3-1-1-71-11 · Riigikohus

RIIGIKOHU

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-71-11

Määruse kuupäev

22. september 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Z.O süüdistuses KarS § 263

p-de 3 ja 4 ning § 25 lg-te 1 ja 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas

nr 1-10-6559

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Z.O

kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi

Valli

Murde,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

14. september 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2011. a määrus, millega jäeti Z.O apellatsioon läbi vaatamata ja

saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata

OÜ-le

Karl

Saavo

Advokaadibüroo

makstava

riigi

õigusabi

tasu

suuruseks

Z.O-le

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 153 (ükssada viiskümmend kolm) eurot ja 41 (nelikümmend

üks) senti, sealhulgas käibemaks 25 (kakskümmend viis) eurot ning 57 (viiskümmend seitse) senti.

4. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 14. veebruari 2011. a otsusega tunnistati Z.O süüdi KarS § 263 p-de 3 ja 4 järgi ning teda karistati

vangistusega 1 aastaks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi ning teda karistati

vangistusega 3 kuuks. Vastavalt KarS § 64 lg-le 1 mõisteti Z.O-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel

liitkaristuseks 1 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 8. veebruari

2006. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta ja 11 kuu võrra, arvati karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg 5.-6. detsembrini 2009 ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat, 2 kuud ja 14

päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 8. detsember 2009. Ühtlasi rahuldati A. T. tsiviilhagi ja mõisteti

süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 282 eurot ning 49 senti. Sama otsusega tunnistati süüdi J.O, kuid tema osas ei ole

kohtuotsust vaidlustatud.

1.1 KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi tunnistati Z.O süüdi selles, et tema, olles varem toime pannud varguse,

tungis 5. detsembril 2009 kl 04.00 paiku võõra vallasasja omavolilise kasutamise eesmärgil Narvas XXXXXXX XX asuva

maja juurde pargitud A. T.-le kuuluvasse sõidukisse, lõhkudes auto vasaku tagumise ukse klaasi, kahjustades roolisamba

osa ja lõigates läbi elektrijuhtmed, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna politseiametnikud pidasid süüdistatava

sündmuskohal kinni.

1.2 KarS § 263 p-de 3 ja 4 järgi tunnistati Z.O süüdi selles, et 8. detsembril 2009 kl 20.00 paiku Narvas XXXXXXX XX

maja taga asuvate garaažibokside juures, grupis J.O-ga, vehkis ta pudelikaelaga V. I. ees, ähvardades sellega kannatanut

lüüa ning viimase põgenemisel ajas teda taga. Samuti vehkis süüdistatav noaga R. M.-i ees, püüdes sellega kannatanut lüüa.

2. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Z.O, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist tema süüditunnistamises

KarS § 263 p-de 3 ja 4 ning § 25 lg-te 1 ja 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi. Süüdistuses KarS § 263 p-de 3 ja 4 järgi palus apellant

teha õigeksmõistva otsuse, ülejäänud osas aga kvalifitseerida tema käitumine KarS § 266 järgi, samuti kergendada karistust.

Apellatsioonis vaidlustati eeskätt maakohtus uuritud tõenditele antud hinnangut ja selle alusel tehtud järelduste õigsust, kuid

leiti sedagi, et kohus keeldus alusetult rahuldamast taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks. Z.O väitel osutavad tõendid V.

I.-d ja R. M.-i puudutavas kuriteoepisoodis sellele, et kannatanuks on hoopis tema, kuna talle tekitati tõsiseid vigastusi.

Viimati märgitust johtuvalt esines alus KarS § 80 kohaldamiseks. Apellant leidis muuhulgas, et temale mõistetud karistus on

liiga raske.

3. Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2011. a määrusega jäeti süüdistatava apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu KrMS §

326 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohtu arvates uuris maakohus tõendeid kogumis ja põhjendas piisavalt, miks

tuleb Z.O süüdi tunnistada KarS § 263 p-de 3 ning 4 ja § 25 lg-te 1 ning 2 - § 215 lg 2 p 1 järgi. Tõenditele antud hinnang

välistas võimaluse kvalifitseerida kuritegusid teisiti. Kriminaalmenetlus R. M.-i suhtes lõpetati, sest kannatanu lõi

süüdistatavat kirvega, kõrvaldamaks Z.O-st lähtuvat vahetult eesseisvat ohtu. Ründe tõrjumise vahend oli ohu

kõrvaldamiseks vajalik ja kaitstav huvi kahjustatavast huvist olulisem. Maakohtule olid teada asjaolud, mis puudutasid

taotlust KarS § 80 kohaldamiseks. Samuti on kohtuotsuses kooskõlas KarS §-ga 56 põhistatud, miks tuleb süüdistatavat

karistada vangistusega just sellises määras. Z.O süüditunnistamine ja karistamine on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ning

üheselt kujunenud seisukohtadega.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Z.O kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde, kes

taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Määruskaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus ei arvestanud määruse tegemisel avaliku korra rasket rikkumist puudutavat

kohtupraktikat. Nii pole tuvastatud, kelle turvalisust, elu, tervist ja rahu süüdistatava tegevus häiris. Esimese astme kohus

kohaldas kõnealuses küsimuses ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonikohus eiras aga KrMS § 306 lg 1 p-s 3 sätestatut,

sest vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 juhindub ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutades KrMS 10. peatüki

sätetest. Esimese astme kohtu otsuses ilmnevad ebaselgused, millele apellatsioonikohus tähelepanu ei pööranud.

Apellatsiooni väidetele vastamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes. Ühtlasi ei nähtu maakohtu otsusest, kas kannatanu A. T. ja süüdistatav olid omavahel tuttavad. Nendel asjaoludel ei

olnud ringkonnakohus õigustatud jätma apellatsiooni läbi vaatamata.

5. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev, et

kaebus tuleks rahuldada osaliselt. Kriminaalasjas pole tuvastatud, nagu oleks süüdistatav rikkunud kolmandate, konflikti

mittepuutuvate isikute õigusrahu. Selle tõttu tuleks tema käitumist vaadelda KarS § 25 lg 2 - § 121 järgi kvalifitseeritava

kuriteona. Muus osas pole määruskaebus põhjendatud, sest V. I. ja R. M.-i ütlused on kooskõlas süüdistuses kirjeldatud

faktiliste asjaoludega. Kriminaalasja materjalidele ei vasta kaitsja väide, et maakohtu otsus on vastuoluline. KarS § 25 lg-tes

1 ja 2 - § 215 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul ei oma tähtsust, kas süüdistatav ja kannatanu olid tuttavad.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema

kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Erandit sellest

põhimõttest kujutab KrMS § 326 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi

vaatamata. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi

argumendid ei ole õiguslikult asjakohased (nt on need suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele) või mille väited on küll

õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise

kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord

võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud

seisukohtadega (nt süüteo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määra osas) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks

kohtupraktikat muuta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5, 27.

aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8, 3. juuni 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-43-11, p 6 ja 4. augusti 2011. a

määrus asjas nr 3-1-1-64-11, p 6).

7. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga selles, et käesolevas kriminaalasjas ei olnud ringkonnakohus õigustatud jätma

apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul esitas süüdistatav apellatsioonis

sisulised tõenditele antud hinnangut, süütegude õiguslikku kvalifitseerimist ja karistuse mõistmist puudutavad väited, mille

kohta tuli ringkonnakohtul kujundada läbikaalutud seisukoht kohtumenetluse poolte vahetu ärakuulamise põhjal KrMS 11.

peatükis sätestatud korda järgides. Nendel asjaoludel ei saa Z.O apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes

ilmselt põhjendamatuks ja selle läbi vaatamata jätmine on käsitletav KrMS § 339 lg-s 2 toodud kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2011. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Z.O kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada.

9. Z.O kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks 153 euro ja 41 sendi suuruses

summas, sealhulgas käibemaks 25 eurot ning 57 senti. Taotluse kohaselt on kaitsjal määruskaebuse koostamiseks aega

kulunud 4 tundi. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st

1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja

kord“ punktidest 2 ja 16 rahuldada. Vastavalt KrMS § 187 lg-le 1 jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg