3-2-1-90-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-90-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. oktoober 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Mihkel Kirsipuu hagi Roland Raigi vastu kinnisasjale

juurdepääsu määramiseks ja kinnistusraamatusse märkuse

tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-19344

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mihkel Kirsipuu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

635 eurot 97 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mihkel Kirsipuu (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vadim Filimonov

Kostja Roland Raik (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Aavik

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-19344 muutmata

ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Mihkel Kirsipuu kanda.

3. Arvata Mihkel Kirsipuu kassatsioonkaebuselt 13. aprillil 2011 tasutud kautsjon

25 (kaksümmend viis) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mihkel Kirsipuu (hageja) esitas 29. aprillil 2009 Harju Maakohtule hagi Roland Raigi (kostja) ja

AS-i Knoke vastu kinnisasjale juurdepääsu määramiseks ja kinnistusraamatusse vastava märke

kandmiseks. Hageja ja AS Knoke sõlmisid menetluses kompromissi, mille maakohus 5. märtsi

2010. a määrusega kinnitas ning selles osas menetluse lõpetas.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale Saku vallas Jälgimäe külas asuv Kirsipuu kinnistu

(edaspidi ka hageja kinnistu). Kinnistu ei piirne avalikult kasutatava teega, sellest 250 m kaugusel

asub kõrvalmaantee Tallinn-Saku-Laagri, mis on avalikult kasutatav tee. Kinnistu ja avalikult

kasutatava tee vahele jääb kostjale kuuluv Jõekääru kinnistu (edaspidi ka kostja kinnistu). Seda

kinnistut läbib tee, mis algab Jaanika kinnistu piiril ja mille üks haru lõpeb hageja kinnistu piiril.

Tegemist on erateega. Juurdepääs hageja kinnistule on võimalik vaid teelt, mis läbib AS-i Knoke

kinnistut 60 m ulatuses, Jaanika kinnistut 106 m ulatuses ning kostja kinnistut 120 m ulatuses.

Kõnealune juurdepääsutee on kantud ka katastriüksuste plaanidele, teed kasutavad sissesõiduteena

oma kinnistutele kostja ja teised kohalikud elanikud. Kostja on asunud piirama juurdepääsu hageja

kinnistule, sulgedes oma kinnistut läbiva eratee tõkkepuuga, mistõttu puudub hagejal juurdepääs oma

kinnistule.

Kuigi hageja kinnistu sihtotstarbeks on tootmismaa, soovib hageja kasutada kinnistut elupaigana ning

selle sihtotstarvet muuta. Hageja kasutab seega juurdepääsuteed vaid viisil, mis vastab kinnistu

kasutamisele elamumaana (seega üle 3,5-tonnise registrimassiga transpordivahenditega ei kasutata

teed intensiivsemalt, kui seda teeb kostja ise). Juurdepääsutee osas massipiirangu seadmine ei ole

õige. Kostja pidi tee kasutamisest tuleneva koormisega arvestama juba maa erastamisel. Kostjale

näidati 1. detsembril 1997 kinnistu piiride kättenäitamisel, et talle erastatavast kinnistust jääb välja

hageja ehitise juurde erastatav maa.

Hageja kinnistuga külgnevat u 37,4 m pikkust teelõiku hooldab hageja ise ning ülejäänud

juurdepääsutee korrashoiu kohustub hageja tagama ühiselt teed kasutavate naaberkinnistute

omanikega. Hageja kinnistuga külgneva 37,4 m pikkuse teelõigu pindala (130,9 m²) moodustab vaid

u 0,38% kostja kinnistu pindalast ning selle asukoht ei sega ülejäänud kinnistu kasutamist

loomapidamiseks.

Hageja palus asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg-st 1 tulenevalt määrata hageja kinnistu igakordse

omaniku kasuks ööpäevaringne juurdepääs avalikult kasutatavale teele jalgsi ja igat liiki

transpordivahenditega viisil, mis vastab hageja kinnistu kasutamisele elamumaana, mööda kostja

kinnistut läbivat teed ning keelata kostjal mis tahes toimingud, mis võivad raskendada või välistada

kohtulahendi täitmisena juurdepääsu hageja kinnistule üle kostja kinnistu. Hageja taotles AÕS § 63

lg 1 p 4 alusel märkuse kinnistusraamatusse kandmist, milleks palus tuvastada kostja kohustus anda

nõusolek märkuse tegemiseks registriossa nr 2201502 juurdepääsu kohta üle kinnistu. Menetluse

käigus hageja täpsustas nõuet ning palus kindlaks määrata ka tee hooldamise kord. Selleks, et

lumikatte paksus ei ületaks 6 cm, piisab lumekoristusest neljal korral aastas. Teed tuleks hööveldada

kaks korda aastas, muru niita viis korda aastas ja võsa piirata üks kord aastas. Mõistlik tasu

juurdepääsutee eest peaks olema mitte rohkem kui 1688 krooni aastas, millele lisandub käibemaks.

Teise teelõigu osas tuleks määrata juurdepääsutasu maksimaalselt 6 krooni aastas, mis tuleneb

maamaksu arvutusest. Seega tuleks määrata tasu suuruseks 1700 krooni, millele lisandub käibemaks.

3. Kostja nõustus sõlmima hagejaga mõistliku kokkuleppe. Samas ei ole hageja nõue seada

juurdepääs kinnistule igat liiki transpordivahenditega põhjendatud. See oleks kostja jaoks

ebaproportsionaalselt koormav ning kostja huvisid arvestades ebamõistlik. Kõnealune juurdepääsutee

hageja kinnistule on pinnastee, mis on ehitatud savipinnale ilma killustiku katteta, mistõttu muutub

kõnealuse tee pinnas eelkõige kevadel ja sügisel ning samuti vihma korral väga pehmeks ning

kergesti kahjustatavaks

Igakuine tasu juurdepääsutee eest peaks olema 2498 krooni, mis tuleneb sellest, et hageja kinnistu

hind on 597 600 krooni, juurdepääsutee pindala on kokku 439,79 m² (5,68 krooni/m² * 439,79 m²).

Kostja on selle summa määramisel lähtunud ka asjaolust, et juurdepääsuteed tuleb pidevalt hooldada,

tegeleda lumekoristuse, teeaukude parandamise ning teeäärte okstest puhastamisega.

4. Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2010. a otsusega hagi osaliselt ja jättis hageja menetluskuludest

80% kostja kanda ning kostja menetluskuludest 20% hageja kanda. Maakohus määras hageja kinnistu

igakordse omaniku kasuks ajaliselt piiramata juurdepääsu avalikult kasutatavale teele -

kõrvalmaantee nr 11340 Tallinn-Saku-Laagri - jalgsi ja igat liiki mootorsõidukitega viisil, mis vastab

hageja kinnistu kasutamisele elamumaana, mööda Harju maakonnas Saku vallas Jälgimäe külas

asuvat Jõekääru kinnistut (registriosa nr 2201502) läbivat teed pikkusega 127,40 meetrit ja laiusega

3,5 meetrit alates Kirsipuu kinnistu piirist kuni Jaanika kinnistu (registriosa nr 6935502) piirini

vastavalt Maa-ametis 9. märtsil 1999 registreeritud Jõekääru maaüksuse plaanil märgitud avalikus

kasutuses oleva tee asukohale (plaanil tähistatud "A-1"). Jõekääru kinnistu igakordne omanik hooldab

põllumaal asuvat teed pikkusega 37,40 meetrit ja laiusega 3,5 meetrit (plaanil tähistatud "Tee 2"),

ülejäänud osas hooldab teed pikkusega 90 meetrit ja laiusega 3,5 meetrit kostja kinnistu igakordne

omanik. Juurdepääsuteed ei ole õigus kasutada muul otstarbel kui liikumiseks jalgsi või

mootorsõidukitega, sealhulgas ei ole õigust kasutada juurdepääsuteed parkimiseks. Juurdepääsu

kasutamise eest makstava tasu suuruseks tuleb määrata 418 krooni (käibemaksuga) kuus. Kostjat

tuleb kohustada tegema tahteavaldus Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna

registriosa nr 2201502 kolmandasse jakku märkuse kandmiseks juurdepääsutee kohta.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud kostja vastu juurdepääsutee seadmisele üle enda kinnistu.

Samuti ei vaieldud juurdepääsutee asukoha ja pikkuse üle. Kostja kinnistut läbiv tee on 3,5 meetrit lai

ning selle esimene osa, mida kasutavad kolm kinnistut, on 90 meetrit ning teise tee osa, mis keerab

põllule, on 37,40 meetrit pikk. Pooled vaidlevad, kui lai peaks olema põllupealne juurdepääs.

Kaaludes mõlema poole õigustatud huvisid, tuleb juurdepääsutee laiuseks määrata 3,5 meetrit. Selline

laius tagab ohutu juurdepääsu hageja kinnistule ja võimaldab tee korrapärast hooldamist. Samuti ei

saa kostja huvi olla oluliselt kahjustatud, kui loomade karjatamiseks kasutatavat põllumaad läbiv

juurdepääsutee on 0,28 m laiem. Seega on määratava juurdepääsutee pikkuseks 127,4 meetrit ja

laiuseks 3,5 meetrit. Juurdepääsu ei ole õigus kasutada muul otstarbel kui liikumiseks jalgsi või

mootorsõidukitega, sealhulgas ei ole õigust kasutada juurdepääsu esemete ladustamiseks või

parkimiseks.

Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud seada juurdepääsutee kasutamiseks piiranguid lähtuvalt

liiklusvahendi registrimassist. Hagejale kuuluv kinnistu sihtotstarve on tootmismaa. Samas taotles

hageja, et juurdepääsutee määramisel lähtutaks sellest, et tema kinnistut kasutatakse elamumaana.

Kostja kinnistut vähem koormav on see, kui juurdepääsutee määratakse viisil, mis vastab hageja

kinnistu kasutamisele elamumaana, kuna hageja kinnistu kasutamisel tootmismaana ei ole ettenähtav,

milliste transpordivahendite juurdepääs on vajalik kinnistu sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Samas

elamumaana kasutamisel on teada, et tavaliselt kasutatakse juurdepääsu sõiduautoga ning

raskemateks liiklusvahenditeks saavad olla mootorsõidukid, mis on vajalikud kinnistu kasutamiseks

elamumaana (nt prügiveoauto). Juurdepääs tuleb määrata ööpäevaringselt ning selle piiramine teisiti

ei ole põhjendatud.

Esimest osa juurdepääsust kasutavad ka teised kinnistu omanikud ning teine osa teest jääb

kasutamiseks üksnes hageja kinnistu juurdepääsuna. See läbib põllumaad, mida kostja kasutab

loomade karjatamiseks, mistõttu ei ole selle tee kasutamine kostjat ülemäära häiriv ega koormav. Tee

ei poolita kinnistut ega takista edaspidi kinnistu kasutamist loomapidamiseks. Tee läheduses ei paikne

kostja elamut ega teisi hooneid, mis eeldavad privaatsust. Põhjendatud on, et põllumaad läbiva tee

37,40 meetri pikkuses kohustub hageja ise välja ehitama, mis tagaks juurdepääsu hageja kinnistule,

ning samuti jääb selle hooldamise kohustus hagejale, kuna tema on ainuke, kes nimetatud teed

hakkaks kasutama. Kostjal puudub igasugune vajadus nimetatud teelõiku kasutada. Pooled ei vaidle

selle üle, et 90-meetrist teelõiku hooldab praegu kostja ning mõistlik on jätta see ka edaspidi kostja

hooldada. Kostja võib nimetatud hooldustöid teha ise või tellida need kolmandatelt isikutelt.

Pooled vaidlevad juurdepääsu tasu suuruse üle. Juurdepääsutee kasutamise eest tasu suuruse

määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille langetamisel peab kohus arvestama kõiki olulisi

asjaolusid. On mõistetav, et juurdepääs koormab täiendavalt olemasolevat teed (90 meetrit), mistõttu

on mõistlik, et hageja hüvitaks osa tee hooldamisele tehtavatest kulutustest. Kuna põllumaal olev

juurdepääsutee (37,40 meetrit) jääb hageja hooldada, siis selle eest peab kohus mõistlikuks määrata

tasu, mis on arvutatud välja teealuse maa maksustamishinna arvulise näitaja alusel.

Kostja arvestas OÜ Jaaksoni Linnahooldus hinnakirja ning OÜ Miiter TH elektronposti teel tehtud

hinnapakkumise alusel, et tee hooldamise ja korrashoidmise tasu ühes kuus on ühe kinnistu kohta

1398 krooni 33 senti, arvestades et 100-meetrise kruusatee hooldamine maksab ajavahemikus aprill-

november 6000 krooni kuus ning ajavahemikus detsember-märts 10 000 krooni kuus. Kostja leidis, et

juurdepääsutee kasutusõiguse eest makstav kuutasu peaks olema välja arvutatud kinnistu hinna

alusel, mille kohaselt 1 m² on 5 krooni 68 senti, seega ühes kuus makstavaks tasuks tuleb määrata

2498 krooni (439,79 m² * 5,68 krooni/m²). Hageja esitas OÜ TP Invest selgituse, mille kohaselt tee

hööveldamise ühe korra maksumus ei ületa 500 krooni ning lumekoristus 90-meetrise teelõigu puhul

kestab maksimaalselt 9 minutit, mis teeb maksumuseks 63 krooni. Hageja ei vaielnud, et tee

hooldustööde koosseisu kuulub lumekoristus, tee hööveldamine, tee äärtelt muru niitmine ja võsa

lõikamine. Samuti ei vaidlustanud hageja tee hoolduskulude jagamise proportsiooni. Hageja vaidles

vastu kostja välja toodud tee hooldustööde sagedusele ja maksumusele. Hageja on välja toonud oma

arvutused, mille kohaselt saab maksimaalseks tasuks määrata 1700 krooni aastas, millele lisandub

käibemaks. Oma arvutustes tugineb hageja Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi teatele ja

OÜ Kroonihaldus pakkumisele. Kohus peab mõistlikuks määrata juurdepääsuteest esimese osa

hooldus- ja korrashoiutasuna (lumekoristus 12 600 krooni, tee hööveldamine 1000 krooni, teeäärtelt

muru niitmine 1000 krooni, võsa piiramine 400 krooni) kolme kasutaja vahel 5000 krooni (koos

käibemaksuga) aastas, mis ühe kuu tasuks hagejale teeb 417 krooni. Hageja kohustuseks jääb

hooldada teist osa juurdepääsust, mis kulgeb üle põllumaa ja mille pindala on 130,9 m² (37,40 * 3,5).

Maksu- ja Tolliameti 5. märtsi 2009. a maksuteate kohaselt on kostja kinnistu eest nõutav maamaks

1545 krooni aastas, see on 1545 / 32 000 = 0,048 krooni/m² aastas. Seega on tee alla jääva kostja

kinnistu osa maamaks 6 krooni 32 senti aastas ehk 52 senti kuus. Seega tuleb tasu suuruseks kokku

määrata 418 krooni (koos käibemaksuga) kuus.

Kostja ei vaielnud vastu hageja nõudele tuvastada kostja tahteavaldus juurdepääsu ja tasu kohta

märkuse tegemiseks kinnistusraamatusse. Tee kasutamise tasu suuruseks on 418 krooni (koos

käibemaksuga) kuus, tasu maksmise tähtaja kindlaksmääramist ei ole pooled kohtult taotlenud.

Märkuse sõnastuses tuleb asendada transpordivahendid sõnaga mootorsõidukid (see on autonoomse

jõuallikaga varustatud transpordivahend inimeste ja kaupade veoks), kuna see muudab juurdepääsu

tingimused selgemaks.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada, leides, et maakohtu otsus ei

ole seaduslik ja põhjendatud osas, milles ei määratud hageja kinnistule juurdepääsu igat liiki

transpordivahendiga. Oma nõude formuleerimisel lähtus hageja muu hulgas Tallinna Ringkonnakohtu

senisest praktikast, näiteks otsusest tsiviilasjas nr 2-08-15361, kus kohus on pidanud lubatavaks muu

hulgas väljendi "igat liiki transpordivahend" kasutamist juurdepääsuõiguse määramisel.

Otsusest ei selgu, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et kõnealuse tee lumekoristuse kulu on

12 600 krooni aastas. Lumekoristuse maksumuse tõendamiseks oli esitatud viis dokumentaalset

tõendit, millest ainukesena sisaldab adekvaatset teavet kõnealuse tee lumekoristuse maksumuse kohta

OÜ Kroonihaldus hinnapakkumine, millest tulenevalt on lume lükkamise hind kostja kinnistul asuva

ca 90 m pikkuse teelõigu puhul koos kohalesõiduga 2500 krooni aastas, millele lisandub käibemaks.

OÜ Kroonihaldus hinnapakkumise õigsust ei kummuta mitte ükski teine asjas kogutud tõend.

Maakohus on jätnud arvestamata OÜ Kroonihaldus hinnapakkumisega lumekoristuse kulu määramise

osas, kuid ei ole tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 442 lg-t 8 rikkudes põhjendanud, miks ta sellega ei

arvestanud.

Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 8 osas, milles kohus ei analüüsinud lumekoristuse

maksumuse kohta käivaid tõendeid, ei põhjendanud, miks ta ühe või teise tõendiga ei arvestanud ega

põhjendanud, miks ta ei nõustunud apellandi faktiliste väidetega lumekoristuse maksumuse kohta.

Maakohus oleks pidanud tuvastama, et juurdepääsutee lumekoristuse kulud on maksimaalselt

2500 krooni aastas, millele lisandub käibemaks (3000 krooni aastas).

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. märtsi 2011. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt

juurdepääsutee tingimuste osas ja asendas uue otsusega maakohtu otsuse resolutsioonis sõna

"mootorsõidukitega" sõnaga "transpordivahenditega". Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kuludest jättis ringkonnakohus 30% kostja kanda

ja 70% hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on poolte keerukaid suhteid arvestades mõistlik ja vajalik vaidlustatud

osas maakohtu otsust täpsustada. TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse

eseme ja menetluse käigu. Hageja taotles juurdepääsu määramist jalgsi ja igat liiki

transpordivahenditega. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas juurdepääsu tuleks piirata

transpordivahenditega, mille registrimass ületab 3,5 t. Kostja ei esitanud tingimustele muid

vastuväiteid. Ka ei ole maakohus lahendis põhjendanud, miks ta pidas vajalikuks termini

"transpordivahendid" asemel kasutada terminit "mootorsõidukeid". Kaebusest nähtub, et hagejat

häirib eriti asjaolu, et ta ei tea, kas maakohtu otsuse alusel võib juurdepääsuteed kasutada ka jalgratta

ja hobusega. Vajalik on pooltevaheliste edasiste arusaamatuste vältimiseks asendada maakohtu

kasutatud sõna "mootorsõiduk" sõnaga "transpordivahend", mis on sisult laiem, sisaldades ka muul

kui mootori jõul liikuvaid seadmeid (seega ka jalgratast ja hoburakendit).

Juurdepääsu eest määratud tasu suurust on hageja vaidlustanud osas, mis ületab aastas summat

1700 krooni + käibemaks. Maakohus määras tasuks 418 krooni kuus (koos käibemaksuga), seega 12

* 418 = 5016 krooni aastas. Lisaks ei vaidlusta hageja, et kohus võttis tasu määramisel aluseks

maamaksu ning tee hooldus- ja korrashoiukulud, samuti, et viimased koosnevad lumekoristuse, tee

hööveldamise (1000 krooni), muru niitmise (1000 krooni) ja võsa piiramise (400 krooni) kuludest.

Hageja vaidlustab tasu määramisel aluseks võetud lumekoristuse kulu 12 600 krooni aastas ja jääb

maakohtus esitatud seisukoha juurde, et selleks kuluks saab olla maksimaalselt 2500 krooni aastas,

lähtudes seejuures OÜ Kroonihaldus hinnapakkumisest (II kd lk 77) ning majandus- ja

kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2002. a määrusest nr 45 "Tee seisundinõuded".

Juurdepääsutee kasutamise eest tasu suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille

langetamisel peab kohus arvestama kõiki olulisi asjaolusid. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-143-07

ja nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme

kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni

piire. Maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire. Kehtiv materiaalõigus ei seo juurdepääsutee

kasutamise eest makstava tasu suurust otseselt selleks kasutatava maatüki hooldamise kuludega või

selle eest riigile tasutava maamaksu suurusega, vaid annab kohtule õiguse, kui naaberkinnisasjade

omanikud ise kokkuleppele ei jõua, määrata asjaolusid arvestades õiglane ja mõistlik tasu. Praegusel

juhul on maakohus seejuures lähtunud muu hulgas poolte esitatud erinevatest võimalikest

arvandmetest tee hooldus- ja korrashoiukulude kohta. Nimetatud kulutuste suurus etteulatuvalt ei ole

teada ja sõltub muu hulgas ilmastikust. Seega sai kohus poolte esile toodud asjaolude alusel määrata

oma siseveendumuse alusel õiglase ja mõistliku tasu, mille muutmist on asjaolude olulisel

muutumisel võimalik hageda (TsMS § 459). Maakohtu siseveendumuse kujunemine on lahendis

jälgitav. Maakohtu määratud 418 krooni (alates 1. jaanuarist 2011 26 eurot 72 senti) kuus on mõistlik

ja õiglane tasu. Seejuures tuleb lähtuda ka sellest, et kostjal kinnistu omanikuna on lisaks tee

korrashoiu, hooldamise jm kulude hüvitamisele õigus saada hagejalt ka hüvitist teise isiku omandi

kasutamise eest. Maakohtu otsuse kohaselt sisaldab nimetatud summa ka käibemaksu ja selles osas ei

ole lahendit vaidlustatud.

Õige ei ole hageja seisukoht, et maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, kuna ei analüüsinud

lumekoristuse maksumuse kohta käivaid tõendeid ega põhjendanud, miks ta ühe või teise tõendiga ei

arvestanud ja miks ta ei nõustunud hageja väidetega lumekoristuse maksumuse kohta. Maakohus on

otsuse seitsmendal leheküljel neid tõendeid analüüsinud ja asunud seisukohale, et võimalik kulu

lumekoristuse eest tuleb õiglase ja mõistliku tasu määramisel arvesse võtta. Sellise otsustuse

tegemiseks ei pidanud maakohus tuvastama lumekoristuse täpset maksumust. Ka ei saa nõustuda

hageja väitega, et ainsaks lumekoristuse maksumuse kohta adekvaatset teavet pakkuvaks tõendiks on

OÜ Kroonihaldus hinnapakkumine. Vastavalt kas siis tunni- või kuutasu võimalikke suurusi

sisaldavad ka OÜ Jaaksoni Linnahooldus, OÜ Miiter TH ja OÜ TP Invest materjalid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega juurdepääsu

kasutamise eest makstav tasu on määratud üle 108 euro 65 sendi (1700 krooni) aastas, ning määrata

tasu suuruseks 108 eurot 65 senti, millele lisandub käibemaks.

Hageja väitel kohaldas ringkonnakohus valesti AÕS § 156 lg-t 1. Kassaator peab tasu suuruse osas

arvestatava kohtupraktika puudumise tõttu AÕS § 156 lg 1 tõlgendamisel õigeks lähtuda eelkõige

Euroopa õigusruumis, sh Saksamaal väljakujunenud õiguspraktikast. Saksamaa kohtupraktikas ja

erialakirjanduses ollakse arvamusel, et tasu suuruse määramisel ei arvestata mitte eeliseid, mis

juurdepääsuga kaasnevad õigustatud isiku jaoks, vaid olukorra halvenemist koormatud kinnisasja

jaoks. Mõõdetakse kinnistu turuväärtuse vähenemist. Juurdepääsutee kasutamise eest ei ole õigust

tasu nõuda, kui kinnisasja kasutamine ei mõjuta kinnisasja negatiivselt, nt kui vaidlusalune tee on

juba kasutusel või kui juurdepääsuteed taluma kohustatud naaber ise teed kasutab. Tasu ei ole

vaadeldav kahjuhüvitisena.

Alama astme kohtud ei tuvastanud, et hageja kinnistu kasuks seatav juurdepääsutee vähendaks kostja

kinnistu turuväärtust või halvendaks kostja kinnistu olukorda. Kohtud on pidanud juurdepääsutee

kasutamise eest määratavat tasu kompensatsiooniks kostjale tee korrashoiu ja hooldamise eest.

Selline lähenemine on aga vastuolus AÕS § 156 lg-ga 1 ja Riigikohtu senise praktikaga.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus

rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

10. Kassatsioonkaebuses on esitatud õiguslik väide selle kohta, et kohtud on valesti kohaldanud

AÕS § 156 lg-t 1. Samuti leitakse, et nimetatud normi tõlgendamisel tuleb Eestis arvestatava

kohtupraktika puudumise tõttu arvestada Euroopa õigusruumis, sh Saksamaal väljakujunenud

kohtupraktikat.

Riigikohus on 21. detsembril 2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 tehtud otsuses leidnud, et teiste riikide

analoogilisi seadusi ja praktikat võib vähemalt eraõigusnormide puhul arvestada võrdlusmaterjalina

Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel - esmajoones olukorras, kui meil sätte

rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud.

Saksamaa kõrgeima kohtu praktika on tõepoolest kujundanud seisukoha, et juurdepääsutasu suuruse

kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsutee

olemasolu tõttu. Samas leiab kolleegium, et koormatud kinnistu turuväärtuse kriteeriumiga on

korduvalt arvestatud ka Eesti kohtupraktikas. Riigikohus ei ole nt 27. septembril 2005 tsiviilasjas

nr 3-2-1-85-05 ja 27. mail 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-08 tehtud otsustega muutnud madalama astme

kohtute lahendeid vähemalt ulatuses, milles oli mh ka kinnistu turuväärtuse vähenemist või

suurenemist analüüsitud. Siiski ei ole Riigikohus nimetatud küsimust otsuste põhjendavas osas eraldi

analüüsinud.

11. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud AÕS § 156 lg-t 1 juurdepääsutasu määramise osas valesti

kohaldanud. AÕS § 156 lg 1 kohaselt määrab kokkuleppe puudumisel juurdepääsu kasutamise tasu

kohus. Riigikohus on 27. septembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05 tehtud otsuse p-s 24 leidnud, et

juurdepääsutasu suuruse määramisel ei ole kohtud ületanud diskretsiooni piire. Järelikult on

juurdepääsu kasutamise tasu määramine kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme

kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire.

Diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata

koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu. Kolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu

7. juunil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11 tehtud määruse p-le 28, milles Riigikohus leidis, et eratee

omanikul on õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lg 1 järgi, kusjuures

teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt teeseaduse (TeeS) § 37 lg 3 järgses

ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Kolleegium selgitab, et eeltoodud seisukoht kohaldub

juhtudel, kus juurdepääsuna AÕS § 156 lg 1 järgi kasutatakse erateed.

12. Juurdepääsutasu suuruse määramisel AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 järgi tuleb arvestada

eelkõige teeseaduses sätestatud tee omaniku kohustuse täitmiseks vaja minevaid kulutusi. Näiteks

peab teel olema TeeS § 10 lg 1 järgi võimalik ohutult liigelda ja tee peab vastama tee seisundi

nõuetele. Eratee omanik korraldab TeeS § 25 lg 4 järgi tema omandis oleval teel teehoidu ja on

kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema teel. Teetööde tehnoloogia ja kvaliteet

peavad TeeS § 30 lg 1 järgi vastama liiklusohutus- ja keskkonnakaitse- ning tee seisundi kohta

esitatavatele nõuetele. Teeseadusest ei tulene, et teeomanik vabaneb nendest kohustustest, kui tal on

kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust ja õigus nõuda selle eest tasu AÕS § 156

lg 1 alusel. Eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu tee kasutamise eest ei

välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Sellisel juhul tuleb tee kasutamise

tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult

pidada võrdseteks. Kolleegium leiab, et eratee omanik, kes peab AÕS § 156 lg 1 järgi lubama teed

kasutada teisel isikul, võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse

vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatavast hüvitisest.

13. Eeltoodust tulenevalt on kohtud praeguses asjas võtnud juurdepääsutasu määramisel õigesti

arvesse tee hooldus- ja korrashoiukulusid, mis koosnesid lumekoristuse, tee hööveldamise, muru

niitmise ja võsa piiramise kuludest. Ebaõige on kassaatori väide, et kohtud on arvestanud

juurdepääsutasu suuruse määramisel hageja saadavaid eeliseid. Kohtud on jaotanud juurdepääsutasu

õigesti kolme kinnistu omaniku vahel, kes kõnealust teed kasutavad.

Kuna kostja ei ole taotlenud hagejalt oma kinnistu väärtuse vähenemise hüvitamist, ei ole hageja

väited kostja kinnistu väärtuse vähenemise ja selle suuruse osas asjakohased. Kassaator ei ole enne

kassatsioonimenetlust vaidlustanud juurdepääsutasu arvestamise metoodikat, vaid on vastu vaielnud

üksnes kostja kulude kohta esitatud tõendite hindamise tulemusele. Kohtud ei ole juurdepääsutasu

suuruse määramisel ületanud diskretsiooni piire.

Kolleegium märgib, et kohtud lahendasid asja ekslikult hagimenetluses, sest alates 1. jaanuarist 2009

tuleb AÕS § 156 lg 1 kohaldamise nõudeid menetleda hagita menetluses (vt TsMS § 475 lg 1 p 131).

Kuna selline menetlusõiguse normi rikkumine ei toonud kaasa asja ebaõiget lahendamist, siis ei ole

alust kohtute otsuseid tühistada. Kolleegium selgitab, et asjaolude muutumise korral on pooltel

TsMS § 459, § 477 lg 1 ja § 6185 eelduste olemasolul õigus nõuda juurdepääsutasu suuruse ja/või

juurdepääsu tingimuste muutmist.

14. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled võivad TsMS § 174

lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva

jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

15. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja tasutud kautsjon riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu