3-1-1-68-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-68-11

Otsuse kuupäev

3. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Rein Nukki süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1,

Andres Sikuti süüdistuses KarS § 296 lg 2 p 1 ja Valeri

Gerassimovi ning Ivar Haljaku süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-22301

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss,

Ivar Haljaku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski ja

Valeri Gerassimovi kaitsja vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi,

kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. september 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2011. a otsus osas, millega:

1.1 tühistati maakohtu otsus Andres Sikuti suhtes ja loeti tema süü tõendatuks KarS § 296 lg 2

p 1 - § 25 lg 2 järgi;

1.2 jäeti muutmata maakohtu otsus Ivar Haljaku ja Valeri Gerassimovi süüditunnistamises KarS § 298 lg 1 järgi.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 10. detsembri 2010. a otsus osaliselt Ivar Haljaku ja Valeri Gerassimovi

süüditunnistamises KarS § 298 lg 1 järgi.

3. Tunnistada Ivar Haljak süüdi KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, jättes talle maakohtu otsusega mõistetud karistuse

muutmata.

4. Tunnistada Valeri Gerassimov süüdi KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, jättes talle maakohtu otsusega mõistetud

karistuse muutmata.

5. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

6. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.

7. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.

8. Määrata Advokaadibüroo Rein Napa OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Rein Nukkile

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 8 (kaheksa) senti,

sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ning

35 (kolmkümmend viis) senti.

9. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 10. detsembri 2010. a otsusega tunnistati Rein Nukki süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati

vangistusega 2 aastaks, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 4-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama

otsusega tunnistati KarS § 298 lg 1 järgi süüdi Valeri Gerassimov ja Ivar Haljak, keda karistati vangistusega 1 aastaks. V.

Gerassimovile ja I. Haljakule mõistetud vangistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi

täitmisele pööramata. Sama otsusega lõpetas maakohus KrMS § 203 lg 1 p 1 ja § 274 lg 5 alusel kriminaalmenetluse

Andres Sikuti osas, keda süüdistati KarS § 296 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

1.1 R. Nukki tunnistati KarS § 294 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et töötades Tartus, aktsiaseltsi T mootorsõidukite tehnilise

ülevaatajana, võttis ta altkäemaksu. 4. novembril 2008 võttis R. Nukki A. Sikuti vahendusel I. Haljakult 710 krooni, mille

maksis ametliku ülevaatuse tasuna AS-i T kassasse, tunnistades I. Haljaku kasutuses olnud tehniliselt mittekorras kaubiku

Citroen Jumper 42 tehniliselt korrasolevaks. Samuti võttis R. Nukki 20. novembril 2008 A. Sikuti vahendusel V.

Gerassimovilt 525 krooni, mille maksis AS-i T kassasse, tunnistades V. Gerassimovi tehnilistele nõuetele mittevastava

sõiduauto Mercedes-Benz 200D nõuetele vastavaks. Süüdistatav sai ebaseaduslike tegude tõttu varalist kasu, sest tema

töötasu suurus olenes tööandja käibest. Viimane oli aga seotud ülevaatusel läbivaadatavate sõidukite arvuga.

1.2 I. Haljak ja V. Gerassimov tunnistati KarS § 298 lg 1 järgi süüdi R. Nukkile altkäemaksu andmises. Süüdistatavate

sõidukid ei oleks tehnilist ülevaatust nõuetekohaselt läbinud, mille tõttu maksid nad A. Sikutile selle eest, et viimane annaks

raha edasi tehnoülevaatust korraldavale R. Nukkile, kes omakorda tunnistaks sõidukid puudustele vaatamata nõuetele

vastavaks.

1.3 Maakohus tuvastas, et A. Sikut vahendas R. Nukkile I. Haljaku ja V. Gerassimovi antud altkäemaksu, viies

kaassüüdistatavate tehniliselt mittekorras sõidukid R. Nukki juurde tehnoülevaatuse teostamiseks. I. Haljakult sai A. Sikut

910 krooni, millest andis R. Nukkile

710 krooni, endale aga jättis 200 krooni. V. Gerassimovilt sai ta 1000 krooni, millest andis R. Nukkile 525 krooni, endale

aga jättis 475 krooni.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Nukki kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, V. Gerassimovi kaitsja

vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi ja I. Haljaku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski. R. Nukki kaitsja palus

süüdistatava KarS § 294 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista, märkides, et I. Haljaku makstud 710 krooni ja V. Gerassimovi

makstud 525 krooni vastasid sõidukite tehnilise ülevaatuse hinnakirjale. R. Nukki tasus kõnealused summad korrektselt

AS-i T kassasse, mille tõttu ei saa neid käsitada altkäemaksuna. Samuti märkis apellant, et I. Haljaku ja V. Gerassimovi

sõidukid olid tehniliselt korras. V. Gerassimovi kaitsja taotles samuti õigeksmõistva otsuse tegemist, sest süüdistatav

altkäemaksu ei andnud. V. Gerassimov maksis A. Sikutile 1000 krooni. Osa rahast pidi A. Sikut maksma ülevaatuse

teostajale, ülejäänu aga jätma endale V. Gerassimovi autoga ülevaatusel käimise eest. R. Nukki tunnistaski põhjendatult

auto tehniliselt korras olevaks. Ka I. Haljaku kaitsja palus süüdistatava õigeks mõista, märkides, et I. Haljaku sõiduk oli

tehniliselt korras, mille tõttu luges R. Nukki põhjendatult ülevaatuse läbituks.

3. Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus R. Nukki süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 294 lg 2 p 1 järgi, A. Sikuti süüdistuse tõendatuks lugemises KarS § 296 lg 2 p 1 järgi, R. Nukkilt

kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises ja temalt 1235 krooni konfiskeerimises. R. Nukki mõisteti süüdistuses KarS §

294 lg 2 p 1 järgi õigeks ja A. Sikuti süü loeti tõendatuks KarS § 296 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. R. Nukki kaitsja apellatsioon rahuldati, V. Gerassimovi ja I. Haljaku kaitsjate

apellatsioonid aga jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1 Käsitledes R. Nukki süüdistust, jättis maakohus analüüsimata vara vastuvõtmist ja toimepandud tegusid ühendava

koosseisutunnuse, s.o ekvivalentsussuhte. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et süüdistatav pani ebaseaduslikud teod toime

just ametliku ülevaatuse tasule vastavate summade (vastavalt 710 krooni ja 525 krooni) eest. Tõendid ei kummuta kahtlust,

et oma ametiseisundit ära kasutades pani R. Nukki ebaseaduslikud teod toime vastutulelikkusest või heatahtlikkusest, mitte

aga kasu saamise eesmärgil. Seeläbi rikkus ta õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja võis toime panna distsiplinaarsüüteo või

vääritu teo, kuid mitte kuriteo.

3.2 Tulenevalt R. Nukki õigeksmõistmisest pidas ringkonnakohus vajalikuks muuta ka A. Sikutile süüksarvatud kuriteo

kvalifikatsiooni. Pole tõendatud, et A. Sikut tegi R. Nukkile ettepaneku altkäemaksu võtmiseks, s.t viis altkäemaksu

vahendamise lõpule. A. Sikut maksis R. Nukkile pelgalt ülevaatustega seotud teenustasu, s.o 710 krooni ja 525 krooni.

Puuduvad tõendid, mis võimaldaksid käsitada kõnealuseid summasid altkäemaksuna. Samas jõudis A. Sikut altkäemaksu

vahendamise katse staadiumisse. Altkäemaksu vahendamine algab hetkest, mil altkäemaksu andmine jõuab katse

staadiumisse. Seevastu I. Haljak ja V. Gerassimov viisid altkäemaksu andmise lõpule, makstes A. Sikutile raha. Võttes raha

vastu, alustas A. Sikut altkäemaksu vahendamist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge

Püss, I. Haljaku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Veski ja V. Gerassimovi kaitsja vandeadvokaadi abi A. Sirendi.

Prokuratuur vaidlustab R. Nukki õigeksmõistmise ja A. Sikuti süüdistuse kvalifitseerimise KarS § 296 lg 2 p 1 - § 25 lg 2

järgi, taotledes kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kaitsjad taotlevad ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Kassaatorite põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Prokurör leiab, et ringkonnakohtu otsus on R. Nukki süüdistust puudutavas osas vastuoluline ja arusaamatu. Kassaator

osutab tõenditele, mis kinnitavad, et R. Nukki tunnistas tehniliselt mittekorras olevad autod korras olevateks põhjusel, et sai

A. Sikutilt V. Gerassimovi ja I. Haljaku poolt makstud raha. Ebaseaduslikud teod pani süüdistatav toime enda tööandja

käibe suurendamise eesmärgil. Aktsiaseltsi T käibe suurenemisel suurenes ka R. Nukki töötasu. Nendel asjaoludel viis ka

A. Sikut altkäemaksu vahendamise lõpule.

4.2 I. Haljaku kaitsja hinnangul pole tõendite pinnalt välistatud võimalust, et süüdistatava auto oli tehniliselt korras. Seda

küsimust oleks saanud lahendada ekspertiisi raames, kuid ekspertiis jäeti teostamata. Maanteeameti tehnoosakonna

ülevaatustalituse juhataja K. U., kes andis kohtus ütlusi, võib olla tehnika alal pädev isik, kuid teda ei kuulatud üle

eksperdina kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10 märkinud, et

mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks tuleb määrata ekspertiis. Samuti tuleb ringkonnakohtuga nõustuda selles, et

hinnakirjale vastavat tehnoülevaatuse tasu ei saa vaadelda altkäemaksuna. Ka ei saa altkäemaksuna käsitada ülejäänud 200

krooni, kuna selle summa andis I. Haljak A. Sikutile ülevaatusel käimise ja vajadusel sõiduki käsipiduri parandamise eest.

4.3 V. Gerassimovi kaitsja leiab, et süüdistatava poolt A. Sikutile antud ja AS-i T kassasse makstud 525 krooni ei saa

altkäemaksuna käsitada. Vastavalt tehnoülevaatusel kehtinud hinnakirjale oleks auto valdaja pidanud igal juhul tasuma

ülevaatuse eest 525 krooni. Ringkonnakohus sellele väitele tähelepanu ei pööranud. Samal ajal märgiti vaidlustatud otsuses,

et puuduvad tõendid, nagu oleks R. Nukki ebaseaduslikud teod toime pannud just vastu võetud raha eest. Maakohus tõdes,

et V. Gerassimov andis altkäemaksu vähemalt kaudse tahtlusega, kuid pole analüüsinud tahtluse voluntatiivset ja

intellektuaalset elementi. Selles küsimuses jättis ringkonnakohus apellatsiooni sisuliselt läbi vaatamata, osutades vaid KarS

§-le 16. V. Gerassimov ei teadnud, et kehtivat tehnoülevaatuse tasu saab käsitada altkäemaksuna.

5. Kassatsioonivastused on esitanud ringkonnaprokurör M. Püss, R. Nukki kaitsja R. Napa ja A. Sikuti kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Pille Toom. Kassatsioonivastuste põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Prokurör leiab, et kuivõrd kohtud tuvastasid I. Haljaku ja V. Gerassimovi sõidukite nõuetele mittevastavuse, ei saa

Riigikohus tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 teistsugusele järeldusele jõuda. Nõustuda ei saa ka väitega, et sõidukite tehnilise

seisukorra kohta oleks pidanud teostama ekspertiisi. Autode mittevastavus nõuetele on tõendatud teiste kriminaalmenetluses

lubatud tõenditega. I. Haljaku ja V. Gerassimovi poolt A. Sikutile makstud raha saab pidada altkäemaksuks, sest raha

andmise eesmärgiks oli süüdistatavate soov, et A. Sikut korraldas rikkis sõidukitele tehnoülevaatuse, millega tunnistatakse

sõidukid korrasolevaiks.

5.2 R. Nukki kaitsja ei nõustu prokuröri seisukohaga, nagu oleks ringkonnakohtu otsus R. Nukki õigeksmõistmises

vastuoluline ja mitmetimõistetav. Ehkki kaitsja ei jaga ringkonnakohtu arvamust, nagu oleksid sõidukid olnud tehniliselt

mittekorras, ei saaks ka sellisel juhul rääkida altkäemaksu võtmisest. Teoreetiliselt võiks kõne alla tulla üksnes vastutus

KarS § 2911 alusel, s.o riikliku järelevalve ebaseadusliku teostamise eest, kuid süüdistuses kirjeldatud käitumisega ei

põhjustatud olulist varalist kahju või muud rasket tagajärge. Seetõttu võib äärmisel juhul rääkida R. Nukki

distsiplinaarsüüteost.

5.3 A. Sikuti kaitsja palub samuti jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata, leides, et süüdistatava käitumine kvalifitseeriti

õigustatult altkäemaksu vahendamise katsena.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb kõigepealt prokuröri kassatsiooni väiteid, millega vaidlustatakse R. Nukki

õigeksmõistmine (I) ja ringkonnakohtu otsusega A. Sikuti käitumisele antud karistusõiguslik hinnang (II), vastab seejärel

kaitsjate kassatsioonides tõstatatud küsimustele seonduvalt I. Haljaku ning V. Gerassimovi süüditunnistamisega (III), võtab

kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV) ja lahendab viimaks R. Nukki kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks (V).

I

7. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistuses märgitud kuupäevadel, s.o 4. ja 20. novembril 2008,

teostas R. Nukki tehnoseisundi kontrolli I. Haljaku ja V. Gerassimovi kasutuses olnud sõidukitele (millised tõi AS T

ülevaatuspunkti A. Sikut) ning tunnistas mõlemad sõidukid tehniliselt korras olevaks. Samuti puudub vaidlus küsimuses, et

R. Nukki oli ametiisik KarS § 288 lg 2 mõttes. Kohtud tuvastasid, et sõidukite tehniliselt korras olevaks tunnistamisega

pani süüdistatav toime ebaseaduslikud teod, sest kumbki sõiduk ei vastanud kontrolli teostamise ajal õigusaktides sätestatud

nõuetele. Kindlaks on tehtud seegi, et A. Sikut tasus I. Haljaku sõiduki tehnoülevaatuse teostamise eest 710 krooni ja V.

Gerassimovi sõiduki tehnoülevaatuse teostamise eest 525 krooni, millised summad maksis R. Nukki AS T kassasse. Need

summad vastasid tehnoülevaatusel kehtestatud teenustasu suurusele. Erinevalt maakohtust asus aga ringkonnakohus

seisukohale, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita A. Sikuti ja R. Nukki vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu.

Teisisõnu ei lugenud apellatsioonikohus tuvastatuks, et R. Nukki pani ebaseaduslikud teod toime seoses altkäemaksu

saamisega.

8. Prokuröri hinnangul analüüsis ringkonnakohus R. Nukkit õigeks mõistes tõendeid meelevaldselt ja valikuliselt, rikkudes

sellega KrMS § 61 lg 2 nõudeid, millest johtuvalt on vaidlustatud kohtuotsus vastuoluline ning selle järelduste kujunemine

mittejälgitav. Tõendite kogumis hindamata jätmine tõi kaasa ebaõige järelduse, et altkäemaksu vahendaja ja altkäemaksu

võtja vahel puudus ekvivalentsussuhe. Seejuures puudutab kassaatori kriitika esmajoones jälitustoimingute protokollide

sisule antud hinnangut. Kriminaalkolleegium eelnevate etteheidetega ei nõustu.

8.1 Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas

kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel menetlusõigust. See tähendab, et kassatsioonikohus on pädev kontrollima, kas

kohtud lähtusid kriminaalasja lahendamisel tõendite hindamise põhimõtetest ja järgisid kohtuotsuse põhistamise nõuet (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10, p 7).

8.2 Kolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus põhjendatult sedastanud, et tõendikogum,

millele süüdistusversioon rajaneb, võimaldab küll teha järeldusi üldiselt toiminud süsteemi kohta, mille raames tegutses

ebaseaduslike ülevaatuste vahendajana A. Sikut, kuid selle informatsiooni pinnalt ei saa täiendavate tõenditeta sisustada R.

Nukki süüdistuse aluseks olevaid fakte. Refereerides jälitusprotokollide sisu ja tehes sellest omapoolseid järeldusi, jätab

kassaator ühest küljest tähelepanuta, et ringkonnakohus on kõnealustele tõenditele andnud oma siseveendumusel põhineva

hinnangu, teisest küljest aga selle, et vaidlustatud otsuses on ka selgitanud, miks need tõendid võimaldavad teha vaid

oletusi. Oletustele ei saa süüdimõistvat otsust rajada, sest tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses

kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvad

jälgitavalt põhistused selle kohta, miks tuleb R. Nukki temale esitatud süüdistuses õigeks mõista ja miks ei loeta

kriminaalasjas kogutud tõendeid piisavaks, lugemaks altkäemaksu võtmist tõendatuks.

9. Kassaatori arvates on A. Sikuti ja R. Nukki ekvivalentsussuhe tuvastatav lähtuvalt asjaolust, et pooled tegutsesid teatud

laadi kokkuleppe järgi, kuna nende omavahelised kokkupuutepunktid põhinesid A. Sikuti varasemal käitumisel. Nimelt oli

A. Sikuti näol tegemist isikuga, kes tegeles juba aastaid sõidukite tehnoülevaatusele viimisega ja kelle puhul oli igale

normaalse elukogemusega inimesele arusaadav, et temalt mistahes raha või muu soodustuse vastuvõtmine või sellega

nõustumine seoses ametiülesannete täitmisega ei ole lubatav.

9.1 Kolleegium tõdeb, et ka need väited ei kummuta ringkonnakohtu otsusega tuvastatut ega võimalda konkreetsemalt

sisustada R. Nukkile süüksarvatavate kuritegude tehiolusid. Varasemas kohtupraktikas on iseenesest mööndud võimalust, et

kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud kaudsetele tõenditele tuginevalt, s.t sellistele tõenditele, milles ei sisaldu teavet

otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab

aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud

(vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p 8). Asjaolust, et R. Nukki oli pikka aega

töötanud AS T ülevaatuspunkti juhataja ja tehnoülevaatuste teostajana, ega ka sellest, et A. Sikut oli selles ettevõttes varem

käinud teistele isikutele kuuluvate sõidukitega ebaseaduslikke tehnoülevaatusi teostamas, ei saa veel iseenesest tõsikindlalt

järeldada, et süüdistatav oli seotud üldiselt toimiva süsteemiga ja võttis ka 4. ja 20. novembril 2008 teostatud

tehnoülevaatuste tegemise eest altkäemaksu.

9.2 Samuti ei saa tulenevalt faktist, et A. Sikut on teises kriminaalasjas tunnistatud süüdi korduvas altkäemaksu

vahendamises ja pistise vahendamises, teha järeldust, et eranditult kõik tema osalusega seotud tehnoülevaatused olid

ebaseaduslikud ning temalt vara või muu soodustuse vastuvõtmine tähendas automaatselt ka altkäemaksu võtmist. Sellise

arusaama jaatamine tähendaks muuhulgas, et ametiisik peab sõltuvalt teenuse saaja isikust ja taustast tema pädevusse

kuuluvate otsuste langetamisel arvestama veel täiendavate, õigusaktidest mittetulenevate kriteeriumitega, kartuses, et

nõuetekohase teenuse osutamist võiks teenuse saaja isikut iseloomustavate andmete tõttu siiski vaadelda kuriteona.

Kirjeldatu moonutaks aga normaalse asjaajamise kulgu ja osutatava teenuse ning ametiisiku otsuste sisu, sest viimane peaks

igakordselt eeldama, et temaga suhtlev isik ei käitu heas usus ega õiguspäraselt.

9.3 Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokoosseis eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu, s.t vähemalt sellist

abstraktset pooltevahelist suhet, mille raames on ametiisik altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või

tulevikus tehtava ametialase teo eest. Selliseid faktilisi asjaolusid ringkonnakohus uuritud tõendite pinnalt tuvastanud ei ole,

millest johtuvalt mõisteti R. Nukki põhjendatult süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi õigeks.

10. Kuigi eelpool märgitud osas ei saa prokuröri kassatsiooni lugeda põhjendatuks, peab kolleegium seoses R. Nukkile

esitatud süüdistusega vajalikuks osutada veel nõudele, mille kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis

piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks.

Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule

omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005.

a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05, p 14). R. Nukkile esitatud süüdistuses ja maakohtu otsuses on tsiteeritud nõudeid

eiratud.

10.1 Vastavalt KarS §-le 294 võib altkäemaksu esemeks olla vara, s.t asjad ja varalised õigused (nt kehalised esemed, raha,

teenused) või muu soodustus (nt soodsama hinna rakendamine). Süüdistuse järgi võttis R. Nukki A. Sikuti vahendusel I.

Haljakult vähemalt 710 krooni ja V. Gerassimovilt vähemalt 525 krooni altkäemaksu, millised summad maksis ta teostatud

ülevaatuse eest võetud tasuna AS T kassasse. Seega tuleneb süüdistusaktist, et kummalgi juhul oli altkäemaksu esemeks

kindlaksmääratud rahasumma. Maakohus seevastu tõdes, et R. Nukki sai kahe tehniliselt mittekorras sõiduki tehniliselt

korras olevaks tunnistamise eest varalist kasu sellega, et suurendas enda töötasu ülevaatusel läbivaadatavate sõidukite käibe

pealt, kuna tema töötasu olenes käibe suurusest. Tunnistades süüdistuses märgitud kaks sõidukit tehniliselt korras olevaks,

pööras ta sellise õigusvastase teo eest A. Sikuti vahendusel saadud raha nii enda kui ka tööandja kasuks, sest ülevaatuste

eest saadu maksti ettevõtte kassasse, suurenenud käibe pealt sai ta aga ise suuremat töötasu. Kassaator märgib samuti, et A.

Sikut pakkus R. Nukkile kliente, kes suurendasid tehnoülevaatuspunkti käivet, mille tõttu suurenes süüdistatava töötasu,

vastuteenena aga luges R. Nukki A. Sikuti toodud sõidukid tehniliselt korras olevaks ja ülevaatused õnnestunuks. Prokurör

leiab, et käibe suurendamise eesmärki saab käsitada süüdistatava tegevuse motiivina.

10.2 Kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri ja maakohtu käsitlus sellest, mida tuleks altkäemaksu esemena vaadelda, ei

haaku täiel määral süüdistusakti tekstiga ega ole järjekindel. R. Nukkile on esitatud süüdistus konkreetsete rahasummade

vastuvõtmises seoses kahe ebaseadusliku tehnoülevaatuse tegemisega. Tõepoolest - süüdistusaktis on kirjeldatud ka seda, et

süüdistatava töötasu suurus olenes tööloldud vahetuse käigus tekkinud käibest ja seega ka teostatud tehnoülevaatuste

arvust. Kuid seisukoht, et A. Sikutilt saadud rahasummad pöörati ettevõtte kassasse maksmise teel kolmanda isiku kasuks ja

seeläbi suurenes ka R. Nukki töötasu, ei võimalda siiski ühemõtteliselt aru saada, kas altkäemaksu esemena on vaadeldav

vara (ülevaatuse eest makstud raha) või võib selleks olla ebaseadusliku ülevaatuse teostamisest tingitud muu soodustus

(käibe kasv ja sellest tulenev süüdistatava töötasu suurenemine). Käsitades altkäemaksu esemena soodustust, mis tulenes

ametliku ülevaatustasu maksmisest, pidanuks see selgesõnaliselt olema väljendatud ka R. Nukkile esitatud süüdistuse

tekstis.

II

11. Seoses kassaatori taotlusega tühistada ringkonnakohtu otsus A. Sikuti osas, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

11.1 A. Sikutit süüdistati korduvas altkäemaksu vahendamises, s.t KarS § 296 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt lõpetas maakohus prokuröri taotlusel ja süüdistatava nõusolekul

otsusega A. Sikuti suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 203 lg 1 p 1 ning § 274 lg 5 alusel. Selles küsimuses maakohtu

otsust apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud, kuid seoses R. Nukki õigeksmõistmisega tühistas ringkonnakohus

apellatsioonide piiridest väljuvalt siiski alama astme kohtu otsuse osaliselt, lugedes A. Sikuti süü tõendatuks KarS § 296 lg

2 p 1 - § 25 lg 2 järgi.

11.2 KrMS § 203 lg 1 p-s 1 sätestatakse, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selle kuriteo eest

mõistetav karistus oleks tühine, võrreldes kahtlustatavale või süüdistatavale mõne teise kuriteo toimepanemise eest

mõistetud või eeldatavalt mõistetava karistusega, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda

kohtult kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 203 lg 2 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus määrusega, kusjuures

selline kohtumäärus pole määruskaebemenetluses vaidlustatav. Selline piirang tulenes kuni 1. septembrini 2011 KrMS §

385 p-st 7. Käesoleval ajal sätestatakse analoogiline kaebeõiguse piirang KrMS § 385 p-s 10.

11.3 Pidades silmas eelöeldut, toimis maakohus ekslikult, kui lahendas A. Sikuti suhtes esitatud kriminaalmenetluse

lõpetamise taotluse kohtuotsuses, sest KrMS § 203 lg 2 kohaselt tuleb see küsimus lahendada määrusega, millele

edasikaebeõigus ei laiene. Sel põhjusel ei hõlmanud KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse

vaidlustamist osas, millega lõpetati KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus A. Sikuti suhtes. Järelikult toimis ekslikult ka

ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse A. Sikutit puudutavas osas ja muutes enda otsuse resolutiivosas tema teole

antud karistusõiguslikku hinnangut.

11.4 Arvestades eelmises punktis märgitut, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil kassatsioonimenetluse raames

pädevus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks kaalutlusel, mille kohaselt

tuleks apellatsioonimenetluses veelkord vaagida küsimust A. Sikuti käitumisele teistsuguse karistusõigusliku hinnangu

andmisest. Kohtulahendit, mis ei saa olla teatud kohtukaebemenetluse esemeks, ei ole selles kaebemenetluses võimalik

tühistada ka kaebuse piiridest väljudes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-84-10, p 33). Ringkonnakohtu lahendi pinnalt ilmnev minetus kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

KrMS § 339 lg 2 mõttes, mille tõttu tuleb otsus A. Sikutit puudutavas osas tühistada.

12. Eelnev ei tähenda siiski seda, et R. Nukkile, I. Haljakule ja V. Gerassimovile süüksarvatavate tegude analüüsimisel

oleks ringkonnakohus pidanud A. Sikuti käitumise üldse hindamata jätma.

12.1 Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku

osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu

andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või

võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme

üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu

andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks

oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

29. aprilli 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).

12.2 Võttes arvesse, et R. Nukkit süüdistati korduvas altkäemaksu võtmises, A. Sikutit aga temale korduvas altkäemaksu

vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka A.

Sikuti käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid nagu

eelpool märgitud, puudus ringkonnakohtul kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu

otsust tühistada ja A. Sikuti käitumist oma otsuse resolutiivosas teisiti kvalifitseerida.

13. Prokuröri kassatsiooni piiride väliselt osutab kriminaalkolleegium veel sellele, et vastavalt KarS § 25 lg-le 1 saab

süüteokatsest rääkida vaid tahtliku teo korral. KarS § 25 lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma

ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Erinevalt lõpuleviidud tahtlikust süüteost tuleb süüteokatse

koosseisu tuvastamist alustada subjektiivsetest tunnustest. Seega võiks KarS § 296 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava

kuriteo katsest tõepoolest rääkida ka alates hetkest, mil altkäemaksu vahendaja annab altkäemaksu andjale nõusoleku

viimase ülesandel näiteks ametiisikuga läbirääkimisi pidada või saadud rahasumma ametiisikule edastada. Seejuures tuleb

aga kindlaks teha, et altkäemaksu vahendanud isiku tahtlus oli ka tegelikult suunatud kokkuleppe täitmisele, mitte näiteks

altkäemaksu eseme omastamisele. Võimalik on seegi, et vahendaja katkestab kuriteo lõpuleviimise, jättes altkäemaksu

andjaga sõlmitud kokkuleppe täitmata ja ametiisikule altkäemaksu andmiseks ettepaneku tegemata. Sellises olukorras

aktualiseerub vastavalt KarS §-le 41 küsimus vabatahtlikust loobumisest lõpetamata süüteokatsest, mille korral vabaneb isik

süüst. Samaaegselt tuleb siiski kontrollida, kas süüdlase käitumine ei vasta mõne lõpuleviidud süüteo tunnustele (KarS § 40

lg-d 1 ja 2).

III

14. Kriminaalkolleegium ei nõustu I. Haljaku kaitsja väitega, et süüdistatava kasutuses olnud sõiduk läbis nõuetekohaselt

tehnoülevaatuse ja puudusi, mis oleksid sõiduki liikluses kasutamise välistanud, ei tuvastatud ning et vastupidised kohtute

järeldused on väärad.

14.1 Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtuvad jälgitavalt ning veenvalt põhistused, millise tõendikogumi alusel kaubiku

Citroen Jumper tegelik ülevaatuse aegne tehniline seisukord tuvastatuks loeti. Kohtud analüüsisid A. Sikuti ja I. Haljaku

ütlusi, jälitustoimingute protokolle, ARK-i andmete väljatrükki, tunnistaja K. U. ütlusi ning sõiduki juures hilisemalt tehtud

töid kajastavaid dokumentaalseid tõendeid, näidates, millised tõendid ja miks sõiduki tegelikku seisukorda kinnitavad.

Taotledes tõenditele teistsuguse hinnangu andmist, vaidlustab kassaator sisuliselt kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi

asjaolusid, millise küsimuse lahendamine pole aga vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohtu pädevuses.

14.2 Kaitsjaga pole alust nõustuda selleski, et I. Haljaku sõiduki tehnilist seisukorda oleks saanud kindlaks teha üksnes

ekspertiisiga. Kassatsioonis on seejuures osutatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsuses

kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10 väljendatud seisukohale, mille järgi tuleb mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks

kriminaalmenetluses määrata ekspertiis. Kõnealuses kohtuasjas märgiti veel, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette

asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi määramine on

nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt

võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike

eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja

üldteadmiste piire (otsuse punkt 13.4).

14.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa tõendamisvajadusest lähtuva ekspertiisi määramise küsimuse lahendamisel

muuhulgas arvestamata jätta ka konkreetse kuriteo tehioludest tulenevat eripära. Sõiduki tehniline seisukord on üldjuhul

ajas muutuv, mille tõttu ei pruugi pelgalt hilisemalt teostatud ekspertiisi tulem anda usaldusväärset tõendusteavet selle kohta,

milline oli sõiduki seisukord kuriteosündmuse ajal. Seega võib menetleja vastavate faktiliste asjaolude kindlakstegemisel

tugineda ka muudele tõenditele, mille pinnalt saab sõiduki tehnilise seisundi adekvaatselt kindlaks teha.

14.4 Käesolevas kohtuasjas on kohtud põhjendatult leidnud, et I. Haljaku sõiduki tehnilise seisukorra kindlakstegemiseks ei

olnud mitteõiguslikke eriteadmiste rakendamine vajalik, kuna sellekohase usaldusväärse tõendusteabe kogumine on

osutunud võimalikuks ka muul viisil. Seejuures ei saa kuigivõrd asjakohatuks pidada ka ringkonnakohtu arvamust, et

keskmine mootorsõidukit kasutav isik peab tulenevalt liiklusseaduse nõuetest aru saama ja suutma hinnata mootorsõiduki

üldist tehnilist seisukorda. Nii ei nõua põhjalikke mitteõiguslikke eriteadmisi näiteks see, kas sõidukil toimivad sõidu- ja

seisupidur, töötab sidur, põlevad tuled jmt. Tegemist pole sedavõrd spetsiifiliste tehniliste küsimustega, millele keskmine

mootorsõidukit kasutav isik iseseisvalt hinnangut anda ei oskaks. Lisaks on süüdistatava näol tegemist isikuga, kellel on

tulenevalt töö iseloomust sõidukite kasutamisega pikaajaline ja tavapärasest suurem kokkupuude. Kohtulikul arutamisel

tuvastatu kohaselt oli I. Haljak sõidukil esinevatest tehnilistest probleemidest teadlik, mis lõppkokkuvõttes ajendaski teda A.

Sikuti poole pöörduma.

14.5 Viimati märgitud järeldust on kassaator püüdnud kummutada väitega, mille kohaselt jätsid kohtud tõendite hindamisel

arvestamata I. Haljaku ütlused, kuid seegi argument ei vasta kriminaalasja materjalile. Maakohus analüüsis I. Haljaku ütlusi

kogumis teiste tõenditega, leides, et A. Sikuti ja I. Haljaku vaheline vestlus leidis aset seonduvalt sõidukiga, millele R.

Nukki hiljem tehnoülevaatuse teostas ning selle vestluse raames oli juttu ka konkreetsetest sõidukil esinenud vigadest.

15. I. Haljaku ja V. Gerassimovi kaitsjate hinnangul ei ole R. Nukkile tehnoülevaatuse teostamise eest makstud

rahasummad käsitatavad altkäemaksuna. Seejuures tuginevad kassaatorid esmajoones ringkonnakohtu seisukohale, mille

kohaselt puuduvad tõendid, et just selle vara eest pani R. Nukki toime ebaseaduslikud teod. Raha, mis jäi A. Sikutile, ei

olnud

mõeldud

edasiandmiseks,

millest johtuvalt

pole

kõnealune

vara

samuti

altkäemaksuna vaadeldav.

Kriminaalkolleegium eelneva käsitlusega ei nõustu ja leiab, et põhjendatud on kohtute hinnang, mille kohaselt panid

süüdistatavad altkäemaksu andmise toime vähemalt kaudse tahtlusega.

15.1 Kohtulikul arutamisel uuritud tõenditest nähtuvalt sõlmisid V. Gerassimov ja I. Haljak A. Sikutiga kokkuleppe, mille

kohaselt maksid nad A. Sikutile raha just sel eesmärgil, et viimane korraldaks nende kasutuses olevatele tehniliselt

mittekorras sõidukitele tehnoülevaatuse ning mis kinnitaks sõidukite tehnilist korrasolekut. Ringkonnakohus tõdes

õigustatult, et süüdistatavad soovisid raha maksmisega saavutada neile meelepärase tulemuse, s.t sõidukite tehnoülevaatuse

teostatuks lugemise ja osa A. Sikutile tasutud summadest oli mõeldud ülevaatust teostavale ametiisikule altkäemaksu

andmiseks. Sisulist tähendust ei oma fakt, et saadud summadest (vastavalt 475 krooni ja 200 krooni) jättis A. Sikut endale,

sest täpse altkäemaksu summa suuruse tuvastamine pole KarS § 298 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohalt

nõutav. Need kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolud võimaldavad üheselt jaatada kohtute seisukohta, et süüdistatavate

tahtlus oli suunatud altkäemaksu andmisele.

15.2 I. Haljaku ja V. Gerassimovi käitumise karistusõigusliku hindamise aspektist ei oma tähtsust seegi, et R. Nukki

mõisteti altkäemaksu võtmise süüdistuses õigeks. Asjaolu, et ringkonnakohus ei lugenud tõendatuks altkäemaksu

vahendaja ja võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu ega ka seda, et AS T kassasse makstud 710 krooni ja 525 krooni

suurused rahasummad olid mõeldud altkäemaksuna, ei välista altkäemaksu andjate karistusõiguslikku vastutust. Märgitu

omab tähtsust eeskätt altkäemaksu vahendaja ja võtja käitumise hindamise seisukohalt. Ühtlasi ei ole alust soostuda kaitsjate

seisukohaga, et vaidlustatud otsustest ei nähtu põhjendusi selle kohta, miks loetakse altkäemaksu andmine toimepanduks

tahtlikult. Asjaolu, et kassaatorid kohtuotsustes sisalduvate põhistustega ei nõustu, ei tähenda, nagu oleksid otsused

kõnealuses küsimuses jäetud põhjendamata.

15.3 Samas ei pea kriminaalkolleegium õigeks ringkonnakohtu järeldust, mille kohaselt tuleb I. Haljaku ja V. Gerassimovi

tegu vaadelda lõpuleviidud kuriteona KarS § 298 lg 1 mõttes. Tuvastades, et A. Sikuti ja R. Nukki vahel puudus

ekvivalentsussuhe ning puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks ametiisikule tehtud ettepanek altkäemaksu võtmiseks või

temaga sel teemal üldse suheldud, on sisuliselt kindlaks tehtud, et I. Haljaku ja V. Gerassimovi teoplaan ei realiseerunud

süüdistatavatest sõltumatutel asjaoludel. Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu

andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks

ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.

16. Nendel põhjendustel tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt tühistada ja kvalifitseerida I. Haljaku ning V.

Gerassimovi käitumine KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, jättes maakohtu otsusega süüdistatavatele mõistetud sanktsiooni

alammäärale vastavad karistused muutmata.

IV

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega loeti A. Sikuti süü tõendatuks KarS § 296 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning jäeti maakohtu otsus muutmata V. Gerassimovi ja I. Haljaku

süüditunnistamises KarS § 298 lg 1 järgi. Tartu Maakohtu otsus tuleb aga tühistada osas, millega I. Haljak ja V. Gerassimov

tunnistati süüdi KarS § 298 lg 1 järgi. Kolleegium teeb süüdistatavate olukorda raskendamata uue otsuse, millega tunnistab

I. Haljaku ja V. Gerassimovi süüdi KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, jättes neile maakohtu otsusega mõistetud karistused

muutmata. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsjate kassatsioonid kuuluvad rahuldamisele osaliselt,

prokuröri kassatsioon tuleb aga jätta rahuldamata.

V

18. R. Nukki kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks 230 euro ja 8 sendi

suuruses summas, sealhulgas käibemaks 38 eurot ning 35 senti. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud ringkonnakohtu

otsuse ja ringkonnaprokuröri kassatsiooniga tutvumisele ning kassatsioonivastuse koostamisele 6 tundi. Võttes arvesse

kaitsja selgitusi ja hinnates tehtud töö mahtu ning kriminaalasja keerukust, peab kriminaalkolleegium taotlust põhjendatuks

ja leiab, et see tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.

detsembri 2009. a otsuse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad

ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ punktidest 2 ja 16 rahuldada. Vastavalt KrMS

§ 186 lg-le 1 kannab selle menetluskulu riik.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi