3-3-1-45-11 · Riigikohus

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus halduskolleegiumi 26. oktoobri 2011. a otsuse

kohta asjas nr 3-3-1-45-11

Nõustun kolleegiumi lahendi resolutsiooniga, kuid jään eriarvamusele selle otsuse põhjenduste osas

alljärgnevas:

1. Otsuse punktis 10 leitakse, et avaliku teenistuse seaduse § 84 p-s 1 on kasutatud autonoomset ja

määratlemata õigusmõistena käsitatavat joobe määratlust. Selle väitega ma ei nõustu. Joobe kui

sellise mõiste on universaalne ega sõltu asjaomase rakendussfääri eripärast. Sellisele universaalsele

mõistemääratlusele on tuginetud otsuse samas punktis, kus mõistet "joobnuna" avatakse kui alkoholi

tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud

kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.

2. Hoopis teine on aga küsimus sellest, milline õiguslik tähendus on joobel erinevates valdkondades:

töö- ja teenistussuhetes, transpordivahendi juhtimisel, relvade käsitsemisel jne. Seadusandja otsustada

on küsimus sellest, millisel määral peab alkoholi tarvitamine mõjuma isiku terviseseisundile selleks,

et kaasa tuua õiguslikke ja valdavalt negatiivseid tagajärgi. Tavapäraselt määratletakse seda

organismis sisalduva alkoholi kontsentratsiooni järgi. Avaliku teenistuse seadus ei anna meile neid

näitajaid. Tuleb nõustuda seisukohaga, et kehtivas õiguses (nt liiklusseaduses) kehtivad piirmäärad ei

ole automaatselt üle kantavad töö- ja teenistussuhetele. Põhjendamatu oleks selles situatsioonis, kus

selged õiguslikud kriteeriumid puuduvad, lähtuda ka n-ö nulltolerantsi põhimõttest. Kolleegium on

lahendis oluliseks lugenud teenistussuhete korral alkoholi tarvitamisest tingitud tüüpiliste kehaliste ja

psüühiliste funktsioonide muutumist või häirumist. Leian, et selline määratlus ei ole piisavalt selge

joobe(seisundi) tuvastamiseks teenistussuhetes. Kas igasugune organismi muutunud reaktsioon või

talitusfunktsioon täidab siin joobe mõiste? Kuidas ja kes saab seda tajuda? Kokkuvõtlikult ei anna see

lahendus meile sobivat vahendit joobe määratlemiseks ja sellest tulenevate õiguslike tagajärgede

kohaldamiseks. Joobe tuvastamisel väliste tunnuste hindamise (intoksikatsiooninähtude tuvastamise)

kaudu võib paljudel juhtudel jääda märkamatuks ka selline kutsetegevust välistav või ohtu kujutav

joove, mis ei kajastu käitumise, organismi motoorika või kognitiivse tegevuse väliste ilmingute

tasemel.

3. Piisav selgus puudub ka selles, kuidas teenistussuhetes joovet tuvastatakse, milliste meetoditega,

milliste tõenditega saab seda järeldust kinnitada jne. Kuivõrd on tegemist terviseseisundiga, siis on

äärmiselt küsitav joobe tuvastamisel tugineda pelgalt tõendamise üldistele reeglitele ja arvestada

tsiviil- või haldusmenetluse tavapäraseid tõendeid. Terviseseisundi tuvastamine eeldab lõppastmes

meditsiinilisi uuringuid, mis peavad olema teostatud kindlatele reeglitele, sh metoodikale tuginevalt.

Tõendada tuleb nii seda, et isik on alkoholi tarvitanud, et seetõttu (põhjuslik seos) on muutunud isiku

terviseseisund ning alkoholi tarvitamisest tingitud muudatused terviseseisundis on sellised, mis on ka

väliselt tajutavad häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.

Siinjuures väliste tunnuste ring, mis annab alust väita alkoholist põhjustatud intoksikatsiooni, on

meditsiinipraktikas määratletud. Alkoholi tarvitamisest tingitud terviseseisundi hindamine seletuste,

tunnistajate ütluste, dokumentide, asitõendite jms abil ei taga usaldusväärset hindamistulemust. Isegi

siis, kui möönda teenistussuhetes joobe tuvastamise võimalikkust üksnes väliste ilmingute alusel,

eeldab käitumise jälgimine ja hindamine joobe tuvastamise usaldusväärsuse tagamiseks, et selle

hindamise teostaks sellealaseid erioskusi ja teadmisi omav subjekt, kes valdab ka asjakohaseid teste

jm kontrollimeetodeid.

4. Isiku terviseseisund kuulub delikaatsete isikandmete hulka. Seetõttu on ka joobe tuvastamine

käsitatav isikuandmete töötlemisena isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 5 tähenduses. Kehtiv

õiguslik regulatsioon näeb ette võimaluse isikuandmete töötlemiseks andmesubjekti nõusolekul või

seaduses ettenähtud juhul ka ilma sellise nõusolekuta. Andmesubjekti nõusolekuta võib IKS § 14 lg 1

p 1 kohaselt isikuandmeid töödelda seaduse alusel. Selline seadusesäte, mis volitaks tööandjat või

asutuse administratsiooni tuvastama isiku joobeseisundit isiku nõusolekuta, puudub.

5. Eeltoodust tulenevalt leian, et puudub nõuetekohane regulatsioon, mille alusel oleks võimalik

tuvastada teenistuja poolt teenistuskohustuste täitmine joobeseisundis. Tegemist on regulatsiooni

sellise puudumisega, mida ei saa kõrvaldada analoogia korras. Leian, et kohus oleks pidanud selles

kohtuasjas lahenduseni jõudma põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu.

Indrek Koolmeister