3-1-1-61-11 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-61-11

Otsuse kuupäev

26. august 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Rain Boitsovi süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1

ja

§ 146 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-101

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rain Boitsovi kaitsja vandeadvokaat Milvi Söörd,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

3. august 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2011. a ja Harju Maakohtu 22. detsembri

2010. a otsused:

1.1. Rain Boitsovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning talle

KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas;

1.2. Rain Boitsovilt väljamõistetud sundraha suuruse osas.

2. Süüdi tunnistada Rain Boitsov KarS § 143 lg 2 (KarS § 143 lg 2 p 1) järgi ja mõista talle

karistuseks kolm aastat vangistust.

3. Mõista Rain Boitsovile KarS § 63 lg 2 alusel liitkaristuseks neli aastat vangistust.

4. Mõista Rain Boitsovilt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha 417 (nelisada seitseteist)

eurot ja 3 (kolm) senti.

5. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2011. a ja Harju Maakohtu

22. detsembri 2010. a otsused muutmata.

6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rain Boitsov tunnistati Harju Maakohtu 22. detsembri 2010. a otsusega süüdi KarS § 141 lg 2 p 1

ja § 146 järgi ning teda karistati vastavalt kuue- ja kaheaastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel

mõisteti talle liitkaristuseks kuus aastat vangistust.

1.1. KarS § 141 lg 2 p 1 järgi tunnistati R. Boitsov süüdi selles, et 1. juulil 2005 täpselt tuvastamata

kellaajal Tallinnas aadressil XXXX XX-XXX asuvas korteris astus ta 12-aastase A. A.-ga viimase

tahte vastaselt suguühendusse, kasutades ära kannatanu seisundit, milles viimane polnud võimeline

vastupanu osutama. Nimelt lubas R. Boitsov näidata A. A. ja B. B. vanematele videot, millel oli

filmitud A. A. paljast alakeha ja B. B. paljast ülakeha, kui A. A. ja B. B. ei nõustu hõõruma tema

paljast suguelundit. Kartes kompromiteeriva video sattumist vanemate kätte, ei julgenud A. A. R.

Boitsovi nõudmisest keelduda ja hakkas käega tema paljast suguelundit hõõruma. Samal ajal pani R.

Boitsov A. A.-le, kelle alakeha ta oli eelnevalt paljaks võtnud, sõrme tuppe ja liigutas seda tupes

edasi-tagasi. Kannatanu hõõrus süüdistatava suguelundit seni, kuni sellest hakkas erituma sperma,

mida süüdistatav sõrmega ka kannatanu tuppe määris.

1.2. KarS § 146 järgi tunnistati R. Boitsov süüdi selles, et lõpetanud ülalmärgitud ajal ja kohas A. A.

suhtes eelpool kirjeldatud tegude toimepanemise, käskis ta 12-aastasel B. B.-l hõõruda tema paljast

suguelundit. Julgemata vastu hakata, hõõrus kannatanu käega süüdistatava peenist edasi-tagasi umbes

kolme minuti vältel. Seksuaalse rahulduseni R. Boitsov ei jõudnud, sest ukse taha tuldi koputama,

mispeale süüdistatav käskis B. B.-l riidesse panna.

2. Harju Maakohtu 22. detsembri 2010. a otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Boitsov ja tema

kaitsja vandeadvokaat Milvi Söörd, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist.

2.1. Apellatsioonis kinnitas R. Boitsov, et ta pole A. A. ega B. B.-ga kohtunud, süüdistuses

kirjeldatud kuritegusid toime pannud ega Tallinnas aadressil XXXX XX-XXX elanud. Samuti pole

kannatanud talle ühtki videot saatnud.

2.2. Kaitsja juhtis tähelepanu asjaolule, et 1. juulil 2005 toimepandud kuritegude osas kuulati

kannatanud esmakordselt üle alles 2008. a juunikuus. Seetõttu ei lugenud kaitsja A. A. ja B. B. ütlusi

usaldusväärseteks.

Kuna

süüdistatava

äratundmiseks

esitamisel

kannatanutele

rikuti

kriminaalmenetlusõigust, tunnistaja S. T. ütlused ei tõenda R. Boitsovi süüd ning kriminaalasjas pole

teostatud ekspertiisi selgitamaks välja, kas ja millal A. A. seksuaalvahekorras oli, ei piisa kogutud

tõenditest R. Boitsovi süüdimõistmiseks.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2011. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 22. detsembri 2010. a

otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus pidas maakohtu otsuse motiive

põhjalikeks ja veenvaiks ning leidis, et apellatsioonides sisalduvad väited ei anna alust maakohtu

seisukohtade ümberhindamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2011. a otsuse peale esitas kassatsiooni R. Boitsovi kaitsja

vandeadvokaat M. Söörd, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist. Tema seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. A. A. kinnitas maakohtu istungil, et ta ei saatnud R. Boitsovile videot, millel oli filmitud A. A.

paljast alakeha ja B. B. paljast ülakeha. Seetõttu ei saanud kannatanud karta kompromiteeriva video

avalikustamist, vanemaid ega tagakiusamise ohvriks langemist. Seega jääb jätkuvalt arusaamatuks,

miks kannatanud nende suhtes toimepandud kuriteod pea kolme aasta jooksul maha vaikisid.

4.2. Ümber ei ole lükatud süüdistatava kaitseversiooni, sest kriminaalasjas kogutud tõenditega pole

suudetud kummutada süüdistatava väidet, et ta pole kunagi Tallinnas aadressil XXXX XX-XXX

viibinud. Võttes arvesse, et R. Boitsov elas süüdistuses märgitud ajal Soome Vabariigis, oli

kannatanutega kohtumine välistatud.

4.3. Pidades silmas, et R. Boitsov eitab kõnealuste kuritegude toimepanemist, tema süüd ei tõenda ka

kannatanute vanemate ütlused ja kriminaalasjas pole teostatud ekspertiisi selgitamaks välja, kas ja

millal A. A. seksuaalvahekorras oli, ei piisa kogutud tõenditest R. Boitsovi süüdimõistmiseks.

5. Kassatsioonivastuses märgib Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild, et nii

A. A. kui ka B. B. osutasid R. Boitsovile kui isikule, kes nende suhtes süüdistuses kirjeldatud teod

toime pani, ja leiab, et antud ütluste usaldusväärsust ei kahanda asjaolu, et kannatanud kuulati

esmakordselt üle kolm aastat pärast nende suhtes toimepandud kuritegusid. Arvestades, et A. A. ei

avaldanud R. Boitsovi tegevusele vastupanu kartusest kompromiteeriva video avalikuks tuleku ees,

polnud ta järelikult hirmu tõttu võimeline süüdistatavale vastupanu osutama. Seega on R. Boitsovi

poolt A. A. suhtes toimepandud tegu kvalifitseeritud õigesti KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. Pidades silmas,

et kannatanud selgitasid kohtuistungil ka asjaolusid, millistel nad arvasid, et R. Boitsovil õnnestus

kompromiteeriv video siiski salvestada, on käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsused

seaduslikud ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Seades kannatanute ütluste usaldusväärsuse kassatsioonis taas kahtluse alla, taotleb kassaator

sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt Riigikohus aga faktilisi

asjaolusid tuvastada ei või. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas

kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas

kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16 ja 6.

juuni 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-10, p 5).

7. Tulenevalt KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest, mille kohaselt ei ole

ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt, ei sõltu tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vältimatult vaid ühte

kindlasse tõendi liiki kuuluva tõendi olemasolust. Nii pole ka seksuaalvahekorra toimumise

tuvastamiseks alati obligatoorne kannatanu läbivaatus või kohtumeditsiiniekspertiis. Käesolevas

kriminaalasjas on kohtud kannatanute usaldusväärsete ütluste alusel põhjendatult tuvastanud, et

R. Boitsov astus A. A.-ga tema tahte vastaselt suguühendusse. Kolleegiumi hinnangul on seejuures

järgitud nii kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid kui ka

kohtuotsuse põhistamise nõuet. Seetõttu ei anna kassaatori väited alust kohtuotsuste tühistamiseks.

8. Kassatsiooniväliselt juhib kolleegium tähelepanu varasemas praktikas väljendatud seisukohale, et

vägistamisega on kehtiva õiguse kohaselt tegemist juhul, kui suguühendusse astumiseks kasutatakse

kannatanu vastu vägivalda või kasutatakse ära tema seisundit, milles ta ei ole võimeline oma tahet

väljendama või vastupanu osutama. Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu vastanduv tahe

murtakse, teeb suguühendusele sundimise puhul otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu

ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu

allutatud süüdistatavale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-109-10, p 16.1). Viidatud otsuse p-s 16.2 selgitati, et KarS § 143 järgi

suguühendusele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi

õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. Võimalus teist

isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses

(nt on süüdistataval kannatanut kompromiteerivaid andmeid, mille avaldamisega ähvardades suudab

ta kannatanut kontrollida).

9. Käesolevas kriminaalasjas esitati R. Boitsovile süüdistus ja ta tunnistati A. A. suhtes toimepandud

kuriteos süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. Süüdistuse kohaselt kasutas R. Boitsov A. A.-ga

seksuaalvahekorda astumiseks ära olukorda, milles kannatanu ei julgenud hirmust kompromiteeriva

video avalikustamise ees süüdistatava nõudmistest keelduda. Ka asusid kohtud seisukohale, et R.

Boitsov tegutses kavatsetult ning kannatanud allusid süüdistatava tahtele just kartusest

kompromiteeriva video avalikustamise ees. Eelnevast ilmneb, et R. Boitsov ei kasutanud A. A. tahte

murdmiseks vägivalda. Samuti ei viibinud A. A. abitusseisundis, vaid otsustas R. Boitsovi tahtele

alluda, et viimane ei avalikustaks kompromiteerivat videot. Järelikult kohaldati R. Boitsovi

süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 p 1 järgi materiaalõigust ebaõigesti ja selles osas tuleb

kohtuotsused tühistada. Kuna kohtud on tuvastanud, et R. Boitsov saavutas video avalikustamisega

ähvardades A. A. üle kontrolli ja kasutas tekkinud võimupositsiooni teadlikult ära A. A.-ga

suguühendusse astumiseks, vastas R. Boitsovi poolt A. A. suhtes toime pandud tegu kolleegiumi

hinnangul teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 143 lg 2 (noorema kui 18-aastase isiku sundimine

suguühendusele) koosseisule. Alates 16. juulist 2006 on sama tegu karistatav KarS § 143 lg 2 p 1

järgi.

10. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ja § 361 p-st 7, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2011. a ja Harju Maakohtu 22. detsembri

2010. a otsused R. Boitsovi süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning talle mõistetud

liitkaristuse osas. Tühistatud osas tunnistab Riigikohus R. Boitsovi süüdi KarS § 143 lg 2 järgi (teo

toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsioonis, millele käesoleval ajal vastab

KarS § 143 lg 2 p 1). R. Boitsovi süüditunnistamise ja karistamise KarS § 146 järgi jätab kolleegium

muutmata.

11. R. Boitsovile süüks arvatud teo ümberkvalifitseerimise tõttu tuleb talle mõista uus karistus. KarS

§ 143 lg 2 näeb ja nägi ka 1. juulil 2005 karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. Pidades silmas,

et R. Boitsov sundis kavatsetult suguühendusele 12-aastase lapse, kelle kontrollimine ja hirmutamine

on kannatanu nooruse ja kogenematuse tõttu oluliselt lihtsam, vastab tema süü suurusele kolleegiumi

arvates keskmisesse kolmandikku jääv vangistus. Võttes arvesse, et lisaks suguühendusse astumisele

sundis R. Boitsov A. A.-d ennast rahuldama ka suguühendusest erineval viisil, kuid ka seda, et

arutatava kuriteo toimepanemisest on möödunud üle kuue aasta, mõistab kriminaalkolleegium R.

Boitsovile KarS § 143 lg 2 järgi karistuseks kolme aasta pikkuse vangistuse. Suurendades KarS § 63

lg 2 alusel mõistetud üksikkaristustest raskeimat, mõistab kolleegium R. Boitsovile liitkaristuseks

neli aastat vangistust.

12. R. Boitsovilt on menetluskuluna välja mõistetud 27 915 krooni (1784,09 eurot), sealhulgas

sundraha

krooni

(695,04

eurot).

Seoses

R. Boitsovile

süüksarvatud

teo

ümberkvalifitseerimisega esimese astme kuriteost teise astme kuriteoks tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kriminaalasjas tehtud kohtuotsused ka R. Boitsovilt väljamõistetud sundraha

suuruse osas ja mõistab temalt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha 1,5 kuupalga alammäära,

s.o 417,03 eurot.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris