3-2-1-70-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-70-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. september 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

FERROLINE GRUPP OÜ hagi ERGO Kindlustuse

Aktsiaseltsi vastu 347 386 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-91362

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

22 202 eurot 1 sent

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja FERROLINE GRUPP OÜ (registrikood 10713480),

esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman

Kostja ERGO Kindlustuse Aktsiaselts (registrikood 10017013),

esindaja vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

23. august 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-91362 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3. Tagastada ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi kassatsioonkaebuselt 12. märtsil 2011 tasutud

kautsjon 222 (kakssada kakskümmend kaks) eurot 2 senti Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. FERROLINE GRUPP OÜ (hageja) esitas 30. detsembril 2008 Harju Maakohtule ERGO

Kindlustuse Aktsiaseltsi (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista

347 386 krooni.

Hagi kohaselt olid pooled sõlminud ekspedeerija vastutuskindlustuse lepingu, mille osaks on kostja

"Ekspedeerija vastutuskindlustuse tingimused F100*2002" (tüüptingimused). Hörmann Eesti OÜ

(tellija) tellis hagejalt kui ekspedeerijalt veoteenuse kauba veoks Saksamaalt Eestisse. Hageja tellis

tellija huvides kauba veo Leedu äriühingult UAB ZBT (vedaja). Kaup laaditi vedaja veokile

15. augustil 2008 ning see pidi Eestisse jõudma 19. augustil 2008. Kaup Eestisse ei jõudnud. Hageja

hüvitas tellijale tekkinud kahju 434 000 krooni. Kostja keeldus hagejale kindlustushüvitise

väljamaksmisest, põhjendades seda asjaoluga, et rahvusvahelise kaupade autoveolepingu

konventsiooni (CMR) art 3 ja tüüptingimuste p 2.2 kohaselt võrdsustatakse hageja tegevus tema

töötajate, agentide, teenistujate jt isikute tegevusega, kelle teenuseid ta kasutab vedude

organiseerimisel, ning et tüüptingimuste p 7.25 kohaselt on kostjal õigus keelduda kindlustushüvitise

maksmisest, kui kahju on tekkinud kindlustusvõtja töötajate tahtliku tegevuse tõttu.

Hageja leidis, et vedaja ei ole hagejaga võrdsustatav isik tüüptingimuste, CMR-i ega seaduse mõttes.

Allvedaja tegevuse samastamisel kindlustusvõtja tegevusega ei täidaks ekspedeerija

vastutuskindlustus oma peamist eesmärki, milleks on vähendada riske, mis ei sõltu otseselt

ekspedeerijast. Sellise tõlgenduse puhul oleks tüüptingimuste p 2.2 ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 42

lg-te 1 ja 2 ning lg 3 p 2 alusel tühine.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Ta leidis, et tüüptingimuste p 2.2

kohaselt võrdsustatakse kindlustusvõtjaga kindlustuslepinguliste kohustuste täitmisel tema

töökohustuste piires tegutsevad töötajad, agendid, teenistujad jt isikud, kelle teenuseid ta kasutab

vedude organiseerimisel. Selle lepingupunktiga soovib kindlustusandja tagada, et lepingulised

kohustused saaksid täidetud ka juhul, kui kindlustusvõtja kasutab veo korraldamisel kolmandaid

isikuid. Hageja vastutab tegeliku vedaja tegevuse eest ka CMR art 3 kohaselt. Sarnane regulatsioon

on sätestatud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg-s 2. Kostjale edastatud andmete

kohaselt on vedaja tekitanud kahju tahtlikult. Pärast kauba autole laadimist olid vedaja

kontakttelefonid välja lülitatud ning hagejal ei õnnestunud temaga enam kontakti saavutada. Kaupa

sihtkohta ei toimetatud. Hageja esitas Leedu prokuratuurile kriminaalmenetluse algatamise avalduse,

kuna leidis, et vedaja on kauba varastanud. Hageja rikkus ka tüüptingimuste p 15.2.4, mille kohaselt

oli hageja kohustatud valima hoolikalt isikuid, kellega sõlmib kauba transportimiseks veolepinguid.

Kuna hageja pani toime eelloetletud rikkumised, siis oli kostjal tüüptingimuste p 7.26 järgi õigus

keelduda kindlustushüvitise maksmisest.

3. Harju Maakohus jättis 18. detsembri 2009 otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et hageja ja tellija olid sõlminud ekspedeerimislepingu. Ilma saatja korralduseta või

ilma saatjalt täiendavat teavet küsimata võib ekspedeerija sõlmida lepinguid vaid usaldusväärsete

vedajatega. Usaldusväärsust ei saa ilma tõenditeta eeldada. Tõendiks võib olla näiteks lepingupartneri

hea nimi omas valdkonnas või varasemad head kogemused lepingupartneriga. Tunnistajate Martin

Võhandu ja Vassa Ponomarjova ütlused ei tõenda, et vedaja oli piisavalt usaldusväärne ning et hageja

seda kontrollis. Eelnevast tulenevalt tuleb VÕS § 29 lg 6 kohaselt tüüptingimuste p 2.2, 7.26 ja 15.2.4

vaadelda koosmõjus. Kindlustusandjal on tüüptingimuste p 7.26 alusel õigus keelduda

kindlustushüvitise väljamaksmisest, kui kahju on tekitatud kindlustusvõtja töötajate või p 2.2 järgi

kindlustusvõtjaga võrdsustatud isikute tahtliku tegevuse või raske ettevaatamatusega. Kui

kindlustusvõtja on täitnud tüüptingimuste p-st 15.2.4 tuleneva kohustuse valida hoolikalt vedaja, aga

sellele vaatamata läheb veos vedaja raske hooletuse või tahtluse tõttu kaotsi, siis ei ole

kindlustusandjal õigust keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Vastasel juhul oleks

ekspedeerija vastutus kindlustuslepingu kohaselt isegi rangem kui vedaja vastutus CMR-i alusel.

Seega sõltub hüvitise väljamaksmisest keeldumise õigus tüüptingimuste p 7.26 alusel sellest, kas

ekspedeerija valis vedaja piisava hoolsusega tüüptingimuste p 15.2.4 järgi. Tunnistaja

V. Ponomarjova ütluste kohaselt sõlmiti veoleping veebikeskkonna cargo.lt kaudu, mis on

ekspedeerijate portaal, mida ütluste andja oli varem aastaid probleemideta kasutanud. Vedaja

usaldusväärsuse kontrollimiseks vaatas V. Ponomarjova üksnes seda, kas vedaja nimi esineb cargo.lt

mustas nimekirjas. Tunnistaja M. Võhandu ütluste kohaselt vedajate puhul usaldusväärsust ei

kontrollitagi, vaid kontrollitakse ainult kehtiva kindlustuse olemasolu. Kindlustuse olemasolu

kontrollimist tõendab väljavõte vedaja faksi teel saadetud kindlustuslepingust.

Veebikeskkonna anonüümsus suurendab pettuse ohvriks langemise riski, mis omakorda kohustab

valikuid hoolega kontrollima. Leedu Vabariigi prokuratuuri vastusest kostja teabepäringule nähtub, et

vedaja tegevuse uurimiseks on algatatud kriminaalasjad mitmete majandussubjektide veoste

omandamise tõttu pettuste teel. Sellest järeldub, et vedaja tegevus veoste kaotsiminekul on tahtlik.

Hageja enda avalduse kohaselt algatati kriminaalasi kelmuse uurimiseks.

Eelnevast tuleneb, et hageja ei ole täitnud vastutuskindlustuse tingimuste p-st 15.2.4 tulenevat

ekspedeerija hoolsuskohustust, kuna ta ei kontrollinud vedaja usaldusväärsust. Faksi teel kehtiva

kindlustuslepingu kontrollimine ja cargo.lt musta nimekirja kontrollimine ei tõenda vedaja

usaldusväärsust. Ilma sobivate tõenditeta ei ole põhjendatud vedaja usaldusväärsust eeldada. Seega

keeldus kostja õigustatult kindlustushüvitise väljamaksmisest vastutuskindlustuse tingimuste p 7.26

alusel.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et ta on teinud kõik mõistlikult temalt oodatava vedaja

usaldusväärsuse kontrollimiseks. Samuti ei ole selge, kas vedaja oli süüdi kauba kaotsiminekus.

Maakohus on vastupidise tuvastamisel hinnanud valesti tõendeid ja rikkunud menetlusõiguse norme.

Vedaja ei ole hagejaga võrdsustatud isik tüüptingimuste p 2.2 mõttes.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis mh, et

hageja mõjusfääris oli see, milliseid allvedajaid ta endale veolepingu täitmiseks valib, seega sai

hageja otseselt mõjutada seda, mil viisil saavad kindlustuslepingust tulenevad hoolsuskohustused

täidetud ka juhul, kui tegelik vedaja ei ole mitte hageja, vaid tema lepingupartner.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. detsembri 2010. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse,

tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 347 386 krooni. Ringkonnakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle:

tellija tellis hagejalt kui ekspedeerijalt veoteenuse kauba veoks Saksamaalt Eestisse. Kauba veo tellis

hageja vedajalt, kelle veokile kaup 15. augustil 2008 laaditi. Kaup oleks pidanud jõudma Eestisse

19. augustil 2008, kuid ei ole siiani Eestisse jõudnud. Kauba kadumise uurimiseks on Leedus

algatatud kriminaalasi;

hageja vastutab kauba kadumise eest ning on hüvitanud tellijale kauba kadumisest tekkinud kahju

434 00 krooni, millest hageja omavastutus kindlustuslepingu järgi on 86 614 krooni. Hageja nõuab

kostjalt kindlustushüvitisena 347 386 krooni;

hagejal oli sõlmitud kostjaga kehtiv vastutuskindlustuse leping, mille lahutamatuks osaks on

tüüptingimused. Kostja tunnistas kindlustusjuhtumi saabumist, kuid keeldus hagejale

kindlustushüvitise väljamaksmisest tüüptingimuste p 7.26 alusel.

Tüüptingimuste p 7.26 kohaselt ei hüvitata kindlustuslepingu alusel kahjusid, mis tekivad

kindlustusvõtja töötajate tahtliku tegevuse või raske ettevaatamatuse tõttu, samuti kauba veo- või

hoidmistingimuste rikkumise tõttu, kusjuures raske ettevaatamatuse all mõistetakse kindlustusvõtja ja

temaga võrdsustatud isikute tegevust või tegevusetust töökohustuste täitmisel, mille tulemusena

kaubaomaniku või kolmanda isiku pretensioone pidi või oleks pidanud ette nägema, kuid

kergemeelselt loodeti, et need tagajärjed ei saabu. Kuna kaup läks kaduma vedaja käest, on vaja

kõigepealt lepingut tõlgendades selgeks teha, kas vedaja on kindlustusvõtjaga võrdsustatud isikuks.

Tüüptingimuste p 2.2 kohaselt võrdsustatakse kindlustusvõtjaga kindlustuslepinguliste kohustuste

täitmisel tema töökohustuste piires tegutsevad töötajad, agendid, teenistujad jt isikud, kelle teenuseid

ta kasutab vedude organiseerimisel. Selles punktis on peetud silmas isikuid, kes tegutsevad

kindlustusvõtja nimel ja vahetu kontrolli all ning siia ei kuulu kindlustusvõtja lepingupartnerid.

Selline tõlgendus on kooskõlas ka vastutuskindlustuse üldiste põhimõtetega VÕS § 510 tähenduses.

Ekspedeerija vastutus ekspedeerimislepingu partnerite ees vedajana ei ole samastatav

kindlustuslepingulise kohustuse täitmata jätmisega või kindlustuslepingust tuleneva kohustuse

rikkumisega tüüptingimuste p 2.2 järgi, mille puhul kindlustusandja vabaneks kahju hüvitamise

kohustusest. Olukorras, kus vastutuskindlustuse lepingu on sõlminud juriidiline isik, peaks

kindlustusandja ka seaduse alusel (VÕS § 513) täitmise kohustusest vabanema siis, kui kahju on

tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustanud organisatsiooni liige, näiteks töötaja, mitte aga siis, kui kahju

põhjustajaks on alltöövõtja. Seega ei tuleks VÕS § 513 kohaldamise üle otsustamisel lähtuda TsÜS §-

st 132. Sellisel seisukohal on ka VÕS § 513 kommentaaride autorid.

Tuvastatud asjaolude põhjal ei saa järeldada hageja tahtlust või rasket ettevaatamatust kauba

kadumisel. Selleks pidi hageja olema teadlik või vähemalt ette nägema, et kui kaup anda vedada

vedajale, siis see kaob ja omanik jääb sellest ilma, ning üksnes kergemeelselt lootma, et ehk seekord

nii ei juhtu. Ekspedeerija ülesandeks on organiseerida kauba vedu operatiivselt ja ökonoomselt.

Sobiva vedaja leidmist internetiportaali www.cargo.lt kaudu ei saa pidada kergemeelseks

käitumiseks. Tunnistaja V. Ponomarjova ütlustest nähtub, et tegemist on ekspedeerijate portaaliga

ning ta on kasutanud selle portaali abi kaks aastat ja kõik on hästi toiminud. Ta kontrollis, ega vedaja

nimi ei ole portaali mustas nimekirjas, ja uuris vedaja tausta ka internetis. Vedaja puhul oli tegemist

Leedu äriregistris registreeritud äriühinguga. Hageja kontrollis vedajal kehtiva kindlustuslepingu

olemasolu faksi teel ja tegi kiirpäringu vedaja taustainfo saamiseks Incure Inkasso Agentuur OÜ

kaudu UAB-le Skolu Valymo Centras, kellel on andmeid Leedus tegutsevate äriühingute

majandustulemuste ja usaldusväärsuse kohta. Midagi kahtlast ei tuvastatud. Nimetatud tõenditele

tuginedes leiab ringkonnakohus, et hageja tegutses vedaja valikul tavapärase ekspedeerija hoolsusega

ning kõrgendatud hoolsuse vajadusele ei viidanud ükski tuvastatud asjaolu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja jätta

jõusse maakohtu otsus.

Kostja leiab, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta tellija avalduse hagejaga sõlmitud veolepingu

ülesütlemiseks ja hagejalt kui vedajalt hüvitise nõudmiseks. Seetõttu ei ole ringkonnakohus välja

selgitanud, kas hageja oli vedaja või vahendaja ning kas see mõjutab asja lahendust. Hageja tegutses

suhtes tellijaga vedaja, mitte ekspedeerijana. Kohaldada tuleb CMR-i, mille art 3 kohaselt vastutab

vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute eest, kelle teenuseid ta vedamisel kasutab.

CMR art 17 lg 3 kohaselt ei vabane vedaja vastutusest oma teenistuses olevate isikute ebaõige

tegevuse või hooletuse korral. Isegi kui hageja tegutsenuks üksnes ekspedeerijana, vastutab ta

VÕS § 861 lg-te 1 ja 2 järgi nii vahendustegevuse kui ka allvedaja tegevuse eest. Maakohus leidis

õigesti, et vedajale veose usaldamisel oli hageja raskelt hooletu, kuna ei kontrollinud vedaja

usaldusväärsust. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb tõendeid selles osas maakohtust

erinevalt hinnata. Seejuures on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta tunnistaja M. Võhandu ütlused,

mille kohaselt hageja vedajate usaldusväärsust ei kontrolli, vaid kontrollib üksnes kehtiva kindlustuse

olemasolu.

VÕS § 513 kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas

tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees

vastutab. TsÜS § 132 lg 2 kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise eest, kui ta kasutab seda isikut

oma kohustuste täitmisel. Sama põhimõte on sätestatud ka tüüptingimuste p-des 2.2 ja 7.26. Seega

vastutab hageja oma alltöövõtjate käitumise nagu oma tegevuse eest.

8. Hageja leiab, et kassatsioonkaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning tuleks seetõttu jätta läbi

vaatamata. Ringkonnakohtu otsus tehti 30. detsembril 2010. Pole põhjust kahelda, et kostjale edastati

otsus samal päeval ning ta sai selle kätte või pidi kätte saama hiljemalt järgmisel tööpäeval. Kostja

esitas kassatsioonkaebuse alles 16. märtsil 2011. Juhul kui kassatsioonkaebus läbi vaadatakse, palub

kostja jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Vastuseks kostja väitele, et kassatsioonkaebus ei ole esitatud tähtaegselt, märgib kolleegium, et

toimikus oleva kostja e-kirja (kohtutoimiku I kd, tl 227) kohaselt sai kostja ringkonnakohtu otsuse

kätte 14. veebruaril 2011. Muid andmeid ringkonnakohtu otsuse kostjale kättetoimetamise kohta

toimikus ei ole. Kostja esitas kassatsioonkaebuse 16. märtsil 2011, seega tähtaegselt.

11. Hageja on esitanud kostja vastu vastutuskindlustuslepingust tuleneva nõude kindlustushüvitise

saamiseks. Kostja ei ole eitanud kindlustusjuhtumit. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on

vabanenud kindlustushüvitise maksmise kohustusest seetõttu, et kahju, mille hüvitamist hageja

nõuab, on põhjustatud hageja või temaga võrdsustatud isiku tahtlikust või raskelt ettevaatamatust

tegevusest.

Tüüptingimuste p 7.26 kohaselt vabaneb kostja kindlustushüvitise tasumise kohustusest, kui kahju,

mille hüvitamist nõutakse, on tekkinud kindlustusvõtja töötajate tahtliku tegevuse või raske

ettevaatamatuse tõttu, samuti kauba veo- või hoidmistingimuste rikkumise tõttu. Raske

ettevaatamatuse all mõistetakse sama punkti järgi kindlustusvõtja ning temaga võrdsustatud isikute

tegevust või tegevusetust töökohustuste täitmisel, mille tulemusena kaubaomaniku või kolmanda

isiku pretensioone pidi või oleks pidanud ette nägema, kuid kergemeelselt loodeti, et need tagajärjed

ei saabu.

Kostja on esitanud hagile vastuväited, mille kohaselt ei valinud hageja vedajat piisava hoolsusega

ning vedaja, kes on hagejaga võrdsustatud isik, tekitas kahju tahtlikult.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega osas, milles ringkonnakohus leidis, et hageja

ei olnud vedaja valimisel raskelt ettevaatamatu tüüptingimuste p 7.26 mõttes. Asjas tuvastatud

asjaolude põhjal ei saa teha järeldust, et vedaja valimisel pidi hageja ette nägema, et kauba andmisel

vedajale läheb see kaotsi, ning ta üksnes kergemeelselt lootis, et seda ei juhtu. Vastuseks

kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei tuvastanud selles osas

asjaolusid maakohtust erinevalt, vaid andis samadele asjaoludele erineva õigusliku hinnangu, leides,

et hageja ei tegutsenud vedaja valimisel raskelt ettevaatamatult.

13. Iseenesest on õige ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei vabaneks kindlustushüvitise

maksmise kohustusest VÕS § 513 järgi ka juhul, kui vedaja oleks kahju tekitanud tahtlikult. Samas

võib kindlustuslepinguga sätestada kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused laiemalt

VÕS §-s 513 sätestatust (vt Riigikohtu 19. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-05, p 12).

Praeguses asjas ongi selline regulatsioon sätestatud kindlustuslepingu osaks olevates tüüptingimustes.

Seega tuleb vaidluse lahendamisel lisaks VÕS §-le 513 hinnata kostja vastutusest vabanemise aluseid

tüüptingimuste järgi.

Ringkonnakohus leidis, et tüüptingimuste p 7.26 kohaselt välistab kostja kindlustushüvitise maksmise

kohustuse ka see, kui hagejaga võrdsustatud isik tahtlikult või raske ettevaatamatusega on kahju

põhjustanud. Asja lahendamisel on järelikult oluline, kas vedaja on hagejaga võrdsustatud isikuks

kindlustuslepingu kohaselt ning kui on, siis kas vedaja põhjustas kahju tahtlikult või raske

ettevaatamatusega.

14. See, keda loetakse kindlustuslepingus hagejaga võrdsustatud isikuks, on sätestatud tüüptingimuste

p-s 2.2, mille kohaselt võrdsustatakse kindlustusvõtjaga kindlustuslepinguliste kohustuste täitmisel

tema töökohustuste piires tegutsevad töötajad, agendid, teenistujad jt isikud, kelle teenuseid ta

kasutab vedude organiseerimisel. Tüüptingimuste tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 39, mille

esimese lõike esimese lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Sama lõike teise lause kohaselt

tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Eeldatavasti on

tüüptingimuste p-s 2.2 sätestatu eeskujuks TsÜS § 132. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt

vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast

tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja

selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega.

TsÜS § 132 lg 2 kohaselt vastutab isik samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude

eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad

asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega.

Kui hageja ei kasutanud vedajat pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, ning pooled ei leppinud

tüüptingimuste kaudu kokku teisiti, kui on sätestatud TsÜS § 132 lg-s 2, siis sõltub tüüptingimuste

p 2.2 kohaldamine hageja kahjuks sellest, kas ta kasutas vedajat oma lepinguliste kohustuste

täitmiseks või mitte.

15. Tulenevalt TsÜS § 132 lg-s 2 sätestatust võib tüüptingimuste p 2.2 kohaldamisel omada tähtsust

ka see, mis liiki lepinguline suhe oli hagejal tellijaga. Kostja väited on selles osas olnud

vastuolulised. Asja menetlemisel maakohtus on kostja pidanud hagejat nii ekspedeerijaks kui ka

vedajaks. Ka vastuses apellatsioonkaebusele viitas kostja hagejale mh kui vedajale.

Kassatsioonkaebuses väitis kostja, et tegemist oli veolepinguga. Samas nähtub hageja esitatud

kindlustuspoliisist, et see on antud välja ekspedeerija vastutuskindlustuse kohta ning kostja esitatud

tüüptingimused on ekspedeerija vastutuskindlustuse tüüptingimused.

Kolleegium leiab, et kohtud on rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-st 3 tulenevat selgitamiskohustust, jättes

välja selgitamata kostja selge seisukoha selle kohta, milline leping oli hagejal tellijaga. Ka

ringkonnakohus ei ole selgelt kahte lepingut eristanud. Ringkonnakohus nimetab hagejat küll

ekspedeerijaks, kuid räägib samas veoteenusest.

Kolleegium selgitab, et ekspedeerija ekspedeerimislepingust tulenevad kohustused erinevad vedaja

veolepingust tulenevatest kohustustest. VÕS § 774 lg 1 kohaselt on vedaja kaubaveolepingust tulenev

põhikohustus vedada veos sihtkohta ja anda see üle saajale. Ekspedeerija ekspedeerimislepingu

järgseks põhikohustuseks on aga vedu korraldada. See hõlmab VÕS § 855 lg 1 järgi eelkõige vedaja

valikut ja vajalike lepingute sõlmimist. VÕS §-des 859 ja 860 nimetatud juhtudel on ekspedeerijal ka

vedaja õigused ja kohustused. Samuti võivad ekspedeerijal olla vedaja kohustused poolte

kokkuleppest tulenevalt.

Seega sõltub lepingu liigist ja tingimustest, kas hageja kasutas vedajat tellijaga sõlmitud lepingust

tuleneva kohustuse täitmisel või mitte. Kuna ekspedeerimislepingu korral ei oleks vedaja üldjuhul

isikuks, keda ekspedeerija kasutab oma kohustuste täitmiseks, siis ei vastutaks hageja tellija ees

TsÜS § 132 lg 2 järgi ning kostjal ei oleks eeldatavasti alust ka keelduda hagejale kindlustushüvitise

maksmisest tüüptingimuste p 2.2 järgi.

16. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus VÕS §-st 39 lähtudes tõlgendama tüüptingimuste

p 2.2 ning võtma põhjendatud seisukoha, kas vedaja on hagejaga võrdsustatud isik. Seejuures tuleb

arvestada ka seda, kas hageja ja tellija olid sõlminud veo- või ekspedeerimislepingu ning kas

ekspedeerimislepingu korral olid hagejal ka vedaja õigused ja kohustused. Juhul kui ringkonnakohus

leiab, et hagejal olid vedaja õigused ja kohustused, siis tuleb võtta seisukoht selle kohta, kas vedaja

Leedu äriühing UAB ZBT tekitas kahju tahtlikult või raskelt ettevaatamatult tüüptingimuste p 7.26

mõttes.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Hageja on Riigikohtule

teatanud, et kautsjon tuleks tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile. Kuna Riigikohus ei tee

asjas lõplikku otsust, tuleb poolte menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu