3-4-1-15-11 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-15-11

Otsuse kuupäev

12. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Henn Jõks, Ott Järvesaar, Lea

Kivi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Swedbank Liising AS-i ja Tambet Toomela kaebus Tallinna

Transpordiameti 19. septembri 2009. aasta ümberpaigutamise

akti nr 075835 tühistamiseks

Menetluse alus

Tallinna Halduskohtu 23. mai 2011. aasta otsus haldusasjas

nr 3-09-2352

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olnuks kuni 30. juunini 2011 kehtinud

liiklusseaduse § 202 lõike 7 esimene lause.

2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olnuks kuni 30. juunini 2011 kehtinud Vabariigi

Valitsuse 27. augusti 2002. aasta määrus nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või

politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja

määrad“.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tambet Toomela parkis 19. septembril 2009. aastal Swedbank Liising AS-ile kuuluva sõiduauto

Tallinnas Lootsi 7 kinnistule piirkonda, kuhu olid püstitatud sundteisaldamist lubavad liiklusmärgid.

Tallinna Transpordiameti ametnik koostas teisaldusakti, mille järel OÜ Tavel Invest teisaldas sõiduki

AS-i Ühisteenused hallatavasse parklasse Tallinnas Suurtüki 12. Samal päeval tasus kaebaja T.

Toomela sõiduki valduse tagasisaamiseks AS-ile Ühisteenused Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002.

aasta määruse nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning

seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“ (määruse) alusel määratud teisaldus-

ja hoiukulud 420 krooni.

2. T. Toomela ja Swedbank Liising AS esitasid kaebuse Tallinna Transpordiameti 19. septembri 2009.

aasta ümberpaigutamise akti nr KR075835 tühistamiseks ja T. Toomela ka selle tagasitäitmise

kohaldamiseks. Tallinna Transpordiamet vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS

3. Tallinna Halduskohus rahuldas T. Toomela kaebuse täielikult alternatiivnõude osas ja Swedbank

Liising AS-i kaebuse osaliselt, tunnistades õigusvastaseks ja tühistades vaidlustatud akti osas, millega

T. Toomelalt mõisteti välja teisaldus- ja hoiukulud 420 krooni. Ühtlasi jättis kohus kohaldamata ja

tunnistas põhiseaduse vastaseks kuni 30. juunini 2011. aastal kehtinud redaktsioonis liiklusseaduse

(LS) § 202 lõike 7 esimese lause ja sama ajani kehtinud Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. aasta

määruse nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal

hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“.

4. Kohus leidis, et LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määruse normid on

asjassepuutuvad normid põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 ning

halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lõike 10 tähenduses. Õigusvastaselt teisaldus- ja hoiukulude

hüvitamise nõudmine riivab kaebaja põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust ja

PS §-st 113 tulenevat põhiõigust, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse

maksed sätestab seadus. LS §-s 202 ja määruses sätestatud kohustus tasuda sõiduki teisaldus- ja

hoiukulud on vaadeldav avalik-õigusliku rahalise kohustusena PS § 113 tähenduses. LS § 202 lõike 7

esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus ei vasta formaalse põhiseaduspärasuse nõudele, kuna

määruse aluseks olev volitusnorm ei ole kooskõlas seadusereservatsiooni põhimõttega. LS § 202

lõike 7 esimene lause ei sea Vabariigi Valitsusele mingeid piiranguid määrade kehtestamisel ega anna

tasu arvestamise aluseid. Seetõttu on norm põhiseadusega vastuolus.

Tallinna Halduskohtu otsus saabus 23. mail 2011. aastal Riigikohtusse.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

5. Riigikogu põhiseaduskomisjoni hinnangul olid LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel

kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus.

PS § 113 kehtestab seadusereservatsiooni avalik-õiguslike maksete kehtestamiseks. Lisaks sätestab

PS § 4 võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte. Rahalise kohustuse nimetus õigusaktis ei

oma PS §-s 113 reguleeritud avalik-õigusliku kohustuse määramisel tähendust. Liiklusseaduse

üldisest eesmärgist ja sõiduki teisaldamise alustest tuleneb, et sõidukid teisaldatakse avalikes huvides

ning teisaldamis- ja hoiukulude tasumise kohustuse eesmärk on riigi või kohaliku omavalitsuse

avalikes huvides sooritatud toimingu kulude katmine. Seetõttu tuleb seda rahalist kohustust vaadelda

kui avalik-õiguslikku tasu, täpsemalt riikliku lõivuna PS § 113 tähenduses.

LS § 202 lõike 7 esimene lause annab sõiduki teisaldamis- ja hoiukulude kui rahalise kohustuse aluse

ning delegeerib vastava kulu hüvitamise korra ja määrade kehtestamise Vabariigi Valitsusele.

Delegatsiooninorm ei sisalda mingit diskretsiooni ulatust. Kuna LS § 202 lõige 7 sätestab sõiduki

teisaldamis- ja hoiukulude tasumise kohustuse, aga ei määra kindlaks selle kohustuse nõutavaid

elemente, on säte vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole seetõttu

formaalselt põhiseaduspärane. LS § 202 lõike 7 esimese lause põhiseadusvastasuse korral on

põhiseadusvastane ka selle normi alusel antud määrus.

6. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus

olid põhiseadusvastased.

PS § 113 eesmärgiks on, et kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes

Riigikogu vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. Sõiduki teisaldamise ja hoidmise

kulude hüvitamine on avalik-õiguslik rahaline kohustus, sest seda tuleb maksta avalik-õiguslikus

suhtes ehk haldustoimingu eest. Tasu avalik-õiguslikkust kinnitab ka asjaolu, et tasu määratakse

õigusaktiga ning seda võib nõuda üksnes õigusaktis nimetatud isik.

Vabariigi Valitsus

7. Vabariigi Valitsus ei pidanud oma arvamuse esitamist vajalikuks olukorras, kus arvamuse esitasid

ka kolm ministrit.

T. Toomela ja Swedbank Liising AS

8. T. Toomela ja Swedbank Liising AS-i hinnangul olid LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel

kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus.

T. Toomela ja Swedbank Liising AS leiavad, et vaidlustatud normid ei ole kohtuasjas

asjassepuutuvad, kuna Tallinna Transpordiametil ei ole õiguslikku pädevust sõidukeid teisaldada.

Kohus pidanuks teisaldusakti tühistama ja otsustama tagasitäitmise juba ameti pädevuse puudumise

tõttu. Teisaldamise akt on haldusakt. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on

õiguspärane, kui selle on andnud pädev haldusorgan. Kohalikule omavalitsusele ei ole

liiklusjärelevalveõigust ette nähtud.

LS § 201 ja § 202 on omavahel loogilises seoses seeläbi, et LS § 202 põhieesmärgiks on ette näha

sõiduki suhtes võetavad meetmed puhuks, kui sõiduki juht on juhtimiselt kõrvaldatud, mis on

tulenevalt LS § 201 lõikest 1 järelevalveõigusega ametiisiku otsus. Seda sõltumata asjaolust, et

LS § 202 lõige 2 sätestab täiendavad asjaolud, mil võib sõiduki teisaldada. LS § 46 lõike 1 alusel on

järelevalveõigusega ametiisikud politseiametnikud, abipolitseinikud ja piirivalveametnikud. Ka

parkimine on liiklusseadusega reguleeritud liiklusõiguse instituudiks, mis tähendab, et parkimise

järelevalvet võivad teha vaid liiklusjärelevalveõigusega ametiisikud.

Kohalikule omavalitsusele ei anna teisalduspädevust LS § 2 lõige 4, mille kohaselt korraldab

omavalitsus liiklust ja tagab liiklusohutuse oma haldusterritooriumil. Tegemist on programmilise

sättega nagu ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõige 1, mille kohta on Riigikohus

võtnud seisukoha, et sellest ei tulene kohalikule omavalitsusele pädevust omandipõhiõigust piirata.

Kohaliku omavalitsuse teisalduspädevus ei tulene ka LS § 7468 lõikest 3 tulenevast õigusest

parkimisega seotud väärteoasju kohtuväliselt menetleda – valesti parkijate vastutusele võtmine on

teist laadi pädevus kui põhiõiguste piiramine sõiduki teisaldamisega. Ka LS § 50 lõige 3, mis annab

teeomanikule õiguse liiklust häirivalt või ohustavalt pargitud sõiduki ümber paigutada valvega

hoiukohta, ei andnud praegusel juhul omavalitsusele teisaldamispädevust, kuna sõiduk teisaldati

üksnes LS § 201 lõike 2 punkti 4, mitte punkti 1 alusel. LS § 501 lõike 3 teine lause reguleerib üksnes

parkimisjärelevalve tegemise, parkimistasu maksmise kontrollimise ja viivistasu määramise üle

andmist halduslepingu alusel eraõiguslikule juriidilisele isikule ega ole pädevusnorm põhiõiguste

piiramiseks.

Tallinna Transpordiamet

9. Tallinna Transpordiameti seisukoha järgi oli LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel

kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus.

PS § 113 eesmärk on hõlmata kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Sõiduki valvega hoiukohta

toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud tekivad avalik-õiguslike suhete realiseerimise

käigus, mistõttu on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. Need kulud tuleb sätestada

seadusega. Tallinna Transpordiameti hinnangul ei kaasne vaidlustatud sätete põhiseaduse vastaseks

tunnistamisega kohustust tagastada juba tasutud sõiduki valvega hoiukohta toimetamise ja seal

hoidmise ja valvamise kulud.

Õiguskantsler

10. Õiguskantsleri hinnangul olid LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus

põhiseadusega vastuolus.

LS § 202 lõike 7 esimene lause ja määrus on asjassepuutuvad, kuna tasu, mille kaebaja pidi maksma

sõiduki ümberpaigutamise akti alusel, on sätestatud määruse §-s 1, ning selle määruse kehtestamise

aluseks on LS § 202 lõike 7 esimene lause. Nende normide põhiseaduspärasuse korral pidanuks

Tallinna Halduskohus lahendama kaebuse teisiti.

PS §-st 113 tuleneb isiku subjektiivne õigus riigi vastu, mida võib nimetada üldiseks

maksupõhiõiguseks ja mille kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused. Kuigi

määruse § 2 lõige 1 näeb ette sõiduki hoiukohta toimetamise ning hoidmise ja valvamise eest

tasumise ettevõtjale, on teisaldamiskulude tasumine osa avalik-õiguslikust suhtest. Seda seetõttu, et

sõiduki teisaldamine kui haldusülesande täitmine tuleb tervikuna omistada teisaldamisakti teinud

avaliku võimu kandjale, sõltumata ülesande täitmisel allhanke korras erafirmade abi kasutamisest.

Seega on tegemist avalik-õigusliku tasuga PS § 113 mõttes. Seadus riivab PS § 113 kaitseala juhul,

kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi, ja määrus juhul, kui

määrab kindlaks maksusuhte elemendi. Kuna avalik-õigusliku tasu suurus on reguleeritud

liiklusseaduse alusel antud määruses, mitte seaduses endas, riivavad vaidlusalused sätted PS §-s 113

sätestatud õigust.

Üksnes juhul, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks

diskretsiooni ulatuse, võib avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine

täitevvõimule olla lubatav. Sõiduki teisaldamise, valvega hoiukohas hoidmise ja valvamise kulude

varieeruvast iseloomust tulenevalt võib olla õigustatud nende avalik-õiguslike rahaliste kohustuste

kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule. Selle eesmärgiks on tagada kiirem reageerimine

muutuvatele turuoludele. LS § 202 lõike 7 esimene lause ei sisalda kulude alam- või ülemmäärasid

ega anna muid juhiseid ega raame, millest lähtudes või mida arvestades peaks Vabariigi Valitsus

avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi sätestama. Seega ei ole säte piisavalt määratletud ega täida

PS §-st 113 tulenevaid nõudeid volitusnormile. Järelikult ei vasta LS § 202 lõike 7 esimene lause

formaalse põhiseaduspärasuse tingimustele ja on seega põhiseadusega vastuolus.

Määrus on põhiseadusega vastuolus, kuna selle aluseks olev norm on põhiseaduse vastane.

Justiitsminister

11. Justiitsministri hinnangul on LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus

põhiseadusvastased.

Vaidlustatud normid on asjassepuutuvad, sest nende põhiseadusvastasuse korral on kaebaja sõiduki

teisaldamisega seotud tasude võtmine õigusvastane ja need tuleb tagastada. LS § 202 lõike 7 esimese

lause alusel antud määrus riivab isiku omandipõhiõigust, samuti PS § 113.

Delegatsiooninormist tuleneb, et avalik-õigusliku järelevalvemeetme rakendamise kulud tuleb kanda

haldusvälisel isikul. Seega on tegu avalik-õigusliku suhtega, milles käsitletav tasu kuulub PS § 113

kohaldamisalasse. Lisaks riivab tasu nõudmine PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. PS §-st 113

tulenevalt on täitevvõimul keelatud luua uut avalik-õiguslikku rahalist kohustust, PS § 32 näeb ette

omandi valdamise, käsutamise ja kasutamise kitsenduste sätestamise seadusega. Volitusnormi

kehtestamine oli praegusel juhul iseenesest lubatav, kuid volitusnormis tuleb sätestada määrusandliku

volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. Täitevvõimu volitamisel peavad kõik kohustuse olulised

elemendid olema sätestatud seaduses. Liiklusseadus ei näe ette tasude kujunemise põhimõtteid ning

ülem- ega alammäärasid. Seetõttu on volitusnorm liialt üldine, et tagada PS §-st 113 tulenevalt

põhimõtet, et tasu kohustuse ja selle oluliste komponentide kohta peab otsuse tegema seadusandja.

Samuti ei vasta norm omandipõhiõiguse piirangutele kehtestatud põhimõtetele. Riivatud põhiõiguse

seisukohalt oluliste küsimuste sätestamata jätmine on vastuolus olulisuse põhimõttega ja seega

formaalselt põhiseaduse vastane.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister

12. Majandus- ja kommunikatsiooniministri arvates on LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel

kehtestatud määrus põhiseadusvastased.

Vabariigi Valitsuse määrusandlusõigus tuleneb PS § 87 lõikest 6, mille kohaselt annab Vabariigi

Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Üldjuhul on legaalsed spetsiaalse volitusnormi alusel

antud intra legem määrused, milles täpsustatakse seaduste regulatsioone. Vaidlusaluses volitusnormis

ei ole kulude kehtestamise korda ega määrasid reguleeritud, st seadusandja on jätnud täieliku

otsustamispädevuse täitevvõimu organile. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised

kohustused ning see on kooskõlas PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttega. PS §-ga 113

vastuolus oleva volitusnormi alusel antud praeter legem määrused on vastuolus ka PS §-ga 3.

Rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel,

kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni

ulatuse. LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus ei vasta formaalse

põhiseaduspärasuse nõudele.

Rahandusminister

13. Rahandusministri hinnangul ei ole vaidlustatud normid vastuolus PS §-dega 32 ega 113.

Rahandusministeerium hindab vaidlustatud norme lihtsa seadusereservatsiooni põhimõtte järgimise

aspektist PS §-des 32 ja 113 sätestatud õiguste piiramisel. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-

õiguslikud rahalised kohustused. Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks võib lugeda avalike

ülesannete täitmisel haldusvälistele isikutele õiguse üldakti alusel rahalise kohustuse panemist.

LS § 501 lõikes 3 sätestatakse, et kohalik omavalitsus korraldab parkimist vaid oma territooriumi

tasulise parkimise alal. Vaidlusaluse juhtumi asjaoludest selgub, et isiku sõiduk teisaldati LS § 202

lõike 2 punkti 4 alusel kinnistult, kuhu võis parkida OÜ L lubadega. Kuna kaasuses esitatud asjaolude

alusel ei ole võimalik hinnata sõiduki teisaldamise otsustajal vastava pädevuse olemasolu, siis eeldab

Rahandusministeerium, et teisaldatud sõiduk oli pargitud Tallinna tasulise parkimise alal, mitte

eramaa tasulise parkimise alal. Avaliku ülesande täitmisega seotud kulu laekumise koht ei ole tasu

avalik-õigusliku iseloomu tuvastamisel tähtis põhjusel, et tasu kehtestajal on võimalik valida, kas

tasuda teenuse osutajale riigieelarvest või kohustada sõiduki valdajat otse tasu maksma. Valvamise

tasu on seega avalik-õiguslik tasu PS § 113 tähenduses.

Avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise delegeerimine on lubatav tingimusel, kui see

tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. Uue

liiklusseaduse § 92 lõikes 12 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel teisaldajale või hoidjale kulud

hüvitatakse, st avalik-õigusliku tasu suuruse arvestamise alused. Varem kehtinud ja praegu kehtivad

valvamise kulud on leitud samal viisil ja on sama suured, seega viidi liiklusseaduse volitusnorm

kooskõlla volitusnormi alusel kehtestatud määrusega. Valvamise kulu on küll avalik-õiguslik tasu,

kuid selle suuruse määravad eraõiguslikud isikud. Turusituatsiooni arvestamine tagab, et kohaldatav

määr oleks isikuid võimalikult vähe koormav. Riigikogu kehtestab liiklusseaduses valvamise tasu

arvestamise alused, kuid sisuliselt on see tegevus illusoorne ega mõjuta konkurentsitingimustes

selguvat teenuse hinda.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 63 jaotab esemele tehtavad kultused vajalikeks, kasulikeks ja

toreduslikeks. LS § 202 lõike 7 eesmärgipärasel tõlgendamisel on valitsuse diskretsioon piiratud

vajalike kulutuste määrade kehtestamisega. Vajalikuks kulutuseks tuleb pidada ka ettevõtja mõistliku

suurusega ärikasumit, kuna ettevõtjate eesmärk on eelduslikult kasumi saamine. Kehtinud valvamise

tasud vastasid turusituatsioonile ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle antud diskretsiooni.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

14. Kuni 30. juunini 2011. aastal kehtinud liiklusseaduse § 202 lõike 7 esimene lause:

„Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja

valvamise kulud hüvitab selle juht, omanik või valdaja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja

määrades.“

15. Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. aasta määrus nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta

või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“:

„Määrus kehtestatakse „Liiklusseaduse“ § 202 lõike 7 alusel.

§ 1. Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja

valvamise kulude hüvitamise määrad

„Liiklusseaduse“ § 202 lõigetes 1 ja 2 toodud juhtumitel sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või

politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise piirmäärad koos

käibemaksuga on:

1) sõiduki, mille registrimass ei ületa 3500 kg või millel peale juhikoha ei ole

rohkem kui kaheksa istekohta, hoiukohta toimetamine

26 eurot;

2) sõiduki, mille registrimass on üle 3500 kg või millel peale juhikoha on

rohkem kui kaheksa istekohta, hoiukohta toimetamine

42 eurot;

3) punktides 1 või 2 nimetatud sõiduki toimetamine hoiukohta väljastpoolt

asulat ja enam kui 20 km kauguselt

128 eurot;

4) sõiduki, mille registrimass ei ületa 3500 kg või millel peale juhikoha ei ole

rohkem kui kaheksa istekohta, hoidmine ja valvamine

1,28 eurot tunnis,

kuid mitte üle

2,56 eurot ööpäeva

eest;

5) sõiduki, mille registrimass on üle 3500 kg või millel peale juhikoha on

rohkem kui kaheksa istekohta, hoidmine ja valvamine

1,28 eurot tunnis,

kuid mitte üle

3,20 eurot ööpäeva

eest;

6) puksiirauto tellimine

10 eurot.

§ 2. Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja

valvamise kulude hüvitamine

(1) Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja

valvamise eest tasutakse sõidukit hoiukohta või politseiasutusse toimetanud või seal hoidnud ja

valvanud ettevõtjale.

(2) Sõiduki juhile, omanikule või valdajale tagatakse võimalus tasuda lõikes 1 nimetatud ettevõtjale

ööpäevaringselt.

(3) Paragrahvi 1 punktis 6 nimetatud puksiirauto tellimise kulud hüvitatakse vaid juhul, kui

puksiirauto telliti, kuid sõidukit valvega hoiukohta või politseiasutusse ei toimetatud.

§ 3. [Käesolevast tekstist välja jäetud.]

§ 4. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. septembril 2002. a“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Haldusmenetluse kaebajad väidavad, et kohalikul omavalitsusel puudus pädevus teisaldamist

otsustada. Kui teisaldamise akti andnud organil puudus selleks pädevus ja akt on seetõttu tühine

HMS § 63 lõike 2 punkti 3 alusel, siis ei oleks asjassepuutuv LS § 202 lõige 7 ning Riigikohus ei

peaks lahendama praegust põhiseaduslikkuse järelevalve asja. Kuigi Riigikohus ei lahenda

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus põhikohtuasja, hindab kolleegium eeltoodud

põhjendusel kohaliku omavalitsuse pädevust anda teisaldamisakt.

17. LS § 501 lõike 3 esimene ja teine lause sätestasid: „Kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi

tasulise parkimise alal korraldab parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise,

parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 502 sätestatud viivistasu määramise

võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule.“

Nimetatud paragrahv oli pealkirjastatud „Parkimistasu“ ja reguleeris lisaks parkimise järelevalvele

tasulise parkimise ala kehtestamist, tasu maksmist, laekumist ja maksmisest teavitamist. Siiski tuleb

eraldi välja selgitada, mida oli silmas peetud LS § 501 lõike 3 teises lauses sätestatud iga määratluse

all. Mõistet „parkimisjärelevalve teostamine“ tuleb sisustada nõnda, et see ei hõlmaks parkimistasu

maksmise kontrollimist ega viivistasu määramist, kuna need on märgitud eraldi, ning et mõiste ei

oleks sisutühi. Mõisted „parkimistasu maksmise kontrollimine“ ja „viivistasu määramine“ hõlmavad

kõiki tegevusi, mis seostuvad spetsiifiliselt tasulise parkimisega. Seetõttu tuleb „parkimisjärelevalve

teostamist“ mõista laiemalt kui üksnes tasulise parkimise kontrollimise kontekstis. Järelikult tulenes

LS § 501 lõikest 3 kohaliku omavalitsuse pädevus oma territooriumil üldisemalt parkimise

järelevalvet teha. Seega andis haldusakti pädev organ ja Riigikohus saab lahendada

põhiseaduslikkuse järelevalve asja.

18. LS § 202 lõike 7 esimese lause põhiseaduspärasuse hindamiseks peab see norm olema kohtuasjas

asjassepuutuv, st asjas otsustava tähendusega. Isik oli kohustatud sõiduki teisaldamisel selle valvega

hoiukohta toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud tasuma LS § 202 lõike 7 esimese lause

alusel. Selle normi põhiseadusvastasuse korral pidanuks kohus otsustama teisiti kui

põhiseaduspärasuse korral. Järelikult on norm asjassepuutuv.

19. PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed

sätestab seadus. Tegelikult on sätte kaitseala laiem, hõlmates kõiki avalik-õiguslikke rahalisi

kohustusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus nr 3-4-1-10-00, punkt 20). Seega

tuleb riive väljaselgitamiseks tuvastada, kas valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning

seal hoidmise ja valvamise kulude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega.

20. Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks saab pidada niisugust rahalist kohustust, mille

tasumise kohustus tuleneb avalik-õiguslikust suhtest. Praeguses asjas teisaldati sõiduk parkimist

keelava liiklusmärgi eiramise tõttu. Kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse järgi oli liikluse

korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt

kahjustav liiklus (LS § 45 lõige 1). Sellest tuleneb, et liiklust korraldati avalikes huvides. Üheks

liikluse korraldamise viisiks oli liikluskorraldusvahendite paigaldamine. Nõuetest kinnipidamise üle

tehti järelevalvet samuti avalikes huvides. Ka Riigikohtu erikogu on 12. novembri 2002. aasta

määruses nr 3-3-4-7-02 leidnud, et sõiduki teisaldamine on haldusülesande täitmine ning

teisaldamistasu võtja tegutseb haldusülesande täitja nimel (punkt 10). Seega olid järelevalve käigus

tekkinud suhted avalik-õiguslikud. Järelikult olid ka teisaldamisel tekkinud rahalised kohustused

avalik-õiguslikud.

21. Lähtuvalt eeltoodust leiab kolleegium, et sõiduki valvega hoiukohta toimetamise ning seal

hoidmise ja valvamise kulud on avalik-õiguslikud. Seega kuulub nende tasumise kohustus PS § 113

kaitsealasse. Isiku kohustus tasuda sõiduki hoiukohta toimetamise, seal hoidmise ja valvamise kulud

riivas isiku õigust sellele, et avalik-õiguslikud rahalised kohustused sätestatakse seadusega. Riive

õigustamiseks peab see olema formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.

22. Norm on põhiseadusega formaalselt kooskõlas, kui see vastab pädevus-, menetlus- ja

vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele. PS § 113 nõuab, et avalik-

õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

on 19. detsembri 2003. aasta otsuses nr 3-4-1-22-03 märkinud: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste

kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb

rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib

seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste

kehtestamises vms“ (punkt 19). Seega on delegeerimine lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse

iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse.

23. Sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu sõltub turusituatsioonist. Kuigi

menetlusosalised on välja toonud, et kulud on püsinud pikka aega muutumatuna, on siiski

olemuslikult tegemist seesuguse rahalise kohustusega, mille kiire ja paindlik muutmine võib olla

vajalik. Sestap tuleb kulu iseloomu pidada seesuguseks, et selle kehtestamise võib delegeerida

täitevvõimule.

24. LS § 202 lõike 7 esimene lause ega mõni muu norm ei sätestanud sõiduki teisaldamise, hoidmise

ja valvamise kulude alam- ega ülemmäära, samuti mitte kulude arvestamise aluseid. Näiteks kehtivas

liiklusseaduses on samad kulud määratletud otsekulu, kapitalikulu, proportsionaalse osa üldkuludest

ja mõistliku ärikasumi kaudu (liiklusseaduse § 92 lõige 12). Kuna praeguseks kehtetu liiklusseadus ei

näinud täitevvõimule ette piiranguid ega täpsemaid juhtnööre tasu suuruse kohta, oli seadusandja

jätnud määramata diskretsiooni ulatuse. Seetõttu oli LS § 202 lõike 7 esimene lause põhiseadusega

formaalselt vastuolus.

Kuna norm oli põhiseadusega formaalselt vastuolus, puudub vajadus kontrollida selle materiaalset

põhiseaduspärasust.

25. Volitusnormi põhiseadusvastasuse korral on põhiseadusvastane ka selle alusel antud määrus.

Vaidlustatud määrus oli kehtestatud LS § 202 lõike 7 alusel. Järelikult oli määrus põhiseadusega

vastuolus.

26. Lisaks märgib kolleegium, et kaheldav oli ka LS § 202 lõike 3 põhiseaduspärasus. Säte oli

praeguses asjas asjassepuutuv, kuid seda ei vaidlustatud. LS § 202 lõikega 3 nähti ette andmed, mis

tuli märkida teisaldamisakti. Seejuures ei olnud sätestatud kohustust märkida haldusakti andmise

faktilisi asjaolusid, õiguslikku alust ega põhjendusi. Akti põhjendamise vajalikkust isiku põhiõiguste

tagamise seisukohast on viimati hinnanud Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. aasta otsuses asjas

nr 3-3-1-85-10 (punkt 26 jt), asudes selles, praegusele asjale mõneti sarnanevas asjas seisukohale,

et piirang oli vastuolus PS §-ga 14. Kuna normi ei vaidlustatud ja isiku õigused on juba kaitstud

LS § 202 lõike 7 põhiseaduse vastaseks tunnistamisega, ei pea kolleegium vajalikuks täiendavalt

LS § 202 lõike 3 põhiseaduspärasust hinnata.

Märt Rask, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Jüri Põld