3-1-1-58-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-58-11

Otsuse kuupäev

12. september 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Marek Tiiratsi süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3

ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-10-6286

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marek Tiiratsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

juhtivprokurör Margus Gross

Asja läbivaatamise kuupäev ja

vii

3. august 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Marek Tiiratsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar ja

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2011. a ja Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2010. a

otsused muus osas peale Marek Tiiratsi õigeksmõistmise KarS § 420 lg 1 järgi.

2. Lõpetada KrMS § 274 lg 1 esimese lause kolmanda alternatiivi alusel kriminaalmenetlus

osas, milles Marek Tiiratsit süüdistatakse KarS § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 75 sileraudse

jahipüssi padruni ebaseaduslikus käitlemises.

3. Ülejäänud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2010. a otsusega tunnistati Marek Tiirats süüdi KarS § 201 lg 2 p-

de 1, 3 ja 4 järgi ning teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära summas 58 200 krooni.

Sama kohtuotsusega tunnistati M. Tiirats süüdi ka KarS § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati

rahalise karistusega 60 päevamäära summas 34 920 krooni. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus

M. Tiiratsile liitkaristuseks rahalise karistuse 130 päevamäära ehk 75 660 krooni, mida KarS § 68

alusel vähendati 121 päevamäärani.

M. Tiiratsit süüdistati ka KarS § 420 lg 1 järgi, kuid selles osas mõistis maakohus M. Tiiratsi õigeks.

2. KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi tunnistati M. Tiirats süüdi selles, et ta pani Lõuna

Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklustalituse ülemkomissarina, s.o ametiisikuna KarS § 288

mõttes, toime järgmised teod.

2.1 Tegutsedes grupis koos Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekt A. O.-ga ja kasutades ära J. S.-i,

omastas M. Tiirats 5. juunil 2008 talle usaldatud bensiini, mis oli ette nähtud Lõuna

Politseiprefektuuri liiklustalituse väikelaeva tankimiseks. Selleks andis M. Tiirats prefektuuri

töötajale J. S.-ile kütusekaardi, mis oli ette nähtud väikelaeva Buster tankimiseks, samuti

kütusekaardi PIN-koodi ja ütles J. S.-ile, et ta tangiks kütusekaarti kasutades bensiini A. O.

ametiautos olevatesse kanistritesse. Selle korralduse alusel tankis J. S. samal päeval kanistritesse

kokku 195,28 liitrit bensiini hinnaga 3409 krooni 55 senti. Seejärel toimetas J. S. bensiini M. Tiiratsi

korraldusel A. O. kasutuses oleva suvila kuuri ette. Selliselt saadud mootorikütust kasutas M. Tiirats

koos A. O.-ga viimase kasutuses olnud mootorpaadi ja sõiduauto tankimiseks.

2.2 M. Tiirats aitas kaasa sellele, et Lõuna Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna Tartu

kriminaaltalituse komissar J. P. omastas talle usaldatud 120 liitrit bensiini (hinnaga 1567 krooni 80

senti), mis oli ette nähtud Lõuna Politseiprefektuuri sõidukite tankimiseks. Ajavahemikus

22.-29. aprillini 2009 käskis A. O. suvilas toimunud koosviibimisel M. Tiiratsil ja J. P.-l hankida tema

kasutuses oleva mootorpaadi tankimiseks Lõuna Politseiprefektuuri bensiini. 2009. a 29. aprilli

varahommikul võttis M. Tiirats oma alluvalt Lõuna Politseiprefektuuri väikelaeva tankimiseks

ettenähtud kütusekaardi koos PIN-koodiga ning andis selle üle J. P.-le. Nii M. Tiiratsilt saadud

kütusekaardiga kui ka kriminaaltalituse kasutuses olevatele sõidukitele väljastatud kütusekaartidega

tankis J. P. alluvate kaasabil automaattanklatest kanistritesse kokku 120 liitrit bensiini, mis oli ette

nähtud Lõuna Politseiprefektuuri ametisõidukite tankimiseks. Selle bensiini toimetas ta kanistritega

A. O. suvilasse. Seal kasutasid M. Tiirats, J. P. ja A. O. bensiini tööväliste ühisürituste käigus A. O.

mootorpaadi tankimiseks.

3. KarS § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati M. Tiirats süüdi järgmiste tegude toimepanemises.

3.1 2008. a teisel poolel käitles M. Tiirats 5-lasulist 7,92 mm kaliibriga karabiini Mauser 98-K nr 996

ilma selle relva käitlemise loata. M. Tiirats sai kõnealuse relva A. O.-lt Lõuna Politseiprefektuuri

hoones ning toimetas selle seejärel grupis O. B.-G.-ga Põlvamaale Ahja alevikku. Seal andis

M. Tiirats relva K. K.-le, et viimane korraldaks karabiinile optilise sihiku ning helisummuti

paigaldamise. Nädal-poolteist hiljem toimetas M. Tiirats koos O. B.-G.-ga karabiini tagasi Lõuna

Politseiprefektuuri hoonesse A. O.-le. Sellise käitumisega rikkus M. Tiirats relvaseaduse (RelvS) § 32

lg-te 1-2, § 34 lg 2 ja § 55 lg 1 nõudeid.

3.2 15. oktoobril 2008 soetas M. Tiirats Lõuna Politseiprefektuuri politseimajas O. B.-G.-lt 75

sileraudse jahipüssi padrunit Saga Gold kaliibriga 16, ilma, et tal olnuks vastava relva soetamis- ja

relvaluba. Sel moel sai M. Tiirats padrunid ebaseaduslikult enda valdusse. Samal päeval võõrandas

M. Tiirats kõnealused padrunid oma töökabinetis J. P.-le, kellel ei olnud vastava tulirelva kohta

soetamis- ja relvaluba. Sellise käitumisega rikkus M. Tiirats RelvS § 32 lg-te 1 ja 2, § 34 lg 2, § 45

lg 1 ja § 63 lg 3 nõudeid.

3.3 30. aprillil 2009, omamata vastava tulirelva soetamis- ja relvaluba, hoidis ja valdas M. Tiirats

Lõuna Politseiprefektuuri politseimajas oma kabinetis O. B.-G.-lt saadud 9-lasulist

5,6 mm kaliibriga vintpüssi CBC mudel 122. Samal päeval andis M. Tiirats selle relva M. R.-i

vahendusel jahipidamiseks üle J. P.-le, kellel polnud selle tulirelva kohta soetamis- ja relvaluba. Nii

rikkus M. Tiirats RelvS § 32 lg-te 1 ja 2 ning § 34 lg 2 nõudeid.

4. M. Tiiratsi süüdistunnistamist põhistades märkis maakohus muu hulgas järgmist.

4.1 Prokuröri taotlusel kutsuti käesolevas kriminaalasjas tunnistajatena kohtusse A. O., J. P., O. B.-

G., M. R., A. F. ja R. K. Need isikud on Tartu Maakohtu 17. juuni 2009. a otsusega süüdi tunnistatud

kuritegude eest, mis on puutumuses M. Tiiratsi süüdistuses kajastatud süütegudega. M. Tiiratsi ja

O. B.-G. kriminaalasi on eraldatud kriminaalasjast, kus M. Tiirats ning O. B.-G. olid koos

eelnimetatud

isikutega

kaaskahtlustatavateks.

O. B.-G.

osas

lõpetati

kriminaalmenetlus

17. märtsil 2010. a KrMS § 202 lg 7 alusel. Olenemata asjaolust, kas käesoleva kriminaalasja

eraldamine algsest kriminaalasjast oli seaduslik ja põhjendatud, ei ole eraldamisega kaasnevat

rikkumist enam võimalik kõrvaldada.

Maakohus leidis, et isikud, kes on varem ühises kriminaalasjas olnud M. Tiiratsi kaaskahtlustavad või

-süüdistavad, saavad käesolevas asjas esineda tunnistajatena. Tegemist on aga nn eristaatuses

tunnistajatega, kellel on õigus ütluste andmisest keelduda. A. O., J. P., M. R., A. F. ja O. B.-G.

soovisidki kasutada õigust mitte anda ütlusi asjaolude kohta, mis on puutumuses nende endi

süüdistusega. Tulenevalt KrMS § 291 p 2 ja § 294 p 1 eesmärgist, ei ole aga keelatud avaldada

kohtuistungil nn eristaatuses tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi ja nendele ütlustele

otsuse tegemisel tugineda. Kuna menetlus ei ole suunatud tunnistajate vastu, siis ei saa kõne alla tulla

ka KrMS § 291 p 2 nimetatud olukord, kus ütlused võiksid süüstada tunnistajaid endid või nende

lähedasi.

4.2 Põhjendades M. Tiiratsi süüditunnistamist käesoleva otsuse punktis 3.2 nimetatud teos, märkis

kohus järgmist. On tõendatud, et M. Tiirats tellis J. P. palvel O. B.-G. käest 16-kaliibrilise jahipüssi

padruneid. O. B.-G. ostis 75 sellist padrunit ja andis need üle M. Tiiratsile, kes hoidis soetatud

padruneid ebaseaduslikult enda käes ning müüs need sama päeva õhtupoolikul politseimajas vastava

tulirelva soetamis- ja relvaluba mitteomavale J. P.-le. M. Tiiratsil puudus luba laskemoona

süüdistuses kajastatud viisil käidelda, sest tema relvaloale ei olnud kantud 16-kaliibrilist sileraudset

jahipüssi. Ühtlasi asus kohus seisukohale, et 75 jahipüssipadrunit ei ole padrunite ebaoluline kogus

KarS § 418 lg 1 mõttes.

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Margus Gross, kes vaidlustas

M. Tiiratsi õigeksmõistmist KarS § 420 lg 1 järgi, ja M. Tiiratsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Kalju Kutsar, kes taotles maakohtu otsuse süüdimõistva osa tühistamist ning M. Tiiratsi

õigeksmõistmist.

6. Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2011. a otsusega muudeti maakohtu otsuse põhiosa põhjendusi,

mis puudutasid M. Tiiratsi õigeksmõistmist KarS § 420 lg 1 järgi. Muus osas jäeti maakohtu otsus

muutmata. Prokuröri kassatsioon rahuldati osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Seoses

kaitsja apellatsiooni lahendamisega märkis ringkonnakohus muu hulgas järgmist.

6.1 Apellatsioonikohus nõustus maakohtu järeldusega, et juhul, kui nn eristaatuses tunnistajad

keelduvad kohtus ütlusi andmast, on lubatav nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine

ja kohus saab otsust tehes nendele ütlustele kui tõendile tugineda. Samas ei jaganud ringkonnakohus

arvamust, et õiguslik alus nn eristaatuses tunnistajate ütluste avaldamiseks tuleneb muu hulgas KrMS

§ 294 p-st 1. M. Tiiratsi endisi kaaskahtlustatavaid tuleb käesolevas kriminaalmenetluses käsitada

tunnistajatena, mitte süüdistatavatena. Samas on nende menetlusseisund eriline: keeldudes KrMS §-

des 71-73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest, ei vastuta nad KarS § 318 ega § 320 järgi. Nn

eristaatuses tunnistajale tuleb tagada KrMS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud õigus ütluste andmisest

keelduda. Nn eristaatuses tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei takista aga

KrMS § 291 p-s 2 sätestatud piirang, mille kohaselt ei saa tunnistaja ütlusi avaldada, kui tunnistaja

keeldub kohtus ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alustel. M. Tiiratsi endistest

kaaskahtlustatavatest tunnistajate õigus ütluste andmisest keelduda ei tulene KrMS § 71 lg-st 2 - sest

nende isikute suhtes on juba jõustunud süüdimõistev kohtuotsus või kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus -, vaid KrMS § 34 lg 1 p-st 1. Seega tohtis maakohus nende tunnistajate ütlused KrMS § 291

p 2 alusel avaldada, s.t tunnistajate ütlused on avaldatud seaduslikul alusel.

6.2 Nõustuda ei saa kaitsja väitega, et 75 sileraudse jahipüssi padruni puhul on tegemist padrunite

ebaolulise kogusega. Kaitsja taotlus tunnistada KarS § 418 osaliselt põhiseadusvastaseks on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. KarS § 418 lg-s 1 sätestatud padrunite ebaolulise koguse

mõiste ei ole õigusselgusetu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Tiiratsi kaitsja K. Kutsar, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. Tiiratsit täielikult õigeksmõistva otsuse tegemist. Kassaatori

põhiväited on järgmised.

7.1 Tunnistades M. Tiiratsi süüdi KarS §-de 201 ja 418 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemises, tuginesid kohtud esmajoones tunnistajate A. O., J. P., A. F.-i, O. B.-G., M. R.-i ja

R. K. kohtueelses menetluses kahtlustatavatena antud ütlustele. Need ütlused ei ole lubatavad

tõendid. Endisi kaaskahtlustatavaid oli käesolevas kriminaalasjas võimalik üle kuulata üksnes

tunnistajatena, mitte aga süüdistatavatena. Maakohus asus seisukohale, et M. Tiiratsi endistest

kaaskahtlustatavatest tunnistajad ei ole kohustatud andma ütlusi episoodide kohta, mille osas on nad

ise olnud kahtlustatavad või süüdistatavad. Seega tunnistas kohus, et nendel isikutel on õigus KrMS

§ 71 lg 2 alusel ütluste andmisest keelduda. Eeltoodust tulenevalt ei ole nende tunnistajate ütluste

avaldamine KrMS § 291 p 2 alusel võimalik. A. O.-d, J. P., O. B.-G.-d, M. R.-i, A. F.-i ja R. K.-d on

peetud kohtuistungil küll tunnistajateks, kuid kui nad kasutasid õigust ütluste andmisest keelduda,

käsitati neid sisuliselt süüdistatavatena, avaldades nende poolt teises kriminaalasjas kahtlustatavana

antud ütlused KrMS § 294 p 1 alusel. Viimatinimetatud alusel ei ole aga nende isikute ütluste

avaldamine võimalik, kuna tegemist ei ole süüdistatavatega. Samas ei saanud kõnealuste isikute

kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada ka KrMS § 291 p 2 alusel, sest nad tuginesid õigusele

ütlusi mitte anda. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kuna menetlus ei ole suunatud nn

eristaatuses tunnistajate vastu, siis ei laiene neile KrMS § 71 lg-s 2 sätestatud õigus. Kõnealustele

tunnistajatele oli esitatud süüdistus kuritegudes, mis on vahetult ja otseselt seotud M. Tiiratsi

süüdistusega. Maakohus aktsepteeris tunnistajate õigust ütluste andmisest keelduda. Selline õigus

saab aga tuleneda vaid KrMS § 71 lg-st 2. Seega ei ole asjakohased ringkonnakohtu viited sellele, et

kuna endiste kaaskahtlustatavate suhtes on jõustunud kohtuotsused või kriminaalmenetluse

lõpetamise määrus, siis ei saa KrMS § 71 lg-s 2 sätestatud õigus nendele laieneda.

Lisaks eeltoodule ei ole olukord, kus süüdistataval puudub võimalus tunnistajaid küsitleda, kooskõlas

õiglase kohtupidamise põhimõttega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6

lg 3 punkti d kohaselt on süüdistataval õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid ja saavutada

omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine. Kuna endistest kaaskahtlustatavatest tunnistajad

keeldusid kohtus ütluste andmisest, ei saanud M. Tiirats ega kaitsja neid ka küsitleda.

7.2 Ühtlasi leiab kassaator, et tunnistades M. Tiiratsi süüdi KarS § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi,

kohaldasid kohtud vääralt relvaseadust. Muu hulgas märgib kaitsja, et KarS § 418 sätestab vastutuse

tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite

ebaolulises koguses käitlemise eest. Seadus ei määratle, milline on padrunite ebaoluline kogus ja

seega on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused jäetud kohtupraktika kujundada. RelvS § 46 lg 5 p 4

annab füüsilisele isikule õiguse hoida kuni 300 padrunit iga sileraudse jahirelva kohta. Arvestades

relvaseaduse mõtet, tuleks kuni 300 padrunit pidada ebaoluliseks koguseks. Vaidlustatud

kohtuotsuses on ringkonnakohus asunud seiskohale, et 75 sileraudse tulirelva padrunit ei ole

ebaoluline kogus. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-8-11 leiti, et ei saa lugeda oluliseks koguseks

laskemoona, mille kogus jääb viis korda alla RelvS §-s 46 sätestatud piirmäära. M. Tiiratsi käideldud

padrunikogus on aga neli korda väiksem RelvS § 46 lg 5 p-s 4 sätestatud kogusest.

8. Kassatsioonivastuses palub prokurör Margus Gross jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata. Kassatsioonivastuses väljendatud põhilised seisukohad on kokkuvõtlikult

järgmised.

8.1 Prokurör nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et M. Tiiratsi endistest kaaskahtlustatavatest

tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine oli KrMS § 291 p 2 alusel lubatav.

8.2 75 jahipüssipadrunit, mille ebaseaduslikku käitlemist M. Tiiratsile süüks arvatakse, ei saa pidada

padrunite ebaoluliseks koguseks. Sellise koguse padrunitega on võimalik tabada ja kahjustada

hulgaliselt objekte ning seada ohtu paljude isikute elu ja tervis. Padrunite ebaolulise kogusena saab

käsitada vaid üksikuid padruneid. Samuti ei ole kohtud eksinud M. Tiiratsit karabiini Mauser ja

vintpüssi CBC ebaseaduslikus käitlemises süüdi tunnistades.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalike seisukohtade

juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohus nõustub kassaatori seisukohaga, et kohtud on M. Tiiratsit süüdi tunnistades tuginenud

lubamatutele tõenditele.

10.1 Maakohus ja ringkonnakohus arutasid käesolevat kriminaalasja enne 1. septembrit 2011. Seega

käsitledes küsimust, kas kohtud järgisid tõendeid kogudes ja hinnates kriminaalmenetlusõigust, tuleb

KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes aluseks võtta kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis kehtis

kuni 31. augustini 2011.

10.2 M. Tiiratsile KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüksarvatud tegude

tuvastamisel on kohtud olulises ulatuses tuginenud ütlustele, mille on kohtueelses menetluses

kahtlustatavana andnud isikud, kes on teises kriminaalasjas samades kuritegudes osavõtjate või

kaastäideviijatena süüdi tunnistatud või kelle suhtes on kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel

lõpetatud (vt ka käesoleva otsuse p 4.1).

10.2.1 Nii on käesoleva otsuse punktides 2.1-2.2 osutatud tegude tuvastamisel tuginetud ka J. P.,

A. O. ja A. F.-i kohtueelses menetluses antud ütlustele. Tartu Maakohtu 17. juuni 2009. a otsusega

kriminaalasjas nr 1-09-9069 tunnistati A. O. süüdi käesoleva otsuse punktis 2.1 kirjeldatud

omastamise kaastäideviimises ja punktis 2.2 toodud omastamisele kihutamises. Sama kohtuotsusega

tunnistati J. P. süüdi otsuse punktis 2.2 kirjeldatud omastamise täideviimises ja A. F. sellele

kaasaaitamises.

10.2.2 Tunnistades M. Tiiratsi süüdi Mauser 98-K ebaseaduslikus käitlemises (vt punkt 3.1),

tuginesid kohtud sama relva ebaseaduslikus käitlemises süüdi tunnistatud A. O. ja J. P., samuti sama

relva käitlemises kahtlustatud, kuid otstarbekuse kaalutlusel kriminaalvastutusest vabastatud O. B.-G.

kohtueelses menetluses antud ütlustele.

10.2.3 75 sileraudse jahipüssi padruni ebaseadusliku käitlemise (vt punkt 3.2) kindlakstegemisel

tugines kohus muu hulgas O. B.-G. ja J. P. kohtueelses menetluses antud ütlustele. M. Tiiratsile

esitatud süüdistuse teksti kohaselt oli nii O. B.-G. kui ka J. P. seotud nende samade padrunite

ebaseadusliku käitlemisega.

10.2.4 Vintpüssi CBC käitlemist puudutavas osas (vt punkt 3.3) tugineb M. Tiiratsi süüditunnistamine

ja karistamine muu hulgas J. P. ja O. B.-G. kohtueelses menetluses antud ütlustele. J. P. tunnistati

teises kriminaalasjas süüdi selle relva ebaseaduslikus käitlemises,

O. B.-G.-d kahtlustati aga sama relva ebaseaduslikule käitlemisele kaasaaitamises.

10.3 Kõik punktides 10.2.1-10.2.4 nimetatud isikud keeldusid käesoleva kriminaalasja kohtulikul

arutamisel tunnistajana ütlusi andmast, milleks neil oli ka õigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 21). Seda küll vaid kuritegude osas, mille

toimepanemisega neil puutumus oli.

10.4 Maakohus leidis, et õiguslik alus M. Tiiratsi endiste kaaskahtlustatavate kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamiseks ja nendele ütlustele kui tõendile tuginemiseks tuleneb kriminaalmenetluse

seadustiku (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) § 291 p-st 2 ja § 294 p-st 1.

Ringkonnakohus märkis õigesti, et kuna M. Tiiratsi endised kaaskahtlustatavad ei ole käesolevas

kriminaalasjas süüdistatavad, vaid tunnistajad, ei saa nende kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamise aluseks olla KrMS § 294 p 1. Samas asus ringkonnakohus ekslikule seisukohale, et

M. Tiiratsi endiste kaaskahtlustatavate kohtueelses menetluses antud ütlusi oli võimalik avaldada

KrMS § 291 p 2 alusel.

10.5 KrMS § 291 p 2 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsiooni) kohaselt võis kohus

kohtumenetluse poole taotlusel määrata kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamise,

kui tunnistaja keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, välja arvatud ütluste andmisest

keeldumise korral KrMS §-s 71 sätestatud alustel (s.o enese või oma lähedase süüstamise

vältimiseks). Punktis 10.2 nimetatud isikud keeldusid kohtulikul uurimisel tunnistajana ütluste

andmisest seetõttu, et nad olid olnud eelnevalt süüdistatavad või kahtlustatavad nendes samades

kuritegudes, milles ka M. Tiiratsit süüdistatakse, või nähtus nende puutumus nende kuritegudega

käesolevas asjas esitatud süüdistuse tekstist. Ringkonnakohus leidis, et M. Tiiratsi endiste

kaaskahtlustatavate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine on KrMS § 291 p 2 kohaselt

lubatav, sest nende tunnistajate ütluste andmisest keeldumise menetlusõiguslikuks aluseks ei ole mitte

KrMS § 71 lg 2, vaid KrMS § 34 lg 1 p 1 (vt käesoleva otsuse punkt 6.1). Kolleegium sellise

seisukohaga ei nõustu.

10.6 Sarnaselt KrMS § 71 lg-le 2 põhineb ka § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud ütluste andmisest keeldumise

alus PS § 22 lg-st 3 tuleneval enese mittesüüstamise privileegil (nemo tenetur se ipsum accusare).

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 14. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-119-09

väljendatud seisukoha järgi rajaneb ka endisest kaassüüdistatavast või -kahtlustatavast tunnistaja

õigus ütluste andmisest keelduda enese mittesüüstamise privileegil (vt viidatud otsuse punkt 21).

Muu hulgas märkis kolleegium osutatud lahendis järgmist: "Kolleegiumi arvates puudub seetõttu

igasugune mõistlik põhjus, miks peaks kriminaalasjade formaalne eraldamine ja kohtuotsuse varasem

tegemine mõne kaassüüdistatava suhtes endaga kaasa tooma tema menetlusseisundi sedavõrd olulise

muutumise ja nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttest kõrvalekaldumise, et edasiselt tekib tal

hilisemas menetluses tunnistajana sama kuriteo tehiolude osas ütluste andmise kohustus." Seejuures

oli ka kohtuasjas nr 3-1-1-119-09 tegemist selliste endistest kaassüüdistatavatest tunnistajatega, kelle

suhtes nende tunnistajana ülekuulamise ajaks oli seoses kriminaalmenetluse esemeks olevate

tegudega juba jõustunud süüdimõistev kohtuotsus (vt viidatud otsuse punkte 2 ja 22). Eeltoodust

tulenevalt puudub KrMS § 291 p 2 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsiooni) kontekstis alus

eristada endistest kaaskahtlustatavatest või -süüdistatavatest tunnistajaid n-ö tavalistest tunnistajatest,

kes keelduvad kohtus ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 alusel.

10.7 Järelikult ei olnud KrMS § 291 p 2 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) kohaselt

lubatav avaldada A. O., A. F.-i, O. B.-G. ja J. P. kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid

neid M. Tiiratsile süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka

ütluste allikaks olevat tunnistajat ennast. Selle keelu rikkumist maakohtu poolt käsitab kolleegium

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua

ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse.

11. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium järgmist. KarS § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati

M. Tiirats süüdi muu hulgas selles, et ta käitles ebaseaduslikult 75 sileraudse jahipüssi padrunit (vt

käesoleva otsuse punkti 3.2). KarS § 418 lg 1 kohaselt ei ole selle paragrahvi järgi kuriteona

karistatav padrunite ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine. Riigikohus on asunud seisukohale,

et kui isiku valduses olevate erinevate piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb

allapoole RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimat piirmäära, tuleb padrunite kogus lugeda

ebaoluliseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 18).

Kuna 75 padrunit, mille ebaseaduslikku käitlemist M. Tiiratsile süüdistuses ette heidetakse, jääb

RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimast piirmäärast allapoole, ei vasta tema tegu KarS §-s 418 ette

nähtud kuriteokoosseisule. Süüdistuses kirjeldatud tegu võiks selle tõendatuse korral olla karistatav

väärteona RelvS § 8913 järgi. Seetõttu tuleb osas, mis puudutab käesoleva otsuse punktis 3.2

kirjeldatud tegu, kriminaalmenetlus M. Tiiratsi suhtes KrMS § 274 lg 1 esimese lause kolmandast

alternatiivist juhindudes lõpetada ja seda sõltumata selle teo tõendatusest.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

nii

ringkonna-

kui

ka

maakohtu

otsused

M. Tiiratsi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Käesoleva otsuse punktis 3.2 nimetatud teo osas lõpetab kolleegium KrMS § 274 lg 1 kolmandast

alternatiivist lähtudes M. Tiiratsi suhtes kriminaalmenetluse, sest isegi kui eeldada süüdistuses

kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust, vastaks see tegu väärteo-, mitte kuriteokoosseisule. Muude

M. Tiiratsile KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ette heidetavate tegude

osas saadab kolleegium kriminaalasja § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 3 juhindudes uueks arutamiseks

Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe