3-3-1-36-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-36-11

Määruse kuupäev

3. august 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Oleg Paskidovi (Paskidov) kaebus Justiitsministeeriumi

23. jaanuari 2009. a vaideotsuse nr 11-7/3409 ja 26. jaanuari

2009. a vaideotsuse nr 11-7/13777 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011. a määrus haldusasjas

nr 3-09-445

Menetluse alus Riigikohtus

Oleg Paskidovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Oleg Paskidovi määruskaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011. a määruse haldusasjas nr 3-09-445

resolutsiooni punkt 1. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oleg Paskidov esitas 21. veebruaril 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus

õigusvastaseks tunnistada ja tühistada Justiitsministeeriumi 23. jaanuari 2009. a vaideotsuse nr 11-

7/3409 ja 26. jaanuari 2009. a vaideotsuse nr 11-7/13777. Kaebuse kohaselt määras Viru Vangla

O. Paskidovile 22. septembri 2008. a käskkirjaga nr 1338-KP distsiplinaarkaristuseks noomituse.

O. Paskidov esitas selle käskkirja peale Justiitsministeeriumile vaide, mille ministeerium lahendas

otsusega nr 11-7/3409. 25. septembri 2008. a käskkirjaga nr 1365-KP määras Viru Vangla

O. Paskidovile samuti distsiplinaarkaristuseks noomituse. O. Paskidov esitas käskkirja peale

Justiitsministeeriumile vaide, mille ministeerium lahendas otsusega nr 11-7/13777. Kaebuse

põhjenduste kohaselt määras Viru Vangla kaebajale distsiplinaarkaristused õigusvastaselt. Kaebaja

palus kohtul üle kuulata karistuste määramise aluseks olnud intsidentide juures viibinud tunnistajad.

2. 10. märtsi 2009. a määrusega haldusasjas nr 3-09-445 jättis Tartu Halduskohus kaebuse käiguta.

Määruses märkis kohus järgmist: "Halduskohtumenetluse seadustiku § 10 lg 2 ja 3 kohustavad

kaebusesse märkima, millisel põhjusel leiab kaebaja vaidlustatu õigusvastase olevat ning milliseid

tema õigusi see rikub või vabadusi piirab ning tuvastamisnõude puhul ka põhjused, millest tuleneb

tema huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Haldusmenetluse seaduse § 87 lg 2 p. 3 võimaldab

vaideotsuse vaidlustamist vaid siis, kui sellega on rikutud isiku õigust vaidemenetluse esemest

sõltumatult. Oleg Paskidovi kaebuses soovitakse kahe Justiitsministeeriumis tehtud vaideotsuse

õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist, kuid ei ole märgitud milles seisneb nende õigusvastasus ja

milliseid kaebaja õigusi nad rikuvad. Samuti ei nähtu kaebuse väidetest, mida konkreetselt saavad

nende vaideotsuste kohta tunnistada kaebuses nimetatud tunnistajad.

Seega ei vasta Oleg Paskidovi poolt esitatu halduskohtumenetluse seadustikus kaebuse kohta

kehtestatud nõuetele ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lg 1 ja 2 alusel käiguta. Kaebaja

peab kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitama vajalikud selgitused ja põhjendused."

3. O. Paskidov esitas 24. märtsil 2009 kaebuse täienduse, milles selgitas veel kord

distsiplinaarkaristuste määramise aluseks olnud vahejuhtumeid. Lisaks märkis kaebaja, et Viru

Vangla rikkus tema õigusi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel - talle ei jäetud piisavalt aega kaitse

ettevalmistamiseks, ei võimaldatud õigusabi, ei rahuldatud tema taotlust tunnistajate ülekuulamiseks

ega võimaldatud kasutada tõlgi abi.

4. Tartu Halduskohus jättis 7. aprilli 2009. a määrusega kaebuse taas käiguta ning andis kaebajale uue

tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus märkis, et kaebus on esitatud Justiitsministeeriumi

vaideotsuste tühistamiseks. Viru Vangla käskkirjade osas pole taotlusi esitatud. Haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 87 lg 2 p 3 võimaldab vaideotsuse vaidlustamist vaid siis, kui sellega on rikutud

isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kõik O. Paskidovi väited lähtuvad aga

rahulolematusest käskkirjade sisuga. Vaidemenetluse ja vaideotsuste suhtes pole ühtegi väidet

esitatud ning ka täiendatud kaebusest ei selgu, kuidas need kaebaja õigusi rikuvad. Samuti ei ole

arusaadav, mida saaksid vaideotsuste kohta selgitada kaebuses nimetatud tunnistajad. Kohus nõudis

kaebajalt määratud tähtaja jooksul otsustamist, mida ta täpselt vaidlustada soovib ning vajalike

selgituste ja põhjenduste esitamist.

5. 21. aprilli 2009. a määrusega võttis halduskohus O. Paskidovi kaebuse menetlusse.

6. 23. aprillil 2009 sai halduskohus kätte O. Paskidovi 21. aprillil 2009 koostatud kaebuse täienduse,

milles kaebaja jäi oma taotluse juurde Justiitsministeeriumi otsuste tühistamiseks ja põhjendas

tunnistajate ülekuulamise vajalikkust distsiplinaarkaristuste määramise aluseks olnud vahejuhtumite

selgitamiseks. Lisaks palus kaebaja õigusabi andmist kaebuse puuduste kõrvaldamiseks.

7. 16. juunil 2009 toimunud istungil küsis kohus O. Paskidovilt, kas tal on vaideotsuste kohta ka

selliseid etteheiteid, mis ei puutu nende sisusse. Kaebaja vastas, et ministeerium ei tohtinud läbi lasta

õigusvastaseid käskkirju. Kohtu küsimusele, miks pole kaebaja pidanud vajalikuks vaidlustada ka

Viru Vangla haldusakte, vastas kaebaja, et Justiitsministeerium tegi viimased otsused, need on

õigusvastased ja rikuvad tema õigusi sellega, et tema taotlus käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks

jäeti rahuldamata ega lähtutud Euroopa Vanglareeglistiku nõuetest.

8. 30. juuni 2009. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohus viitas HMS § 87

lg 2 p-le 3 ning leidis, et kaebaja õigusi said rikkuda üksnes Viru Vangla haldusaktid, mida kaebaja

vaatamata kohtu selgitustele vaidlustanud ei ole. Kohus leidis, et vaideotsused on tehtud selleks

ettenähtud menetlustähtaega ületades, kuid see rikkumine ei saanud kuidagi mõjutada otsuste sisu.

Kohus leidis, et lisaks vaideotsuste tühistamise taotlemisele on kaebaja eraldi välja toonud ka nende

õigusvastasuse tuvastamise nõude. Kohtuistungil põhjendas kaebaja oma huvi selleks kahju

hüvitamise nõude esitamise kavatsusega, väites, et vaideotsuste ootamine halvendas tema tervist.

Halduskohus asus seisukohale, et on küll võimalik, et vaideotsuste ootamine oli kaebajale

ebameeldiv, kuid on väheusutav, et see sai tekitada tema tervisele rahaliselt hüvitatava kahju. Seega

oleks kahju hüvitamise kaebus ilmselgelt perspektiivitu ega annaks põhjust tuvastamisnõude

rahuldamiseks.

9. O. Paskidov esitas apellatsioonkaebuse, mille kohaselt vaidlustab ta halduskohtu otsust tervikuna.

Kaebaja palub tühistada Justiitsministeeriumi vaideotsused ning Viru Vangla käskkirjad nr 1338-KP

ja 1365-KP. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saanud kaebaja halduskohtumenetluse kestel juriidilist

abi ning istungil pani kohtuniku käitumine ta tugevalt närveerima, mistõttu ta ei saanud asjale

korralikult keskenduda. O. Paskidov palus määrata endale advokaat, kes kaitseks tema õigusi ja

olulisi huve.

10. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. veebruari 2011. a määruse resolutsiooni punktidega 1 ja 2

O. Paskidovi riigi õigusabi taotluse rahuldamata ja tagastas apellatsioonkaebuse Viru Vangla

22. septembri 2008. a käskkirja nr 1338-KP ja 25. septembri 2008. a käskkirja nr 1365-KP

tühistamise nõuete osas läbivaatamatult. Ringkonnakohus leidis, et riigi õigusabi tuleb andmata jätta,

kuna kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. O. Paskidov ei ole

apellatsioonkaebuses esitanud põhjendusi, kuidas vaideotsused vaidemenetluse esemest sõltumatult

tema õigusi rikuvad. Halduskohus on esimese astme menetluses korduvalt juhtinud kaebaja

tähelepanu sellele, et ta täpsustaks oma kaebust ja otsustaks, kas ta soovib vaidlustada ka

distsiplinaarkaristuste määramise käskkirju. Kaebaja jäi sellest hoolimata seisukohale, et soovib

vaidlustada just vaideotsuseid. Vaideotsuste tühistamisest saadav kasu oleks O. Paskidovi jaoks

ebamõistlikult väike võrreldes riigi eeldatavate kulutustega õigusabile. Lisaks on O. Paskidov ise

võimeline oma õigusi kaitsma, kuna on suutnud esitada nii kaebuse kui apellatsioonkaebuse, mille

eesmärgid on kohtutele arusaadavad. Esindaja puudumist kompenseerib uurimispõhimõte.

Halduskohtule esitatud kaebuses ja selle täiendustes taotles O. Paskidov selgesõnaliselt üksnes

Justiitsministeeriumi otsuste tühistamist. Seega on apellatsioonkaebuses esitatud nõue Viru Vangla

käskkirjade tühistamiseks uus nõue, mida ringkonnakohtus esitada ei saa. Seetõttu tuleb

apellatsioonkaebus Viru Vangla käskkirjade tühistamise nõude osas tagastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. O. Paskidov esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ning saata asi

läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. O. Paskidov palub tühistada Viru Vangla käskkirjad nr 1338-

KP ja 1365-KP, mida ta esialgu esimese astme kohtus ei vaidlustanud, kuna tema õigusalased

teadmised ei ole piisavad ning kohtud jätsid talle riigi õigusabi kaebuse puuduste kõrvaldamiseks

andmata. Ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja suudab ise oma õigusi kaitsta, on vastuolus

asjaoluga, et kaebaja ei suutnud isegi õiget nõuet esitada. Halduskohtule esitatud kaebusest nähtub

ilmselgelt kaebaja juriidiline kirjaoskamatus. Kõik kaebuste väited tulenesid rahulolematusest Viru

Vangla käskkirjade sisuga, vangla käskkirjade sisu vaidlustamise eesmärki kannavad ka kohtule

esitatud dokumendid ja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks. Ka määruskaebuse Riigikohtule oli

kaebaja sunnitud esitama ilma õigusabita. Juhul, kui määruskaebus ei ole piisavalt põhjendatud, palub

kaebaja määrata talle riigi õigusabi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus jättis 8. veebruari 2011. a määruse resolutsiooni esimese punktiga rahuldamata

O. Paskidovi taotluse riigi õigusabi saamiseks. Sama määruse teise punktiga tagastas ringkonnakohus

O. Paskidovi apellatsioonkaebuse Viru Vangla käskkirjade nr 1338-KP ja 1365-KP tühistamise nõuete

osas.

13. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus on O. Paskidovi apellatsioonkaebuse Viru

Vangla käskkirjade nr 1338-KP ja 1365-KP tühistamise nõuete osas halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 34 lg 3 teise lause alusel õigesti tagastanud. Viidatud sätte kohaselt ei saa

ringkonnakohtule esitada nõudeid, mida esimese astme kohtule ei esitatud. Kuna O. Paskidov

halduskohtule Viru Vangla käskkirjade tühistamise taotlust ei esitanud, ei saanud ta nõuda

käskkirjade tühistamist apellatsioonimenetluses. Seega tuleb määruskaebus selles osas rahuldamata

jätta.

14. Riigi õigusabi andmisest keeldumisel on ringkonnakohus tuginenud esmalt riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 7 lg 1 p-dele 5 ja 12, leides, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene ning

vaideotsuste tühistamisest saadav kasu ebamõistlikult väike võrreldes riigi eeldatavate kuludega

õigusabile. Ringkonnakohus leidis, et O. Paskidovi õigusi saavad rikkuda eelkõige Viru Vangla

käskkirjad, mitte Justiitsministeeriumi vaideotsused, ning et kaebaja pole vaatamata

halduskohtupoolsetele tähelepanujuhtimistele soovinud käskkirju vaidlustada. Lisaks leidis

ringkonnakohus, et kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaitsma, kuna on esitanud halduskohtule

kaebuse, mille eesmärk on kohtule arusaadav (RÕS § 7 lg 1 p 1).

15. HMS § 87 lg 1 kohaselt on isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on

vaidemenetluses rikutud, õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse. Kaebuse võib esitada haldusakti

kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud (HMS

§ 87 lg 2 p 1) või vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest

sõltumatult (HMS § 87 lg 2 p 3).

16. Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustas O. Paskidov Justiitsministeeriumi otsused, millega

ministeerium jättis rahuldamata tema vaided Viru Vangla kahe käskkirja peale, millega vangla määras

O. Paskidovile distsiplinaarkaristused. HKMS § 10 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti peale esitatud

kaebuses märkida muu hulgas põhjused, miks kaebaja leiab, et akt on õigusvastane (p 3) ning

milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt rikub või vabadusi piirab. O. Paskidovi

esitatud kaebuse põhjendused on üheselt suunatud Viru Vangla käskkirjade vaidlustamisele.

Kaebusest ja selle täiendustest nähtuvalt on kaebaja põhieesmärgiks halduskohtusse pöördumisel

distsiplinaarkaristustest vabanemine.

17. HKMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas kaebuses on esitatud

selle eesmärgi saavutamiseks kohased taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale

ettepaneku kaebust muuta. Riigikohtu praktikas on järjepidevalt osundatud halduskohtu

selgitamiskohustuse olulisusele. Muu hulgas tuleb kohtul nõustada kaebajat asjakohase

õiguskaitsevahendi valikul. Kohtul lasub kohustus selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema

õiguste kaitseks tulemuslikum (vt nt halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-4-10, p 15, ja 3-3-1-

6-05, p 17). Samas on ainuüksi kaebajal õigus määrata vaidluse ese ning kohus peab seda valikut

aktsepteerima ka juhul, kui valiku tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse.

Seejuures on aga oluline, et kohus oleks kaebajale selgitanud tema valiku tagajärgi

(halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-54-05, p 14, ja 3-3-1-91-06, p 17).

18. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kaebaja võimalus saavutada

oma eesmärk ning kaitsta oma õigusi vaideotsuste vaidlustamise teel on ilmselgelt vähene.

O. Paskidovil tulnuks oma õiguste tõhusamaks kaitseks esitada Viru Vangla käskkirjade tühistamise

taotlus. Määruskaebuse lahendamiseks tuleb kontrollida, kas halduskohus on täitnud piisava

hoolsusega selgitamiskohustust.

Halduskohus juhtis kaebuse puudustele tähelepanu 10. märtsi ning 7. aprilli 2009. a määrustes. Lisaks

kerkis kaebuse taotluste asjakohasuse küsimus halduskohtu 16. juuni 2009. a istungil. Kolleegium

kontrollib järgnevalt, kas kohtu määrustes ning istungil antud selgitused olid küllaldased.

19. 10. märtsi 2009. a määruses ei selgitanud halduskohus kaebajale, et tema kaebusest nähtuva

eesmärgi saavutamiseks oleks vajalik Viru Vangla käskkirjade vaidlustamine ning et

Justiitsministeeriumi vaideotsuste tühistamise nõue kaebajat soovitud sihile ei vii. Kohus selgitas

üksnes vaideotsuste vaidlustamise tingimusi ning juhtis tähelepanu sellele, et jääb selgusetuks, mida

saaksid vaideotsuste kohta tunnistada kaebuses nimetatud tunnistajad. Sellele määrusele vastuseks

esitatud kaebuse 24. märtsi 2009. a täienduses selgitas O. Paskidov põhjalikult, mida tema nimetatud

tunnistajad distsiplinaarkaristuste määramise tinginud asjaolude kohta saaksid tunnistada. Sellest

nähtub, et kaebaja ei mõistnud endiselt, et tema esitatud vaideotsuste tühistamise nõuded ei vii teda

soovitud sihile.

Halduskohtu 7. aprilli 2009. a määruse sisu oli sarnane 10. märtsi 2009. a määruse omaga. Ka sellele

määrusele 21. aprillil 2009 esitatud vastuses jäi O. Paskidov oma taotluse juurde ning selgitas veel

kord tunnistajate ülekuulamise vajalikkust. Lisaks palus kaebaja õigusabi võimaldamist juhul, kui

kaebuse puuduste kõrvaldamine ei ole piisav.

Istungiprotokolli (toimiku I köite lehed 61-63) kohaselt küsis halduskohus istungil kaebajalt

vaideotsuste vaidlustamise põhjust ning seda, miks kaebaja ei pea vajalikuks Viru Vangla käskkirjade

vaidlustamist, kuid selgitusi selle kohta, et vaideotsuste vaidlustamine ei saa distsiplinaarkaristustest

vabanemise eesmärgi saavutamiseks tulemuslik olla, kaebajale ei andnud. Samuti ei ole halduskohus

pööranud tähelepanu 21. aprilli 2009. a kaebuse täienduses esitatud õigusabi taotlusele.

20. Kolleegium leiab ülaltoodust tulenevalt, et halduskohus ei täitnud nõutaval viisil

selgitamiskohustust. Kohtu pöördumistest kaebaja poole ei pidanud kaebaja mõistma seda, et tema

esitatud taotlus ei vii teda sihile. Kohus ei suunanud kaebajat ise tulemusliku taotluse esitamise teele

ega kaalunud kaebajale riigi õigusabi määramise vajalikkust ja võimalikkust.

Kuna halduskohus ei selgitanud O. Paskidovile nõuetekohaselt Viru Vangla käskkirjade vaidlustamise

vajadust, ei saanud ringkonnakohus riigi õigusabi andmisest keeldumisel tugineda asjaoludele, et

kaebaja võimalus oma õiguste kaitsmiseks vaideotsuste vaidlustamise teel on vähene ning et

vaideotsuste tühistamisest saadav kasu oleks ebamõistlikult väike võrreldes riigi kuludega õigusabile.

Seega tühistab Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu määruse selles osas ja saadab

O. Paskidovi riigi õigusabi taotluse Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Taotluse uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul riigi õigusabi andmise või andmisest keeldumise aluseid uuesti

hinnata, arvestades seejuures asjaolu, et halduskohus ei täitnud asja menetlemisel nõuetekohaselt

selgitamiskohustust.

O. Paskidovi kaebuse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht selle osas, kas kaebus

tuleks saata halduskohtule uueks lahendamiseks, mispuhul halduskohus saaks kaebajale anda

võimaluse kaebuse eseme muutmiseks (HKMS § 19 lg 8). Kaebaja taotlus, et Riigikohus saadaks asja

läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule, jääb rahuldamata, kuna kaebus on põhiosas jätkuvalt Tartu

Ringkonnakohtu menetluses. Riigikohus lahendas käesoleva määrusega üksnes määruskaebust

esmakordselt apellatsiooniastmes esitatud taotluste tagastamise ning riigi õigusabi andmata jätmise

määruse peale.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann