3-3-1-45-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-45-11 Otsuse kuupäev 26. oktoober 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi S. P. kaebus Viru Vangla direktori 9. detsembri 2009. a käskkirja nr 3.1-2/236 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-82 Menetluse alus Riigikohtus S. P. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada S. P. kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2010. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-82. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada S. P. kaebus ja tühistada Viru Vangla direktori 9. detsembri 2009. a käskkiri nr 3.1-2/236. Mõista Viru Vanglalt S. P. kasuks välja menetluskulud õigusabile 549,64 eurot ja haldusja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 31,96 eurot. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidajat S. P.-d karistati Viru Vangla direktori 9. detsembri 2009. a käskkirjaga nr 3.1-2/236 distsiplinaarkorras kolmeks kuuks ametipalga vähendamisega 30% võrra. Käskkirja kohaselt viibis S. P. 30. oktoobril 2009 relvastatud üksuse treeninglaagris ebakaines olekus ja pani sellega toime distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise. Käskkirja kohaselt tõendas distsiplinaarsüüteo toimepanemist sisekontrolli talituse sisekontrolöri juhataja ülesannetes olnud ametniku kiri vangla direktorile, joobeseisundi tuvastamise protokoll ja S. P. seletuskiri juhtunu kohta. Kuna joobeseisundi mõiste on sätestatud üksnes liiklusseaduses (LS), siis lähtuti käskkirjas LS § 20 lg-tes 3 ja 4 sätestatust ning leiti, et kuna S. P. ei olnud treeninglaagris joobeseisundis, kuid siiski LS § 20 lg-le 4 tuginedes ebakaines olekus, siis on avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1 koosseis täidetud. 2. S. P. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vangla direktori 9. detsembri 2009. a käskkiri nr 3.1-2/236 tühistada. Kaebuses asuti seisukohale, et kaebajal puudus käskkirjas märgitud ajal alkoholijoove, alkoholijoobe tuvastamise toiminguid teostas pädevust mitteomav isik ning alkoholijoove tuvastati selleks mittekohase vahendiga. Samuti ei viidud distsiplinaarmenetlust läbi nõuetekohaselt, vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigadega ning distsiplinaarkaristuse määramisel rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet.

3. Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-82 jäeti S. P. kaebus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et distsiplinaarkaristus on õiguspärane. S. P. täitis relvastatud üksuse treeninglaagris olles teenistuskohustusi ebakaines olekus ning see on tõendatud joobeseisundi tuvastamise protokolli, S. P. seletuskirja ja sisekontrolli talituse sisekontrolöri juhatajata ülesannetes olnud ametniku kirjaga vanglale. Sellega pani kaebaja toime avaliku teenistuse seaduse § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo. Joobeseisundi tuvastamise protokollist nähtub, et S. P. nõustus alkomeetri näiduga ning täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ei nõudnud. Joobeseisundi tuvastamise läbiviija omas joobeseisundi tuvastamiseks pädevust, sest Viru Vangla on Justiitsministeeriumi valitsemisalas ning seetõttu on joobe kontrollimise õigus ka Justiitsministeeriumi ametnikel. Käesoleva asja lahendamisel ei ole siseministri 22. juuni 2009. a määrusega nr 20 kinnitatud "Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord" kohaldatav, sest see on kinnitatud politseiseaduse alusel ning reguleerib üksnes politseile kehtestatud nõudeid joobe tuvastamisel. 4. S. P. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Halduskohus ei võtnud vaidlustatud otsuses seisukohta kõigi kaebaja esitatud väidete kohta (menetlusnormi ebaõige rakendamine, indikaatorvahendi mõõtevea mittearvestamine, võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusvigade ja volituste ületamise mittearvestamine, menetleja erapoolikus), millega rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 8 sätestatut. Joobeseisundi tuvastamise protokollist puudusid kasutatud indikaatorvahendi kohta täpsed andmed (seerianumber, taatlemise aeg), mis võimaldaksid selle vahendi hilisemat tuvastamist ning kontrollimist. Kuna politseil puudub pädevus alkomeetrite kalibreerimiseks, siis on halduskohtu sellekohane väide asjakohatu. Kaebajale ei tutvustatud tema õigusi (politseiseaduse (PolS) § 158 lg 2 ja 4) ning ta pidi indikaatorvahendisse puhuma kaks korda. Toimingu teistkordseks sooritamiseks puudus vajadus ning halduskohus ei ole selle asjaolu mittearvestamist põhjendanud. Kuna joobe tuvastamiseks kasutati üksnes indikaatorvahendit, siis ei saa absoluutse kindlusega väita, et lubatud piirmäärasid on ületatud. Samuti pole arvestatud mõõteseadme võimalikku mõõteviga. Alkoholijoobe tuvastamise pädevus on üksnes politseiametnikel, Justiitsministeeriumi allasutuste töötajatel selline pädevus puudus. Distsiplinaarmenetluse protokollis ei ole kajastatud asjaolu, et menetlejaks määratud isik esitas taotluse enda distsiplinaarmenetlusest taandamiseks, kuid seda ei võimaldatud. Distsiplinaarmenetluse materjalides puuduvad põhjendused taandamisavalduse rahuldamata jätmise kohta ning nimetatud asjaolud seavad menetleja erapoolikuse kahtluse alla. Ebaõige on tuginemine liiklusseaduse § 20 lg-tele 3 ja 4, sest juhtumil puudub igasugune seos liiklusseadusega ning selles sätestatud kriteeriumeid ei saa laiendada kõigile üksikjuhtumitele, millel võib olla seos alkoholijoobe tuvastamisega. Kaebajal puudusid joobeseisundile viitavad välised tunnused. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine tuleneb asjaolust, et isikut, kelle väljahingatavas õhus tuvastati suurem alkoholisisaldus, karistati kergema karistusega kui kaebajat. 5. Viru Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi

nõuetekohaselt, distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud ning määratud karistus õiguspärane. S. P. kinnitas joobeseisundi tuvastamise protokollis omakäeliselt, et nõustub alkomeetri näiduga. Joobeseisundi tuvastamisel kasutatud alkomeetri mark ja mudel olid distsiplinaarmenetluse materjalides kajastatud ning hiljem täpsustati üksnes alkomeetri seerianumbrit. Joobeseisundi tuvastamiseks kasutati politseile kuuluvat kalibreeritud alkomeetrit. Viited politseiseadusele ja siseministri määrusele nr 20 on asjakohatud, kuna need reguleerivad üksnes politseile kehtestatud nõudeid joobe tuvastamisel. S. P. nõustus vabatahtlikult alkomeetrisse puhuma, mis näitab, et ta ei seadnud Justiitsministeeriumi ametniku pädevust toimingu sooritamisel kahtluse alla ning tema hilisemad väited selles osas on otsitud ning esitatud eesmärgiga vabaneda vastutusest. Taandamise küsimuse kajastamata jätmine menetluse kokkuvõttes ei saanud mõjutada menetluse lõpptulemust, sest kumbki esitatud taandamise põhjus ei olnud seotud kaebajaga, mistõttu ei saanud menetleja olla distsiplinaarmenetluse läbiviimisel erapoolik. Vangla ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Võrreldud isikul puudusid varasemad distsiplinaarkaristused, mistõttu ei olnud distsiplinaarkaristuse määramise puhul tegemist ühesuguste asjaoludega. 6. Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2011. a otsusega jäeti S. P. apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kohus möönis, et halduskohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele, kuna otsuse põhjendus koosneb peaasjalikult menetlusosaliste seisukohtade refereerimistest ja kohtu enda seisukohad ja järeldused ei ole kohtuotsuses jälgitavad ning kaebaja osade väidete osas ei ole kohus seisukohta kujundanud. Nimetatud rikkumised ei tingi siiski halduskohtu otsuse tühistamist, sest nimetatud põhjusel kohtuotsuse tühistamine kahjustaks menetlusosaliste õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ning esinevad menetluslikud rikkumised on apellatsiooniastmes kõrvaldatavad. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) avaliku teenistuse seadus ei sätesta joobeseisundi tuvastamise nõudeid. Joobeseisundi tuvastamisel distsiplinaarmenetluses tuleb lähtuda HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidest. Seetõttu ei saa kohaldada politseiseaduses ja siseministri määruses sätestatud korda. Menetlusnõuete rikkumiseks ei saa pidada kaebaja poolt välja toodud asjaolusid, et alkoholijoobe mõõtjateks ei olnud politseinikud, et kaebajale jäeti tutvustamata politseiseaduses sätestatud õigused ja et tal võimaldati alkomeetrisse puhuda kaks korda. Nimetatud nõuded ei kehti distsiplinaarmenetluses distsiplinaarkaristuse kohaldamise eelduseks oleva joobeseisundi tuvastamisel. Samal põhjusel ei ole asjakohane ka kaebaja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile, kuna selles asjas oli vaidluse esemeks joobeseisundis auto juhtimise eest määratud väärteokaristus; 2) alkoholijoove võib olla õiguslikku tähendust omav asjaolu paljudes olukordades ning põhjendatud ei ole selle sisustamine üksnes liiklusseaduses sätestatud joobe kriteeriumist ja sellega seonduvatest kõrgendatud tõendamisnõuetest lähtudes, kuna muudes küsimustes võib selliste tõendamisnõuete täitmine osutuda võimatuks ning tähendada nendes valdkondades alkoholijoobe kui õiguslikku tähendust omava asjaolu kõrvalejätmist selle tõendamatuse tõttu. Seetõttu ei ole LS § 20 lg-s 3¹ sätestatud alkoholijoobe miinimummäärad käesolevas asjas kohaldatavad; 3) joobeseisundi tuvastamise protokollis ja kaebaja seletuskirjas esitatud asjaoludele tuginedes pole

alust kahelda selles, et vastustaja on tuvastanud õigesti asjaolu, et kaebaja oli teenistusülesannete täimisel ebakaine. Kaebaja seisukoht mõõtmisvea kohta on ebaõige. ATS § 84 p 1 ei sea distsiplinaarkaristuse määramise eelduseks kindlat arvudes määratavat joobeastet, vaid üksnes fakti, et isik oli joobes. Kaebajal mõõdeti joovet kahel korral viieminutilise vahega ning esimesel juhul oli joobeks 0,2 mg/l ning teisel juhul 0,22 mg/l väljahingatava õhu kohta. Puudub alus eeldamaks, et kasutatud alkomeetril oli nii suur mõõtmisviga, et tegelikult oli isik kaine. Teenistusülesannete täitmine seisnes rikkumise hetkel muu hulgas tulirelvadest laskmise harjutamises, mis võib ebakaines olekus olla oma riskipotentsiaalilt suurem ohuallikas kui mootorsõiduki juhtimine. Ka seetõttu poleks õige liiklusseaduses sätestatud joobedefinitsioonist lähtumine; 4) vastustaja on põhjendatult osutanud asjaolule, et leebemalt karistatud isikul puudusid varasemad distsiplinaarkaristused. Samuti ei viita miski sellele, et distsiplinaarmenetluses esitatud taandamisavalduse rahuldamata jätmine võinuks viia ebaõigele tulemusele; 5) distsiplinaarkaristuse tühistamise aluseks ei ole asjaolu, et joobe mõõtmiseks kasutatud alkomeetrit ei ole väidetavalt võimalik identifitseerida. Alkoholitarvitamise tunnused on käesoleval juhul erinevate tõenditega veenvalt tõendatud ning distsiplinaarkaristuse määramiseks vajaliku asjaolu tuvastamisel ei saa lähtuda politseile liiklusseaduse järgimisel seatud kõrgendatud tõendamiskoormusest. Alkoholi tarvitamist kinnitavad erinevad tõendid (fikseeritud alkomeetri näit, S. P. omaksvõtt, tunnistajate ütlused). Selle tõendatuses kahtlemiseks ei anna samuti alust asjaolu, et tunnistajaks on ka teine ametiisik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. S. P. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tühistada Viru Vangla direktori 9. detsembri 2009. a käskkiri nr 3.1-2/236. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonimenetluses kõrvaldanud menetluslikke rikkumisi ning halduskohtu otsus tulnuks tühistada. Kohtud on asunud ebaõigele järeldusele, et kaebaja joobeseisund on tõendatud. Nii distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kui vaidlustatud käskkirjas on menetleja leidnud, et kaebaja ei olnud joobeseisundis, vaid ebakaine. Isik loetakse nii liiklusseaduse kui ka politseija piirivalve seaduse järgi alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi. Nimetatud määra ületamist ei ole tuvastatud. Vaidlustatud käskkirjas on ebaõigesti tuginetud liiklusseaduse § 20 lg-tele 3 ja 4. Indikaatorvahendi näiduga ei saa tõendada, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Väliseid joobetunnuseid kassaatoril ei tuvastatud. Samuti on joobe tuvastamisel jäetud arvestamata mõõteseadme võimalik mõõteviga. Distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt on joobeseisundi tuvastamise protokollile tunnistajatena alla kirjutanud teised Justiitsministeeriumi ametnikud. Kassaator on seisukohal, et teine ametiisik ei saa olla erapooletu tunnistaja, kuna ta on ilmselgelt huvitatud pool. Kohtuotsustest ei nähtu, millistele materiaalõiguse normidele on kohtud alkoholijoobe

kindlakstegemisel tuginenud. Kasutatud alkomeetri seerianumbrit joobeseisundi tuvastamise protokollis ei fikseeritud ning seda pole esitatud tõendite alusel võimalik tuvastada. Kassaatorit ei kõrvaldatud ka ATS § 109 lg 1 alusel teenistusest, järelikult puudus oht teistele isikutele. ATS joobeseisundi tuvastamise nõudeid ei sätesta, kuid kohus oleks analoogia alusel saanud tugineda liiklusseaduse §-s 20 sätestatud joobeseisundi mõistele ja tuvastamise korrale. Sarnase joobeseisundi alamäär ja selle tuvastamise kord on kehtestatud ka uues politseija piirivalveseaduses. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja väite kohta, et Justiitsministeeriumi ametnikel puudus joobeseisundi tuvastamiseks pädevus. 8. Viru Vangla leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning pole rikkunud menetlusõigusnorme ja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. S. P.-le heideti ette teenistuskohustuste mittenõuetekohast täitmist, mis väljendus relvastatud üksuse treeninglaagris ebakaines olekus viibimises. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas tugines Viru Vangla distsiplinaarsüüteo tuvastamisel ATS § 84 p-le 1 ning liiklusseaduse § 20 lg-tes 3 ja 4 sätestatule. ATS § 84 lg 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Vaidlust ei ole selles, et avaliku teenistuse seaduses ei ole mõistet "joobnuna" defineeritud, samuti ei ole avaliku teenistuse seaduses viidatud teistes õigusaktides kehtestatud joobeseisundi tuvastamise korrale ega sätestatud vastavasisulist korda. Vastavasisulist korda ei kehtesta ka eriseadusena vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid. 10. Kuna käesolevas asjas on vaidluse all, kuidas mõista ATS § 84 p-s 1 kasutatud mõistet "joobnuna" üksnes seoses alkoholi tarvitamisega, siis ei pea kolleegium vajalikuks sisustada eelnimetatud mõistet kõigi võimalike joovet tekitavate ainete suhtes. 11. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et joobnud oleku tuvastamisel on analoogia korras põhjendatud tugineda politseiseaduse ja liiklusseaduse ning nimetatud õigusaktides sisalduvate volitusnormide alusel kehtestatud teiste õigusaktide regulatsioonile, milles sätestatakse joobeseisundi mõiste ja selle tuvastamise kord. Riigikohtu halduskolleegium on 12. mai 2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-12-11 (p 11) selgitanud, et "Õiguskorras on tavapärane, et ühes seaduses avamata mõistet sisustatakse selle seaduse kaudu, milles see mõiste on avatud. Vaid juhul, kui on alus eeldada, et seadust, milles mõiste on jäetud avamata, peab mõistma teisiti kui seadust, milles see mõiste on avatud, tuleb tunnistada esimese seaduse autonoomset mõistekasutust ja lähtuda sellest, et see seadus kasutab määratlemata õigusmõistet." Kolleegium on seisukohal, et seadusandja on avaliku teenistuse seaduse § 84 p-s 1 kasutanud autonoomset mõistet ning seda tuleb käsitada määratlemata õigusmõistena. Sellele viitavad nii seaduste erinevad reguleerimisalad, normide sõnastuslik erinevus kui ka avaliku teenistuse

seaduses viidete puudumine politseiseadusele ja liiklusseadusele. Seetõttu ei saa analoogia alusel kohaldada distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtinud politseiseaduse ja liiklusseaduse vastavaid sätteid, vaid määratlemata õigusmõiste tuleb kohtul endal sisustada. Kolleegium mõistab käesolevas asjas mõiste "joobnuna" all alkoholi tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. 12. Kuna avaliku teenistuse seaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole joobeseisundi tuvastamise korda kehtestatud, samuti ei ole viidatud teistes õigusaktides kehtestatud joobeseisundi tuvastamise korrale, siis on kolleegiumi hinnangul tegemist tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Joobnud olekus teenistuses viibimine on seega asjaolu, mida saab tõendada HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest vangistusseaduse § 1¹ lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Distsiplinaarsüüteo kohta tõendite kogumisel ja lubatavate tõendite liikide osas vangistusseadus haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuete suhtes erisusi ei kehtesta. Seega saab ATS § 84 p 1 koosseisutunnust "teenistuses joobnuna viibimine" on seega tuvastatav üldiste tõendamisreeglite järgi. Seetõttu ei ole politseiseaduse ja selle alusel antud siseministri määruses sätestatud joobeseisundi tuvastamise kord ning liiklusseaduses sätestatud eeldused isiku joobeseisundis olevaks lugemiseks (LS § 20 lg 3¹) ega ka alkoholi piirmäära ületamise regulatsioon (LS § 20 lg 4) käesoleva asja lahendamisel asjakohased ega kohaldatavad. Viru Vangla on seega ebaõigesti lähtunud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas liiklusseaduse regulatsioonist. Eeltoodule tuginedes nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldustega, et ebaõiged on kaebaja väited, et joobeseisundi tuvastamiseks olid pädevad üksnes politseiametnikud ning politseiseadusest tulenevate nõuete (sh kontrollile allutatud isikule politseiseaduses sätestatud õiguste tagamine) mittejärgimine oli oluline menetlusõiguslik rikkumine. 13. Kolleegium leiab, et avaliku teenistuse seaduse § 84 p-s 1 sätestatud koosseisu tunnus "teenistuses joobnuna viibimine" ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus ehk puudub numbriline piirmäär, mille tuvastamisel saaks automaatselt käsitada isikut joobnud olekus olevana. Samas eeldab joobnud olek isiku tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise tuvastamist. Üksnes indikaatorvahendi numbriline näit ei ole joobnud oleku tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Seda eriti olukorras, kus on tuvastatud üksnes asjaolu, et väljahingatavas õhus oli alkoholi. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa indikaatorvahendi näidu alusel tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09, p 17.1). Selle kindlaksmääramine, kui palju alkoholi sisaldub isiku väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Kuna ATS § 84 p 1 koosseisulise tunnuse tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres

ega väljahingatavas õhus, siis võib indikaatorvahendi kasutamisega tuvastatud joobnud olekule iseloomulik numbriline tulemus olla siiski üheks isiku joobnud olekut kinnitavaks tõendiks. 14. Eeltoodust tulenevalt on ATS § 84 p 1 koosseisutunnus "teenistuses joobnuna viibimine" tuvastatav tõendamise üldiste reeglite järgi ning selle tuvastamine on põhimõtteliselt võimalik ka üksnes alkoholi tarvitamisest tingitud isiku tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise tuvastamise kaudu. Seetõttu võib lugeda isiku ATS § 84 p 1 mõttes joobnuna teenistuses viibivaks ka isiku veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata, kui esinevad teised tõendid, mis kinnitavad alkoholi tarvitamisest tingitud isiku tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumist või häirumist. 15. Joobnuna teenistuses viibimise tõendamiseks võib seega kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust, aga ka mõõtevahendi kasutamisel saadud tulemusi. Käesolevas asjas on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja kohtuotsuste kohaselt kaebaja joobnuna teenistuses viibimine tõendatud joobeseisundi tuvastamise protokolli, nimetatud protokollis märgitud tunnistajate ütluste ja kontrollimise läbi viinud isiku kirjaga vanglale ning S. P. seletuskirjaga. Kohtud pole otsustes tunnistajate ütlusi refereerinud ega analüüsinud, vaid on piirdunud abstraktse järeldusega, et joovet on kinnitanud ka tunnistajad. Ringkonnakohtu otsuses viidatud tunnistajate (tl 9-10 ja 13) ütlused saavad aga seonduda siiski üksnes joobeseisundi tuvastamise protokollis märgituga. Seega on ainsaks otseseks tõendiks joobeseisundi tuvastamise protokoll, sest joobeseisundi tuvastamise protokollis märgitud tunnistajad ei saanud kinnitada muud kui asjaolu, et indikaatorvahendi näit on õigesti protokollis kajastamist leidnud. Samuti on kaebaja tunnistanud üksnes indikaatorvahendi näidu protokollis kajastamise õigsust ning asjaolu, et eelmisel päeval tarvitas ta alkoholi, kuid vaielnud selgelt vastu järeldusele, et ta viibis ATS § 84 p 1 mõttes joobnud olekus teenistuses. 16. Kohtud ei ole üheselt tuvastanud, millise konkreetse mõõtevahendiga S. P. joove tuvastati. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et distsiplinaarkaristuse tühistamise aluseks ei saa olla asjaolu, et joobe mõõtmiseks kasutatud indikaatorvahend ei ole identifitseeritav. Kasutatud indikaatorvahendi mudeli numbri esitamine kohtumenetluses ei saa kuidagi tõendada, et isikut kontrolliti nimetatud indikaatorvahendiga. Indikaatorvahendi nõuetele vastavuse ja usaldusväärsuse kohta ei ole kohtul võimalik hinnangut anda, kui kasutatud mõõtevahend ei ole identifitseeritav. Samuti ei tähenda indikaatorvahendi näidu joobeseisundi tuvastamise protokollis fikseerimisega nõustumine, et kontrollitav isik oleks tunnistanud joobnud olekut. Indikaatorvahendi näidu fikseerimisega protokollis ei kaota kontrollitav isik hilisemas menetluses õigust seada tõendi usaldusväärsust kahtluse alla. 17. Vaidlus puudub asjaolus, et joobeseisundi tuvastamise protokollis ei tuvastatud ning vangla ei ole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas tuginenud asjaolule, et kaebajal oleks esinenud väliseid joobe tunnuseid. Seega ei ole vangla tuvastanud kaebajal tüüpiliste kehaliste või psüühiliste

funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumist, mis on ATS § 84 p 1 koosseisu täitmise eelduseks. Seega ei ole ATS § 84 p-s 1 sätestatud süüteokoosseis täidetud. Kuna kaebaja ei ole kolleegiumi hinnangul distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud distsiplinaarsüütegu toime pannud, siis on määratud distsiplinaarkaristus igal juhul õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Seetõttu puudub käesoleva asja lahendamisel kolleegiumi hinnangul vajadus analüüsida, kas Justiitsministeeriumi sisekontrolli talituse sisekontrolöril oli üldse isiku joobnud oleku tuvastamiseks pädevus või mitte. 18. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad haldusja ringkonnakohtu otsused ja Viru Vangla direktori 9. detsembri 2009. a käskkiri nr 3.1-2/236 tühistamisele. 19. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, tuleb HKMS § 93 lõike 4 kohaselt otsustada ka menetluskulude jaotuse üle. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. S. P. taotleb halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude väljamõistmist Viru Vanglalt. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist kassaator ei taotle. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole S. P. halduskohtule õigusabikulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Nimetatud dokumendid esitas kaebaja alles apellatsiooniastmes. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna S. P. halduskohtule HKMS § 93 lg-s 1 nõutavaid dokumente ei esitanud, siis ei ole kolleegiumil uue otsuse tegemisel võimalik halduskohtus väidetavalt kantud õigusabikulusid vastustajalt välja mõista. Kassaator taotleb ka apellatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmist summas 562,42 eurot. Ringkonnakohtule ja Riigikohtule esitatud menetluskulu nimekirjast ja kuludokumentidest (arved nr 036P, 042P ja 005P ja kassa sissetulekuorderi kviitungid nr 009, 014 ja 101) nähtuvalt olid S. P. õigusabikulud apellatsiooniastmes aga kokku 549,64 eurot (223,69 + 223,69 + 102,26). Seega on kassaator tõendanud kantud õigusabikulusid üksnes summas 549,64 eurot. Kolleegium mõistab Viru Vanglalt S. P. kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 549,64 eurot. Lisaks on kaebaja tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 500 krooni, s.o 31,96 eurot. Ka see menetluskulu kuulub kaebaja kasuks väljamõistmisele. HKMS § 90 lg 2 alusel tuleb kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon S. P.-le tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann