3-1-1-82-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-82-11

Määruse kuupäev

18. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Ervin Laanemetsa süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2011. a määrus kriminaalasjas

nr 1-09-14860

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ervin

Laanemetsa

kaitsja

vandeadvokaat

Mare

Lauri

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2011. a määrus, millega jäeti Ervin Laanemetsa

kaitsja apellatsioon läbi vaatamata, ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 16. mai 2011. a otsusega tunnistati Ervin Laanemets süüdi KarS § 121 järgi ja teda

karistati rahalise karistusega 100 päevamäära, s.o 537 eurot. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te

1 ja 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kuriteoga tekitatud kahju katteks

mõisteti E. Laanemetsalt G. V.-i kasuks välja 51,13 eurot.

2. E. Laanemets tunnistati süüdi selles, et ta võttis G. V.-i kaelast haardesse, surus ta sõiduauto

kapotile, lõi kannatanut mitmel korral rusikaga näkku ja seejärel mitmel korral peaga vastu

autoklaasi, tekitades kannatanule näomarrastused ja verevalumid ning põhjustades füüsilist valu.

Mõned minutid pärast seda pigistas ja tõmbas ta sõrmedega ninast M. P.-d, seejärel lõi viimast

rusikaga näkku, tekitades sellega kannatanu ülahuule sisemise pinna marrastuse ja põhjustades

füüsilist valu. Kohtu hinnangul ei olnud E. Laanemets nende tegude toimepanemise ajal

hädakaitseseisundis.

3. E. Laanemetsa kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, taotledes Tartu Ringkonnakohtult

maakohtu otsuse tühistamist ja E. Laanemetsa õigeksmõistmist. Apellant leidis, et maakohtu

järeldused hädakaitseseisundi puudumise kohta on ebaõiged. Vägivald G. V.-i vastu oli õigustatud H.

K. vastu suunatud ründe lõpetamiseks. H. K. on ka ise kinnitanud, et ootas selleks kõrvalist

sekkumist. Kaitsjale jäi kohtuotsusest arusaamatuks, miks on kohus tõenditena eelistanud

vägivallatsenud nooruki ning tema sõprade ütlusi süüdistatava ja teiste tunnistajate ütlustele. M. P.

ründamise kohta märkis apellant, et kannatanu oli süüdistatava suhtes vaenulikult meelestatud. Samas

oli sündmuskohale kogunenud või kogunemas veel kannatanu tuttavaid. Kuna kannatanu käitumine

selles olukorras oli ettearvamatu, tuleb E. Laanemetsa poolt tema ründamist lugeda samuti

hädakaitseks.

4. Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2011. a määrusega jäeti E. Laanemetsa kaitsja apellatsioon KrMS

§ 326 lg 2 teise lause alusel ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et kuigi

kaitsja argumendid ei olnud õiguslikult asjakohatud, puudus neil varasemas kohtupraktikas

kujunenud seisukohtade valguses perspektiiv. Ringkonnakohus viitas seejuures Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-28-07, 3-1-1-22-08, 3-1-1-7-11 ja 3-1-1-

26-11.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. E. Laanemetsa kaitsja vandeadvokaat Mare Laur esitas ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu määrus on vastuolus PS § 24 lg-s

5 sätestatud kaebepõhiõiguse ja kriminaalmenetluse põhimõtetega, sest olukorras, kus apellatsiooni

sisuliselt läbi ei vaadata, on süüdistatav sisuliselt jäetud kaebeõigusest ilma. Selline erand võiks olla

lubatav üksnes ilmselgelt pahatahtlike või õigusliku positsioonita kaebuste suhtes. Arutatavas

kriminaalasjas saanuks kohtu hinnang apellatsiooni perspektiivikuse kohta kujuneda üksnes selle

sisulise läbivaatamise tulemusena, sest apellatsioon ei ole õiguslikult ilmselt puudulik, vaid selles

vaidlustatakse olulisel määral maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid. Kaitsja hinnangul on jätnud

põhjendamatult arvestamata süüdistatavat õigustavad tunnistaja ütlused. Samuti on jäetud

põhjendamatult tuvastamata hädakaitse. Ringkonnakohtu määruses toodud viiteid Riigikohtu

lahenditele peab kaitsja asjakohatuteks, sest need ei käsitle apellatsioonis tõstatatud küsimusi.

6. Prokuröri vastuses taotletakse kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist.

Prokurör leiab, et E. Laanemetsale tagati õigus õiglasele kohtumenetlusele ka apellatsioonikohtus,

sest tal oli apellatsiooni esitamise võimalus. Ringkonnakohtu pädevusse kuulub aga apellatsiooni

perspektiivikuse hindamine. Prokuröri hinnangul hindas maakohus arutatavas asjas tõendeid

kogumis, jõudes põhjendatult järeldusele, et E. Laanemets ei olnud talle süüksarvatud tegusid toime

pannes hädakaitseseisundis. Kuna apellatsioonis ei esitatud asjaolusid, millele maakohus oleks jätnud

hinnangu andmata, oli ringkonnakohtus apellatsiooni perspektiivituse tuvastamine lubatav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema

kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina.

Erandit sellest põhimõttest kujutab KrMS § 326 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus jätta

apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda

apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult

asjakohased (nt on need suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele) või mille väited on küll

õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad

kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on

perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt süüteo õigusliku kvalifikatsiooni

või karistuse liigi või määra osas) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5, 27.

aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8, 3. juuni 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-43-11, p 6, 4.

augusti 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-64-11, p 6 ja 22. septembri 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-71-11,

p 6).

8. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga selles, et käesolevas kriminaalasjas ei olnud

ringkonnakohus õigustatud jätma apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata.

Süüdistatava kaitsja esitas apellatsioonis sisulised tõenditele antud hinnangut ja süütegude õiguslikku

hindamist puudutavad väited, tuues esile tõendite hindamisega seotud menetlusõiguslikke probleeme,

mis võisid mõjutada kriminaalasjas tehtud otsust. Nende väidete ilmse põhjendamatuse kohta ei

saanud ringkonnakohus teha otsustust eelmenetluses, asja sisuliselt arutamata, vaid pidi kujundama

kaalutletud seisukoha kohtumenetluse poolte vahetu ärakuulamise põhjal KrMS 11. peatükis

sätestatud korda järgides. Tõendi usaldusväärsusele saab hinnangu anda üksnes seda uurides ja

kõrvutades teiste kogutud tõenditega. Alles tõenditele antava hinnangu tulemusel saab kohus

kujundada õigusliku seisukoha, muuhulgas otsustada, kas koosseisupärane käitumine võis olla

õigustatud.

9. Ringkonnakohtu määruse põhiosas viidatakse mitmele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

varasemale lahendile (asjades 3-1-1-28-07 p-d 7-10, 3-1-1-22-08 p 8, 3-1-1-7-11 p 12 ja 3-1-1-26-11

p-d 13-16), millest nähtuvat kaitsja apellatsiooni perspektiivitus. Kriminaalkolleegium märgib, et

need viited ei ole arutatava kriminaalasja kontekstis asjakohased. Asjas nr 3-1-1-28-07 käsitletakse

teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja küsimust sellest, millal on tervisekahjustuse tekitamine

käsitatav lõpuleviidud teona - sellel küsimusel ei ole apellatsiooni väidetega mingisugust puutumust.

Asjas nr 3-1-1-22-08 kriminaalkolleegiumi seisukohana märgitu puudutas üksnes selle konkreetse

kohtuasja kontekstis tõenditele antud hinnangut, ega ole ülekantav arutatavale asjale. Asjades nr 3-1-

1-7-11 ja 3-1-1-26-11 hädakaitse kohta märgitule oleks olnus asjakohane viidata üksnes siis, kui

apellatsioonis oleks tõstatatud ainult küsimus E. Laanemetsa käitumise võimalikust õigustatusest

hädakaitsega, mitte aga ka tõendite hindamisest.

10. Käesoleva otsuse punktides 7-9 märgitu tõttu ei saa E. Laanemetsa kaitsja apellatsiooni lugeda

KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja selle läbi vaatamata jätmine

KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel on käsitletav KrMS § 339 lg-s 2 toodud kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st ja § 362 p-st 2, rahuldab

Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni

2011. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris