3-3-1-56-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-56-11

Määruse kuupäev

12. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Stanislav Kolokolovi (Kolokolov) kaebus Tallinna Vangla

kohustamiseks soetama kaebuse esitajale prillid

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2011. a määrus haldusasjas

nr 3-11-636

Menetluse alus Riigikohtus

Stanislav Kolokolovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Stanislav Kolokolovi määruskaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2011. a määruse haldusasjas nr 3-11-636 resolutsiooni

punkti 1 ja sõnastada see järgmiselt: "Tagastada Stanislav Kolokolovi kaebus." Tallinna

Ringkonnakohtu 20. aprilli 2011. a määruse resolutsioon samas asjas jätta muutmata. Muuta

eelnimetatud kohtumääruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Stanislav Kolokolov esitas Tallinna Vanglale avalduse, milles palus vanglal riigieelarvelistest

vahenditest soetada avalduse esitajale prillid. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja

23. veebruari 2011. a kirjaga nr 1-13/5487 jäeti taotlus rahuldamata, sest vangla hinnangul ei olnud

prillid (arvestades avalduse esitaja silmade olukorda) avalduse esitajale vanglatingimustes

hädavajalikud. Samuti ei ole Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruses nr 330"

"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja

meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord"

riigieelarvest rahastatava meditsiinilise abivahendina prille märgitud (määruse lisa 2). Vangla tagab

prillid vaid meditsiiniliste näidustuste esinemisel maksejõuetutele kinnipeetavatele.

Eelnimetatud vastuse sai S. Kolokolov kätte 25. veebruaril 2011. Vastust kaebaja vaidemenetluses ei

vaidlustanud.

2. S. Kolokolov esitas 7. märtsil 2011. a Tallinna Halduskohtule kohustamiskaebuse, milles palus

kohustada Tallinna Vanglat soetama kaebuse esitajale prillid.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 28. märtsi 2011. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 11 lg 31 p 1 alusel, sest kaebaja ei olnud kinni pidanud seda liiki asjade

eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast (vangistusseadus

§ 11 lg 5).

4. S. Kolokolov esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Tallinna

Halduskohtu 18. aprilli 2011. a määrusega jäeti S. Kolokolovi määruskaebus rahuldamata ja edastati

lahendamiseks ringkonnakohtule.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2011. a määrusega jäeti S. Kolokolovi määruskaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset

menetlust, siis ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatav. Halduskohtu määruses on kaebajale

põhjalikult selgitatud, miks ei saa halduskohus asja menetleda ja mida saab kaebaja ette võtta selleks,

et seadusega sätestatud korras uuesti kohtusse pöörduda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. S. Kolokolov palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses kohtute määrused tühistada.

Määruskaebuses korratakse kaebuses esitatud väiteid ja palutakse aidata prillide saamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. HKMS § 11 lg 4 kohaselt tagastab halduskohus määrusega kaebuse, mille lahendamine ei ole

halduskohtu pädevuses ja näitab võimaluse korral, kuhu peab kaebuse esitaja pöörduma. Riigikohtu

halduskolleegium on 15. detsembri 2010. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-10 (p 9) selgitanud, et

tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist

on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Riigikohtu erikogu on

rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused,

ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt

tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt

Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Tervishoiuteenuse osutamise

või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused

lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus.

8. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks

tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja

ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või

haiguse ägenemist ning taastada tervist. Prillid (läätsed koos raamidega) või kontaktläätsed on

käsitatavad nägemisteravust korrigeerivate meditsiiniliste abivahenditena.

Ka meditsiinilise abivahendi, sh prillide määramise vajaduse tuvastab tervishoiutöötaja. Vanglas

otsustab tervishoiutöötaja nii meditsiinilise abivahendi vajaduse kui ka selle soetamise võimalikkuse

üle riigieelarvelistest vahenditest (vt Korra § 3 lg 2). Tervishoiuteenuse osutamine vanglas hõlmab

kolleegiumi hinnangul seega ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste

abivahendite väljastamise otsustamist.

Käesolevas asjas on vangla keeldunud prillide kui nägemisteravust korrigeeriva meditsiinilise

abivahendi soetamisest nii seetõttu, et prillid ei ole riigieelarvest rahastatavate meditsiiniliste

abivahendite loetelus nimetatud, kui ka seetõttu, et taotleja silmade olukorda arvestades ei ole

tegemist olukorraga, kus prillid oleksid taotluse esitajale vanglatingimustest hädavajalikud. Seega on

meditsiiniosakonna juhataja otsustanud tervishoiuteenuse osutamise vajaduse üle, mis kohtupraktika

kohaselt on käsitatav tervishoiuteenuse osutamisena. Seega on antud juhul vaidlus puhkenud

eraõiguslikus suhtes ning halduskohtul puudub pädevus asja lahendamiseks. Seetõttu ei oma tähtsust

ka asjaolu, kas kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse või mitte. Maakohtusse hagi esitamisele ei

sea vangistusseadus eeldusena varasema kohtueelse menetluse läbimist vanglas.

9. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kohtulahendi õigusliku alusena käsitatava normi

märkimine kohtulahendi resolutsioonis ei ole kohane. HKMS § 25 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 442 lg-te 5 ja 8 järgi lahendab kohus otsuse resolutsioonis selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse põhjendavas osas märgitakse

kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. HKMS § 25 lg-st 8 ja TsMS § 463 lg-st 2 tulenevalt

kohaldatakse otsuse sisu nõudeid ka kohtumäärustele. Seega tuleb kohaldatav õigus, käesoleval juhul

tagastamise õiguslik alus, märkida kohtulahendi põhjendavas osas.

10. Eeltoodule tuginedes ei kuulu S. Kolokolovi määruskaebuse rahuldamisele. Kohtud on kaebuse

tagastanud valel õiguslikul alusel. Kuna halduskohus ei ole pädev asja lahendama, tuleb kaebus

tagastada HKMS § 11 lg 4 alusel. Kolleegium muudab seetõttu halduskohtu määruse resolutsiooni

punkti 1 ja sõnastab selle järgmiselt: "Tagastada Stanislav Kolokolovi kaebus." Tallinna

Ringkonnakohtu 20. aprilli 2011. a määruse resolutsioon samas asjas jätta muutmata. Kolleegium

muudab haldus- ja ringkonnakohtu määruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann