3-1-1-48-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-48-11

Otsuse kuupäev

22. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Peeter Rukiste süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 ja §

182 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-1689

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Peeter Rukiste kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonna-

prokurör Andra Sild

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. mai 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-

1689 Peeter Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, samuti temalt

väljamõistetud menetluskulude osas.

2. Saata kriminaalasi Peeter Rukiste süüdistustes KarS § 141 lg 2 p 1 järgi uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 12. novembri 2010. a otsusega tunnistati P. Rukiste süüdi KarS § 182 järgi ja teda

karistati rahalise karistusega 400 päevamäära, see on 20 000 krooni. Süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1

järgi mõistis maakohus P. Rukiste õigeks.

1.1 KarS § 182 järgi esitatud süüdistuse osas leidis kohus, et kallutamine alkoholi tarvitamisele

seisnes antud juhul alaealises alkoholi tarvitamise soovi tekitamises, samuti alaealise

kaasatõmbamises ühisele alkoholi tarvitamisele. P. Rukiste lasi alaealised D. L.-i ja S. L.-i enda

korterisse, tarvitas nende juuresolekul ise alkoholi ja tegi võimalikuks alkoholi tarvitamise ka

alaealistel endil. Alkohol kuulus P. Rukistele ja seda tarvitati tema korteris. Ei ole oluline, kes kelle

klaasi alkoholi valas ja millisel hetkel keegi seda jõi. P. Rukiste täitis KarS §-s 182 sisalduva

kuriteokoosseisu, pannes kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna ta teadis, et D. L. on

alaealine, siis möönis ta, et ka temaga kaasas olnud S. L. on alaealine. P. Rukiste teadis ka seda, et

tema mõlemad noormehed õpivad alles koolis.

1.2 KarS § 141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas leidis kohus, et pole teada, kui pikk aeg möödus

P. Rukiste korteris ühisest alkoholitarvitamisest kuni magamaminekuni ja kui palju S. L. üldse P.

Rukistega rääkis või vestlesid S. L. ja D. L. rohkem omavahel. Seetõttu on raske hinnata, kas P.

Rukiste sai süüdistuses näidatud ajal üldse aru, et S. L. on mõõduka vaimse alaarenguga. Kohus

kahtles kannatanu videoülekuulamisel antud ütluste alusel eksperdiarvamuses selle kohta, et

kannatanul ei esine kõrgendatud fantaseerimiskalduvust. Kannatanu ütlustest tulenevalt võis

sündmuskohal olla olukord, kus S. L., olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, alustas ise juttu seksi

soovimise teemadel. Sellest ei pidanud P. Rukiste aga järeldama ilmtingimata kannatanu vaimset

alaarengut, vaid võis seda enda jaoks põhjendada ka kannatanu joobega. Kohtul puudus veendumus,

et P. Rukiste oli teadlik S. L.-i arusaamisvõimetusest KarS § 141 tähenduses.

Samuti nentis kohus, et isegi kui nõustuda, et objektiivselt abitusseisund eksisteeris, ei ole võimalik

tuvastada P. Rukiste tegevuses tahtlust selle asjaolu osas. Mitte ühegi tõendiga ei ole tuvastatud, et P.

Rukiste sai aru kannatanu abitusseisundist (joobeseisund, mõõdukas vaimne alaareng) ja otsustas

seda seisundit ära kasutada ning seega kannatanu tahte vastaselt temaga vahekorda astuda.

Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt objektiivseid tõendeid selle

kohta, et P. Rukiste oleks toime pannud KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja

P. Rukiste mõisteti süüdistuse selles osas õigeks.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa ja Põhja

ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild.

2.1 Prokurör leidis, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused KarS § 141 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritud kuriteo osas ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mistõttu kohtuotsus

P. Rukiste õigeksmõistmises KarS § 141 lg 2 p1 järgi tuleb tühistada alljärgnevatel põhjustel.

Kohus ei ole analüüsinud kõiki kogutud tõendeid ning on kirjeldanud uuritud tõendeid kohtuotsuses

valikuliselt, jättes kajastamata osad ütlused ja ka kirjalikud tõendid, mis on tähtsad nii kannatanu

vaimse seisundi (arusaamisvõimetuse) hindamisel kui ka selle asjaolu tuvastamisel, kas S. L.-i

mõõdukas vaimne alaareng oli P. Rukistele märgatav. Apellandi hinnangul oli rohkem kui poolteist

tundi piisav selleks, et süüdistatav pidi aru saama või vähemalt möönma, et S. L.-i puhul on tegemist

vaimse alaarenguga isikuga. Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisiakti, eksperdi ütluste,

kannatanu ja tema ema T. L.-i ütlustega on tuvastatud nii kannatanu arusaamisvõimetus KarS § 141

tähenduses kui ka P. Rukiste arusaam kannatanu abitusseisundist, mille tulemusena oli lihtsustatud P.

Rukiste poolt kannatanuga seksuaalvahekorda astumine.

Ringkonnaprokurör taotles P. Rukiste süüditunnistamist ka KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja tema

karistamist selle kuriteo toimepanemise eest 6 aastase vangistusega.

2.2 Kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse P. Rukiste süüdimõistmise osas KarS § 182 järgi. Kaitsja

märkis, et maakohus ei ole usaldusväärselt ja usutavalt tõenditele tuginedes põhjendanud, mille alusel

on jõutud järeldusele, et P. Rukiste pidi vähemalt möönma S. L.-i alaealisust. Jääb selgusetuks, mille

põhjal on peetud kannatanu ütlusi usaldusväärseteks. Kohus seadis ise nende ütluste usaldusväärsuse

kahtluse alla ja avaldas tunnistaja ütlused KrMS § 291 p 5 alusel, mis aga tähendab, et nende

usaldusväärsust ei olnud võimalik menetlusosalistel kontrollida.

P. Rukiste ei ole toime pannud talle KarS § 182 järgi süüksarvatavat tegu, sest tal puudus igasugune

tahtlus alaealisele alkoholi anda või teda kuidagi alkoholi tarbimisele kallutada. Maakohtu otsuses

puuduvad kohtu järeldusi toetavad põhjendused ja sellega on rikutud kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. P. Rukiste ütlustest nähtub, et tema ei kallutanud S. L.-i alkoholi

tarvitama - ta ei pakkunud S. L.-ile ja D. L.-ile alkoholi, vaid tarvitas seda üksi. Alkoholi võtsid

noormehed ise ja jõid nii, et tema ei näinud. S. L. tarvitas alkoholi P. Rukiste teadmata ja ilma

temapoolse kallutamiseta. Maakohus on põhjendamatult tuginenud S. L.-i kohtueelses menetluses

antud vastuolulistele ütlustele ja lugenud P. Rukiste ütlused ebausaldusväärseteks osas, mis lükkavad

ümber süüdistuses toodud asjaolud. Seega on kohus olnud otsuse tegemisel ühekülgne ja subjektiivne

ning jätnud põhjendamatult süüdistatavat õigustavad asjaolud käsitlemata.

Kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 182 järgi. Samuti ei nõustunud ta

maakohtu seisukohtadega menetluskulude hüvitamise osas, leides, et kuna P. Rukiste mõisteti

süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks, ei saa teda kohustada ekspertiisi eest tasuma.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2011. a otsusega prokuratuuri apellatsioon rahuldati, kaitsja

apellatsioon jäeti aga rahuldamata. Maakohtu otsus tühistati P. Rukiste KarS § 141 lg 2 p 1 järgi

õigeksmõistmise ja temalt väljamõistetud sundraha suuruse osas. P. Rukiste tunnistati süüdi ka KarS

§ 141 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati selle kuriteo toimepanemise eest 6 aastase vangistusega. KarS §

182 järgi maakohtu poolt mõistetud rahaline karistus jäeti KarS § 64 lg 2 alusel iseseisvat

täideviimisele.

3.1 Kohtukolleegium ei seadnud kahtluse alla kannatanu ütlusi selle kohta, et koos P. Rukistega aega

veetes toimus ka ühine alkoholitarvitamine ja leidis, et P. Rukiste täitis KarS §-s 182 ettenähtud

kuriteokoosseisu. Kohus märkis, et süüdistatav ise ei eita, et ta tarvitas korteris alaealiste juuresolekul

alkoholi ja tegi alkoholi tarvitamise alaealistele võimalikuks. Juba selline tegu viitab KarS § 182

objektiivsesse koosseisu kuuluvale mõjutamisteole. Kolleegium ei nõustunud kaitsja käsitlusega, et

kannatanu ütlused tuleb ebausaldusväärsetena tõendite kogumist välja jätta ja leidis, et kuna S. L. on

vaimsetelt võimetelt piiratud ja sotsiaalselt ebaküps isik, siis tuleb ka tema ütlustesse suhtuda

vastavalt tema vaimse alaarengu astmele.

3.2 Ringkonnakohus andis tõenditele maakohtust erineva hinnangu. Selles, et P. Rukiste oli

süüdistuses märgitud ajal ja kohas S. L.-iga anaalses suguühenduses, vaidlus puudub. Arvestades

kannatanu psüühika iseärasusi ja kuriteo asjaolusid, polnud S. L. aga võimeline P. Rukistele

vastupanu osutama (keelduma seksuaalvahekorrast ja alkoholi tarbimisest). Kohtukolleegium asus

seisukohale, et S.L.-i psüühilise seisundi eripära on märgatav ka tavainimesele. Seetõttu nõustus

kohtukolleegium prokuröri järeldusega, et ligi kahe tunni jooksul ühes toas viibides, koos alkoholi

tarvitades ja kaarte mängides, sai P. Rukiste aru, et S. L.-i näol on tegemist vaimse alaarenguga

lapsega. Ka ei anna kannatanu fantaasia - olla vahekorras naisega, alust järelduseks, et ta soovis, tegi

ettepaneku või nõustus olema sugulises vahekorras P. Rukistega. Sellise soovi puudumist on

kannatanu väljendanud ka ülekuulamisel. Samuti ei anna see fantaasia alust järelduseks, et kannatanu

mõtleb midagi välja või räägib tegelikult toimunust teistmoodi. Kohus tuvastas, et, kannatanu ei

soovinud P. Rukistega sugulist vahekorda ja ütles seda talle korduvalt, kuid viimane käskis "ära

kannatada". Ringkonnakohtu hinnangul annavad sellised asjaolud alust järeldada kannatanu viibimist

abitusseisundis. Ülaltoodust lähtuvalt leidis kohtukolleegium, et P. Rukiste pidas võimalikuks, et S.

L. on alaealine ja sai aru, et kannatanu viibib abitusseisundis, milles viimane polnud võimeline

vastupanu osutama. Astudes nendel asjaoludel kannatanu tahte vastaselt temaga suguühendusse, pani

P. Rukiste toime KarS § 141 lg 2 p-s 1 ettenähtud kuriteo.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat R. Otsa.

Kassaator

vaidlustab

ringkonnakohtu

otsuse

materiaalõiguse

ebaõige

kohaldamise

ja

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise alusel. Kaitsja hinnangul ei ole süüdistus KarS § 182 järgi

tõendatud. Kassaator rõhutab, et alaealise kallutamine alkoholi tarvitamisele KarS § 182 tähenduses

eeldab erisubjekti poolt vähemalt mingi psüühilises või füüsilises mõjutamises seisneva teo

toimepanemist, mis on kantud eesmärgist tekitada alaealisel soov alkoholi tarvitada. Kohtu poolt

tuvastatud teod (s.o alkoholi tarvitamine alaealiste juuresolekul ja neil alkoholi tarvitamise

võimaldamine) ei ole käsitatavad mõjutamisena KarS § 182 mõistes, kuna nende puhul ei toimu

täisealise isiku poolt alaealise kindla eesmärgi saavutamisele suunatud psüühilist ega füüsilist

mõjutamist.

4.1 Kohus ei põhjendanud, miks loetakse usaldusväärseks just kannatanu ütlusi, kuigi tema ütluste

puhul tuleb arvestada isiku vaimset alaarengut. Seetõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine

jälgitav. Kaitsja märgib, et kuigi Riigikohtu praktikas on tunnustatud ka võimalust rajada

süüdimõistev otsus üksnes kannatanu ütlustele, on samas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi

pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kohtud ei ole vaaginud

igakülgselt kannatanu ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud

süüdistatava süüditunnistamist kannatanu ütlustele tuginevalt. Kuna kannatanu osalemine

kohtuprotsessil ei olnud võimalik tulenevalt tema arengutasemest, siis avaldati tema kohtueelses

menetluses antud ütlused KrMS § 291 p 5 alusel. See tähendab, et vastaspoolel ei olnud võimalust

kontrollida nende ütluste usaldusväärsust ristküsitluse raames. Samas sisaldavad S. L.-i kohtueelses

menetluses antud ütlused hulgaliselt vastuolusid, mis näitavad ilmekalt, et tema ütlustesse ei saa

kriitikavabalt suhtuda. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtule põhjendamatult tuginenud

kannatanu kohtueelses menetluses antud vastuolulistele ütlustele ja lugenud P. Rukiste ütlused

ebausaldusväärseteks osas, mis lükkavad ümber süüdistuses toodud asjaolud.

4.2 S. L. oli süüdistatavaga kohtumise ajal 17-aastane ehk täisealiseks saamisest lahutas teda vähem

kui aasta (11 kuud). Kannatanu on pikka kasvu ning kompleksekspertiisi aktist ei nähtu, et tema

välimus oleks vaatamata asteenilisele kehaehitusele eale mittevastav. Eelnimetatud asjaolud

koosmõjus võisid kassaatori hinnangul täiesti usutavalt tekitada süüdistavas arusaamise, et tegemist

on täisealise isikuga. Kohtuotsuses ei ole viidatud ühelegi tõendile, mis vastava järelduse tegemise

välistaksid. Kuna kriminaalasja kohtueelses menetluses ei ole kogutud süüdistuse sisuks olnud

sündmuste kohta muid kohtute poolt arvesse võetud tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu ütluste,

siis on tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra

hindamisele.

4.3 Kassaator nõustub esimese astme kohtu järeldusega, et S. L.-i võimetust P. Rukistele füüsilist

vastupanu osutada tuleb pidada küsitavaks. Riigikohtu praktika kohaselt peab faktiline olukord

takistama kannatanul vastupanu osutamast ning soodustama või üldse võimaldama teo toimepanijal

teoplaani (vägistamise) elluviimist. Abitusseisundi puhul peab süüdistatav tahtlikult ära kasutama

tegu võimaldava või soodustava seisundi, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus. Käesolevas

asjas seda tuvastatud ei ole.

4.4 Kassaatori hinnangul ei ole kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et P. Rukiste oleks toime

pannud KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mistõttu tuleb ta selles süüdistuses õigeks

mõista. Ka ei võimalda tunnistajate T. L.-i ja S. E. ütlused ega eksperdiarvamus tuvastada

süüdistatava tahtlust KarS § 141 lg 2 p 1 koosseisuliste tunnuste suhtes. Nendele tõenditele tuginedes

ei ole võimalik väita, et P. Rukiste kasutas tahtlikult ära tegu võimaldavat või lihtsustavat S. L.-i

seisundit, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus suguliseks vahekorraks. Isegi kui kannatanu

suhtlusmaneeri ja väljendusviisi arvestades olnuks P. Rukistel võimalik kindlaks teha S. L.-i

mõõdukas alaareng, ei tähenda see iseenesest, et süüdistataval oli võimalik tuvastada kannatanu

sedavõrd tõsine alaareng, mis ei võimaldanud tal toimunust aru saada ja et seda arusaamisvõimetust

oli süüdistataval võimalik oma sugulise kire rahuldamise eesmärgil ära kasutada. Kaugeltki mitte iga

psüühilise seisundi häire esinemisele viitav tunnus ei pruugi veel tähendada, et isiku võime

ümbritsevat mõista ja oma käitumist juhtida on olulises ulatuses piiratud.

5. Prokuröri kassatsioonivastuses leitakse, et kassatsioon on põhjendamatu. Prokuröri hinnangul on

ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kassatsioon tuleks jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsja väidete osas P. Rukiste

süüditunnistamises KarS § 182 järgi (I), seejärel käsitleb kassatsioonis esitatud materiaalõiguslikke

(II) ja kriminaalmenetlusõiguslikke probleeme (III) tema süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 p 1 järgi

ning lahendab kriminaalasja (IV).

I

7. Kassaatori hinnangul on P. Rukiste süü KarS § 182 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises

tõendamata ja süüdistatav pole kannatanuid mõjutanud alkoholi tarbima. Sellest lähtudes soovib

kassaator Riigikohtult sisuliselt faktiliste asjaolude tuvastamist ja kohtute kindlakstehtud asjaolude

ümberlükkamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude

tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on

kohtu

seisukohad

selged,

ammendavad

ja

vastuoludeta

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaal-

kolleegiumi 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16; 6. juuni 2010. a otsus asjas

nr 3-1-1-59-10, p 5). Kolleegiumi hinnangul on kohtud kriminaalasja lahendamisel järginud

kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse

põhistamise nõuet ning kassaatori väited ei anna alust kohtute otsuste tühistamiseks P. Rukiste

süüditunnistamises KarS § 182 järgi.

II

8. Kassaator leiab ka, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud KarS § 141 lg 2 p 1 koosseisu tunnuseid,

s.o kannatanu abitusseisundit ja selle ärakasutamist süüdistatava poolt ega ole seda jälgitavalt

põhistanud.

8.1 Riigikohus on märkinud, et tunnistamaks isikut süüdi vägistamises, ei piisa pelgalt abitusseisundi

nentimisest, vaid tuleb ära näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane tahtlikult kasutas seda

olukorda oma eesmärgi saavutamiseks. Sellele viitab otseselt KarS § 141 lg 1 dispositsiooni sõnastus

"ära kasutades tema seisundit". Sarnaselt vägivalla rakendamisele (KarS § 141 lg 1 alt 1) peab ka

sellisel juhul esinema mitte ainult põhjuslik, vaid ka finalistlik seos abitusseisundi ja vahekorda

astumise vahel. Olukord peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse

võimaldama süüdlasel oma plaani (suguühendusse astumise) elluviimist. Teisisõnu, toimepanija peab

tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii

kannatanu tahtevastasus vahekorraks. Järelikult tuleb tuvastada tahtlus ka nende objektiivsete

koosseisuliste tunnuste suhtes. Süüdistuses ja kohtuotsuses peab seega olema näidatud, millistele

faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja suguühendus toimus

tema tahte vastaselt, s.o nõusolekuta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsus asjas

nr 3-1-1-12-06, p 11 ja 15. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-25-07, p 13).

9. Abitusseisundi jaatamisel tuleb alati ära näidata, milles see seisneb - kas kannatanu kaitsetuses,

arusaamisvõimetuses või east tulenevas abituses.

9.1 Kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist

enda kaitseks ette võtta. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus

kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämise

või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste

puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu

vastupanu lootusetu ja kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Olukorra, kus kannatanu ei ole

võimeline vastupanu osutama, ärakasutamine tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist

aru ja selle tõttu on süüdlasel objektiivselt võimalik astuda kannatanuga suguühendusse või vähemalt

on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele suguühendusele (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-25-07, p 13).

9.2 Seevastu arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib

oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Kannatanu võib olla teadvusetu, tugeva uinuti mõju all

vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik

aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-111-10, p 8.3).

9.3 Kuigi teatud vanusest alates (14-aastased ja nooremad isikud) eeldatakse nii kaitsetust kui ka

arusaamisvõimetust (ealine abitus, KarS § 145), ei välista see KarS §-de 141-142 koosseisude

inkrimineerimist ka vägivalla tunnuse kaudu juhul, kui on tuvastatud vägivalla kasutamine sellise

isiku suhtes.

10. Ringkonnakohtu otsuses leiti, et vägistamise subjektiivne tunnus on täidetud kui täisealine isik

saab aru, et alaealine on abitusseisundis, kus ta ei ole võimeline vastupanu osutama, mis vähemalt

kergendab alaealisega suguühendusse astumist ja astub sellises seisundis viibiva kannatanuga

sugulisse vahekorda. Käesolevas asjas kannatanu väljendas ka sõnaliselt, et ta ei soovi süüdistatavaga

suguühtesse astuda. P. Rukiste pidas võimalikuks, et S. L. on alaealine ja sai aru, et kannatanu viibib

abitusseisundis, milles ta ei ole võimeline vastupanu osutama ning astus temaga tema tahte vastaselt

suguühendusse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole jälgitavalt ja

veenvalt põhistanud, milliste asjaolude põhjal kohus järeldab, et P. Rukiste soovis ära kasutada S. L.-i

abitusseisundit (KarS § 141 lg 1 alt 2).

11. Kohtuotsustest ei nähtu ka seda, milles S. L.-i abitusseisund seisnes. P. Rukiste süüditunnistamisel

on kasutatud vastuolulisi ja konkretiseerimata seisukohti - ühelt poolt on leitud, et S. L. oli oma

vaimse puude tõttu arusaamisvõimetu, teisalt on loetud tuvastatuks, et S. L. ei soovinud P. Rukistega

suguühendusse astuda. Samuti on ringkonnakohus jätnud tuvastamata KarS § 141 lg 2 p 1

subjektiivse koosseisu tunnuse - kavatsetuse kannatanu abitusseisundi ärakasutamise suhtes.

Eelpooltoodu pinnalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on P. Rukiste

süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

III

12. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud

hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama

tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult

motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse

faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata

jätmine

tähendab

ringkonnakohtu

otsuses

motiivide

puudumist

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-16-04, p 12; 13. oktoobri 2006. a otsus

asjas nr 3-1-1-89-06, p 10 ja 18. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07, p 7.1).

13. Praeguses kriminaalasjas mõistis maakohus P. Rukiste süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi

õigeks, ringkonnakohus tunnistas ta aga samade tõendite pinnalt süüdi.

Maakohus on P. Rukiste õigeksmõistmist põhjendanud järgmiselt. S. L.-i tunnistajana ülekuulamise

videosalvestisest jäi tema kõnest ja käitumisest adekvaatne mulje, kuid tema ütlused pole alati

usaldusväärsed, kuna tal esineb mõningane fantaseerimiskalduvus. Samuti ei ole tuvastatav, kui kaua

ja kui intensiivselt S. L. ja P. Rukiste enne suguühtesse astumist suhtlesid, mistõttu ei ole tõendatud,

et süüdistatava sai aru kannatanu abitusseisundist vaimse mahajäämuse näol ja soovis seda ära

kasutada. Kannatanu ise alustab sageli vestlusi seksuaalse sisuga teemadel ja näitab üles huvi seksi

vastu.

Ringkonnakohus leidis seevastu, et S. L.-i fantaseerimine piirneb üksnes seksuaalset laadi huviga

naissoost isikute vastu. Muus osas annab kannatanu usutavaid ja ilustamata ütlusi ega mõtle midagi

välja. S. L. ja P. Rukiste viibisid viimase korteris vähemalt kaks tundi koos alkoholi tarvitades ja

kaarte mängides. Kuna S. L. on hea suhtleja, pidi süüdistatav selle aja jooksul aru saama kannatanu

vaimsest mahajäämusest ja seega tema abitusseisundist.

14. Kriminaalkolleegium märgib, et kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase

hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval

üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse

põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja

nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel

apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid

uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole

sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15

lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise

astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja

suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07, p 7). Käesolevas

kriminaalasjas tutvusid nii maakohus kui ka ringkonnakohus peamise tõendiallika, kannatanu

ütlustega, vahendlikult videosalvestise abil. Ka sellisel juhul peab ringkonnakohus samade tõendite

pinnalt süüküsimuses vastupidise otsuse tegemisel ära näitama maakohtu tehtud vead selleks, et

tagada otsuse põhistatus ja poolte kaebeõigus. Kohtu otsus isiku süüküsimuses ei või olla

meelevaldne, vaid peab olema põhistatud ja jälgitav.

15. Vaidlust ei ole selles, et S. L. viibis süüdistatava korteris, tarbis seal alkoholi ja P. Rukiste astus

seal temaga seksuaalvahekorda. Selles osas süüdistatava ja kannatanu ütlused ühtivad. Seevastu

muudes küsimustes - kannatanu abitusseisund, süüdistatava arusaamine sellest ja selle ärakasutamine

- on tõendiks üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu. Sellises olukorras peab kohtu otsuse

põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks

igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi

ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-

1-21-09, p 11, 18. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-109-10, p 10).

16. Ringkonnakohtu seisukohad S. L.-i abitusseisundi ja P. Rukiste süü tuvastamisel KarS § 141 järgi

on vastuolulised ja ebapiisavad. Kohus leiab, et kannatanu oli arusaamisvõimetu, st ei olnud

võimeline aru saama, et P. Rukiste võib teda seksuaalsetel eesmärkidel ära kasutada. Samas luges

ringkonnakohus tuvastatuks, et S. L. väljendas sõnaliselt, et ta ei soovi süüdistatavaga suguühtesse

astuda ja osutas P. Rukistele vastupanu: "Mees võttis tal ikkagi püksid jalast ja astus temaga

anaalsesse vahekorda, temal oli valus ja käskis mehel lõpetada, kuid viimane seda ei teinud. Ta tahtis

ka meest enda pealt ära lükata, kuid ei suutnud.". Sellest asjaolust on võimalik järeldada, et

süüdistatav kasutas kannatanuga suguühtesse astumiseks hoopis vägivalda (KarS § 141 lg 1 alt 1).

Ringkonnakohus kasutab kannatanu ütluste usaldusväärsuse kinnitamisel argumenti, et S. L.-il oli

fantaseerimiskalduvus ja seksuaalne huvi üksnes naissoost isikute vastu ja seega ei saanud initsiatiiv

suguühenduseks tulla kannatanult, nagu väidab P. Rukiste. See väide seab aga kahtluse alla isiku

abitusseisundi tulenevalt tema arusaamisvõimetusest. Seega jättis ringkonnakohus P. Rukiste

süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 p 1 järgi otsuse põhistamata, vastuolud kõrvaldamata ja rikkus

oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 1 p-d 7 ja 8).

17. Kassaator leiab, et kohtu otsuses ebausaldusväärse tunnistaja, s.o kannatanu S. L.-i ütlustele

tuginemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu

sellise käsitlusega ning märgib, et et kohtuliku arutamise vahetuse ning suulisuse (KrMS § 15)

põhimõtte kohaselt võib kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel

suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. KrmS §-st 288 jj, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 p-dest 1 ja 3 "d" tuleneb, et üldjuhul peaksid tõendid,

millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul

ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Sellist kaitseõigust

on peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu,

vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) pidanud

võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõiguse tagatuks ka sellega,

et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et

Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad

meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt

tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. Tõendite vahetu uurimise

põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral

arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-125-06, p 13, 15. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-45-07, p 16.1 jj.). Pole välistatud

olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse

emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just

seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba

meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul

ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb

igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või

tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-125-06, p 15 ja 15. oktoobri 2007. a otsus

asjas nr 3-1-1-45-07, p 17.5).

18. Käesolevas kriminaalasjas on tõendiks kannatanu S. L.-i kohtueelses menetluses antud ütlused.

Kannatanut kohtus vahetult üle ei kuulatud ja ütluste videosalvestis avaldati KrMS § 291 p 5 alusel,

kuna psühhiaatri ekspertarvamuse kohaselt võib S. L.-i ülekuulamine kohtus või kaugülekuulamise

teel võib kahjustada tema tervist. Sellisel kujul ütluste avaldamine vastab Riigikohtu seisukohale

KrMS § 291 p 5 tõlgendamise osas.

19. Lisaks eeltoodule märgib kriminaalkolleegium, et kohtud on jätnud tervikuna kõrvale tunnistaja

D. L.-i ütlused, kui ebausaldusväärsed. Kohtud on aga jätnud tähelepanuta, et ka D. L.-i käitumisel

võis olla tähendus P. Rukistele KarS § 141 lg 2 p 1 järgi süüksarvatava teo tuvastamisel. Nii ei ole

välistatud, et kannatanu kaaslasest tunnistaja viibimine ja käitumine süüdistatava ja kannatanuga

samas ruumis P. Rukistele süüksarvatava teo toimepanemise ajal võis näiteks teatud asjaoludel

välistada abitusseisundi või ka vastupidi - see võis aidata kaasa kannatanu vastupanust loobumisele.

Kuna kohtud pole neid kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid tuvastanud, on

tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 399 lg 2 tähenduses.

IV

20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kaitsja kassatsiooni osaliselt, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari

2011. a kohtuotsuse P. Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, samuti

temalt väljamõistetud menetluskulude osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi