3-2-1-80-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-80-11

Määruse kuupäev

Tartu, 12. oktoober 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

M. K hagi V. K vastu 608 euro 49 sendi (9520 krooni 80 sendi)

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-

10-46890

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Anto Variku

Kostja V. K (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-46890.

2. Saata M. K apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada M. K-le 26. aprillil 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. K (hageja) esitas 22. septembril 2010 Tartu Maakohtusse V. K (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt välja 9520 krooni 80 senti. Lisaks palus hageja jätta menetluskuludena kostja kanda

hagi esitamisel tasutud riigilõivu 1600 krooni ja õigusabina makstud 240 eurot.

Hageja väitel kinnitas Tartu Maakohus 10. jaanuaril 2003 tsiviilasjas nr 2-1943/02 poolte

kompromissi, mille järgi pidi kostja maksma hageja kasuks poolte ühise lapse ülalpidamiseks kuni

viimase täisealiseks saamiseni elatist. Maakohtu 8. jaanuari 2003. a kohtuistungi protokollist nähtub

kokkulepe, et kui kostja maksab hagejale lapse ülalpidamiseks 850 krooni kuus, ei pea hageja

elatiselt tulumaksu maksma. Sellest hoolimata parandas kostja 2010. a-l Maksu- ja Tolliametis

(MTA) tagantjärele 2007. a, 2008. a ja 2009. a tuludeklaratsioonid ja märkis neisse tasutud elatise

selliselt, et MTA esitas hagejale nõude tasuda elatiselt nende aastate eest tulumaksu 7856 krooni

80 senti ja intressi 1664 krooni, s.o kokku 9520 krooni 80 senti. Kostja rikkus tuludeklaratsioone

parandades poolte kokkulepet ja on sellega tekitanud hagejale kahju, mille hüvitamiseks tuleb kostjalt

välja mõista 9520 krooni 80 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Lisaks palus kostja mõista hagejalt

menetluskuludena välja 95 eurot 87 senti.

Kostja väitel peab tulumaksu maksma seaduse järgi elatise saaja ja tulumaksuseadus (TuMS) ei

võimalda tulumaksu maksmise kohustust ümber jagada. Kostjal oli õigus arvata maksustamisperioodi

tulust maha makstud elatis ja hageja pidi sellega arvestama. Kompromissi kinnitava kohtumääruse

ega seda hiljem muutva 6. mai 2010. a otsuse resolutsioonis ei ole ette nähtud, et hagejal ei ole

kohustust maksta elatiselt tulumaksu või et kostjal ei ole õigust maksustamisperioodi tulust elatist

maha arvata. Maakohtu istungi protokollis märgitu ei ole pooltele kokkuleppena siduv.

3. Tartu Maakohus jättis 15. veebruari 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja

kasuks välja 95 eurot 87 senti menetluskulude katteks.

Otsuse põhjenduste järgi tuli hagejal tulumaksuseaduse järgi maksta elatiselt tulumaksu, kuid ta ei ole

elatist oma tuludeklaratsioonides aastatel 2007-2009 kajastanud ega tulumaksu maksnud. Tartu

Maakohtu 10. jaanuari 2003. a määrusest ei nähtu, et pooled leppisid tulumaksu maksmise kohustuse

jagamises kokku teisiti, kui on sätestatud seaduses. Elatiselt makstava tulumaksu tasumise kohustust

võis poolte kokkuleppel ümber jagada omavahelises suhtes. Väär on hageja väide, et pooled leppisid

kohtuistungil kokku, et tulumaksu üldse ei maksta. Samas ei ole kostja väitnud, et tema tasub

tulumaksu. Kohtul ei ole alust mõista tulumaksu kostjalt kahjuhüvitisena välja, sest pooltel ei ole

kokkulepet, mida kostja oleks rikkunud. Kuna kostja esitas tulumaksu tagastamise nõude

tulumaksuseaduse sätetele tuginedes, ei ole tema tegevus õigusvastane ja temalt ei saa kahju

hüvitamist nõuda ka lepinguväliselt.

Kuna asi lahendati lihtmenetluses, võib kohus kindlaks määrata menetluskulude suuruse. Hagi

rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostja õigusabikulud 95 eurot 87 senti välja mõista hagejalt. See kulu

on mõistlikus suuruses ja põhjendatud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks või uue otsusega hagi rahuldada (apellatsioonkaebuses märgitud ilmselgelt

ekslikult: "jätta hagi täies ulatuses rahuldamata").

Apellatsioonkaebuse põhjenduste järgi tuleb kohtuistungi protokolli käsitada allikana poolte

kokkuleppe tõlgendamisel. Samuti tuleb arvestada poolte vahel kehtinud tava ja praktikat. Maakohus

mõistis vääralt hagejalt välja kostja õigusabikulud 95 eurot 87 senti. Kostja esitatud

maksekorralduselt ei nähtu, et kulu kanti selle kohtumenetluse tõttu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus keeldus 28. märtsi 2011. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast ja tagastas selle.

Määruse põhjenduste järgi on tegemist lihtmenetluse asjaga ja maakohus ei ole andnud luba otsuse

edasikaebamiseks. Samuti ei ole maakohus selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või

menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Seetõttu keeldus ringkonnakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebust menetlemast ja

tagastas selle TsMS § 638 lg 4 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha

uue määruse, millega apellatsioonkaebus võetaks ringkonnakohtu menetlusse.

Määruskaebuse põhjenduste järgi ei uurinud kohus piisavalt tõendeid, sh hageja seletusi, ja hindas

vääralt kohtuistungi protokolli, milles sisaldub poolte kokkulepe selle kohta, et hageja ei pea elatiselt

tulumaksu maksma. Samuti ei arvestatud pooltevahelist tava ja praktikat, sh seda, et kostja maksis

kuni 2010. a-ni elatist seda deklareerimata. Tuludeklaratsioone tagasiulatuvalt muutes rikkus kostja

poolte kokkulepet.

Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui mõistis hagejalt kostja õigusabikulude katteks välja

95 eurot 87 senti. Kostja esitas õigusabikulude tõendamiseks maksekorralduse, millest nähtub, et

keegi Urve Kuusk kandis 12. detsembril 2010 Katrin Vermale üle 1500 krooni, märkides selgitusse

kostja nime. Maksekorralduselt ei nähtu, mille eest ja millisel alusel ülekanne tehti. Ühestki

menetlusdokumendist ei nähtu, et K. Verma oleks kostjat menetluses esindanud. Arvel ei ole numbrit,

summalt ei ole arvestatud käibemaksu ja arvelt ei nähtu, millise asja raames on toimingud tehtud.

7. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kostja arvates ei ole hageja välja toonud menetlusnormi rikkumist ringkonnakohtus. Kohtuistungi

protokollist nähtuv poolte seletus ei ole tõend, lisaks pidas kostja esindaja silmas olukorda, kus

pooled saavutavad kohtuvälise kokkuleppe. Hagejal on seadusest tulenev kohustus maksta saadud

elatiselt tulumaksu. Pooltevahelise tava ja praktikaga ei saa arvestada, sest elatiselt tulumaksu

tasumise kohustus tuleneb seadusest. Kostja konsulteeris hagile vastamiseks jurist K. Vermaga, kes

aitas koostada ka vastuse. Ülekanne tehti kostja elukaaslase kontolt. K. Verma ei ole

käibemaksukohustuslane. Kostja on kinnitanud, et kulud on kantud selle tsiviilasja tõttu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ning hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kolleegium käsitleb esmalt lühidalt asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning poolte ja kohtute

seisukohti (I), samuti kaebuse piire lihtmenetluse asjades (II). Seejärel hindab kolleegium

menetluskulude lahendamist maakohtus (III) ja hageja väiteid asja sisulise ebaõige lahendamise kohta

maakohtus (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V).

I

10. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

Tartu Maakohus kinnitas 10. jaanuaril 2003 poolte kompromissi - kohtumääruse resolutsiooni järgi

pidi kostja maksma hageja kasuks poolte ühise lapse ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni

elatist 850 krooni kuus, kuid mitte vähem kui veerand Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära;

Tartu Maakohtu 8. jaanuari 2003. a kohtuistungi protokolli järgi väitis kostja esindaja mh: "Olen nõus

kokkulepet sõlmima. 850.- krooniga on kostja nõus. 50.- krooni pärast pole mõtet kaubelda. Kui teha

kokkulepe, siis ei pea ka hageja tulumaksu maksma." (tl 6);

kostja parandas 2010. a-l tagantjärele 2007. a, 2008. a ja 2009. a tuludeklaratsioonid ning märkis

neisse tasutud elatise;

MTA esitas hagejale nõude tasuda saadud elatiselt aastate 2007-2009 eest tulumaksu 7856 krooni

80 senti ja intressi 1664 krooni, s.o kokku 9520 krooni 80 senti.

11. Hageja põhilised seisukohad menetluses on järgmised:

Tartu Maakohtu 8. jaanuari 2003. a kohtuistungil sõlmisid pooled kokkuleppe, et kui kostja maksab

hagejale lapse ülalpidamiseks 850 krooni kuus, ei pea hageja elatiselt tulumaksu maksma;

tuludeklaratsioone tagantjärele parandades rikkus kostja poolte kokkulepet;

kostja peab hüvitama kokkuleppe rikkumisel hagejale tekkinud kahju, milleks on elatiselt MTA poolt

nõutud tulumaks ja intress, kokku 9520 krooni 80 senti;

hagejalt ei saa välja mõista kostja õigusabikulusid, kuna kostja ei ole tõendanud kulude kandmist

käesoleva menetluse tõttu.

12. Kostja põhilised seisukohad menetluses on järgmised:

hageja pidi maksma elatiselt tulumaksu seaduse järgi, seda ei olnud võimalik kokkuleppel muuta;

kostjal oli seaduse järgi õigus arvata tulust maha maksustamisperioodil makstud elatis;

pooled ei ole kokku leppinud, et hagejal ei ole kohustust tasuda elatiselt tulumaksu või et kostjal ei

ole õigust maksustamisperioodi tulust elatist maha arvata, maakohtu istungi protokollis märgitu ei ole

pooltele kokkuleppena siduv;

õigusabikulud seisnevad tasus jurist K. Vermale, kes aitas koostada hagivastust.

13. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis kostja menetluskulud hagejalt välja, kuna pooltel ei

olnud kokkulepet, mida kostja oleks rikkunud, samuti ei olnud tulumaksu tagastamise nõude

esitamine õigusvastane. Kostja õigusabikulud tuleb maakohtu otsuse järgi hagejalt välja mõista, kuna

asi lahendati lihtmenetluses ning kulud on mõistlikus suuruses ja põhjendatud.

14. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata TsMS § 637 lg 21 alusel

lihtmenetluse asjana, kuna maakohus ei andnud oma otsuse edasikaebamiseks luba ja maakohus ei

ole selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti

hinnanud tõendeid.

II

15. Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes, s.o asjaga, mille hind ei

ületa 2000 eurot. Sellist asja võib maakohus lahendada, järgides TsMS § 405 lg 1 järgi üksnes olulisi

menetluspõhimõtteid (vt ka nt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-

d 10, 11). Sellises asjas esitatud kaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel menetlema,

kui maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ega ole otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti

hinnanud tõendeid või kui see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit.

16. Ringkonnakohtu määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta on

TsMS § 638 lg 9 alusel vaidlustatav Riigikohtus.

Riigikohtule esitatud määruskaebus võib TsMS § 697 alusel tugineda üksnes asjaolule, et

ringkonnakohus on määruse tegemisel kohaldanud valesti materiaalõiguse normi või rikkunud

määruse tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi ja see võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.

Lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud

määruskaebust lahendades peab Riigikohus seega esmajoones kontrollima, kas täidetud olid

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Nii peab Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole

andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud

apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui

apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi,

ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust

(vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).

17. Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite

hindamist asja lahendamisel, tuleneb viidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide järgimise

kontrollimiseks. Seetõttu leiab kolleegium, et Riigikohus saab ringkonnakohtu määrust menetlusse

võtmisest keeldumise kohta kontrollida ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole

selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Seega saab

Riigikohus kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise

õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite

võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Selles osas täpsustab

kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 tehtud määruse p-s 16 märgitut, et Riigikohus tõendeid ei

hinda.

18. Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud

apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse

võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest

keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt

ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637

lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja

hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).

Riigikohus ei saa ringkonnakohtu eest kaebuse menetlusse võtmist vähemalt üldjuhul otsustada ega

ammugi mitte apellatsioonkaebust samal ajal ise lahendada. Seega ei saa Riigikohus määruskaebuse

rahuldamisel vähemalt üldjuhul kohaldada TsMS § 701 lg 3 esimest lauset ja teha uut määrust, vaid

apellatsioonkaebus tuleb saata menetlusse võtmise uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

19. Praeguses asjas on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kontrollimine

raskendatud. Nimelt ei ole toimikus hageja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule esitatud teksti,

mille ringkonnakohus on ilmselt hagejale TsMS § 638 lg 4 teise lause tähttähelisel kohaldamisel

tagastanud. Siiski saab kolleegium aluseks võtta Riigikohtu menetluses esitatud teksti.

Kolleegium märgib, et menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt

teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane.

Toimik peab TsMS § 56 lg 1 järgi kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige

juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale

saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise

aega tõendavate võimalike tõenditega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-6-09, p 13).

III

20. Kostja taotles maakohtus, et hagejalt mõistetaks õigusabikuludena välja 95 eurot 87 senti (tl 42-

44). Seda maakohus otsuses ka tegi, märkides et kulud on mõistlikus suuruses ja põhjendatud.

Hageja väidab, et kuludel ei ole seost kohtumenetlusega. Kostja väitel kandis ta kulusid seetõttu, et

kasutas hagile vastuse koostamiseks jurist K. Verma õigusabi. Tasu maksti kostja elukaaslase kontolt.

21. Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes võis maakohus lihtmenetluse asjas näha

hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei olnud n-ö kaheastmeline

kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel.

Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt

jättis maakohus menetluskulud hagi rahuldamata jätmise tõttu iseenesest õigesti hageja kanda.

22. Menetluskulud on TsMS § 138 lg 1 järgi menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kostja viidatud õigusabikulud hagivastuse koostamiseks ei ole käsitatav kohtukuludena TsMS § 138

lg 2 ja § 143 mõttes. Kolleegiumi arvates ei ole väidetavad õigusabikulud käsitatavad ka

menetlusosalisele menetluse tõttu tekkinud vajalike kohtuväliste kuludena TsMS § 144 mõttes, mis

tuleks TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi hüvitada.

23. Õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne

seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (vt ka

Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Menetlusega seotud kuludena

ei saa nõuda selliste kulude hüvitamist TsMS § 174 lg 7 järgi ka eraldi hagimenetluses.

Toimikust ei nähtu, et K. Verma, kellele tasutud raha väljamõistmist hagejalt kostja taotleb, oleks

osalenud kohtumenetluses kostja seadusliku või lepingulise esindajana. Ka puuduvad andmed, kas

K. Verma vastanuks üldse lepingulisele esindajale esitatud nõuetele TsMS § 218 lg 1 mõttes.

Toimikus ei ole ka andmeid, et K. Verma oleks osalenud menetluses kostja nõustajana TsMS § 228

mõttes. Pealegi ei kuulu nõustaja kulud TsMS § 175 lg 2 teise lause järgi niikuinii hüvitamisele.

24. Kolleegium märgib lisaks, et toimikust ei nähtu, et maakohus oleks kostja esitatud

menetluskulude nimekirja enne selle lahendamist edastanud seisukohavõtuks hagejale.

N-ö tavalises menetluskulude kindlaksmääramise menetluses näeb selle nõude ette TsMS § 176 lg 1.

Erandlikult koos kohtulahendiga menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 1741 lg 1 järgi tuleb

vastaspoolele TsMS § 176 lg 4 teise lause järgi samuti tagada mõistlik võimalus avaldada seisukohta

teise poole menetluskulude nimekirja kohta (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-16-11, p 14). Menetlusosalise üldine õigus anda seisukoht asja lahendamisel oluliste

küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele tuleneb ka

TsMS § 199 lg 1 p-dest 4 ja 6.

Seetõttu on K. Vermale tehtud kulutuste väljamõistmine hagejalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist reguleerivate üldsätete järgi tõenäoliselt alusetu.

25. Kolleegiumi arvates kehtivad eespool kirjeldatud reeglid, et hüvitatakse üksnes esindajakulusid ja

et menetluskulude hüvitamise avalduse kohta tuleb vastaspoolel mõistlikult võimaldada esitada

seisukoht, menetluse üldpõhimõtetena ka lihtmenetluses. Seda hoolimata sellest, et lihtmenetluses

võib kohus tunnustada TsMS § 405 lg 1 p 4 alusel esindajana ka n-ö tavamenetluses lubamatuid

isikuid ja p 3 järgi lahendada menetluskulude väljamõistmise juba kohtuotsuses ning rakendada ka

muid lihtsustusi.

26. Eelneva põhjal ei võinud ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda hageja

apellatsioonkaebust menetlemast, kuna selle põhjendamatus ei olnud ilmselge. Vastupidi, hagejalt

õigusabikulusid välja mõistes toimis maakohus tõenäoliselt seadusliku aluseta.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja apellatsioonkaebus saata menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määrust ei ole võimalik tühistada osaliselt (vt määruse p 18). Kolleegium ei saa ise

otsustada kaebuse menetlusse võtmist, kuna vaja on kontrollida ka üldisi menetlusse võtmise eeldusi,

mis ei ole praeguses menetluses kontrolliobjektiks.

IV

27. Kuigi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrus tuleb eeltoodu kohaselt

(vt määruse III osa) tühistada tervikuna, märgib kolleegium vaidluse sisu kohta, et

apellatsioonkaebuse lahendamine ei pruugi anda hagejale teistsugust lahendit maakohtu otsusega

võrreldes.

28. Eelkõige alaealisele lapsele elatise määramisel tuleb mh arvestada elatise saamise tõttu tekkiva

tulumaksu maksmise kohustusega ning tagada, et lapse ülalpidamiseks jääks pärast tulumaksu

maksmist piisavalt raha (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 22).

Seega oleks tulnud tulumaksu kohustuse olemasolu arvestada juba elatise suuruse esmasel

kindlaksmääramisel.

Samas ei ole tulumaksukohustuse olemasolu ainuüksi kohtulahendiga (sh kohtu kinnitatud

kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks, kui tulumaksu tuli elatiselt maksta

ka lahendi tegemise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 25, 26, 32, 33).

29. Hageja väidab, et Tartu Maakohtu kinnitatud kompromissi järgi ei pidanud ta maksma lapse

ülalpidamiseks saadud elatiselt tulumaksu ning et kostja on seda kokkulepet rikkunud, deklareerides

makstud elatist tagantjärele MTA-le. Seega tugines hageja lepingu rikkumisel hüvitist nõudes

sisuliselt võlaõigusseaduse § 115 lg-le 1, nõudes lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

30. Samas nägid TuMS § 12 lg 1 p 7 (enne 1. jaanuari 2011 kehtinud redaktsioonis) ja enne

1. jaanuari 2011 kehtinud TuMS § 19 lg 1 (mitte lg 2, nagu ekslikult märkis otsuses maakohus) ette,

et kohtulahendi või notariaalselt kinnitatud või tõestatud kokkuleppe alusel makstud elatiselt tuli

maksta tulumaksu. See kohustus kehtis sõltumata sellest, kas elatise maksja kasutas enne 1. jaanuari

2011 kehtinud TuMS §-s 24 sätestatut õigust arvata maksustamisperioodi tulust maha

maksustamisperioodil makstud elatis.

Seega ei olenenud hageja tulumaksu maksmise kohustus sellest, kas kostja elatise maksmise

deklareeris.

31. Sisuliselt heidab hageja kostjale ette kokkuleppe rikkumist seeläbi, et kostja avaldas MTA-le

elatise maksmise asjaolu, millele reageerides nõudis MTA hagejalt seadusjärgse maksukohustuse

täitmist.

Kolleegium märgib, et isegi kui pooled oleksid sõlminud kokkuleppe, et kostja ei või elatise

maksmist MTA-le avalikustada, oleks sellise kokkuleppe kehtivus küsitav. Selline kokkulepe võib

olla vastuolus nii maksuseaduste (maksukorralduse seadus, tulumaksuseadus) kui ka heade

kommetega ega saanuks välistada elatiselt tulumaksu MTA-le maksmise kohustust.

32. Kolleegiumi arvates võinuksid pooled leppida kokku elatise maksmise ka n-ö netopõhimõttel,

s.o tulumaksuta. Selleks pidanuks kostja maksma tulumaksu võrra suuremat elatist või makstud

tulumaksu hiljem hüvitama.

Kui pooltel oli selline kokkulepe, on hageja kasutanud vale õiguskaitsevahendit. Ta võinuks taotleda

2003. a kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist vähem tasutud raha osas ning

vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta. Selle

hagiga võinuks ta paluda tuvastada, et kohtumääruse alusel peab kostja lisaks tasutud elatisele

maksma ka n-ö tulumaksuosa (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).

33. Kolleegium märgib lisaks, et kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud

vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi

täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457

lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas

redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.

V

34. Kolleegiumi arvates määras maakohus vääralt asja hinna, mida ringkonnakohus saab TsMS § 137

lg 11 alusel muuta. Nimelt nõudis hageja kostjalt kahjuhüvitisena 9520 krooni 80 senti (608 eurot

49 senti). See peaks olema ka asja hind TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi. Maakohtu otsuse järgi

on hagihind aga 502 eurot 14 senti (7856 krooni 80 senti) ehk MTA nõutud summa miinus intress,

sama nähtub maakohtu määrusest hagiavalduse käiguta jätmise kohta (tl 15).

Selline arvestus on ekslik, kuna hageja ei nõua kostjalt intressi oma põhinõude kõrval, vaid hüvitist

tehtud (tehtavate) kulude (sh intressi) eest. Sellise nõude esitamisel ei kohaldu TsMS § 133 lg 2, kuna

hageja ei ole esitanud kõrvalnõuet.

35. Kolleegium jätab menetluskulud TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada,

lähtudes asja lahendamise tulemusest.

Kuigi lihtmenetluses võis maakohus lahendada menetluskulude väljamõistmise ka juba otsuse

tegemisel (vt määruse p 21), kehtib selline õigus kolleegiumi arvates üksnes maakohtu menetluses.

Kõrgema astme kohtus lahendatakse asi üldreeglite järgi, st lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei

apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12).

Sellest tulenevalt jäetakse lihtmenetluse asja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrgema

astme kohtus menetluskulude väljamõistmine lahendamiseks TsMS § 174 järgses korras, st pärast

otsuse jõustumist. Seejuures tuleb arvestada ka maakohtu otsuses märgitud kulude väljamõistmist,

kui see jääb muutmata.

36. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse osalise rahuldamise

tõttu tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve