-de 18. ja 18.1 kohta esitatud 18. juuni 1997. a ja 24. juuni 1997. a ostuarvetel (I kd tl 134-

139) olevate templijäljenditega fikseeritud veoki Leedu piiri ületamise kuupäevast (21. juuni 1997).

Veoarvel pole andmeid, mis võimaldaksid seda muul viisil siduda pos 18.1 märgitud kaubaga;

19) pos 24-42 kauba tabelis näidatud veokulud 21 300 krooni on I kd tl 150 ja V kd tl 114 oleva ATV

Transpordi AS 28. oktoobri 1997. a arvega nr 4290 tõendatud summas 16 000 krooni. V kd tl 113

esitatud ATV Transpordi AS 31. oktoobri 1997. a arve nr 4288 summas 4800 krooni seos pos 24-42

kaubaga pole tõendatud, sest arvel näidatud transpordivahendi andmed (auto reg-nr 845AJU ja treiler

796BL) ei sobi kauba kohta esitatud impordideklaratsioonil (I kd tl 144) näidatuga (auto 001NAH

treiler 926AT);

20) pos 43-49 kauba tabelis näidatud veokulud 4300 krooni on ATV Transpordi AS 31. oktoobri

1997. a arvega nr 4289 (V kd tl 115) tõendatud summas 4000 krooni;

21) pos 51 kauba tabelis näidatud veokulud 7200 krooni on ATV Transpordi AS 7. detsembri 1997. a

arvega nr 5167 (V kd tl 117) tõendatud summas 6400 krooni;

22) tabelis näidatud veokulude kohta pos-del 56 (50 krooni), 69 (250 krooni), 70 (250 krooni), 90

(150 krooni), 91 (150 krooni), 92 (500 krooni), 116-118 (5600 krooni), 142-147 (10 000 krooni), 153

(250 krooni) ja 154 (250 krooni) oleva kauba osas pole ühtki tõendit. Pos 56 märgitud kauba (Eestist

ostetud lõikelaud) hankimine ei nõua tingimata veokulusid. Pos-del 142-147 märgitud kauba

soetamise ostu-müügi lepingust (I kd tl 269-270) ei nähtu, et lisaks lepingus fikseeritud ostuhinnale

oleks ostjal müüja ees veel mingeid kohustusi kauba transpordikulude osas;

23) pos 57-62 kauba tabelis näidatud veokulude 3540 krooni tõendamiseks esitatud Saku AB

19. detsembri 1997. a arve nr 1883 summas 9600 krooni ei sobi arvel märgitud veo toimumise aja

(15. detsember 1997) ja veokite registreerimisnumbrite osas kauba kohta esitatud

impordideklaratsioonil (IX kd tl 69) märgitud auto registreerimisnumbri ja kauba Eesti tollipiiri

ületamise ajaga (5. oktoober 1998), mis on kooskõlas ka ostuarve (IX kd tl 68) kuupäeva

(28. september 1998) ja arvel oleva templijäljendiga Leedu piiri ületamise aja (02.10.1998) kohta;

24) pos 108-109 kauba tabelis näidatud veokulud 6400 krooni on OÜ Arco Transport 29. juuli

1998. a arvega nr 2261E (V kd tl 130) tõendatud summas 4800 krooni;

25) pos 121-124 kauba tabelis näidatud veokulud 3600 krooni on OÜ Arco Transport 22. oktoobri

1998. a arvega (I kd tl 233) tõendatud summas 2500 krooni.

Kokkuvõtvalt luges ringkonnakohus tõendatuks tabelis IX kd tl 78-83 märgitud kaupade ostmise

hinnaga 784 144,81 krooni ja veokulud 110 636 krooni.

5) tõendid puuduvad tabelis "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud kahjustatud kauba 2008. a

ostu- ja veohind" (IX kd tl 85-88) märgitud kauba soetamisel tasutud hindade kohta. Tabelis "AS

Tulmin Sisustus kauba laoseis seisuga 13.11.1998 (KAUP) ja sama kauba ostuhind 2008. a koos

veohinnaga" (IX kd tl 78-83) on näidatud ka kauba soetamishind. Nimetatud tabelist nähtub

(võrreldes tabelis toodud hindade summasid 834 959,78 ja 1 736 083,31 krooni), et kauba maksumus

soetamise ajal moodustas 48% vastavast väärtusest 2008. a hinnataseme järgi. Seda proportsiooni

rakendas ringkonnakohus ka tabelis "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud kahjustatud kauba

2008. a ostu- ja veohind" märgitud kauba eest tasutud hinna tuvastamisel. 48% tabelis toodud kauba

2008. a maksumusest (166 957,37 krooni) on 80 139,54 krooni;

6) 2008. a veohindade andmete lünklikkuse tõttu ei saa tabeli "AS Tulmin Sisustus kauba laoseis

seisuga 13.11.1998 (KAUP) ja sama kauba ostuhind 2008. a koos veohinnaga" (IX kd tl 78-83)

põhjal teha kaubahindadele analoogilist võrdlust kaupade soetamise aja ja 2008. a veohindade vahel,

mida saaks tabelile "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud kahjustatud kauba 2008. a ostu- ja

veohind" (IX kd tl 85-88) üle kanda. Usutavasti olid transporditeenuse hinnad juba ainuüksi kütuse

kallinemise tõttu 2008. a kõrgemad kui vaidlusaluste transpordikulude tegeliku kandmise ajal. Muu

teabe puudumisel eeldas ringkonnakohus veohindade tõusu 1/3 võrra. Sellest tulenevalt pidas

ringkonnakohus IX kd tl 85-88 asuvas tabelis toodud kaupade veokulude kandmist tõendatuks

summas 10 852,67 krooni;

7) kaebajale tagastatud kaupade osas ei võrdu kahju kaupade ostuhinnaga, kui tagastatud esemetel on

säilinud nullist suurem väärtus. Kaupade jääkväärtuse tuvastas ringkonnakohus UÜ Nora Kasemaa

ekspertiisibüroo ekspertiisiakti (IV kd tl 1264-1275) alusel, mille kohaselt moodustab tagastatud

kaupade jääkväärtus kokku vastavalt 56 375,26 krooni. Otsese kahju suuruse kindlaksmääramisel

tuleb see summa tabelis "AS Tulmin Sisustus kauba laoseis seisuga 13.11.1998 (KAUP) ja sama

kauba ostuhind 2008. a koos veohinnaga" ning tabelis "AS-le Tulmin Sisustus 2002. a tagastatud

kahjustatud kauba 2008. a ostu- ja veohind" nimetatud kauba tõendatud ostuhindadest (784

144,81+80 139,54 krooni) maha arvata;

8) eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et müügil olnud kauba äraviimisega tekitatud

otsene kahju kauba ostuhindades ja ostmisel kantud veokuludes kokku on (784 144,81 + 110 636 +

80 139,54 + 10 852,67 - 56 375,26 =) 929 397,76 krooni;

9) ringkonnakohus leidis, et osaliselt on põhjendatud kaebaja nõue äraviidud kauba soetamisega

seotud tegevuskulude hüvitamiseks. Vastustaja tekitatud kahju hindamisel ei tule arvestada neid

tegevuskulusid, mis on püsiva iseloomuga ega ole otseselt seotud kaupade soetamisega. Kaebaja

13. novembri 1998. a kasumiaruandes näidatud kuludest luges ringkonnakohus kaupade soetamisega

seotud kuludeks kulud pangateenustele (27 395,12 krooni) ning telefoni- ja postikulud (81 347,53

krooni). Otseste andmete puudumise tõttu hindas ringkonnakohus kaebaja 1997. a kaupade

soetamisega seotud tegevuskulud võrdseks 13. novembri 1998. a kasumiaruande alusel tuvastatud

kuludega. Seega on tegevuskulusid, mida võis kaotsiläinud kaupade soetamine mõjutada, kokku

217 485,30 krooni. Perioodil 1. jaanuar 1997 kuni 13. november 1998 ostis kaebaja kaupa kokku

6 211 868,95 krooni eest. Tõendatud kulutused kaotsiläinud kaubale on sellest 929 397,76 krooni ehk

15%. Kaebaja arvestuse kohaselt moodustavad tegevuskuludest ca 50% kaupade soetamise ja 50%

kaupadega müügiga seotud kulud. Seega on kaebajale tekitatud kahjuna käsitatav tegevuskuludest

(217 485,30 krooni) 7,5% ehk 16 311,40 krooni;

10) ringkonnakohus nõustus halduskohtu hinnanguga S. Kuke, E. Kuke ja I. Kukega väidetavalt

sõlmitud vara tasuta kasutada andmise lepingute (I kd lk 361, 362, 365 ja 368) ja teatiste (I kd tl 361-

371) ebausaldusväärsusele. Oluline on asjaolu, et lepingud väidetavalt sõlminud isikud on lähedastes

isiklikes sidemetes, mis võimaldab neil omavahelisel kokkuleppel koostada üksteisele ja kaebuse

esitajale soodsaid dokumente. Sellele, et need lepingud on koostatud tagantjärele ja kahjunõude

põhjendamiseks, viitab nende p 3, kus vastavuses kahjunõudega reguleeritakse juhtum, kui lepingus

märgitud esemed kaovad või hävivad. Ringkonnakohus pidas S. Kukele, E. Kukele ja I. Kukele

lepingute alusel väidetavalt välja makstud raha otsese kahjuna hüvitamist ebaõigeks ka seetõttu, et

kaebaja on väljamaksetes seisneva kahju tekitanud endale ise. Kaebaja võttis seotud isikute ees

varalise vastutuse oluliselt suuremas ulatuses, kui tuleneb vara kasutusse saajale seadusest;

11) kauba kahjustatult tagastamisega seotud põhjendatud kulutusteks hindas ringkonnakohus kauba

laadimise ja transpordi maksumust, kauba hoiustamise ja laadimise maksumust NBI Ekspeditsiooni

AS laos ja UÜ-le Ekspertiisibüroo Nora Kasemaa ekspertiisiakti eest makstud tasu, kokku

(käibemaksuta) 15 960 krooni;

12) ringkonnakohus pidas ilmselgelt põhjendamatuks kaebaja nõuet saamata jäänud tulu, mis seisneb

võimaluse kadumises kasutada väidetavalt seisuga 13. november 1998 kaebajal olnud puhaskasumit

700 751 krooni kinnisvara ostmiseks, millest oleks saanud tulu kinnisvara hinna tõusu ja üüritulude

näol. Kaebaja väitel võimalus kadus, sest vaidlusaluste sündmuste tõttu oli kaebaja sunnitud

paigutama raha enda ettevõtlusse. TsK § 448 lg 1 ja § 222 lg 2 suhtes on kohaldatav Riigikohtu

seisukoht (vt 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12; 21. mai 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15), et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks tuleb tõendada, et

lisaks kavatsusele oli ka võimalus tulu saada. Kaebaja ei vaidle sisuliselt vastu halduskohtu

seisukohale, et tõendatud ei ole apellandi võimalus Pärnu mnt 27/Sakala 50 mitteeluruume osta.

Kaebaja väitel oleks ta esialgse kavatsuse nurjumisel investeerinud mõne muu äripinna soetamise

võimalusse. Niisugusest väitest tulu saamise võimaluse tõendamiseks ei piisa. Ringkonnakohus

märkis veel, et deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid

õigushüvesid, reeglina ei kuulu hüvitamisele puhtmajanduslik kahju (vt nt Riigikohtu 13. mai 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 15). See põhimõte on kohaldatav ka TsK § 448 rakendamisel.

Kaebuse esitaja kasumi (mille valdust kaebuse esitaja vaidlusaluste sündmuste tõttu ei kaotanud)

paigutamise valikutega seondub ringkonnakohtu arvates just selline puhtmajanduslik kahju, mille

hüvitamist ta vastustajalt deliktiõiguse alusel nõuda ei saa;

13) ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja prognoos perioodi 14. november 1998 kuni 31. detsember

1998 võimalikust kasumist 100 107 krooni tõenäoline ja kooskõlas kaebaja selle perioodi

majandusnäitajatega 13. novembri 1998. a kasumiaruande ja 1998. a majandusaasta aruande põhjal.

Samas ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks võtta nimetatud dokumente aluseks 1999. ja 2000. a

majandusaastate võimaliku saamata jäänud kasumi hindamisel, kuna 1998. a majandusaasta

hinnanguline kasum, olgugi ta viidatud aruannete põhjal usutav, on apellandi muude

majandusaastatega võrreldes erandlik. Ringkonnakohtu hinnangul sobivad võrdluseks

majandusaastad 2001-2003, kuna kaebaja väitel taastus ettevõtte majanduslik seis 2001. aastal ja

aastate 2001-2003 müügitulu (vastavalt 4 090 247, 4 855 251 ja 3 939 213 krooni) oli samas

suurusjärgus 1998. a müügituluga (4 582 562 krooni). Ringkonnakohtu arvates on võrdlus muu

perioodi tegelike majandusnäitajatega usaldusväärsem kui apellandi eeldus, et kasum oleks alates

1999. a kasvanud aastas 20%. Aastatel 2001-2003 oli apellandi kasum vastavalt 332 368, 378 396 ja

165 262 krooni. Põhjendamatu on kaebaja väide, et 2001. aastat ei saa aluseks võtta, kuna müügitulu

oli ca 500 000 krooni võrra väiksem kui 1998. a ja tegevuskulud tavapärasest suuremad. Põhjendatud

ei ole lähtuda eeldusest, et apellandi müügitulu oleks alates 1998. a-st ainult kasvanud. Ka 2003. a

müügitulu näitab eelnevate aastatega võrreldes langust ja on samuti ca 0,5 miljonit krooni 1998. a

tulust väiksem. 2001. a "mitmesugused tegevuskulud" (975 648 krooni) on suuremad küll 1998. a

omadest (757 685 krooni), kuid siiski mitte erakordsed (vrd 2002. a 1 004 136 krooni ja 2003. a

989 354 krooni), jäädes oluliselt maha 1997. a omadest (1 341 318 krooni).

Kaebaja eeldatav kasum aastatel 1999 ja 2000 on ringkonnakohtu arvates perioodi 2001-2003

keskmine aastakasum (332 368 + 378 396 + 165 262) / 3 = 292 008,67 krooni.

1999. a oli kaebaja majandustegevuse tulemuseks kahjum 291 608 krooni. Seega jäi tal sel aastal

saamata 292 008,67 + 291 608 = 583 616,67 krooni. 2000. a oli kaebaja majandustegevuse

tulemuseks kasum 185 197 krooni. Seega jäi tal sel aastal saamata 292 008,67 - 185 197 =

106 811,67 krooni. Kokku jäi kaebajal aastatel 1998-2000 saamata kasum kogusummas 100 107 +

583 616,67 + 106 811,67 = 790 535,34 krooni;

14) ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu käsitlusega hüvitise vähendamise küsimuses.

Ringkonnakohtu arvates ei võimalda asja materjalid väita, et kaebaja oleks kaotanud valduse Pärnu

mnt 27/Sakala 50 ruumides asuvale varale tahtlusest või ettevaatamatusest. Kaebaja korduvad

pöördumised politsei poole ei hoidnud valduse rikkumist ära. Seepärast puudub kaebajal süü kahju

tekitamises ja hüvitise nullini vähendamine TsK § 462 lg 1 alusel ei ole käesolevas asjas võimalik.

Kahju hüvitamise nõude lahendamisel saab TsK § 229 lg-st 2 tulenevalt vähendada kahjuhüvitist, kui

kannatanu tahtlikult või ettevaatamatusest soodustas kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele

mõistlikke abinõusid kahju vähendamiseks (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-153-03, 3-2-1-41-05 ja 3-2-

1-27-06).

Halduskohus leidis, et kaebaja oleks pidanud juba 1998. a novembris võtma ühendust Zum-Zum

Kohviku AS esindajaga, et teha kindlaks vara asukoht ja nõuda vara välja võõrast ebaseaduslikust

valdusest AÕS § 80 lg 1 alusel, kaebuse esitaja seda aga ei teinud. Kaebaja seisukoht menetluses on

olnud, et Zum-Zum Kohviku AS poole pöördumine poleks olnud kaebajalt mõistlikult eeldatav, kuna

kaebaja ei teadnud, et toimunu eest vastutab Zum-Zum Kohviku AS ega äraviidud vara asukohta,

Zum-Zum Kohviku AS aga hoidus tuvastatavate sidemete loomisest kaebajaga, varjas vara asukohta

ega soovinud seda tasuta tagastada.

Kaebaja 9. novembri 1998. a, 16. novembri 1998. a ja 23. novembri 1998. a avaldused politseile

lähtuvad otseselt arusaamast, et A. Luik (kelle tegevuse suhtes kaebuse esitaja kriminaalasja

algatamist taotles) tegutses Zum-Zum Kohviku AS esindajana. Kaebaja töötaja J. Eharandi

tunnistajana antud ütlustest (IV kd tl 1183-1185) nähtub selgesti arusaam, et Pärnu mnt 27

ruumidesse ilmunud ja kaebajalt ruumide vabastamist nõudnud isikud olid Zum-Zum Kohviku AS

esindajad. Seetõttu pidas ringkonnakohus ebaõigeks kaebaja väidet, nagu ei osanuks ta arvata, et vara

äraviimise eest vastutab Zum-Zum Kohviku AS. Halduskohtul on õigus selles, et vara asukoha

mitteteadmine ei takistanud apellandil Zum-Zum Kohviku AS poole pöördumist. Samuti ei ole

usutav, et reaalselt tegutseva äriühinguga kontakti saavutamine oleks apellandi aktiivse tegevuse

korral olnud võimatu. Isegi kui pidada põhjendatuks apellandi arvamust, et vara äraviijad ei olnud

huvitatud selle tasuta tagastamisest, ei põhjenda see nendega ühenduse võtmisest loobumist.

Mõistlikud abinõud, mida kannatanu peaks TsK § 229 lg 2 kohaselt tarvitusele võtma, ei hõlma

sugugi vaid meetmeid, mille läbi kahju ärahoidmine või vähendamine on kindel. Eeltoodu alusel

leidis ringkonnakohus, et kaebaja on jätnud kasutamata mõistliku abinõu kahjude vähendamiseks -

vara äraviimise järgselt viivitamatu (st ajavahemikul hiljemalt 1998. a lõpuni) ühenduse võtmise

Zum-Zum Kohviku AS esindajatega vara tagasisaamiseks, mistõttu on alust kahjuhüvitist TsK § 229

lg 2 alusel vähendada;

15) ringkonnakohus asus seisukohale, et kahju vähendamise abinõu kaudu kahju vähendamise

hindamine sarnaneb kahjuhüvitise määramisele olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik

kindlaks teha (TsMS § 233 lg 1). Ringkonnakohus pidas tõenäoliseks, et kaebaja oleks kohesel

pöördumisel Zum-Zum Kohviku AS poole saanud tagasi vara, mis ta sai tagasi kohtumenetluse

jooksul 2003. a. Sellisel juhul oleks kaebajale tagastatud kauba jääkväärtus olnud tõenäoliselt

kõrgem. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks lähtuda kaebaja kahjuks oletusest, et vara

äraviimisel Pärnu mnt 27 ruumidest vara ei kahjustatud ega ka vastupidisest - et kõik kahjustused sai

vara juba 1998. a novembris. Ringkonnakohtu arvates oleks vara jääkväärtus 56 375,26 krooni (mis

moodustas väikese osa tagastatud vara müügiväärtusest, mis tal oleks olnud ilma kulumita - 557 048

krooni) vara tagastamisel ca 3 aastat varem, eeldatavalt ilma hoiustamiskahjudeta ja väiksemate

mehaaniliste vigastustega olnud tõenäoliselt kolm korda kõrgem, mistõttu tuleks kahjuhüvitist

vähendada 112 750,52 krooni võrra;

16) apellandile tagastatud esemete hulgas ei olnud praktiliselt põhi- ja käibevahendeid.

Ringkonnakohtu arvates võib see olla seletatav asjaoluga, et esemeid, mis olid äraviijate

majandustegevuses või nendega seotud isikute isiklikuks otstarbeks kasutamiseks sobimatud, ei

peetud vajalikuks aastate kaupa säilitada. Eeldades, et selliseid põhi- ja käibevahendeid oleks

osaliselt tagasi saadud, mis võimaldanuks ka ettevõtte majandustegevust kiiremini taaskäivitada,

tuleks kahjuhüvitist vähendada veel 100 000 krooni võrra;

17) väljamõistetud kahjuhüvitise suuruseks kujunes seega 1 986 995,30 - 112 750,52 - 100 000 = 1

774 244,78 krooni ehk 113 394,91 eurot.

10. Siseministeerium ja AS Tulmin Sisustus esitasid ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsioonkaebused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Siseministeerium taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2011. a

otsuse muutmist selliselt, et jätta AS Tulmin Sisustus kahjunõue täies ulatuses rahuldamata.

Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust üksnes osas, milles see puudutab kahjuhüvitise

vähendamist AS Tulmin Sisustus süü tõttu. Ringkonnakohus tuvastas õigesti AS Tulmin Sisustus

süüküsimust puudutavad faktilised asjaolud, ent rikkus süüküsimust hinnates oluliselt

menetlusõigusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigusnorme, mis viis ringkonnakohtu ebaõigele

järeldusele kaebaja süü suuruse kohta. Siseministeerium põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt:

1) ebaõige on ringkonnakohtu seiskoht, et TsK § 462 lg 1 alusel hüvitise vähendamine nullini on

võimalik üksnes kannatanu tahtluse korral. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kahju

tekkimist soodustanud kannatanu raske ettevaatamatus võib aluseks olla hüvitise suuruse

vähendamisele kui ka selle väljamõistmisest keeldumisele. Sellist seisukohta on väljendanud näiteks

Riigikohtu tsiviilkolleegium 22. mai 2003. a otsuse p-s 31 asjas nr 3-2-1-50-03 ja

halduskolleegium 18. novembri 2004. a otsuse p-s 13 asjas nr 3-3-1-33-04.

2) asjassepuutumatu ja ka sisuliselt väär on ringkonnakohtu seisukoht, et pole esile toodud, mis jäi

kaebajal tegemata, et vältida ruumide valduse kaotamist ja vara äravedamist. Asjas ei ole vaidlust

selles, et kaebaja üürisuhe lõppes, kuid ta jätkas ruumide kasutamist õigusliku aluseta kuni valduse

kaotuseni;

3) ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud TsMS § 233 lg 1 analoogiat, leides, et kahju vähendamise

abinõu kaudu kahju vähendamise hindamine sarnaneb kahjuhüvitise määramisele olukorras, kus

kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. TsMS § 233 lg-s 1 kasutatud sõnastust "kahju

suurust ei ole võimalik kindlaks teha" tuleb mõista objektiivselt, s.t kui olukorda, kus hüvitise nõudjal

ei ole võimalik kahju suurust tõendada. TsMS § 233 lg 1 kohaldamine ei ole võimalik olukorras, kus

kannatanul oli võimalik astuda samme selleks, et kahju suurus kindlaks teha, kuid ta jättis need

tegemata. Põhjus, miks täna ei ole teada, kui palju oleks AS Tulmin Sisustus kahju vähendamise

abinõude kasutamine kahju vähendanud, seisneb kannatanu tegevusetuses. Seetõttu tuleb kõik

kahtlused tõlgendada kannatanu kahjuks. Vastasel juhul pannakse Siseministeerium vastutama

kannatanu tegevusetuse eest. Ringkonnakohus on vastupidiselt tõlgendanud kõiki kahtlusi kannatanu

kasuks.

Kui TsK § 462 lg 1 kohaldamisel tuvastab kohus, et kannatanu on ettevaatamatusest jätnud kahju

vähendamiseks kasutamata meetme, mis üldjuhul aitab efektiivselt kahju vähendada või koguni

vältida, siis langeb kannatanule koormus tõendada vastupidist. Käesolevas asjas on ringkonnakohus

tuvastanud, et kannatanul oli võimalik nõuda vara tagasi peaaegu kohe pärast valduse kaotamist.

Kuna kaebaja jättis selle tegemata, siis tuleks eeldada, et valduse tagasinõudmine olnuks efektiivne;

4) ringkonnakohus on hüvitise vähendamata jätmist selgitanud väidetega, mis ei tugine asjas

tõendatud asjaoludele. Ringkonnakohus hinnangul ei oleks ka kiire pöördumine Zum-Zum Kohviku

AS poole kahju kõrvaldanud, sest AS Tulmin Sisustus majandustegevus oleks ka vara kiire

tagasinõudmise korral teatud perioodiks seiskunud. Ringkonnakohus ei ole oma seisukohta

põhjendanud ega selgitanud, miks ta ei arvesta kahju vähendamise vahendite kasutamata jätmise tõttu

hüvitist saamata jäänud tulu osas;

5) ringkonnakohus pidas tõenäoliseks, et kaebaja oleks kohesel pöördumisel Zum-Zum Kohviku AS

poole saanud tagasi vara, mis ta sai tagasi kohtumenetluse jooksul 2003. aastal. Sellega tõlgendab

ringkonnakohus kõik kahtlused kaebaja kasuks, oma seisukohta sisuliselt põhjendamata, väites, et

isegi kui kaebaja oleks pöördunud vara valdaja poole koheselt pärast vara valduse kaotust, ei oleks ta

saanud tagasi rohkem vara, kui ta sai viis aastat hiljem;

6) ringkonnakohus eeldab, et kui kaebaja oleks pöördunud vara valdaja poole koheselt pärast vara

valduse kaotust, oleks tagastatud kauba väärtus (112 750,52 krooni) siiski olnud ca 5 korda väiksem

soetushinnast (557 048 krooni). Oma seisukohta ringkonnakohus ei põhjenda;

7) ringkonnakohus luges äraviidud käibe- ja põhivara väärtuseks kokku 234 790 krooni, kuid pidas

võimalikuks vähendada hüvitist selles osas üksnes 100 000 krooni võrra. Otsusest ei selgu, millisel

põhjusel eeldab ringkonnakohus, et kohesel pöördumisel Zum-Zum Kohviku AS poole oleks tagasi

saadud ainult osa varast.

12. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb AS Tulmin Sisustus kassatsioonkaebusele vastu ja palub

selle rahuldamata jätta.

13. AS Tulmin Sisustus taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2011. a

otsuse tühistamist osas, milles AS Tulmin Sisustus kahjunõue rahuldamata jäeti, ning saata asi selles

osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

AS Tulmin Sisustus leiab, et ringkonnakohus on rikkunud tõendite hindamist reguleerivaid

menetlusnorme, ei ole arvestanud kaebaja argumente, jättes otsuse olulises osas põhjendamata.

Kaebaja saamata jäänud tulu nõude ja hüvitise vähendamise otsustamisel on ringkonnakohus

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. AS Tulmin Sisustus põhjendab kassatsioonkaebust

järgmiselt:

1) ringkonnakohus ei ole aktsepteerinud kaebaja nõuet äraviidud kaupade maksumuse hüvitamiseks

2008. a hindades ning on hüvitise määramisel arvestanud kaupade soetusmaksumusega. Kohtuotsus

tõstab kaebaja aastasse 1998. Kaebaja hinnangul ei vasta see kahju hüvitamise eesmärgile. Sellega ei

asetata kaebajat olukorda, kus ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud;

2) kaebaja väitis kaebuses, samuti apellatsioonkaebuses, et tema positsioon ettevõtluses oli 1998. a

juba sellisel tasemel, mis võimaldas teenida tulu tõusvas tempos ja sellest tulenevalt ka suuremat

kasumit. Ringkonnakohus ei ole kaebaja väidetega arvestanud ega ka põhjendanud, miks ta väidetega

ei nõustu;

3) kaebaja majandustegevus sai alguse 1994. a, mil disainimööbli müügiga tegelevatel ettevõtetel ei

olnud Eestis veel arvestatavat konkurentsi. 1997/1998. a ei tegelenud kaebaja enam üksnes kohviku

ja restoranimööbli müügiga, vaid müüs ka kallist ja esinduslikku kodumööblit. Eesti turg oli kaubast

veel suhteliselt tühi ja kaebajal oli mitmete oluliste tehaste ainuesindusõigus Eestis. Seetõttu oli

kaebajal võimalik teenida suuremat tulu. Pärast vaidlusaluseid sündmusi, kus tal kuni 1999. aasta

juunini puudusid tootenäidised, töökataloogid hinnakirjad ja muu müügiks vajalik ütlesid mitmed

partnertehased ainumaaletoomise õigused üles. Kaebaja poolt haaratud turg oli sellega konkurentide

vahel ümber jaotatud ja seda tagasi saada polnud võimalik;

4) ringkonnakohus ei arvestanud saamata jäänud tulu hindamisel, et kohtu poolt aluseks võetud 2001-

2003 aasta majandustulemused saavutati juba muutunud majanduskeskkonnas. Aastatel 1998-2000

oli kaebaja kaupade juurdehindluse keskmine koefitsient 1,89, samas aastatel 2001-2003 ainult 1,59.

Kohaldades juurdehindluse koefitsienti 1,89, on saamata jäänud tulu 1999. aasta eest 1 824 001,48

krooni ja 2000. aasta eest 1 346 795,81 krooni, kokku saamata jäänud kasum aastatel 1998-2000 on

3 270 904,29. Kaebaja esitas saamata jäänud tulu nõude (2 320 783,10) prognoosivalt ja oli seetõttu

isegi tagasihoidlik;

5) TsK § 231 näeb ette, et kohustuse täitmata jätmisel tuleb maksta viivist 3% aastas. Nimetatud

määraga oleks viivis aastatel 1998-2000 saamata jäänud tulult kokku 960 111,51 krooni, äraviidud

kaubalt ringkonnakohtu otsusega tunnustatud osas 342 947,77 krooni ja ringkonnakohtu otsusega

tunnustatud ülejäänud nõuete osas 98 545,95. Seega kasumi investeerimisvõimalust arvestamata

oleks hüvitis, mis asetaks kaebaja olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei ole tekitatud,

minimaalselt 4 943 590,79 krooni;

6) AS Tulmin Sisustus ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kahjunõue seoses kinnisvarasse

investeerimisvõimalusest ilmajäämisega on ilmselgelt põhjendamatu. Ringkonnakohus on leidnud, et

nimetatud osas on tegemist nn puhtmajandusliku kahjuga, mille hüvitamist vastustajalt deliktiõiguse

alusel nõuda ei saa. Enne ringkonnakohtu otsust ei ole menetlusosalised, halduskohus ega

ringkonnakohus käsitlenud nimetatud kahju puhtmajandusliku kahjuna. Seetõttu on ringkonnakohtu

otsus kaebajale üllatuslik. Samuti on kaebajale üllatuslik ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja

kasumi sunnitud paigutamist enda ettevõtlusse tuleb pidada edukaks investeeringuks. Kavandatud

investeering oleks toonud kaebajale 2008. aastaks tulu 2 424 000 krooni. Investeering jäi tegemata

üksnes seetõttu, et kaebajale tekitatud kahju heastamiseks oli AS Tulmin Sisustus sunnitud

kinnisvarasse investeerimiseks kavandatud vahendid paigutama enda ettevõtlusse.

Kaebaja nõustub, et üldjuhul kehtiva õiguse kohaselt puhtmajanduslik kahju hüvitamisel ei kuulu.

Kuid see põhimõte ei ole absoluutne. Erandiks on kahju tekitamine sellise käitumisega, mis rikub

normi, mille eesmärgiks on kannatanu kaitsmine seda liiki kahju eest. Kaebaja hinnangul on PolS

§ 12 lg 1 p-d 2-4 normid, mis kohustavad kaitsma kaebaja vara, ja seetõttu vastutab vastustaja selle

kohustuse rikkumise kõigi tagajärgede eest.

7) kaebaja arvates on kohus hüvitise vähendamisel ületanud kohtu diskretsiooniõigust. Ebaõige on

ringkonnakohtu järeldus, et kaebaja on jätnud kasutamata mõistliku abinõu kahju vähendamiseks, s.o

viivitamatu ühendusevõtmise Zum-Zum Kohviku AS esindajatega vara tagasisaamiseks. Kaebaja ei

olnud vara äraviimise järel teadlik, et äraviijaks oli Zum-Zum Kohviku AS. Esimese sellekohase teate

sai kaebaja alles 1999. aasta veebruaris. Pärast seda ei saanud kaebaja pidada läbirääkimisi Zum-Zum

Kohviku AS-ga, sest 1999. aastal ei olnud võimalik Zum-Zum Kohviku AS esindajatega ühendust

saada ja 2000. aasta suvel ei olnud Zum-Zum Kohviku AS esindajad nõus läbirääkimisi pidama ega

vara tagastama, kui neile ei hüvitata hoiukulusid.

14. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb Siseministeerium kassatsioonkaebusele vastu ja palub

selle rahuldamata jätta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada kassatsiooniastmes toimuva vaidluse piire (I).

Seejärel käsitleb kolleegium erinevat liiki kahju hüvitamise lubatavust (II) ja hüvitise vähendamist

(III) ning lahendab poolte taotlused kassatsiooniastmes (IV).

I

16. HKMS § 64 lg 1 sätestab: "Riigikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus

ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud

materiaalõigust."

17. Siseministeeriumi kassatsioonkaebuses on palutud muuta ringkonnakohtu otsust ja jätta AS

Tulmin Sisutus kahjunõue täies ulatuses rahuldamata. Samas rõhutatakse kassatsioonkaebuse

põhjendustes, et kassatsioonkaebusega vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust üksnes osas, milles see

puudutab väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamist vastustaja süü tõttu kahju tekkimises.

18. Hoolimata otsuse punktis 17 viidatud täpsustusele peab Riigikohus andma hinnangu ka

ringkonnakohtu nendele seisukohtadele, millele Siseministeerium kassatsioonkaebuses vastu ei

vaidle, sh erinevat liiki kahju hüvitamise lubatavuse kohta. Kohus kohaldab õigust sõltumata

menetlusosaliste seisukohtadest (HKMS § 25 lg 3 esimene lause).

HKMS § 64 lg-st 1 tulenevalt ei või Riigikohus väljuda kassatsioonkaebuse piiridest (vt ka sama

paragrahvi 3. lõige). Samas ei kitsenda kassatsioonkaebuse piire see, et kassaator nõustub

ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid on kindlaks määratud sellega,

kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või

kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad aga omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte

kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited (HKMS § 19 lg 7).

II

19. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on otsuses selgitanud piisavalt kaebajale tekkinud otsese

varalise kahju hindamise aluseid. Ringkonnakohus on põhjendanud, millised tõendid on asjakohased

kahju suuruse kindlakstegemisel ja millised tõendid ning mis põhjusel jätab kohus arvestamata.

Kaevatavast otsusest selgub iga kaotsiläinud esemega seonduvalt, kuidas on kujunenud hüvitise

suurus nii vara väärtuse kui ka sellele lisanduvate kulude osas. Ringkonnakohus on seejuures

pööranud vajalikku tähelepanu asjas kogutud tõenditest nähtuvate vastuolude kõrvaldamisele ning

põhjendanud, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. AS Tulmin Sisustus

kassatsioonkaebuse väited kaebajale tekitatud otsese varalise kahju ebaõige hindamise osas on aga

üldsõnalised ega anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.

20. Asjas ei vaielda selle üle, et kahju tekitati enne 1. juulit 2002. Seega tuleb asja lahendamisel

kohaldada tsiviilkoodeksi 41. peatüki sätteid. TsK § 448 lg 1 kohaselt kuulub tekitatud kahju

hüvitamisele täies ulatuses kahju tekitanud isiku poolt. Viidatud sätet ei tule siiski mõista selliselt, et

kannatanule tuleb hüvitada igasugune negatiivne tagajärg, mis on seostatav kahju tekitaja tegevusega.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 13. juuni 2005. a otsuses asjas nr 3-2-1-64-05 tsiviilkoodeksi

41. peatüki kohaldamise kohta selgitanud: "Asjade hävitamisel ja kahjustamisel on kaitstavaks huviks

esmajoones asja omaniku huvi asja taastamise vastu, st asja terviklikkus, mitte niivõrd selle väärtus.

Seega tuleb omanikule hüvitada eelkõige asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused, kui asja

taastamine on võimalik ja lubatud (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-91-

02 (RT III 2002, 24, 277)). Muu kahju hüvitamine tuleb asja hävitamisel või kahjustamisel kõne alla

vaid siis, kui see tuleneb kahju hüvitamise õigust andva normi kaitse-eesmärgist."

21. Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2006. a otsusega on samas asjas tuvastatud, et

Siseministeerium vastutab PolS § 12 lg 1 p-de 2-4 rikkumisega kaebajale tekkinud kahju eest. Seega

on kaebaja kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks TsK § 448 lg 1 ja PolS § 12 lg 1 p-d 2-4.

Politseiseaduse § 12 lg 1 p-de 2-4 järgi kaitseb politsei vastavalt oma ülesannetele kodanike elu,

tervist, au ja väärikust, vara ning omandit õigusvastaste rünnete eest ja muu ohu korral; tagab korra

avalikes kohtades: õigusrikkumiste korral nõuab nende viivitamatut lõpetamist ning võtab tarvitusele

vastavad meetmed; võtab vastu ja registreerib õigusrikkumiste ning muude sündmuste kohta saabuvat

informatsiooni, võtab viivitamatult tarvitusele abinõud õigusrikkumiste ärahoidmiseks, tõkestamiseks

ning avastamiseks.

Kolleegiumi hinnangul ei hõlma käesoleval juhul politseiametnike vastutus TSK § 448 lg 1 alusel

kohustust hüvitada ettevõtte kasumi teenimise võimaluse kaotusest kaebaja varalises sfääris tingitud

kahjulikud tagajärjed. Kehtivast õigusest ei tulene vastustaja kohustust hüvitada kaebajale

majandustegevuses saadava kasumi vähenemine. Asjas ei ole tuvastatud ka sedavõrd erandlikke

asjaolusid, mis oleksid aluseks puhtmajanduslikuks kahjuks peetava kahju hüvitamise kohustuse

panemiseks vastustajale. Eeltoodud põhjustel ei nõustu kolleegium, et kahju tekitamisele järgnevatel

aastatel saamata jäänud kasum on kaebajale hüvitatav kahju. Samadel põhjustel nõustub kolleegium

ringkonnakohtu seisukohaga, et AS Tulmin Sisustus investeerimisvõimaluse kaotusest tingitud kahju

on nn puhtmajanduslik kahju, mis ei kuulu kaebajale hüvitamisele.

22. AS Tulmin Sisustus leiab kassatsioonkaebuses, et tekkinud kahju lugemine osaliselt

puhtmajanduslikuks kahjuks on kaebaja jaoks üllatav. Kolleegium kaebaja seisukohaga ei nõustu.

Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2011. a istungi protokollist (X kd, tl 57) nähtub, et viitega

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikale on vastustaja esindaja pidanud alusetuks puhtmajandusliku

kahju väljamõistmist deliktilise vastutuse puhul. Kuigi istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks

arutanud menetlusosalistega võimalust kvalifitseerida osa kaebuses märgitud kahjust

puhtmajanduslikuks kahjuks, pidi kaebaja vastustaja seisukoha alusel sellist võimalust mõistma.

Kaebajal oli võimalik kohtuistungil esitada vastuväiteid vastustajale või taotleda istungi

edasilükkamist oma seisukoha kujundamiseks. Kaebaja ei ole kumbagi võimalust kasutanud. Seega ei

ole ringkonnakohus menetlusnorme rikkunud.

23. HKMS § 19 lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti

esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja

tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku

või kui kohus peab seda otstarbekaks. Enne kassatsioonkaebuse esitamist ei ole kaebaja esitanud

nõuet viivise saamiseks. Seetõttu jätab kolleegium kassatsioonkaebuse selles osas tähelepanuta.

III

24. Esmalt peab kolleegium vajalikuks selgitada, millist normi tuleb hüvitise vähendamise

otsustamisel kohaldada. Ringkonnakohus on hüvitise vähendamisel juhindunud TsK § 229 lg-st 2.

TsK § 229 lg 2 kohaselt on kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult

või ettevaatamatult soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahjude

suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks. Seega on TsK § 229 lg 2

erinorm, mis reguleerib kahju hüvitamist lepingulisest suhtest tekkinud kahju korral. Lepinguvälisest

suhtest tekkinud kahju hüvitamist reguleerib TsK § 462 lg 1. Nimetatud sätte kohaselt tuleb juhul, kui

kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, sõltuvalt kannatanu

süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga sõltuvalt ka tema süü astmest) vähendada hüvitise suurust,

kui seadus ei näe ette teisiti, või keelduda hüvitisest kahju eest. Seega tulenevalt TsK § 462 lg-st 1 on

kannatanu kohustatud võimalusel kahju ära hoidma ning kahju tekkimisel võtma tarvitusele abinõud

kahju suurenemise ärahoidmiseks või kahju vähendamiseks. Hüvitise vähendamise aluseks on

nimetatud kohustuse rikkumine juhul, kui kannatanu oli raskelt ettevaatamatu.

25. Ringkonnakohus jättis hüvitise vähendamise otsustamisel TsK § 462 lg 1 kohaldamata. Seetõttu

ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta, kas kaebaja on kahju vähendamise abinõu kasutamata

jätmisel käitunud raskelt ettevaatamatult. Siseministeeriumi vastutus kaebajale tekitatud kahju eest on

süüline. Seega oleks hüvitise vähendamisel tulnud arvestada ka vastustaja süü astet. Ka selles

küsimuses ei ole ringkonnakohus seisukohta võtnud.

Ringkonnakohus on otsuses tuvastanud, et kaebaja jättis kasutamata mõistliku abinõu kahjude

vähendamiseks - vara äraviimise järgselt viivitamatu (st ajavahemikul hiljemalt 1998. a lõpuni)

ühenduse võtmise Zum-Zum Kohviku AS esindajatega vara tagasisaamiseks. Ringkonnakohus on

tuvastanud, et kaebaja oli teadlik, et vara äraviimise eest vastutab Zum-Zum Kohviku AS ning

kaebajal olnuks mõistlikke jõupingutusi tehes võimalik Zum-Zum Kohviku AS esindajatega suhelda.

Riigikohtu otsus põhineb HKMS § 64 lg 2 kohaselt alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel

asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa

kolleegium ümber hinnata ringkonnakohtu otsuses menetlusnorme järgides tuvastatud asjaolusid.

Seega jättis kaebaja kasutamata meetme kahju vähendamiseks olukorras, kus sellise meetme

kasutamise vajalikkus oli ilmne ning puudusid asjaolud, mis oleksid takistanud kaebajal selliselt

käitumast. Kuid ka vastustaja on vaidlusaluste sündmuste käigus jätnud hoolsuskohustuse täitmata.

Toodud asjaoludel peab kolleegium võimalikuks vähendada hüvitist, tuginedes TsK § 462 lg-le 1.

26. Vastustaja on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta eeldab ja peab

tõenäoliseks, et ka juhul, kui kaebaja oleks koheselt pöördunud Zum-Zum Kohviku AS poole, oleks

tagastatud üksnes osa äraviidud varast, kusjuures selle vara väärtus olnuks selleks ajaks oluliselt

vähenenud.

Käesolevas asjas ei ole võimalik täpselt määratleda, millises ulatuses on kahju suurenemine tingitud

kaebaja tegevusetusest. Seega peab hüvitise vähendamise otsustamisel hindama tõenäosust, kui

suures osas oleks kahju jäänud tekkimata, kui kaebaja oleks järginud hoolsuskohustust. Seetõttu

nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et käesolevas asjas on analoogia alusel kohaldatav

TsMS § 233 lg 1. TsMS § 233 lg 1 järgi, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju

täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskuste või

ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus

kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. HKMS § 47 lg 1 näeb ette,

et ringkonnakohus lähtub otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §-st 28 ja tsiviilkohtumenetluse

sätetest. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 654 lg 4

kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida

ringkonnakohus kohaldas. Kolleegium rõhutab, et ka TsMS § 233 lg 1 kohaldamisel peab otsustuse

kujunemine olema otsuses jälgitav.

Ringkonnakohus on otsuses selgitanud, et kasutamata jäetud kahju vähendamise abinõu efektiivsuse

hindamisel lähtutakse TsMS § 233 lg-st 1. Efektiivsuse hindamisel on ringkonnakohus märkinud, et

peab usutavaks, et kuna kaebajal oli äraviidud kauba koosseisu keeruline tõendada, oleksid mitmed

hinnalisemad kaubad jäänud lõppkokkuvõttes nagunii tagastamata. Samuti on ringkonnakohus

pidanud tõenäoliseks, et kaebaja oleks kohesel pöördumisel Zum-Zum Kohviku AS poole saanud

tagasi sama vara, mis ta sai tagasi kohtumenetluse jooksul 2003. a. Kolleegium nõustub vastustajaga,

et kaevatavast otsusest ei nähtu põhjendusi, miks ringkonnakohus neid asjaolusid eeldab. Seega on

ringkonnakohtu otsus selles osas põhjendamata. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest põhjendusi

selle kohta, miks hindas kohus kaebaja õiguspärase käitumise korral eeldatavalt tagastatud kauba

väärtuseks 112 750,52 krooni ning põhi- ja käibevahendite väärtuseks 100 000 krooni.

27. Kolleegium peab võimalikuks ise määrata hüvitise vähendamise ulatuse TsK § 462 lg 1 alusel.

Siinjuures ei nõustu kolleegium vastustaja kassatsioonkaebuse väitega, et kaebaja oleks pidanud

tõendama, et rakendamata jäänud abinõu kahju suurenemise ärahoidmiseks ei oleks olnud efektiivne.

TsK § 462 lg-st 1 ja HKMS § 16 lg-st 2 tulenevalt lasub hüvitise vähendamise aluseks olevate

asjaolude tõendamise koormus vastustajal. Seega pidi vastustaja tõendama ka seda, millises ulatuses

oleks abinõu kasutamine kahju vähendanud. Samas ei olnud kaebajal keelatud tõendada abinõu

ebaefektiivsust. Ringkonnakohus on kogutud tõendeid hinnates leidnud, et abinõu rakendamata

jätmisele toetudes pole võimalik tuvastada, millises ulatuses saanuks kahju vähendada abinõu

rakendamisel. Seega ei ole menetlusosalised esitanud tõendeid, millest üheselt selguks kaebaja

tegevusetuse mõju kahju suurenemisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selliste tõendite kogumine

enam ka võimalik. Seetõttu tuleb hüvitise vähendamine otsustada kõiki asjaolusid arvestades kohtu

siseveendumuse kohaselt.

28. Kolleegium arvestab hüvitise vähendamisel, et kaebajal oli tegelik võimalus kahju

vähendamiseks, kusjuures vastav käitumine oleks olnud ka mõistlik; vastustajal aga puudusid

õiguslikud võimalused vara äraviimise järel oma rikkumise heastamiseks; politseiametnikud ei olnud

kaasatud kaebaja vara äraviimisele eelnenud üürivaidlusse ega olnud teadlikud selle vaidluse

asjaoludest; vastustaja tegevus kahju tekitamisel ja kaebaja tegevus kahju suurenemise ärahoidmata

jätmisel on olnud süüline. Eeltoodud asjaolusid kaaludes on kolleegium seisukohal, et kaebaja enda

tegevusetus on oluliselt soodustanud kahju tekkimist ning vastustajalt kaebajale tekitatud otsese kahju

eest väljamõistetavat hüvitist tuleb seetõttu vähendada 90% ulatuses. Seega tuleb ringkonnakohtu

otsusega tuvastatud (vt ringkonnakohtu otsuse p 52) käibevara, põhivara ja kauba väärtus, millest on

maha arvatud tagastatud vara väärtus, veokulud ning tegevuskulud, hüvitada kaebajale 10% ulatuses.

Äravõetud vara tagastamisega seotud kulud, s.o kauba laadimine ja transport (2147,60 krooni), kauba

hoiustamine ja laadimine NBI Ekspeditsiooni AS laos (9186,30 krooni) ja UÜ-le Nora Kasemaa

makstud ekspertiisitasu (7500 krooni), kokku (käibemaksuta) 15 960 krooni, ei ole kolleegiumi

hinnangul põhjuslikus seoses hüvitise vähendamise aluseks oleva kaebaja tegevusetusega, seetõttu

nimetatud hüvitis vähendamisele ei kuulu.

IV

29. Eeltoodu alusel jätab kolleegium AS Tulmin Sisustus kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kautsjon

tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 90 lg 2).

30. Siseministeeriumi kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab

ringkonnakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab AS Tulmin Sisustus kaebuse osaliselt.

Kaebajale tekitatud otsese kahju hüvitamiseks tuleb Siseministeeriumilt kaebaja kasuks välja mõista

äravõetud vara tagastamisega seotud kulud 1020,03 eurot (15 960 krooni) ning kaebajalt äravõetud

käibevara, põhivara ja kauba väärtuse, millest on maha arvatud tagastatud vara väärtus, veokulude

ning tegevuskulude hüvitamiseks tuleb kaebaja kasuks välja mõista 7544,77 eurot (162 706,80 krooni

+ 72 084 krooni + 929 397,76 krooni + 16 311,40 krooni = 1 180 499,96 krooni, millest 10% on

118 050 krooni), kokku 8564,80 eurot. Kaebaja ülejäänud hüvitisenõue tuleb jätta rahuldamata.

31. Vastavalt HKMS § 90 lg-le 4 muudab kõrgema astme kohus kohtukulude jaotust, kui ta muudab

alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata.

Kaebaja on halduskohtus taotlenud vastustajalt esindaja, nõustaja ja tõlkekulude 402 060,39 krooni ja

tasutud riigilõivu 30 120,54 krooni väljamõistmist. Halduskohus pidas kaebuse esitaja kantud

menetluskulude põhjendatud suuruseks 420 380,54 krooni (26 867,21 eurot), arvates kulude hulgast

välja nõustaja kulud 11 800 krooni. Hilisemas menetluses ei ole kaebaja menetluskulude vähendamist

vaidlustanud. Apellatsiooniastmes taotles kaebaja menetluskuluna 22 183,71 euro, sh

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 338,80 euro ja esindajatasu 6844,91 euro

väljamõistmist. Riigikohtus taotleb kaebaja menetluskuluna esindajatasu 3209,61 eurot

väljamõistmist. Kaebaja menetluskulud kokku on seega 52 260,53 eurot, millest riigilõiv 17 263,85

eurot ja muud kulud 34 996,68 eurot.

Kaebaja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kolleegiumi oluliseks

kohtumenetluse ajalist kestust, samuti tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suurt

mahtu. Nimetatud asjaoludel tuleb pidada põhjendatud menetluskulusid tavapärasest suuremaks.

Eeltoodust hoolimata ei ole kaebaja menetluskulud HKMS § 93 lg 5 mõttes täies ulatuses

põhjendatud ega vajalikud. Käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades peab kolleegium AS

Tulmin Sisustus vajalikeks ja põhjendatud õigusabi- ning tõlkekuludeks 10 000 eurot. Koos

riigilõivuga on kaebaja vajalikud ja põhjendatud kulud seega 27 263,85 eurot.

Vastustaja taotles kaebuse esitajalt halduskohtus menetluskulude (tasu advokaadi õigusabi eest)

376 445 krooni (24 059,22 eurot) väljamõistmist. Ringkonnakohtus taotles vastustaja menetluskuluna

esindajatasu 3090 eurot väljamõistmist. Kassatsiooniastmes taotleb vastustaja menetluskuluna

esindajatasu 2601,72 eurot väljamõistmist. Kassatsioonimenetluse kulusid ja nende kandmist

kinnitavate tõenditena on Riigikohtule esitatud OÜ Advokaadibüroo Laus & Partnerid arved

nr 3/11/PA, nr 5/11/PA ja nr 6/11/PA ning siseriikliku laekumise teatised. Viimastest nähtuvalt on

advokaadibüroole tasutud 1473,12 eurot 6. mail 2011 ning 891 eurot 10. juunil 2011. Kuna

menetluskulude jaotamisel saab arvestada üksnes kantud menetluskuludega, siis loeb kolleegium

vastustaja kassatsioonimenetluse kuludeks 2364,12 eurot. Vastustaja menetluskulud kokku on seega

29 513,34 eurot.

Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid kohtuasi

peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud

kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise. Seega võivad haldusorgani

menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise

korral. Politsei ja piirivalve seaduse § 1 lg 2 järgi on politsei täidesaatva riigivõimu institutsioon, mis

kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse. Kolleegiumi hinnangul ei ole üldjuhul alust pidada

politseile seadusega pandud ülesannete täitmisest või täitmata jätmisest tekkinud vaidlusi

Siseministeeriumi põhitegevuse raamidest väljuvaks. Ka käesoleva kohtumenetluse asjaolud ei ole

sedavõrd erilised, et lubaksid teha teistsuguse järelduse. Seetõttu ei jäävad Siseministeeriumi

menetluskulud tema enda kanda.

Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi

teisest lõikest tulenevalt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega. Kaebuse lõpliku nõude järgi taotles kaebajalt vastustajalt kokku 7 270 926,80

krooni väljamõistmist.

Kaebuse rahuldatud osa (134 010 krooni) moodustab sellest 1,84%. Vastavalt kaebuse rahuldatud

osale tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1,84% kaebaja põhjendatud menetluskuludest, s.o

501,65 eurot.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving