3-1-1-60-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-60-11

Määruse kuupäev

3. oktoober 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Andres Jõesaare süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-11-1948

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanute A. L.-i ja K. L.-i esindaja vandeadvokaat Toomas

Keevallik ning kannatanute K.-B. E. ja P. E. esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Eero Tonka, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Andres Jõesaare kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk ja Põhja

Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. august 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kannatanute esindajate määruskaebused Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a

kohtumääruse peale läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 7. märtsi 2011. a otsusega tunnistati Andres Jõesaar kokkuleppemenetluses süüdi

KarS § 422 lg 1 järgi ja teda karistati ühe aasta ja kuue kuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 74

alusel kaheksateistkümne kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti

süüdimõistetult ära mootorsõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks.

2. Andres Jõesaar tunnistati KarS § 422 lg 1 järgi süüdi selles, et ta põhjustas 17. juulil 2010 kella

15:55 ajal Tallinnas liikluseeskirja §-des 64, 65, 123, 154 ja 168 sätestatud nõuete rikkumisega A. L.-

i surma ning tekitas raske tervisekahjustuse K.-B. E.-le. Nimelt polnud A. Jõesaar mootorsõidukiga

Volvo XC 70, registrimärgiga XXX XXX, mööda Linnu teed Sõpruse puiestee suunas sõites Linnu

tee ja Nõmme tee valgusfooridega reguleeritud ristmikule lähenemisel piisavalt ettevaatlik ega

tähelepanelik eesoleva ristmiku ja seal liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes. Samuti jättis

süüdimõistetu oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, mis arvestaks kõikide võimalike

liiklusoludega, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires teel etteaimatava

takistuse ees. Lõpetades ühtlasi mobiiltelefonikõnet, suunas A. Jõesaar oma pilgu teelt sõiduki

salongi sisekonsoolile, mistõttu oli tal ka liikluskeskkonna tajumine häiritud. Eeltoodu tõttu ei jäänud

A. Jõesaar, vaatamata valgusfoori keelavale tulele, stoppjoone ees seisma, vaid liikus kiirust

vähendamata ristmikule välja ja sõitis Nõmme teelt lubava tulega A.H.Tammsaare tee suunas otse

ristmikku ületavale mopeedile teed andmata ette selliselt, et mopeed sõitis mootorsõidukile Volvo

paremasse külge sisse ning mopeedi juhtinud A. L. ja viimase selja taga istunud kaassõitja K.-B. E.

paiskusid asfaldile.

3. Harju Maakohtu 7. märtsi 2011. a otsuse peale esitasid ühise apellatsiooni kannatanute A. L.-i ja K.

L.-i esindaja vandeadvokaat Toomas Keevallik ning kannatanute K.-B. E. ja P. E. esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Eero Tonka, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Seejuures palusid apellandid kohustada Harju Maakohut

lahendama kriminaalasja uuel arutamisel kannatanute taotlus menetluskulude väljamõistmiseks A.

Jõesaarelt. Alternatiivselt taotleti süüdimõistetult kannatanute kasuks nende poolt kantud

menetluskulude väljamõistmist ringkonnakohtu lahendiga.

4. Harju Maakohtu 23. märtsi 2011. a määrusega jäeti apellatsioon läbi vaatamata. Maakohus märkis,

et KrMS § 246 kohaselt kutsutakse kohtuistungile prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja, ning järeldas

eelnevast, et kannatanu pole kokkuleppemenetluses kohtumenetluse pool ega oma seega

apellatsiooniõigust.

5. Kannatanute esindajad esitasid Harju Maakohtu 23. märtsi 2011. a määruse peale ühise

määruskaebuse, milles taotlesid maakohtu määruse tühistamist ja apellatsioonimenetluse jätkamist.

Määruskaebuses toetuti KrMS § 17 lg-le 1, mille kohaselt on kannatanu kohtumenetluse pool, ja

märgiti, et ükski KrMS-i 9. peatüki 2. jaos sisalduvatest sätetest pole käsitatav erandina

KrMS § 17 lg 1 suhtes.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a määrusega jäeti Harju Maakohtu 23. märtsi 2011. a

määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et

KrMS § 246 kohaselt on kohtumenetluse poolteks vaid prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja, mistõttu

puudub kannatanul kokkuleppemenetluses õigus esitada apellatsioon.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a määruse peale esitasid ühise määruskaebuse

kannatanute A. L.-i ja K. L.-i esindaja vandeadvokaat T. Keevallik ning kannatanute K.-B. E. ja P. E.

esindaja vandeadvokaadi vanemabi E. Tonka, kes taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Arvestades, et KrMS § 391

kohaselt on määruskaebuse läbi vaadanud kõrgema astme kohtu määrus lõplik ja seda ei saa edasi

kaevata, paluvad kannatanute esindajad ühtlasi tunnistada KrMS § 391 põhiseadusega vastuolus

olevaks osas, milles see ei võimalda esitada Riigikohtule määruskaebust apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumise peale. Määruskaebuse esitajate seisukohad on kokkuvõtlikult

järgmised.

7.1. KrMS § 17 lg 1 kohaselt on kannatanu kohtumenetluse pool ja omab seega apellatsiooniõigust.

Kuivõrd ükski kriminaalmenetluse seadustiku säte ei välista kannatanu õigust esitada apellatsioon

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, jäeti kannatanute apellatsioon läbi vaatamata

ebaseaduslikult. Isegi kui eitada kannatanu õigust vaidlustada kinnitatud kokkuleppe sisu, peab kohus

KrMS § 306 lg-st 1 juhindudes lahendama kohtuotsuse tegemisel ka kokkuleppega hõlmamata

küsimusi - näiteks otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Kuna

kokkuleppe sõlmimise ajaks pole kriminaalmenetluse kulude lõplik koosseis teada ja kokkulepe neid

ei hõlma, teeb kohus otsustuse kriminaalmenetluse kulude osas kokkuleppest eraldi. Seega tuleb enne

kohtuistungi toimumist esitatud nõuetekohane taotlus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks

lahendada kohtuotsuse tegemisel ja järelikult rikuti kannatanute menetluskulude hüvitamise taotluse

lahendamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

7.2. Kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei võimalda esitada õigustloova akti

põhiseaduspärasuse kontrollimiseks individuaalkaebust, on Riigikohtu üldkogu asunud varasemalt PS

§-dele 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

kohaldamispraktikale toetudes korduvalt seisukohale, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse

menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud

õigust kohtulikule kaitsele. Kuna Harju Maakohus rikkus oma 7. märtsi 2011. a otsusega oluliselt

kannatanute õigusi ega tunnistanud 23. märtsi 2011. a määruses kannatanute apellatsiooniõigust ja

Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. aprilli 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata, pole

kannatanutel võimalik oma õigusi kaitsta muul viisil kui ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtusse

edasi kaevates. Võttes arvesse, et 1. septembril 2011 jõustuvate kriminaalmenetluse seadustiku

muudatustega tunnistatakse KrMS § 391 kehtetuks, on seadusandja tänaseks möönnud, et

olukordades, kus ringkonnakohtu määrus riivab isiku põhiõigusi või asja lahendamine on oluline

seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks, on ringkonnakohtu määruste õiguspärasuse kontrollimine

Riigikohtu poolt põhjendatud. Seega kujutab KrMS § 391 endast PS § 24 lg-s 5 sätestatud

edasikaebeõiguse lubamatut riivet.

7.3. Tulenevalt KrMS § 319 lg-st 2 ja § 323 lg-st 2 kontrollib apellatsioonkaebuse nõuetekohasust

esmalt maakohus, omades seejuures õigust valida, kas jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine

ringkonnakohtu otsustada või jätta apellatsioon ise läbi vaatamata ja tagastada see esitajale. Seega on

esimese astme kohtule antud võim otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

õiguspärasuse edasise kontrolli kvaliteedi üle. Eeldades, et iga kohtunik on huvitatud tema tehtud

lahendite jõustumisest, riivab otsuse teinud kohtu õigus jätta apellatsioon läbi vaatamata

ebaproportsionaalselt apellandi õigust õiglasele, õiguspärasele ja kvaliteetsele kohtumenetlusele.

8. Määruskaebusele esitatud vastuses möönis A. Jõesaare kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, et KrMS

§-s 391 sätestatud edasikaebeõiguse piirang võib olla põhiseadusega vastuolus, kuid leidis, et KrMS

§-st 246 tulenevalt ei ole kannatanu kokkuleppemenetluses kohtumenetluse pool ega oma

apellatsiooniõigust. Seega on kohtumäärused seaduslikud ja tühistamisele ei kuulu. Kaitsja märgib

sedagi, et süüdimõistetu ja kannatanud on kahju hüvitamiseks sõlminud omavahelise kokkuleppe, mis

hõlmab ka käesoleva kriminaalasja menetlemisega seoses tekkinud kulusid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas vaidlustatud ringkonnakohtu määruse tegemise

ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt oli määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud

kohtumäärus lõplik ja seda ei saanud edasi kaevata. Seega puudus kannatanute esindajatel õigus

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a kohtumääruse peale edasi kaevata ja nende

määruskaebus tuleb KrMS § 350 lg 2 p 2 kohaselt jätta läbi vaatamata ning tagastada see esitajatele.

Kolleegium peab ühtlasi põhjendamatuiks määruskaebuse väiteid, nagu kujutaks KrMS §-s 391

sätestatud edasikaebekeeld endast PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse lubamatut riivet, kuna

käesolevast kriminaalasjast nähtuvalt on kaebajatele olnud tagatud nimetatud põhiõiguse - kaevata

enda kohta tehtud kohtuotsuse peale edasi kõrgemalseisvale kohtule - realiseerimine. Nimelt jäeti

kannatanute esindajate apellatsioon Harju Maakohtu 7. märtsi 2011. a kohtuotsuse peale esmalt läbi

vaatamata sama kohtu 23. märtsi 2011. a kohtumäärusega. Viimatinimetatud määruse peale esitasid

kannatanute esindajad ringkonnakohtule kaebuse, mis lahendati Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli

2011. a kohtumäärusega. Eelnevast järeldub, et kannatanute esindajad on saanud käesolevas

kriminaalasjas kasutada PS § 24 lg-s 5 ette nähtud põhiõigust.

10. Vaatamata sellele, et kannatanute esindajate määruskaebus tuleb eelnimetatud põhjustel jätta läbi

vaatamata, märgib kolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks kokkuleppemenetluse asjades järgmist.

10.1 Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult

kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud

hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse

tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama

asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude

objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud

kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning §

248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse

raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on

näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma,

et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on

põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2007. a määruse kriminaalasjas nr 3-1-1-52-07 p 7).

10.2 Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on märgitud sedagi, et kuigi enne 1. septembrit 2011

kehtinud menetluskorra kohaselt oli kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine

apellatsiooni korras KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ette nähtud üksnes sama seadustiku 9.

peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil, sätestab KrMS § 189 lg 3, et ka kohtuotsuses lahendatud

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS 15.

peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud

kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe

korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist

kaebepiirangut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2006. a määruse kriminaalasjas nr 3-1-

1-38-06 p 10).

11. Käesoleva määruse p-s 9 märgitud põhjustel ja juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 ja §-st 391,

jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kannatanute esindajate ühise määruskaebuse läbi vaatamata.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Priit Pikamäe