3-1-1-10-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-10-11

Otsuse kuupäev

1. juuli 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Lea Kivi, Hannes

Kiris, Ott Järvesaar ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Kriminaalasi Janek Kalvi ja Igor Zavizioni süüdistuses KarS

§ 400 lg 1, Aleksander Skoblovi süüdistuses KarS § 400 lg 1 -

§ 22 lg 3, AS Liviko ja Forgola Group OÜ (endise ärinimega OÜ

Offex Group) süüdistuses KarS § 400 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. mai 2010. a kohtuotsus ja Tallinna

Ringkonnakohtu 10. novembri 2010. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-09-20475

Kassatsiooni esitaja

Janek Kalvi ja AS Liviko kaitsja vandeadvokaat Erki

Kergandberg ning Igor Zavizioni kaitsja vandeadvokaat Aadu

Luberg

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Piret Paukštys

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 31. mai 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri

2010. a kohtuotsused Janek Kalvi ning Igor Zavizioni süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 400 lg 1 järgi, Aleksander Skoblovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 - § 22

lg 3 järgi, samuti AS Liviko ja Forgola Group OÜ (endise ärinimega OÜ Offex Group)

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 2 järgi.

2. Mõista Janek Kalvi ja Igor Zavizion süüdistuses KarS § 400 lg 1 (kehtivas redaktsioonis

KarS § 400 lg 2 p 1) järgi, Aleksander Skoblov süüdistuses KarS § 400 lg 1 - § 22 lg 3 järgi,

samuti AS Liviko ja Forgola Group OÜ (endise ärinimega OÜ Offex Group) süüdistuses KarS

§ 400 lg 2 (kehtivas redaktsioonis KarS § 400 lg 4) järgi õigeks.

3. Rahuldada Janek Kalvi, AS Liviko ja Igor Zavizioni kaitsjate kassatsioonid.

4. Jätta OÜ Forgola Group riigi õigusabi kulud summas 776 (seitsesada seitsekümmend kuus)

eurot ja 53 (viiskümmend kolm) eurosenti (12 150 krooni) riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 31. mai 2010. a otsusega tunnistati J. Kalvi üldmenetluses süüdi KarS § 400 lg 1

järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära summas 719 700 krooni, I. Zavizion

tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära summas

21 750 krooni, A. Skoblov tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja teda karistati rahalise

karistusega 100 päevamäära summas 57 500 krooni, AS Liviko tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 järgi

ja teda karistati rahalise karistusega 1 500 000 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati veel süüdi ja

karistati Forgola Group OÜ-d (kuni 13. oktoobrini 2009. a ärinimega OÜ Offex Group), kuid selles

osas kohtuotsust ei vaidlustatud.

2. J. Kalvi, I. Zavizion, A. Skoblov, AS Liviko ja Forgola Group OÜ tunnistati süüdi selles, et nad

ajavahemikul 29. jaanuarist kuni 5. veebruarini 2009. a sõlmisid konkurentsi kahjustava kokkuleppe,

millega lepiti kokku Forgola Group OÜ ja AS Liviko poolt toodetud ja/või imporditud ning

jaekaubanduses müüdava kange alkoholi, s.o pooleliitrise viina hinna alampiiriks 59 krooni ja 90

senti. Kokkulepe sõlmiti A. Skoblovi vahendusel ja kaasaaitamisel, kes osales J. Kalvi kutsel

29. jaanuarist kuni 4. veebruarini 2009. a AS-is Liviko toimunud nõupidamisel, kus J. Kalvi,

A. Skoblov ja R. E. arutasid kange alkoholi hindu jaekaubanduses. 4. ja 5. veebruaril 2009. a võttis

A. Skoblov telefoni teel ühendust Forgola Group OÜ osaniku ja nõukogu liikme I. Zavizioniga ning

andis talle edasi AS Liviko juhatuse liikme J. Kalvi ettepaneku leppida kokku jaekaubanduses

müüdava kange alkoholi, s.o pooleliitrise viina hinna alampiiriks 59 krooni ja 90 senti. Pärast I.

Zavizioni nõustumist Forgola Group OÜ toodetud ja jaekaubanduses müüdava kange alkoholi hinna

tõstmisega tasemele 59 krooni ja 90 senti, informeeris A. Skoblov sellest telefoni teel J. Kalvit.

Hinnakokkuleppe sõlmimise eesmärk oli hoida igapäevases majandustegevuses müüdava alkoholi

hinda ühtlasel, tootjale soodsal tasemel, mille tulemusena ei kujunenud kauba hind enam vaba

turumajanduse reeglite kohaselt ning AS-il Liviko ja Forgola Group OÜ-l tekkis võimalus saada

sõlmitud kokkuleppest tulu.

3. Maakohtu otsuses leiti, et A. Skoblovi ja I. Zavizioni telefonikõnede pealtkuulamine KrMS § 118

alusel toimus seaduslikult ja pealtkuulamiste protokollid on kriminaalasjas kasutatavad tõendina. Kui

ühel alusel antud jälitusloa raames toimunud jälitustoimingu abil saadakse tõend teise kuriteo

toimepanemise kohta, võib selle jälitustoimingu tulemusel saadud teabele tõendina tugineda, kui ka

leidkuriteo (KarS § 400) puhul on jälitustoiminguga tõendite kogumine seaduse kohaselt lubatud.

Süüdistatavate väited selle kohta, et J. Kalvi juhtis 4. veebruaril 2009. a AS Liviko ruumes toimunud

kokkusaamisel R. E. ja A. Skoblovi tähelepanu üksnes sellele, et OÜ Offex Group müüdava viina

madal hind viitab selle ebaseaduslikule päritolule, on eluliselt ebausutavad ega riimu teiste asjas

kogutud tõenditega, s.o telefonikõnede pealtkuulamise protokollide ja kontrollostude põhjal saadud

andmetega viina jaemüügi hindade kohta. Samuti ei ole eluliselt usutavad süüdistatavate väited selle

kohta, et A. Skoblov rääkis telefonikõnedes I. Zavizionile hinnakokkuleppest vaid seetõttu, et mitte

süüdistada oma ülemust salaviina müümises ja vältimaks maksualast kontrolli. Süüdistatavate

telefonikõnede pealtkuulamise protokollide, süüdistatavate ja tunnistajate kohtus antud ütlustega ning

andmetega viina jaemüügi hindade kohta veebruaris ja märtsis 2009. a on tõendatud, et J. Kalvi ja AS

Liviko ühelt poolt ning I. Zavizion ja OÜ Offex Group teiselt poolt sõlmisid A. Skoblovi vahendusel

kokkuleppe selles, et nimetatud tootjate viinade jaehind oleks vähemalt 59,90 krooni, millega määrati

kindlaks viina hind kolmandate isikute - tarbijate - jaoks. Kuigi tootjad ja importijad ei määra

kindlaks jaehindu, on neil toote hulgihinna kujundamisega võimalik mõjutada ka toote lõpphinda ja

tagada, et jaehind ei jääks alla teatud määra. Samuti on eksportijatel ja tootjatel võimalik

jaemüüjatele hindade soovitamisega mõjutada toote hinda lõpptarbija jaoks. Nii J. Kalvi kui

I. Zavizioni tegevusega on täidetud KarS § 400 lg 1 (4.-5. veebruarini 2009. a kehtinud redaktsioonis)

objektiivse koosseisu tunnused, mis kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva karistusseaduse redaktsiooni

kohaselt vastab KarS § 400 lg 2 p-le 1. A. Skoblov, vahendades J. Kalvi ettepanekut I. Zavizionile ja

teavitades J. Kalvit sellest, et I. Zavizion nõustus viimase ettepanekuga viina hinna tõstmisega, osutas

kokkuleppe sõlmimiseks kaasabi, täites sellega KarS § 400 lg 1 - § 22 lg 3 objektiivse koosseisu

(praegu kehtiva redaktsiooni järgi KarS § 400 lg 2 p 1 - § 22 lg 3). Samuti on nende käitumises

tuvastatud kõnealuste kuriteokoosseisude subjektiivsed tunnused, mis on tõendatud A. Skoblovi ja I.

Zavizioni vaheliste telefonikõnede pealtkuulamise protokollidega, samuti sõlmitud hinnakokkuleppe

reaalsele täitmisele asumisega.

4. Harju Maakohtu 31. mai 2010. a kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonid J. Kalvi ja AS Liviko

kaitsja Erki Kergandberg, I. Zavizioni kaitsja Aadu Luberg ja A. Skoblovi kaitsja Raivo Laus, kes

taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist süüteokoosseisu puudumise

tõttu.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsust

omavad faktilised asjaolud ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja E. Kergandberg

ja I. Zavizioni kaitsja A. Luberg.

7. J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja kassatsioonis taotletakse alama astme kohtute otsuste tühistamist ja

asjas uue otsusega AS Liviko ja J. Kalvi õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et maakohtu ja

ringkonnakohtu otsused on põhjendamatud, sest nendes on jäetud kummutamata kaitseversioon, mille

kohaselt J. Kalvi püüdis I. Zavizioni, A. Skoblovi ja R. E. tähelepanu juhtida võimalikule alkoholi

ebaseaduslikule müügile ja maksude tasumisest kõrvalehoidumisele.

7.1 J. Kalvi ja AS Liviko kaitseõigus ei ole tagatud, sest nende kriminaalasi eraldati ebaseaduslikult

teisest kriminaalasjast, mille esemeks oli I. Zavizioni süüdistus võltsitud maksumärkidega alkoholi

käitlemises. Taolise kriminaalmenetlusõigusliku minetusega asetati süüdistatavad käesolevas

kriminaalmenetluses ebasoodsasse olukorda.

7.2 Kohtud on väljunud süüdistuse piiridest, hinnates kuriteokoosseisu tuvastamiseks ebavajalikke

tõendeid nagu alkoholi jaemüügihindade kontrollostude tšekid. Samuti on ringkonnakohus J. Kalvit

ja AS Livikot hulgimüügihindade kontrollimises süüdi tunnistades väljunud süüdistuse raamidest.

7.3 Kassaatori väitel kõikus pooleliitrise viina jaemüügi hind 2009. aastal nii alla kui ka üle 59.90

krooni, mistõttu kokkuleppe saavutamine hindade ühtlustamiseks ei ole leidnud tõendamist.

7.4 J. Kalvi ja AS Liviko on süüdi mõistetud üksnes kaudsete tõendite, sh jälitustegevusega saadud

teabe alusel. Kohtud ei ole kontrollinud jälitustegevusega saadud tõendi usaldusväärsust, mis on

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtud ja

prokuratuur pole tõendeid hinnanud igakülgselt, objektiivselt ja täielikult. Kohtuotsustes pole

arvestatud kaitseversiooni toetavate tõenditega nagu R. E. ütluste, I. G. allkirjastatud dokumentide ja

jaemüüjate seisukohtadega viina hinna kujunemise kohta. Seejuures pole võimalik tagada

kaitseõigust, kui kaitse tõendid jäetakse tähelepanuta.

7.5 J. Kalvi ei osalenud 4. veebruari 2009. a kohtumisel AS Liviko juhatuse liikmena, vaid

Alkoholitootjate Liidu juhina, täites selle põhikirjast ja aukoodeksist tulenevaid ülesandeid. Seega ei

vasta ta KarS §-s 400 sätestatud kuriteokoosseisu erisubjekti tunnustele.

7.6 Kohtud on valesti hinnanud tootjate, sh AS Liviko võimalust ja majanduslikku huvi jaehindu

mõjutada ega erista mõisteid „hinnakokkulepe“, „hindade mõjutamine“ ja „legaalne hindade

soovitamine“. Kohtud on J. Kalvit ja AS-i Liviko süüdi tunnistades valesti kohaldanud

materiaalõigust, sest pole KarS § 400 kohaldades arvestanud konkurentsialase materiaalõigusega,

eelkõige Konkurentsiseadusega (edaspidi KonkS) ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (edaspidi

ELTL) artikliga 101. Siseriikliku konkurentsiõiguse kohaldamine ei tohi põhjustada tegevuse

keelamist, mis ei kahjusta konkurentsi Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) art 101 lg 1

tähenduses või mis vastab art 101 lg 3 tingimustele - siseturul võrdsete võimaluste loomiseks tuleb

ette näha, et siseriikliku konkurentsiõiguse kohaldamine art 101 lg-s 1 sätestatud kokkuleppe suhtes

ei tohi põhjustada sellise kokkuleppe keelamist juhul, kui see ei ole keelatud ka EL-i

konkurentsiõiguse alusel. Järelikult tuleb konkurentsiasjades olenemata menetlusliigist nii KonkS §-i

4 kui ka KarS §-i 400 sisustada ja kohaldada kooskõlas EL konkurentsiõiguse printsiipide,

õigusaktide ja -praktikaga (ning vajadusel tuleb EL konkurentsiõigust ka otsekohaldada). KonkS § 4

ja sellele korrespondeeruvat ELTL art 101 keeldu rikub vaid tegevus, millel võib olla märgatav

kahjulik mõju turu konkurentsiparameetritele (hind, toodang, kvaliteet või -sortiment). Ei piisa nt

üksnes sellest, et kokkulepe piirab ühe või enama osapoole tegevusvabadust. Otsustus, kas tegevus

kahjustab konkurentsi või ei, saab põhineda üksnes vastavasisulisel turuanalüüsil, millise aluseks

tuleb võtta tegelikud konkurentsitingimused, mis valitseksid siis, kui kokkulepet (ja väidetavaid

piiranguid) ei esineks. Hindamaks, kas kokkulepe saab konkurentsi piirata, peab selgitama, kuidas ja

mis ulatuses see kokkulepe tegelikult või potentsiaalselt üldse mõjutab (saab ja suudab mõjutada)

konkurentsi kaubaturul.

7.7 Kohtud on oma otsustes eksinud ühtlasi ka Riigikohtu praktika vastu konkurentsialase

materiaalõiguse tõlgendamisel. KarS § 400 lg 1 eelmises redaktsioonis vastab kehtivas redaktsioonis

KarS § 400 lg-le 1, mitte lg 2 p-le 1, nagu on sedastanud maakohus ja ringkonnakohus.

8. Süüdistatava I. Zavizioni kaitsja A. Lubergi kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse

tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

ning I. Zavizioni õigeksmõistmist.

8.1 Kassaator on seisukohal, et tuginedes otsust tehes J. Kalvi ja I. Zavizioni vahelistele

telefonikõnele, rajas kohus oma otsuse olematule tõendile, kuna sellist kõnet ei ole aset leidnud.

Seega pole tõendatud ka nende isikute vahelise kokkuleppe sõlmimine. I. Zavizionile ei ole esitatud

süüdistust A. Skobloviga konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimises, mistõttu kohus väljus neid

selles süüdi tunnistades süüdistuse raamidest. J. Kalvi juhtis I. Zavizioni tähelepanu võimalikule

salaalkoholi müügile, mitte ei sõlminud keelatud hinnakokkulepet. Samasuguse eesmärgiga tegutses

J. Kalvilt saadud teavet vahendades ka A. Skoblov.

8.2 J. Kalvi tegevusele hinnangu andmine teiste isikute, I. Zavizioni ja A. Skoblovi, omavahelise

vestluse alusel on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

8.3 Kriminaalmenetlusõiguse rikkumised on viinud ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, st

I. Zavizioni ebaseadusliku süüditunnistamiseni KarS § 400 lg 2 p 1 järgi.

9. Kassatsioonivastuses taotleb riigiprokurör P. Paukštys kassatsioonide rahuldamata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsjate nende väidete suhtes, mis

puudutavad materiaalõigust (I) ja seejärel kriminaalmenetlusõiguslike probleemide osas (II) ning

lõpuks lahendab kriminaalasja (III).

I

11. J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja E. Kergandbergi kassatsioonis leitakse, et kohtud on süüdistatavaid

KarS § 400 järgi süüdi mõistes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sh Euroopa Liidu

konkurentsiõigust.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai

2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-12-11 on põhjalikult käsitletud KarS § 400 kohaldamise põhimõtteid.

Kriminaalkolleegium sedastas viidatud otsuses, et vältimaks olukorda, kus ühes riigis kehtivad

teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõigust reguleerivat õiguskorda, tuleb KarS § 400

tõlgendamisel arvestada lisaks konkurentsiseadusele ka ELTL art 101 nõuetega isegi juhul, kui

kriminaalmenetluse esemeks on üksnes Eesti piiresse jääv lokaalne ja piiratud mõjuga

ettevõtjatevaheline koostöö. Kui aga seadusandja on üksnes Eesti sisest kaubandust mõjutavat

ettevõtjatevahelist koostööd reguleerides sätestanud Euroopa Liidu konkurentsiõigusest erinevaid

norme, tuleb juhinduda üksnes neist Eesti seadusandluses kehtivatest konkurentsieeskirjadest. KarS

§ 400 koosseisu tuvastades selgitatakse esmalt KonkS § 4 lg-st 1 ja ELTL art 101 lg-st 1 juhindudes,

kas konkreetse koostöö näol on tegemist ettevõtjatevahelise kokkuleppega, mille eesmärk või

tagajärg on konkurentsi kahjustamine, ja seejärel hinnatakse, kas koostöös esinevad KonkS § 6 lg-s 1

ja ELTL art 101 lg-s 3 kehtestatud õigusvastasust välistavad asjaolud KarS § 27 tähenduses. Ettevõtja

mõiste konkurentsiõiguse mõttes hõlmab iga majandustegevuses osalevat üksust sõltumata tema

õiguslikust vormist ja finantseerimise viisist. Teatud juhtudel tuleneb juba koostöö olemusest, et

sellega piiratakse konkurentsi, mistõttu sellist koostööd nimetatakse konkurentsivastase eesmärgiga

koostööks. Kui tuvastamist on leidnud kokkuleppe konkurentsivastane eesmärk, pole vaja täiendavalt

uurida selle kokkuleppe tegelikku või võimalikku mõju turule (KonkS § 5 lg 1). Hindade

kooskõlastamist tuleb pidada konkurentsi kahjustava eesmärgiga koostööks nii KonkS § 4 lg 1 kui ka

ELTL art 101 lg 1 tähenduses. Kolmandate isikute käest küsitavas hinnas kokkuleppimist peetakse

juba olemuslikult sedavõrd raskeks konkurentsiõiguse rikkumiseks, et seda loetakse alati olulisel

määral konkurentsi kahjustavaks. Täiskogu nõustub selles lahendis toodud seisukohtadega ja leiab, et

kassaatori vastupidised väited ei anna alust kassatsiooni rahuldamiseks.

13. Kohtute otsustes tuvastatu kohaselt on AS-i Liviko ja OÜ Offex Group ettevõtjad, kes tegutsevad

samal asjaomasel - alkoholi tootmise ja müügi - turul. Jae- ja hulgimüügi eristamine ei oma

käesolevas asjas konkurentsiõiguse mõttes tähtsust, kuna KonkS § 4 lg 1 p 1 keelab tootjatel ja

importijatel hinna kokkuleppimise lõpptarbija jaoks ka kaudselt hulgihinna kaudu. Kui alkoholi

tootjad ja importijad soovitavad ühiselt jaemüüjatele viina lõpphinna alammäära, on tegemist

keelatud hinnakokkuleppe või kooskõlastatud tegevusega. Tulenevalt KonkS § 4 lg-s 1 ja ELTL art

101 lg-s 1 sätestatust ei ole KarS §-s 400 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse kooseisu

tuvastamisel oluline, kas osapool kooskõlastab hinna ettevõtjate ühenduse või ettevõtte esindajana.

14. Kassaator leiab ühtlasi, et kohtud on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades J. Kalvi

süüdi KarS § 400 kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva redaktsiooni lg 2 p 1 järgi. Kriminaalkolleegiumi

täiskogu selle seisukohaga ei nõustu ja selgitab järgmist. KarS § 400 lg-s 1 sätestatud

kuriteokoosseisule kuni 27. veebruarini 2010. a kehtinud sõnastuses vastab käesoleval ajal kehtiva

KarS § 400 lg 2, milles on loetletud kokkulepped, otsused või kooskõlastatud tegevused, mida

peetakse a priori konkurentsi kahjustavaiks ja mille puhul ei nõuta täiendavalt konkurentsi

kahjustava tagajärje või eesmärgi tuvastamist. Seega on hinna- ja muude kauplemistingimuste

kindlaksmääramine ning kaubaturu jagamine, mida käsitletavas kriminaalasjas süüdistatavatele ette

heidetakse, ka käesoleval ajal karistatavad ning puudub vajadus selgitada, kas süüdistatavad

tegutsesid konkurentsi kahjustava eesmärgiga või nende tegevus tõi kaasa konkurentsi kahjustava

tagajärje (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2010. a otsus nr 3-1-1-32-10, p 10.2). KarS §

400 lg 1 näeb ette vastutuse konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelise

kokkuleppe sõlmimise, otsuse tegemise või kooskõlastatud tegevuse eest, KarS § 400 lg 2 aga

konkurentidevahelise kokkuleppe sõlmimise, otsuse tegemise või kooskõlastatud tegevuse eest, mis

vastab KarS § 400 lg 2 p-des 1-3 sätestatud tunnustele. Alates 15. märtsist 2007 kuni 27. veebruarini

2010 kehtinud KarS § 400 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et selle objektiivse koosseisu element -

konkurentsi kahjustav kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus - peab olema ettevõtjatevaheline.

Ettevõtja mõiste sisustamisel tuleb seejuures lähtuda KonkS § 2 lg-s 1 sätestatust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. mai 2010. a otsus nr 3-1-1-32-10, p 10.4).

15. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalkolleegiumi täiskogu seisukohal, et kohtud on käesolevas

kriminaalasjas kohaldanud materiaalõigust õigesti ja kassaatorite vastavasisulised väited ei anna alust

kohtuotsuste tühistamiseks.

II

16. J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja leiab, et selle kriminaalasja eraldamine kriminaalasjast nr 1-10-

15069 (08930000343) oli ebaseaduslik ja mõjutas negatiivselt süüdistatavate võimalusi end

käesoleva kriminaalasja raames kaitsta.

17. Kriminaalkolleegiumi täiskogu märgib, et käesoleva kassatsioonimenetluse esemeks olevat

kriminaalasja ja kriminaalasja I. Zavizioni jt süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 336 lg 2 p 2 ja § 375 lg 1

järgi alustati erinevatel ajenditel, süüdistused esitati suuremas osas erinevatele isikutele ning

kriminaalasjade ühisosa - süüdistatavate ringi osaline kattumine ja jälitustegevusega saadud tõendid -

oli pigem juhuslikku laadi. Seetõttu ei rikkunud prokuratuur kriminaalasjade eraldamisega KrMS §

216 lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet.

18. Puutuvalt kassaatorite väidetesse, milles vaidlustatakse läbiviidud jälitustoimingute seaduslikkust

ja sel teel saadud tõendite lubatavust märgib kriminaalkolleegiumi täiskogu järgmist.

19. Selle kriminaalmenetluse alustamise ajendiks ja peamiseks tõendiks oli teave, mis saadi teises

kriminaalmenetluses KrMS §-s 118 alusel tehtud jälitustoiminguga. Riigikohtu varasemas praktikas

on märgitud, et jälitustoiminguga kaasneda võivast põhiõiguste riivest kantuna on seadusandja

kehtestanud ka garantiidesüsteemi, mille keskseks osaks on KrMS §-des 116, 118 ja 119 loetletud

iseäranis intensiivselt põhiõigusi riivavate jälitustoimingute teostamise lubatavus üksnes KrMS § 114

sätestatud korras väljastatud eeluurimiskohtuniku loa alusel. Jälitustoimingu iseäranis intensiivselt

põhiõiguse riivava olemusega on põhjendatav ka KrMS §-s 111 sätestatu, mille kohaselt on

jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Sellest sättest

järeldub, et erinevalt muudest tõendi kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus

toimunud seaduserikkumine endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise

lubamatuse. KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil

kohtumenetluse pooltel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-

1-63-08, p-d 13.2-13.3). Kriminaalkolleegiumi täiskogu nõustub kohtute seisukohaga, et ühes

kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka

teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud

(KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid)

vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post

kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.

Praeguses kriminaalasjas on maakohus ja ringkonnakohus kontrollinud jälitustoiminguga saadud

tõendite, s.t A. Skoblovi ja I. Zavizioni, samuti R. E. ja M. P. ning I. Zavizioni ja K. U. vaheliste

telefonivestluste pealtkuulamise seaduslikkust, samuti tõendite jälitustoiminguga kogumise

vältimatut vajalikkust lähtuvalt ultima ratio põhimõttest. Seega ei ole kohtud jälitustoiminguga

saadud tõendite lubatavuse hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud, samuti on kohtud

põhjendatult

tuvastanud,

et

kohtueelses

menetluses

jälitustegevuse

läbiviimisel

pole

kriminaalmenetlusõiguse nõuete vastu eksitud.

20. Seoses kassatsioonides sisalduvate väidetega, milles heidetakse maa- ja ringkonnakohtule ette

kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi süüdistuses märgitud kuritegude tõendatuks lugemisega,

märgib kriminaalkolleegiumi täiskogu järgmist.

21. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib

Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude

tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades

ebaselgetele,

mitteammendavatele

või

vastuolulistele

seisukohtadele

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas 11. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 9, 14. jaanuari 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). KrMS § 61

lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus

endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1

valguses tuleb selle all mõista eelkõige seisukoha kujundamist küsimuses, kas ja kuidas

kuriteosündmus aset leidis ning kas teo pani toime süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes

kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 obligatoorselt kajastuma kohtuotsuse

põhiosas. Kriminaalmenetluse seadustiku nimetatud sättest tulenevat põhjendamiskohustust peab

kohus täitma viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel

lugejale jälgitav. Kontroll selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad

selged, ammendavad ja vastuoludeta, kuulub kassatsioonimenetluse esemesse (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p 16 ja 19. juuni 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-33-08, p 8).

22. Kasseeritud kriminaalasjas on kohtud J. Kalvi ja AS Liviko süü KarS § 400 lg-s 1 sätestatud

kuriteo toimepanemises lugenud tõendatuks järgmiste tõenditega: esiteks A. Skoblovi ja I. Zavizioni

vaheliste 4. ja 5. veebruaril 2009. a peetud telefonikõnede pealtkuulamise protokollidega; teiseks

KrMS § 117 alusel teostatud kõneeristustega, millest nähtuvalt helistas J. Kalvi 5. veebruaril kl 12.34

A. Skoblovile; ning kolmandaks n-ö kontrollostudest saadud teabega alkoholi jaemüügihindade

kohta. Seevastu nii süüdistatav J. Kalvi kui ka teised süüdistavad, samuti tunnistaja R. E. andsid

kohtus ütlusi, milles eitasid kokkuleppe sõlmimist pooleliitrise viina hinna alammäära osas 4.

veebruaril 2009. a toimunud kohtumisel ja hilisemate telefonivestluste käigus. J. Kalvi on kogu

kriminaalmenetluse vältel kinnitanud, et juhtis kohtumisel osalenute tähelepanu üksnes sellele, et OÜ

Offex Group müüdava viina hind on liiga madal sisaldamaks kõiki seadustega nõutavaid makse, ja

andnud ütlusi, et tema telefonikõnes A. Skoblovile viina hinnast ei räägitud. Sama on

kriminaalmenetluses kinnitanud ka teised kõnealusel kohtumisel osalenud. Maakohus aga leidis, et

süüdistatavate taolised ütlused pole eluliselt usutavad ja on kummutatud jälitustoimingute

protokollidega ja n-ö kontrollostude tulemustega. Tunnistaja R. E. ütluste usaldusväärsuse ja tõendina

kasutatavuse kohta on kohtud aga üldse jätnud seisukoha võtmata.

23. Süüdistatavad on tunnistatud süüdi sisuliselt vaid ühe tõendi - A. Skoblovi ja I. Zavizioni

vaheliste 4. ja 5. veebruaril 2009. a peetud telefonikõnede pealtkuulamise protokollide põhjal. Muud

selles kriminaalasjas kogutud tõendid: KrMS § 117 alusel teostatud kõneeristus, millest nähtuvalt

helistas J. Kalvi 5. veebruaril A. Skoblovile, ning n-ö kontrollostude tulemusena kogutud teave kange

alkoholi hindade kohta jaekaubanduses, ei saa ilmselgelt vahetult kinnitada süüdistatavatele esitatud

süüdistust. Viimase kahe tõendi osas tuleb tõdeda, et ühelt poolt pole kriminaalasjas õnnestunud

koguda mingeid tõendeid kõneeristuse objektiks olnud J. Kalvi ja A. Skoblovi vahelise

telefonivestluse sisu kohta, ning teiselt poolt ei anna jaekaubanduses tuvastatud pooleliitrise viina

hinna muutus iseenesest veel teavet selle põhjuste kohta. Maakohtu järeldus, et J. Kalvi ja AS Liviko

poolt keelatud hinnakokkuleppe sõlmimine on tõendatud asjaoluga, et ajaliselt pärast seda leiti

müügilt pooleliitrist viina läbiräägitud hinnaga, pole formaalloogiliselt korrektne, sest samastab

ajalise järgnevuse põhjusliku seosega (post hoc ergo propter hoc). Samuti ei ole järelduste tegemiseks

piisavad kontrollostude hulk ja kontrollitud kaupluste arv. Seega saab viimatinimetatud tõendeid

käsitleda üksnes kaudsete tõenditena. Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et

puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed

ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle

poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10, p 8.-9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses

tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi

tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009 otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-29-09, p 8). Käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsustest ei nähtu, millist

täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kõnealuste kaudsete tõendite

pinnalt saada.

24. Puutuvalt kassaatorite väidetesse, et kohtud ei ole kontrollinud jälitustegevusega saadud tõendite

usaldusväärsust ja on jätnud kõrvale kaitseversiooni kinnitavad tõendid pelgalt põhjusel, et need ei

ole eluliselt usutavad, märgib kriminaalkolleegiumi täiskogu järgmist. Kuigi KrMS § 63 lg-st 1

tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu

edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu

protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist

vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb

paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast

teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise

tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta

tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist

tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt

KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi

usaldusväärsusega seonduvat (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-

1-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe

puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel

kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse

presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud

jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest

ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus

KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil

ette kindlaksmääratud jõudu.

25. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud A. Skoblovi ja I. Zavizioni vaheliste 4. ja 5. veebruaril

2009. a peetud telefonikõnede pealtkuulamise protokolle käsitanud tõendina, mis kinnitab

süüdistatavate süüd keelatud hinnakokkuleppe sõlmimises, järeldades nendes fikseeritud A. Skoblovi

kõne sisust, et J. Kalvi on teinud viimase kaudu I. Zavizionile ettepaneku tõsta pooleliitrise viina

hinda jaekaubanduses kindlale tasemele. Kriminaalkolleegiumi täiskogu märgib esmalt, et

kõnealused telefonikõnede pealtkuulamise protokollid on vahetuks tõendiks üksnes telefonivestluses

osalenud isikute - seega A. Skoblovi ja I. Zavizioni - käitumise kohta, kuid ei ole käsitatavad otsese

tõendina osas, mis puudutab J. Kalvile omistatud keelatud hinnakokkuleppe sõlmimist. Viimases osas

kajastavad 4. ja 5. veebruaril 2009. a peetud telefonikõnede pealtkuulamise protokollid üksnes

A. Skoblovi ja I. Zavizioni ettekujutust ja arusaama J. Kalvi rollist. Teiseks ei saa jätta tähelepanuta,

et süüdistuse esemeks oleva keelatud hinnakokkuleppe teine osapool J. Kalvi on kogu

kriminaalmenetluse vältel järjepidevalt eitanud igasuguse ettepaneku tegemist leppida kokku

pooleliitrise viina hinna alammääras. Analüüsides seega A. Skoblovi ja I. Zavizioni vaheliste

telefonikõnede pealtkuulamise protokollide sisu ja kõrvutades seda kaassüüdistatava ütlustega, tuleb

tõdeda, et käesoleva kriminaalmenetluse objektiks oleva kuriteo tõendamine taandub n-ö sõna sõna

vastu olukorra hindamisele, kus kohtud on ühelt poolt hinnakokkuleppe sõlmimist järeldanud A.

Skoblovi salaja pealtkuulatud telefonivestlusest, samas kui kõnealuse kokkuleppe teine poolt J. Kalvi

on kinnitanud, et juhtis vestluses A. Skobloviga viina hinna kaudu vaid konkurentide tähelepanu

võimalikele maksuõiguse rikkumistele ja nende poolsele kõlvatule konkurentsile. Kohtueelses

menetluses ei ole lisaks jälitustegevuse käigus ilmnenud kriminaalmenetluse ajendile kogutud

täiendavaid otseseid ja asjassepuutuvaid tõendeid J. Kalvi ja AS Liviko süü tõendamiseks. Riigikohtu

senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid

seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine

kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti

selgesti jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused 10. oktoobrist 2000. a kriminaalasjas

nr 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 7. maist 2009 kriminaalasjas nr 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on

kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel

tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Selles kriminaalasjas ei ole kohtud

kriminaalkolleegiumi täiskogu arvates vaaginud igakülgselt jälitustoimingu protokollide pinnalt

tekkinud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud J. Kalvi ja AS Liviko süüditunnistamist

keelatud hinnakokkuleppe sõlmimises.

26. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite vähesust ja nende kaudsust, ei piisa nende

suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et süüdistatava ütlused pole

eluliselt usutavad. Selliselt toimides on kohtud oma otsustuse J. Kalvi ja AS Liviko süü tuvastatuse

kohta rajanud oletustele, mitte seda kinnitavatele tõenditele. Kohtuotsustes puuduvad põhjendused,

miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid.

Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate

tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kriminaalasjas esinevad

kõrvaldamata kahtlused, et A. Skoblov võis J. Kalvi tähelepanu juhtimist OÜ Offex Group müüdava

viina hinnale valesti mõista või meelevaldselt eksitada I. Zavizioni 4. veebruari 2009. a kohtumisel

räägitu osas. Kahtlusi jälitustoimingu protokollides talletatud A. Skoblovi räägitu objektiivsuses

süvendab I. Zavizioni ja Forgola Group OÜ süüditunnistamine maksumärkideta alkoholi käitlemises

kriminaalasjas nr 1-10-15069 (08930000343). Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in

dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegiumi täiskogu

leiab, et J. Kalvit KarS § 400 lg 1 ja AS-i Liviko § 400 lg 2 järgi süüdi tunnistades rikkusid kohtud

tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat

süütuse presumptsiooni. Eeltoodust lähtudes rikkusid maakohus ja ringkonnakohus ühtlasi oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes.

III

27. Kuivõrd selles kriminaalasjas on täiendavate tõendite kogumine välistatud, siis teeb

kriminaalkolleegiumi täiskogu KrMS § 361 p 7 alusel asjas ise uue otsuse ja tühistab Harju Maakohtu

31. mai 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2010. a kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-

09-2047.

28. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 7 lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7

ning § 362 p-st 2 mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu J. Kalvi süüdistuses KarS § 400

lg 1 ja AS Liviko süüdistuses KarS § 400 lg 2 järgi õigeks neile etteheidetava kuriteo tõendamatuse

tõttu. Kuna KarS § 400 lg 1 objektiivne koosseis eeldab kahe poole vahel kokkuleppe sõlmimist ja

käesolevas otsuses eelpool sedastatust tulenevalt ei ole J. Kalvi ja AS Liviko süüditunnistamine KarS

§ 400 lg 1 järgi võimalik, siis pole täidetud ka süüdistuses I. Zavizionile etteheidetava tegevuse

objektiivne koosseis, s.o keelatud hinnakokkuleppe sõlmimine. Kriminaalkolleegium mõistab

I. Zavizioni süüdistuses KarS § 400 lg 1 järgi õigeks.

29. Juhindudes KrMS § 352 lg-st 6 laiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonimenetlust

ka A. Skoblovile ja Forgola Group OÜ-le (kuni 13. oktoobrini 2009. a ärinimega OÜ Offex Group),

mõistes A. Skoblovi süüdistuses KarS § 400 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi ning Forgola Group OÜ

(endise ärinimega OÜ Offex Group) süüdistuses KarS § 400 lg 2 järgi õigeks.

30. Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab J. Kalvi ja AS Liviko kaitsja vandeadvokaat

E. Kergandbergi ja I. Zavizioni kaitsja vandeadvokaat A. Lubergi kassatsioonid.

31. J. Kalvi ja AS Liviko ning I. Zavizioni lepingulises korras kaitsnud vandeadvokaadid

E. Kergandberg ja A. Luberg ei ole kassatsioonimenetluses taotlenud Riigikohtult õigusabi kulude

hüvitamist. Maakohtu otsusega on Forgola Group OÜ määratud korras kaitsja A. Toomingu

kaitsjatasu summas 12 150 krooni jäetud süüdistatava kanda. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab

õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid.

Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium nimetatud kaitsjatasu summas 776 eurot

ja 53 eurosenti (12 150 krooni) riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Ivo Pilving