3-1-1-74-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-74-11

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Guntars Kaziksi süüdistustes KarS § 141 lg 2

p-de 1 ja 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. oktoobri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

4. mai 2011. a kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-10-5424

Kassatsiooni esitaja

Guntars Kaziksi kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Saskia Kask

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. september 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. oktoobri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2011. a

otsused Guntars Kaziksile KarS § 872 lg 2 alusel karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise

osas.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo kassatsioon jätta rahuldamata.

4. Määrata Advokaadibüroole Kasak ja Missik makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Guntars

Kaziksile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 204 (kakssada neli) eurot ja 55

(viiskümmend

viis)

senti,

sealhulgas

käibemaks

(nelikümmend)

eurot

ja

(üheksakümmend üks) senti.

5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Guntars Kaziksilt Eesti Vabariigi

kasuks välja 204 (kakssada neli) eurot ja 55 (viiskümmend viis) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Harju Maakohtu 15.oktoobri 2010. a kohtuotsusega tunnistati Guntars Kaziks süüdi KarS § 141 lg

2 p 1, 6 järgi ja karistati vangistusega viieteistkümneks aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati

karistusaja hulka eelvangistusaeg ning karistusaja alguseks loeti 18. november 2009. KarS § 872 lg 2

p-de 1, 2, 3 alusel kohaldas maakohus G. Kaziksile lisaks karistusele karistusjärgset kinnipidamist.

1.2 G. Kaziks tunnistati KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi süüdi selles, et ta 9. oktoobril 2009. a

ajavahemikul kella 16.00 kuni 19.00 Harju maakonnas Kose vallas Kose-Kehra maantee ääres täpselt

tuvastamata metsavaheteel oma sõiduautos Opel Omega registrimärgiga XXX XXX astus A (sünd.

XX.XX.XXXX) tahte vastaselt viimasega suguühendusse, kasutades selleks vägivalda; 25. oktoobril

2009. a ajavahemikul kella 18.40 kuni 19.20 Harju maakonnas Kose vallas Kose-Uuemõisa aleviku

lähedal asuval põlluvaheteel oma sõiduautos Opel Omega registrimärgiga XXX XXX astus D (sünd.

XX.XX.XXXX) tahte vastaselt viimasega suguühendusse, kasutades selleks vägivalda; 8. novembril

2009. a ajavahemikul kella 21.00 kuni 22.00 Harju maakonnas Saue vallas Pällu külas Rehe teel oma

sõiduautos Opel Omega registrimärgiga XXX XXX astus B (sünd. XX.XX.XXXX) tahte vastaselt

viimasega suguühendusse, kasutades selleks vägivalda; 15. novembril 2009. a ajavahemikul kella

21.45 kuni 22.45 Harju maakonnas Saue vallas Pällu külas Tuula tee lähedal asuval metsavaheteel

oma sõiduautos Opel Omega registrimärgiga XXX XXX astus C (sünd. XX.XX.XXXX) tahte

vastaselt viimasega suguühendusse, kasutades selleks vägivalda.

1.3 Harju Maakohus kuulutas kohtuotsuse resolutiivosa 15. oktoobril 2010. a kohtuistungil.

Süüdistatav G. Kaziksi kaitsja vandeadvokaat R. Kiviloo esitas 22. oktoobril 2010. a maakohtu

kantseleile apellatsiooniteate. Maakohus avaldas põhistatud tervikotsuse 3. veebruaril 2011. a.

1.4. G. Kaziksi suhtes lisaks põhikaristusele ka karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist põhjendas

maakohus sellega, et süüdistatav on talle süüks arvatud kuriteod toime pannud KarS § 872 kehtivuse

ajal. KarS § 872 lg 2 järgi on karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine selles sättes toodud aluste

esinemisel kohustuslik. G. Kaziksi teod vastavad KarS § 872 lg-s 2 sätestatud alustele: ta mõistetakse

süüdi KarS 9. peatüki 7. jaos sätestatud tahtliku seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo eest,

mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine ning teda karistatakse vähemalt kaheaastase

vangistusega; G Kaziksit on varem vähemalt kahel korral karistatud KarS § 872 lg 2 p-s 1 nimetatud

kuritegude eest vähemalt üheaastase vangistusega; arvestades G. Kaziksi isikut, sh varasemat

elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et ta paneb

kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi analoogseid kuritegusid. G. Kaziks on

isikuks, kes on korduvalt kandnud mitmeaastaseid vangistusi vägistamise, sugulise kire vägivaldse

rahuldamise, röövimise, tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise ja kehalise

väärkohtlemise eest. Vähem kui aasta pärast vabanemist viimase karistuse kandmiselt on ta toime

pannud neli uut rasket isikuvastast kuritegu. Tema varasem elukäik ning uute kuritegude

toimepanemise sagedus ja asjaolud, oma tegude mittetunnistamine annavad aluse kohtul väita, et

vabaduses viibides ka pärast karistuse ärakandmist on ta isik, kes jätkuvalt ohustab teiste isikute

füüsilist, psüühilist ja seksuaalset puutumatust.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav G. Kaziks. Apellant taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist, samuti KarS § 872 sätete tunnistamist

põhiseadusega vastuolus olevaks. Apellatsiooni väited olid kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. Kohtueelne ja kohtulik uurimine kohtuistungil toimus ühekülgselt tõendeid arvestamata. Keegi

kannatanutest ei vaadanud enne autosse istumist ega ka pärast nende suhtes toime pandud rünnakut

auto registreerimisnumbrit. Kohtuistungil olid kannatanute ja tunnistajate ütlused vastuolulised. Neid

vastuolusid tunnistati ka maakohtu otsuses. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel eiranud KrMS § 7 lg

3 ja § 63 lg 1 sätteid. Kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendati süüdistatava kahjuks põhjendusega, et

tunnistajad ja kannatanud ei peagi kõike täpselt mäletama. Kohtuistungil oli kannatanu B ja

süüdistatava vahel eesriie nii, et tema ei näinud kannatanut ja kannatanu ei näinud teda. B keeldus ka

vaatamast, kas ikka on tegemist sama isikuga, kes teda ründas. Selle riide taga oleks võinud apellandi

arvates olla kes iganes ja see inimene oleks süüdi mõistetud.

2.2. Pärast süüdistatava kinnipidamist paluti meediakanalite kaudu endast teada anda isikutel, kes on

tema rünnaku ohvriks langenud. Kuulutuses kasutati tema nime ja ka teavet, milles teda

süüdistatakse. Sellega rikuti KrMS § 7 lg 1 ja 214 lg 2 p 4 sätteid. Eeltoodu tõi kannatusi nii temale,

kui ka kolmandatele isikutele. Piltidel oli ka tema paljas ülakeha, millel olid näha kehal olevad

tätoveeringud. Sellega võeti temalt ja tema kaitsjalt võimalus välja töötada nende tätoveeringutele

tuginedes kaitsetaktikat, et küsida kannatanutelt nende olemasolu kohta.

2.3. Prokurör pakkus temale eeluurimise alguses kokkuleppemenetlust, lubades vastasel juhul

taotleda tema karistamist viieteistaastase vangistusega koos KarS § 872 kohaldamisega. Seega oli

prokuröril juba siis karistuse määra suhtes kindel hoiak ning uurimistoimingud viidi läbi ühekülgselt.

Süüdistatava kaitseõigust rikuti sellega, et tema kaitsja teadmata määrati talle viimase ülekuulamise

ajaks asenduskaitsja.

2.4. Ebaõigesti on psühholoog Imre Rammuli koostatud ekspertiisiaktis märgitud, et süüdistatav

tunnistab oma süüd esitatud süüdistuses. Süüd tunnistavaid ütlusi ei ole süüdistatav andnud.

2.5. Kohtuistungil selgus, et kaks kannatanut olid saanud ähvarduskirja, milliseid tema ei ole

kirjutanud. Maakohus ei püüdnudki nende kirjade autorit välja selgitada. Maakohtu kohtunik oli juba

enne kriminaaltoimiku materjaliga tutvumist tema süü ette otsustanud, nimetades teda "vägistajaks"

ja "sarivägistajaks".

2.6. Karistusseadustiku § 872 on põhiseadusega vastuolus, sest ei vasta karistuse eesmärgile.

Karistusjärgne kinnipidamine toimub karistusasutuses, kohtu poolt määratud karistusaeg on kindla

eesmärgiga ja KarS § 872 kohaldamine on topeltkaristamise keelu rikkumine.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja süüdistatava

apellatsioon rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad faktilised

asjaolud, pole oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja on õigesti kohaldanud materiaalõigust.

3.2 Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ja seaduslik G. Kaziksi suhtes karistusjärgse

kinnipidamise kohaldamine. Kohtukolleegium on teadlik, et Riigikohtu menetluses on Harju

Maakohtu poolt algatatud põhiseadusliku järelevalve menetlus vaidlusaluse sätte põhiseadusega

kooskõla kontrollimiseks (põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus asjas nr 3-4-1-16-10), mistõttu

teistkordse samasisulise menetluse algatamine ei ole õigustatud. Kuna kohtukolleegiumile polnud

teada, millal Riigikohus oma seisukoha vaidlusaluses küsimuses avaldab, puudus apellatsioonikohtul

põhjendatud alus kriminaalasja arutamise või kohtuotsuse kuulutamise edasilükkamiseks määramata

ajaks kuni vastava seisukoha avaldamiseni, seda eriti olukorras, kus süüdistatav on vaidlustanud oma

süü tuvastatuse. Eeltoodu ei tähenda seda, et olukorras, kus Riigikohus tunnistab KarS § 872

põhiseadusega vastuolus olevaks, peaks G. Kaziksi suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus KarS §

872 osas jõusse jääma. KarS § 872 osas kohtuotsuse tühistamiseks on sellisel juhul alus nii

kassatsioonimenetluses kui ka teistmismenetluses (KrMS § 366 p 6 alusel).

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4.1 Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G. Kaziksi kaitsja vandeadvokaat R. Kiviloo.

Kaitsja hinnangul on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust. Kassaator taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning G. Kaziksi

õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult

järgmised.

4.2 Kriminaalasjades kogutud tõendid, sh tunnistajate ütlused ja ekspertide arvamused, on

vastuolulised ning kinnitavad G. Kaziksi süü puudumist talle etteheidetud kuritegude

toimepanemises. Kohtute lahendid ei ole põhjendatud ja kohtud on menetluse käigus käitunud

erapoolikult. Kriminaalmenetlust on toimetatud süütuse presumptsiooni rikkudes. Kaitsja viitab enda

kassatsioonis ka sellele lisatud G. Kaziksi käsikirjalistele seisukohtadele (tl 195-213), millega palub

Riigikohtul tutvuda ja otsuse tegemisel arvestada.

5. Kaitsja kassatsioonile esitas kassatsioonivastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Saskia Kask, kelle hinnangul kordab kassaator juba varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohti,

millele on alama astme kohtute otsustes ammendavalt vastatud. Prokurör palub jätta kassatsiooni

rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2011 otsuse G. Kaziksi süüdimõistmise ja

karistuse osas muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kassatsioonis esitatud väidete kohta, et kriminaalasja

menetlemisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (I), seejärel analüüsib G. Kaziksile

kohaldatud karistusjärgse kinnipidamise põhjendatust ja võtab seisukoha kassatsioonimenetluse

tulemuse kohta (II) ning määrab kindlaks riigi õigusabi tasu suuruse (III).

I

7. Kassaatori väide, millega seatakse kahtluse alla G. Kaziksile omistatud vägistamiste tõendatus,

seondub faktiliste asjaolude tuvastamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 keelab

Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise. Samas on Riigikohus KrMS § 362 lg 2 alusel pädev

tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetluse oluline rikkumine tõendite hindamisel (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7 või 22.

mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p 15). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka siis, kui kohtud on

otsust põhjendades tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-10, p 7

ja 11. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-11, p 9 ja 1. juuli 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud selles

kriminaalasjas tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõiguse normide vastu eksinud. Kassatsioonis

esitatud väited kordavad maakohtus ja apellatsioonis esitatud seisukohti ning on ümber lükatud

kohtute otsustes esitatud järeldustega. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et maakohus on

käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnanud nende kogumis eriti hoolikalt ja teinud nende

põhjal arusaadavalt järelduse, et süüdistuses kirjeldatud vägistamised pani toime G. Kaziks.

8. Kolleegium loeb põhjendamatuks ka kassatsiooni väited, et maakohtu käitumine G. Kaziksi

kriminaalasja menetlemisel oli ebaobjektiivne ja kallutatud ning mõjutatud ajakirjanduses esitatud

kategoorilistest väidetest tema süü kohta. Seda seisukohta ei kinnita maakohtu istungiprotokollid ega

kohtuotsus. Asjaolu, et kohtud pole otsustes nõustunud kaitseversiooniga toimunust ja ajakirjanduses

on avaldatud käimasolevat kriminaalmenetlust kajastavaid materjale, ei tähenda automaatselt süütuse

presumptsiooni

rikkumist.

Euroopa

Inimõiguste

Komisjon

on

asunud

seisukohale,

et

kohtulahendieelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania

ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos

8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R. 22 p. 147). Siiski ei tulene sellest

seisukohast

keeldu

avaldada

massimeedias

informatsiooni

ja

arvamusi

käimasolevate

kriminaalmenetluste kohta. Kolleegium leiab, et juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel

kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü

kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne

kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab

üksnes

väljaandjate

arusaamu

õiguskultuurist.

Samas

rõhutab

kolleegium,

et

selliste

arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse

printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise

käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama

kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-70-97).

9. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks ajakirjanduses toimunud

vaenulik kampaania G. Kaziksi vastu, kuna pärast tema kinnipidamist avaldati meedias tema foto

koos üleskutsega anda endast teada tema rünnaku ohvritel. KrMS § 214 lg 1 kohaselt on kohtueelse

menetluse andmete, sh kahtlustatava isiku fotode avaldamine, lubatud kriminaalmenetluse huvides.

Kuigi kahtlustatavast andmesubjekti õigusi enda kujutisele avalikkuses ja privaatsusele nende fotode

ning isikukirjelduse avaldamisega riivati, ei olnud tegemist ülemäärase riivega KrMS § 214 lg 2 p 4

tähenduses. Kolleegium nendib, et süüdistatava fotod avaldati ajakirjanduses eesmärgiga selgitada

kriminaalmenetluses välja raskete kuritegude tõendamiseseme asjaolusid, võimalikke kannatanuid ja

tunnistajaid. Vägistamise kui I astme kuriteo, mille ohvrid sageli ei julge teo toimepanemise kohta

menetlejale avaldust esitada, tehiolude selgitamisel võib menetleja kasutada vajadusel ka avalikkuse

abi.

10. Puutuvalt kassatsioonile lisatud süüdistatava omakäeliselt koostatud väidetesse märgib

kolleegium, et KrMS § 344 lg 3 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus üksnes prokuratuuril,

advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kuna Riigikohus

lahendab valdavalt õiguslikke küsimusi, on seadusandja lähtunud arusaamast, et kassatsiooni või

määruskaebusega võib Riigikohtusse pöörduda vaid professionaalne ja eelduslikult põhjalike

õigusteadmistega jurist, s.o kas prokurör või advokaat (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.

veebruari 2010. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-9-10, p 7). Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3

sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei

saa kolleegium arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega

masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3

kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust

omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava

seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seega jätab kolleegium kaitsja

kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad tähelepanuta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. märtsi 2006. a määrust asjas nr 3-1-1-26-06; 10. septembri 2007. a määrust asjas nr 3-1-1-35-07 p

1 või 17. veebruari 2010. a määrust asjas nr 3-1-1-9-10 p 7).

11. Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel pole

kriminaalmenetlusõigust rikutud.

II

12. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus lisaks G. Kaziksi karistamisele kohaldanud tema suhtes

ka karistusjärgset kinnipidamist KarS § 872 lg 2 alusel. Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsusega

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-10 tunnistati karistusseadustiku § 872 lg 2

põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Üldkogu leidis, et KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse

kinnipidamise eeldused pole ühelt poolt piisavalt määratletud ja teiselt poolt pole sellisel kujul

toimuv vabadusevõtmine õigustatav ühegi PS § 20 lg-s 2 toodud vabaduse võtmise alusega. Seetõttu

on KarS § 872 lg 2 vastuolus PS § 20 lg-ga 2 ja § 23 lg-ga 1 ning tunnistati kehtetuks. Tulenevalt

Riigikohtu üldkogu ülalmärgitud otsusest ja juhindudes PS § 152 lg-st 1, KrMS § 361 p-st 7 ning §-st

363 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 15. oktoobri 2010. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 4. mai 2011. a kohtuotsused G. Kaziksi suhtes KarS § 872 lg 2 alusel karistusjärgse

kinnipidamise kohaldamise osas.

13. Ülejäänud osas jätab kriminaalkolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata ning

G. Kaziksi kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

III

14. G. Kaziksi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

306 euro ja 82 sendi suuruses summas, sealhulgas käibemaks 51 eurot ning 14 senti. Taotluse

kohaselt on kaitsjal määruskaebuse koostamiseks aega kulunud 8 pooltundi ja selle alusel saadud

summa on korrutatud koefitsendiga 2, kuna tegemist on süüdistusega esimese astme kuriteos.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tõsiseltvõetav kaitsja väide, et tal kulus kaheksa pooltundi

vähem kui kolmelehekülje pikkuse ja apellatsioonikaebuses esitatud väidete kordamisel põhineva

kassatsiooni koostamisele asjas, kus ta on süüdistatavat kaitsnud ka ringkonnakohtus. Võttes arvesse

kaitsja

selgitusi

ja

hinnates

tehtud

töö

mahtu

ning

kriminaalasja

keerukust,

leiab

kriminaalkolleegium, et taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt ja tuleb juhindudes riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 22 lg-st 7 ja § 22 lg-st 1 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsuse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ punktidest

2 ja 16 rahuldada kahe kolmandiku osas (ca 5 pooltundi) summas 204 eurot ja 55 eurosenti. Vastavalt

KrMS § 180 lg 1 ja § 189 lg 2 ning RÕS § 25 alusel mõistab kriminaalkolleegium nimetatud

menetluskulud G. Kaziksilt riigi kasuks välja.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe