3-1-1-66-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-66-11

Määruse kuupäev

15. september 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Heinar Nukka süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja

6, § 143-1 lg 2 p-de 1 ja 2, § 142 lg 2 p-de 1 ja 2, § 179 lg 1 ning

§ 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2011. a määrus kriminaalasjas

nr 1-10-6747

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Heinar Nukka kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. september 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2011. a määrus, millega jäeti Heinar Nukka kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsari apellatsioon läbi vaatamata, ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011. a otsusega mõisteti Heinar Nukka süüdi KarS § 141 lg 2 p-

de 1 ja 6 järgi, karistades teda vangistusega kuueks aastaks; KarS § 1431 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi,

mõistes karistuseks vangistuse üheks aastaks; KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, mõistes karistuseks

vangistuse üheks aastaks; KarS § 179 lg 1 järgi, mõistes karistuseks vangistuse kuueks kuuks ja KarS

§ 121 järgi, karistades teda vangistusega kaheksaks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti H. Nukkale

kuritegude kogumi eest karistuseks 6 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe

kolmandiku võrra.

2. H. Nukka tunnistati KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi süüdi selles, et varem seksuaalse

enesemääramise vastase kuriteo toime pannud isikuna vägistas ta oma alaealise kasutütre A. A. KarS

§ 143¹ lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati H. Nukka süüdi selles, et kasutades ära kannatanu

perekondlikku sõltuvust temast, kannatanu tahte vastaselt ja teda kinni hoides katsus ta korduvalt

rindadest oma alaealist kasutütart A. A.-d. KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistati H. Nukkat selle

eest, et kasutades ära kannatanu lapseealisusest tulenevat arusaamisvõimetust, katsus korduvalt oma

lapseealist kasutütart B. B.-d rindadest ja tuharatest ning võttis tal jalast ära aluspüksid, näpistas

kannatanu rindu ja hammustas teda tuharatest. KarS § 179 lg 1 järgi tunnistati H. Nukka süüdi selles,

et ta näitas lapseealistele C. C.-le ja B. B.-le pornograafilise sisuga multifilmi. H. Nukka

süüditunnistamises KarS § 121 järgi kassatsioonimenetlust ei toimu.

3. Maakohus leidis, et esitatud süüdistused on tõendatud eeskätt alaealiste kannatanute ütlustele

tuginevalt. Kohtu hinnangul puudus kannatanutel põhjus anda valeütlusi, nende ütlused olid

detailsed, mistõttu pidas kohus kannatanute ütlusi usaldusväärseteks. Seevastu süüdistatava ütlused

luges maakohus ebausaldusväärseteks.

4. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni H. Nukka kaitsja, kes taotles

H. Nukka õigeks mõistmist KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6, § 142 lg 2 p-de 1 ja 2, § 1431 lg 2 p-de 1 ja 2

ning § 179 lg 1 järgi ja vastavalt talle mõistetud karistuse vähendamist. Apellatsiooni kohaselt on

maakohus süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 j 6 järgi jätnud andmata hinnangu tõenditele, mis

välistavad H. Nukka süü, kannatanu ütlusi on põhjendamatult loetud usaldusväärseteks. Süüdistuses

KarS § 179 lg 1 järgi on H. Nukka vastutus välistatud põhjusel, et ei ole tuvastatud tema tahtlus

alaealisele pornograafilise sisuga teost näidata. Selles süüdistuses on maakohus süüdistusaktiga

määratud asja arutamise piiridest väljunud. Süüdistuses KarS § 1431 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kohaldas

maakohus H. Nukkat süüdi tunnistades materiaalõigust ebaõigesti, sest ei ole tuvastatud kannatanu

sõltuvus süüdistatavast. Ka ei ole selles süüdistuses H. Nukka süü usaldusväärselt tõendatud.

H. Nukka süüditunnistamisel KarS 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi puuduvad aga maakohtu otsuses

põhistused.

5. Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2011. määrusega jäeti H. Nukka kaitsja apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata.

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei vaidlustata apellatsioonis sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata

õiguslikke probleeme, vaid taotletakse üksnes tõendite uuesti hindamist ringkonnakohtu poolt.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnanud ja oma seisukohti veenvalt põhistanud, kohtu seisukohad

on kooskõlas selgelt ja üheselt kujunenud kohtupraktikaga. Otsuse tegemisel ei rikutud

kriminaalmenetlusõigust ega kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust. H. Nukka süü A. A. vägistamises

on tõendatud kannatanu ja tunnistajate kokkulangevate ütlustega, mis kogumis kummutavad H.

Nukka kaitseversiooni. Ringkonnakohus juhib tähelepanu veel sellele, et H. Nukka süü oleks

võimalik tõendatuks lugeda isegi üksnes kannatanu ütlustele tuginevalt. Analüüsides kannatanu

ütlusi, asus ringkonnakohus seisukohale, et need on usaldusväärsed. H. Nukkale esitati KarS § 179 lg

1 järgi süüdistus selles, et ta näitas ühel korral alaealistele pornograafilise sisuga teost. Selles ta ka

süüdi tunnistati, mistõttu on kaitsja väide maakohtus KrMS § 268 lg 1 rikkumise kohta alusetu.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud põhjendatud järeldusele, et H. Nukka näitas

pornograafilise sisuga teost alaealistele tahtlikult. Süüdimõistmisel KarS § 1431 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

on ringkonnakohtu arvates materiaalõigust kohaldatud õigesti. Alaealine kannatanu oli temaga samas

perekonnas elavast kasuisast sõltuv, süüdistuses kirjeldatud teod on käsitletavad suguühendusest

erineval viisil sugulise kire rahuldamisele suunatud tegudena ja nende tegude toimepanemine

süüdistatava poolt on tõendatud. Tõendatud on ka H. Nukka süü KarS § 142 lg 2 p-des 1 ja 2

kirjeldatud tegude toimepanemises.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse H. Nukka kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja

kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist, pidades ebaõigeks ringkonnakohtu

hinnangut, nagu võinuks jätta arutatavas asjas apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata.

Maakohtu seisukohad ei olnud sellised, mille osas saaks väita, et need on kooskõlas väljakujunenud

kohtupraktikaga. Kaitsja on vaidlustanud olulisel määral maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguid,

samuti vaidlustatakse asjaolu, et maakohus ei ole osadele tõenditele hinnangut andnudki. Väär on

ringkonnakohtu seisukoht, nagu võiks jätta apellatsiooni läbi vaatamata ka sel põhjusel, et maakohus

on juba kaitsja väiteid hinnanud.

8. Prokurör esitas määruskaebuse peale vastuse, milles taotles ringkonnakohtu määruse muutmata ja

kaebuse rahuldamata jätmist. Prokurör leidis, et H. Nukka kaitsja apellatsiooni ringkonnakohtus kui

ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata jätmine oli põhjendatud, sest apellant ei vaidlustanud faktilisi

asjaolusid ega tõstatanud õiguslikke probleeme, nõudes üksnes tõendite uuesti hindamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis

sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle

ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt

põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei

ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust.

Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik

eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud

seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid

juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on

perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a määrus asjas

nr 3-1-1-120-09; 27. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8 ja 3. juuni 2011. a määrus asjas

nr 3-1-1-43-11, p 6; 4. augusti 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-64-11, p 6).

10. Kolleegiumi hinnangul on H. Nukka kaitsja apellatsioonis esitatud väited õiguslikult asjakohased,

s.t need ei ole suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele. Ühtlasi pole alust väita, et tegemist on

ilmselgelt perspektiivitu apellatsiooniga. Apellant on esitanud sisulisi argumente, mille osas kohus

saab kujundada läbikaalutud seisukoha vaid kriminaalasja sisuliselt läbi vaadates. Asja

ringkonnakohtus läbi vaatamata jätmist ei saa õigustada sellega, et maakohus on kaebaja

argumentidele juba vastuse andnud. Kuna apellatsiooni põhisisuks ongi maakohtu seisukohtade

vaidlustamine, ei saa see, et maakohus on mingi kohtumenetluse poole väite suhtes juba seisukoha

võtnud, vabastada ringkonnakohut kohustusest apellatsiooni alusel kontrollida, kas maakohtu selline

seisukohavõtt on seaduslik ja põhjendatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2011. a

määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 10; 3. juuni 2011. a määrus asjas nr 3-1-143-11, p 7). Seetõttu ei ole

H. Nukka kaitsja apellatsioon Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011. a otsuse peale KrMS § 326 lg 2

teise lause mõttes ilmselt põhjendamatu ja apellatsiooni ei saa selle sätte alusel läbi vaatamata jätta.

11. Edasiselt märgib kolleegium, et ringkonnakohus on H. Nukka kaitsja apellatsiooni kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata jätmise määruses hinnanud tõendeid ja vastanud apellatsioonis esitatud

sisulistele argumentidele materiaalõiguse tõlgendamise kohta (käsitledes kannatanu sõltuvust

toimepanijast KarS § 1431 lg 2 p-de 1 ja 2 kontekstis). Seega vaatamata ringkonnakohtu määruses

märgitule, et H. Nukka kaitsja apellatsioon tuleb kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata jätta, on

kohus siiski apellatsiooni sisuliselt läbi vaadanud ja lahendanud, teinud seda aga kirjalikus

menetluses. Kuni 31. augustini 2011 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt puudus

ringkonnakohtul pädevus lahendamaks kriminaalasja kirjalikus menetluses. Kuigi alates

1. septembrist 2011. kehtiv KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi

vaadata, tuleb kõnealune ringkonnakohtu lahend siiski tühistada, sest KrMS § 3 lg-st 2 tulenevalt

kohaldatakse

kriminaalmenetluses

menetlustoimingu

ajal

kehtivat

kriminaalmenetlusõigust.

Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et vastavalt KrMS § 337 lg 1 p-le 1, peab ringkonnakohus,

jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2011. a määruse ja saadab

kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. H. Nukka kaitsja määruskaebus tuleb

rahuldada.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi