3-1-1-77-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-77-11

Otsuse kuupäev

24. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Vanda Danilova süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-10-11840

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vanda Danilova kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. september 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2011. a otsus tervikuna ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtusse teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 16. detsembri 2010. a otsusega mõisteti Vanda Danilova lühimenetluses süüdi KarS

§ 113 järgi ja teda karistati vangistusega üheksaks aastaks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati

mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus kuueks aastaks.

2. V. Danilova tunnistati süüdi selles, et olles alkoholijoobes, nõudis ta samuti alkoholijoobes olevalt

A. A.-lt alkoholi hankima minekut. Kui kannatanu sellega ei nõustunud, siis lõi V. Danilova teda

tapmise eesmärgil korduvalt näkku ja kehasse, mille tagajärjel A. A. kukkus. Kui kannatanu tõusis,

lõi V. Danilova teda triikrauaga pähe ja lõi seejärel uuesti kukkunud kannatanut korduvalt triikrauaga

pähe ja vastu pea kaitseks tõstetud käsi. Löökidega tekitas V. Danilova kannatanule muu hulgas tema

surmani viinud aju-kolju kinnise tömbi trauma.

3. Maakohus leidis, et süüdistus on selles osas õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud.

3.1. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema

suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus leidis, et kuna V. Danilova oli kuriteo

toimepanemise ajal alaealine, tuleb talle karistuse mõistmisel eelkõige arvestada tema isikut.

Alaealise puhul ei ole tema isiksus veel välja kujunenud, tema arusaamad ja meelestatus õiguskorra ja

selle kaitsmise osas, samuti kuriteo põhjuste osas, on teistsugused. V. Danilova puhul puuduvad

karistust raskendavad asjaolud. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada süü ülestunnistamisele

ilmumist.

3.2. Kohus märkis, et kuigi KarS § 113 näeb karistusena ette vangistuse kuuest kuni viieteistkümne

aastani, ei või vastavalt KarS § 45 lg-le 2 kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui

kaheksateistaastasele isikule mõista vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Kuna

V. Danilova oli talle süüks arvatud tegu toime pannes noorem kui kaheksateistaastane, tuleb talle

karistust mõistes ülemmäärana arvestada KarS § 45 lg-s sätestatud määra. Kuna V. Danilova on

toimepandut tunnistanud, ei pidanud maakohus põhjendatuks mõista talle karistuseks vangistust

ülemmääras, kuid siiski sellele lähedases määras. Kohus pidas oluliseks süüdimõistetule karistuse

mõistmisega ühiskonnale sõnumi saatmist, et süütegu ei jää karistuseta. Samuti pidas kohus oluliseks,

et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju, leides, et V. Danilovale

avaldab mõju vaid reaalne vangistus.

4. Sama otsusega mõisteti süüdi ka Jekaterina Avdejeva, kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei

toimu.

5. V. Danilova kaitsja esitas maakohtu otsuse peale ringkonnakohtule apellatsiooni, taotledes

maakohtu otsuse tühistamist V. Danilovale mõistetud karistuse osas, uue otsusega talle kergema

karistuse mõistmist ja selle osaliselt täitmisele pööramata jätmist.

5.1. Apellant leidis, et maakohtu otsus on V. Danilovale mõistetud karistuse osas põhistamata, sest

sellest ei nähtu põhjendusi valitud sanktsioonimäära kohta. Kaitsja arvates, ei ole maakohus, mõistes

V. Danilovale karistuseks 9 aastat vangistust, karistusmäära valikul tegelikult arvesse võtnud ei

otsuses märgitud karistust kergendavat asjaolu, karistust raskendavate asjaolude puudumist, ega ka

seda, et V. Danilova on varem kriminaalkorras karistamata. Arvestades mõistetud karistuse raskust,

on apellandi jaoks ilmne, et maakohus ei ole karistusmäära valikul süüdlase alaealisust tegelikult

arvestanud. Maakohtu otsuses on kaitsja hinnangul karistust põhistatud üksnes näiliselt, sest

mõistetud karistus ei vasta kohtu põhistusele.

5.2. Maakohus on karistust mõistes põhjendamatult irdunud tavapärasest kohtupraktikast, mille

kohaselt võetakse mõistetava karistuse aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida kergendavate ja

raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. Kui KarS § 113 sanktsiooni

keskmine määr on 10,5 aastat, siis KarS § 45 lg 2 sätestatud piirangu puhul on see üksnes 8 aastat

vangistust. Kuna maakohus V. Danilovale karistust mõistes raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud,

kuid osundas karistust kergendavale asjaolule ja sellele, et isik oli kriminaalkorras karistamata,

pidanuks V. Danilovale karistuse mõistma sanktsiooni alammäära lähedases määras või sanktsiooni

alammääras ning seda KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendama. Kaitsja märgib, et

V. Daniloval oli põhjendatud ootus, et karistuse mõistmisel arvestatakse tema varasemat

karistamatust ja kergendavaid asjaolusid. Eeltoodu valguses pidas kaitsja põhjendamatuks maakohtu

poolt kergendavat asjaolu arvesse võttes ainult ühe aasta võrra sanktsiooni lubatud ülemmäärast

kergema põhikaristuse mõistmist. Esmakordse raske kuriteo toimepanemise eest alaealisele mõistetav

karistus sanktsiooni ülemmäärale ligidases määras ei ole kooskõlas karistuse mõistmise tavalise

kohtupraktikaga.

6. Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2011. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata. Ringkonnakohus märkis, et erinevalt apellatsioonis väidetust on maakohus mõistetud

karistust põhistanud. Maakohus märgib asjakohaselt, et alaealistele kuriteo eest karistuse mõistmisel

asetatakse spetsiifiliselt rõhk täideviija isik(sus)ele, mitte aga tema poolt toimepandud teole ja selle

raskusele. Kohus leidis aga, et isegi arvestades V. Danilova alaealisust toimepandud teo ajal, ei ole

karistuse kergendamiseks alust, sest V. Danilovat on varem väärteokorras kokku üheksal korral

karistatud ja Kiviõli Vene Gümnaasiumist iseloomustatakse teda vastuolulise õpilasena. Seetõttu on

maakohus mõistnud V. Danilovale KarS § 56 alusel õiglase karistuse.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Danilova kaitsja vandeadvokaat Arri

Tooming. Kassaator taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist V. Danilovale mõistetud

karistuse osas ning talle kergema karistuse mõistmist. Kaitsja arvates ei vastanud ringkonnakohus

apellatsioonis esitatud argumentidele, et V. Danilovale karistuse mõistmisel pole arvestatud

kergendavate asjaoludena süü ülestunnistamisele ilmumist ega puhtsüdamlikku kahetsust. Seetõttu on

süüdistatavale materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega mõistetud liiga range karistus. Kassaator

märgib, et alaealisena toimepandud kuriteo korral on karistuse ülemmäär kümme aastat vangistust.

Mõistes V. Danilovale vangistuseks üheksa aastat vangistust (enne KrMS § 238 alusel selle ühe

kolmandiku võrra kergendamist), ei ole kohus arvestanud tema teosüü ega isikuga. Kassaator märgib,

et karistuse mõistmisel ei ole arvestatud kannatanu õigusvastase käitumisega alaealise süüdistatava

suhtes (solvangud ja ettepanek tasu eest seksuaalvahekorda astuda).

8. Prokurör esitas kassatsioonile vastuse, milles leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleks jätta muutmata

ja kassatsioon rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kriminaalkolleegium märgib, et kuna ringkonnakohus üksnes nõustus täiel määral maakohtu

seisukohtadega karistuse mõistmise osas ja ringkonnakohus ei esitanud V. Danilovale mõistetud

karistuse kohta mingisugust omapoolset analüüsi, siis tuleb käsitleda alljärgnevalt just maakohtu

otsuses väljendatud sisulisi hinnanguid ja seisukohti.

10. Kõigepealt meenutab kriminaalkolleegium alaealiste karistuse mõistmise põhimõtete kohta

väljendatud varasemaid seisukohti.

10.1. Alaealisus ei tingi automaatselt süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist ega välista

karistamist reaalse vangistusega. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad

asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega

karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine (RKKKo 3-1-1-76-07). Samas ei

tohi alaealise karistamisel unustada, et sellisel juhul on enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga

tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude

korral esmatähtsad just karistuse eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid (RKKKo 3-1-1-43-06).

Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult põhistada, võttes karistuse

eesmärkide

seas

teravdatult

arvesse

võimalusi

mõjutada

teo

toimepanijat

edaspidiselt

õiguskuulekusele (RKKKo 3-1-1-14-06).

10.2. Maakohus on ka selles asjas küll käsitlenud eeltoodud seisukohti alaealisele karistuse mõistmise

kohta, kuid teinud neist väärad järeldused. Alaealise puhul karistamisel eeskätt isiku arvestamise

kohustus tähendab võimaluse otsimist vältida alaealise kurjategija karistamist vangistusega või selle

vältimatuse korral vähemalt minimeerida vangistuse kestus. Sellest loogikast kantuna seab KarS § 45

lg 2 ka alaealisele mõistetavale vangistusele oluliselt madalama ülempiiri kui sama paragrahvi

esimene lõige täisealisele isikule mõistetavale vangistusele. Arutatavas asjas on kohus mõistnud

süüdistatavale sanktsiooni ülemmäärale lähedase karistuse. Maakohus on kriminaalkolleegiumi

hinnangul seejuures keskendunud siiski eeskätt V. Danilova süüle ja jätnud eripreventiivsed

kaalutlused selgelt tagaplaanile. Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et V. Danilova karistust

raskendavad asjaolud puuduvad, kuid karistust kergendava asjaoluna tuleb arvesse võtta V. Danilova

poolt toimepandu tunnistamist. Arutataval juhul on maakohus küll kergendava asjaolu tuvastanud,

kuid otsusest ei nähtu, et sellega oleks ka reaalselt arvestatud. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et

KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine

kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt

esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6).

11. Kriminaalkolleegium nõustub kohtupraktikas välja kujunenud ja arutatavas asjas maakohtu

väljendatud seisukohaga, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks

sanktsioonivahemiku keskmine määr. Tuleb aga osutada, et maakohus on karistuse mõistmise

metoodikat rakendanud üksnes osaliselt. Süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse

sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning

muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms).

Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni

kaalutlustest tulenevalt.

11.1. Maakohus märkiski eelöelduga korreleeruvalt, et täisealise süüdistatava puhul saadakse

konkreetsele isikule mõistetav karistus, võttes aluseks sanktsiooni keskmise määra, mida siis

vastavalt tema süüle kas suurendatakse või vähendatakse ja korrigeeritakse seejärel preventsioone

silmas pidades. Alaealise puhul tuleks maakohtu hinnangul lähtuda aga KarS § 45 lg-ga 2 seatud

alandatud ülemmäärast. Sellises suhtumises väljendub aga põhjendamatult ebavõrdne kohtlemine

võrreldes täisealisena kuriteo toime pannud isikutega. Ei ole mingit arusaadavat põhjendust, miks

peaks alaealisele süüdistatavale karistuse mõistmisel võtma aluseks sanktsiooni ülempiiri. Karistuse

mõistmine ei tohi aga toimuda meelevaldselt. Tuleb märkida, et eeltoodud lähenemine karistuse

mõistmisele ei võimalda muu hulgas enam raskendavate asjaolude ilmnemisel isiku süüle vastava

karistuse ülespoole diferentseerimist, võimalik on üksnes kergendavate asjaolude esinemisel

karistusmäära langetamine. Seega, ka alaealise süüdistatava puhul ei tule lähtuda mitte KarS § 45 lg-s

2 sätestatud ülemmäärast, vaid samadest karistusmäära konkretiseerimise põhimõtetest kui

täiskasvanu puhul, s.t sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud vahemiku keskmist

lähtepunktiks võttes.

11.2. Juba üksi asjaolust, et maakohus on V. Danilovale karistuse mõistmisel võtnud lähtepunktiks

võimaliku sanktsiooni maksimumi, nähtub materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Osutada tuleb aga

sellelegi, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu mingeid erilisi asjaolusid, mis võinuks üleüldse

tingida maakohtu poolt V. Danilova teosüü sedavõrd suureks hindamise, et õigustanuks karistuse

mõistmist sanktsiooni ülempiiri lähedases määras. Lisaks tuvastatud kergendavale asjaolule tulnuks

V. Danilova süü suurust mõjutavate asjaoludena hinnata seda, et teda süüdistati ühe kuriteo

toimepanemises, ta oli varem kriminaalkorras karistamata isik. Teo toimepanemisele ajendasid

kannatanu poolsed solvangud. Samas tuli loomulikult tähelepanu pöörata asjaoludele, et tapmine

pandi toime olmekonflikti tulemusena ning süüdistatav käituski alkoholijoobes olles vägivaldselt,

mistõttu ei olnud kannatanu ründamine juhuslik episood. Neid asjaolusid kogumis arvestades

pidanuks V. Danilovale mõistetud karistus kujunema kergemaks kui maakohtu poolt mõistetud

üheksa aastat vangistust.

12. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustas V. Danilova kaitsja mõistetud karistuse

suurust ja mõistetud karistuse reaalselt täitmisele pööramist.

12.1. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus karistusmäära valikul tegelikult arvesse võtnud ei otsuses

märgitud karistust kergendavat asjaolu, karistust raskendavate asjaolude puudumist, ega ka seda, et V.

Danilova on varem kriminaalkorras karistamata. Maakohus ei ole karistusmäära valikul ka süüdlase

alaealisust tegelikult arvestanud. Karistust mõistes on maakohus põhjendamatult irdunud tavapärasest

kohtupraktikast.

12.2. Ringkonnakohus pole eeltoodud apellatsiooni väiteid sisuliselt käsitlenud, märkides vaid

üldsõnaliselt, et nõustub maakohtuga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt

märkinud, et esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis

esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on

aga

ringkonnakohtu

motiivide

esitamine

vajalik

juhul,

kui

apellatsioonis

viidatakse

kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus (RKKKo asjas 3-1-1-8-05, p 9).

Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse

põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).

13. Kuigi maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul

saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Seda põhjusel, et kui ringkonnakohus oleks

kriminaalmenetlusõigust järgides apellatsiooni väiteid sisuliselt käsitlenud, oleks ta pidanud KrMS §

340 lg-st 1 tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ise kõrvaldama, mitte saatma

kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule.

14. Täiendavalt märgib kolleegium veel, et ebaõige on lühimenetluses karistuse mõistmisel mõista

isikule raskem karistus üksnes seetõttu, et KrMS § 238 alusel seda ühe kolmandiku jagu

vähendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele,

nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab

KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava

paragrahvi sanktsiooni alammäära. Isiku süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis

süüküsimus lahendatakse. Lühimenetluse taotlemisel loobub süüdistatav mitmetest olulistest

menetluslikest õigustest. Nii näiteks minetab ta õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist

kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud

tema õigus maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitada. Seetõttu on mõistetav lühimenetluse puhul

süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-96-09, p 9).

15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2011. a otsuse ja saadab kriminaalasja samale

kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi