3-2-1-64-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-64-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. september 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Stoemrun hagi Osaühingu Rovertsen vastu

1 145 864 krooni 93 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-639

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Stoemrun kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

73 234 eurot 11 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing Stoemrun (registrikood 11062895), esindaja

vandeadvokaat Vahur Krinal

Kostja Osaühing Rovertsen (registrikood 11120552), esindaja

vandeadvokaat Margo Normann

Asja läbivaatamise kuupäev

29. august 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2011. a otsuse (tsiviilasi nr 2-08-639)

õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3. Tagastada Aldo Nurmeotsale osaühingu Stoemrun kassatsioonkaebuselt 9. märtsil 2011

tasutud kassatsioonikautsjon 732 (seitsesada kolmkümmend kaks) eurot 34 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Stoemrun (hageja) esitas 12. veebruaril 2008 Tartu Maakohtule Osaühingu Rovertsen

(kostja) vastu hagi, nõudes töövõtulepingu ülesütlemise tõttu kostjalt kui tellijalt põhivõla

1 145 864 krooni 93 senti, 29. juuniks 2009 sissenõutavaks muutunud viivise 302 958 krooni 76 senti

ning ajavahemiku eest alates 30. juunist 2009 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise väljamõistmist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 8. mail 2006 suulise töövõtulepingu (edaspidi leping), millega

hageja kohustus ehitama Viljandisse Kopli 11 kinnistule 13 elumaja. Kostja kohustus tasuma tööde

eest kokkulepitud ühikuhinda. Kokkulepet tööde mahu ja majade lõppmaksumuse kohta ei olnud,

kuna kostja ei esitanud hagejale täielikku ehitiste projektdokumentatsiooni. Lähtuvalt saadud

projektdokumentatsioonist ja muutustest täpsustas hageja hinnapakkumist jooksvalt. Pooled leppisid

kokku, et kostja tasub vastavalt tegelikule töö mahule ning et ühikuhind muutub, kui muutub töö sisu,

materjalide hind vms. Hageja ehitas 13 maja vundamendid ja osa seintest. Kostja ütles lepingu üles

kaudse tahteavaldusega, tellides hagejalt tellitud tööd kolmandatelt isikutelt ning ajades hageja

objektilt minema. Tehtud töid kostja vastu ei võtnud, kuid ei esitanud mõistliku aja jooksul ka

VÕS § 644 lg 2 kohaselt teadet, milles oleks tööde lepingule mittevastavust täpselt kirjeldanud.

Kostja väited tööde lepingule mittevastavuse kohta ei vasta tõele ning on esitatud hilinenult. Seega

tuleb lugeda kostja tööd vastuvõtnuks. Kostja on jätnud tehtud tööde eest hagejale tasumata kokku

1 145 864 krooni 93 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Ta väitis, et hageja tehtud tööd ei olnud

kvaliteetsed ning hageja ületas oluliselt kokkulepitud tähtaegu. Seetõttu taganes kostja lepingust ning

alandas hinda. Hageja nõue sisaldab ka põhjendamatuid arveid tööde eest, mida ta ei teinud, ning

kokkulepitud hinda ületavaid nõudeid. Kostjal on hageja vastu ka vähemalt 465 000 krooni suurune

leppetrahvi nõue. Samuti on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõuded. Kostja pidi kulutama

450 000 krooni selleks, et vältida oma kliendi leppetrahvi nõuet, mis oli tingitud hageja viivitusest

tööde valmimisel ja üleandmisel. Tööde vastuvõtmisel avastatud puuduste kõrvaldamisele on kostjal

kulunud 585 353 krooni ja varjatud puuduste kõrvaldamiseks 631 209 krooni. Samuti on kostja

kandnud pärast tööde vastuvõtmist 79 880 krooni kulutusi. Kostja on need nõuded hageja nõuetega

tasaarvestanud.

3. Tartu Maakohus rahuldas 26. aprilli 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 1 145 864 krooni 93 senti, viivise 29. juuni 2009 seisuga 302 958 krooni 76 senti ja alates

30. juunist 2009 kuni põhivõla tasumiseni viivise seaduses sätestatud määras, kuid kokku mitte

rohkem kui põhinõude ulatuses.

Maakohus leidis, et pooltel oli kokkulepe, et kostja tasub hagejale vastavalt tegelikult tehtud tööde

mahule, mitte ületades mullatööde ja vundamenditööde kogumaksumust. Tunnistaja Riho Pähni

ütluste kohaselt oli tegu kruusa sisaldava pinnasega, mistõttu tuli mitmed vundamendisüvendid

ehitiste kvaliteedi tagamiseks tervikuna tühjaks kaevata. Kuivõrd kostja seaduslik esindaja oli andnud

mitmete vundamendisüvendite tühjaks kaevamiseks nõusoleku, ei ole alust arvestada mullatööde

mahu osas kostja vastuväidetega olukorras, kus hageja ei ületanud mullatööde ja vundamenditööde

kogumaksumust. VÕS § 638 teise lause kohaselt loetakse töö vastuvõetuks, kui tellija ei võta valmis

tööd alusetult vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Töö loetakse vastuvõetuks,

kui töövõtja annab selleks täiendava tähtaja ja see möödub tulemuseta. Kuivõrd töö oli määravas osas

valmis ja hageja andis kostjale töö vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja, siis saab töö lugeda

vastuvõetuks, kuna kostja rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja

jooksul.

Kuigi kostjal on õigus nõuda hagejalt väidetavatest tehtud tööde puudustest tingitud otsese varalise

kahjuna puuduste kõrvaldamise ja (veel mitte kantud) abstraktsete kulude hüvitamist, ei ole kostja

piisavalt tõendanud, et hageja tehtud tööd olid selliste puudustega, mis tingis tööde ümbertegemise

kostja nimetatud ulatuses. Kostja ei ole piisavalt tõendanud, et tema kantud kulutused tulenesid

hageja tegevusest või tegevusetusest ning hageja tegevuse või tegevusetuse tulemusena on tehtud

lepingujärgne töö oluliste puudustega. Kuivõrd kostja seaduslik esindaja viibis iga päev

ehitusobjektil, ehitusjärelevalvet teinud isik keskmiselt üle päeva, siis oli kostja kõikidest

muudatustest teadlik ja aktsepteeris neid. Kvaliteediprobleemid kõrvaldas hageja parandustööde

käigus.

Pooltel oli ehitusetappide graafiku kohta küll esialgne kokkulepe, kuid muu hulgas kostja tegevus

töövõtulepingu täitmisel ei võimaldanud hagejal lepingutähtaegadest kinni pidada. Samuti ei saa

lugeda pooli kokku leppinuks leppetrahvi suuruses. Tulenevalt sellest ei saa kostja leppetrahviga

hageja nõuet tasaarvestada.

Kuigi üldjuhul toimub lepingu lõpetamine töövõtusuhetes lepingust taganemisega, siis praegusel

juhul on hageja viidanud ainult lepingu ülesütlemisele ja kostja nii lepingu ülesütlemisele kui ka

taganemisele. Kuivõrd asjas ei ole selget lepingust taganemise avaldust ja mõlemad pooled on

viidanud muu hulgas asjaolule, et kostja ütles lepingu üles, siis tuleb lähtuda viimasena nimetatud

asjaolust.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. veebruari 2011. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 647 lg 3 kohaselt toimub töövõtulepingu lõpetamine töövõtja

olulise lepingurikkumise tõttu lepingust taganemisega. Maakohus on märkinud, et nii hageja kui ka

kostja on viidanud lepingu lõpetamisele. Samas ei ole maakohtu otsuses kohtu seisukohta, millised on

lepingust taganemise õiguslikud tagajärjed.

VÕS § 188 lg 1 ei näe ette taganemisavalduse vorminõuet. Samuti ei ole seaduses ette nähtud

lepingust taganemise avaldusele konkreetseid sisulisi nõudeid. Oluline on, et taganemisavaldusest

nähtuks poole tahe leping lõpetada, ning oluline ei ole see, kuidas lepingut lõpetada sooviv pool

nimetab oma vastavat avaldust. Hageja on nii maakohtus kui ka vastuses apellatsioonkaebusele

väljendanud seisukohta, et kostja ütles lepingu üles (lõpetas lepingu) 22. augustil 2006 hageja olulise

lepingurikkumise tõttu. Kostja on maakohtus korduvalt kinnitanud, et ta lõpetas lepingu hageja

olulise lepingurikkumise tõttu. Apellatsioonkaebuses on kostja samuti asunud seisukohale, et ta

taganes lepingust hageja olulise lepingurikkumise tõttu.

Seega oli maakohtul selge, et kostja taganes töövõtulepingust hageja olulise lepingurikkumise tõttu,

ning maakohus oleks pidanud kindlaks tegema lepingust taganemise õiguslikud tagajärjed. Lepingust

taganemise õiguslike tagajärgede kindlaks tegemata jätmine on oluline menetlusõiguse normide

rikkumine (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg 1, § 351 lg 1, § 392 lg 1 p-d 1-4), mida

ei ole võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada, ning seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

VÕS § 188 lg 2 kohaselt vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste

kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste

kehtivust. Seega lepingust taganemisel ei pea lepingut enam täitma ning poolte lepinguline suhe

muutub seadusest tulenevaks täidetu tagastamise võlasuhteks (VÕS § 189 lg 1). VÕS § 189 lg 2 p 1

kohaselt peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, kui

tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, muu hulgas, kui üleantu seisneb

teenuse saamises või asja kasutamises (näiteks töövõtulepingu puhul teenuse osutamise korral).

Kuivõrd hageja ehitatud vundamentidele on teised töövõtjad ehitanud elamud, siis peab kostja

VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel hüvitama hagejale 13 elamu vundamentide väärtuse. Asja uuel

läbivaatamisel peab maakohus kindlaks tegema 13 elamu vundamentide hariliku väärtuse, st nende

turuhinna ning sellest tulenevalt hagi lahendama. Asja materjalidest nähtuvalt oli tegemist suulise

töövõtulepinguga ning vundamentide hinda ei olnud eraldi kindlaks määratud. Hageja seisukoht, et

vundamentide väärtus on võrdne tema esitatud maksmata arvete summaga, ei ole kooskõlas

VÕS § 189 lg-s 2 sätestatuga. Kuivõrd taganemine toimus hageja olulise lepingurikkumise tõttu, siis

võib olla põhjendatud kostja vastuväide, et hageja ehitatud vundamentidel esinesid puudused, mille

väärtust tuleb VÕS § 188 lg 3 alusel arvestada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja jätta

jõusse maakohtu otsus.

Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu, mille põhjal asus ringkonnakohus seisukohale, et töövõtuleping lõppes kostja lepingust

taganemisega hageja olulise lepingurikkumise tõttu. Hageja on terve menetluse käigus väitnud, et

kostja ütles lepingu üles, mitte ei taganenud lepingust. Seda tuvastas ka maakohus. Kuigi

töövõtuleping ei ole üldjuhul kestvusleping, on VÕS § 655 järgi võimalik tööleping üles öelda.

Lepingust saab taganeda üksnes teise poole kohustuse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus ei ole

arvesse võtnud, kas kostjal oli üldse õigus lepingust taganeda, st kas hageja oli lepingut oluliselt

rikkunud. Maakohus tuvastas, et ei ole tõendatud, et hageja oleks lepingut oluliselt rikkunud.

Ringkonnakohus ei ole maakohtule ette heitnud asjaolude vale tuvastamist või tõendite vale

hindamist. Ringkonnakohus ei ole ka põhjendanud, milliste tõendite alusel ta leidis, et hageja rikkus

oluliselt lepingut. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta leidis erinevalt maakohtust, et

vundamentide hind ei olnud kindlaks määratud. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata

ka hageja esitatud tõendid.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692

lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on rahaline nõue kostja vastu tulenevalt pooltevahelisest

töövõtulepingust ning kas see nõue on lõppenud tasaarvestusega. Samuti vaidlevad pooled selle üle,

kas kostja ütles töövõtulepingu üles või taganes sellest.

11. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus põhjendamatult leidnud, et kostja on töövõtulepingust

taganenud ning asja lahendamiseks on üksnes tarvis välja selgitada taganemise õiguslikud tagajärjed.

VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool on

lepingut oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milles seisnes hageja oluline

lepingurikkumine, mis võimaldaks kostjal lepingust taganeda. Hageja on menetluse käigus lepingust

taganemisele vastu vaielnud ning leidnud, et ta ei ole lepingut oluliselt rikkunud ning et kostja ütles

töövõtulepingu üles VÕS § 655 lg 1 järgi.

Kolleegium leiab, et juhul kui hageja ei olnud töövõtulepingut oluliselt rikkunud, st ei olnud täidetud

eeldused lepingust taganemiseks, saab kostja tahteavaldust lepingu lõpetamiseks pidada asjas esitatud

asjaoludest lähtuvalt ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1 järgi. See säte võimaldab tellijal

töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Kuivõrd ka

maakohus ei ole selle hindamisel, kas kostja taganes lepingust või ütles selle üles, kontrollinud, kas

esinevad lepingust taganemise eeldused, tuleb siiski jätta jõusse ringkonnakohtu otsuse resolutsioon,

millega saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kolleegium märgib veel seda, et asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub

ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest

TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu

otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel

(vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).

12. Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel

VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest

lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki

lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist

VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kui

tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda

kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis

või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.

13. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus kontrollima, kas kostja on lepingust kehtivalt taganenud,

st eelkõige tuleb hinnata seda, kas kostja on tõendanud, et hageja rikkus oluliselt lepingut. Juhul kui

maakohus leiab, et kostja on lepingust kehtivalt taganenud, tuleb hageja nõue lahendada lepingust

taganemise sätete alusel (VÕS § 188 jj). Eelkõige saab hageja nõue seisneda üleantu väärtuse

hüvitamise nõudes VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi. Seejuures tuleb üleantu väärtuse tuvastamisel arvestada

ka selle lepingule mittevastavusega.

Juhul kui lepingust taganemise eeldused ei ole täidetud, tuleb asi lahendada lähtuvalt VÕS § 655 lg-

s 1 sätestatust. Seejuures peab hageja tõendama, et tööd, mille eest ta kostjalt tasu nõuab, olid

lepingus kokkulepitud, samuti nende tööde eest lepingu järgi makstava tasu suurust. Tähtis ei ole see,

kas kostja on need tööd ka vastu võtnud.

Hageja nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb anda hinnang ka kostja väidetele, et ta on hageja

nõude tasaarvestanud enda leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõuetega hageja vastu. Seejuures tuleb

hinnata, kas on täidetud eeldused selleks, et kostja saaks nõuda hagejalt kahju hüvitamist, mh tuleb

arvestada VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatuga. Leppetrahvi osas tuleb hinnata, kas pooled leppisid

kokku leppetrahvis ning kas leppetrahvi kohaldamise eeldused on sel juhul täidetud. Leppetrahvi

nõude olemasolu korral tuleb arvestada ka VÕS § 161 lg-ga 2, mille järgi juhul, kui kahjustatud

lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas,

mida leppetrahv ei katnud.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Hageja on Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb

tagastada Aldo Nurmeotsale.

15. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu