3-2-1-66-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-66-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. september 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Sergei Fjodorovi hagi Voldemar Varkki ja Valentina Varkki

vastu solidaarselt 69 093 krooni 75 sendi (4415 euro 90 sendi)

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-255

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Voldemar Varkki ja Valentina Varkki kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

69 093 krooni 75 senti (4415 eurot 90 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Sergei Fjodorov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Gennadi Kull

Kostjad Voldemar Varkki (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Valentina

Varkki (isikukood xxxxxxxxxxx). Kostjate esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Asja läbivaatamise kuupäev

23. august 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-255 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Voldemar Varkki ja Valentina Varkki kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Küllike Namm 7. märtsil 2011 Voldemar Varkki ja

Valentina Varkki kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 44 (nelikümmend neli) eurot ja

16 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Fjodorov (hageja) esitas 3. jaanuaril 2007 Viru Maakohtule hagi Voldemar Varkki vastu

alusetult saadud 75 000 krooni saamiseks. Maakohus kaasas hageja taotlusel menetlusse kostjana

Voldemar Varkki abikaasa Valentina Varkki. 14. mail 2007 täpsustas hageja hagiavaldust ja palus

Voldemar Varkkilt ning Valentina Varkkilt (kostjad) solidaarselt enda kasuks välja mõista

69 093 krooni 75 senti.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt ärandati 7. jaanuaril 2003 Tallinnas kostjate ühisvara hulka

kuuluv sõiduauto MB C180 (reg nr 122 AMT) (edaspidi sõiduk). Põhja Politseiprefektuur algatas

kostjate avalduse alusel samal kuupäeval sõiduki ärandamise kohta kriminaalasja. 30. jaanuaril 2006

võtsid Põhja Politseiprefektuuri politseinikud ekspertiisi tegemiseks hagejalt ära sõiduauto MB C180

(reg nr 090 ANG) ning kontrollimisel selgus, et tegemist oli kostjate sõidukiga, millel olid võltsitud

kerenumbrid. Sõiduk tagastati 9. märtsil 2006 kostjatele. Hageja oli ostnud vaidlusaluse sõiduki oma

tuttava vahendusel 10. augustil 2003 komisjonimüügist enampakkumise teel. Sõiduk oli avariiline ja

kuulus Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-le (edaspidi müüja). Hageja registreeris sõiduki enda

nimele ja kandis kõik sõidukiga seotud väljaostumaksed ja hilisemad remondikulud.

Pärast sõiduki tagastamist nõudis hageja müüjalt ostuks kulutatud 72 000 krooni tagastamist ja müüja

andis hagejale müügist saadud raha tagasi. Müüja keeldus aga sõiduki remondiks kulutatud summade

hüvitamisest, põhjendades, et ta ei ole hagejalt remonti tellinud ega remondist otsest kasu saanud.

Hageja nõudis seejärel remondikulude hüvitamist kostjatelt, kuid viimased keeldusid sellest. Hageja

leiab, et kostjad on hageja arvel rikastunud, sest nad said sõiduki tagasi oluliselt paremas seisus, kui

hageja selle omandas. Hageja lasi heauskse omanikuna teha sõidukile remondi osaühingus Viamarket

2003. aasta oktoobris ja tasus selle eest kokku 75 000 krooni. Hageja palus kostjatelt 69 093 krooni

75 sendi hüvitamist, arvestades remondisummast maha sõiduki amortisatsiooni ning remondiks

kulutatud rahasummalt pangas hoiustamise korral saadavad võimalikud intressid.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole nad hageja arvel rikastunud.

Kostjad ei ole saanud sõidukit aastaid kasutada ning see, et hageja ostis avariilise sõiduki ja tegi

sellele remonti, ei anna alust nõuda kulutuste hüvitamist kostjatelt. Sõiduk läks kostjate valdusest

välja nende tahte vastaselt.

3. Viru Maakohus jättis 19. oktoobri 2009. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et sõiduk oli hageja heauskses valduses, kuni see tema valdusest ära võeti.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 88 järgi on heausksel valdajal võimalus nõuda vajalike kulutuste

hüvitamist täies ulatuses (sõltumata võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 1042 sätestatu mõttes omaniku

rikastumisest). Remondikulude täies ulatuses hüvitamine AÕS § 88 järgi ei ole aga kostjate suhtes

õiglane, sest ajal, mil sõiduk oli hageja valduses ( rohkem kui kaks aastat), on sellele tehtud remondi

väärtus oluliselt vähenenud. AÕS § 84 lg 3 kohaselt ei vastuta heauskne valdaja asja ja selle

päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, kui see on toimunud enne hagi esitamisest

teadasaamist. See säte pole aga asjakohane. Praeguses asjas on hageja ise hagi esitajaks ning ta nõuab

heauskse valdajana tehtud kulutuste hüvitamist asja tagasi saanud omanikelt.

Vaidlusaluse sõiduki tehnilist seisukorda, tehtud remondi vajalikkust ja remondikulude põhjendatust,

samuti sõiduki väärtust on hinnanud riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münt ja kohtul ei ole alust

tema järeldustes kahelda. Ekspertiisiakt on kooskõlas ka muude asjas kogutud tõenditega (müüja

esitatud dokumendid ja otsus sõiduki taastamise otstarbekuse kohta). Ekspertiisiaktis leiti, et kuigi

hageja esitatud osaühingu Viamarket arvel märgitud tööd ja materjalid võisid olla auto sõidukorda

saamiseks vajalikud ning nende maksumus oli normaalne, siis auto vanust arvestades oleks võinud

kasutada ka soodsamaid (kasutatud) varuosi. Ekspertiisiakti kohaselt ei olnud sellises summas

remondikulude kandmine majanduslikult põhjendatud ega ka otstarbekas. Ekspert on märkinud, et

tehtud remonditööde amortisatsiooni ei ole võimalik määrata, kuna ei ole sõiduki detailide

amortisatsiooni arvutamise metoodikat. Hinnata saab vaid sõiduki kui terviku hariliku väärtuse

(kohalik keskmine müügihind ehk turuhind) muutumist. Tulenevalt ekspertiisiaktist on vaidlusaluse

sõiduki (ehitusaasta 1996, läbisõit 178 000 km) turuhinnaks 2006. aasta jaanuaris 70 000 krooni.

Hageja väide, et ekspertiisiaktis märgitud sõiduki turuväärtus ei vasta selle tegelikule väärtusele, ei

ole põhjendatud. Sõiduki kostjate valdusest väljamineku hetkel oli selle väärtuseks kindlustuspoliisi

kohaselt 180 000 krooni ja eeltoodut ei ole hageja vaidlustanud. Sõidukiga tehti avarii ajal, mil

kostjatel ei olnud sõiduki üle võimu. Kostjatele ei ole kindlustushüvitist välja makstud. Kostjatele on

tagastatud avariijärgselt remonditud sõiduk, mille turuväärtuseks on ekspert hinnanud 70 000 krooni.

Sõiduki taastamisväärtus ületas 50% avariijärgsest maksumusest ning eksperdi hinnangul ei olnud nii

kallis remont majanduslikult põhjendatud. Samuti ei ole hageja valitud remondifirma tehtud remont

oma kvaliteedilt võrreldav valmistajatehase aktsepteeritava firma esinduses tehtava remondiga ning

vähendab sõiduki turuväärtust. Eksperdi hinnangul on vaidlusaluse sõidukiga sarnaste autode

keskmine turuhind ajavahemikus 2003. aasta oktoobrist kuni 30. jaanuarini 2006 (hageja valduses

olnud aja jooksul) vähenenud keskmiselt 46%. Kuna remondil kasutatud detailide ja tehtud tööde

amortisatsiooni ei ole võimalik eraldi määrata, siis tuleb lähtuda sõiduki üldisest kulumisest hageja

kasutuses olnud ajavahemiku jooksul. Isegi juhul, kui sõiduki väärtuseks oleks olnud 147 000 krooni

(ostuhind ja remondikulud), oleks see viidatud ajavahemiku jooksul amortiseerunud keskmiselt

67 620 krooni võrra (147 000 * 0,46 : 100). Seega oleks sõiduki väärtuseks olnud hetkel, mil see

hageja valdusest ära võeti, 79 380 krooni. Hagejale on aga tagastatud täielikult ostuhind

72 000 krooni ning põhjendamatu oleks tasuda hagejale veel muid summasid. Arvestada tuleb ka

seda, et kostjad on sõiduki korrastamiseks ja tehnilise ülevaatuse läbimiseks omaltpoolt teinud

vajalikke kulutusi 11 124 krooni 97 senti.

Maakohus järeldas eeltoodust, et kostjad ei ole sõiduki tagastamisel hageja arvel rikastunud, sest

hageja on sõiduki valdamise ajal (27 kuu jooksul) sellele tehtud parendused auto kasutamisel ära

tarbinud ning ebaõiglane oleks nõuda vaidlusaluste kulutuste hüvitamist kostjatelt.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. jaanuari 2011. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 4415 eurot 90 senti.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas õigesti vaidluse faktilised asjaolud, kuid hindas

osaliselt tõendeid ebaõigesti ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme.

Maakohus leidis ekslikult, et hageja nõude olemasolu tuleb kindlaks teha lähtuvalt VÕS §-s 1042

sätestatust. Heauskse valdaja tehtud kulutuste hüvitamist reguleerib eelkõige AÕS § 88, mille lg 1

kohaselt võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud

juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda

VÕS § 1042 järgi. Eeltoodust tuleneb, et heausksele valdajale hüvitatavate kulutuste suuruse

kindlakstegemiseks tuleb esmalt hinnata, kas sõidukile tehtud remondikulutused olid vajalikud või

kasulikud. Kui tegu oli vajalike kulutustega, saab hageja üldjuhul nõuda VÕS § 88 lg 1 esimese lause

järgi kõigi tehtud kulutuste hüvitamist ning ei ole alust hakata hindama asja omaniku rikastumise

ulatust VÕS § 1042 järgi. VÕS § 88 lg 1 teise lause kohaselt tuleb omaniku rikastumise ulatust

täpsemalt (s.o kohaldades VÕS § 1042) hinnata üksnes siis, kui valdaja tehtud kulutused olid

kasulikud.

Sõidukile tehtud kulutusi tuleb käsitada AÕS § 88 lg 1 mõttes vajalike kulutustena. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 63 p-dest 1 ja 2 tulenevalt on kulutused vajalikud siis, kui need on suunatud

asja püsima jäämisele, taastamisele, säilitamisele või korrapärasele majandamisele endisel viisil, ning

kulutused on käsitatavad kasulikena juhul, kui need tulevad asjale kasuks ja suurendavad asja

majanduslikku väärtust. Ekspert on andnud arvamuse, et pärast 12. juulil 2003 toimunud avariid oli

sõiduki normaalsesse sõidukorda viimiseks vajalik teha kõik osaühingu Viamarket arvel märgitud

tööd. Eeltoodu kinnitab, et hageja kantud kulutused olid eranditult tehtud asja taastamiseks ja

korrapäraseks majandamiseks endisel viisil. See, et ekspertiisiaktis on osutatud, et auto remondiks

võinuks kasutada odavamaid varuosi ning et remondisumma oli majanduslikult ebaotstarbekas

(sõiduki ostmiseks ja taastamiseks kulutatud summa 147 000 krooni ületas sõiduki 120 000 krooni

suuruse turuhinna), ei anna alust käsitada osa remondikulusid mittevajalikena (kasulikena või

toreduslikena). Asjale tehtud kulutuste vajalikkust AÕS § 88 lg 1 tähenduses ei saa hinnata asja kui

terviku hariliku väärtuse muutuse kaudu, vaid tehtud kulutuste iseloomu kaudu.

Hagi tuleb rahuldada, arvestades nõude piire. Kostjad ei ole teinud hagejale tasaarvestusavaldust neil

olevate võimalike kasutuseeliste või sõiduki amortiseerumisega seotud kahjuhüvitusnõuete

tasaarvestamiseks hageja nõudega ega esitanud sellekohast vastuhagi. Seega ei saa ringkonnakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 439 tulenevalt nende võimalike nõuete olemasolu

käsitleda. Arvestades eeltoodut, ei saanud ka maakohus hinnata seda, kas hageja nõuet on alust

sõiduki amortisatsiooni tõttu vähendada rohkem, kui hageja ise oli menetluses seda teinud, ning

ebaõiged on maakohtu põhjendused sõidukile tehtud parenduste äratarbimise kohta. Samal põhjusel

ei ole põhjendatud ka maakohtu seisukoht, et arvestada tuleb kostjate vastuväiteid selle kohta, et

kostjad tegid sõiduki korrastamiseks ja tehnilise ülevaatuse läbimiseks kulutusi. Kostjad ei ole

nimetatud võimaliku nõude osas esitanud vastuhagi ega teinud sellekohast tasaarvestusavaldust.

Hageja nõude vähendamiseks poleks sellisel põhjendusel ka alust lähtuvalt AÕS § 84 lg-st 3, sest

kostjad ei ole tõendanud, et sõiduki väärtuse võimalik vähendamine nimetatud summa ulatuses oleks

toimunud hageja süül ja pärast hagi esitamisest teadasaamist. Hageja oli heauskne valdaja ning ei

vastuta sõidukit varem vallanud isikute (varguse toimepanija, avarii põhjustaja jt) tegude eest, mis

põhjustasid kostjatele kahjuliku tagajärje. Hageja saab vastutada sõidukiga toimunu eest üksnes selle

aja eest, mil ta sõidukit valdas. Kuna hageja sai sõiduki oma valdusesse avariilisena, taastas selle ning

kostjad olid nõus sõiduki tagastamisega remonditud kujul, siis on poolte vahel tekkinud AÕS § 88

lg 1 kohane võlasuhe hagejale kulutuste hüvitamiseks ning seda sõltumata asjaolust, et sõiduk oli

korras ka hetkel, mil kostjad kaotasid selle valduse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 63 p 1, kui leidis, et sõidukile tehtud kulutusi tuleb

käsitada vajalike kulutustena. Nii kindlustusandja kui ka ekspert lugesid sõiduki majanduslikus

mõttes hävinuks (sõiduki taastamist peeti ebaotstarbekaks), kuid hageja tellis vaatamata sellele

sõiduki remondi. Selliseid kulutusi tuleks käsitada kasulike kulutustena. Maakohus kohaldas õigesti

VÕS § 1042 lg-t 1.

Ka juhul, kui lugeda sõidukile tehtud kulutused vajalikeks, ei ole nende nõudmine kostjatelt

õigustatud. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et AÕS § 88 lg 1 kohaldamine välistab VÕS § 1042

kohaldamise. Vajalike kulutuste hüvitamise korral tuleb arvestada ka omaniku rikastumisega eseme

valduse taastamise hetkel. Praegusel juhul ei ole kostjad hageja arvel rikastunud (hageja ostis

avariilise sõiduki 72 000 krooni eest, kostjatele tagastamise hetkel oli sõiduki väärtuseks

70 000 krooni, vaatamata 75 000 krooni suurusele remondikulule). Remondikulude hüvitamise

kohustuse panemine kostjatele on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja sellele vastu ja leiab, et ringkonnakohus kohaldas

asja lahendamisel materiaalõiguse norme õigesti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda AÕS § 88 lg 1 alusel kostjatelt nende

sõidukile tehtud remondikulutuste hüvitamist. AÕS § 88 lg 1 järgi võib valdaja nõuda tema poolt

asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud

omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda VÕS § 1042 kohaselt.

10. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu sellele, et AÕS § 88 lg 1 reguleerib kulutuste hüvitamist

ebaseaduslikule valdajale, st viidatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja oli sõidukile

kulutuste tegemise ajal (2003. aasta oktoober) selle ebaseaduslik valdaja ning kostjad olid selle

(ühis)omanikud (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 30).

Vallasasjade heauskse omandamise eeldused sätestab AÕS § 95, mille lg 1 järgi on isik, kes on asja

üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui

võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Eeltoodust sätestab erandi sama sätte lg 3, mille

järgi viidatud heauskset omandamist ei toimu, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku

tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Nimetatut ei kohaldata aga muu hulgas juhul, kui asi

omandati avalikul enampakkumisel. Seega juhul, kui hageja oleks omandanud sõiduki avalikul

enampakkumisel, oleks ta selle omandanud heauskselt ning asjas ei saaks kohaldada AÕS § 88 lg-t 1

ega VÕS § 1042, sest hageja oleks teinud kulutusi asjale, mille omanik ta oli (on). Ringkonnakohus

käsitas hagejat sõiduki heauskse valdajana, s.o ebaseadusliku valdajana (AÕS § 34 lg 1), kes ei

teadnud ega pidanudki teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem

õigus asja vallata (AÕS § 35 lg 1).

Menetlusosalised pole menetluse kestel väitnud, et hageja oleks sõiduauto omandanud avalikul

enampakkumisel ja et ta oli kulutuste tegemise ajal selle omanik. Seetõttu polnud kohtutel vaja

hinnata, kas hageja omandas sõiduki.

11. Ringkonnakohus selgitas AÕS § 88 lg 1 sisu ja eesmärke, osutades, et viidatud sätte esimese lause

kohaselt saab valdaja nõuda kõigi asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, teise lause kohaselt on

tal aga õigus nõuda muude kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 järgi. Kolleegium nõustub eeltooduga.

Asjale tehtud kulutuste liigid on defineeritud TsÜS §-s 63. Selle sätte järgi on esemele tehtud

kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise

eest (p 1); kasulikud, kui nendega eset oluliselt parendatakse (p 2); toreduslikud, kui nendega

taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu (p 3).

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus jättis hageja tehtud kulutuste vajalikkuse TsÜS § 63 lg 1

tähenduses hindamata. Ringkonnakohus on rajanud otsuse ekspertiisiakti järeldusele, arvestamata, et

selles käsitleti kulutusi, mida oli vajalik teha avariilise auto sõidukorda seadmiseks. Nii osutab

ringkonnakohus, et ekspertiisiaktis märgitu kinnitab, et hageja tehtud kulutused olid vajalikud: need

olid eranditult tehtud sõiduki taastamiseks ja korrapäraseks majandamiseks endisel viisil. Samas jättis

ringkonnakohus tähelepanuta, et seaduse järgi tuleb vajalike kulutuste kindlakstegemisel hinnata

kulutuste tegemise hetke seisuga seda, kas kulutustega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku

või osalise hävimise eest. Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada

mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste

kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on

vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine.

Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste

hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi.

12. Valdaja muude kulutuste hüvitamise nõue tuleb lahendada AÕS § 88 lg 1 teise lause järgi,

juhindudes VÕS §-s 1042 sätestatust.

VÕS § 1042 lg 1 esimese lause kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik

nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi

rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised

on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata, kas tuvastatud asjaoludel

on kostjad hageja arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja

kostjate vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates isiku enda kavatsusi eseme suhtes, millele

kulutusi tehti, võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et isik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui

eseme taastamine on kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt põhjendatud. Kui eseme taastamine

kindlustusandjate üldtingimuste kohaselt ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka

isik ise poleks seda taastanud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata.

VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi võetakse rikastumise ulatuse kindlakstegemisel aluseks aeg, mil

isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse

suurenemist kasutama hakata. See tähendab, et hüvitise määramisel tuleb arvestada, kas ja kuivõrd on

kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab.

13. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu järeldusega, et kuivõrd kostjad ei olnud esitanud hageja nõudele

tasaarvestusavaldust või vastuhagi VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel kasutuseeliste eest

hüvitise saamiseks ega AÕS § 84 järgi sõiduki amortisatsiooniga seotud kahjuhüvitise saamiseks, siis

ei olnud maakohtul alust kaaluda kostjate võimaliku kohustuse vähendamist.

14. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas AÕS § 88 lg 1 kohaldamise

eeldused on täidetud ja kui on, tuleb kvalifitseerida hageja kantud kulutused eraldi ja otsustada hagi

rahuldamise üle.

15. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

16. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Osaühing

Advokaadibüroo Küllike Namm. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et

kautsjon tuleb tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Küllike Namm

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu