3-2-1-75-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-75-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. oktoober 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

M. P ja L. P hagi E. L ja E. L vastu L. P ülalpidamiseks elatise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-4965

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. L ja E. L ühine kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

575 eurot 20 senti (9000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad M. P (isikukood xxxxxxxxxxx) ja L. P (xxxxxxxxxxx),

esindaja advokaat Mariann Tusti

Kostjad E. L (isikukood xxxxxxxxxxx) ja E. L (isikukood

xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Nigul Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2010. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-07-

4965 muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu E. L ja E. L kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt 31. jaanuaril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis)

eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. P (hageja) esitas 7. veebruaril 2007 E. L (kostja I) ja E. L (kostja II) vastu hagi, milles palus

mõista kostjatelt solidaarselt nende alaealise lapselapse L. P (laps) ülalpidamiseks välja 2000 krooni

kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sündis 12. septembril 2003 hageja ja kostjate poja E L ühine laps.

Politsei pidas lapse isa 24. septembril 2003 kinni ja tema vastu alustati kriminaalmenetlust. 1. juunil

2004 esitas hageja lapse isa vastu hagi, milles palus lapse ülalpidamiseks välja mõista elatise.

25. jaanuari 2005. a kohtuotsusega mõisteti lapse isalt lapse ülalpidamiseks välja elatis 2000 krooni

kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohtuotsuse põhjenduse kohaselt viibis lapse isa vahi all,

mistõttu tal ei olnud sissetulekut, kuid talle kuuluvad kaks korterit, sõiduauto ja garaažiühistu osak,

st tal on olemas vara, mille arvel elatist maksta. Lapse isa tunnistati 19. oktoobri 2004. a otsusega

kriminaalasjas nr 1-1017/04 kuriteos süüdi ja teda karistati 14-aastase vangistusega. Pärast

kriminaalasjas kohtuotsuse tegemist kinkis lapse isa kogu oma vara kostjatele. Elatise otsuse kohta

alustatud täitemenetluses on hageja saanud kostjalt kokku üksnes 45 505 krooni 32 senti. Kostja I on

maksnud hagejale kokku 5000 krooni. Kostjad on lapse isapoolsed vanavanemad, kes peavad

perekonnaseaduse (PKS) § 65 järgi oma lapselast ülal pidama. Lapse isa on kogu oma vara kinkinud

kostjatele, et vabaneda kohtuotsuse alusel elatise maksmise kohustuse täitmisest.

Hagejal kulub lapse ülalpidamiseks keskmiselt 4404 krooni kuus. Hageja töötasu on keskmiselt

4000 krooni kuus. Hageja saab peretoetust 300 krooni kuus.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate arvates ei ole alust mõista

neilt elatist välja, sest kohtuotsusega on elatis välja mõistetud lapse isalt. Asjaolu, et lapse isalt ei ole

õnnestunud väljamõistetud elatist piisavalt saada, kuna ta viibib kinnipidamiskohas, ei anna alust

mõista elatist välja vanavanematelt. Lapse isa ja kostjad ei ole solidaarvõlgnikud. Vanavanematelt

elatise saamiseks puuduvad PKS §-s 65 sätestatud alused.

Kostjad ei ole võimelised lapselast ülal pidama, kuna nad on pensionärid. Kostja I pension on

4776 krooni kuus ja kostja II pension 4775 krooni kuus. Kostja I hädavajalikud kulutused on

3500 krooni kuus ja kostja II hädavajalikud kulutused 4000 krooni kuus. Kostjale I kuulub kaks

korteriomandit. Kostjatel pole pangalaene, liisingukohustusi, järelmaksu-võlakohustusi. Kostjatel ei

ole väärtpabereid, investeeringuid, ettevõtlustulu ega kapitalitulu. Kostjatel ei ole märkimisväärse

turuväärtusega vallasvara. Säästude arvel täitsid kostjad lapse isa vastu kriminaalasjas esitatud

tsiviilhagi nõude 268 830 krooni.

3. Harju Maakohus jättis 22. veebruari 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vanavanemad, kelle varaline seisund seda võimaldab,

kohustatud PKS § 65 järgi ülal pidama oma alaealist lapselast, kui lapselapsel ei ole vanemaid,

abikaasat või täisealiseks saanud last või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada.

Maakohus tuvastas, et hagejal ja kostjate pojal sündis 12. septembril 2003 tütar, kelle ülalpidamiseks

on Tallinna Linnakohtu 25. jaanuari 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2/30-5154/04 lapse isalt välja

mõistetud elatis 2000 krooni kuus. Tallinna Linnakohtu 19. oktoobri 2004. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-1017/04 mõisteti lapse isa karistusseadustiku § 114 p 5 alusel süüdi ja teda karistati 14-aastase

vangistusega. Kohtutäituri vahendusel on lapse isalt alates 5. oktoobrist 2005 kuni 23. novembrini

2009 laekunud hageja kontole elatisena kokku 45 505 krooni 32 senti. Lapse isa konto väljavõttest

nähtub, et tema kontole laekub raha. Seega ei ole õige hageja väide, et lapse isalt ei ole võimalik

ülalpidamist saada. Hageja on lapse isalt tütre ülalpidamiseks raha saanud. Seega on tegemist

jõustunud kohtuotsuse täitmisel tekkinud raskustega, mis tähendab, et lapse isalt ei ole võimalik

saada elatist kohtuotsusega väljamõistetud suuruses. See asjaolu ei saa olla aluseks mõista elatis

PKS § 65 alusel välja vanavanematelt. Samuti ei ole hageja nõue põhjendatud ka seetõttu, et hagi

rahuldamise korral oleks elatis välja mõistetud samal ajal kolmelt isikult, mis ei ole kooskõlas

seaduse mõttega. Kuna hagi jääb rahuldamata, sest lapse isalt laekub elatis, ei ole vaja vanavanemate

varalist seisundit hinnata.

Maakohus selgitas lisaks, et elatisabi seaduse (ElatisAS) § 2 lg 1 järgi on õigus elatisabi saada

alaealisel lapsel, kelle vanem ei täida ülalpidamiskohustust või ei tee seda PKS § 61 lg-s 4 nõutavas

ulatuses.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. detsembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis

kummaltki kostjalt 7. veebruarist 2007 kuni 30. juunini 2010 hageja kasuks ja 1. juulist 2010 kuni

lapse täisealiseks saamiseni lapse kasuks lapse ülalpidamiseks välja 500 krooni kuus. Menetluskulud

jättis ringkonnakohus poolte enda kanda.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt tuleb enne 1. juulit 2010 nõutava elatise väljamõistmisele

kohaldada varem kehtinud perekonnaseadust ja mõista elatis kuni 1. juulini 2010 välja hageja kasuks

ning alates 1. juulist 2010 saab elatise välja mõista kehtiva perekonnaseaduse järgi lapse kasuks ning

laps tuleb seetõttu kaasata hagejana menetlusse.

Enne 1. juulit 2010 reguleeris vanavanemalt lapselapsele elatise väljamõistmist PKS § 65, mille

kohaselt olid vanavanemad, kelle varaline seisund seda võimaldas, kohustatud ülal pidama oma

alaealist lapselast, kui lapselapsel ei ole vanemaid, abikaasat või täisealiseks saanud last või kui

nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada. Kehtiva PKS § 96 ja § 105 järgi on ülalpidamist

kohustatud andma mh ka teise astme ülenejad sugulased. Sarnaselt enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS §-le 65 tuleb ka kehtiva PKS §-de 99 ja 102 kohaselt elatise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda

lapse vajadustest ja ülalpidamiskohuslase varalisest seisundist.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 65 järgi saab

vanavanematelt elatist nõuda vaid juhul, kui lapsel puuduvad mõlemad vanemad või kummaltki

vanemalt ei ole võimalik elatist saada. Samuti ei ole õige maakohtu seisukoht, et kohtutäituri

vahendusel lapse isalt elatise osaline laekumine annab põhjust jätta hagi rahuldamata. Asjaolu, et

lapse vanem on elus, ei taga alati lapsele ülalpidamist. Samuti ei pruugi ühe vanema pingutustest

lapse vajadustele vastavaks ülalpidamiseks piisata. Kõnealuse sätte sõnastuses mitmusele viitava

sõnaga "nendelt" ei peeta silmas mitte mõlemat vanemat, vaid väljendatakse mitmust sättes toodud

subjektide loetelu tõttu. "Nendelt" väljendab olukorda, kus piisavat elatist ei ole võimalik saada

ükskõik kummalt vanemalt, abikaasalt ega täisealiseks saanud lapselt.

Kohtule esitatud tõendite kohaselt on lapse isalt kohtutäituri vahendusel laekunud 5. oktoobrist 2005

kuni 23. novembrini 2009 kokku elatist 45 505 krooni 32 senti, sh 33 200 krooni 2005. aastal, 2006-

2008 ei ole hagejale raha laekunud ning 2009 on laekumised olnud ebaühtlased ja enamikul juhtudel

alla elatise miinimumsuurust. Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 kui kehtiva PKS § 96 mõtte

kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse

ülalpidamiseks piisav. Kuna lapse isa kannab pikaajalist vanglakaristust, mille pikkus katab enamiku

lapse ülalpidamise kohustuse ajast, esitas hageja õigesti elatise nõude lapse vanavanemate vastu.

Tegemist on kestva olukorraga, kus lapsel ei ole võimalik isalt toimetulekuks vajalikus ulatuses

ülalpidamist saada. Maakohtu seisukoht, et hagejal võiks abi olla elatisabi seadusest, on ekslik, kuna

ElatisAS § 3 lg 2 järgi saab riigilt lapsele elatist üksnes 90 päeva jooksul. Samuti ei saa lapse õigust

saada ülalpidamist seada sõltuvusse vanglakaristust kandva isa soovist või võimalustest karistuse

kandmise ajal sissetulekut teenida. Vangistusseaduse § 37 lg 5 sätestab, et kinnipeetava rakendamine

tööle võib toimuda üksnes kinnipeetava nõusolekul. Sama seaduse § 38 lg 1 kohaselt sõltub

kinnipeetu tööga kindlustamine asjaoludest, mida viimane ei saa mõjutada.

Kostjad on võimelised lapse ülalpidamises osalema. Kostja I saab pensioni 4776 krooni ja kostja II

4775 krooni kuus. Arvestades kostjate vajalikke kulutusi, jääb kostjal I vaba raha 876 krooni kuus ja

kostjal II vähemalt 1175 krooni kuus. Seega on kumbki kostja suuteline maksma lapselapse

ülalpidamiseks 500 krooni kuus. Mh tuleb arvestada asjaoluga, et kostjatel on igapäevaste kulutuste

kõrval olnud võimalik kanda 2009. aasta jooksul poja vangla arvelduskontole üle 8500 krooni.

Ka vanavanemate elatise maksmise kohustuse üle otsustamisel peavad lapse huvid olema tähelepanu

keskmes (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 65 ja kehtiva PKS § 123). Seadusandja selline tahe on

seletatav ülalpidamiskohuslaste kohustusega hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja

arenguks vajaliku elatise. Ülalpidamiskohuslase ülesanne lapse eest hoolitseda tähendab ühtlasi ka

seda, et ülalpidajal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses, et

tulla toime elatise maksmise kohustusega. Kui kaaluda kõnealusel juhul lapse huvi saada kostjatelt

ülalpidamist ning kostjate huvi säilitada praegust sissetuleku jaotust, mille järgi katab kostja I üksi

mõlema kostja toidukulud ja mõlemal kostjal kulub pensionist märkimisväärne osa riigi ülalpidamisel

olevale vanglakaristust kandvale pojale raha andmiseks, siis tuleb eelistada alaealise lapse huve, kes

ei saa ise oma vajaduste rahuldamiseks midagi ette võtta ning kelle põhivajaduste rahuldamine sõltub

täielikult ülalpidamiskohuslastest, sh kostjatest.

Erinevalt kehtiva PKS § 101 lg-st 1 ei sätestanud enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadus

vanavanematelt elatise väljamõistmise puhuks miinimumsummat, millele väljamõistetav elatis pidi

vastama. Kehtiv perekonnaseadus elatise miinimumsuuruse osas kohustatud subjektidel vahet ei tee

ja näeb § 101 lg-s 1 kõigi ülapidamiskohuslaste osas ühtviisi ette nõude, et elatis alaealisele lapse ei

tohi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Õigustus mõista

kostjatelt alates 1. juulist 2010 välja elatis väiksemas summas kui seaduses ettenähtud elatise

miinimumsuurus tuleneb kehtiva PKS § 102 lg-st 1, mille järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest

selles ulatuses, milles ta ei ole enda muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma

teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt nii enne 1. juulit 2010

kehtinud kui ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning määras valesti elatissuhte pooled.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et vanavanematelt saab elatise välja mõista ka juhul, kui lapse isa on

ülalpidamiskohustust rikkunud ja lapse isa suhtes tehtud kohtulahendit ei ole täielikult täidetud.

PKS § 106 järgi ei teki vanavanematel vanema asemel asenduskohustust juhul, kui vanemalt on elatis

välja mõistetud, kuid seda lahendit ei ole täidetud. Samuti ei vabane vanem PKS § 102 lg 2 järgi

ülalpidamiskohustusest alaealise lapse vastu ka oma varalise seisundi tõttu.

Ringkonnakohus ei arvestanud asja lahendades kostjate väidet, et ülalpidamiskohustuslased on

õigustatud isiku suhtes kõik kohustatud (osavõlgnikud), st see saab olla üksnes kõigi elusolevate

vanavanemate ühine kohustus. Vajalik on kujundada kohtupraktikat ja võtta seisukoht, kas kõik

kohustatud isikud (vanavanemad) tuleks lapselapsele elatise saamiseks menetlusse kaasata ning kas

neil tekib solidaar- või osakohustus.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Õige ei ole kostjate

seisukoht, et lapse kõik vanavanemad on solidaarvõlgnikud. Kuna lapse isa on jätnud

ülalpidamiskohustuse täitmata, on tema vanemad solidaarvõlgnikud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad peavad lapse vanavanematena lapse ülalpidamiseks elatist

maksma.

11. Kostjate arvates lahendas ringkonnakohus vaidluse vääralt nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel ning sellest tulenevalt määras alates 1. juulist

2010 elatise väljamõistmisel vääralt elatissuhte pooled. Kolleegium sellega ei nõustu.

Riigikohus on varem korduvalt rõhutanud, et kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust

reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, st kui elatisehagi on

esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja

enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva

perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16;

28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-164-10, p 16). Kolleegium ei pea õigeks väljendatud seisukohta muuta. Seega lähtus

ringkonnakohus hagi lahendades õigesti nii enne 1. juulit 2010 kui ka 1. juulil 2010 jõustunud

perekonnaseaduse sätetest.

Õige ei ole ka kostjate väide, et ringkonnakohus määras alates 1. juulist 2010 vääralt elatissuhte

pooled. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise

hagi esitada vanem enda nimel, samuti võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse muutmist

PKS § 61 lg 3 järgi. Alates 1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses sellist eriregulatsiooni enam ei

ole ja ülalpidamist on PKS § 97 p 1 järgi õigustatud saama alaealine laps. Sellest tulenevalt saab

alates 1. juulist 2010 alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab

esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-

11, p 11-12 ja 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12). Ülalmärgitut arvestades

kaasas ringkonnakohus põhjendatult lapse hagejana menetlusse ning rahuldas alates 1. juulist 2010

hagi õigesti lapse kasuks.

12. Kolleegiumi arvates ei ole õige ka kostjate arusaam, et nad ei pea oma lapselapsele elatist

maksma, kuna lapse isalt (kostjate pojalt) on jõustunud kohtuotsusega lapse ülalpidamiseks elatis

välja mõistetud.

13. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 65 järgi olid vanavanemad, kellel varaline seisund seda

võimaldas, kohustatud mh ülal pidama oma alaealist lapselast, kui lapselapsel ei olnud vanemaid,

abikaasat või täisealiseks saanud last või kui nendelt ei olnud võimalik ülalpidamist saada.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et viidatud sätte alusel sai vanavanematelt nende alaealise

lapselapse ülalpidamiseks elatise välja mõista ka siis, kui lapsel on küll vanemad olemas, kuid neilt

või ühelt neist ei ole võimalik piisavalt elatist saada. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid TsMS § 689 lg 5 järgi korrata.

14. Samuti on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kostjatelt saab elatise välja mõista ka kehtiva

perekonnaseaduse järgi, kuid selles osas peab kolleegium vajalikuks ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi muuta ja täiendada.

15. Kehtiva PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme

ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on alaealise lapse vanematel ja vanavanematel lapse

ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme sugulane PKS § 105 lg 2 järgi ülalpidamist

enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad.

Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige

siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada.

16. PKS § 106 lg 1 järgi tekib asenduskohustus eelkõige siis, kui ülalpidamist andma kohustatud

sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest vabastatud. Isik vabaneb PKS § 102

lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist

seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist. Viidatud sätte mõjualast jääb aga PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi välja vanema

kohustus pidada ülal oma alaealist last. Seega ei vabane vanem ka kehva varalise seisundi korral oma

alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna vanem alaealise lapse

ülalpidamise kohustusest PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane, ei saa ka vanavanematel tekkida PKS § 106

lg 1 järgset kohustust pidada vanema asemel ise last ülal, kui vanemal ei ole lapse ülalpidamiseks

piisavalt vahendeid.

17. Kolleegiumi arvates võib vanavanematel oma lapselapse ülalpidamise kohustus tekkida siiski

PKS § 106 lg 2 alusel.

PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase vastu ei ole võimalik

ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada.

Seda sätet vaid grammatiliselt tõlgendades võiks asuda seisukohale, et selles sättes sisalduvad

täiendavad tingimused PKS § 106 lg-s 1 sätestatud asenduskohustuse tekkimiseks. Sellise

tõlgendamise korral tekiks asenduskohustus üksnes juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud

sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest PKS § 102 lg 1 järgi vabastatud ja

selle sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on

ülemäära raske saavutada.

Kolleegiumi arvates ei oleks selline tõlgendus loogiline ega kooskõlas seaduse mõttega. Kui isik on

ülalpidamiskohustusest PKS § 102 lg 1 järgi varalise seisundi tõttu vabanenud, ei ole ta üldse või

osaliselt kohustatud ülalpidamist andma. Seega puudub sellisel juhul vajadus kontrollida lisaks, kas

kohustatud sugulase vastu on võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kas ülalpidamise väljamõistmist

on temalt ülemäära raske saavutada (PKS § 106 lg 2 esimene lause). Seetõttu leiab kolleegium, et kui

esimeses järjekorras ülalpidamist andma kohustatud sugulane on ülalpidamiskohustusest oma varalise

seisundi tõttu PKS § 102 lg 1 järgi vabanenud, tekib järgmisena kohustatud sugulasel PKS § 106 lg 1

järgi asenduskohustus, v.a juhul, kui ka see sugulane on oma varalise seisundi tõttu

ülalpidamiskohustusest vabanenud.

PKS § 106 lg 2 esimeses lauses on aga kolleegiumi arvates sätestatud lisaalused, millal tekib

sugulastel asenduskohustus. Seega tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada nimetatud sätet selliselt, et

sugulasel tekib PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi asenduskohustus ka juhul, kui ülalpidamist andma

kohustatud sugulane ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest PKS § 102 lg 1 järgi

küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise

väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada. Selline tõlgendus on kolleegiumi arvates

kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamisõiguse üldise mõttega. PKS § 106 lg 2 pelgalt

grammatiline tõlgendamine viiks olukorrani, kus vanavanematel tekib küll asenduskohustus

täisealiseks saanud lapse ülalpidamiseks, kuid mitte alaealise lapse ülalpidamiseks, sest vanemad

alaealise lapse ülalpidamise kohustusest PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane. Viimane oleks aga selges

vastuolus alaealise lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttega ega tagaks alaealisele lapsele piisavat

kaitset.

Ülaltoodud põhjustel leiab kolleegium, et vanavanemal võib PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi

tekkida oma alaealise lapse ülalpidamiseks asenduskohustus.

18. Selline asenduskohustus tekib vanavanemal PKS § 106 lg 2 järgi juhul, kui vanema vastu ei ole

võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on vanemalt ülemäära raske

saavutada. Kolleegium leiab, et hoolimata PKS § 106 lg 2 esimese lause mõnevõrra eksitavast

sõnastusest on selle sätte mõtteks tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka

juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole

ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses

sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel

viisil ülalpidamist saada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui

vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude

rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on

elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni,

kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem

ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis

välja mõistetud.

Kolleegium juhib tähelepanu, et PKS § 106 lg 2 alusel täidab järgmise järjekorra sugulane eelmise

järjekorra sugulase kohustuse ning ühes sellega läheb ülalpidamist andnud sugulasele ülalpidamist

saama õigustatud isiku nõue PKS § 106 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi kohustatud sugulase vastu

üle, kui see ei ole vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Seega tekib ülalpidamist

andnud teise järjekorra ülalpidamiskohustuslasel regressinõue esimese järjekorra

ülalpidamiskohustuslase vastu. Sellest tulenevalt on ka vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel

PKS § 106 lg 2 alusel lapselapse ülalpidamise kohustust, õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel

vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale.

19. Praeguses asjas on tuvastatud, et kostjad on lapse vanavanemad. Laps elab emaga. Tallinna

Linnakohtu 25. jaanuari 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2/30-5154/04 on lapse isalt lapse

ülalpidamiseks alates 1. juunist 2004 välja mõistetud elatis 2000 krooni kuus kuni lapse täisealiseks

saamiseni. Lapse isa kannab 14-aastast vanglakaristust. Kohtutäituri vahendusel on lapse isalt alates

5. oktoobrist 2005 kuni 23. novembrini 2009 laekunud hageja kontole elatisena kokku 45 505 krooni

32 senti, kuigi kohtuotsuse järgi oli lapse isal kolleegiumi arvutuste kohaselt kohustus maksta lapse

ülalpidamiseks 2004. a juunist kuni 2009. a novembrini kokku 132 000 krooni. Seega ei ole lapse

isalt õnnestunud ka täitemenetluse abil lapsele ülalpidamist vajalikus ulatuses saada, sest lapse isal ei

ole vara, mille arvel saaks kohtuotsust täita. Arvestades nimetatud asjaolusid ja ülalmärgitud

põhjendusi, on kostjatel tekkinud PKS § 106 lg 2 järgne kohustus anda lapselapsele lapse isa asemel

ülalpidamist ning ringkonnakohus mõistis õigesti kostjatelt lapselapse ülalpidamiseks välja elatise,

arvestades mh kostjate varalist seisundit (PKS § 102 lg 1).

Põhjendatud ei ole kostjate arusaam, et neilt ei ole õige elatist välja mõista seetõttu, et lapse kasuks

on juba jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud, st on olemas täitedokument, mida on ka

osaliselt täidetud, ning kostjatelt elatise väljamõistmise korral tekib ka teine täitedokument sisuliselt

sama kohustuse täitmiseks. Kolleegium selgitab, et kuna vanavanemad täidavad PKS § 106 lg 2 järgi

vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse

vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus

täidetuks. Täitemenetluse seadustiku § 48 p 2 järgi lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku

dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Kolleegiumi arvates

saab kohtutäitur lõpetada viidatud sätte alusel täitemenetluse ka osaliselt, s.o osas, milles

vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse.

20. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et PKS § 106 lg 2 järgne vanavanemate kohustus anda oma

lapselapsele ülalpidamist käib lapse kõigi elusolevate vanavanemate kohta ning et neil kõigil tekib

osavastutus, märgib kolleegium järgmist.

Iseenesest on õige kostjate arusaam, et vanavanematel ei teki lapselapse ülalpidamisel

solidaarkohustust. Mitu sama astme sugulast täidavad PKS § 105 lg 3 järgi ülalpidamiskohustust

osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema

sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku

vahelisi suhteid. Viidatud sätte järgi vastutavad esmalt lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse

täitmise eest osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Kui ühe vanema asemel täidavad

lapse ülalpidamise kohustust järgmise järjekorra kohustatud sugulased, s.o vanavanemad, siis peavad

ka nemad pidama lapselast ülal osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile ning nad

vabanevad ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd nende varaline seisund ei võimalda neil

PKS § 102 lg 1 mõttes lapsele ülalpidamist anda.

Kolleegium ei nõustu kostjate käsitusega, et osavõlgnikeks PKS § 105 lg 3 mõttes on praeguses asjas

lapse kõik vanavanemad. Kuna lapse üks vanem peab praeguses asjas last vastavalt oma võimalustele

ülal, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib PKS § 106 lg 2 järgi

sugulussuhteid arvestades vanavanemate asenduskohustus üksnes kostjatel.

21. Ülalmärgitud põhjendustel ei ole alust kostjate kassatsioonkaebust rahuldada, sest

ringkonnakohus mõistis õigesti kostjatelt nende alaealise lapse ülalpidamiseks elatise välja.

Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostjate kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitajate kanda. Menetlusosalisel on käesoleva otsuse

alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest maakohtusse oma

menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik