3-1-1-57-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-57-11

Otsuse kuupäev

17. august 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Aadu Jaansoo süüdistuses KarS § 386 lg 1 (KrK

§ 1481 lg-d 2 ja 10; KarS § 3891 lg 2) järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-5750

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aadu Jaansoo kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. august 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Aadu

Jaansoo

kaitsja

vandeadvokaat

Sven

Sillar

ja

ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2011. a ja Viru Maakohtu 15. novembri 2010. a

otsused Aadu Jaansoole mõistetud karistuse osas, samuti osas, millega Eesti Vabariigi (Maksu-

ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi Aadu Jaansoo vastu osaliselt rahuldati.

2. Mõista Aadu Jaansoole KarS § 386 lg 1 (KrK § 1481 lg-d 2 ja 10; KarS § 3891 lg 2) järgi

karistuseks vangistus 6 (kuueks) kuuks. Jätta see karistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi

kolme aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

3. Saata kriminaalasi Aadu Jaansoo vastu esitatud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

4. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2011. a otsus muutmata. Kassatsioon

rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Aadu Jaansoo kasuks välja 691 (kuussada üheksakümmend üks)

eurot 20 senti kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Käesoleva kriminaalasja menetlemine kulges enne ringkonnakohtu vaidlustatud otsusega

muutmata jäetud maakohtu 15. novembri 2010. a otsuse tegemist järgmiselt.

1.1 26. aprillil 2005. a esitas AS Tamsalu Veskid (pankrotis) - edaspidi AS Tamsalu Veskid -

pankrotihaldur Keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroole kuriteokaebuse, milles taotleti

kriminaalmenetluse alustamist AS Tamsalu Veskid endise juhataja Aadu Jaansoo suhtes. Kaebuses

viidati pankrotimenetluses toimetatud raamatupidamise erikontrolli tulemustele ja osutati kahtlusele,

et osa AS Tamsalu Veskid kanamunade müügitehinguid ei ole aktsiaseltsi raamatupidamises

kajastatud. Pankrotihaldur leidis, et moonutades AS Tamsalu Veskid raamatupidamise andmeid ja

jättes osa tehingutest raamatupidamises kajastamata, on A. Jaansoo tegutsenud viisil, milles ilmnevad

omastamise, maksude väärarvutuse ja ametiseisundi kuritarvitamise tunnused. Samuti osutati

kaebuses rahapesukahtlusele, mis seisnes selles, et A. Jaansoo laenas osa raamatupidamises

kajastamata kanamunade müügist laekunud ja endale võetud sularahast tagasi AS-le Tamsalu Veskid.

Kaebusele lisati ka audiitori arvamus kanamunade müügitehingute kajastamise kohta AS Tamsalu

Veskid raamatupidamises. Audiitori arvamuses leiti, et kui kanamunade müügi kohta peetud

käsikirjaliste kaustikute andmed kajastavad tegelikke sularahalaekumisi, on AS-s Tamsalu Veskid

aastatel 2001-2004 varjatud käivet ja moonutatud raamatupidamise andmeid vähemalt 10 390 000

krooni ulatuses, lisaks veel varjatud käivet ja omastatud sularaha vähemalt 9 272 696 krooni ulatuses.

1.2 27. oktoobril 2005 saatis Keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo kuriteokaebuse ja sellega

seotud materjalid Viru Ringkonnaprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.

Keskkriminaalpolitsei saatekirjas märgiti, et 26. aprillil 2005 avati rahapesukahtluse kontrolltoimik,

mille raames kontrolliti AS Tamsalu Veskid pankrotihaldurilt laekunud informatsiooni. A. Jaansoo

tegevuses ei tuvastatud KarS §-s 394 ette nähtud rahapesu kuriteokoosseisu tunnuseid. Samas leidis

Keskkriminaalpolitsei,

et

otsustamist

vajab

kriminaalmenetluse

alustamine

omastamise,

ametiseisundi kuritarvitamise ja maksude väärarvutuse kohta.

1.3 8. novembril 2005 alustas Viru Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetlust KarS § 289 tunnustel.

10. novembril 2005 saatis prokuratuur kriminaalasja materjalid menetluse läbiviimiseks Ida

Politseiprefektuurile.

1.4 Ajavahemikus 1. detsembrist 2005 kuni 9. jaanuarini 2006 kuulas uurija tunnistajana üle kokku

kaheksa AS Tamsalu Veskid endist töötajat. Nende tunnistajate ütlused puudutasid peamiselt seda,

kuidas AS-s Tamsalu Veskid toimus kanamunade realiseerimine (eeskätt munade müük AS-le MVG),

munade müügi kajastamine või mittekajastamine ametlikus ja mitteametlikus raamatupidamises.

Samuti käsitleti tunnistajate ütlustes sularaha käitlemist ja nn ümbrikupalkade maksmist AS-s

Tamsalu Veskid.

1.5 18. oktoobril 2006 tegi uurija pankadele järelepärimised A. Jaansoo ja AS Tamsalu Veskid

kontoväljavõtete saamiseks. Vastused järelepärimistele laekusid 25. oktoobriks 2006.

1.6 18. oktoobril 2006 kuulati A. Jaansoo kahtlustatavana üle. A. Jaansood kahtlustati KarS § 289

järgi selles, et ta jättis AS Tamsalu Veskid raamatupidamises korrektselt kajastamata kanamunade

müügist AS-lt MVG laekunud sularaha summas 19 662 969 krooni. Sellest rahast 10 390 000 krooni

maksti kahtlustuse kohaselt AS Tamsalu Veskid pangakontodele. Ülejäänud summat - 9 272 969

krooni - kasutas A. Jaansoo aga ebaseaduslikeks väljamakseteks töötajatele, samuti isiklikuks

tarbeks. Samuti kahtlustati A. Jaansood KarS § 394 lg 2 p 3 järgi rahapesus, mis seondus

kanamunade müügist laekunud sularahaga edasiselt tehtud toimingutes.

1.7 20. oktoobril 2006 kuulati tunnistajana üle A. Jaansoolt AS Tamsalu Veskid vastu suunatud nõude

omandanud osaühingu juhatuse liige.

1.8 Riigiprokuratuuri 19. jaanuari 2007. a määrusega muudeti Viru Ringkonnaprokuratuuri taotlusel

kriminaalasja uurimisalluvust ja kriminaalasi saadeti kohtueelse menetluse läbiviimiseks Maksu- ja

Tolliameti Uurimisosakonna Ida talitusele. Uurimisalluvuse muutmist põhjendati sellega, et

kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendid viitavad A. Jaansoo poolt ka maksualaste süütegude

toimepanemisele, samas on otstarbekas jätkata A. Jaansoo võimalike kuritegude menetlemist ühe

kriminaalasja raames.

1.9 19. aprillil 2007 esitas uurija Maksu- ja Tolliametile nõude AS Tamsalu Veskid

käibedeklaratsioonide originaalide (juuni 2001 kuni aprill 2004) ja veel mõningate dokumentide

esitamiseks. Nõue täideti 23. aprilliks 2007.

1.10 Veel esitas uurija 19. aprillil 2007 pankadele nõude AS Tamsalu Veskid pangadokumentide

koopiate saamiseks, samuti A. Jaansoo pangakontosid puudutavate andmete ja pangakonto

väljavõtete saamiseks. Nõuded täideti 30. aprilliks 2007.

1.11 Viru Ringkonnaprokuratuuri 19. aprilli 2007. a määrusega ühendati käesoleva kriminaalasjaga

teine kriminaalasi, milles A. Jaansood kahtlustati KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et ta

omastas AS Tamsalu Veskid elevaatorites hoiustatud riigi julgeolekuvaru toidunisu. Viimatinimetatud

kriminaalasjas oli menetlust alustatud 1. aprillil 2004.

1.12 5. juunil 2007 toimetati AS Tamsalu Veskid pankrotihalduri poolt kriminaalasja materjalide

juurde antud kaustikute vaatlus. Vaadeldud kaustikuid peeti AS-s Tamsalu Veskid kanamunade müügi

kohta ja nendes kajastus kanamunade müügist laekunud sularaha.

1.13 7. juunil ja 17. juulil 2007 kuulati tunnistajatena üle kaks AS Tamsalu Veskid endist töötajat.

1.14 12. septembril ja 22. oktoobril 2007 nõuti AS Tamsalu Veskid endiselt pearaamatupidajalt

aktsiaseltsi raamatupidamisprogrammist erinevate väljatrükkide esitamist. 17. jaanuaril 2008

toimetati nende väljatrükkide kui asitõendite vaatlus.

1.15 17. septembril 2007 esitas uurija Maksu- ja Tolliametile materjalid ja taotluse AS Tamsalu

Veskid maksuarvestuse koostamiseks seoses kanamunade müügist laekunud sularaha kajastamata

jätmisega AS Tamsalu Veskid maksuarvestuses. Täiendavad materjalid maksuarvestuse koostamiseks

edastati maksuhaldurile 24. oktoobril 2007. Maksuhaldur esitas nõutud maksuarvestuse uurijale

19. detsembril 2007. Maksuarvestuse kohaselt jättis AS Tamsalu Veskid deklareerimata ja tasumata

käibemaksu summas 3 244 837 krooni ja tulumaksu 3 527 434 krooni.

1.16 15. oktoobril 2007 toimetati AS Tamsalu Veskid kassaraamatute vaatlus.

1.17 9. jaanuaril 2008 esitas uurija Maksu- ja Tolliametile täiendava nõude AS Tamsalu Veskid

elektrooniliselt esitatud käibedeklaratsioonide (detsember 2003 kuni aprill 2004) väljatrükkide,

samuti aktsiaseltsi tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide (juuli 2001 kuni aprill 2004)

väljastamiseks. Nõue täideti 21. jaanuariks 2008.

1.18 18. juuni 2008. a määrusega lõpetas Maksu- ja Tolliameti uurimisosakond prokuratuuri loal

kriminaalmenetluse A. Jaansoo kahtlustuses KarS § 394 lg 2 p 3 järgi.

1.19 3. juulil 2008 kuulati A. Jaansoo üle kahtlustatavana KarS § 386 lg 1 ja KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritavates kuritegudes. Samal päeval kohaldati A. Jaansoo suhtes tõkendina elukohast

lahkumise keeldu.

1.20 16. aprillil 2009 esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) A. Jaansoo vastu tsiviilhagi.

1.21 22. aprillil 2009 koostas prokurör süüdistusakti, mis järgmisel päeval saabus Viru Maakohtusse.

Süüdistusakti kohaselt süüdistati A. Jaansood KarS § 386 lg 1 (§ 3891 lg 2) järgi kokkuvõtlikult AS

Tamsalu Veskid käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmete

esitamises. Valeandmete esitamine seisnes selles, et deklaratsioonides jäeti kajastamata kanamunade

müügist AS-lt MVG laekunud sularaha ja selle raha arvelt tehtud ettevõtlusega mitteseotud

väljamaksed. Lisaks süüdistati A. Jaansood KarS § 201 lg 2 p 2 järgi AS-s Tamsalu Veskid hoiustatud

riigireservi toiduteravilja omastamises.

1.22 27. mail 2010 toimus Viru Maakohtus eelistung ja A. Jaansoo anti talle esitatud süüdistuses

kohtu alla. Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks määrati 21.-30. september, 11.-13. oktoober ja

22. oktoober 2010.

1.23 Kriminaalasja kohtulik arutamine toimus eelistungil määratud ajal 21. septembrist 22. oktoobrini

2010.

2. Viru Maakohtu 15. novembri 2010. a otsusega tunnistati A. Jaansoo süüdi KrK § 1481 lg-te 2 ja 10

ning KarS § 386 lg 1 (KarS § 3891 lg 2) järgi ja teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega,

mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Sama kohtuotsusega lõpetati A. Jaansoo süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kriminaalmenetlus

aegumise tõttu. Maakohus rahuldas osaliselt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi,

mõistes A. Jaansoolt kannatanu kasuks välja 5 772 271 krooni. AS Eesti Viljasalv tsiviilhagi jättis

kohus läbi vaatamata.

3. A. Jaansoo tunnistati süüdi selles, et ta esitas AS Tamsalu Veskid juhatuse liikmena aktsiaseltsi

maksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Seda järgmiselt.

3.1 Maksustamisperioodidel juuni 2001 kuni aprill 2004 esitas A. Jaansoo aktsiaseltsi käibe-

deklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid eesmärgiga jätta maksud maksmata.

Valeandmete esitamine seisnes selles, et A. Jaansoo jättis osa AS Tamsalu Veskid tegelikust

käibemaksuga maksustatavast käibest - kanamunade müügi AS-le MVG - käibedeklaratsioonides

kajastamata. Valeandmete esitamise tagajärjel osutus AS Tamsalu Veskid deklareeritud tasumisele

kuuluv käibemaksusumma 3 244 837 krooni võrra väiksemaks käibemaksuseaduse alusel tasumisele

kuuluvast käibemaksusummast.

3.2 Samuti esitas A. Jaansoo maksuhaldurile valeandmeid AS Tamsalu Veskid 2004. a aprillikuu tulu-

ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonis.

Valeandmete

esitamine

seisnes

selles,

et

aktsiaseltsi

tuludeklaratsioonis jäeti kajastamata AS-lt MVG munade eest laekunud sularahast tehtud

väljamaksed, mille kohta AS Tamsalu Veskid raamatupidamises puudusid nõuetekohased

algdokumendid. Perioodil juuli 2001 kuni aprill 2004 laekus AS-lt MVG munade eest sularaha 20

429 620 krooni 95 senti, millest 10 390 000 krooni maksti AS Tamsalu Veskid pangakontodele.

Ülejäänud 10 039 620 krooni 95 senti sularaha kasutati igakuiselt selleks, et maksta AS Tamsalu

Veskid töötajatele nn ümbrikupalka ja teha väljamakseid A. Jaansoole endale. Kõigi nende

väljamaksete kohta puuduvad algdokumendid. Kuna ei ole teada kuupäevi, millal kuludokumentideta

väljamaksed tehti, siis loeti väljamaksete tegemise ajaks aprill 2004. Valeandmete esitamise tõttu

osutus AS Tamsalu Veskid deklareeritud tasumisele kuuluv tulumaksusumma 3 527 434 krooni võrra

väiksemaks tulumaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast tulumaksusummast.

4. Maakohtu põhiseisukohad seoses A. Jaansoole maksukuriteos esitatud süüdistuse ja Eesti Vabariigi

tsiviilhagi lahendamisega olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1 A. Jaansoo süü temale maksukuriteos esitatud süüdistuses on tõendatud. Kohus tugines sellise

järelduse tegemisel eeskätt tunnistajatena üle kuulatud AS Tamsalu Veskid endiste töötajate ja

aktsiaseltsi pankrotihalduri ütlustele, samuti pankrotihalduri tellimusel aktsiaseltsis erikontrolli

toimetanud audiitori arvamusele ja sama audiitori kohtus antud ütlustele. Kohus leidis, et tehinguid

AS-ga MVG AS Tamsalu Veskid raamatupidamises ei kajastatud. Arved, mis koostati sellele

äriühingule munade sularahas müügi kohta, on AS Tamsalu Veskid raamatupidamisest nii füüsiliselt

kõrvaldatud kui ka arvutist arvete registrist kustutatud. Sularahalaekumiste kohta peeti kaustikuid.

Osa AS-lt MVG kanamunade eest saadud sularahast viidi panka, osa rahast kasutati AS Tamsalu

Veskid töötajatele nn ümbrikupalga maksmiseks ja osa rahast anti A. Jaansoole. Väljastatud summade

kohta peeti arvestust, kuid seda arvestust ei säilitatud. Seega on AS Tamsalu Veskid esitanud

käibedeklaratsioonides

valeandmeid,

jättes

deklareerimata

osa

tegelikust

käibemaksuga

maksustatavast käibest, s.o kanamunade müügi AS-le MVG. Samuti esitati valeandmeid aktsiaseltsi

tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis, jättes deklareerimata sularahaväljamaksed, mille kohta

puuduvad raamatupidamise algdokumendid.

4.2 Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et rikutud on A. Jaansoo õigust menetlusele mõistliku aja

jooksul. Kohus võttis sellise hinnangu andmisel arvesse seda, et kohtueelne menetlus A. Jaansoo

suhtes toimus karistusseadustiku mitme erineva paragrahvi järgi, samuti seda, et tegemist on

keskmisest keerukama ja mahukama kriminaalasjaga.

4.3 Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) on esitanud tsiviilhagi summas 6 772 271 krooni.

Kohus leidis, et riigil on käesoleval juhul tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue AS Tamsalu

Veskid maksudeklaratsioonides valeandmeid esitanud A. Jaansoo vastu. Nõude materiaalõiguslikuks

alusena käsitas maakohus TsK § 448 lg-t 1 (1. juulile 2002 eelnenud käitumise osas) ja VÕS § 1043

ning 1045 lg 1 p 7 (alates 1. juulist 2002 toimepandu osas).

Sel ajal, mil riigi maksunõude ilmsikstulek A. Jaansoo poolt deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu

viibis, AS Tamsalu Veskid pankrotistus. Seetõttu oli riik maksunõude avastamisel halvemas olukorras

kui ta oleks olnud siis, kui A. Jaansoo oleks AS Tamsalu Veskid maksukohustuse õigel ajal ja õiges

suuruses deklareerinud. Riigil tekkinud kahju suuruse leidmiseks tuleb maksuvõla sellest osast, mis

riigil õnnestunuks maksumaksjalt sisse nõuda siis, kui juhatuse liige oleks deklareerimiskohustuse

täitnud, lahutada maksuvõla see osa, mis on riigil võimalik äriühingult sisse nõuda pärast maksuvõla

ilmsikstulekut. AS Tamsalu Veskid pankrot kuulutati välja Lääne-Viru Maakohtu 22. juuni 2004. a

otsusega. AS Tamsalu Veskid maksejõulisus vähenes alles 2003. a sügisel. Kuni selle ajani oli

äriühing täielikult maksejõuline. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud,

kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Arvestades eeltoodut,

leidis kohus, et A. Jaansoolt väljamõistetava kahjuhüvitise suurust tuleb võrreldes tsiviilhagis

taotletuga vähendada 1 000 000 krooni võrra.

5. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Jaansoo ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven

Sillar. Mõlemas apellatsioonis taotleti maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja A. Jaansoo

õigeksmõistmist, samuti vaidlustati tsiviilhagi rahuldamine. Kaitsja apellatsioonis taotleti

alternatiivselt ka kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

6. Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja mõlemad

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

6.1 Maakohus on põhjendatult leidnud, et A. Jaansoole esitatud süüdistus on tõendatud.

6.2 Kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud. Aega, mida käesolevas asjas peab

menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse võtma, tuleb lugeda 18. oktoobrist 2006, mil

A. Jaansoole esitati kahtlustus selles, et ta varjas AS Tamsalu Veskid käivet ning moonutas

aktsiaseltsi raamatupidamise andmeid. Kriminaalasi on keskmisest keerukam ja töömahukam.

Tegemist on maksualase kuriteoga, s.o maksude maksmisest kõrvalehoidumisega suures ulatuses.

Kriminaalasja keerukuse hindamisel tuleb arvestada, et AS-s Tamsalu Veskid puudus nõuetekohane

raamatupidamine ja see muutis tõendusteabe kogumise aeganõudvamaks. AS Tamsalu Veskid nn

topeltraamatupidamise andmeid tuli võrrelda AS Tamsalu Veskid pangakontodega ning AS Tamsalu

Veskid raamatupidamisprogrammi kassa sissetulekute ja väljaminekute väljavõtetega. Vähetähtis pole

ka asjaolu, et perioodi pikkus, mille jooksul AS Tamsalu Veskid maksude maksmisest kõrvale hoidis,

oli peaaegu 3 aastat. Menetlejate tegevus või tegevusetus võis põhjustada teatud viivitusi, kuid

sellised viivitused ei pidurdanud oluliselt kriminaalasja menetlemist.

6.3 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, nagu saaks maksukuriteo toimepanija vastu

esitada nõude vaid maksumenetluses, ja leidis, et kriminaalasja arutavad kohtud on pädevad

kannatanu tsiviilhagi läbi vaatama. Käesoleval juhul on riigil tekkinud A. Jaansoo vastu

tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega tsiviilhagi

lahendamise kohta ega pidanud vajalikuks neid korrata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Jaansoo kaitsja S. Sillar, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

Alternatiivselt taotleb kaitsja A. Jaansoo õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

Samuti taotleb kaitsja kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

7.1 Käesolevas asjas on möödunud mõistlik menetlusaeg ja see on tingitud menetlejate käitumisest.

Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel on oluline ajavahemik, mis jääb väidetava kuriteo

toimepanemise aja ja süüdistuse esitamise vahele. Käesolevas asjas esitati A. Jaansoole lõplik

süüdistus kuus ja pool kuni üheksa ja pool aastat pärast väidetavate kuritegude toimepanemist.

Maakohtu hinnang menetlusaja mõistlikkuse kohta on sisuliselt põhistamata. Maakohus ei ole isegi

püüdnud välja tuua neid asjaolusid, mille alusel tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata.

Ringkonnakohus võttis menetlusaja mõistlikkuse küsimuses küll seisukoha, kuid jättis tähelepanuta

apellandi väite, et maakohus ei ole oma seisukohti mõistliku menetlusaja küsimuses põhistanud.

Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et ringkonnakohus ei saa ise ületada maakohtu minetust, mis

seisneb KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuete rikkumises. Kui maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7, siis

peab ringkonnakohus saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohtu sisulised argumendid menetlusaja mõistlikkuse kohta ei ole lõpuni veenvad. Kohus

küll möönis, et menetlejate tegevus või tegevusetus võis põhjustada teatud viivitusi, kuid miskipärast

ei lugenud neid viivitusi oluliseks. Tegelikult on menetleja viivitus ilmne. Pankrotihalduri 26. aprilli

2005. a kuriteoteates on A. Jaansoo võimaliku kahtlustatavana nimeliselt välja toodud. Kuriteoteate

esitamise kuupäevast tulebki käesolevas asjas A. Jaansoo suhtes toimunud kriminaalmenetluse

kestust lugeda. Tähelepanuta ei saa jätta ka väidetavate süütegude toimepanemise aega, mis jääb

aastatesse 2001-2004.

7.2 Maksukuriteo toimepanija vastu on võimalik esitada nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes

maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas.

A. Jaansoo suhtes ei ole tehtud vastutusotsust, millest nähtuvalt kannaks ta vastutust AS Tamsalu

Veskid maksukohustuse eest. Seega on tsiviilhagi rahuldamine välistatud. Maksuhalduri tsiviilhagi

lubatavuse küsimuses on Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-25-06 väljendatud tsiviilkolleegiumi

seisukoht ja otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatud kriminaalkolleegiumi seisukoht teineteist

välistavad. Seetõttu peaks vaidluse lahendama Riigikohtu erikogu.

8. Kassatsioonivastuses palub Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör R. Hlebnikova jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Prokurör leiab kokkuvõtlikult järgmist.

8.1 Nii Viru Maakohus kui Tartu Ringkonnakohus on väljendanud selgelt oma seisukoha menetlusaja

mõistlikkuse suhtes. Prokurör ei nõustu kaitsjaga, et kriminaalasja ei ole menetletud mõistliku aja

jooksul. Kriminaalasja on menetletud vajaliku hoolsusega. Kohtueelse menetluse käigus on

A. Jaansoole esitatud kahtlustusi karistusseadustiku erinevate paragrahvide järgi. KarS § 289, mille

järgi A. Jaansood süüdistati, tunnistati kehtetuks. KarS § 394 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava süüteo

osas on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuna puudusid tõendid. Põhjendatud pole kaitsja väide, et

kriminaalmenetluse algusajaks tuleb lugeda 26. aprill 2005. Sel päeval esitatud kuriteoteates

kajastatud teo osas lõpetas maakohus kriminaalmenetluse aegumise tõttu.

8.2 Ka tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas on ringkonnakohtu seisukohad seaduslikud ja

põhjendatud.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalike seisukohtade

juurde. A. Jaansoo kaitsja märkis täiendavalt, et väidetav valeandmete esitamine AS Tamsalu Veskid

2001. a juunikuu käibedeklaratsioonis on käesolevaks ajaks kuriteona aegunud. Samuti esitas

A. Jaansoo kaitsja Riigikohtule taotluse hüvitada A. Jaansoole 691 eurot 20 senti valitud kaitsjale

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu katteks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha A. Jaansoole etteheidetava kuriteo

osalise aegumise suhtes (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu kassaatori väidetele, et käesolevas

kriminaalasjas on rikutud A. Jaansoo õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ja et kohtud on

menetlusaja mõistlikkuse küsimust käsitledes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (II).

Järgnevalt käsitleb kolleegium kannatanu tsiviilhagi lahendamisega seotud küsimusi (III) ja võtab

kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning otsustab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise (IV).

I

11. Kolleegium ei nõustu kassaatori poolt Riigikohtu istungil väljendatud seisukohaga, et

A. Jaansoole etteheidetav käitumine on osaliselt (AS Tamsalu Veskid 2001. a juunikuu

käibedeklaratsioonis valeandmete esitamist puudutavas osas) kuriteona aegunud. Kohtuotsustest

nähtuvalt on valeandmete esitamine AS Tamsalu Veskid 2001. a juunikuu käibedeklaratsioonis

käsitatav jätkuva maksusüüteo (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-47-07, p-d 27-33) ühe osateona. KarS § 81 lg 4 esimese lause kohaselt arvutatakse

jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. Viimane A. Jaansoole

etteheidetav osategu leidis aset 2004. a maikuus. Kuna A. Jaansoole etteheidetava kuriteo aegumine

katkes nii 3. juulil 2008, mil tema suhtes kohaldati tõkendit (vt otsuse punkt 1.19), kui ka 27. mail

2010, mil ta kohtu alla anti (vt otsuse punkt 1.22), ei ole A. Jaansoole omistatav kuritegu tulenevalt

KarS § 81 lg 1 p-st 2, lg 5 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 6 käesolevaks ajaks aegunud.

II

12. Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata

sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt

põhistanud. KrMS § 341 lg-st 1 ja § 339 lg 1 p-st 7 tulenev nõue saata kriminaalasi kohtuotsuse

põhistamiskohustuse rikkumise korral põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.5) ei laiene

juhtumile, kus põhistamiskohustust on rikutud menetlusaja mõistlikkust hinnates. Olukorras, kus

kriminaalasjas on tõusetunud küsimus juba kulunud menetlusaja mõistlikkusest, ei saa pidada õigeks

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks madalama astme kohtule ainuüksi seetõttu, et see kohus

pole menetlusaja mõistlikkuse osas seisukohta võtnud või on oma seisukohta ebapiisavalt põhistanud.

Selline lahendus pikendaks veelgi kriminaalmenetluse kestust ja süvendaks seega ka riivet

süüdistatava õigusele, et kriminaalasi saaks menetletud mõistliku aja jooksul. Kolleegium on varemgi

leidnud,

et

kui

ringkonnakohus

satub

olukorda,

kus

ühelt

poolt

on

tuvastatud

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuid teisalt on tegemist kriminaalmenetluse mõistliku

aja põhimõtte rikkumisega, prevaleerib kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-14-11, p 10). Eeltoodust

tulenevalt ei nõustu kolleegium kassaatori seisukohaga, et maakohtu väidetavalt ebapiisav põhistus

menetlusaja mõistlikkuse küsimuses tingib obligatoorselt kriminaalasja saatmise maakohtule uueks

arutamiseks.

13. Samas soostub kolleegium kaitsja järeldusega, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud A. Jaansoo

Põhiseaduse §-st 14 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-

st 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

14. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et A. Jaansoo suhtes toimunud menetluse kestust

tuleb arvestada alles 18. oktoobrist 2006, mil A. Jaansoole esitati kahtlustus selles, et ta varjas AS

Tamsalu Veskid käivet ning moonutas aktsiaseltsi raamatupidamise andmeid.

14.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10 (punktis 25)

selgitati järgmist: "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see

periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui

isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus

kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud

ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja Slimane-

Kaļd v Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56.)

Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või

toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis

mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v. Soome, otsus 20. jaanuarist 2004,

p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav

näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja

- ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda

(vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Näiteks

otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise

ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva,

mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat),

vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja

kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused

otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt

(Kangasluoma v. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus 31. maist 2005) või

isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt v. Belgia, otsus 22. juunist 2000, p 133).

Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil

ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks

meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega

tunnistajaid (vt Šubinski v. Sloveenia, otsus 18. jaanuarist 2007, p 65). Samas pole iseenesest alust

lugeda juriidilisest isikust maksukohustuslase juhi kui füüsilise isiku suhtes toimunud maksukuriteo

menetlemist alanuks pelgalt seetõttu, et seoses samade rikkumistega kohaldati sanktsioone juriidilise

isiku suhtes (vt Hozee v. Holland, otsus 22. maist 1998, p 44)."

14.2 Käesolevas asjas tuleb lugeda kriminaalmenetlus A. Jaansoo suhtes alanuks hiljemalt

8. novembrist 2005, mil Viru Ringkonnaprokuratuur alustas A. Jaansoo suhtes esitatud

kuriteokaebuse kontrollimiseks kriminaalmenetlust KarS § 289 tunnustel (vt käesoleva otsuse

punktid 1.1 ja 1.3). Käesolev kriminaalmenetlus keskendus algusest peale konkreetselt A. Jaansoo

suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimisele ja menetluse käigus ette võetud uurimistoimingud

olid suunatud tõendusteabe kogumisele A. Jaansoo käitumise kohta.

Seejuures ei ole tähtsust, et kriminaalmenetlust alustati üksnes ametiseisundi kuritarvitamise (KarS

§ 289), mitte aga maksukuriteo (KrK § 1481 ja KarS § 386) koosseisule viidates. Need

kuriteokaebuses kajastatud faktilised asjaolud, mille kontrollimiseks KarS § 289 tunnustel

kriminaalmenetlust alustati, on määrava tähtsusega ka A. Jaansoole hiljem maksukuriteos esitatud

kahtlustuse ja süüdistuse seisukohalt. Isegi juhul, kui pankrotihalduri kuriteokaebuses poleks

maksukuriteo kahtlusele osutatud, pidanuks menetleja mõistlikult tegutsedes aru saama, et kui

kuriteokaebuse keskne faktiväide AS Tamsalu Veskid kanamunade müügikäibe osalise varjamise

kohta osutub tõeseks, on A. Jaansoo käitumises tõenäoliselt ka maksukuriteo tunnused. Seega asudes

kontrollima 26. aprilli 2005. a kuriteokaebuses esitatud faktiliste asjaolude paikapidavust, hakkas

menetleja sisuliselt uurima neid samu faktilisi asjaolusid, millest sõltus see, kas A. Jaansoo

käitumises on maksukuriteo tunnused või mitte. Hiljem saidki KarS § 289 tunnustel alustatud

kohtueelse menetluse tulemused aluseks sellele, et A. Jaansoole esitati esmalt kahtlustus ja seejärel

süüdistus maksukuriteos, milles kohtud on ta käesolevas asjas süüdi tunnistanud.

Eeltoodust lähtudes on kriminaalmenetlus A. Jaansoo suhtes käesoleva otsuse tegemise ajaks

väldanud vähemalt 5 aastat 9 kuud ja 8 päeva.

14.3 Samas on väär kaitsja seisukoht, nagu oleks menetlusaja mõistlikkuse hindamisel oluline

ajavahemik, mis jääb kuriteo toimepanemise aja ja süüdistuse esitamise vahele. Ajavahemikku, mis

jääb kuriteo toimepanemise ja isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamise vahele, menetlusaja

mõistlikkuse hindamisel arvesse ei võeta, kuna kriminaalmenetlus ei alga kuriteo toimepanemisega.

Kuriteo toimepanemise ja kriminaalmenetluse alustamise vahele jääval perioodil ei saa rääkida ka

kriminaalmenetlusega kaasnevatest piirangutest isiku põhiõigustele.

Samuti pole kõnealuses kontekstis otsest tähtsust süüdistusakti koostamise ajal, sest süüdistusakti

koostamisega kriminaalmenetlus ei lõpe.

15. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures

eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste

asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses

kaalul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 30).

15.1 Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et käesolev kriminaalasi on keskmisest keerukam ja

mahukam. Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega

mahukaks. Õiguslikust küljest on A. Jaansoole esitatud süüdistus keskmise keerukusega: tegemist on

küllaltki lihtsakoelise müügikäibe varjamisega ja varjatud käibe arvelt ettevõtlusega mitteseotud

väljamaksete tegemisega. Tõenduslikust aspektist taandus kriminaalasja lahendamine algusest peale

suuresti järgmiste küsimuste lahendamisele: 1) kas AS-s Tamsalu Veskid kanamunade müügikäibe

kohta peetud käsikirjalistes kaustikutes sisalduvad andmed, mis ei ühti aktsiaseltsi ametliku

raamatupidamise andmetega, kajastavad tegelikke sularahalaekumisi ja 2) kas A. Jaansoo oli AS

Tamsalu Veskid maksudeklaratsioone esitades või selleks korraldusi andes teadlik, et

deklaratsioonides on osa aktsiaseltsi munamüügikäibest ja ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetest

kajastamata. Juba kriminaalmenetluse alustamisel oli menetleja käsutuses AS Tamsalu Veskid

pankrotihalduri tellitud vannutatud audiitori arvamus kanamunade müügitehingute kajastamise kohta

AS Tamsalu Veskid raamatupidamises. Samuti olid menetlejale algusest peale teada ja kättesaadavad

aktsiaseltsi raamatupidamisandmed ning dokumendid, mis praeguseks kohtute poolt tuvastatu

kohaselt kajastasid aktsiaseltsi tegelikku munamüügikäivet (käsikirjalised kaustikud). Ka asjas

tähtsust omavate tunnistajate leidmist ei saa pidada keerukaks, sest valdavalt oli tegemist AS Tamsalu

Veskid endiste töötajatega. Põhilised tunnistajad kuulati kohtueelses menetluses üle mõni aeg pärast

kriminaalmenetluse alustamist veidi enam kui ühe kuu jooksul (vt otsuse punkt 1.4). Kolleegiumi

hinnangul ei ole veenev ka ringkonnakohtu põhjendus, mille kohaselt on kriminaalasja eriline

keerukus tingitud vajadusest võrrelda AS Tamsalu Veskid topeltraamatupidamist kontoväljavõtete ja

muude aktsiaseltsi majandustegevust kajastavate andmetega. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et

tegemist olnuks sedavõrd töömahuka ülesandega, mille täitmiseks vajalik aeg oleks proportsioonis

käesoleva kriminaalmenetluse kestusega.

Kolleegium möönab, et alates 19. aprillist 2007 suurendas kriminaalasja mahtu vajadus käsitleda ka

A. Jaansoole KarS § 201 lg 2 p 2 järgi esitatud omastamissüüdistust (vt otsuse punkt 1.11), mille osas

maakohus hiljem kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetas. Samuti kahtlustati A. Jaansood kuni

18. juunini 2008 rahapesus (vt otsuse punktid 1.6 ja 1.18). Samas ei saa käesolevat kriminaalasja ka

omastamis- ja rahapesusüüdistust arvesse võttes keskmisest keerukamaks ja mahukamaks pidada.

Kokkuvõttes pole asjas kogutud tõendite maht (kokku 4 köidet) väga suur ja miski ei viita sellele, et

nende tõendite kogumine oleks olnud eriliselt keerukas.

15.2 Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, nagu oleks A. Jaansoo või tema kaitsja põhjustanud

kriminaalmenetluses märkimisväärseid viivitusi.

15.3 Seevastu on kriminaalasja menetlejate tegevuses - eeskätt kohtueelses menetluses -täheldatavad

ulatuslikud tegevusetuse ja väheaktiivse tegevuse perioodid, mis kolleegiumi hinnangul ongi

menetluse pikaajalisuse peamiseks põhjuseks.

Esmalt väärib märkimist, et tõendusteave, millele tuginedes kohtud on A. Jaansoo käesolevas asjas

süüdi tunnistanud, oli valdavas osas kohtueelse menetleja käsutuses juba 2006. a alguseks. Selleks

ajaks oli uurija olulisemad tunnistajad enamjaolt üle kuulanud. Samuti oli menetlejale teada ja

kättesaadavad muud hiljem süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks saanud tõendid (s.o AS-s

Tamsalu Veskid kanamunade müügi kohta peetud käsikirjalised kaustikud, nende alusel koostatud

audiitori arvamus, aktsiaseltsi raamatupidamisdokumendid ja maksudeklaratsioonid). Samas muutus

menetlus kriminaaltoimiku kohaselt 2006. a algusest alates märkimisväärselt passiivseks. Alles

18. oktoobril 2006 tegi uurija pankadele järelepärimised A. Jaansoo ja AS Tamsalu Veskid

kontoväljavõtete saamiseks ja kuulas A. Jaansoo kahtlustatavana üle (vt otsuse punktid 1.5 ja 1.6).

Maksukuriteo tunnuseid hakati A. Jaansoo tegevuses ühemõtteliselt uurima alles jaanuaris 2007 (vt

otsuse punkt 1.8), ehkki tegelikult pidanuks menetleja seda mõistlikult toimides tegema juba siis, kui

26. aprilli 2005. a kuriteokaebuse alusel kriminaalmenetlust alustati.

Ka pärast uurimisalluvuse muutmist jätkus kohtueelne menetlus aeglases tempos. Esimene märkimist

vääriv menetlustoiming leidis aset alles 19. aprillil 2007 (vt otsuse punktid 1.9 ja 1.10). Ka siis oli

tegemist järelpärimiste ja dokumendinõuete esitamisega pankadele ning Maksu- ja Tolliametile.

Selliseid toiminguid ei saa pidada keerukateks ega aeganõudvateks. Aprillist oktoobrini tehti

uurimistoiminguid vaid üksikutel päevadel (vt otsuse punktid 1.12-1.16). Pärast 2007. a oktoobrikuud

muutus kohtueelne menetlus veelgi passiivsemaks. 9. jaanuaril 2008 esitati Maksu- ja Tolliametile

dokumendinõue (otsuse punkt 1.17), mille selle sisu arvestades oleks võinud esitada juba koos

käesoleva otsuse punktis 1.9 osutatud dokumendinõudega. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et

2008. a jaanuarist kuni juunini ja 2008. a juulist kuni 2009. a aprillikuuni oleks astutud mingeid

samme kohtueelse menetluse toimetamiseks. Seega võib kohtueelses menetluses täheldada mitmeid

pause

ja

väheaktiivse

tegevuse

perioode.

Kriminaalasja

materjalidest,

sh

prokuröri

kassatsioonivastusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaks pidada sellised viivitusi objektiivselt

põhjendatuks ja kohtueelsele menetlusele kulunud aega tervikuna mõistlikuks.

Kohtumenetlusele kulunud aja mõistlikkust hinnates võib pidada kriitiliseks süüdistusakti kohtusse

saabumise ja eelistungi vahele jäänud enam kui 13-kuulist perioodi.

15.4 Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja

menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et

süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt

v. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 43). A. Jaansoo jaoks on ebakindlus küsimuses, kas ta

tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte, kestnud käesolevaks ajaks juba peaaegu 6 aastat.

15.5 Eeltoodud põhjustel asubki kolleegium seisukohale, et käesolevas asjas on rikutud A. Jaansoo

õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

16. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki

asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha

õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 20 koos viidetega varasematele

lahenditele). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele

reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava

õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh

kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude

rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-6-11, p 19.1.)

16.1 Käesoleva kriminaalasja kogukestust (vt punkt 14.2) ja menetlejate-poolseid minetusi (vt punkt

15.3) arvestades leiab kolleegium, et A. Jaansoo õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud määral,

mida ei saa pidada tähtsusetuks, ent samas ka mitte väga intensiivseks. Rikkumise raskust vähendab

seegi, et A. Jaansoo pole kriminaalasjas vahi all viibinud. Seejuures on A. Jaansoo pannud toime

maksupettuse, mille ulatus ületab 6,7 miljonit krooni. Teisalt ei saa jätta tähelepanuta, et ehkki

A. Jaansoo süüküsimuse menetlemine jõuab käesoleva Riigikohtu otsusega lõpule, tuleb kannatanu

tsiviilhagi saata otsuse punktis 18 jj märgitud põhjustel ringkonnakohtule uueks arutamiseks. See

tähendab paratamatult ka mõistliku menetlusaja riive mõningast süvenemist. Neid asjaolusid silmas

pidades leiab kolleegium, et A. Jaansoo õiguste rikkumine tuleb heastada talle mõistetud karistuse

kergendamisega.

16.2 Eeltoodust tulenevalt ja arvestades seda, et A. Jaansood süüdi tunnistades ei ole kohtud

materiaalõiguse kohaldamisel eksinud, tühistab kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused

A. Jaansoole mõistetud karistuste osas ning mõistab süüdistatavale kergema karistuse. Karistuse

mõistmisel lähtub Riigikohus KarS § 386 lg 1 sanktsioonist, sest see on KarS § 5 lg-te 2 ja 3 mõttes

kõige kergem. Arvestades menetlusaja pikkust vähendab kolleegium A. Jaansoole mõistetud

vangistuse pikkust 1 aastalt ja 6 kuult 6 kuule. Mõistetav vangistus tuleb jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3

alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

III

17. Kolleegium ei nõustu kassaatori arvamusega, et asjades nr 3-2-1-25-06 ja nr 3-1-1-60-07

väljendatud Riigikohtu seisukohad on teineteist välistavad ning et kriminaalasja arutavad kohtud ei

ole põhimõtteliselt pädevad käesolevas kriminaalasjas esitatud kannatanu nõuet läbi vaatama.

17.1 Otsuses asjas nr 3-2-1-25-06 leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et riik ei saa olemuselt

maksunõuet esitada hagimenetluses. Maksunõue tuleb esitada haldusmenetluses, täpsemalt

maksumenetluses. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-25-06, p 11.)

Muu hulgas sellele samale tsiviilkolleegiumi lahendile viidates asus Riigikohtu kriminaalkolleegium

otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 seisukohale, et MKS § 41 lg 1 ega § 168, mis näevad ette maksualases

kuriteos süüdi tunnistatud isiku vastutuse kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest, ei saa olla

kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitatava nõude materiaalõiguslikuks aluseks. Seda seetõttu, et

MKS § 41 lg 1 ja § 168 ei sätesta eraõiguslikku kahju hüvitamise alust, vaid näevad ette

maksukuriteo toime pannud isiku avalik-õigusliku solidaarvastutuse maksukuriteo tagajärjel tekkinud

võõra maksuvõla eest. Kolleegium selgitas, et maksukuriteo toimepanija vastu on võimalik esitada

nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi

esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-60-07, p 38.) Kriminaalkolleegium on ka hilisemas praktikas kinnitanud, et

kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis ei saa esitada maksunõuet

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-73-09, p-d 9-11).

17.2 See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et

tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud)

riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus (vt lähemalt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 43 jj;

16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p-d 30-36; 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-

11, p 15, samuti 2. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-73-09, p 12). Viimatinimetatud juhul ei nõuta

süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo

(deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole

käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik

alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045

lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas

nr 3-1-1-60-07 väljendatuga.

18. Samas on kolleegium seisukohal, et kohtute otsustus rahuldada 5 772 271 krooni ulatuses

kannatanu tsiviilhagi on olulises ulatuses põhistamata (TsMS § 669 lg 1 p 5), kusjuures see viga võis

tuua kaasa ebaõige otsuse. Märgitu on TsMS § 692 lg 1 p 2 kohaselt kohtuotsuse kassatsiooni korras

tühistamise alus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-

63-09, p 13.) Samuti on kohtud kohaldanud põhjendamatult VÕS § 127 lg-t 6.

18.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-83-10 selgitati

äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahju suuruse

arvestamise põhimõtteid kokkuvõtlikult järgmiselt (vt otsuse punkte 32-35).

Riigile äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju suuruse

arvestamiseks tuleb esmalt tuvastada varjatud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kindlaks teha 1)

summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingust maksumaksjalt sissenõutav

maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus

maksumaksjalt sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist

mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende

summade vahe on käsitatav maksumaksjast äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse

rikkumisega riigile tekitatud kahjuna.

Teise komponendina tuleb tuvastada maksuintressi-summa äriühingust maksumaksja varjatud

maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal maksumaksjalt sissenõutav.

Seejuures saab maksuintresse arvestada 1. juulist 2002, mil jõustusid intressikohustuse tekkimise

aluseks olevad MKS §-d 115 ja 117, kuni ajani, mil maksuhalduril oli pärast varjatud

maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada

oma maksuvõlga tasuma. Selliselt leitud summast tuleb lahutada maksuintressisumma see osa, mis

olnuks maksumaksjalt sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik

maksumaksjat siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Saadud vahe on samuti käsitatav äriühingu

juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna.

Selleks, et tuvastada riigi maksunõude sissenõutavuse määr ühel või teisel ajahetkel, tuleb hinnata

maksumaksja varalist olukorda sellel ajahetkel, võttes arvesse nii maksumaksja varaliselt hinnatavaid

õigusi kui ka kohustusi. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse (TsK

§ 448 lg 1; VÕS § 1043 jj) kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose

kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase

põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Seega peab

maksumaksja maksukohustuse sissenõutavuse määra (ja seega ka maksumaksja varalise seisundi)

ning selle muutumise kui kahju ulatust determineerivad asjaolud üldjuhul tõendama kannatanu (riik

maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et

maksukohustuse tekkimise ajal puudusid maksumaksjal varalised kohustused teiste võlausaldajate ees

(mis võinuksid vähendada maksumaksja suutlikkust täita oma maksukohustust).

18.2 Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et AS Tamsalu Veskid maksejõulisus vähenes 2003. a

sügisel, kuni selle ajani oli äriühing täielikult maksejõuline. Vaatamata sellele jättis kohus kindlaks

tegemata, millises ulatuses oleks AS Tamsalu Veskid olnud võimeline täitma seda osa A. Jaansoo

poolt deklareerimata jäetud maksukohustusest, mis tekkis 2003. a sügisest kuni 2004. a aprillikuuni.

Seega on tuvastamata, kas ja kui, siis millises ulatuses A. Jaansoo AS Tamsalu Veskid 2003. a sügisel

ja hiljem tekkinud maksukohustust varjates riigile kahju tekitas. Järelikult on maakohtu otsus kahju

ulatuse osas põhistamata. Ringkonnakohus sellele minetusele ei reageerinud, ehkki tsiviilhagi

rahuldamise ebapiisavale põhistatusele osutati ka A. Jaansoo ja tema kaitsja apellatsioonides (vt

kriminaaltoimiku IV kd, tl 151 ja 157-158).

18.3 Selle asemel, et võtta seisukoht küsimuses, kas on tõendatud, et A. Jaansoo põhjustas ka 2003. a

sügisel ja hiljem tekkinud AS Tamsalu Veskid maksukohustust varjates riigile tsiviilhagis märgitud

kahju, vähendas kohus VÕS § 127 lg-s 6 ette nähtud kohtu diskretsiooniõigusele viidates tsiviilhagi

rahuldamise ulatust 1 000 000 krooni võrra. VÕS § 127 lg 6 (1. juulist 2002 31. detsembrini 2005

kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust

ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral,

otsustab hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et VÕS § 127 lg 6

kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

12. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-2-08, p 18). Maakohtu ega ringkonnakohtu otsuses ei leidu

ühtegi põhjendust selle kohta, miks on käesolevas asjas kahju täpse suuruse tõendamine võimatu ja

milles selline võimatus seisneb. Lisaks märgib kolleegium järgmist. VÕS § 127 lg 6 kohaldamine

eeldab ka seda, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud. Kuna käesolevas asjas ei ole tuvastatud, kas

AS Tamsalu Veskid oleks üldse olnud võimeline 2003. a sügisel ja hiljem tekkinud maksukohustust

täitma, ei ole ühemõtteliselt kindel ka see, kas selle maksukohustuse varjamisega riigile kahju

tekitati. Kokkuvõttes ei nähtu kohtuotsustest VÕS § 127 lg 6 kohaldamise eeldusi.

18.4 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas tuleb

kohtuotsused põhistamatuse tõttu tühistada.

19. Eelnevalt käsitletud põhistamiskohustuse rikkumine sai alguse maakohtu otsusest. Kuna see

rikkumine puudutab aga üksnes tsiviilhagi lahendamist, on TsMS § 656 lg 1 p-st 5 ja § 657 lg 1 p-

dest 2 ja 21 lähtudes võimalik saata käesolev kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks

ringkonnakohtule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p-

d 18.1-18.2 ja 12. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 9). Kolleegium leiab, et

arvestades muu hulgas eelnevalt tuvastatud mõistliku menetlusaja nõude rikkumist, tulebki

kriminaalasi tsiviilhagi puudutavas osas saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

IV

20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 362 p-st 2, samuti TsMS § 669

lg 1 p-st 5, § 692 lg 1 p-st 2 ja § 691 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu ja

ringkonnakohtu otsused A. Jaansoole karistuse mõistmise ja temalt Eesti Vabariigi (Maksu- ja

Tolliameti kaudu) kasuks 5 772 271 krooni väljamõistmise osas. Muus osas tuleb ringkonnakohtu

vaidlustatud otsus muutmata jätta. Riigikohus mõistab A. Jaansoole ise uue kergema karistuse. Seega

jõustub A. Jaansoo süüditunnistamine ja karistamine käesoleva otsuse tegemisega (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41). Tsiviilhagi lahendamist

puudutavas osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

21. Kassaator esitas Riigikohtu istungil taotluse hüvitada A. Jaansoole valitud kaitsjale

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu summas 691 eurot 20 senti.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi

lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama

üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2; 22. mai 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08, p 14; 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61 ja

24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Kuna Riigikohus tühistab kaitsja

kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maakohtu ja ringkonnakohtu otsused, tuleb

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu kui menetluskulu (KrMS

§ 175 lg 1 p 1) A. Jaansoole mõistlikus ulatuses hüvitada. Kolleegium leiab, et taotletud 691 eurot 20

senti saab käesolevas asjas pidada mõistlikuks kaitsjatasuks ja see summa tuleb süüdistatavale

hüvitada.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris