3-3-1-40-11 · Riigikohus

Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-

3-1-40-11

1. ATS § 117 lg 1 p 4 alusel võib asutus vabastada ametniku ametikohale mittevastavuse tõttu

ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse korral ning ATS § 117 lg 1 p 3 alusel juhul, kui ametnikul

puudub dokument, mis on vastavas ametis töötamise kohustuslik tingimus.

Nõustuda ei saa otsuse p-des 16-18 sisalduva järeldusega, et kuna käskkirja põhjendavas osas on

näidatud põhjus, mis võimaldab kohaldada ATS § 117 lg 1 p 3, on ATS § 117 lg 1 p 4 haldusakti

alusena märgitud ekslikult. Ma ei nõustu seisukohaga, et vaidlustatud käskkirja andmise alusena ATS

§ 117 lg 1 p 4 märkimine oli ekslik ning tegemist on akti vormiveaga.

Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on akt antud ATS § 117 lg 1 p 4 alusel ja senises kohtumenetluses

on toimunud vaidlus selle üle, kas käskkirjas on piisava põhjalikkusega motiveeritud kaebaja

teenistusest vabastamist ebapiisava keeleoskuse tõttu, ning selle üle, kas kaebaja keeleoskus ka

tegelikult oli teenistusülesannete täitmiseks ebapiisav. Vastustaja tahe tugineda ATS § 117 lg 1 p-le 4

nähtub ka käskkirja lisaks olevast Põhja Politseiprefektuuri 21. mai 2009. a teatisest, milles teavitati

kaebajat, et keeleoskust tõendava dokumendi tähtajaks esitamata jätmisel vabastatakse ta teenistusest

just nimetatud alusel. Ka asja muudest materjalidest ei nähtu, et vastustaja tahe olnuks kohaldada

ATS § 117 lg 1 p 3.

2. Kuigi mõlemat eelnimetatud normi kohaldatakse ametniku ametikohale mittevastavuse korral, on

asutusel nende kohaldamisel erinev diskretsiooniruum ja sellest tulenevalt motiveerimiskohustuse

erinev ulatus. Punkti 4 kohaldamine eeldab määratlemata õigusmõiste "ebapiisav keeleoskus"

sisustamist ja kohustab asutust ära näitama, kuidas keeleoskuse puudulikkus toob kaasa ametikohale

mittevastavuse.

Otsuse p-s 10 on koosseisu enamus juhtinud tähelepanu sellele, et vaidlustatud käskkirjast ega selles

viidatud teatisest ei nähtu, milles kaebaja keeleoskuse puudulikkus ja ebapiisavus teenistusülesannete

täitmiseks väljenduvad, ning vastustaja seisukohad, mis sisuliselt ja täpsemalt kirjeldavad puudujääke

kaebaja keeleoskuses, on esitatud alles kohtumenetluse käigus. Samas ei vii nimetatud

motiveerimispuudused koosseisu enamuse hinnangul vaidlustatud käskkirja tühistamisele.

Esmalt tuleks märkida, et kui koosseisu enamus asub seisukohale, et käskkirjas märgitud õiguslik

alus (ATS § 117 lg 1 p 4) on ekslik ja peab seda väheoluliseks vormiveaks, mis HMS §-st 58

tulenevalt ei too kaasa haldusakti tühistamist, on eksitav kajastada otsuses ATS § 117 lg 1 p 4

kohaldamisel esinevaid motiveerimispuudusi. Olukorras, kus koosseisu enamus peab õigeks aluseks

ATS § 117 lg 1 p 3 ja leiab, et aktis viidatud teatises sisaldub ka selle kohaldamise põhjendus, ei saa

väidetavalt eksliku õiguslik aluse kohaldamise ebapiisav põhjendamine mõjutada hinnangut akti

õiguspärasusele.

Kuna olen seisukohal, et käskkirjas ATS § 117 lg 1 p-le 4 tuginemine ei olnud ekslik, vaid taotluslik,

ei saa ma nõustuda, et kohtute poolt tuvastatud motiveerimisvead ei saa viia vaidlustatud käskkirja

tühistamisele. ATS § 117 lg 1 p 4 kohaldamine võimaldab asutusele ulatuslikku kaalumisruumi.

Kolleegiumi praktika on olnud järjekindlalt range selles, et olulist kaalumisruumi võimaldavate ning

isikule koormavaid tagajärgi kaasa toovate otsustuste puhul tuleb motiveerimiskohustust järgida

erilise hoolikusega (vt näiteks halduskolleegiumi 6. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-62-02,

p 11) ja üldreeglina ei ole motiveerimispuuduste kõrvaldamine kohtumenetluse käigus aktsepteeritav

(halduskolleegiumi 5. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08, p 11 ja seal viidatud

praktika, 18. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-13-11, p 11). Seega leian, et praegusel juhtumil

vaidlustatud käskkirjale ette heidetavad puudused on kolleegiumi senise praktika kohaselt sedavõrd

olulised, et nende olemasolul ei saaks HMS §-le 58 tuginedes jätta haldusakti tühistamata.

3. Ma ei nõustu ka otsuse p-s 12 sedavõrd kitsa diskretsiooniruumi omistamisega ATS § 117 lg 1 p-

le 3 ja § 117 lg-le 4 nende koosmõjus. Otsuses leitakse, et ATS § 117 lg 1 p 3 kohaldamise eelduste

esinemisel saab ametniku kohest teenistusest vabastamist vältida ainult juhul, kui ametnikku on

võimalik nimetada § 117 lg-st 5 lähtuvalt teisele ametikohale. Leian, et selline grammatiline

tõlgendus ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. ATS § 117 lg 1 p-s 3 nimetatud eelduse -

dokumendi puudumine - ilmnemine ei peaks alati kaasa tooma kohest tagajärge teenistusest

vabastamise näol sellistel juhtudel, kui teisele ametikohale üleviimine pole võimalik. ATS § 117 lg 1

p 3 haldusmenetluse põhimõtetega kooskõlas olev mõistlik kohaldamine eeldab, et asutus selgitab

esmalt välja dokumendi puudumise põhjuse ning, kui tegemist on kõrvaldatava põhjusega, annab

mõistliku tähtaja selle kõrvaldamiseks. Samuti ei saa välistada, et vastuväidete ja selgituste esitamise

võimaldamine viib tulemusele, et asutuse poolt nõutav dokument on võimalik asendada muu

dokumendiga või et ametikohal esitatavate nõuete täidetust on vormikohase dokumendi asemel

võimalik muul moel usaldusväärselt tõendada.