3-2-1-74-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-74-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. oktoober 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

KS Stivideerimise Aktsiaseltsi (pankrotis) hagi Euro-Baltic

Shipping Services Osaühingu vastu põhivõla 376 619 krooni

14 sendi (24 070 euro 35 sendi) ja viivise 376 619 krooni

14 sendi (24 070 euro 35 sendi) väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-47810

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

KS Stivideerimise Aktsiaseltsi (pankrotis) ja Euro-Baltic

Shipping Services Osaühingu kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

48 140 eurot 70 senti (753 238 krooni 28 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja KS Stivideerimise Aktsiaselts (pankrotis) (registrikood

10418781), esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo

Kostja Euro-Baltic Shipping Services Osaühing (registrikood

10360107), esindaja vandeadvokaat Kai Amos

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-47810 osas,

millega jäeti rahuldamata KS Stivideerimise Aktsiaseltsi (pankrotis) viivisenõue

(ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis ekslikult märgitud kui Euro-Baltic Shipping Services

Osaühingu viivisenõue), ja osas, milles lahendati Euro-Baltic Shipping Services Osaühingu

tasaarvestusavaldus, samuti Euro-Baltic Shipping Services Osaühingult riigituludesse riigilõivu

väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas.

2. Täiendada ringkonnakohtu otsuse jõustunud osa märkusega, et kuna tegemist on

tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, võidakse see otsus tühistada või seda muuta

tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2011. a otsuse ja Harju Maakohtu 17. juuni 2010. a

otsuse (tsiviilasi nr 2-09-47810) resolutsiooni jõustunud osa on järgmine:Mõista Euro-Baltic

Shipping Services Osaühingult välja KS Stivideerimise Aktsiaseltsi (pankrotis) kasuks

24 070 (kakskümmend neli tuhat seitsekümmend) eurot 35 senti. See otsus võidakse tühistada

või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.

6. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

7. Tagastada MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le (konto nr 10220049344018, AS SEB

Pank) 9. märtsil 2011 KS Stivideerimise Aktsiaseltsi (pankrotis) eest tasutud

kassatsioonikautsjon 240 (kakssada nelikümmend) eurot 70 senti.

8. Tagastada Advokaadibüroo Amos OÜ-le (konto nr 221010332330, Swedbank AS) 2. märtsil

2011 Euro-Baltic Shipping Services Osaühingu eest tasutud kassatsioonikautsjon 240 (kakssada

nelikümmend) eurot 70 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KS Stivideerimise Aktsiaselts (pankrotis) (hageja) esitas 22. septembril 2009 Harju Maakohtule

hagi Euro-Baltic Shipping Services Osaühingu (kostja) vastu põhivõla 376 619 krooni 14 sendi ja

viivise 376 619 krooni 14 sendi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. jaanuaril 2006 lepingu nr 001/KS-2006 (stividorileping)

veoste töötlemise kohta Paljassaare sadamas. Lepinguga kohustus hageja tegema kostjale

stividoritööd ja osutama sellega vahetult seotud teenuseid. Hageja esitas kostjale osutatud teenuste

eest 30. novembril 2006 tasumiseks 146 216 krooni 85 sendi suuruse arve nr 20061761 ja

230 402 krooni 29 sendi suuruse arve nr 20061762, kuid kostja ei ole neid tasunud. Hageja esitas

arved alguses kostja nimele, kuid kostja esindaja Andrei Neverovi e-kirja alusel tegi hageja algsetele

arvetele kreeditarved ja esitas uued arved osaühingu Fertilizer Tranzit Center (FTC) nimele.

Laadimiskorraldus (order of loading) pärines kostjalt. 29. juunil 2007 esitas hageja Harju Maakohtule

hagi FTC vastu arvetest tuleneva võlgnevuse tasumiseks. 11. juuni 2008. a otsusega rahuldas

maakohus selle hagi osaliselt, jõudes otsuses järeldusele, et laeva "BALTIC FOREST" 11. septembri

2006. a laadimiskorraldus pärineb käesoleva menetluse kostjalt.

Kostjal tuleb tasuda arvete alusel kokku 376 619 krooni 14 senti. Samuti nõudis hageja kostjalt

stividorilepingu p 4.11 alusel viivist. Arved esitas hageja 30. novembril 2006 ja arvete tasumise

tähtpäev oli 20. detsember 2006. 27. augusti 2009. a seisuga on kostja viivitanud arvete tasumisega

kokku 981 päeva. Viivis päevas on 564 krooni 93 senti, kokku on viivisenõue seega 554 195 krooni 6

senti. Mõistlikkuse põhimõttest ja kohtupraktikast tulenevalt vähendas hageja viivisenõuet

põhivõlgnevuseni, st nõudis 376 619 krooni 14 sendi suuruse viivise väljamõistmist.

Kostjal ei ole nõudeid, mida hageja nõudega tasaarvestada. Hageja on täitnud 21. juuni 2006. a

kokkuleppest tulenevad kohustused, esitades kostjale 22. augustil 2006 kreeditarved, kokku

450 030 krooni 90 senti, samuti kehtestati uus tariif hooajaks sügis 2006 ja kevad 2007, arvestades

kokkulepitud allahindlust. Poolte koostöö ei katkenud.

2. 23. septembri 2009. a määrusega tagas Harju Maakohus hageja taotlusel hagi ja arestis kostja

arvelduskontod 376 619 krooni 14 sendi ulatuses.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates on hagi esitatud hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja ei esitanud kohe nõuet kostja

vastu, vaid tegi seda hiljem riigilõivuta. Hageja ei ole ka nõuet tõendanud. Tsiviilasjas nr 2-07-24314

ei tuvastatud selgelt hageja nõudeõiguse olemasolu kostja vastu, pealegi ei olnud kostja seal

menetlusosaline. Arved ei ole esitatud kostjale, vaid FTC-le.

Hageja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata ja hageja õiguste teostamine tuleb tunnistada hea usu

põhimõttest tulenevalt lubamatuks, kuna hageja ei ole ligi kolme aasta jooksul esitanud kostjale arvet

ega nõuet ning poolte kokkuleppele tuginedes tekkis kostjal õiguspärane ootus arvata, et hageja tema

vastu nõuet ei esita.

Kostjal on nõue hageja vastu, mille ulatuses esitas kostja tasaarvestuse vastuväite, paludes

tasaarvestuse avaldusena käsitada hagivastust. 21. juunil 2006 sõlmisid pooled kokkuleppe, millega

hageja tunnistas, et võlgneb kostjale 1 350 000 krooni käideldud kauba kahjustumise ja saastumise

tõttu (hageja käitles väetisi). Võlgnevuse katmiseks pidi hageja väljastama kostjale kokku

450 000 krooni katvad kreeditarved ning ülejäänud 900 000 krooni hüvitama allahindluse tegemisega

sügisel 2006 ja kevadel 2007. Hageja ei ole tõendanud, et oleks teinud kostjale hinnaalandust

899 969 krooni 10 sendi hüvitamiseks. Hageja initsiatiivil katkes poolte koostöö, kuna hageja ei

soovinud allahindlusi teha. Kostjal on jätkuvalt nõue hageja vastu osas, mille eest hageja allahindlust

teenuste osutamisel ei teinud.

4. Harju Maakohus rahuldas 17. juuni 2010. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 376 619 krooni 14 senti ja viivise 376 619 krooni 14 senti. Menetluskulud jättis maakohus

kostja kanda ja mõistis kostjalt riigituludesse riigilõivu 40 450 krooni.

Maakohtu otsuse on kostjal kohustus maksta hagejale arvete alusel, kuid kostjal puudub hageja vastu

nõue, millega tasaarvestust teha. Kostja tasaarvestuse vastuväide ei ole põhjendatud Pooled ei vaidle,

et hageja väljastas kostjale kokku 450 030 krooni 90 sendi eest kreeditarveid, lisaks kehtestati

hooajaks sügis 2006 ja kevad 2007 allahindlus 21. juuni 2006. a kokkuleppe kohaselt. Seega oli

hageja kokkuleppest tulenevad kohustused täitnud, mistõttu puudus kostjal sissenõutavaks muutunud

nõue hageja vastu. Ka Valeri Kutuzovi selgituste põhjal ei saa järeldada, et hagejal oleks jäänud

täitmata kohustusi kostja ees.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud ning on nõudeõiguse hea usu

põhimõttest tulenevalt kaotanud seetõttu, et kostja ei ole arveid varem hagejalt saanud. Kostja

kinnitusel pärineb laeva "BALTIC FOREST" 11. septembri 2006. a laadimiskorraldus temalt. Hageja

on esitanud kostjale 18. septembri 2006. a arve nr 20061304 ja 25. septembri 2006. a arve

nr 20061324. 28. novembri 2006. a e-kirjas palus kostja esindaja A. Neverov nimetatud arved ümber

vormistada FTC nimele. Neile arvetele on hageja esitanud kreeditarved. Kaubaomanik Osaühing

BELOR-EUROFERT EESTI on saatnud kostja juhatuse liikmele Sergei Zahharovile e-kirja, milles

kinnitab, et probleemid praagiga laeval "BALTIC FOREST" on lahendatud, ning palub kogu summa

hagejale tasuda. Kostja juhatuse liige S. Zahharov on ka FTC juhatuse liige. Eeltoodust järeldub, et

kostja oli arvetest teadlik juba 2006. a-l ja hageja ei ole nõudeõigust kaotanud. Isegi kui hageja

vormistas arved ümber FTC nimele, pärineb laeva "BALTIC FOREST" laadimiskorraldus kostjalt.

Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Arvete nr 20061761 ja

nr 20061762 tasumise tähtpäev oli 20. detsember 2006. 27. augusti 2009. a seisuga on kostja

viivitanud arvete tasumisega kokku 981 päeva, viivis on kokku 554 195 krooni 6 senti. Hageja on

vähendanud viivisenõuet kuni põhivõlgnevuseni, s.o 376 619 krooni 14 sendini.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Hageja oli hagiavalduse esitamisel vabastatud riigilõivu

tasumisest. Riigilõiv 40 450 krooni tuleb kostjalt välja mõista riigituludesse.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 1. veebruari 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus

sõnastas kohtuotsuse resolutsiooni selliselt, et rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 24 070 eurot 35 senti, jättis rahuldamata hageja (otsuses ekslikult märgitud kostja) viivisenõude

ning mõistis kostjalt riigituludesse riigilõivu 2585 eurot 23 senti. Maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jättis ringkonnakohus võrdsetes osades poolte kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi ei vaidlustanud kostja maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas,

et stividorilepingust tulenevate teenuste osutamise eest võlgnes kostja hagejale 376 619 krooni

14 senti. Selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei kontrollinud. Maakohus on hageja

põhinõude rahuldanud õigesti.

Pooled ei vaidle, et 450 000 krooni ulatuses kreeditarvete väljastamise kohustuse on hageja täitnud.

Pooled vaidlevad, kas hageja on täitnud 21. juuni 2006. a kokkuleppe järgse kohustuse hüvitada

ülejäänud summa allahindluste tegemise teel. Hageja on esitanud pooltevahelise e-kirjavahetuse,

millest nähtub, et 2006. a augustis peeti läbirääkimisi hinna alandamise üle. Samuti on kohtule

esitatud V. Kutuzovi 28. novembri 2006. a e-kiri, mis tõendab, et 28. novembril 2006 oli hageja

21. juuni 2006. a kokkuleppe järgse kahju hüvitamise nõude täitnud. V. Kutuzovi maakohtule esitatud

kirjalik seletus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

dokumentaalne tõend. Kostja võinuks taotleda kohtult V. Kutuzovi ülekuulamist tunnistajana. Kuna

kostjat esindas advokaat, ei olnud kohtul vajadust poolele selgitada, millises vormis tõendeid saab

kohtule esitada. Ka hageja on maakohtu menetluses palunud tõendi jätta tähelepanuta, kuid vaatamata

sellele ei ole kostja taotlenud V. Kutuzovi ülekuulamist tunnistajana. Seetõttu jääb V. Kutuzovi

kirjalik seletus TsMS § 238 lg-test 2 ja 5 tulenevalt arvestamata.

Ebaõige on kostja väide, et maakohus on tõendamiskoormust valesti jaganud. Seda, et 21. juuni

2006. a kokkuleppest tulenev nõue oli täidetud, pidi tõendama hageja. Hageja esitas kostja nõudest

450 030 krooni hüvitamise tõendamiseks kreeditarved. Ülejäänud summa kohta on hageja esitanud e-

kirjavahetuse, mis tõendas, et pooled pidasid läbirääkimisi tariifide alandamise üle, ja V. Kutuzovi e-

kirja, mille järgi oli hageja kahju kokkuleppe kohaselt 28. novembri 2006. a seisuga hüvitanud.

Kostja väitis, et poolte koostöö katkes, ilma et hageja oleks 21. juuni 2006. a kokkuleppe täitnud.

Seda väidet pidi tõendama kostja, kuid seda ta ei teinud. Eeltoodu tõttu on maakohus tõendeid õigesti

hinnanud ja teinud järelduse, et hageja oli täitnud 21. juuni 2006. a kokkuleppest tuleneva kohustuse.

Kuna kostja nõue hageja vastu oli lõppenud täitmisega, ei olnud kostjal nõuet, mida hageja nõudega

tasaarvestada.

Lisaks võib tasaarvestuse õigus olla üldse välistatud tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 99 lg-st 1.

Asja materjalidest ei tulene, et kostja oleks esitanud hageja pankrotimenetluses oma nõude ja seda

oleks tunnustatud.

Stividorilepingu p 4.11 järgi olenes maksekohustuse tekkimine arvete esitamisest. Hageja väitis, et ta

esitas kostjale arved 30. novembril 2006. Toimikus olevate tõendite kohaselt on sellel kuupäeval

esitatud arved FTC-le. Varem kostjale esitatud arved on hageja ise tühistanud. Õige ei ole maakohtu

järeldus, et kuna FTC ja kostja juhatuse liige on sama isik, oli arve esitatud ka kostjale. Kuna hageja

ei ole tõendanud kostjale enne hagiavaldust arvete esitamist, ei ole võimalik määrata kindlaks täpset

aega, millal hageja nõue sissenõutavaks muutus. Viivise arvestamisel on aga see oluline. Seetõttu

tuleb viivisenõue jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuse esitasid ringkonnakohtu otsuse peale mõlemad pooled.

8. Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu

otsuse viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Samuti palub hageja tühistada

kohtuotsuse tervikliku resolutsiooni p-d 1 ja 3, mille järgi rahuldati hagi osaliselt ja jäeti rahuldamata

hageja nõue 24 070 euro 35 sendi suuruse viivise saamiseks, ning määratud menetluskulude jaotus.

Hageja palub jätta jõusse maakohtu otsus või teha tühistatud osas uus otsus ja mõista välja ka viivis

(kas 24 070 eurot 35 senti, 17 944 eurot 45 senti või 2631 eurot 85 senti).

Hageja väitel kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-t 1 ja

TsMS § 669 lg 1 p-s 5 sätestatut. Hageja nõue kostjalt tasu saamiseks oli sissenõutav ja

ringkonnakohus oleks pidanud seetõttu rahuldama ka viivisenõude. Kostja kohustus hagejale tasuda

muutus sissenõutavaks 30. novembril 2006, kuid poolte kokkuleppel pidi kohustuse täitma kolmas

isik. Sellisel juhul oleks hagejale väljamõistetav viivisesumma pidanud olema 376 619 krooni

14 senti ehk 24 070 eurot 35 senti. Kui Riigikohus hageja seisukohaga ei nõustu, oleks

ringkonnakohus pidanud mõistma hageja kasuks välja viivise 280 769 krooni 57 senti (17 944 eurot

45 senti) stividorilepingu alusel alates hagi esitamisest 22. septembril 2009. Kui Riigikohus ka selle

seisukohaga ei nõustu, oleks ringkonnakohus pidanud igal juhul mõistma hageja kasuks välja

VÕS § 94 ja § 113 lg 1 järgi seadusjärgse viivise 8% aastas alates nõude esitamisest 22. septembril

2009 suuruses 41 179 krooni 54 senti ehk 2631 eurot 85 senti.

9. Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2 (millega ringkonnakohus jättis

osaliselt maakohtu otsuse muutmata), samuti kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4 (millega

rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 24 070 eurot 35 senti ja riigituludesse

riigilõivu 2585 eurot 23 senti) ning saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja väitel ei ole selge ega ole arusaadavalt põhjendatud, miks ei saa V. Kutuzovi selgitust pidada

dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 mõttes ning miks on V. Kutuzovi seisukoha arvestamiseks

kindlasti vajalik tema tunnistajana ülekuulamine. Kohtu tegevus tõendi arvestamata jätmisel oli

üllatav. Arusaamatu on, miks kohus ei kasutanud TsMS § 253 lg 1 järgset võimalust kohustada

tunnistajat kirjalikult vastama esitatud küsimusele. Arvestamata jäänud tõendi puhul on tegemist

olulise dokumendiga, millel on asja lahendamisel määrav mõju. Kostja ei nõustu ka kohtu

järeldusega, et V. Kutuzovi 28. juuni 2006. a e-kiri on asjakohane tõend, tõendamaks asjaolusid,

millest sellel isikul tegelikult ülevaade puudus. V. Kutuzov ei olnud kostja esindaja ega saanud teha

kostja nimel omaksvõtte. Kokkuleppe allkirjastas ta kahjustatud kauba omaniku esindajana.

Kohtuotsusest ei nähtu, miks V. Kutuzovi e-kiri on lubatav tõend, aga notariaalselt kinnitatud hilisem

seisukoht ei ole lubatav.

Kostjal ei olnud võimalik tõendada kokkulepitud allahindluse mittesaamist. Hageja huvi oli tõendada

oma nõude sissenõutavust.

Kostja ei saa aru kohtu seisukohast, milles kohus analüüsib poolte vaidlust pankrotimenetluses nõude

esitamise valguses. Kostjal on õigus ise otsustada tasaarvestuse avalduse esitamine. Kostja esitas

kohe oma esimeses vastuses 13. oktoobril 2009 tasaarvestuse vastuväite, mis on samaväärne

tasaarvestuse avaldusega.

10. Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud teise poole kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hageja viivisenõue

(ringkonnakohtu otsuse n-ö koondresolutsioonis ekslikult märgitud kui kostja viivisenõue hageja

vastu), ja osas, milles lahendati kostja tasaarvestusavaldus, samuti kostjalt riigituludesse riigilõivu

väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada

märkusega tasaarvestuse reservatsiooni kohta. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt olulisi asjaolusid ja vaidlusaluseid küsimusi (I). Edasi annab

kolleegium hinnangu hageja kassatsioonkaebuse väidetele (II) ja seejärel kostja kassatsioonkaebuse

väidetele (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

13. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes järgmiste oluliste asjaolude üle:

pooled sõlmisid 1. jaanuaril 2006 stividorilepingu, mille alusel osutatud teenuste eest võlgneb kostja

hagejale 376 619 krooni 14 senti (24 070 eurot 35 senti);

hageja esitas kostjale võla maksmiseks 18. septembri 2006. a arve nr 20061304 ja 25. septembri

2006. a arve nr 20061324;

18. septembri ja 25. septembri 2006. a arvetele esitas hageja kostja esindaja A. Neverovi

28. novembri 2006. a e-kirja alusel kreeditarved ning esitas 30. novembril 2006 võlgnetava raha

maksmiseks FTC nimele uued arved nr 20061761 ja 20061762, mis on tasumata;

21. juunil 2006 sõlmiti kokkulepe, mille alusel pidi hageja 1 350 000 krooni tasumiseks kostjale

väljastama 450 000 krooni suurused kreeditarved ning ülejäänud 900 000 krooni hüvitama

allahindluse tegemisega sügisel 2006 ja kevadel 2007;

hageja on esitanud 21. juuni 2006. a kokkuleppe alusel 450 030 krooni 90 sendi ulatuses

kreeditarved.

14. Kohtud rahuldasid hagi osaliselt kokkuvõtlikult järgmiste oluliste põhjendustega:

hageja põhinõue on tõendatud;

hageja viivisenõue jääb rahuldamata, kuna ei ole võimalik määrata kindlaks täpset aega, millal hageja

nõue muutus sissenõutavaks;

kostja tasaarvestusavaldus on tagajärjetu, kuna tõendatud on, et hageja on 21. juuni 2006. a

kokkuleppe täitnud, esitades kreeditarved ja võimaldades kokkulepitud allahindlust, lisaks on kostja

tasaarvestusavalduse lubatavus PankrS § 99 lg-t 1 arvestades küsitav.

15. Hageja vaidlustab kassatsioonimenetluses viivise välja mõistmata jätmist ja väidab seejuures

põhiliselt järgmist:

viivise arvestamisel tuleb lugeda nõue sissenõutavaks lähtudes ajast, mil hageja esitas arved kostja

palvel FTC-le;

viivis tulnuks välja mõista stividorilepingus ette nähtud suuruses vähemalt alates hagi esitamisest või

alates sellest ajast vähemalt seaduses sätestatud määras.

16. Kostja vaidlustab kassatsioonimenetluses hagi osalist rahuldamist ja väidab seejuures põhiliselt

järgmist:

allahindluse andmist kui 21. juuni 2006. a kokkuleppe täitmist pidi tõendama hageja;

kohtud rajasid põhjendamatult käsitluse kostja vastunõude täitmise kohta V. Kutuzovi kirjale, mille

viimane kohtule esitatud avalduses hiljem ümber lükkas, kuid mida kohtud alusetult tõendina ei

arvestanud;

kostjal oli õigus esitada tasaarvestusavaldus sõltumata nõude esitamisest pankrotimenetluses.

II

17. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti tervikuna rahuldamata tema

viivisenõude.

18. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivisenõue tuleneb hagejale selgelt ka stividorilepingu p-st 4.11.

Ringkonnakohus on rahuldanud hageja põhinõude, kuid jätnud rahuldamata hageja viivisenõude

(märkides resolutsioonis lisaks ekslikult, et see on kostja viivisenõue hageja vastu) põhjendusel, et

kuna ei ole võimalik määrata kindlaks täpset aega, millal hageja nõue muutus sissenõutavaks, tuleb

viivisenõue jätta rahuldamata. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

19. Ringkonnakohtu käsitlus on vastuoluline. Ühelt poolt leidis ringkonnakohus, et hageja põhinõue

tuleb rahuldada, st on sissenõutav VÕS § 82 lg 7 mõttes, teisalt leidis aga, et viivist ei saa välja

mõista, kuna ei ole selge, millal nõue sissenõutavaks muutus. Selline vastuolulisus tähendab otsuse

põhjendamise nõude rikkumist TsMS § 669 lg 1 p 5 mõttes.

Olles seisukohal, et enne hagi esitamist ei ole võimalik lugeda nõuet sissenõutavaks muutunuks,

pidanuks ringkonnakohus vähemalt kaaluma viivisenõude osalist rahuldamist lepingu alusel alates

hiljemalt hagimaterjalide kättetoimetamisest kostjale, st lugema nõude sissenõutavaks kas või sellest

ajast. Igal juhul pidanuks hagejal olema õigus saada vähemalt seadusjärgset viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud suuruses. Praegusel juhul jättis ringkonnakohus oma kohustuse tuvastada

nõude sissenõutavaks muutumise aeg lihtsalt täitmata.

20. Eelnev on aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele viivise välja mõistmata jätmise osas.

Kolleegium ise ei saa viivist välja mõista, kuna selleks on vaja tuvastada asjaolusid, mida Riigikohus

TsMS § 688 lg-te 3-5 alusel teha ei saa.

21. Kolleegium märgib lisaks, et hinnates 2006. a-l toimunud hageja arvete esitamist kostjale,

kreeditarvete esitamist ning arvete uuesti esitamist FTC-le, on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et

selline "ümbervormistamine" toimus kostja soovil. Selliselt võis kostja olla kunstlikult tekitanud

olukorra, kus stividorilepingu alusel temalt viivist justkui ei võikski nõuda. Selline käitumine võib

olla vastuolus hea usu põhimõttega.

Samuti ei ole kolleegiumi arvates välistatud poolte käitumise tõlgendamine selliselt, et lugeda algselt

kostjale esitatud arved juba nõude sissenõutavaks muutumise ja viivise arvestamise aluseks või

lugeda FTC-le arvete esitamise erandlikke asjaolusid arvestades arvete esitamiseks kostjale.

III

22. Kostja ei vaidlusta, et ta võlgneb hagejale põhivõlana 24 070 eurot 35 senti (376 619 krooni

14 senti). Kostja väidab üksnes, et hageja nõue on lõppenud tasaarvestuse tõttu tema nõudega hageja

vastu.

23. Kolleegium märgib esmalt, et PankrS § 99 ei välista kostja vastunõude ja tasaarvestuse

lahendamist praeguses menetluses, nagu võib järeldada ringkonnakohtu otsusest.

Pankrotiseaduse § 99 lg 1 esimene lause kehtestab üldpõhimõtte, et kui võlausaldaja võis enne

pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude

tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Selle sätte järgi on tasaarvestuseks

pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1

mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks

kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud. Nõude tasaarvestamise

avalduse võib PankrS § 99 lg 1 teise lause järgi esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku

esitamiseni.

24. Pankrotimenetluses on nõuete kaitsmiseks kehtestatud erikord. Selleks tuleb esmalt PankrS § 93

lg 1 järgi teatada nõudest haldurile hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate ilmumise päevast arvates,

esitades PankrS § 94 nõuetele vastava nõudeavalduse. Nõudeid kaitstakse PankrS § 100 lg 1 esimese

lause järgi võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul. Nõue ja nõude rahuldamisjärk loetakse

PankrS § 103 lg 2 esimese lause järgi tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul

vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur

nõuete kaitsmise koosolekul vastuväitest loobub. Kui nõudele vaieldakse vastu, tuleb võlausaldajal

nõude tunnustamiseks esitada hagi PankrS §-s 106 ettenähtud korras.

Sellest järeldub esmapilgul, et nõude tasaarvestamiseks pankrotivõlgniku nõudega on vältimatu

läbida nõude tunnustamise menetlus ja tasaarvestusavalduse esitamine praeguses menetluses selliselt,

nagu tegi seda kostja, on lubamatu.

25. Kolleegiumi arvates on aga PankrS § 99 lg-t 1 võimalik tõlgendada avaramalt juhul, kui

pankrotivõlgnik on esitanud hagi rahalise nõude sissenõudmiseks teiselt isikult ja see isik (kostja)

tugineb vastunõudele ja tasaarvestusele. Sellisel juhul saab lugeda nõude haldurile esitatuks

kohtumenetluses võlgnikust hageja suhtes tasaarvestusele tuginemise ajast ning nõude kaitstuks

alates vastunõuet tunnustava kohtulahendi jõustumisest tasaarvestuse kohta. Sarnast käsitlust toetab

ka kolleegiumi varasem praktika (vt Riigikohtu 14. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-

09, p 23).

Seejuures tugineb kolleegium PankrS § 103 lg-le 4, mille järgi loetakse nõuete kaitsmise koosolekul

kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud, samuti TsMS § 457 lg-

tele 1 ja 2, millest järeldub, et tasaarvestuse vastuväite esitamisel seob jõustunud kohtuotsus pooli

vastunõude lahendamise ulatuses.

26. Põhjendatud on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on vääralt leidnud, et

V. Kutuzovi kiri Harju Maakohtule (I kd, tl 133-134) ei ole käsitatav dokumentaalse tõendina

TsMS § 272 mõttes. Kolleegiumi arvates on see kiri käsitatav menetlusosaliseks mitteoleva isiku

kirjana TsMS § 272 lg 2 mõttes ning selle tõendikvaliteeti ei välista ainuüksi asjaolu, et kiri on

adresseeritud kohtule. See kiri ei ole käsitatav tunnistaja ütlusena TsMS § 251 või § 253 mõttes, kuid

on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Kolleegium märgib seejuures, et

asjakohased ei ole sarnases küsimuses varasema tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta 5. detsembri

2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01 väljendatud seisukohad.

Tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib aga olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku ei

kohtule ega vastaspoolele võimalust V. Kutuzovile tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja

koostamise asjaolude selgitamiseks.

27. Kuna ringkonnakohtu otsuse järgi tõendas 21. juuni 2006. a kokkuleppe täitmist ja seega kostja

vastunõude puudumist olulises osas just V. Kutuzovi varasem e-kiri (I kd, tl 100-101), tuleb

ringkonnakohtu otsus vastunõude tasaarvestamise lahendamise osas tühistada. Kuna Riigikohus

TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise materiaalõigusliku nõude lahendamise aluseks olevaid

asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa, tuleb asi saata selles osas uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

28. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu etteheidetega kostjale, et see pidanuks ise mõistma, et

V. Kutuzovi kirja ei saa tõendina arvestada. Maakohus võttis kostjalt kirja vastu ja hindas seda

otsuses, ringkonnakohtult sai kostja teada tõendi arvestamata jätmise kohta alles otsusest. Seega

käitus ringkonnakohus kostjale üllatuslikult. Olukorras, kus ringkonnakohus soovib tõendite hulgast

välja arvata mõnda olulist tõendit, mida maakohus on juba hinnanud, pidanuks kostjale seda

selgitama ja andma talle võimaluse nt taotleda selgituse andja ärakuulamist tunnistajana.

29. Kolleegiumile jääb mõneti ebaselgeks ringkonnakohtu otsuse käsitlus tõendamiskoormuse

jagunemisest poolte vahel.

Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et just hageja pidi tõendama, et on kostja tasaarvestuseks kasutatud

21. juuni 2006. a kokkuleppest tuleneva nõude täitnud. Arusaamatuks jääb aga, mis seos on asja

lahendamisega ringkonnakohtu otsuses märgitul, et poolte koostöö katkemist kokkulepet täitmata pidi

omakorda tõendama kostja, kuid ei teinud seda.

30. Olukorras, kus põhinõue on õigesti lahendatud, oleks juba ainuüksi menetlusökonoomiliselt

ebamõistlik tühistada kohtuotsus tervikuna põhjusel, et lahendamata jäeti või ebaõigesti lahendati

vastunõue. Seetõttu leiab kolleegium, et saab teha TsMS § 450 lg 2 alusel tasaarvestuse

reservatsiooniga osaotsuse ning lasta asi ringkonnakohtus läbi vaadata üksnes vastunõude ja selle

tasaarvestamise osas. Analoogselt on kolleegium sarnast olukorda käsitlenud ka varem

(vt nt Riigikohtu 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p-d 9, 12). Asja uuel

läbivaatamisel ja viivise väljamõistmisel tuleb kostja tasaarvestuse õiguse tunnustamise lahendamisel

hinnata ka viivisenõude tasaarvestamist.

IV

31. Kolleegium märgib, et tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p-st 2 läheb pankroti väljakuulutamisega

haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses

menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse.

Sama põhimõte tuleneb PankrS § 43 lg-st 1 ja § 541 lg 1 kolmandast lausest. Halduri tegevuse

tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on PankrS § 541 lg 1 teise lause järgi võlgnik,

kui seadusest ei tulene teisiti.

Seega oleks korrektseks hagejaks asjas praeguse hageja pankrotihaldur. Samas on menetlus asjas

alanud enne eelnimetatud põhimõtte pankrotiseaduses kajastamist 1. jaanuarist 2010. Seetõttu võib

menetlus jätkuda seniste pooltega (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

143-10, p 22).

32. Kuigi kumbki pool on vaidlustanud kassatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsuse osaliselt, on

kokkuvõttes vaidlustatud ringkonnakohtu otsust tervikuna. Seetõttu on asja hind Riigikohtus

48 140 eurot 70 senti (753 238 krooni 28 senti) (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 46).

33. Kuna ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse, tuleb see tühistada ka menetluskulude jaotuse

osas. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel,

lähtudes selle tulemusest.

34. Kuna kassatsioonkaebused osaliselt rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa