3-2-1-60-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-60-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. september 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tauno Kangro hagi Osaühingu Philip Consulting

(likvideerimisel) vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks ja täitekulude jaotamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-3554

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tauno Kangro kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

112 612 eurot 97 senti (1 762 010 krooni 3 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tauno Kangro (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov

Kostja Osaühing Philip Consulting (likvideerimisel) (registrikood

11148390), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

5. september 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-09-3554 tehtud Harju Maakohtu 28. juuni 2010. a otsus ja

Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2011. a otsus.

2. Jätta läbi vaatamata Tauno Kangro haginõue täitekulude jaotamiseks täiteasjas

nr 052/2008/11624.

3. Muus osas saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Jana Mätasele (arvelduskonto nr 10010256125010, AS SEB Pank) 5. märtsil 2011

Tauno Kangro eest tasutud kassatsioonikautsjon 1126 (üks tuhat ükssada kakskümmend kuus)

eurot 13 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tauno Kangro (hageja) esitas 28. jaanuaril 2009 Harju Maakohtule taotluse tagada hagi enne selle

esitamist täitetoimingu (käsutamise keelumärke kandmine kinnistusraamatusse) tühistamiseks ja

täitemenetluse peatamiseks täiteasjas nr 052/2008/11624 (täiteasi).

29. jaanuari 2009. a määrusega rahuldas maakohus taotluse osaliselt ja peatas täitemenetluse.

2. 4. veebruaril 2009 esitas hageja Harju Maakohtule hagi Osaühingu Philip Consulting (kostja)

vastu, paludes tunnistada lubamatuks täiteasja sundtäitmine osas, mis ületab 1 862 989 krooni

97 senti. Lisaks palus hageja määrata, et täiteasja kulud jäävad nõudest 1 862 989 krooni 97 sendi

suuruse osa täitmise ulatuses hageja kanda, arvestades nõude täitmist vabatahtliku täitmise tähtaja

jooksul, ning seda ületavas osas kostja kanda.

Hagiavalduse järgi sõlmisid kostja ja Skulptuuristuudio OÜ (laenusaaja) 21. mail 2008 laenulepingu,

mille alusel andis kostja laenusaajale laenu 191 734 eurot 95 senti, mille laenusaaja pidi tagasi

maksma kahes osas: 21. augustil 2008 põhiosa 108 649 eurot 80 senti ja intressi 7190 eurot 6 senti

ning 20. novembril 2009 põhiosa 83 085 eurot 15 senti ja intressi 15 578 eurot 47 senti. Lisaks

sõlmisid kostja ja laenusaaja 27. mail 2008 teise laenulepingu, mille alusel andis kostja laenusaajale

täiendavalt laenu 172 561 eurot 45 senti. Ka selle laenu pidi laenusaaja tagastama kahes osas:

26. mail 2009 intressi 25 884 eurot 20 senti ning 26. novembril 2009 põhiosa 172 561 eurot 45 senti

ja intressi 12 942 eurot 10 senti. 21. mail 2008 sõlmisid kostja, AS Sampo Pank ja hageja

hüpoteekide loovutamise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kanti

hageja Nurme kinnistule (asukoht Laitse küla, Kernu vald, Harjumaa; registriosa nr 101102)

(kinnisasi) seatud hüpoteekide (summadega 1 000 000 krooni ja 2 775 000 krooni) pidajana

kinnistusraamatusse kostja ning lisaks seati kostja kasuks hüpoteek summas 3 625 000 krooni. Selle

lepingu p 2.4 järgi on hüpoteekidega tagatud kõik kostja nõuded, mis tulenevad laenulepingust ja

selle võimalikest lisadest, ning kõik nõuded, mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel sõlmitud ja

tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest.

Kostja ja laenusaaja olid kokku leppinud, et esimese osamakse 21. augustil 2008 maksmata jätmisel

lepitakse kokku kogu võla tasumine novembris 2009 ja selle lepingu sõlmimise eest tasub laenusaaja

kostjale teosega. Laenusaaja hilines esimese osamakse 1 813 635 krooni 18 senti tasumisega kostja

teadmisel ja laenusaajast sõltumatutel asjaoludel. Kostja keeldus kokkulepete täitmisest ning palus

28. novembri 2008. a teatises 14 päeva jooksul maksta võla 115 839 eurot 86 senti ja viivise

3226 eurot 90 senti. Kostja hoiatas, et kui laenusaaja kohustust ei täida, ütleb kostja laenulepingud

üles ja nõuab laenu tagastamist koos viivise ja intressiga. 19. detsembril 2008 esitas kostja

kohtutäiturile täitmisavalduse 3 625 000 krooni sissenõudmiseks hagejalt, märkides, et laenulepingud

on üles öeldud ja kogu võlg on sissenõutav. 6. jaanuaril 2009 sai hageja kohtutäiturilt täitmisteate.

Laenusaaja tasus 15. jaanuaril 2009, s.o täitemenetluse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul kostjale

21. mai 2008. a laenulepingu esimesest osamaksest 1 680 000 krooni. Lisaks on laenusaaja tasunud

155 990 krooni.

Täitemenetlus on osaliselt lubamatu, sest täitmisavalduse esitamise ajal oli kostjal laenusaaja vastu

sissenõutavaks muutunud nõue 1 862 989 krooni 97 senti (s.o 21. augustil 2008 sissenõutavaks

muutunud laenu tagasimakse põhiosa ja intress 1 813 635 krooni 18 senti ja viivis 3226 eurot 90 senti

ehk 50 490 krooni). Hagi esitamise ajaks on laenusaaja tasunud kostjale 1 680 000 krooni.

Täitemenetlus on järelikult lubamatu osas, mis ületab sissenõutavaks muutunud võlga,

s.o 1 762 010 krooni 3 senti.

Kostja 28. novembri 2008. a teatis on kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise tahteavaldus,

mitte 21. mai 2008. a laenulepingu (ammugi mitte mõlema laenulepingu) ülesütlemise avaldus.

Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine ja lepingu ülesütlemine samal ajal ei ole ka

kooskõlas hea usu põhimõttega. 27. mai 2008. a laenulepingut ei saa üles öelda selle tõttu, et

laenusaaja hilines 21. mai 2008. a laenulepingu ühe maksega. Kuna pooltel oli ka kokkulepe 21. mai

2008. a laenulepingu esimese makse tähtaja pikendamise võimaluse kohta, on kostja tegevus

täitemenetluse alustamisel vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kuna laenusaaja on

täitedokumendist tuleneva kohustuse suures osas täitnud vabatahtlikuks täitmiseks määratud aja

jooksul, tuleb hagejalt selles osas arvestatavad täitekulud välja mõista pooles ulatuses.

5. novembril 2009 teatas hageja kohtule, et laenusaaja on tasaarvestanud kogu kostja täitmisteatises

nõutava summa nõudega kostja vastu. 30. märtsil 2010 esitas hageja maakohtule hagiavalduse

täpsustuse, milles leidis, et sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks ka seetõttu, et kogu kostja

täitmisavalduses nimetatud nõue on tasaarvestatud. Hageja ja kostja sõlmisid 15. mail 2006

müügilepingu, mille alusel müüs hageja kostjale skulptuuri "Elevandid" hinnaga 2 000 000 krooni.

Kostja tasus ostuhinnast 100 000 krooni, tasumata on 1 900 000 krooni, millele lisandub viivis 0,5%

tasumata summast päevas. Hageja on oma nõude kostja vastu loovutanud laenusaajale. Viimane

tasaarvestas selle nõude laenulepingutest tulenevate nõuetega. Muutunud on ka lepingu sõlmimise

aluseks olnud asjaolud ja poolte kohustuste vahekord.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.

Kostja väitel ei ole pooled kokku leppinud, et laenu esimese osamakse tähtajaks tasumata jätmisel

lepitakse kokku, et kogu võlg tasutakse novembris 2009 teosega. Laenulepingute järgi oli laenusaajal

õigus maksta laenuintressi tööde ja teenustega üksnes laenuandja nõusolekul. Täiendava tähtaja

jooksul kohustust ei täidetud, mistõttu tuleb laenulepingud lugeda ülesöelduks alates täiendava

tähtaja möödumisest. Kostjal oli õigus esitada täitmisavaldus, kuna laenulepingutest tulenev võlg oli

lepingute ülesütlemise tõttu muutunud sissenõutavaks. Kuna täitmisavalduse esitamise ajaks ei olnud

laenusaaja võlga tasunud, on sundtäitmine lubatud. Isegi kui sissenõutavaks muutunud võlg oli

1 862 989 krooni 97 senti, tuleb arvestada, et kuna hüpoteegiga tagatud nõude saab rahuldada

koormatud kinnisasja sundenampakkumise teel, ei ole võimalik osaline täitemenetlus hüpoteegi

seadmise lepingu alusel. Isegi kui kostja ei ole laenulepinguid üles öelnud, on kohtumenetluse ajaks

muutunud sissenõutavaks ka teised osamaksed. Kuna laenusaaja ei täitnud 21. mai 2008. a

laenulepingust tulenevat maksekohustust, võis kostja mõlema laenulepingu üldtingimuste p 8.1.5

järgi öelda üles ka 27. mai 2008. a laenulepingu. Võlga ei ole tasutud vabatahtliku täitmise tähtaja

jooksul.

Esitatud tasaarvestusavaldustel ei ole õiguslikku tähendust, sest hageja väidetud nõuet ei ole olemas

või on see aegunud. Hageja esitas tasaarvestusavaldused ja nõude loovutamise dokumendid kostjale

pärast nõude aegumist. Väidetav müügileping nägi müügihinna tasumise ajana ette 15. mai 2006,

mistõttu pidi hageja selle nõude esitama hiljemalt 15. mail 2009. Selleks kuupäevaks hageja kostjale

nõude loovutamise dokumenti ja tasaarvestusavaldust ei esitanud. Tasaarvestusavaldus jõudis kostjani

22. mail 2009, s.o pärast aegumistähtaja lõppu.

Kohus ei saa rahuldada täitekulude jaotamise nõuet, sest täitekulude väljamõistmise kohta otsuse

tegemine on kohtutäituri pädevuses.

4. Harju Maakohus jättis 28. juuni 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Lisaks tühistas maakohus otsuse jõustumisel hagi tagamise.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et laenusaaja jättis kokkulepitud tähtpäevaks,

s.o 21. augustiks 2008 laenu esimese osamakse tagasi maksmata. Tõendatud ei ole, et kostja oleks

andnud laenusaajale nõusoleku võla tasumiseks novembris 2009 ja/või intressi maksmiseks tööde ja

teenustega. Kostja 28. novembri 2008. a avaldus tuleb lugeda täiendava tähtaja andmise

tahteavalduseks, mitte ülesütlemisavalduseks. Seega ei olnud sundtäitmisele esitatud nõudest

1 862 989 krooni 97 senti ületav osa täitemenetluse alustamise ajal sissenõutav ja selles osas ei olnud

nõuet tekkinud.

13. mai 2009. a teatest nähtuvalt kasutas laenusaaja tasaarvestuseks loovutuse alusel saadud 15. mai

2006. a müügilepingust tulenevat müügihinna tasumise nõuet, mis muutus müügilepingu p 4 järgi

sissenõutavaks 15. mail 2006. Seega saanuks tasaarvestuse olukord eksisteerida võlaõigusseaduse

(VÕS) § 200 lg 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kuni

14. maini 2009, mis tähtpäevaks pidi olema tekkinud nõue, mida tasaarvestatakse (passiivnõue).

Täitmisavalduse esitamise ajal 19. detsembril 2008 oli kostjal laenusaaja vastu 1 862 989 krooni

97 sendi suurune nõue (s.o 21. augustil 2008 sissenõutavaks muutunud laenu tagasimakse põhiosa ja

intress ning viivis). Selle nõude on hageja sundtäitmise käigus tasunud. Kuna laenuleping ei lõppenud

ülesütlemisega, tekkis kostjal õigus nõuda laenu teise osa tagastamist lepingu järgi 20. novembril

2009. Seega on tasaarvestatav nõue tekkinud alles 20. novembril 2009, s.o pärast tasaarvestuse

olukorra lõppemist 14. mail 2009. Laenusaaja tasaarvestuse avalduse tegemisel ei olnud täidetud

tasaarvestuse eeldus, s.o tasaarvestuse olukord. Seega ei lõppenud sundtäitmisele esitatud nõue

tasaarvestusega ning sundtäitmist ei ole alust tunnistada lubamatuks.

Laenulepingutest tulenevad laenusaaja kõik kohustused on muutunud sissenõutavaks tähtpäeva

saabumisega. Laenulepingu ülesütlemise vaidlustamise võimalik mõju on lõppenud ja vaidlus

ülesütlemise üle sisutühi (kuna kostjal on õigus sundtäitmist nõuda, ei vabaneks hageja ka

täitemenetluse kuludest).

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus muutis 26. jaanuari 2011. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, jättes

otsuse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi tuvastas maakohus õigesti, et kostja ei öelnud 28. novembri 2008. a

avaldusega laenulepinguid üles ja et täitmisavalduse esitamise ajal 19. detsembril 2008 oli

sissenõutav 1 862 989 krooni 97 sendi nõue. Maakohus arvestas otsuse tegemisel põhjendatult

asjaoluga, et kohtumenetluse ajal muutus kostja nõue tervikuna sissenõutavaks.

Maakohus leidis iseenesest õigesti, et laenusaaja nõue oli tasaarvestuse tegemise ajaks aegunud.

Ebaõige on aga maakohtu seisukoht, et tasaarvestatav nõue tekkis 20. novembril 2009, s.o pärast

tasaarvestuse olukorra lõppemist. Võlaõigusseaduse § 197 lg 1 mõtte kohaselt tekib tasaarvestuse

õigus alates ajast, mil tasaarvestava poole nõude täitmise aeg on saabunud ja teisel poolel on nõue

tasaarvestava poole vastu, sõltumata sellest, kas selle nõude täitmise aeg on saabunud.

Võlaõigusseaduse § 197 lg-s 2 sätestatud tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed tekivad alates ajast, mil

teine pool saab kätte tasaarvestuse avalduse. Kostja sai tasaarvestuse avalduse kätte 22. mail 2009.

Selleks ajaks oli tasaarvestava poole nõue, mis tulenes 15. mai 2006. a müügilepingust ja muutus

samal päeval sissenõutavaks, TsÜS § 136 lg 2, § 146 lg 1, § 147 lg-te 1 ja 2 järgi aegunud.

Võlaõigusseaduse § 200 lg 2 mõtte järgi on tasaarvestava poole aegunud nõude tasaarvestus lubatav

juhul, kui õigus teise poole nõue tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Praegusel juhul ei

tekkinud laenusaajal tasaarvestuse õigust enne nõude aegumist. Võlaõigusseaduse § 170 järgi

loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude

loovutanud uuele võlausaldajale. Praegu loovutati nõue kostja vastu ja tasaarvestus tehti 22. mail

2009, mil kostjale sellest teatati. Selleks ajaks oli tasaarvestav nõue aegunud ja tasaarvestuse olukord

lõppenud. Sundtäitmisele esitatud nõue ei lõppenud kohtumenetluse ajal tehtud tasaarvestuse

tulemusel.

Maakohus ei pidanud andma hinnangut kohtutäituri tegevusele. Hageja võinuks esitada kaebuse

kohtutäituri tegevuse peale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega

hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale või

teisele ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse järgi arvestas ringkonnakohus otsuse tegemisel valesti sellega, et kohtumenetluse

ajal muutus kostja nõue tervikuna sissenõutavaks. Täitmisavalduse esitamise ajal ei olnud kostjal

õigus nõuda hagejalt 1 762 010 krooni, sest kostja ei ole esitanud laenulepingu ülesütlemise avaldust,

mistõttu oli leping jõus ja see summa ei olnud sissenõutavaks muutunud. Põhjendatud ei ole nõuda

hagejalt täituritasu tulevikus tekkida võiva sissenõude täitmise eest. Kuna kohtud tuvastasid, et

ülesütlemine ei ole kehtiv, siis täiteavalduse esitamise ajal kostja nimetatud võlgnevust

(3 650 000 krooni) ei olnud ja hagi tulnuks rahuldada.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõude loovutamine laenusaajale jõustus kostjale

teatamisest. Hageja loovutas nõude kostja vastu laenusaajale 13. mail 2009, s.o enne aegumistähtaja

möödumist. Õige ei ole, et nõue loovutati 22. mail 2009, kui kostja sai sellest teada, ning selleks

ajaks oli tasaarvestav nõue aegunud. Nõude ülemineku ajaks on loovutamislepingu jõustumise aeg,

kui pooled ei lepi nõude ülemineku hetkena kokku hilisemat tähtaega. Seega on kehtiv ka

tasaarvestus.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Lisaks

ringkonnakohtu otsusele tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ka maakohtu

otsus ning asi saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Lähtudes TsMS § 423 lg 2 p-st 2, § 425

lg 3 esimesest lausest ja § 691 p-st 3, jääb läbi vaatamata hageja nõue täitekulude jaotamiseks

täiteasjas. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt lühidalt vaidlustamata asjaolusid ning kohtute ja poolte seisukohti (I).

Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõudeid (II) ja laenusaaja tasaarvestusavaldust (III). Lõpetuseks

teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

kostja ja laenusaaja sõlmisid 21. mail 2008 laenulepingu, mille alusel andis kostja laenusaajale laenu

191 734 eurot 95 senti, millest tuli 21. augustil 2008 tagastada põhiosa 108 649 eurot 80 senti ja

maksta intressi 7190 eurot 6 senti (st kokku maksta 115 839 eurot 86 senti) ning 20. novembril 2009

tagastada põhiosa 83 085 eurot 15 senti ja maksta intressi 15 578 eurot 47 senti;

27. mail 2008 sõlmisid kostja ja laenusaaja teise laenulepingu, mille alusel andis kostja laenusaajale

laenu 172 561 eurot 45 senti, millelt tuli 26. mail 2009 maksta intressi 25 884 eurot 20 senti ning

26. novembril 2009 tagastada põhiosa 172 561 eurot 45 senti ja maksta intressi 12 942 eurot 10 senti;

21. mail 2008 sõlmisid kostja, AS Sampo Pank ja hageja hüpoteekide loovutamise lepingu, hüpoteegi

seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel on kinnistusraamatusse hageja kinnisasjale kantud

kostja kasuks hüpoteegid summadega 1 000 000 krooni, 2 775 000 krooni ja 3 625 000 krooni -

lepingudokumendi p 2.4 järgi on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded laenusaaja vastu, mis

tulenevad 21. mai 2008. a laenulepingust ja selle võimalikest lisadest, ning kõik nõuded, mis

tulenevad kostja ja laenusaaja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest

ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest;

laenusaaja 21. mai 2008. a laenulepingu järgset esimest laenumakset 115 839 eurot 86 senti

21. augustiks 2008 ei tasunud;

kostja edastas 28. novembril 2008 laenusaajale teatise, milles nõudis 14 päeva jooksul võla

115 839 euro 86 sendi ja viivise 3226 euro 90 sendi (s.o kokku 119 066 eurot 76 senti) tasumist,

märkides, et kui laenusaaja kohustusi selleks ajaks ei täida, ütleb ta laenulepingud üles ja nõuab

nende alusel antud raha tagastamist koos viivise ja intressiga;

19. detsembril 2008 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse, milles palus hüpoteegi arvel

rahuldada kostja nõue 3 625 000 krooni;

6. jaanuaril 2009 sai hageja kohtutäiturilt täitmisteate, milles täitur määras talle täitedokumendi

vabatahtliku täitmise tähtajaks 10 päeva teate kättetoimetamise päevast arvates;

15. jaanuaril 2009 tasus laenusaaja kostjale 1 680 000 krooni ja 4. veebruarist kuni 17. veebruarini

2009 erinevate ülekannetega veel 155 990 krooni (I kd, tl 267), s.o kokku 1 835 990 krooni

(117 341 eurot 15 senti);

22. mail 2009 sai kostja 13. mai 2009. a dateeringuga teate hageja nõude loovutamisest laenusaajale

ja tasaarvestuse avalduse, mille järgi tasaarvestab laenusaaja kostja nõude 1 762 010 krooni 3 sendi

ulatuses oma nõudega.

12. Hageja on järgmistel põhilistel seisukohtadel:

täitemenetluse alustamise ajaks ei olnud kostja nõue muutunud sissenõutavaks enam kui esimese

laenumakse ja viivise ulatuses, kuna laenulepingud ei olnud üles öeldud, st muus osas on

täitemenetlus lubamatu ja nõude sissenõutavaks muutumine kohtumenetluse ajal tuleb jätta

tähelepanuta;

laenusaaja on 21. augustil 2008 sissenõutavaks muutunud laenumaksed tasunud;

laenusaaja on kostja nõude tasaarvestanud talle 13. mail 2009 loovutatud hageja nõudega kostja vastu

15. mai 2006. a müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumiseks.

13. Kostja on järgmistel põhilistel seisukohtadel:

kostja ütles laenulepingud üles 28. novembri 2008. a teatisega;

kostjal oli õigus esitada täitemenetluse alustamise avaldus, kuna laenusaaja võlga ei tasunud, osaline

täitemenetluse alustamine ei ole võimalik;

menetluse ajal on kogu kostja nõue igal juhul muutunud sissenõutavaks;

hageja tasaarvestusavaldusel ei ole õiguslikku tähendust, sest hageja väidetud nõuet ei ole olemas või

on see aegunud.

14. Hagi rahuldamata jätmist on kohtud põhjendanud kokkuvõtlikult järgmiselt:

laenusaaja rikkus laenulepingust tulenevat kohustust laen kokkulepitud ajaks tagastada;

kostja ei ole laenulepinguid üles öelnud, vaid üksnes määranud laenusaajale täiendava tähtaja

täitmiseks, mistõttu ei olnud sundtäitmisele esitatud nõudest 1 862 989 krooni 97 senti (119 066 eurot

76 senti) ületav osa täitemenetluse alustamise ajal sissenõutav;

laenulepingutest tulenevad laenusaaja kõik kohustused on muutunud menetluse ajal sissenõutavaks

tähtpäeva saabumisega;

sundtäitmisele esitatud nõue ei lõppenud tasaarvestusega, kuna laenusaaja nõue oli tasaarvestuse

ajaks aegunud.

II

15. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise aluseks on täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 221 lg 1. Hagi rahuldamise korral tuleks täitemenetlus TMS § 48 p 4 alusel lõpetada (vt ka

Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19; 28. aprilli 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-26-11, p 12).

Riigikohus on varem selgitanud, et tegemist on hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse

kõrvaldamine, mida iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis

puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11; 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16; 17. juuni

2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p 9; 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09,

p 25).

16. Hageja suhtes alustati täitemenetlust mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid hageja poolt

laenusaaja rahaliste kohustuste tagamiseks oma kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks,

st hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamiseks hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.

Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega, mille alusel sundtäitmise

korraldamise võimaluse annab TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenevalt nn kohese sundtäitmise kokkulepe kui

täitedokument. Selline täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult

võlgnikult võla kättesaamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga. Seega ei saa sellises

täitemenetluses pöörata sissenõuet ka kinnisasja omaniku hüpoteegiga koormamata varale.

Kolleegium märgib lisaks, et sellise nõude alusel alustatud täitemenetlusele ei kohaldu mitte

tervikuna täitemenetluse seadustiku sätted rahaliste nõuete sissenõudmiseks, mis reguleerivad n-

ö universaaltäitmist, st täitmist kõigi võimalustega rahaliste nõuete rahuldamiseks võlgniku vastu.

Nende sätete rakendamisel tuleb analüüsida, kas ja millised neist on kohaldatavad kinnisasja omaniku

(eriti kolmandast isikust pantija) kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks.

17. Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset

õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab AÕS § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1 tulenevalt

teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13 ja 15; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12).

Täitemenetluse alustamiseks peab sissenõudja (s.o hüpoteegipidaja) TMS § 23 lg 1 esimese lause

järgi esitama täitmisavalduse ja täitedokumendi. Täitemenetluse seadustiku § 23 alates 5. aprillist

2011 kehtiva lg 41 järgi tuleb täiturile esitada pandileping, tagatiskokkulepe, nõuete alus ja nõuete

detailne arvestus. Sama on Riigikohus leidnud ka seaduse varem kehtinud redaktsiooni kohta, kuna

hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-

10, p 13).

Hüpoteegi alusel saab täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks

(vt ka VÕS § 82 lg 7), st tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse.

Kui hüpoteegipidaja ei ole põhistanud, et tagatud nõue on sissenõutavaks muutunud, peab täitur

keelduma täitemenetluse algatamisest, alustatud täitemenetluse aga TMS § 48 p 4 või 7 alusel

lõpetama.

18. Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud

üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest.

Arvestada tuleb aga, et hüpoteegi realiseerimise (st hüpoteegi täitmiseks kinnisasja sundmüümise)

asjaõiguslik nõue on terviklik, st kinnisasja müümisel täitemenetluses hüpoteek ise TMS § 158 lg 3

teise lause järgi lõpeb ja kustutatakse TMS § 160 lg 1 alusel kinnistusraamatust, v.a kui ostjaga

lepitakse kokku teisiti (TMS § 159 lg 1). Seega ei ole hüpoteegipidajal vähemalt kinnisasja omandaja

nõusolekuta võimalik hüpoteegi alusel täitemenetlust korraldada üksnes mõne hüpoteegiga tagatud

nõude või nõude osa rahuldamiseks selliselt, et hüpoteek säiliks ja tagaks sissenõutavaks muutumata

nõudeid ka edaspidi.

19. Sissenõudjaks olevat hüpoteegipidajat ei peaks täitemenetluses kohtlema halvemini kui

sissenõudjaks mitteolevat hüpoteegipidajat.

Kinnisasja täitemenetluses müügi korral jäävad TMS § 158 lg 1 järgi püsima üksnes sissenõudja

nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad

kinnistusraamatust nähtuvad õigused, sh hüpoteegid. Nõudest järjekohas tagapool olevad õigused

(sh hüpoteegid) lõpevad TMS § 158 lg 3 esimese lause järgi pakkumise parimaks tunnistamisega ja

need kustutatakse TMS § 160 alusel kinnistusraamatust, v.a kui kinnisasja omandajaga lepitakse

TMS § 159 alusel kokku teisiti.

Kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja nõuda

TMS § 176 lg 1 järgi tulemist TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest

vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale. Isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, võib

TMS § 108 lg 2 esimese lause järgi enne asja müüki esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb

lõppenud õiguse eest hüvitist tulemist.

Kolleegiumi arvates tuleneb TMS § 108 lg 1 esimesest lausest selle tõlgendamisel koostoimes

TMS §-ga 137, et hüpoteegipidajatele kehtib erireegel, mis võimaldab oma nõude esitada ka pärast

asja müüki, kuid enne tulemi jaotamist. See reegel kehtib aga üksnes nende hüpoteegipidajate kohta,

kelle hüpoteegid kuuluvad järjekoha tõttu kinnistusraamatust kustutamisele. Sissenõudja hüpoteegist

järjekohas eespool või samal järjekohal olevate hüpoteekide pidajad võivad oma nõude esitada ja

tulemi jaotamises osaleda üksnes juhul, kui nad on täitemenetlusega ühinenud TMS § 149 järgi.

Vastasel juhul nad tulemi jaotamises ei osale, kuna nende hüpoteegid jäävad püsima.

20. Küll kohaldub TMS § 108 lg 1 esimene lause (koostoimes §-ga 137) kõigile menetlusega

korrektselt ühinenud hüpoteegipidajatele ulatuses, mis lubab taotleda oma nõude rahuldamist ka siis,

kui nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Kolleegiumi arvates puudub põhjus kohelda täitemenetluse

algatanud hüpoteegipidajat halvemini teistest hüpoteegipidajatest. Mõlemal juhul saab kolleegiumi

arvates kohaldada sissenõutavaks muutumata nõuete rahuldamisel tulemi arvel vastavalt TMS § 107

lg-d 3-5, st edasilükkava tingimusega nõude rahuldamise sätteid ning hoiustada saadud raha nõude

sissenõutavaks muutumata ulatuses kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni.

Seega võib sundtäitmise kokkuleppe alusel täitemenetlust korraldada, kui hüpoteegiga tagatud nõue

(nõuded) on vähemalt osaliselt muutunud sissenõutavaks. Kui see on nii, võib täitemenetluses

pöörata nõude kogu tagatud nõude (kõigi tagatud nõuete) rahuldamiseks. Siiski tuleb täitemenetlus

lõpetada, kui sissenõutavaks muutunud võlg tasutakse sissenõudjale enne kinnisasja müüki.

21. Pooled ei vaidle, et täitmisavalduse esitamise ajal oli kostjal laenusaaja vastu sissenõutav nõue,

st täitemenetlust alustati õigesti. Kuna kostja võis rahuldada hüpoteegi arvel ka tagatud, kuid

sissenõutavaks muutumata nõude tingimusliku nõudena (vt otsus p 20), ei takista täitemenetlust

vaidlus, kas ja millises osas oli kostja nõue muutunud sissenõutavaks. Sellel oleks tähtsust üksnes

tulemi jaotamise otsustamisel, st kas saadud raha osaliselt hoiustada TMS § 107 lg 3 alusel.

Seega ei olnuks iseenesest ka põhjust tunnistada sundtäitmine lubamatuks osas, mis ületab 1 862 989

krooni 97 senti. Kohtud leidsid põhimõtteliselt sama, kuid põhjendasid hagi rahuldamata jätmist

esmajoones asjaoluga, et kostja nõue muutus tervikuna sissenõutavaks kohtumenetluse ajal.

Kolleegium nõustub kohtutega, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tulevikku suunatud

kujundushagi lahendamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka menetluse kestel toimunud muudatusi,

mis hagi lahendamist mõjutavad. See puudutab ka nõude rahuldamist kohtumenetluse kestel.

22. Kuna kohtud leidsid, et kostja ei ole laenulepinguid üles öelnud, ei pidanud nad käsitlema seda,

kas hageja võis ühe laenulepingu järgse laenumakse tasumisega hilinemisel öelda üles mõlemad

laenulepingud. Kolleegium märgib siiski, et Riigikohus on leidnud, et sellist lepingute "sidumist"

võimaldav regulatsioon tüüptingimustes võib olla lubamatu (vt Riigikohtu 29. märtsi 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10, p 13).

23. Hageja ei ole vaidlustanud, et hüpoteegiga on tagatud mõlemast laenulepingust tulenevad kostja

nõuded laenusaaja vastu, kuigi hüpoteekide tagatiskokkuleppes 27. mai 2008. a laenulepingule

otsesõnu ei viidata (tagatiskokkuleppe kohta vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-104-08, p-d 12 ja 19).

24. Hageja on esitanud kohtule ka nõude määrata kindlaks täitekulude jaotus. See haginõue tuleb jätta

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ning kohtute otsused selles osas TsMS § 425 lg 3 esimese

lause ja § 691 p 3 alusel tühistada hagejapoolse ebaõige õiguskaitsevahendi kasutamise tõttu.

Kohtutäituri tasu määrab kohtutäitur kohtutäituri seaduse (KTS) § 31 lg 1 järgi oma otsusega tasu

sissenõudmise kohta. Ka muud täitekulud määrab TMS § 38 lg 2 järgi kindlaks kohtutäitur.

Kohtutäituri otsused tasu ja muude kulude väljamõistmise kohta võib kohustatud isik KTS § 52 ja

TMS § 217 alusel vaidlustada kaebuse esitamisega kohtutäiturile. Seega on seadusandja kehtestanud

täitekulude väljamõistmiseks ja vaidlustamiseks eraldi korra. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagiga ei saa täitekulude küsimust üldjuhul lahendada, pealegi ei ole täitekulude väljamõistmise

otsust veel tehtudki. Kolleegium märgib siiski, et erandina on Riigikohus kulude lahendamist

hagimenetluses võimalikuks pidanud (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

88-09, p 14), kuid praegusel juhul ei ole vajadust ette otsustada kulude jaotuse üle. Pealegi puudutab

see küsimus kohtutäiturit, kes menetluses ei osale.

III

25. Kuigi kolleegium leidis eespool, et hüpoteegiga tagatud nõude osaline sissenõutavus ei takista

täitemenetluse korraldamist kogu nõude osas (vt otsuse p 21), on kohtud ebaõigesti käsitlenud hageja

väidet, et laenusaaja on tasaarvestanud kostja nõude vähemalt osaliselt hageja nõudega kostja vastu,

mille hageja loovutas laenusaajale. Kohtud ei ole vastunõuet analüüsinud, leides vaid, et see oli

tasaarvestuse ajaks aegunud ja tasaarvestus seega lubamatu.

Kolleegium leiab, et vastunõudele ja tasaarvestusele tuleb anda sisuline hinnang. Kuna alama astme

kohtud seda ei teinud, tuleb kohtuotsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kogu kostja tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud,

on sundtäitmise jätkamine lubamatu. Kui kostja nõue on lõppenud osaliselt, tuleb hinnata, kas ja

millises ulatuses võib täitemenetlus jätkuda. Kolleegium ise neid asjaolusid TsMS § 688 lg-test 3-5

tulenevalt tuvastada ei saa.

26. Kinnisasja omanik võib AÕS § 351 lg 1 järgi esitada hüpoteegipidaja vastu ainult selliseid

vastuväiteid, mis põhinevad kinnistusraamatu kandel või mis on tal sissenõude esitanud võlausaldaja

vastu võlaõiguslikul alusel. Pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada pandiga tagatud nõude vastu

samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja, isegi kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle.

See tuleneb alates 5. aprillist 2011 kehtivast AÕS § 279 lg-st 7 ja varem tulenes see hüpoteegi kohta

enne 5. aprilli 2011 kehtinud AÕS § 351 lg-st 3.

27. Hageja väidetav vastunõue tuleneb 15. mail 2006 sõlmitud müügilepingust. Tegemist on

ostuhinna tasumise nõudega, mis muutus selle lepingu p 4 järgi sissenõutavaks lepingu sõlmimisega,

s.o 15. mail 2006. Kohtud on tuvastanud, et laenusaaja tasaarvestusavaldus jõudis kostjani 22. mail

2009.

28. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma

muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) VÕS § 197 lg 1 järgi oma nõude

teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt

poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

Selle sätte järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu.

Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada

(nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval

poolel oleks õigus kohustus täita. Kohustuse võib aga VÕS § 84 lg 1 järgi üldjuhul alati täita ka enne

täitmise tähtpäeva, st võlausaldaja võib sellest keelduda üksnes õigustatud huvi olemasolul.

29. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded VÕS § 197 lg 2 esimese lause

järgi kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Tasaarvestav

pool võib VÕS § 200 lg 2 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui

tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist.

Sätte enne 23. veebruari 2011 kehtinud redaktsioonis olid sõnade "kui tasaarvestava poole nõue on

aegunud" asemel sõnad "kui teise poole nõue on aegunud". Kolleegiumi arvates oli sätte varasemas

redaktsioonis normitehniline viga, mis muutnuks sätte selle ainuüksi grammatilisel tõlgendamisel

sisutühjaks ega taganuks tasaarvestuseks aegunud nõude kui tagatise kasutamist (analoogselt

nt TsÜS §-ga 1451). Sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab kolleegiumi arvates mõista sätte

varasemat redaktsiooni analoogselt kehtivaga.

30. Tasaarvestust ei välista see, et tasaarvestamiseks kasutatud nõue on omandatud loovutamisega.

Väär on ringkonnakohtu tõlgendus VÕS § 170 kohta. Nimetatud säte kaitseb üksnes heauskset

võlgnikku kehtetu nõude loovutamise vastu, kuid ei mõjuta nõude loovutamise aega, mis tuleb

määrata VÕS § 164 alusel.

Kui nõue oli loovutatud laenusaajale enne 22. maid 2009, tekkis seega ka tasaarvestusolukord

VÕS § 197 lg 1 mõttes enne 22. maid 2009, sõltumata sellest, et teade nõude loovutamise kohta ja

tasaarvestusavaldus jõudsid kostjani 22. mail 2009.

31. Kolleegium märgib lisaks, et kohtud on hageja nõude aegumist käsitledes jätnud tähelepanuta ka

olulise erinormi, TsÜS § 147 lg 3 esimese lause, mille järgi kokkulepitud tasu maksmise nõude

aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu

5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p-d 13 ja 15). Asja uuel läbivaatamisel tuleb

sellega arvestada.

32. Kolleegium märgib samuti, et Riigikohus on varem leidnud, et hagejal ei olnud takistust

kolmandast isikust kinnisasja omanikuna sundtäitmise vältimiseks ka ise kostja nõuet tasaarvestusega

lõpetada, st puudus vajadus loovutada seda tasaarvestamiseks laenusaajale (vt ka Riigikohtu

24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 16 ja 17).

IV

33. Menetluse kestel on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinda seadusega muudetud.

Nimelt jõustus 5. aprillil 2011 TsMS § 132 lg 5, mille järgi loetakse sellist nõuet hagihinna

tähenduses mittevaraliseks ja piiratakse hind maksimaalselt 3000 euroga. Samas ei nähtud seadusega

ette sätte mõju käimasolevatele kohtumenetlustele, mistõttu tuleb lähtuda TsMS §-st 123 ja määrata

hagi hind jätkuvalt hagi esitamise seisuga, st varalise nõudena.

Hind maakohtus kehtib TsMS § 137 lg 1 järgi ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes. Seetõttu ei pea

kolleegium võimalikuks ka asja hinda muuta.

34. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu kindlaks määrata

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. See kehtib ka hagi läbivaatamata jätmise menetluskulude

kohta.

35. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu