3-3-1-5-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-5-11

Otsuse kuupäev

21. september 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving

Kohtuasi

AS Raju kaebus keskkonnaministri viivituse õigusvastasuse

tuvastamiseks ja keskkonnaministri kohustamiseks

ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-08-888

Menetluse alus Riigikohtus

Keskkonnaministri ja Keskkonnaameti kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti kassatsioonkaebused osaliselt.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-08-888

resolutsiooni punkti 1 ja sõnastada Tallinna Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 käsitlev

muudatus samas asjas järgmiselt: "Rahuldada AS Raju kaebus. Tunnistada keskkonnaministri

viivitus Sauga valla taotluse (anda nõusolek Veejaama kinnistu detailplaneeringuga

ehituskeeluvööndi vähendamiseks) menetlemisel õigusvastaseks alates maist 2008. Kohustada

Keskkonnaametit otsustama looduskaitseseaduse § 40 lg 3 alusel nõusoleku andmine või sellest

keeldumine kolme kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest."

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-08-888

resolutsiooni punkti 4 ja sõnastada see järgmiselt: "Mõista Keskkonnaministeeriumilt AS Raju

kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulu 1191 eurot ja 70 senti."

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-08-888 otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Tagastada kautsjonid.

Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Raju (endise nimega AS Maru) avalduse alusel alustas Sauga Vallavolikogu 29. juuni 2001. a

otsusega detailplaneeringu menetlust Pärnu maakonnas Sauga vallas Vainu külas asuva Veejaama

maaüksusel. Kinnitatud lähteülesande kohaselt on planeeringu eesmärgiks Sindi paisule kalapääsu ja

hüdroelektrijaama väljaehitamine. Veejaama kinnistu paikneb tervikuna Pärnu jõe ja Suuroja

ehituskeeluvööndis. Sauga Vallavolikogu 15. detsembri 2006. a otsusega võeti Veejaama maaüksuse

detailplaneering vastu.

2. Sauga Vallavalitsus esitas looduskaitseseaduse § 40 lg 3 (taotluse esitamisel ajal kehtinud

redaktsioonis) alusel vastuvõetud detailplaneeringust lähtudes 9. mail 2007 keskkonnaministrile

taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Keskkonnaministeerium tagastas 28. juuni 2007. a kirjaga

detailplaneeringu materjalid, leides, et taotlust pole võimalik lahendada seni, kuni on lahendamata

kohtuvaidlus AS-le Raju väljastatud vee erikasutamisloa tühistamise nõudes. Sauga Vallavalitsus

esitas 3. detsembril 2007 uue taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Keskkonnaminister teatas

vastuseks 24. jaanuari 2008. a kirjaga, et vallavalitsuse esitatud dokumentatsioon ei anna otsuse

langetamiseks piisavat informatsiooni. Minister palus vallavalitsusel esitada täiendavalt

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 35 lg-s 5 nimetatud

otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta, samuti muud

informatsiooni planeeringualale kavandatavate ehitiste kohta ning kaalutlusi selle kohta, miks on

väljapakutud planeeringulahendus parim.

Sauga Vallavalitsus esitas 15. veebruari 2008. a kirjaga keskkonnaministrile oma seisukohad,

sealhulgas selgituse kavandatavate ehitiste osas ja keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse

osas. Keskkonnaminister leidis 24. märtsi 2008. a kirjas, et Sauga Vallavalitsuse esitatud põhjendused

annavad alust järeldada, et Sauga Vallavalitsus ei ole järginud keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest tulenevat kohustust selgitada detailplaneeringu elluviimisega

eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju olulisust ja kaaluda keskkonnamõju strateegilise hindamise

algatamist või algatamata jätmist. Keskkonnaminister kordas oma nõuet esitada KeHJS § 35 nõuetele

vastav otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamise jätmise kohta. Sauga

Vallavalitsus esitas 7. aprillil 2008 sellele kirjale oma vastuväited.

3. AS Raju esitas 5. mail 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tuvastada

keskkonnaministri toimingu õigusvastasus, mis seisnes Sauga Vallavalitsuse esitatud

ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamise viivituses ja kohustada keskkonnaministrit

lahendama ehituskeeluvööndi vähendamise taotlus 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kaebuse põhjenduste kohaselt:

1) KeHJS § 35 nõuded ei ole Veejaama maaüksuse detailplaneeringu menetlemisel kohaldatavad,

kuivõrd need sätted jõustusid neli aastat pärast selle detailplaneeringu algatamist. KeHJS § 35 lg 1

kohaselt algatatakse keskkonnamõju strateegiline hindamine üheaegselt planeerimisdokumendi

koostamise algatamisega. Planeerimisseaduse § 9 lg-st 12 ja § 16 lg-st 5 tulenevalt saab

keskkonnamõju strateegiline hindamine toimuda vaid planeeringu koostamise etapis, s.o enne

detailplaneeringu vastuvõtmist. Seadustest ei tulene erandeid, millal keskkonnamõju strateegilise

hindamise võiks algatada mõnes hilisemas planeerimismenetluse etapis;

2) keskkonnaministril oli piisavalt informatsiooni detailplaneeringu ettevalmistamisega kaasneva

keskkonnamõju kohta ka ilma keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimiseta. Seoses vee

erikasutusloa taotluse lahendamisega on läbi viidud keskkonnamõju hindamine, mille aruande kiitis

Keskkonnaministeerium heaks 28. juunil 2005 ja mille alusel anti AS-le Raju 13. märtsil 2006 vee

erikasutusluba hüdroelektrijaama ja kalapääsu rajamiseks. Vee erikasutusloa väljastamisest nähtub, et

AS Raju poolt kavandatav tegevus Sindi paisul on Natura 2000 võrgustiku kaitsekorra järgi lubatav;

3) ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega viivitamist ei õigusta ka vee erikasutusloa

vaidlustamine, kuna tühistamisnõude esitamine ei mõjuta iseenesest veel haldusakti kehtivust.

Kaebaja väitel rikub keskkonnaministri viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse

lahendamisel kaebuse esitaja õigusi, sh ettevõtlusvabadust. Kuni taotluse lahendamiseni pole kaebajal

võimalik jätkata kinnistu arendamist. Kaebaja kavatseb pärast keskkonnaministri õigusvastase

viivituse pikkuse selgumist esitada ka nõude viivitusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

4. Keskkonnaministri vastuses ei peetud kaebust õigeks ning paluti jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja väitel pole ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisel ebamõistlikult

viivitatud. Detailplaneeringu menetluses on tehtud olulisi menetlusvigu ning piisavalt ei ole

põhjendatud, miks detailplaneeringus kaldale ehitiste rajamise lahendus on kõige otstarbekam.

Vastustaja on andnud vallavalitsusele võimaluse vastavad vead parandada ja esitada täiendavad

põhjendused, kuid seda pole siiani tehtud. Minimaalselt oleks pidanud olema tehtud KeHJS kohane

otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse kohta. Vastustaja leiab, et enne kui kohalik

omavalitsus ei ole teinud otsust keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata

jätmise kohta ning algatamata jätmisel esitanud kõik asjakohased põhjendused, ei saa lugeda senist

detailplaneeringu menetlust õiguspäraseks ning ehituskeeluvööndi vähendamise küsimust ei ole selle

detailplaneeringu alusel võimalik lahendada.

Vastustaja märgib, et kaebaja õiguste rikkumine saab olla seotud mingite menetluslike õigustega.

Ehituskeeld on seadusjärgne kinnisomandi kitsendus ning sellega tuleb kinnisasja omanikul

arvestada. Kaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et keskkonnaminister annaks

ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku.

5. AS Raju täiendavates seisukohtades vastustaja seletuse osas märgiti, et vastustaja pole käsitlenud

küsimust, kas käesoleval juhul on ehituskeeluvööndi vähendamine vajalik. Sauga Vallavalitsus on

15. veebruari 2008. a kirjas märkinud, et planeeringuga kavandatavad ehitised kujutavad endast

kompleksset tehnorajatist, millele ehituskeeld ei laiene. Ehituskeelu puudumisel puudub alus ka

ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse menetlemiseks. Kaebaja kavandatava tegevusega kaasneva

keskkonnamõju hindamine on läbi viidud vee erikasutusloa andmise menetluses ning see menetlus on

sisuliselt toimunud detailplaneeringu menetluse ühe etapina. Keskkonnamõjude hindamisel ja

kaebajale vee erikasutusloa väljastamisel lähtuti seejuures planeeringulahendusest, mis üldjoontes

vastab vastuvõetud detailplaneeringu lahendusele ning millest vaieldamatult nähtus, et kaebaja

kavandatava tegevuse elluviimiseks vajalikud rajatised püstitatakse ehituskeeluvööndisse. Kaebajal

oli vee erikasutusloa saamisel kahtlemata põhjust eeldada, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks

vastustaja poolt takistusi ei ole.

Keskkonnaminister on sisuliselt asunud teostama järelevalvet detailplaneeringu seaduslikkuse üle,

mis ei kuulu aga vastustaja pädevusse. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et konkreetsele

detailplaneeringu menetlusele tuleb kohaldada KeHJS sätteid vastavalt selle seaduse § 56 lg-le 4 ning

lg-le 5. Teistsugusel tõlgendusel tuleks KeHJS § 56 lg 5 pidada põhiseadusega vastuolus olevaks.

Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb ka isiku õigus haldusmenetluse

lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. KeHJS kohaldamine

detailplaneeringute menetlusele, mis olid algatatud enne selle seaduse jõustumist, kuid mida ei jõutud

kehtestada 21. juuliks 2006, tähendaks kaebaja hinnangul ka põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kokkuvõtlikult tähendaks KeHJS kohaldamine käesoleval juhul

seda, et tuleb läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine ning asuda uue detailplaneeringu

koostamisele, arvestades hindamise tulemusi. Nimetatu oleks kindlasti vastuolus HMS § 5 lg-s 2

sätestatud põhimõtetega.

6. Tallinna Halduskohtu 29. detsembri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-888 kaebus rahuldati

ning tunnistati keskkonnaministri viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel

õigusvastaseks ja kohustati keskkonnaministrit otsustama nõusoleku andmine või sellest keeldumine

Veejaama maaüksuse detailplaneeringu alusel 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 25 160 krooni kantud menetluskulusid. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt:

1) vastustaja oleks pidanud esmajärjekorras, lähtudes Sauga Vallavalitsuse 15. veebruari 2008. a

kirjas toodud väidetest, võtma seisukoha, kas ehituskeeluvööndi vähendamine on üldse vajalik ning

seejärel otsustama, kas anda selleks nõusolek või mitte;

2) LKS §-s 40 toodud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolek on HMS § 36 lg 2 nimetatud

nõusolek ega ole käsitatav PlanS §-s 17 märgitud menetlusliku kooskõlastusega. Tegu on pärast

planeeringu vastuvõtmist antava eelhaldusaktiga. Vastava nõusoleku puudumisel ei ole kaitsevööndi

vähendamist ettenägev planeering selle kehtestamisel õiguspärane. Nõusoleku mittesaamisel tuleb

planeeringus teha muudatused ning korrata planeeringu kooskõlastamist ning avalikku väljapanekut

ja avalikku arutelu. Seetõttu on võimalik viivituse vaidlustamine ja vastustaja kohustamine otsuse

langetamiseks eraldi lõplikust haldusaktist - planeeringu kehtestamisest;

3) nõue, et kaebaja otsustaks enne nõusoleku saamist ära keskkonnamõju strateegilise hindamise või

sellest loobumise, on õigusvastane. Seadus annab võimaluse keskkonnamõju strateegiline hindamine

läbi viia ja selle tulemusi planeeringu menetlemisel arvesse võtta kuni planeeringu kehtestamiseni;

4) ületamaks informatsiooni puudusest tulenevat võimalikku otsustusviga, võimaldab

haldusmenetluse seadus anda haldusakti kõrvaltingimusega. HMS § 53 lg 2 p 3 sätestab otsesõnu, et

haldusaktile võib kehtestada kõrvaltingimuse, kui haldusakti andmine tuleb otsustada kaalutlusõiguse

alusel;

5) alusetu on vastustaja seisukoht, et nõusoleku andmisel saaks detailplaneeringu kehtestada, ilma et

vastustajal oleks võimalik teostada järelevalvet ja tagada detailplaneeringu menetluse seaduslikkus.

Keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimine on põhjendatud ning Sauga vallal tuleb esitada

keskkonnamõju strateegilise hindamisega seonduvad dokumendid vastavalt keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusele heakskiitmiseks ning õigusaktidele vastavuse

kontrollimiseks vastustajale;

6) vastustajal puudusid seaduslikud alused LKS §-s 40 ette nähtud otsuse tegemisega viivitamiseks.

Sauga Vallavalitsus on esitanud vastustajale kõik seaduses ettenähtud dokumendid, vastustajal endal

on olemas mitmed täiendavad dokumendid, mis käsitlevad põhjalikult kõiki taotluse lahendamiseks

vajalikke küsimusi ja taotluse lahendamisel on vastustajal võimalik kasutada seaduses sätestatud

kõrvaltingimuste seadmise võimalust;

7) kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KeHJS § 56 lg 5 on vastuolus PS §-st 10 tulenevate

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning PS § 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtetega.

7. Keskkonnaministri apellatsioonkaebuses taotleti halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse

tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) apellant ei ole ebamõistlikult viivitanud Sauga Vallavalitsuse esitatud ehituskeelu vähendamiseks

nõusoleku andmise taotluse menetlemisega. Esitatud detailplaneeringu menetluses on tehtud olulisi

vigu. Kohalik omavalitsus peab langetama motiveeritud otsuse keskkonnamõju strateegilise

hindamise algatamise kohta. Antud juhul on keskkonnamõju strateegiline hindamine põhjendatud;

2) vaidlus on asjaolus, millises detailplaneeringu menetlemise etapis peaks kohalik omavalitsus

keskkonnamõju strateegilise hindamise kohta otsuse langetama ja kas selline otsus on

keskkonnaministri poolt ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku andmise otsustamise eelduseks.

Keskkonnamõju strateegiline hindamine mõjutab otseselt detailplaneeringu lahendusi.

Keskkonnaminister ei saa eeldada, et tema nõusoleku andmise järel läbi viidav keskkonnamõju

strateegiline hindamine ei muuda planeeringu ja kavandatava tegevuse olulisi tingimusi. Mõju

hindamise tulemusena võib ilmneda vajadus planeeringut oluliselt muuta;

3) kohtuotsusest ei selgu, millisest ajahetkest on kohtu arvates tegemist õigusevastase viivitamisega.

AS Raju palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kordas kaebuses toodud seisukohti.

8. Tallinna Ringkonnakohus kaasas menetlusse kolmanda isikuna Sauga valla. Sauga vald palus jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja leidis, et Tallinna Halduskohtu otsus selles asjas on lõppjäreldustes

õige. Keskkonnaministri õigusjärglasena (kohustamiskaebuse osas) kohtu poolt vastustajana kaasatud

Keskkonnaamet toetas kohtuistungil apellatsioonkaebust.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2010. a otsusega jäeti keskkonnaministri ja

Keskkonnaameti apellatsioonkaebused rahuldamata. Kohus muutis halduskohtu otsuse põhjendusi ja

resolutsiooni. Ringkonnakohus tunnistas keskkonnaministri viivituse õigusvastaseks alates 28. juunist

2007 ning kohustamisnõude rahuldamiseks tegi ettekirjutuse keskkonnaministri asemel

Keskkonnaametile. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et tulenevalt KeHJS § 56 lg-st 5 oli keskkonnamõju

strateegiline hindamine antud detailplaneeringu menetluses kohustuslik;

2) keskkonnamõju strateegiline hindamine tuleb aga läbi viia detailplaneeringu vastuvõtmise ajaks.

Planeeringu vastuvõtmine tähendab kohaliku omavalitsuse kinnitust, et planeering vastab valla

ruumilise arengu eesmärkidele ja vald on kontrollinud, et planeering on õiguspärane. PlanS § 16 lg-

s 1 sätestatud asjaolusid saab kohalik omavalitsus kinnitada vaid eeldusel, et planeeringu koostamisel

on muu hulgas täidetud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest tulenevad

strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja kohustused. Selles planeeringumenetluses

on keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse nõuete täitmine

planeerimismenetluses võimalik planeeringu vastuvõtmisele eelneva menetlusetapi juurde

tagasipöördumise läbi, uuendades planeeringu vastuvõtmise otsuse kui haldusakti andmise menetlust;

3) looduskaitseseadus ei sätesta ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse läbi vaatamata jätmise

aluseid. Haldusmenetluse seadusest tulenevalt võiks taotluse läbi vaatamata jätta, kui taotluse

puudused jäetakse haldusorgani poolt tähtaja jooksul kõrvaldamata või kui menetlusosaline rikub

soodustava haldusakti andmise menetluses enda kohustust esitada haldusorganile menetluses tähtsust

omavad asjaolud ja tõendid. Käesoleval juhul ei ole need alused kohaldatavad juba seetõttu, et Sauga

vald ei pidanud keskkonnamõju strateegilist hindamist vajalikuks. Tegemist oli Sauga valla ja

keskkonnaministri vahelise õigusliku erimeelsusega keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse kohaldamise küsimuses;

4) keskkonnaminister saanuks LKS § 40 lg-s 3 sätestatud otsustuse tegemisega ootamist põhjendada

viitega algatatavale või käimasolevale keskkonnamõju strateegilisele hindamisele.

Keskkonnaministril polnud aga alust eeldada, et antud menetluses keskkonnamõjude strateegiline

hindamine läbi viiakse. Samas ei hõlma keskkonnaministri volitused õigust teha strateegilise

planeerimisdokumendi koostamise korraldajale ettekirjutust keskkonnamõju strateegilise hindamise

algatamise või selle algatamata jätmise otsuse koostamiseks. Keskkonnaminister pidi antud olukorras

selle nõusoleku andmise otsustama lähtuvalt temale esitatud materjalidest;

5) ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumise tagajärg ei oleks kaebuse

esitaja jaoks soodsam kui selle otsuse langetamisega viivitamine. Samas võib isiku huvidega seotud

menetluses menetlustoimingute edasilükkamine riivata isiku põhiõigust menetlusele, sh õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul;

6) keskkonnaminister ei küsinud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku taotluse esmakordsel

saamisel vallalt selgitusi, vaid tagastas selle taotluse 28. juunil 2007 kirjaga põhjendamatult.

Ringkonnakohus asub seisukohale, et viivitus algas sellest ajahetkest.

10. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused keskkonnaminister ja

Keskkonnaamet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Keskkonnaministri kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Halduskohtu 29. detsembri

2009. a otsuse ning Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2010. a otsuse tühistamist ning uue otsuse

tegemist, millega jätta AS Raju kaebus rahuldamata.

Kaebuse põhjenduste kohaselt oli täiendava teabe saamine vallalt ehituskeeluvööndi vähendamise

otsustamiseks vajalik ning sellise teabe ootamine pole käsitatav õigusvastase viivitusena.

Ehituskeeluvööndi vähendamiseks esitatav planeering peab sisaldama teavet keskkonnamõju

strateegilise hindamise kohta ning keskkonnamõju strateegilise hindamise dokumentatsioon on

detailplaneeringu osa. Teabe puudumine ei võimaldanud hinnata kavandatud tegevuse iseloomu ja

vastavust kalda kaitse eesmärgile. Nõustuda ei saa seisukohaga, et õigusvastane viivitus algas

28. juunist 2007. Sauga Vallavalitsus esitas detailplaneeringu materjale uuesti alles 3. detsembril

2007. Isegi kui 28. juuni 2007. a kirja saaks lugeda õigusvastaseks menetlustoiminguks, puudus

kassaatoril kuni 3. detsembrini võimalus taotlust lahendada. Viivituseks saaks lugeda aega pärast

24. märtsi 2008.

12. Keskkonnaamet taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu

otsuste tühistamist selles asjas osas, millega kohustatakse Keskkonnaametit otsustama

ehituskeeluvööndi vähendamine või sellest keeldumine 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest,

samuti ringkonnakohtu otsus osas, millega mõisteti Keskkonnaametilt välja AS Raju menetluskulud.

Keskkonnaamet leiab, et ringkonnakohus käsitles ekslikult teda selles menetluses apellandina.

Keskkonnaamet pole esitanud apellatsioonkaebust ning sellist kaebust polnud võimalik ka jätta

rahuldamata. Keskkonnaamet ei vaidle vastu, et alates 1. veebruarist 2009 otsustab ehituskeeluvööndi

vähendamise nõusoleku andmise Keskkonnaamet. Sauga Vallavalitsus ei ole Keskkonnaametile

esitanud taotlust ehituskeeluvööndi vähendamiseks, samuti ei ole sellist taotlust edastanud

keskkonnaminister ning seetõttu on Keskkonnaametil puudunud alus ja võimalus nimetatud küsimust

menetleda. Keskkonnamet sai AS Raju ja keskkonnaministri vahelisest vaidlusest teada

20. septembril 2010 saabunud kohtukutsega. Keskkonnaametit ei saanud lugeda keskkonnaministri

menetlusõigusjärglaseks TsMS § 209 alusel. Kohus oleks pidanud kohustamiskaebuse osas kostja

(vastustaja) asendama TsMS § 208 alusel ning alustama asja läbivaatamist algusest peale.

Keskkonnaamet ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega, et keskkonnamõju strateegiline hindamine

tuleb läbi viia detailplaneeringu vastuvõtmise ajaks. Kehtiv KeHJS § 33 lg 1 sätestab, et

keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise

käigus. Planeeringu koostamise all tuleb laiemalt mõista kogu planeerimisprotsessi enne planeeringu

kehtestamist. Kuigi planeerimisseaduse ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse sätete vahel on rida ebakõlasid, tuleb kehtiva õiguse tõlgendamisel lähtuda sätete eesmärgist.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud KeHJS § 43.

13. AS Raju vastuses kassatsioonkaebustele palutakse jätta kaebused rahuldamata.

14. Keskkonnaministri 15. juunil 2011 esitatud täiendavates seisukohtades avaldab kassaator, et jääb

oma kassatsioonkaebuse juurde. Kassaator peab vajalikuks esitada täiendavalt järgmised

põhjendused:

1) ebaloogiline on AS Raju positsioon, mille kohaselt keskkonnaminister oleks esmalt pidanud võtma

seisukoha, kas tegemist on ehitistega, millele laieneb ehituskeeluvöönd ning sellise otsusega

viivitamine on olnud õigusvastane. Juhul kui on esitatud taotlus, mis lähtub eeldusest, et

ehituskeeluvööndi vähendamine on vajalik, pidi kassaator lahendama taotlust. Kaebuse esitaja

tuvastusnõude kohaselt soovitakse tunnistada õigusvastaseks keskkonnaministri viivitus

ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel. Sellega on määratud ka see tegevus, mida

antud haldusasjas on võimalik õigusvastaseks tunnistada. Sauga Vallavalitsuse taotlusmaterjalidest

nähtub selge soov vähendada ehituskeeluvööndit. Kui lähtuda eeldusest, et ehituskeeluvööndit ei

olnud vaja vähendada, siis on tegevusetud olnud pigem valla organid, kes detailplaneeringut ei

kehtestanud;

2) keskkonnamõju strateegilise hindamise osas märgib kassaator, et antud juhul oli minimaalselt

vajalik otsustada keskkonnamõju strateegilise hindamise küsimus või läbi viia keskkonnamõju

strateegiline hindamine, mille algatamine tuli lahendada kaalutlusõiguse alusel;

3) kui asuda seisukohale, et KeHJS detailplaneeringule ei kohalduks, oleks see olukord vastuolus

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide

keskkonnamõju hindamise kohta. Kuna detailplaneeringut ei ole kehtestatud, tuleb sellele KeHJS

§ 56 lg 5 tulenevalt seda sätet ka kohaldada. KeHJS § 56 lg 5 on Euroopa õiguse ülevõtmiseks vajalik

erinorm.

15. Keskkonnaameti 15. juuni 2011. a täiendavates seisukohtades leitakse järgmist:

1) Keskkonnaamet on jätkuvalt seisukohal, et Keskkonnaameti menetlusse kaasamisel ja

keskkonnaametile menetluskulude kohustuse panemisel on ringkonnakohus rikkunud

protsessiõigusnorme. Vaidlust ei ole selles, et alates 1. veebruarist 2009 saab ehituskeeluvööndit

vähendada Keskkonnaameti nõusolekul, sealhulgas ka pooleliolevates menetlustes. Keskkonnaamet

saab LKS § 40 alusel ehituskeeluvööndi vähendamisega seonduva otsustada kohaliku omavalitsuse

põhjendatud taotlusel. Kuni Keskkonnaametile pole esitatud eelnimetatud põhjendatud taotlust

seaduses sätestatud lisadokumentidega, ei saa Keskkonnaamet võtta vastu ka otsust

ehituskeeluvööndi vähendamise kohta. Keskkonnaminister ega kohalik omavalitsus ei ole

Keskkonnaametile üle andnud Veejaama maaüksuse detailplaneeringu alusel taotletava

ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust, esitatud detailplaneeringut ega muid menetlust puudutavaid

dokumente. Keskkonnaamet sai ennast positsioneerida haldusorganina, kes peab lahendama

ehituskeeluvööndi vähendamise küsimuse alles pärast ringkonnakohtult kohtukutse saamist;

2) Keskkonnaametit ei saanud lugeda keskkonnaministri menetlusõigusjärglaseks TsMS § 209 alusel,

vaid kohus pidi lähtuma TsMS §-st 208, mis sätestab kostja (vastustaja) asendamise ja kaasamise.

Keskkonnametit ei saa käsitada keskkonnaministri üldõigusjärglasena ja keskkonnaministri

kohustamise kaebuses oleks pidanud kohus menetluse kohustamiskaebuse osas lõpetama. Ka juhul,

kui keskkonnaministri vastava pädevuse Keskkonnametile üleandmise protsessuaalseks tagajärjeks

oleks menetlusõigusjärglus, on rikutud menetlusnorme. Ringkonnakohus on menetlusõigusjärglaseks

lugemise osas võtnud seisukoha alles 14. oktoobri 2010. a kohtuistungil, informeerimata

Keskkonnametit mingilgi moel käimasolevast menetlusest, esitamata dokumente ja andmata

võimalust neile vastata;

3) olukorras, kus asja otsustamine on haldusmenetluse käigus üle läinud teise haldusorgani

pädevusse, tuleb menetluse üleandmisel lähtuda HMS § 15 lg-s 4 sätestatust. Kui taotluse

lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades

taotlejale, millise organi pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale organile, teatades sellest

taotlejale. Kuivõrd nimetatud nõudeid järgitud pole, ei saa ehituskeeluvööndi vähendamise otsuse

tegemisega seotud viivitust alates 1. veebruarist 2009 panna Keskkonnaameti kanda. AS Raju pole

seda ka nõudnud;

3) Keskkonnaamet ei ole andnud põhjust apellatsioonkaebuseks ja sellega seoses tekkivateks

kuludeks. Keskkonnaamet on moodustatud alles pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja

saabumist. AS Raju on palunud menetluskulud välja mõista üksnes keskkonnaministrilt ega pole

taotlenud kulude väljamõistmist Keskkonnaametilt. Kohus on väljunud kaebaja taotluse raamidest. Ei

ole põhjendatud panna Keskkonnaametile kulusid, mille tekkimist ei saa Keskkonnaamet kuidagi

vältida;

4) Keskkonnaamet ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et keskkonnamõju strateegiline hindamine

tuleb läbi viia detailplaneeringu vastuvõtmise ajaks. KeHJS § 33 lg 1 sätestab, et keskkonnamõju

strateegilist hindamist korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus. Kuigi

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-8-02 leidnud, et planeeringu koostamise all tuleb mõista perioodi

enne planeeringu vastuvõtmist, on Keskkonnaamet seisukohal, et tulenevalt keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ning planeerimisseaduse eesmärgist tuleb

keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis mõista planeeringu koostamise all laiemalt kogu

planeerimisprotsessi enne planeeringu kehtestamist. Keskkonnamõju strateegiline hindamine ei pea

olema lõpetatud planeeringu vastuvõtmise ajaks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

16. Kuigi kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine on formaalselt kohaliku omavalitsuse

pädevuses ning otsustatakse koos vastava ala detailplaneeringu kehtestamisega, eeldab see

Keskkonnaameti (kuni 1. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks kohalik

omavalitsus peab esitama taotluse. Nimetatud taotluse lahendab pädev haldusorgan kaalutlusõiguse

alusel, juhindudes looduskaitseseaduses sätestatud kriteeriumidest.

17. Kuna nõusolek antakse planeerimismenetlust läbiviivale kohalikule omavalitsusele tema taotluse

alusel, siis kujunesid vahetud õiguslikud seosed selle taotluse menetlemisel keskkonnaministri ja

kohaliku omavalitsuse vahel ning ministri toiming on vahetult adresseeritud omavalitsusorganile.

Planeerimismenetluses ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku taotlust lahendavat haldusorganit

tuleb aga siiski HMS § 11 lg 1 p 4 kohaselt käsitada selles planeerimismenetluses menetlusosalisena

ning vastava nõusoleku lahendamist planeerimismenetluse menetlustoiminguna. Kolleegium leiab, et

sellist nõusolekule saab kohaldada HMS § 16 lg-s 1 sätestatud kooskõlastuse regulatsiooni.

Samas selle nõusoleku taotluse lahendamise täpsem menetluskord ei ole õiguslikult reguleeritud.

Tagatud ei ole planeeringut taotleva isiku õigus informatsioonile ja õigus olla ära kuulatud. Seda ei

leevenda piisavalt ka HMS § 36 lg-st 2 tulenev kohaliku omavalitsusorgani selgitamiskohustus.

Seadus ei sätesta kohaliku omavalitsuse kohtulikku kaebeõigust nendes avaliku võimu teostamisel

kujunevates kahe haldusorgani vahelistes õigussuhetes ega näe ette ka ministri toimingu

vaidlustamise kohtuvälist erikorda. Avaliku võimu teostamisel tekkivad organitevahelised vaidlused

ei kuulu üldjuhul halduskohtu pädevusse. Ehituskeelu vööndi vähendamise nõusoleku andmise

otsustamine ei riiva üldjuhul ka kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Kohalikul

omavalitsusel puudub samuti õiguslik volitus pöörduda kohtusse planeeringust huvitatud isiku

õiguste ja vabaduste kaitseks.

18. Selle kohtuasjaga seonduv planeerimismenetlus on algatatud eraõigusliku juriidilise isiku taotluse

(avalduse) alusel. Vaidlus puudub selles, et ehituskeeluvööndit vähendava planeeringu kehtestamine

mõjutab eelduslikult soodsalt isiku põhiseaduslikult kaitstavat ettevõtlusvabadust ning omandi

kasutamise vabadust ja vastupidi - sellise planeeringu mittekehtestamine riivab PS §-des 31 ja 32

loetletud õigusi ja vabadusi. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et selline võimalik riive kaasneb siiski

kohaliku omavalitsusorgani otsusega, millega soovitud planeeringut ei kehtestata või kehtestatakse

see soovitust erineval kujul. Käesolevas asjas ei ole kohalik omavalitsus otsustanud planeeringu

kehtestamist ja planeerimismenetlus pole lõppenud.

Kolleegiumi senine praktika tugineb põhimõttele, et menetlustoimingud on vaidlustatavad koos

lõpliku haldusaktiga ning eraldiseisvalt üksnes siis, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata

haldusmenetluse lõplikust tulemusest või menetlustoiming toob vältimatult kaasa õigusvastase

otsuse. Planeerimismenetluse raames tehtavate menetlustoimingutega seoses on kolleegium asunud

seisukohale, et nii maavanema järelevalveotsuse kui ka Keskkonnaministeeriumi kooskõlastuskirja

vaidlustamine on võimalik üksnes olukorras, kus järelevalveotsusest või kooskõlastuskirjast tuleneb

siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-

3-1-12-07, 3-3-1-1-10, 3-3-1-38-10). Muudel juhtudel oleks selliste planeerimismenetluste aspektist

menetlustoimingute vaidlustamine võimalik üksnes koos lõpliku haldusaktiga. Käesolevas

planeerimismenetluses tooks pädeva haldusorgani keeldumine nõusoleku andmisest vältimatult kaasa

planeeringu mittekehtestamise. Sarnane toime on nõusoleku andmisega viivitamisel. Ka nõusoleku

andmisega viivitamise korral ei ole kohalikul omavalitsusüksusel võimalik ehituskeeluvööndit

vähendavat planeeringut kehtestada.

Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi arvates planeeringust huvitatud isikul kaebeõigus käesoleval

juhul.

19. AS Raju kaebusest nähtub, et kaebaja arvates on keskkonnaminister ehituskeeluvööndi

vähendamise taotluse lahendamisel õigusvastaselt viivitanud ja taotleb ministri kohustamist selle

taotluse läbivaatamiseks 30 päeva jooksul. HKMS § 4 lg 2 kohaselt võib halduskohtusse kaevata ka

avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevusele või

tegevusetusele või viivitusele avalik-õiguslikus suhtes. Õigus asja menetlemisele mõistliku aja

jooksul on isiku menetluspõhiõiguse oluline osa ning selline õigus kuulub ka eraõiguslikele

juriidilistele isikutele. Planeerimismenetluses mõjutab ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse

läbivaatamise kestus kõige otsesemalt ka planeerimismenetluse ajalist kulgu.

Kuivõrd eelnevast nähtuvalt puuduvad kohalikul omavalitsusel selles asjas efektiivsed õiguslikud

vahendid menetluse kiirendamiseks (võimalus pöörduda kohtusse või lugeda nõusolek antuks n-ö

vaikimisi), oleks kohaliku omavalitsuse tegevuse kohtulik vaidlustamine kaebuses sisalduva viivituse

motiivil perspektiivitu ning seetõttu on kohtud põhjendatult menetlenud AS Raju kaebust

keskkonnaministri tegevuse peale.

II

20. Kohalik omavalitsus esitas ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse keskkonnaministrile. Viimase

pädevusest läks vastavate taotluste, sealhulgas menetluses olevate taotluste lahendamine alates

1. veebruarist 2009 Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja

Kiirguskeskuse keskkonnaametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse § 33 lg 13 alusel Keskkonnaameti pädevusse. Eelnimetatud säte on

erinormiks HMS § 8 lg-s 3 sätestatu suhtes, mille kohaselt haldusorgani pädevuse muutumisel peab

asja menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse lõpule. Seadus ei sisalda aga erinormi, mis

sätestaks menetletava asja üleandmise täpsema korra. Kolleegium leiab, et antud juhul saab analoogia

korras juhinduda HMS § 15 lg-s 4 sisalduvast põhimõttest, mille kohaselt pädevust mitteomav

haldusorgan edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale. Käesolevas asjas ei

ole tõendatud, et keskkonnaminister oleks pädevuse muutumisel edastanud taotluse

Keskkonnaametile. Taotlusega Keskkonnaameti poole pöördumist ei väida kohalik omavalitsus.

Keskkonnaameti väitel sai ta informatsiooni kohaliku omavalitsuse taotluse kohta kaebuse

menetlemise käigus ringkonnakohtus ning konkreetsest kohtuasjast alles 20. septembri 2010. a

kohtukutsega, s.o 1,5 aastat pärast apellatsioonimenetluse alustamist. Ka kaebaja ei väida, et

Keskkonnaamet teadis lahendamata taotlusest juba varem.

21. Keskkonnaametile läks 1. veebruarist 2009 küll üle seda liiki asjade menetlemise pädevus, kuid

kuna osutatud asjaoludel ei olnud ametil õiguslikku kohustust ja faktilist võimalust konkreetset

taotlust menetleda, ei ole talle etteheidetav ka viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise küsimuse

lahendamisel. Kolleegium leiab, et amet oleks pidanud kujunenud olukorras ilmutama suuremat

aktiivsust tema pädevusse üleantavate asjade ülevõtmisel ning ameti oluliselt suurem aktiivsus selles

aspektis tõenäoliselt lühendanuks menetluse kestust ka selles asjas. Samas eeltoodu on ebapiisav

Keskkonnaameti tegevuse õigusvastasuse nentimiseks.

22. Halduskohtumenetluse seadustik ei sisalda eraldi regulatsiooni selle kohta, kuidas toimub

vastustaja asendamine või täiendava vastustaja kaasamine kohtumenetluse käigus. Käesolevas asjas

on Keskkonnaamet kaasatud menetlusse apellatsioonimenetluse staadiumis AS Raju vastuses

keskkonnaministri apellatsioonkaebusele esitatud taotlusest lähtuvalt. Kohtuasja materjalidest ei

nähtu, et ringkonnakohus oleks selles küsimuses teinud põhistatud määruse. Ringkonnakohtu otsuse

punktide 10-11 kohaselt luges ringkonnakohus Keskkonnaameti keskkonnaministri õigusjärglaseks

osas, mis puudutab taotlust ministri kohustamiseks ehituskeeluvööndi taotluse lahendamiseks ning

selles osas omistab kohus Keskkonnaametile ka keskkonnaministri apellatsioonkaebuse.

Kolleegium märgib, et haldusfunktsioonide üleandmisel ei teki õigusjärglust tsiviilõiguslikus

tähenduses. Käesoleval juhul ei ole kohtumenetluses tegemist ka menetlusõigusjärglusega, millele

oleks kohaldatav TsMS § 209 regulatsioon, kuivõrd puudub selle sätte kohaldamise eelduseks olev

üldõigusjärglus. Põhimõtteliselt on vaadeldav menetlussituatsioon võrreldav teise kostja kaasamisega.

TsMS § 208 reguleerib kostja kaasamist tsiviilkohtumenetluses. Nimetatud säte näeb ette võimaluse

kaasata kostjana teine isik kuni kohtuliku arutamise lõpuni esimese astme kohtus (lõige 2), kusjuures

pärast kostja kaasamist alustatakse asja läbivaatamist algusest peale (lõige 3). Selles asjas ei ole

kohus juhindunud osundatud sätetest.

Kolleegium peab õigeks, et neil juhtudel, kui kohtumenetluse kestel toimub asjassepuutuvate

haldusfunktsioonide üleandmine vastustajalt teisele organile, peab kaebaja esitama taotluse vastustaja

asendamiseks või täiendavaks kaasamiseks või sellise taotluse puudumisel peab asja lahendav kohus

tegema kaebajale ettepaneku kaebuse muutmiseks. Kohus lahendab taotluse määrusega ja kaasab

teise vastustaja. Menetlusökonoomia aspektist on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht omistada

teise vastustajana kaasatud haldusorganile keskkonnaministri varasemad menetlustoimingud selles

kohtuasjas, sh apellatsioonkaebuse, st lugeda Keskkonnaamet keskkonnaministri

menetlusõigusjärglaseks. Samas kitsendab eelnev olulisel määral kaasatud haldusorgani võimalusi

esitada vastuväiteid ja täiendavad tõendeid ja kasutada muid menetlusõigusi, millele on osutanud ka

Keskkonnaamet oma kassatsioonkaebuses. Kolleegium on seisukohal, et üldjuhul peaks teise

vastustaja kaasamise tagajärjeks olema menetluse alustamine algusest peale. Ka kehtiv

halduskohtumenetlusõigus ei näe ette võimalust teise vastustaja kaasamiseks alles

apellatsioonimenetluses. Asjaolu, et nii keskkonnaminister kui ka Keskkonnaamet on riigi kui

haldusvõimu kandja organid, ei välista halduskohtumenetluses nende organite iseseisvat

õigussubjektsust, millest tuleneb ka kohustus garanteerida menetlusõiguste maksimaalne kasutamine.

Selles kohtuasjas ei pea aga kolleegium haldusorgani ebaõige kaasamise alusel kohtuotsuse

tühistamist siiski põhjendatuks. Kolleegium leiab, et konkreetsetel asjaoludel menetlusökonoomia

põhimõte kaalub üles Keskkonnaameti kui vastustaja menetlusõiguste rikkumise. Keskkonnaamet ei

ole osutanud, millised konkreetsed menetlustoimingud jäid seetõttu sooritamata, millised tõendid

esitamata ning et nimetatud asjaolud tõid kaasa eksliku kohtulahendi.

III

23. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt esitas Sauga Vallavalitsus keskkonnaministrile 9. mail 2007

taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Nimetatud taotlus oli kassatsioonimenetluse alguseks

lahendamata ning kolleegiumil puudub teave, kas taotlus on käesolevaks ajaks lahendatud või mitte.

Kohtuasjas sisalduvatest andmetest nähtub, et 28. juunil 2007 tagastati kohaliku omavalitsuse esitatud

taotlus ja sellele lisatud dokumendid Keskkonnaministeeriumi poolt põhjendusel, et seda taotlust pole

võimalik lahendada seni, kuni kestab kohtuvaidlus AS-le Raju väljastatud vee erikasutusloa osas.

Teist korda esitas Sauga Vallavalitsus keskkonnaministrile taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks

3. detsembril 2007. Vastuses leidis keskkonnaminister, et esitatud dokumentatsioon ei anna piisavalt

informatsiooni otsuse langetamiseks ning palus esitada täiendavat teavet, sealhulgas otsuse

keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta. Sauga Vallavalitsus

esitas oma seisukohad taotletava teabe osas 15. veebruaril 2008. Sellele kirjale vastas

keskkonnaminister 24. märtsi 2008. Keskkonnaminister leidis, et Sauga Vallavalitsus ei ole täitnud

kohustust selgitada detailplaneeringu elluviimisega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju olulisust ja

kaaluda keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist või algatamata jätmist. Keskkonnaminister

kordas nõuet esitada KEHJS §-s 35 nimetatud nõuetele vastav otsus keskkonnamõju strateegilise

hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta. Sauga Vallavalitsus esitas 7. aprillil 2008 uuesti

oma vastuväited.

24. Seadus ei sätesta konkreetset tähtaega, mille kestel sellised taotlused tuleks lahendada.

Õiguslikult sätestatud tähtaja puudumisel tuleks selliste taotluste lahendamise menetlus läbi viia

mõistliku aja jooksul. Sellise mõistliku aja määratlemine sõltub mitmetest asjaoludest: küsimuse

keerukusest ja asja lahendamisel vajalikest menetlustoimingutest, esitatud taotluse nõuetekohasusest,

taotleja poolt HMS § 15 lg 3 ja § 38 lg 3 tuleneva koostöökohustuse täitmise iseloomust ja muudest

asjaoludest, mis võivad objektiivselt mõjutada menetluse vajalikku kestust. Siinjuures tuleb

menetluse kestust mõjutava küsimuse olulisuse ja keerukuse hindamisel arvestada ka seda, et

planeeringuala hõlmab Natura 2000 ala. Ringkonnakohus tunnistas keskkonnaministri viivituse

Sauga valla taotluse anda nõusolek Veejaama kinnistu detailplaneeringuga ehituskeeluvööndi

vähendamiseks lahendamisel õigusvastaseks alates 28. juunist 2007, s.o vähem kui kahe kuu

möödumisest, arvates taotluse esitamisest. Kuigi kohaliku omavalitsuse taotlus tagastati sellel päeval

ning kohtuasja materjalidest nähtuvalt võib järeldada, et selline tagastamine polnud põhjendatud, ei

loo taotluse õigusvastane tagastamine iseendast viivitust. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu

seisukoht viivituse alguse osas pole eelnevast tulenevalt põhjendatud. Menetluse jätkamisel pärast

taotluse teistkordset esitamist ei saavutanud menetlusosalised üksmeelt kehtiva õiguse tõlgendamisel.

Küsimus sellest, kas keskkonnaministri nõue oli õiguspärane ja põhjendatud, ei ole käesoleva asja

lahendamisel asjassepuutuv. Keskkonnaministri esitatud nõude korduv täitmata jätmine oli selgeks

signaaliks selle kohta, et küsimus tuleb ministril otsustada olemasoleva informatsiooni ja

dokumentide alusel. Selline otsustus võib olla nii nõusolekut andev kui ka sellest keelduv. Vaatamata

eelnevale keskkonnaminister nõusoleku andmist ei otsustanud. Seetõttu leiab kolleegium, et

keskkonnaministri tegevusetus oli õigusvastane alates maikuust 2008. Ringkonnakohtu otsus

vastavas osas kuulub muutmisele.

IV

25. Ringkonnakohtu otsusega on Keskkonnaametit kohustatud otsustama looduskaitseseaduse § 40

lg 3 alusel eelviidatud nõusoleku andmine või sellest keeldumine 30 päeva jooksul arvates

kohtuotsuse jõustumisest. Kolleegium möönab, et Sauga valla taotlus ei ole kohtuasja materjalidest

nähtuvalt õiguslikult ja faktiliselt Keskkonnameti menetluses. Taotluse edastamata jätmisega on

keskkonnaminister jätkuvalt viivituses. Uut taotlust Keskkonnaametile ei ole esitanud ka kohalik

omavalitsus. Keskkonnaametil on seetõttu puudunud võimalus tutvuda taotlusega, hinnata õiguslikke

ja faktilisi asjaolusid, arvestades sealhulgas nende võimaliku muutumisega senise menetluse kestel ja

kujundada otsuse langetamiseks oma seisukoht nõusoleku andmise või sellest keeldumise osas.

Seetõttu on Keskkonnaametile taotluse lahendamiseks konkreetse 30-päevase tähtaja kehtestamine

kohtuotsusega siinkohal ennatlik.

Kolleegium rõhutab täiendavalt, et kohtu poolt pandud kohustust saab Keskkonnaamet täita vaid

juhul, kui vastav taotlus on antud tema menetlusse. Keskkonnaametile ei ole etteheidetav, et

keskkonnaminister pole pädevuse muutumisel sooritanud õiguspäraseid toiminguid lahendamata

taotluse edastamisel. Samas tuleb möönda, et haldusmenetluses haldusorganite omavaheliste suhete

probleemid ei saa üldjuhul piiravalt mõjutada huvitatud isiku menetluspõhiõigusi. Seetõttu leiab

kolleegium, et eelnevat arvestades on kohustamiskaebuse rahuldamine põhjendatud.

V

26. Kolleegium leiab, et eeltoodust tulenevalt kuulub keskkonnaministri kassatsioonkaebus

rahuldamisele osaliselt. Kohus muudab ringkonnakohtu lahendit viivituse alguse aja osas ning loeb

keskkonnaministri viivituses olevaks hiljemalt 2008. aasta maikuust.

Kolleegium rahuldab osaliselt Keskkonnaameti kassatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu otsusega selles

asjas on AS Raju apellatsiooniastme menetluskulud välja mõistetud tema kasuks

Keskkonnaministeeriumilt ja Keskkonnaametilt kummaltki 9323 krooni suuruses summas. Kohus

muudab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni selles osas ja mõistab AS Raju menetluskulud

apellatsiooniastmes tervikuna välja Keskkonnaministeeriumilt. AS Raju menetluskulud olid 18 646

krooni, s.o 1191,70 eurot. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus menetluskulude kohta muutmata.

Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti poolt tasutud kautsjonid kuuluvad tagastamisele. AS

Raju kassatsiooniastmes kantud menetluskulude 943,08 eurot väljamõistmise taotlus jääb

rahuldamata.

Kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving