3-2-1-62-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-62-11

Määruse kuupäev

Tartu, 21. september 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

AKTSIASELTSI KIRKE ja Jelena Oti hagi OÜ Altmäe

Investeeringud vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks ja

kinnistusraamatu kande muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-81228

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Altmäe Investeeringud määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad AKTSIASELTS KIRKE (registrikood 10403450) ja

Jelena Ott (isikukood xxxxxxxxxxx), ühised esindajad

vandeadvokaadid Toomas Vaher ja Neve Uudelt

Kostja OÜ Altmäe Investeeringud (registrikood 11027485),

esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

29. august 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta menetluse peatamise taotlus rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-81228

osas, milles määrati tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses ja jäeti rahuldamata riigilõivu

tasumisest vabastamise taotlus (määruse resolutsiooni p-d 1 ja 3). Muus osas jätta

ringkonnakohtu määrus muutmata.

3. Saata asi Tallinna Ringkonnakohtusse menetlusabi taotluse lahendamiseks ja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

4. Määruskaebus jätta läbi vaatamata osas, milles vaidlustatakse menetlusabi taotluse

lahendamise peatamise taotluse rahuldamata jätmist (ringkonnakohtu määruse resolutsiooni

p 2) ning apellatsioonkaebuse käiguta jätmist (ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-d 4-6).

5. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

6. Tagastada OÜ-le Altmäe Investeeringud 11. aprillil 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AKTSIASELTS KIRKE (hageja I), Jelena Ott (hageja II) ja Regina Ott (hageja III) esitasid

2. (1.?) detsembril 2008 Harju Maakohtule hagi OÜ Altmäe Investeeringud (kostja) vastu. Hagejad

palusid tuvastada hageja I ja kostja vahelise 3. novembri 2008. a korteriomandi müügilepingu,

ostueesõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse ning asjaõiguslepingu alusel

kinnistusraamatusse kinnistu nr 20241801 (korteriomand) kohta tehtud kannete ebaõigsuse, samuti

tuvastada kostja kohustuse teha tahteavaldus enda kustutamiseks kinnistusraamatust korteriomandi

omanikuna ja hageja I omanikuna tagasi sissekandmiseks.

Hagejad palusid algselt tuvastada ka hageja I nõukogu 31. oktoobri 2008. a otsuste tühisuse ja muuta

sellele tuginevad äriregistri kanded hageja I juhatuse liikme ja aadressi kohta. 3. aprilli 2009. a

avalduses võtsid hagejad tagasi nõude äriregistri kannete parandamiseks ning palusid võtta seisukoht

hageja I nõukogu otsuste tühisuse ja sellest tulenevate äriregistri kannete ebaõigsuse kohta

kohtuotsuse motiveerivas osas. 15. aprilli 2009. a määrusega jättis maakohus läbi vaatamata hagejate

nõude äriregistri kande parandamiseks.

28. augustil 2009 esitas hageja III hagi tagasivõtmise avalduse, paludes jätta tema hagi läbi vaatamata

ja tema suhtes menetlus lõpetada. 16. detsembri 2009. a määrusega jättis maakohus hageja III hagi

läbi vaatamata.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

3. Harju Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2011. a otsusega hagi ning tuvastas korteriomandi

müügilepingu, ostueesõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse ja kinnistusraamatusse

asjaõiguslepingu alusel tehtud kannete ebaõigsuse, samuti kostja kohustuse teha tahteavaldus

kinnistusraamatu omanikukande tagasimuutmiseks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

4. Kostja esitas 2. märtsil 2011 apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Lisaks esitas kostja menetlusabi taotluse, milles palus vabastada end riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuse esitamisel. Taotluse järgi ei saa ta teha majanduslikke tehinguid 30. juunil 2009

tsiviilasjas nr 2-09-30489 tehtud määruse tõttu, millega keelati Jüri Otil ainuisikuliselt kostja osaga

mis tahes tehingute ja toimingute tegemine ning kostja organite otsuste vastuvõtmine. See määrus on

takistanud kostja tegevust ja tal on võimatu tasuda riigilõivu 4473 eurot 81 senti vastavalt

apellatsioonkaebuse esitamisel kohtu määratud hagi hinnale 524 075 eurot 52 senti.

Samuti palus kostja peatada menetlusabi taotluse lahendamise kuni tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10

Riigikohtu üldkogu tehtava lahendi jõustumiseni.

5. Hagejad palusid jätta kostja menetlusabi taotluse ja selle lahendamise peatamise taotluse

rahuldamata ja määrata kostjale tähtaeg riigilõivu tasumiseks, lõivu tasumata jätmisel aga jätta

apellatsioonkaebus menetlusse võtmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus määras 17. märtsi 2011. a määrusega tsiviilasja hinnaks

apellatsioonimenetluses 655 094 eurot 40 senti (10 250 000 krooni) ning jättis rahuldamata kostja

taotlused menetlusabi taotluse lahendamise peatamiseks ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

Lisaks jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse käiguta ning kohustas kostjat tasuma 19 652 eurot

83 senti riigilõivu ja esitama lõivu tasumist tõendava dokumendi ringkonnakohtule 10 päeva jooksul

ringkonnakohtu määruse jõustumisest.

Määruse järgi on tsiviilasja hind maakohtus määratud ebaõigesti ja seda tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 137 lg 11 alusel muuta. Korteriomandi müügilepingu, ostueesõiguse seadmise

lepingu ja asjaõiguslepingu tehinguväärtus oli 10 250 000 krooni (I kd, tl 41). Kuivõrd kostja

vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, on apellatsioonkaebuse hind ringkonnakohtus TsMS § 126 lg 1

järgi 10 250 000 krooni ehk 655 094 eurot 40 senti, millelt tuleb riigilõivuseaduse lisa 1 järgi maksta

riigilõivu 19 652 eurot 83 senti.

Ringkonnakohus et nõustunud kostjaga, et tsiviilasjas nr 2-09-30489 tehtud kohtumäärus takistab

kostjal riigilõivu tasuda. Selle määrusega ei keelatud kostjal pangaülekannete tegemist, vaid J. Otil on

keelatud ainuisikuliselt kostja osaga tehingute ja toimingute tegemine ning kostja organite otsuste

vastuvõtmine. Asjaolu, et hagi tagamine ei ole olnud kostjale rahaliste kohustuste täitmisel

takistuseks, nähtub taotlusele lisatud kostja pangakonto väljavõttest, mis kajastab kohtumäärusele

järgneval ajal tehtud pangaülekandeid. Kuna 30. juuni 2009. a kohtumäärus ei takista kostjal

riigilõivu tasumist ning kostja ei ole muud asjaolu, mis lõivu maksmist pärsiks, esile toonud, ei sega

TsMS § 183 lg 1 põhiseaduspärasuse hindamine vaidluse lahendamist ja ei ole alust menetlust

peatada kuni tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 Riigikohtu üldkogu lahendi tegemiseni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni

p 1, milles määrati tsiviilasja hind, ja saata asi uueks otsustamiseks ringkonnakohtule pärast

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist. Alternatiivselt palub kostja määrata tsiviilasja hinnaks

204 517 eurot 28 senti. Kostja palub tühistada ka ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3

(millega ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja taotlused peatada menetlusabi taotluse

lahendamine ning vabastada kostja riigilõivu tasumisest) ning saata selles osas asi uuesti

otsustamiseks ringkonnakohtule. Samuti palub kostja tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni

p 5 (millega kohustati kostjat tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu ja esitama

riigilõivu tasumist tõendav dokument) ning saata selles küsimuses asi uueks otsustamiseks

ringkonnakohtule sõltuvalt eeltoodud küsimuste lahendamisest. Kostja palub peatada määruskaebuse

lahendamise kuni tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 otsuse tegemiseni.

Määruskaebuse järgi pidanuks ringkonnakohus esmalt otsustama menetlusabi andmise.

Ringkonnakohus ei saanud jätta kostja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata, sest

puudus menetluskord, mille alusel seda teha. Ringkonnakohtul oli ainuvõimalik peatada TsMS § 356

alusel taotluse lahendamine kuni tsiviilasja nr 3-2-1-62-10 lahendamiseni Riigikohtu üldkogus.

Kostja esitas menetlusabi taotluse lisana pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt ei ole ta võimeline

riigilõivu tasuma majandusliku olukorra tõttu. Kuna kehtiv õigus ei võimalda TsMS § 183 lg 1

nõuetele mittevastavale isikule menetlusabi anda, ei olnud ka võimalik taotlust puuduva

menetlusreeglistiku tõttu täpsemalt sõnastada. Kuna TsMS § 185 lg 5 järgi ei ole TsMS § 183 lg 1

nõuetele mittevastava isiku jaoks kehtestatud taotluse vormi, ei olnud võimalik ka vormi kohaselt

taotlust esitada. Kohus on lahendanud menetlusabi taotluse, ilma et oleks hinnanud taotleja

majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus oleks pidanud menetlusõigusliku aluse olemasolu korral

TsMS § 186 lg 5 alusel nõudma täiendavate andmete esitamist.

Ringkonnakohtul puudus alus enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist määrata uut tsiviilasja

hinda. Ringkonnakohus määras tsiviilasja hinna lisaks valesti. Arvestades maakohtu menetluses

esitatud tõendeid, on korteriomandi väärtuseks Aktsiaseltsi Arco Vara Kinnisvarabüroo hinnangul

3 200 000 krooni ehk 204 517 eurot 28 senti. Ringkonnakohtu tuvastatud tehinguväärtus

10 250 000 krooni tuleneb erinevate tehinguväärtuste summeerimisest. Tsiviilasja õige hind on

204 517 eurot 28 senti.

8. Hagejad vaidlevad määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu

määrus muutmata.

Hagejate arvates ei ole ringkonnakohtu määrus vaidlustatav osas, millega määrati asja hind

apellatsioonimenetluses, jäeti rahuldamata kostja taotlus peatada menetlusabi taotluse lahendamine,

jäeti kaebus käiguta ja anti kostjale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kostja ei ole esitanud

asjaolusid, mis võiks tingida menetlusabi andmise. Alust menetluse peatamiseks ei olnud. Kostja

osanikul J. Otil on võimalik riigilõivu tasuda. Ringkonnakohus määras asja hinna õigesti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ning ringkonnakohtu määrus

TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada osas, milles määrati tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses ja jäeti rahuldamata riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus. Selles osas

tuleb asi saata apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ringkonnakohtule.

Määruskaebus jääb TsMS § 682 lg 1, § 695 ja § 696 lg 1 esimese lause alusel (nende koostoimes) läbi

vaatamata osas, milles vaidlustatakse menetlusabi taotluse lahendamise peatamise taotluse

rahuldamata jätmist ja apellatsioonkaebuse käiguta jätmist. Menetluse peatamise taotlus jääb

rahuldamata.

10. Kolleegium käsitleb esmalt kostja taotlusi ja kaebuse ulatust (I), seejärel kaebuse hinna

määramist (II) ja menetlusabi andmisest keeldumist (III). Lõpetuseks teeb kolleegium korralduslikud

otsustused (IV).

I

11. Kuna Riigikohtu üldkogu tegi asjas nr 3-2-1-62-10 lahendi 12. aprillil 2011, ei ole põhjust ega

võimalust määruskaebuse lahendamist TsMS § 356 lg 2 alusel peatada.

12. Kostja on määruskaebuses mh vaidlustanud ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 2, millega

jäeti rahuldamata kostja taotlus peatada tema menetlusabi taotluse lahendamine. Seadus

(mh TsMS § 360) ei näe ette kaebeõigust määruse peale, millega kohus keeldub menetlust peatamast.

Seetõttu ei ole kostjal TsMS § 696 lg 1 esimese lause järgi õigust ringkonnakohtu määrust selles osas

ka vaidlustada ning kaebus tuleb jätta selles osas läbi vaatamata.

Kolleegium peab lisaks vajalikuks märkida, et menetluse peatamine teise menetluse tõttu TsMS § 356

alusel on kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada selle

tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus

tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada. See puudutab ka põhiseaduslikkuse järelevalve

korras Riigikohtus lahendatavaid asju, millest võib sõltuda asjas kohaldamisele kuuluvate

õigusnormide kehtivus.

13. Määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata ka osas, milles kostja vaidlustab apellatsioonkaebuse

käiguta jätmist, sh riigilõivu tasumiseks ja sellest teatamiseks tähtaja andmist. Kuigi formaalselt

viitab kostja ringkonnakohtu määrust vaidlustades üksnes selle resolutsiooni p-le 5, ilmneb kaebusest

selgelt, et ta vaidlustab tegelikult ka sellega seotud resolutsiooni p-e 4 ja 6.

Tegemist on puuduste kõrvaldamise määrusega TsMS § 147 lg 1 kolmanda lause ja § 3401 lg 1

mõttes. Selle vaidlustamise võimalust seaduses sätestatud ei ole, mistõttu on määruskaebus ka selles

osas TsMS § 696 lg 1 esimese lause mõttes lubamatu (vt ka nt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 17 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus samas

tsiviilasjas, p-d 27-29). Puuduse kohtu määratud tähtpäevaks kõrvaldamata jätmisel jäetakse

apellatsioonkaebus menetlusse võtmata ja selle kohta tehtud määruse peale saab TsMS § 3401 lg 2

teise lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.

II

14. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus määras ebaõigesti asja hinna

apellatsioonimenetluses. Selles osas tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi tagasi uue

hinna määramiseks.

Kaebeõigust ringkonnakohtu määruse peale hinna määramise kohta on Riigikohus TsMS § 136 lg 5

alusel tunnustanud ka varem (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10,

p 16; 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p 11). Kolleegium on jätkuvalt samal

seisukohal.

15. Tsiviilasja hind määratakse TsMS § 135 ja § 136 lg 1 järgi esmajoones seaduse alusel, vastava

sätte puudumisel määrab hinna kohus.

Tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus TsMS § 136 lg 4 järgi muuta kuni asja

lahendamiseni selles kohtuastmes. Kõrgema astme kohus võib TsMS § 137 lg 11 järgi asja hinda

muuta, kui see on alama astme kohtus määratud valesti. Seega oli ringkonnakohtul iseenesest õigus

muuta maakohtu määratud hinda ning seda ka enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist.

16. Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses

kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuna kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, tuleb

seega kindlaks teha asja hind maakohtus.

17. Hagejate lõplikud nõuded maakohtu menetluses olid:

tuvastada hageja I ja kostja vahelise korteriomandi müügilepingu, ostueesõiguse seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu tühisus;

tuvastada kinnistusraamatusse asjaõiguslepingu alusel korteriomandi kohta tehtud kannete ebaõigsus;

tuvastada kostja kohustus teha tahteavaldus enda kinnistusraamatust korteriomandi omanikuna

kustutamiseks ja hageja I omanikuna tagasi sissekandmiseks.

18. Hagi järgi on selle hind 10 000 000 krooni (I kd, tl 5, 17), mis väljendab vaidlusaluse

korteriomandi väärtust. Sellelt hinnalt tasusid hagejad ka riigilõivu 157 750 krooni (I kd, tl 50).

Maakohtu otsuse sissejuhatuses on tsiviilasja hinnana nimetatud 524 075 eurot 52 senti

(8 200 000 krooni). Ringkonnakohtu määruse järgi on maakohus määranud asja hinna ebaõigesti ja

õige hind on apellatsioonkaebuse esitamisel 655 094 eurot 40 senti (10 250 000 krooni).

Seejuures on kohtud hinna määramisel tuginenud ilmselt vaidlusalusele 3. novembri 2008. a

lepingudokumendile, mille p 2.1 järgi oli korteriomandi müügihind 8 200 000 krooni, mis on loetud

lepingudokumendis ka müügilepingu tehinguväärtuseks (vt I kd, tl 41). Lisaks on sama

lepingudokumendi järgi loetud ostueesõiguse seadmise lepingu tehinguväärtuseks 2 050 000 krooni

(vt lepingudokumendi p 4.2). Maakohus piiras tsiviilasja hinna müügilepingu väärtusega,

ringkonnakohus liitis sellele ilmselt juurde ostueesõiguse seadmise kokkuleppe väärtuse (seda küll

selgesõnaliselt märkimata).

19. Kolleegium märgib, et lisaks erinevusele hagis nimetatud ja maakohtu määratud hinna vahel

tuleneb segadus asja hinna osas maakohtu menetluses toimunud hagejate nõuete muutmisest (vt ka

määruse p 1). Hagi esitas kolm hagejat, kellest hageja III haginõuded jäeti tagasivõtmise tõttu hiljem

läbi vaatamata (vt II kd, tl 82-84). Samuti jäeti tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata hagejate nõue

äriregistri kande parandamiseks (vt I kd, tl 143-144). Lisaks palusid hagejad algselt haginõudena

esitatud hageja I nõukogu otsuste tühisuse tuvastamise nõude asemel hiljem tuvastada tühisus

kohtuotsuse põhjendavas osas (vt I kd, tl 106-108), väites seejuures eksitavalt, et ei olegi seda algselt

esitanud haginõudena (vt I kd, tl 6, 108).

Asja hinna määramisel tuleb TsMS § 134 lg 2 alusel jätta tähelepanuta hageja II analoogsed nõuded

hagejaga I, st sisuliselt on tegemist ühiste nõuetega. Kolleegiumile jääb üldse arusaamatuks hageja II

osalus menetluses. Ta ei ole vaidlustatud tehingute pool ega ole taotletud tema kandmist

korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Tema õigustatud huvi hagi esitamiseks asja

materjalidest ei nähtu, selleks ei saa olla üksnes tema osalus hagejas I. Menetluse jätkumisel tuleb

kaaluda hageja II haginõuete läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel.

20. Hagihind on TsMS § 122 lg 2 järgi hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Hagihinda arvutades

liidetakse TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega tuleks

põhimõtteliselt erinevate hagejate taotluste väärtused liita.

Samas, kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse TsMS § 134 lg 3

järgi hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Kolleegiumi arvates on hageja nõue kostja kohustuse

tuvastamiseks tahteavalduse andmiseks kinnistusraamatu kande muutmiseks sisuliselt kostja

kohustamise nõue varalist olukorda muutva tahteavalduse andmiseks, s.o varaline nõue TsMS § 134

lg 3 mõttes. Sellega on viidatud sätte tähenduses n-ö kaetud vähemalt korteriomandi müügilepingu

(vt 3. novembri 2008. a lepingudokumendi p 2) ja omandi üleandmise asjaõiguslepingu (3. novembri

2008. a lepingudokumendi p 5.1) tühisuse tuvastamise nõuded, samuti omandi kohta tehtud

kinnistusraamatu kannete ebaõigsuse tuvastamise nõue.

21. Problemaatilisem on hinna seisukohalt ostueesõiguse seadmise lepingu (3. novembri 2008. a

lepingudokumendi p 4) tühisuse tuvastamise nõue ja selle kinnistusraamatusse kandmise

asjaõiguskokkuleppe (3. novembri 2008. a lepingudokumendi p 5.2) tühisuse tuvastamise nõue,

samuti ostueesõiguse kande ebaõigsuse tuvastamise nõue. Selle nõude vajalikkus hagejate seisukohalt

ja ka lubatavus tekitavad küsimusi. Kuna ostueesõigus seati hageja I kasuks, puudub tal vajadus

vähemalt ostueesõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks hageda kostja nõusolekut ning seda ei ole

hagejad ka nõudnud. Kolleegiumile ei ole ka üheselt arusaadav, mida maakohus on nende nõuete

kohta otsustanud.

Vaatamata mõningasele menetluslikule ebaselgusele on võimalik kolleegiumi arvates lugeda ka

ostueesõigusega seotud tuvastusnõuded kaetuks hagejate nõudega tahteavalduse andmiseks

korteriomandi omanikukande muutmiseks kinnistusraamatus. Seejuures arvestab kolleegium

mh TsMS § 122 lg-le 2 tuginedes seda, et kinnistusraamatus omandikande soovitud viisil muutmisel

saab hageja I sisult sama hüve, sõltumata sellest, kas tema enda kasuks seatud ostueesõigusega seotud

lepingud on vaidlustatud või mitte.

Eelnimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada asja hinna määramise osas, kuna selle

järgi on arvestatud ka 3. novembri 2008. a lepingudokumendi p 4.2 järgset ostueesõiguse kokkuleppe

tehinguväärtust (kuigi seda ei ole kohtumääruses selgelt märgitud).

22. Eelnevat arvestades tuleb kindlaks määrata üksnes hagejate omandikande muutmise tahteavalduse

andmise nõude hind. Selleks on TsMS § 126 lg 1 järgi asja, s.o vaidlusaluse korteriomandi väärtus.

Tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse TsMS § 123 järgi aluseks hagi esitamise aeg. Kolleegium

märgib, et toimikust ei ole võimalik üheselt järeldada hagi kohtusse esitamise aega TsMS § 336 lg 2

mõttes. Nimelt on toimikus olev hagiavaldus dateeritud 1. detsembriga 2008 (I kd, tl 5), sel päeval

kell 21:09 on see ka kohtule saadetud (I kd, tl 4), samas on sellel olev vastuvõtutempel saamise kohta

2. detsembrist 2008. Kolleegium märgib, et kui tõenäoliselt toimus hagiavalduse salvestamine kohtu

andmebaasi juba 1. detsembril 2008, peaks see ka toimikust selgelt nii nähtuma, et hagi esitamise aeg

oleks üheselt kindlaks tehtav. See kehtib ka juhul, kui pärast tööpäeva lõppu laekunud avaldus

registreeritakse kantseleis järgmisel tööpäeval.

23. Hagi järgi on korteriomandi väärtus 10 000 000 krooni, maakohtu otsuse järgi 8 200 000 krooni

(524 075 eurot 52 senti).

Kostja seisukohad asja hinna kohta on menetluse kestel muutunud. Maakohtus kostja asja hinda ei

vaidlustanud. Ka apellatsioonkaebuses leidis ta, et asja hind on 524 075 eurot 52 senti

(s.o 8 200 000 krooni) (st nõustus maakohtu otsuses nimetatud hinnaga), millelt tasumisele kuuluva

riigilõivu tasumiseks taotles ta kohtult menetlusabi (III kd, tl 119). Riigikohtule esitatud

määruskaebuses väidab kostja, et apellatsioonkaebuse hind (korteriomandi väärtus) on hoopis

204 517 eurot 28 senti (3 200 000 krooni) (IV kd, tl 8, 9), viidates seejuures üksnes umbmääraselt

Aktsiaseltsi Arco Vara Kinnisvarabüroo hinnangule korteriomandi turuväärtuse kohta.

Kuna kostja viidatud hinnangut korteriomandi väärtuse kohta ei ole toimikusse võetud ega ole selge,

mis aegset hinda see kajastab, ei saa kolleegium selles osas seisukohta võtta. Kolleegium märgib

siiski, et kostja võinuks asja hinna vaidlustada hiljemalt ringkonnakohtus.

24. Kolleegium nõustub, et muude tõendite puudumisel saab kohus vaidlusaluse korteriomandi

väärtuse määramisel lähtuda hagi esitamisele vahetult eelnenud müügilepingu sõlmimisest

3. novembril 2008, st seal väljendatud tehingu hinnast, kui see ei ole ilmselgelt ebaõige.

III

25. Tulenevalt TsMS § 191 lg 1 esimesest lausest võib kostja vaidlustada ringkonnakohtu määrust

osas, milles jäeti tema menetlusabi taotlus (riigilõivu tasumisest vabastamiseks) rahuldamata.

26. Ringkonnakohus jättis kostja taotluse rahuldamata põhjendusel, et kostja väidetud kohtumäärus ei

takista tal nõutud riigilõivu tasumast, muid asjaolusid ei ole kostja esile toonud ja Riigikohtu

menetlus asjas nr 3-2-1-62-10 ei takista taotluse lahendamist.

27. Kostja väitel ei osanud ta ringkonnakohtule vajalikke andmeid esitada, kuna seadus välistas

taotluse esitamise ajal kostjale kui juriidilisele isikule menetlusabi andmise ja ringkonnakohus

lahendas tema taotluse kostja majanduslikku seisundit hindamata.

Kolleegium nõustub kostja väidetega osaliselt.

28. Olukorras, kus TsMS § 183 lg 1 välistas kostjale menetlusabi andmise, pidanuks ringkonnakohus

jätma kostja taotluse selle sätte alusel rahuldamata, rahuldama taotluse ja algatama ise

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse või peatama menetluse kuni Riigikohtu seisukoha saamiseni

TsMS § 183 lg 1 kehtivuse kohta. Ringkonnakohtu tegevus - taotluse rahuldamata jätmine

õigusnormi kohaldamata - ei olnud õiguslikult korrektne. Taotlust ei saa jätta rahuldamata

põhjendusega, et see on sisuliselt põhjendamatu, kui seadus üldse ei võimalda seda rahuldada.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas tühistada ja

saata taotlus uueks lahendamiseks.

29. Riigikohtu üldkogu tunnistas 12. aprilli 2011. a otsusega asjas nr 3-2-1-62-10 põhiseadusega

vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab

tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavale

Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või

osaliselt vabastamiseks.

Viidatud lahendis anti ka juhised eraõiguslike juriidiliste isikute menetlusabi taotluste lahendamiseks

(vt viidatud otsuse p 62), millest lähtudes saab kostja taotluse nüüd lahendada (vt ka Riigikohtu

31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p-d 8, 9).

IV

30. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada

(vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11). Tulenevalt TsMS § 191 lg-st 3

menetlusabi andmisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemise kulusid ei

hüvitata.

31. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Jaak Luik