3-1-1-80-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-80-11

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

H.V väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. aprilli 2011. a otsus väärteoasjas

nr 4-11-803

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.V kaitsja vandeadvokaat Kristiina Lee, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. oktoober 2011

Istungil osalenud isikud

Põhja Prefektuuri esindaja Triinu Riigor ja H.V kaitsja

vandeadvokaat Kristiina Lee

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. aprilli 2011. a otsus H.V väärteoasjas liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi ja saata

väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Arvata H.V poolt Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ 9. juuni 2011. a arve nr 2011240 ja 30. septembri 2011. a

arve nr 2011398 alusel kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasutud summa, s.o 780 (seitsesada

kaheksakümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 130 (ükssada kolmkümmend) eurot, menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Prefektuuri 1. veebruari 2011. a otsusega karistati H.V liiklusseaduse § 7422 lg 2 alusel 90 trahviühiku (360 euro)

suuruse rahatrahviga ja vastavalt KarS § 50 lg 1 p-le 2 ning LS § 7422 lg-le 4 võeti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki

juhtimise õigus kaheks kuuks. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et 11. jaanuaril 2011 kella 16.38 ajal juhtis ta Tallinn-

Narva mnt 13. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 86+/-7 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 29 km/h

võrra. Lisaks karistati teda selle eest, et samal päeval kella 17.11 ajal juhtis ta Tallinn-Narva mnt 25. kilomeetril

mootorsõidukit kiirusega 115+/-4 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 21 km/h võrra.

2. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles H.V kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist 11. jaanuaril 2011 kella 16.38

ajal toimepandud teo osas, leides, et väärteo toimepanek on tõendamata. Samal päeval kella 17.11 ajal toimepandud teo eest

taotles H.V kergema karistuse mõistmist.

3. Harju Maakohtu 20. aprilli 2011. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt, kohtuvälise menetleja otsus tühistati karistuse osas

ja H.V karistati 70 trahviühiku (280 euro) suuruse rahatrahviga. Muus osas, s.h lisakaristuse kohaldamises, jäeti Põhja

Prefektuuri otsus muutmata.

3.1 Maakohus ei nõustunud menetlusaluse isiku väitega, et kella 16.38 ajal toimepandud väärtegu on tõendamata ja politsei

võis mõõta mõne muu sõiduki kiirust. Kohtulikul arutamisel kuulati tunnistajana üle politseiametnik M. V., kelle ütlustest

nähtub, et mõõdeti just selle sõiduki kiirust, mille patrull hiljem peatas. Tunnistaja ütluste kohaselt ei liikunud menetlusaluse

isiku juhitud auto kolonnis, vaid suhteliselt üksinda. Sellised ütlused kattuvad kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli

kantud märkega, et süüdlase sõiduki ees liikunud autod olid ligikaudu 100 meetri, järel sõitvad autod aga 150-200 meetri

kaugusel. M. V. väitis, et väikese vahemaaga kolonnis liikuvate sõidukite kiirust on küll võimalik mõõta, kuid tavaliselt

politsei seda ei tee. Need ütlused kinnitavad samuti, et H.V sõiduk liikus teistest autodest eraldi. Kuivõrd tegemist oli

mõõtmetelt suurema sõidukiga, on välistatud võimalus, et patrull peatas vale auto.

3.2 Karistuse määramisel ei arvestanud kohtuväline menetleja karistust kergendavat asjaolu, s.t kahetsust. Samuti tuleb

arvesse võtta, et teise väärteo pani H.V toime ettevaatamatusest, mille tõttu on tema taotlus kergema karistuse mõistmiseks

põhjendatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H.V kaitsja vandeadvokaat Kristiina Lee, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel 11. jaanuaril 2011 kella 16.38 ajal toimepandud

väärteo osas ning palub jätta menetluskulud riigi kanda. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist

lisakaristuse kohaldamise osas. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Menetlusalune isik suurimat lubatud sõidukiirust ei ületanud ja selgitas ka maakohtus, et jälgis kogu aeg enda sõiduki

kiirust. Tegemist oli talvise aja ja tipptunniga, mille tõttu sõitsid kõik autod kolonnis. Seejuures ei olnud pikivahe ees ja taga

liikuvate autodega suur. Kohtuväline menetleja on H.V-le ekslikult süüks arvanud mõne teise sõiduki kiiruse.

4.2 Tunnistaja M. V.-i ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Samuti pole need kooskõlas kiirusemõõteseadme

kasutamise protokolliga. Kohus leidis ekslikult, et H.V ütlused on kummutatud M. V.-i ja kiirusemõõteseadme kasutamise

protokolli kantud andmetega. M. V.-i tunnistajana ülekuulamise protokollist tuleneb, et mõõtmise ajal sõiduki marki ei

tuvastatud. Seda tehti alles H.V peatamisel Tallinn-Narva mnt 15. kilomeetril. Pelgalt auto suuruse põhjal on väärteo

toimepanija tuvastamine lubamatu. H.V ütlusi, kahtlusi ja tõendite vasturääkivust maakohus ei analüüsinud. Kohtuotsuses

puudub ka põhjendus, miks ei loeta menetlusaluse isiku ütlusi usaldusväärseks. Need minetused on käsitatavad

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

4.3 Tunnistaja väitel nägi ta H.V sõiduki numbrit. Arvestades, et tegemist oli jaanuarikuuga ja kell oli 16.38, mil on pime

aeg, oli vastutuleva auto tulede valgusvihus registreerimisnumbri nägemine võimatu. Tunnistaja eksis ka sõiduki värvi osas.

Tehes tagasipöörde ja reastudes möödasõitudeks ümber ning arvestades asjaolu, et menetlusaluse isiku sõiduk peatati

mõõtmise kohast ligikaudu kaks kilomeetrit hiljem, pidi menetleja ametnik kaotama jälitatava sõidukiga silmside. Ühtlasi

jääb selgusetuks, mida tähendab tunnistaja väljend „kaebaja auto tuli suhteliselt üksinda“. Väärteoasjas esinevad

kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. H.V-le etteheidetav väärtegu pole tõendatud ja

väärteomenetlus tuleb seetõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

4.4 Kohtuvälise menetleja ja maakohtu otsustest ei nähtu, millise teo eest missugune karistus määrati või mõisteti. Samuti ei

nähtu maakohtu otsusest, kumma väärteo eest määratud karistust kergendati. Kuivõrd ühe väärteo osas tuleb

väärteomenetlus lõpetada, pole teada, milline karistus oleks H.V-le määratud siis, kui kohtuvälises menetluses poleks asutud

talle kella 16.38 ajal toimepandud väärtegu omistama. Pole välistatud, et uue otsusega raskendataks menetlusaluse isiku

olukorda. Nendel asjaoludel tuleb maakohtu otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada.

4.5 Kui Riigikohus ei nõustu kassaatori käsitlusega karistuse mõistmise kohta, tuleb otsus siiski tühistada menetlusalusele

isikule lisakaristuse kohaldamise osas. Juhtimisõiguse äravõtmist kohaldati väärtegude korduva toimepanemise tõttu.

Lisakaristuse kohaldamine kella 17.11 ajal toimepandud väärteo eest põhjendusel, et H.V pani samal päeval kella 16.38 ajal

toime teise samasisulise väärteo, oli alusetu, kuna selle teo kohta ei olnud veel tehtud jõustunud karistusotsust. Tuleb ka

arvestada, et kella 17.11 ajal pani menetlusalune isik väärteo toime ettevaatamatusest.

5. Kassatsioonivastuses nõustub kohtuväline menetleja kassaatori seisukohaga, mille kohaselt rikkus maakohus otsuse

tegemisel oluliselt väärteomenetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Sellest lähtuvalt palub Põhja Prefektuur

maakohtu otsuse tühistada ja saata väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult väljendatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Väärteoprotokollide kohaselt realiseeris menetlusalune isik 11. jaanuaril 2011 LS § 7422 lg-le 2 vastava väärteokoosseisu

tunnused kahel korral, s.o kella 16.38 ja 17.11 ajal. Alates 1. juulist 2011 on selline käitumine karistatav LS § 227 lg 2

alusel. Kassatsioonimenetluse põhiküsimuseks on vaidlus selle üle, kas ajaliselt esimene, s.t kella 16.38 ajal toimepandud

väärtegu, on tõendatud. Kassaatori hinnangul on kõnealuse teo kohta kogutud tõendid vastuolulised, kuid kohtuotsuse

tegemisel jäeti vastuolud ja kahtlused menetlusaluse isiku süüdiolekus kõrvaldamata. Kriminaalkolleegium loeb need väited

põhjendatuks.

8. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest,

kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse

tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma

nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Nõue kohtuotsust

põhistada tähendab, et kohtu mõttekäik peab olema otsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud

asjaoludega. Kui osad tõendid jäetakse hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, kujutab see endast

väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri

2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-48-08, p 7).

9. Käesolevas väärteoasjas kuulati kohtuistungil tunnistajana üle H.V juhitud sõiduki kiirust mõõtnud kohtuvälise menetleja

ametnik M. V., kelle ütlustele kui menetlusalust isikut süüstavale tõendile otsuse tegemisel tugineti. Kuivõrd menetleja

ametniku tunnistajana ülekuulamine teenib esmajoones mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta tõendusliku teabe

kogumise eesmärki, oli ka M. V.-i ülekuulamise põhjuseks kiiruse mõõtmisega seonduvate asjaolude täpsustamine,

võimaldamaks maakohtul tulenevalt VTMS § 123 lg 2 nõuetest kontrollida kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis

talletatud andmete õigsust ja kõrvaldamaks selle pinnalt tekkinud kahtlusi.

10. Kuigi maakohus refereeris otsuses tunnistaja ütlusi ja tõdes, et nende sisu kattub kiirusemõõteseadme kasutamise

protokolli kantud andmetega, ei vasta selline järeldus tegelikult väärteoasja materjalile.

10.1 Nimelt osutab kassaator õigustatult vastuoludele, mis on tekkinud M. V.-i ütluste ja kiirusemõõteseadme kasutamise

protokolli vahel, märkides põhjendatult sedagi, et tunnistaja ütlused pole järjekindlad. Nii ilmnevad vastuolud selles, millisel

kaugusel menetlusaluse isiku juhitud sõidukist teised autod liikusid, kas tema sõiduk paiknes mõõtmise hetkel teistest

autodest eraldi ja kuidas tehti kindlaks, et mõõdeti just H.V auto kiirust. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist

nähtuvalt liikusid menetlusaluse isiku ees olevad sõidukid temast ligikaudu 100 meetri kaugusel. Kohtuistungil ei

mäletanud tunnistaja aga seda, kas H.V-st eespool sõidukeid liikus või mitte. Kuigi algul rääkis tunnistaja, et auto liikus

suhteliselt üksinda, on ta veidi hiljem selgitanud, et ei mäleta, kas kaebaja sõiduki kõrval teisi autosid oli. Kaitsjaga võib

nõustuda selleski, et arusaamatuks jääb väljendi „auto tuli suhteliselt üksinda“ täpne sisu. Lisaks väitis tunnistaja, et nägi

sõiduki numbrit ja tegemist oli tumedat värvi maasturiga. Kassaator toob aga esile, et H.V auto tuvastati suuruse järgi ja

selle värvus on helebeež. Seejuures pole M. V. kohtuistungil selgitanud, kas patrullautos viibinud politseiametnikel oli

sõidukiga alates mõõtmise hetkest kuni kinnipidamiseni kogu aeg silmside või mitte.

10.2 Võttes arvesse nii eelöeldut, kui ka seda, et menetlusaluse isiku sõidukit ei peatatud väidetava rikkumise kohas, vaid

oluliselt hiljem, leiab kassaatori põhjendatult, et H.V-le süüksarvatava väärteo kohta kogutud tõendite vahel esinevad

vastuolud. Maakohus jättis aga tõusetunud kahtlused ja tõenditevahelised vastuolud VTMS § 123 lg 2 nõudeid eirates

kõrvaldamata ning see on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses. Kohtu

arvamus, et H.V auto oli oma mõõtmetelt ülejäänutest suurem ja politsei tavaliselt kolonnis liikuvate sõidukite kiirust ei

mõõda, eelpool märgitud minetuste valguses tekkinud kahtlusi veenvalt ei kõrvalda. Kriminaalkolleegiumi arvates saab

tõenditevahelised vastuolud siiski kõrvaldada väärteoasja uuel arutamisel.

11. Nõustuda ei saa aga kassaatori väidetega, mis puudutavad menetlusalusele isikule mõistetud karistuse seaduslikkust.

Väärteoprotokollides sisalduvate teokirjelduste järgi realiseeris H.V LS § 7422 lg-le 2 vastava väärteo tunnused kahel

korral. Väärteoasjad on kohtuvälises menetluses põhjendatult ühendatud ja mõistetud õigesti üks karistus. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise

eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda

põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu

korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on

toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari

2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-106-04, p 9). Seda põhimõtet on iseenesest refereerinud ka kaitsja, kuid jätnud

tähelepanuta, et menetlusalusele isikule saigi toimepandud tegude eest mõista vaid ühe karistuse, mille tõttu puudus vajadus

ja võimalus põhjendada, missugune karistus missuguse teo eest talle mõista tuleb. Samal põhjusel on ainetu arutleda ka selle

üle, kas menetlusaluse isiku olukorda raskendaks uue karistuse mõistmine juhul, kui ühe väärteo osas tuleks

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kuivõrd väärteoasi tuleb väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu saata uueks arutamiseks maakohtule, ei pea kolleegium võimalikuks anda kassatsioonimenetluse raames edasiselt

hinnangut lisakaristuse kohaldamise põhjendatusele.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 20. aprilli 2011. a otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja kassatsioon tuleb

rahuldada osaliselt.

13. Kassaator on esitanud taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 780 euro (sealhulgas käibemaks 130 eurot)

suuruses summas. Taotluse kohaselt hõlmab tasu väärteoasja materjaliga tutvumist, kassatsiooni koostamist, ettevalmistust

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungiks ja istungist osavõttu. Võttes arvesse osutatud õigusabi mahtu ja väärteoasja

keerukust loeb kriminaalkolleegium valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikuks ning arvab selle menetluskulude

hulka. Sõltuvalt väärteoasja uuel arutamisel tehtavast lahendist peab maakohus otsustama valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamise VTMS § 23 alusel.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar