3-1-1-63-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-63-11

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Dmitri Kaluga süüditunnistamises KarS § 114 p 3 ja

§ 25 lg 2 ning § 201 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-10-4274

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitri

Kaluga

kaitsja

vandeadvokaat

Eduard

Bulattšik,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Olga Dorogan

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. august 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 17. septembri 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2011. a

kohtuotsused Dmitri Kaluga suhtes KarS § 872 lg 4 alusel karistusjärgse kinnipidamise

kohaldamise osas.

2. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

3. Kaitsja Eduard Bulattšiku kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 17. septembri 2010. a kohtuotsusega tunnistati D. Kaluga süüdi KarS § 114 p 3 ja §

25 lg 2 järgi ja teda karistati kuueteistkümneaastase vangistusega. Samuti tunnistati D. Kaluga süüdi

KarS § 201 lg 2 p 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks üheaastane vangistus. KarS § 64 lg 1

alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja D. Kalugale mõisteti liitkaristuseks

kuueteistkümneaastase vangistus. KarS § 872 lg 4 p-de 1 ja 3 alusel kohaldati D. Kaluga suhtes

karistusjärgset kinnipidamist.

2.1 KarS § 114 p 3 ja § 25 lg 2 järgi tunnistati D. Kaluga süüdi selles, et 20. oktoobril 2009. a pussitas

ta V. ja A. V.-i, põhjustades V. V.-i surma ja tekitades eluohtlikke tervisekahjustusi A. V.-ile. KarS §

201 lg 2 p 1 järgi tunnistati D. Kaluga süüdi selles, et ta varem varguse eest karistatud isikuna võttis

20. oktoobril 2009. a V. V.-i pangakaardiga V. V.-i arveldusarvelt välja 9000 krooni, ehkki V. V. oli tal

lubanud võtta välja üksnes 500 krooni.

2.2 Maakohtu süüdimõistva otsusega kohaldati D. Kaluga suhtes ühtlasi KarS § 872 lg 4 p-de 1 ja 3

alusel karistusjärgset kinnipidamist. Maakohus leidis, et süüdistatav vastab karistusjärgse

kinnipidamise kohaldamise tingimustele, kuna teda on varem viiel korral karistatud reaalse

vangistusega, sealhulgas on ta pannud toime ka isikuvastaseid kuritegusid. D. Kaluga on ära kandnud

enam kui seitsmeaastase vangistuse kriminaalkoodeksi (KrK) § 107 lg-s 1 sätestatud kuriteo eest,

millele käesoleval ajal kehtivas Karistusseadustikus vastab KarS §-s 118 ette nähtud kuriteokoosseis.

Kokku on D. Kaluga veetnud vangistuses viisteist aastat. Vabaduses on ta pannud toime ka hulgaliselt

väärtegusid. Süüdistataval ei ole kindlat töökohta ega püsivat sissetulekut. Seega esineb D. Kalugal

kuritegelik kalduvus ja tema suhtes tuleb rakendada karistusjärgset kinnipidamist.

3. Maakohtu süüdimõistva otsuse peale esitasid apellatsioonid D. Kaluga ja tema kaitsja

vandeadvokaat Eduard Bulattšik, kes mõlemad taotlesid süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 114 p 3

ja § 25 lg 2 järgi.

3.1 D. Kaluga apellatsioonis väideti, et tema ei ole kannatanuid noaga löönud. V. V.-i tapmiseks

kasutatud noal ei ole mitte D. Kaluga, vaid A. V.-i sõrmejäljed. Just alkoholijoobes A. V. võis V. V.-i

tappa.

3.2 Süüdistatava kaitsja apellatsioonis leiti, et D. Kaluga on süüdi tunnistatud üksnes oletuste põhjal.

Mõrvarelvalt ei ole avastatud mingeid D. Kalugale viitavaid andmeid. Ebaõigesti on jäetud kõrvale

A. V.-i ütlused, kes väitis, et talle tungisid kallale kaks isikut.

4. Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kannatanute pussitamiseks kasutatud noal D. Kalugalt

pärineva bioloogilise materjali puudumine ei tähenda, et D. Kaluga nuga kannatanute vastu ei

kasutanud. Nimelt märgitakse eksperdiarvamuses, et noalt leitud bioloogilise materjali kuuluvus D.

Kalugale ei ole välistatud. Üheselt on tuvastatud, et süüdistatava riietelt leiti V. V.-i verd. Väär on

väide, nagu olnuks A. V. alkoholijoobes, kuivõrd kiirabi tuvastas, et A. V. oli kaine. Erinevate

tõendite pinnalt ilmneb, et A. V. oli rahulik inimene, kes V. V.-iga ei tülitsenud. Samuti on aga

kohtupsühhiaatriaekspertiisiga tuvastatud, et A. V.-il esinevad olulised mäluhäired, mis ei võimalda

tal anda adekvaatset teavet juhtunu kohta. Seetõttu ei saa tugineda ka A. V.-i väitele, justkui olnuks

teda rünnanud kaks inimest. Ei saa nõustuda väitega, et D. Kaluga süüditunnistamine kaudsete

tõendite alusel on ebaobjektiivne. Süüdistatav ei eita ka ise, et viibis kuriteo toimepanemise ajal

sündmuskohal. Tema riietelt leiti V. V.-i verd. Usutavad ei ole kaitseversioonid, et V. V.-i tapjaks oli

A. V. või et kannatanud tungisid D. Kalugale kallale. Seetõttu saab nõustuda maakohtu järeldusega, et

V. V.-i tapjaks ja A. V.-ile raske tervisekahjustuse tekitajaks oli just D. Kaluga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni D. Kaluga kaitsja E. Bulattšik, kes palub

süüdistatava mõrvakatses õigeks mõista. Kassatsiooni põhjendustes märgitakse kokkuvõtlikult, et D.

Kaluga vastu pole ühtegi otsest tõendit, kaudsed tõendid süüdistatava süüd aga ei kinnita. Tapmiseks

kasutatud noalt ei leitud D. Kaluga bioloogilist materjali. Kriminaalasjas oleks tulnud arvestada ka A.

V.-i ütlusi, kes väitis, et teda ründas kaks inimest. Ka ei ole kogutud tõendite pinnalt võimalik mõista,

miks oleks D. Kaluga pidanud selle teo toime panema.

6. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan, et Tartu

Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud menetlusõigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsiooni väiteid süüdistatavale omistatud kuriteo tuvastatuse kohta

(I) ja võtab seejärel seisukohal karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise põhjendatuse kohta (II).

I

8. Kassaatori väide, et mõrvakatse toimepanemine D. Kaluga poolt ei ole tõendatud, seondub

faktiliste asjaolude tuvastamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 keelab Riigikohtul

faktiliste asjaolude tuvastamise. Samas on Riigikohus KrMS § 362 lg 2 alusel pädev tühistama

kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetluse oluline rikkumine tõendite hindamisel (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7 või 22. mai 2009. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p 15). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsus tuleb

tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka siis, kui kohtud on otsust põhjendades

tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja 11. aprilli

2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-11, p 9 ja 1. juuli 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

10-11, p 21). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud selles kriminaalasjas tõendite hindamisel

kriminaalmenetlusõiguse normide vastu eksinud.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohus on käesolevas

kriminaalasjas kogutud kaudseid tõendeid hinnanud nende kogumis eriti hoolikalt ja teinud nende

põhjal arusaadavalt järelduse, et mõrvakatse pani toime nimelt D. Kaluga. Vaidlust ei ole selles, et D.

Kaluga viibis 20. oktoobril 2009. a V. ja A. V.-i korteris, kus tarvitas alkoholi. Kohtud on õigesti

märkinud, D. Kaluga süütust ei tõenda asjaolu, et sündmuskohalt leitud veriselt noalt ei avastatud D.

Kalugalt pärinevat bioloogilist materjali. DNA ekspertiisiaktis sisalduvast eksperdiarvamusest

tulenevalt ei saa välistada, et D. Kaluga seda nuga siiski kasutas. Kohtud märgivad õigesti, et teo

toimepanemisele D. Kaluga poolt viitab süüdistatava riietelt leitud V. V.-i veri, mille kohta D. Kaluga

selgitusi anda ei oska. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on A. V.-i ütlused jäetud tõendikogumist

põhjendatult kõrvale. A. V.-i osas koostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis sisalduvast

eksperdiarvamusest ilmneb, et A. V.-il on orgaaniline amnestiline sündroom, mistõttu esinevad tal

mäluhäired, mis ei võimalda anda tal adekvaatseid tunnistusi minevikus toimunud sündmuste kohta.

Maakohus on põhjalikult ja veenvalt selgitanud, miks tuleb kõrvale jätta süüdistatava ennast

õigustavad ütlused ja miks peab kohus kogutud tõendite alusel D. Kaluga süüd tõendatuks. Seega ei

anna kassatsioonis esitatud väited alust kohtute otsuste muutmiseks või tühistamiseks.

II

10. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus lisaks süüdistatava karistamisele kohaldanud D. Kaluga

suhtes ka karistusjärgset kinnipidamist KarS § 872 lg 4 alusel. Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a

otsusega nr 3-4-1-16-10 tunnistati karistusseadustiku § 872 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Üldkogu leidis, et KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise eeldused pole ühelt poolt

piisavalt määratletud ja teiselt poolt pole sellisel kujul toimuv vabadusevõtmine õigustatav ühegi PS

§ 20 lg-s 2 toodud vabaduse võtmise alusega. Seetõttu on KarS § 872 lg 2 vastuolus PS §-ga 20 lg-ga

2 ja § 23 lg-ga 1 ning tunnistati kehtetuks. Kolleegium leiab, et KarS § 872 lg-tes 2 ja 4 sätestatud

karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise alused ja sisu ei erine üksteisest olemuslikult. Samuti viitab

KarS § 872 lg 4 sama paragrahvi lõikele 2. Seetõttu tõusetub küsimus D. Kaluga suhtes kohaldatud

karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduspärasusest. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

alustamine eeldab siiski selle hindamist, kas kohtud on käesolevas kriminaalasjas D. Kaluga suhtes

KarS § 872 lg 4 alusel karistusjärgset kinnipidamist rakendades kohaldanud materiaalõigust õigesti.

Viimane tähendab ühtlasi selle selgitamist, kas KarS § 872 lg 4 on antud kriminaalasjas

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 mõistes asjassepuutuvaks

normiks.

11. Maakohus märkis D. Kaluga suhtes KarS § 872 lg 4 alusel karistusjärgse kinnipidamise

kohaldamise põhjendusena, et süüdistatavat on varem viiel korral karistatud reaalse vangistusega, ta

on ära kandnud seitsme aasta kahe kuu ja kahekümne kuue päeva pikkuse vangistuse, teda on

varasemalt kaks korda süüdi mõistetud isikuvastaste kuritegude toimepanemises, ta on vangistuses

veetnud viisteist aastat oma elust, pannud vabaduses toime hulgaliselt väärtegusid ning tal ei olnud

kindlat töökohta ega püsivat sissetulekut. Nendest andmetest järeldas kohus, et D. Kalugal esineb

kuritegelik kalduvus ja tema karistusjärgne kinnipidamine on põhjendatud.

12. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. KarS § 872 lg 4 p 2 kohaselt saab karistusjärgset

kinnipidamist kohaldada, kui süüdimõistetut on muuhulgas varem ühel korral karistatud KarS § 872

lg 2 p-s 1 loetletud sellise kuriteo eest, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt

viieaastane või eluaegne vangistus, mille eest kohus on karistanud teda vähemalt kolmeaastase

vangistusega, millest isik on ära kandnud vähemalt ühe aasta vangistust. Kolleegium on seisukohal,

et süüdimõistetu varasem karistatus KarS § 872 lg 4 p 2 mõistes tähendab seda, et isikul on kustumata

karistatus varasema analoogilise kuriteo eest karistusregistri seaduse (KarRS) § 25 mõttes.

Kolleegium ei pea võimalikuks sisustada isiku varasemat karistatust KarS § 872 lg 4 p 2 selliselt, et

selle tingimuse täidetuseks piisab, kui süüdistatav on varasemalt analoogilise kuriteo eest ühel korral

süüdi mõistetud sõltumata süüdimõistmise kohta tehtud registrikande kehtivusest karistusregistri

seaduse tähenduses. Tulenevalt PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguse tagasiulatuva jõu keelust

tuleb süüdimõistetu suhtes kohaldatavat materiaalõigust tõlgendada viisil, mis kõige vähem tema

põhiõigusi riivab (lex mitius). Ei saa pidada õigeks ja inimväärikuse kaitse põhimõttega kooskõlas

olevaks, et ükskord toimepandut arvestatakse inimese suhetes riigiga tema kahjuks kuni elu lõpuni

isegi siis, kui isik vahepeal õiguspäraselt käitub. Seetõttu tuleb KarS § 872 kontekstis tõlgendada

karistatust kitsendavalt.

13. Seega lähtub kolleegium arusaamast, et karistusjärgset kinnipidamist saab kohaldada üksnes

juhul, kui andmeid asjassepuutuvate varasemate kuritegude kohta ei ole karistusregistrist kustutatud.

Karistusregistri seaduse (KarRS) § 25 lg 1 p 8 sätestab, et karistusandmed kustutatakse registrist ja

kantakse üle arhiivi, kui kolme- kuni kahekümneaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud

kümme aastat. Samas määrab sama seaduse § 34 lg 1, et kuni 1999. aasta 1. jaanuarini alanud

karistatuse kustumise tähtajad lõpevad enne selle seaduse jõustumist kehtinud muu seadusega

ettenähtud ajal.

14. Maakohus kohaldas D. Kaluga suhtes karistusjärgset kinnipidamist lähtuvalt sellest, et ta

tunnistati Kohtla-Järve Linnakohtu 26. märtsi 1991. a otsusega kriminaalkoodeksi (KrK) § 107 lg 1

järgi süüdi üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises, mille eest teda karistati vabadusekaotusega

seitsmeks aastaks, kaheks kuuks ja kahekümne kuueks päevaks. Et D. Kaluga vabanes vanglast selle

karistuse kandmiselt 18. augustil 1997. a, tuleb tema karistatuse kustumise hindamisel lähtuda seda

küsimust

enne

karistusregistri

seaduse

jõustumist

reguleerinud

seadusest,

milleks

oli

kriminaalkoodeks. Kõnealuse karistuse kandmiselt vabanemise ajal kehtis KrK § 58 lg 1 p 5

järgmises sõnastuses: „Karistatus kustub isikutel kolme aasta möödumisel üle viie, kuid mitte üle

kümne aasta mõistetud vabadusekaotuse ärakandmisest.“ Eeltoodust järeldub, et D. Kaluga

karistatuse kustumise tähtaega KrK § 107 lg 1 järgi tuleb arvutada alates 18. augustist 1997. a ehk

päevast, mil D. Kaluga oli ära kandnud talle Kohtla-Järve Linnakohtu 20. märtsi 1991. a otsusega

mõistetud vabadusekaotusliku karistuse. Kriminaalkoodeksi § 58 lg 1 p 5 mõttes oleks seega D.

Kaluga karistatus kustunud 18. augustil 2000.

15. D. Kaluga karistatuse arvutamisel tuleb siiski juhinduda ka KrK § 58 lg-st 5, mis samal ajal

kehtinud redaktsioonis nägi ette, et: „Kui karistuse ärakandnud isik paneb enne karistatuse kustumise

tähtaja möödumist uuesti toime kuriteo, siis katkeb karistatuse kustumise tähtaeg. Sel juhul

arvutatakse karistatuse kustumise tähtaega mõlema kuriteo eest viimase kuriteo eest mõistetud põhi-

ja lisakaristuse ärakandmisest.“. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on D. Kalugat pärast

vabadusekaotuse kandmiselt vabanemist 18. augustil 1997. a karistatud korduvalt. Lääne-Viru

Maakohtu 12. detsembri 1997. a kohtuotsusega tunnistati D. Kaluga süüdi salajases varguses, mille

eest mõistetud vabadusekaotuse kandmiselt ta vabanes 14. aprillil 1998. a. Seejärel tunnistati D.

Kaluga Ida-Viru 31. jaanuari 2000. a kohtuotsusega süüdi mitmetes 1998. a ja 1999. a toime pandud

kuritegudes, mille eest teda karistati taas vabadusekaotusega, mille kandmiselt ta vabanes 13.

septembril 2002. a. Seega katkes D. Kaluga karistatuse kustumise tähtaeg KrK § 107 lg 1 järgi

vastavalt 1997., 1998. ja 2000. a seoses uute kuritegude toimepanemisega. Samas olid D. Kalugale

nimetatud süüdimõistvate kohtuotsustega mõistetud vabadusekaotuste tähtajad lühemad talle Kohtla-

Järve Linnakohtu 26. märtsi 1991. a otsusega KrK § 107 lg 1 järgi mõistetud karistusest ega

mõjutanud tema suhtes KrK § 58 lg 1 p-st 5 tuleneva kolmeaastase karistatuse kustumise tähtaja

kestust.

16. Tähelepanuta ei saa jätta, et vabanedes 13. septembril 2002. a järjekordse vabadusekaotuse

kandmiselt, pani D. Kaluga kriminaalasja materjali kohaselt uue kuriteo - kehalise väärkohtlemise ja

kelmuse - toime 20. mail 2006. a. Nende kuritegude eest tunnistati D. Kaluga süüdi Viru Maakohtu

21. mai 2007. a kohtuotsusega. Juhindudes KarRS § 34 lg-st 1 ja KrK § 58 lg 5 teisest lausest tuleb

seega asuda seisukohale, et D. Kaluga karistatus KrK § 107 lg 1 järgi oli kustunud enne

viimatinimetatud kuritegude toimepanemist, s.o 13. septembriks 2005, mil täitus kolm aastat talle

viimase kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmisest. Tänase õiguskorra mõttes järeldub sellest, et

D. Kaluga karistusandmed KarS § 872 lg 4 p 2 mõistes on karistusregistrist kustutatud.

Karistusregistri andmete kehtimine on karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise üks eeldusi. Seega

ei ole D. Kaluga puhul KarS § 872 lg 4 kohaldamise formaalsed eeldused täidetud. Ülal märgitust

tulenevalt on maakohus ja ringkonnakohus KarS § 872 lg 4 alusel D. Kalugale karistusjärgset

kinnipidamist määrates kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 2 mõttes.

17. Ülaltoodust tulenevalt ei ole KarS § 872 lg 4 ühtlasi käesolevas kriminaalasjas asjassepuutuvaks

normiks PSJKS § 3 mõistes.

18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7, § 362 p-st 1 ning §-st 363 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 17. septembri 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2011. a

kohtuotsused Dmitri Kaluga suhtes KarS § 872 lg 4 alusel karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise

osas. Ülejäänud osas jätab kriminaalkolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja D.

Kaluga kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe