3-4-1-16-10 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-16-10

Otsuse kuupäev

21. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea

Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Priit Pikamäe, Jüri Põld,

Harri Salmann, Tambet Tampuu

Kohtuasi

Karistusseadustiku § 872 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsus kriminaalasjas

nr 1-10-7650

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada karistusseadustiku § 872 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valmar Koemetsale esitati süüdistus selles, et tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud

seksuaalse enesemääramise vastase süüteo, püüdis 20. jaanuaril 2010 astuda seksuaalvahekorda

alaealisega viimase tahte vastaselt. Süüdistusaktis kvalifitseeriti Valmar Koemetsa tegu noorema kui

kaheksateistaastase isiku vägistamise katsena, mille on teinud isik, kes on varem toime pannud

seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo (karistusseadustiku (KarS) 9. peatüki 7. jagu), s.o

KarS § 141 lg 2 punktide 1 ja 6 – § 25 lg 2 järgi.

2. Harju Maakohus mõistis 28. oktoobril 2010 V. Koemetsa süüdi KarS § 141 lg 2 punktide 1 ja 6 – §

25 lg 2 järgi ning karistas teda 7 aasta pikkuse vangistusega.

3. Prokurör palus kohtul kohaldada V. Koemetsa suhtes KarS §-s 872 sätestatud karistusjärgset

kinnipidamist, kuna leidis, et esinevad KarS § 871 lg-s 2 nimetatud alused.

4. Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsuse sissejuhatavast osast nähtub, et V. Koemetsa oli

varem kriminaalkorras karistatud viiel korral. Harju Maakohus tõdes otsuses, et V. Koemets, olles

varem korduvalt karistatud seksuaalkuritegude eest, on tõenäoliselt ühiskonnale ohtlik ka pärast

karistuse kandmiselt vabanemist. Samas asus kohus seisukohale, et KarS § 872 ja § 873 sätted on

vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 20, mille kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud

juhtudel ja korras. Harju Maakohus jättis V. Koemetsa suhtes KarS § 872 sätted kohaldamata ning

tunnistas KarS § 872 põhiseadusega vastuolus olevaks.

HARJU MAAKOHTU OTSUS

5. Harju Maakohus leidis 28. oktoobri 2010. aasta otsuses, et PS §-s 20 on sätestatud ammendav

loetelu juhtumeist, mil võib isikult vabaduse võtta. Süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse

võtmine tähendab, et kohaldatakse õigusnormi, mis kehtib teo toimepanemise ajal ja näeb ette

vastava karistusliigi ja -määra. Karistusjärgne kinnipidamine ei vasta mitte ühelegi nendest

juhtumitest. Põhiseaduses loetletud vabaduse võtmise aluste hulgast puudub karistusjärgset

kinnipidamist võimaldav erand.

6. Maakohus oli seisukohal, et karistusjärgne kinnipidamine on vastuolus ka inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lg 1 punktiga a, mille kohaselt on

lubatud seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel. Euroopa Inimõiguste

Kohus on rõhutanud, et süüdimõistmine artikli 5 lg 1 punkti a mõttes tähendab kuriteos süü

kindlakstegemist ning sellest tuleneva vabaduskaotusliku või muu karistuse mõistmist.

Konventsiooni artikli 5 lg 1 punktid a kuni f annavad vabaduse võtmise õigustatud aluste ammendava

loetelu ning õiguspärane on ainult selline vabaduse võtmine, mis rajaneb vähemalt ühel neist alustest.

7. Maakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17. detsembri 2009. a otsusele kohtuasjas

M. vs. Saksamaa (kaebus nr 19359/04, lahend jõustus 10. mail 2010), kus kohus tuvastas

konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti c ning artikli 7 lg 1 rikkumise. EIK leidis, et karistusjärgne

kinnipidamine on oma olemuselt kriminaalõiguslik karistus, sest selle rakendamisel allutatakse isik

peaaegu samasugustele tingimustule kui vangistuses. Isikult on võetud vabadus, mis on seetõttu

raskeimate sanktsioonide hulgas, mida riigil on võimalik kohaldada. EIK rõhutas, et artikli 5 lg 1

punkti c ei saa kasutada üldpreventiivsetel eesmärkidel. Samuti leiti, et pole oluline, kuidas abinõu

riigisiseses õiguses nimetatakse, vaid määrav on abinõu sisu.

8. Harju Maakohus leidis, et isikute kinnipidamine pärast seda, kui nad on karistuse toime pandud

kuriteo eest ära kandnud, on riiklik kohtuväline repressioon, mille lõpptähtaeg ei ole süüdimõistetule

teada. Kinnipidamise aluseks on üksnes prognoos, et isik paneb pärast karistuse kandmiselt

vabanemist võib-olla toime uusi kuritegusid. Kohus oli seisukohal, et oletuste ja prognooside alusel ei

ole kelleltki õigust võtta vabadust. Maakohtu hinnangul ei välista karistusjärgse kinnipidamise

karistuslikku iseloomu see, kui seda nimetada mittekaristuslikuks meetmeks. Karistusjärgne

kinnipidamine vastab maakohtu arvates vabaduse võtmisele ja sisulisele vabadusekaotuslikule

karistusele.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

9. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et KarS § 872 ei ole iseenesest vastuolus PS §-ga 20.

Komisjoni liikmetel oli kahtlusi, kas KarS §-des 872 ja 873 on isikule tagatud piisavad karistusjärgse

kinnipidamise eesmärgist tulenevad tugiteenused, samuti selle osas, kas sisuliselt määramatu

pikkusega sätestatud karistusjärgne kinnipidamine on kooskõlas põhiseadusest tuleneva

proportsionaalsuse põhimõttega.

10. Põhiseaduskomisjon käsitles karistusjärgset kinnipidamist süüdimõistva kohtuotsuse täitmisena

PS § 20 tähenduses ning kaalus selle mõjutusvahendi proportsionaalsust saavutatava eesmärgiga.

Põhiseaduskomisjon pidas sätte eesmärki – ohtliku kalduvuskurjategija kinnipidamist ühiskonna

turvalisuse tagamiseks – legitiimseks. Komisjon möönis, et kuigi vangistuse keskne eesmärk on isiku

õiguskuulekale käitumisele suunamine, on isikuid, kes ka pärast karistuse kandmist on ühiskonnale

endiselt ohtlikud ning suure tõenäosusega sooritavad pärast vabanemist uue raske kuriteo. Komisjon

leidis, et seetõttu on karistusjärgne kinnipidamine osal juhtudel sobiv abinõu turvalisuse tagamiseks.

11. Komisjon sedastas, et isiku karistusjärgne kinnipidamine piirab kõige enam isiku õigusi ja

vabadusi ning seda meedet kasutatakse juhul, kui teised vahendid ei anna prognoositavalt tulemust.

Lisaks karistusjärgsele kinnipidamisele näeb karistusseadustik ette ka karistusjärgse

käitumiskontrolli, mis on isiku vabadust vähem piirav, kuid ei pruugi komisjoni hinnangul alati

sobida KarS §-s 872 nimetatud isikutele, nt pedofiilidele. Komisjoni arvates võikski karistusjärgse

kinnipidamise regulatsioon kohalduda eelkõige pedofiilide suhtes, kes on küll süüdivad, kuid samas

siiski väga suurte isiksuse häiretega ning keda vanglakaristus ei suuda suure tõenäosusega

õiguskuulekale käitumisele suunata. Komisjon möönis osaliselt, et isikute loetelu, kelle suhtes võib

kohaldada karistusjärgset kinnipidamist, võib olla liiga lahtine, kuna seda rakendatakse ka „muude

tahtlike kuritegude puhul, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine“. Liiga lahtine loetelu

annab kohtutele liigse diskretsiooni sätte rakendamiseks.

12. Komisjon viitas, et seadusega on karistusjärgset kinnipidamist vajavate isikute väljaselgitamise

ülesanne pandud kohtunikule, kes peab hindama isiku „kuritegelikku kalduvust“ ja „ohtlikkust

ühiskonnale“ enne, kui isik asub karistust kandma. Komisjon leidis, et selliseid prognoose on

kohtunikul keeruline teha, kuna täpseid kriteeriume ei ole ning kohtunikule ei ole ka kohustuslik

saata isik ekspertiisi. Selliselt kerkivaid probleeme võib aidata tasakaalustada isikule antud võimalus

apelleerida kohtuniku otsuse peale.

13. Komisjon leidis, et vaatamata sellele, et § 872 on paigutatud karistusseadustiku mittekaristuslike

mõjutusvahendite peatükki, on karistusjärgne kinnipidamine sisu poolest karistuslik meede.

Karistusjärgne kinnipidamine on – nagu vangistuski – isikult vabaduse võtmine ning selle korraldus

sarnaneb paljuski tavalise vangistusega. Võrreldes pikaajalist karistust kandvate süüdimõistetutega ei

kasutata karistusjärgselt kinnipeetavate suhtes erilisi abinõusid, mille eesmärk oleks selliste isikute

ohtlikkuse vähendamine. Seda hoolimata asjaolust, et vangistusseaduse (VangS) § 1041 kohaselt

aidatakse isikut ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Komisjon nentis, et vangistusseadusest

ei nähtu, et isikule pakutaks piisavalt tema rehabiliteerimiseks vajalikke tugiteenuseid. EIK leidis

kohtuasjas M. vs. Saksamaa, et karistusjärgse kinnipidamise puhul on äärmiselt oluline pakkuda

isikule erilist psühholoogilist abi ja tuge. Neile peab võimaldama kõrgel tasemel abi eesmärgiga

vähendada nende ohtlikkust ja teha niiviisi võimalikuks nende vabanemine ja võimalikult kiire

naasmine ühiskonda. Riigil on kohustus karistusjärgse kinnipidamise kestel isikut ravida ja mõjutada.

Komisjoni hinnangul ei nähtu karistusseadustikust ja vangistusseadustikust piisavalt selgelt, et

eelnimetatud ülesandeid täidetakse.

14. Komisjon möönis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioonist (KarS § 873,

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4262) võib isiku poolt vaadatuna põhimõtteliselt jääda

mulje, et isik paigutatakse karistusjärgseks kinnipidamiseks vanglasse sisuliselt teadmata ajaks.

15. Komisjon viitas EIK seisukohale kohtuasjas M. vs Saksamaa, et kinnipidamise eelduseks olev

põhjuslik seos süüdimõistmise ja vabaduse võtmise vahel nõrgeneb aja möödudes ning võib isegi

katkeda juhul, kui jätkuva kinnipidamise aluseks on asjaolud, mis ei olnud aluseks esmasele vabaduse

võtmisele ja selle eesmärkidele. Sellisel juhul kinnipidamine, mis algselt oli õiguspärane ja

asjakohane, transformeerub omavoliks ja on vastuolus konventsiooni artikliga 5. Komisjon leidis, et

KarS § 872 ja § 873 järgi võib ka selles regulatsioonis esialgne kinnipidamine osutuda hiljem

meelevaldseks, arvestades eriti seda, et isikule ei pakuta karistusjärgse kinnipidamise ajal

tugiteenuseid, aitamaks tal toime tulla pikaajalise, kindla tähtajata vabaduse võtmisega. Osa

komisjoni liikmeid leidis, et karistusjärgne kinnipidamine ei pruugi olla mõõdukas, arvestades

karistusjärgsel kinnipidamisel oleva isiku õigusi ning teiste isikute turvalisuse tagamise vajadust.

16. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on põhiseadusega

kooskõlas. Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud vabadusõigust, kuid riivet

õigustab PS § 20 lg 1 punkt 1. Komisjon leidis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on

kohane, vajalik ja sobiv vahend, suurendamaks ühiskonna turvalisust ja pakkumaks ühiskonnale

kaitset ohtlike kalduvuskurjategijate eest, keda ei ole võimalik karistusõiguslike vahenditega

mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seda meedet ei kohaldata kergekäeliselt, vaid

otsustatakse pika kaalutlemise tulemusena. Meetme vajalikkuse üle on ette nähtud regulaarne

kohtulik kontroll ning kinnipeetaval on õigus esitada määruskaebus karistusjärgse kinnipidamise

põhjendatuse määruse peale.

Valmar Koemets

17. V. Koemets leidis, et KarS § 872 on topeltkaristus ning vastuolus PS §-ga 20, § 23 lg-tega 2 ja 3

ning konventsiooni artikli 5 lg 1 punktiga a. Valmar Koemets oli seisukohal, et põhiseadusega on

vastuolus ka vangistusseaduse § 21, § 762, § 1044, § 1045 ja § 1046.

Õiguskantsler

18. Õiguskantsler leidis, et KarS § 872 lg-d 1 ja 2 ei ole vastuolus PS § 20 lg 2 punktiga 1 ja §-

dega 11 ja 14.

19. Õiguskantsler oli seisukohal, et asjassepuutuvad on KarS § 872 lg-d 1 ja 2 ning selles osas on

Harju Maakohtu taotlus lubatav.

20. Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud õigust vabadusele. Õiguskantsleri

hinnangul on KarS § 872 lg-tes 1 ja 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduslik alus

PS § 20 lg 2 punkti 1 esimene alternatiiv, mis hõlmab lisaks kuriteo eest mõistetavale karistusele ka

mittekaristusliku kinnipidamise, mis on seotud süüdimõistmisega kuriteos, tuleneb sellest ja mida

kohaldatakse süüdimõistva kohtuotsusega. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine korduvalt

raskeid tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute suhtes eesmärgiga vältida korduvkuritegevust, et

seeläbi kaitsta potentsiaalsete ohvrite elu ja tervist, on legitiimne.

21. Süüdimõistetu vabastamisel pärast karistuse kandmist, kui vabastamine ei ole toimunud

ennetähtaegselt, on KarS § 871 alusel võimalik maksimaalselt kuni kolm aastat kohaldada

karistusjärgset käitumiskontrolli. Samuti on korduvus mitmete kuritegude puhul karistust raskendav

koosseisuline asjaolu, mis võib kaasa tuua pikemaajalise vangistuse karistusena. Korduvalt raskeid

kuritegusid toime pannud isikust lähtuvat jätkuvat ohtu teiste inimeste elule ja tervisele, samuti

füüsilisele, psüühilisele ja seksuaalsele puutumatusele ei ole siiski mõningatel (erandlikel) juhtudel

isikult vabadust võtmata muude abinõudega võimalik sama efektiivselt tagada.

22. Karistusjärgne kinnipidamine riivab väga intensiivselt sellele mittekaristuslikule abinõule

allutatud isiku õigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Teisalt on korduv tahtlike kuritegude

toimepanemine, mis on raskelt kahjustanud teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset

puutumatust, ja oht, et isiku vabaduses viibides kuritegude toimepanemine jätkub, asjaolu, mida riik

peab PS §-st 14 tuleneva kohustuse täitmisel arvestama, s.t teiste inimeste elu ja tervis on kõrget

kaitset väärivad õigushüved, mis sõltuvalt asjaoludest võivad kaaluda üles neid õigushüvesid

ohustava või kahjustava inimese õiguse vabadusele ja turvalisusele.

23. Õiguskantsleri hinnangul on seadusandja loonud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise

alused, mis võimaldavad kohtul arvestada konventsioonist tulenevate nõuetega. KarS § 872 lg-s 2

sisalduvad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused võib jagada formaalseteks (kuriteo

iseloom, mõistetava vangistuse raskus, varem toimepandud kuriteod ja nende eest kohaldatud

karistused) ja materiaalseks (arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja

elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku

kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi samalaadseid kuritegusid).

24. Hoolimata kahtlustest määratlemata õigusmõiste „kuritegelik kalduvus“ sisustamises või

kohustuslikus korras eksperdi kriminaalmenetlusse kaasamise vajalikkuses, ei välista KarS § 872 lg-

d 1 ja 2 karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist kooskõlas põhiseadusest ja konventsioonist

tulenevate nõuetega.

25. KarS § 872 lg-d 1 ja 2 ei seo kohut viisil, mis takistaks sätte kohaldamisel proportsionaalsuse

põhimõtet arvestada. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine ei järgne varasemate karistuste

olemasolul automaatselt ja retsidiivi ohtu tuleb hinnata ja põhjendada ka kuriteo toimepanemise

asjaolude, süüdimõistetu varasema elukäigu ja elutingimuste valguses. See tähendab, et vaatamata

prokuratuuri taotlusele peab kohus oma siseveendumuse tulemusel jõudma arusaamisele, et esineb

karistusjärgse kinnipidamise materiaalne eeldus (kuritegelikust kalduvusest lähtuv oht).

26. Tähelepanuta ei saa jätta ka karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kontrolli. KrMS § 4262 lg-

st 2 tuleneb, et pärast süüdimõistva kohtuotsuse alusel mõistetud vangistuse ärakandmist peab

täitmiskohtunik alati hindama, kas esialgu süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel õigustatud olnud

karistusjärgne kinnipidamine on jätkuvalt põhjendatud ja tuleb ellu viia. See menetluslik nõue tagab

kohtuliku kontrolli selle üle, et oleks tuvastatud nõutav seos süüdimõistmise aluseks olnud kuriteo ja

sellest tuleneva vabaduse võtmise põhjuste ning jätkuva kinnipidamise vahel.

27. Lisaks tuleb arvestada, et nii karistusjärgset kinnipidamist kohaldav süüdimõistev kohtuotsus

(KrMS §-d 318 ja 344) kui ka karistusjärgsest kinnipidamisest mittevabastamise kohtumäärus (KrMS

§ 387 lg 2) on edasikaevatavad.

Justiitsminister

28. Justiitsminister on seisukohal, et süüdimõistva kohtuotsuse alusel KarS § 872 kohaselt määratav

karistusjärgne kinnipidamine on kooskõlas PS §-ga 20 ja konventsiooni artikli 5 lg 1 punktiga a.

29. Karistusjärgne kinnipidamine määratakse süüdimõistva kohtuotsusega ja seaduses sätestatud

juhtudel ja korras ehk kooskõlas PS § 20 lg 2 punktiga 1. Kui kohtuotsusega otsustatakse isikult

vabadus võtta ja samal ajal kohaldada ka karistusjärgset kinnipidamist, siis ongi vabadus võetud

seaduses ettenähtud mõjutusvahendit kohaldades ning see mõjutusvahend on ära toodud

süüdimõistvas kohtuotsuses. Karistusjärgse kinnipidamise täitmine on ühtlasi süüdimõistva

kohtuotsuse täitmine.

30. Kohtu seisukoht, justkui tuleneks karistusjärgse kinnipidamise olemuslik vastuolu konventsiooni

artikli 5 lg 1 punktiga a eespool viidatud EIK otsusest asjas M vs. Saksamaa, on ekslik ja tugineb EIK

lahendi valele tõlgendusele. EIK ei ole pidanud otsuses M vs. Saksamaa karistusjärgset kinnipidamist

konventsiooniga vastuolus olevaks. Otsuse punkti 93 kohaselt: „On tõsi, et komisjon on korduvalt

leidnud, et süüdimõistva otsuse teinud kohtu poolt vangistuse asemel või lisaks sellele määratud

preventiivne kinnipidamine on põhimõtteliselt õigustatud kui isiku kinnipidamine pädeva kohtu

poolse süüdimõistmise tulemusel konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti a alusel.“

31. Mainitud EIK lahendi kontekstis on määrava tähtsusega Eesti jaoks see, et isegi kui EIK

kriteeriumide järgi on tegemist kuriteo eest kohaldatava karistusega (milleks EIK Saksamaa

julgestusvangistust on pidanud), kuid riigisiseselt on meede mittekaristuslik, oleksid tagatud samad

õigused nagu siis, kui meedet peetaks karistuseks kuriteo eest. Eesti puhul on need tagatised olemas.

Asjaolu, et mõni meede, mida EIK peab karistuslikuks, ei ole riigisiseselt karistusena määratletud, ei

ole määrava tähtsusega.

32. Karistusjärgse kinnipidamise puhul ei ole tegemist riikliku kohtuvälise repressiooniga, mille

tähtaeg ei ole teada. KarS § 873 lg 2 kohaselt võib üle kümne aasta karistusjärgset kinnipidamist

kohaldada ainult juhul, kui isik on süüdi mõistetud KarS § 872 lg 2 punktis 1 nimetatud kuriteos,

mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kümneaastane või eluaegne vangistus ja esineb

suur oht, et isik võib vabaduses viibides uusi samalaadseid tegusid toime panna. Seega on seadusega

üldiselt karistusjärgse kinnipidamise maksimaalne tähtaeg paika pandud. Selleks on kümme aastat.

KrMS § 4262 tagab, et kohus kontrolliks karistusjärgse kinnipidamise põhjendatust võimalikult

sagedasti, süüdimõistetu või kaitsja õiguse taotleda kontrolli, samuti vanglale antud õigused.

33. Asjakohane ei ole kohtu argument, et kelleltki ei saa võtta vabadust prognoosi alusel. Võrdluseks

võib pöörata tähelepanu PS § 20 lg 2 punktidele 3 ja 5, mis sisaldavad otseseid näiteid, et ka

põhiseadus peab aktsepteeritavaks vabaduse võtmise eelduseks ohuhinnangut. Nii karistuse kui ka

karistusjärgse kinnipidamise puhul on objektiivsete tingimuste kõrval tähtis roll hinnangul ja

kaalutlusel, mis on ühtlasi üks olulisemaid aspekte kohtuniku töö juures tervikuna. Ka süüküsimuse

otsustamisel on tõendite hindamise sisuks kohtu hinnang tõenditele. „Oletused ja prognoos“, millele

kohus otsuses taunivalt viitab, ei ole midagi muud kui seesama hinnangu andmise protsess, mis

toimib kohtu töös otsuste langetamisel igapäevaselt. Kohus on ka ise hinnanud oma otsuses

süüdistatava ohtlikkust.

Riigiprokuratuur

34. Riigi peaprokurör oli seisukohal, et KarS § 872 on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses

asjassepuutuv norm. Maakohus oleks pidanud KarS § 872 rakendama, sest jõudis järeldusele, et

süüdistatav, olles varem korduvalt karistatud seksuaalkuritegude eest, on tõenäoliselt ühiskonnale

ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist.

35. KarS § 872 ei ole põhiseadusega vastuolus. Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ei ole

absoluutne õigus, riive õiguslikud alused on sätestatud ammendava loeteluna PS § 20 lg 2

punktides 1-6. Punkti 1 kohaselt võib vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Tähtis

pole seejuures vabaduse võtmise konkreetne vorm või liik, vaid vabaduse võtmine süüdimõistva

kohtuotsuse tagajärjel ja selle täitmiseks.

36. Karistusjärgsel kinnipidamisel on materiaalse toime poolest karistuse tunnused. Vabadusõiguse

seisukohalt on selle toime sarnane karistusena mõistetud vangistusega, samuti saab seda kohaldada

üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Kui kohus otsustab

karistusjärgse kinnipidamise süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuses, on karistusjärgne

kinnipidamine ajaliselt ja eesmärgiliselt seotud ja kuulub sel viisil isikult vabaduse võtmine PS § 20

lg 2 punktiga 1 lubatud piirangu alla.

37. Peaprokurör selgitas, et Eestis lähtub karistusjärgne kinnipidamine nn dualistlikust süsteemist,

mis võimaldab selgelt eristada süüst tulenevat karistust ja ohtlikkusest tulenevaid karistusjärgseid

mõjutusvahendeid. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise materiaalseks eelduseks on seega isiku

kalduvus kuritegude toimepanemisele, s.t isik on oma varasema käitumisega näidanud, et tema

mõjutamine karistuse raames ei anna tulemusi. Karistusjärgne kinnipidamine on õigustatud üksnes

juhul, kui esineb põhjendatud eeldus, et sellega õnnestub ära hoida kuritegu tulevikus. Nii seadused

kui ka kohtule jäetud õigus kaaluda asjassepuutuvaid hüvesid, riivet ja selle eesmärki tagavad selle, et

karistusjärgse kinnipidamisega põhjustatud õiguste ja vabaduste piirang oleks nii üldiselt kui ka

konkreetsel juhul proportsionaalne PS § 11 mõttes.

38. Peaprokurör nentis ka seda, et EIK praktika ei ole karistusjärgset kinnipidamist meetmena

pidanud konventsiooni kontekstis lubamatuks. Kohtuasjas M. vs. Saksamaa ei pidanud kohus

karistusjärgset kinnipidamist kui sellist konventsiooniga vastuolus olevaks, vaid seda, kui

kinnipidamist kohaldatakse kauem, kui seda lubab seadus, mis kehtis süüdimõistva otsuse esemeks

olnud teo toimepanemise ajal. Eesti karistusõiguses välistab sellise võimaluse juba KarS § 5 lg 3

(mille kohaldamisala kattub PS § 23 lg 2 teise lausega), mille kohaselt seadusel, mis tunnistab teo

karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat

jõudu. EIK on kohtuasjas Grosskopf vs. Saksamaa (kohtuotsus 21. oktoobrist 2010, avaldus

nr 24478/03) märkinud, et karistusjärgne kinnipidamine ei ole vastuolus konventsiooniga siis, kui see

otsustatakse isiku süüditunnistamise ajal samas kohtuotsuses ning selle hilisemal rakendamisel

soovitakse saavutada kohtuotsuses näidatud eesmärke. Kohus ei tuvastanud selles kohtuasjas

konventsiooni artikli 5 lg 1 riivet. Lahendis Van Droogenbroeck vs. Belgia leidis kohus, et

kalduvuskurjategijale lisaks karistusele määratud kinnipidamine on käsitatav kinnipidamisena

süüdimõistva otsuse alusel konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti a tähenduses.

39. Eesti karistusseadustiku karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon võimaldab arvestada kõiki EIK

praktikas väljatoodud aspekte karistusjärgse kinnipidamise konventsioonile vastavuse osas. Oluline

on, et isiku kinnipidamine kestaks vaid senikaua, kuni see on vajalik. Selleks on ette nähtud

regulaarne kohtulik kontroll.

HARJU MAAKOHTUS PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD

SÄTTED

40. Harju Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks karistusseadustiku § 872:

„§ 872. Karistusjärgne kinnipidamine

(1) Karistusjärgne kinnipidamine on mittekaristuslik mõjutusvahend, mille peamine eesmärk on

takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust

raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu poolt, kelle puhul on alust arvata, et ta võib

vabaduses viibides panna toime uusi samalaadseid kuritegusid.

(2) Kohus määrab lisaks karistusele karistusjärgse kinnipidamise, kui:

1) isik mõistetakse süüdi käesoleva seadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või

22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo

eest, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine, ning teda karistatakse vähemalt kaheaastase

vangistusega ilma karistusest tingimisi vabastamata vastavalt käesoleva seadustiku §-s 73 või 74

sätestatule;

2) süüdimõistetut on varem vähemalt kahel korral karistatud käesoleva lõike punktis 1 nimetatud

tegude eest iga kord vähemalt üheaastase vangistusega ja

3) arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude

toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses

viibides toime uusi käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegusid.

(3) Varem karistamata isiku suhtes võib kohus kohaldada karistusjärgset kinnipidamist juhul, kui:

1) isik mõistetakse süüdi käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest

ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kümneaastane või eluaegne vangistus;

2) isik on pannud toime vähemalt kolm käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegu;

3) kohus karistab teda vähemalt kuueaastase vangistusega ja

4) arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude

toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses

viibides toime uusi käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegusid.

(4) Varem ühel korral vangistusega karistatud isiku suhtes võib kohus kohaldada karistusjärgset

kinnipidamist juhul, kui:

1) isik mõistetakse süüdi käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest

ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt viieaastane või eluaegne vangistus, mille eest kohus

karistab teda vähemalt kolmeaastase vangistusega;

2) süüdimõistetut on varem ühel korral karistatud käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo eest

vangistusega ja isik on tegelikult kandnud ära vähemalt ühe aasta vangistust ning

3) arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude

toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses

viibides toime uusi käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegusid.

(5) Karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata isikule, kes oli viimase kuriteo toimepanemise ajal

noorem kui kaheksateistkümneaastane.

(6) Karistusjärgne kinnipidamine täidetakse pärast vangistuse ärakandmist.“

ÜLDKOGU SEISUKOHT

41. Üldkogu otsustab, kas põhiseadusega on kooskõlas isiku kinnipidamine pärast karistuse

ärakandmist nii, nagu seda võimaldab KarS § 872.

42. Praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on üldkogu hinnangul asjassepuutuv säte

KarS § 872 lg 2 (I). Karistusjärgne kinnipidamine on karistus materiaalses mõttes ja sellele laieneb

PS § 23 lg-st 1 tulenev määratletusnõue (II). Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud

isikuvabadust ja on üldkogu hinnangul PS § 23 lg 1 tähenduses piisavalt määratlemata (III).

Isikuvabaduse riive nõuab PS § 20 lg-st 2 tulenevat põhiseaduslikku õigustust (IV). Üldkogu

hinnangul ei ole KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise vormis vabaduse võtmine

lubatav PS § 20 lg 2 punkti 1 (V) ega punkti 3 (VI) alusel. Lõpuks selgitab üldkogu, milline on

KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnista-

mise mõju õiguskorrale (VII).

I Asjassepuutuv säte on KarS § 872 lg 2

43. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause kohaselt

võib Riigikohus hinnata kohtuotsusega algatatud konkreetse normikontrolli menetluses sätte

põhiseadusele vastavust juhul, kui säte oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on

säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu 22. detsembri

2000. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui

kohus peaks selle põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse

korral (alates Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02,

punkt 15).

44. Kriminaalasja lahendamisel Harju Maakohtus leidis prokurör, et Valmar Koemetsa puhul on

täidetud KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise eeldused, ning taotles maakohtult

selle sätte alusel Valmar Koemetsale karistusjärgse kinnipidamise määramist. Harju Maakohus ei

määranud 28. oktoobri 2010. a otsuses Valmar Koemetsale karistusjärgset kinnipidamist, vaid

tunnistas KarS § 872 põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatas põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse.

45. Üldkogu hinnangul ei ole praeguses kohtuasjas asjassepuutuv kogu KarS § 872. Selle paragrahvi

lõikes 1 on antud karistusjärgse kinnipidamise legaaldefinitsioon. KarS § 872 lg-tes 2-4 on sätestatud

erinevad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise õiguslikud alused. Asjassepuutuv on see

karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise alust sisaldav säte, mille eeldused olid kohtu hinnangul

konkreetses kohtuasjas täidetud.

46. Harju Maakohtu otsusest nähtub kohtu järeldus, et kõiki asjaolusid arvestades pidi kohus

prokuratuuri taotlusel määrama Valmar Koemetsale karistusjärgse kinnipidamise KarS § 872 lg 2

alusel. Seega leidis kohus, et KarS § 872 lg-s 2 sätestatud eeldused karistusjärgseks kinnipidamiseks

olid täidetud. Selleks, et jätta karistusjärgne kinnipidamine V. Koemetsale määramata, pidi kohus

tunnistama karistusseadustiku selle sätte põhiseaduse vastaseks.

47. Üldkogu leiab seetõttu, et KarS § 872 lg 2 oli Harju Maakohtus kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuv säte PSJKS § 14 lg 2 tähenduses.

II Määratletusnõue PS § 23 lg-s 1

48. Järgnevalt võtab üldkogu seisukoha KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise

kohaldamise eelduste vastavuse kohta PS § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele.

49. PS § 23 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks

seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg 1 on väljendatud õigusriikliku karistusõiguse

olulisim põhimõte nullum crimen nulla poena sine lege – tegu ei saa lugeda süüteoks ja isikut selle

toimepanemise eest karistada, kui seda tegu ei ole tunnistanud süüteoks seadus.

50. PS § 23 lg-st 1 tuleneb karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine

lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema

selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline

käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma

käitumist vastavalt kujundada.

51. Üldkogu hinnangul on karistusjärgne kinnipidamine materiaalses mõttes karistus vaatamata

asjaolule, et KarS § 872 lg-s 1 nimetatakse seda meedet „mittekaristuslikuks mõjutusvahendiks“. See,

kuidas seadusandja on mingi meetme karistusseadustikus liigitanud, ei otsusta selle meetme

määratlust põhiseaduse mõttes. Kui see oleks nõnda, võiks seadusandja soovi korral välistada

karistuse kohta kehtivate põhiseaduslike tagatiste rakendumise mis tahes oma olemuselt karistusena

käsitatava meetme puhul.

52. Riigikohtu üldkogu leidis 12. juuni 2008. aasta otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-37-07, et „küsimust,

kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada

üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku

sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena

sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike

sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis

on materiaalselt käsitatavad karistusena“. Üldkogu otsustas, et süüteo toimepanemise vahendi

konfiskeerimine (KarS § 83 lg 1), mida karistusseadustikus nimetatakse muuks mõjutusvahendiks, on

materiaalses mõttes karistus.

53. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine oma sisult vangistusest, mis on karistus nii formaalses kui

ka materiaalses mõttes. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine vangistusest ka selle abi poolest, mida

isikule tema ohtlikkuse vähendamiseks pakutakse. EIK on rõhutanud, et sellise abi osutamine on

karistusjärgse kinnipidamise ajal iseäranis oluline (nt EIK otsus kohtuasjas M. vs. Saksamaa,

punkt 129). VangS § 1041 kohaselt aidatakse karistusjärgselt kinnipeetavat ühiskonda tagasi-

pöördumiseks valmistumisel. Ühestki õigusaktist aga ei nähtu, kuidas peaks vangla seda ülesannet

täitma ning milliseid teenuseid osutama. Üldine kohustus abistada kinnipeetavat ühiskonda

tagasipöördumisel kehtib ka vangistuse puhul. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse eesmärk

kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

54. Üldkogu leiab, et eeltoodut arvestades tuleb karistusjärgset kinnipidamist pidada materiaalses

mõttes karistuseks ning sellele laieneb PS § 23 lg-st 1 tulenev määratletusnõue.

III Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud isikuvabadust ja on piisavalt

määratlemata

55. PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. PS § 20 kaitseb igaühe

füüsilist vabadust meelevaldse vabadusevõtmise eest. Isikuvabadus on põhiseadusega tagatud

põhiõiguste ja -vabaduste seas üks kaalukamaid.

56. Karistusjärgse kinnipidamise põhisisuks on isikult vabaduse võtmine ning seega riivab

karistusjärgne kinnipidamine PS § 20 lg-s 1 tagatud isikuvabadust. Alljärgnevalt kirjeldab üldkogu,

kuidas karistusjärgne kinnipidamine on kehtivas õiguses reguleeritud ning kuidas see riivab PS

§-s 20 tagatud isikuvabadust.

57. Karistusseadustiku järgi ei ole karistusjärgne kinnipidamine karistus, vaid mittekaristuslik

mõjutusvahend. Karistusjärgset kinnipidamist ei mõisteta karistusena toimepandud kuriteo eest, vaid

isiku vabadust piiratakse tema ohtlikkuse tõttu. KarS § 872 lg 1 kohaselt on karistusjärgse

kinnipidamise peamine eesmärk takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist,

psüühilist või seksuaalset puutumatust raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu

poolt, kelle puhul on alust arvata, et ta võib vabaduses viibides panna toime uusi samalaadseid

kuritegusid. Eelnõu seletuskirjast järeldub, et karistusjärgse kinnipidamise eesmärgiks on

isikuvabaduse piiramine ühiskonna turvalisuse tagamiseks, võimalike tulevikus toimepandavate

kuritegude ärahoidmiseks.

58. Karistusjärgse kinnipidamise määrab kohus kohtuotsuses, milles mõistab isiku süüdi KarS § 872

lg 2 punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemises ning karistab teda vähemalt kaheaastase reaalse

vangistusega. Isiku süüdimõistmine ja karistamine on kaks vormilist eeldust, mis peavad olema

täidetud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks. Kolmas vormiline eeldus on nõue, et isik, kelle

suhtes karistusjärgset kinnipidamist soovitakse kohaldada, peab olema varem vähemalt kahel korral

karistatud KarS § 872 lg 2 punktis 1 nimetatud tegude eest iga kord vähemalt üheaastase vangistusega

(KarS § 872 lg 2 punkt 2).

59. Karistusjärgse kinnipidamise määramise sisuliseks eelduseks on isiku ohtlikkuse tuvastamine.

KarS § 872 lg 2 punkti 3 järgi määrab kohus karistusjärgse kinnipidamise, kui arvestades

süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise

asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi

kuritegusid. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisel lähtutakse isiku kuritegelikust kalduvusest

ning selles väljenduvast ohtlikkusest ühiskonnale. Kohtu otsustus isiku kuritegeliku kalduvuse kohta

on tulevikku suunatud prognoos, mis põhineb suuresti isiku varasemal käitumisel.

60. Karistusjärgset kinnipidamist hakatakse täitma alles pärast kohtuotsusega mõistetud karistuse,

vangistuse ärakandmist (KarS § 872 lg 6). Karistusjärgset kinnipidamist tohib kohaldada isiku

ohtlikkuse äralangemiseni (KarS § 873 lg 1 esimene lause), kuid üldjuhul mitte üle kümne aasta.

Erandlikult võib karistusjärgset kinnipidamist kohaldada üle kümne aasta, kui isik on süüdi mõistetud

KarS § 872 lg 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt

kümneaastane või eluaegne vangistus, ja esineb suur oht, et isik võib vabaduses viibides uusi

samalaadseid tegusid toime panna (KarS § 873 lg 2).

61. Kohus peab lõpetama karistusjärgse kinnipidamise siis, kui isiku ohtlikkus ära langeb.

Karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kontroll ja kinnipidamise lõpetamine on reguleeritud

KrMS §-s 4262. Kinnipidamise jätkuvat põhjendatust peab täitmiskohtunik omal algatusel

kontrollima vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. Isiku ohtlikkust tuleb esimest korda kontrollida

isiku karistuse kandmiselt (vangistusest) vabastamisel. Isik ise võib taotleda karistusjärgse

kinnipidamise põhjendatuse kontrolli ühe aasta möödumisel kinnipidamise täitmise algusest ja

seejärel aasta möödumisel eelmise taotluse läbivaatamisest. Lisaks sellele võib karistusjärgse

kinnipidamise põhjendatuse kontrolli igal ajal taotleda karistusjärgset kinnipidamist kohaldava

asutuse juht. Täitmiskohtunik teeb karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kohta määruse, mille

peale saab esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule (KrMS § 387 lg 2).

62. Karistusjärgse kinnipidamise lõpetamisel kohaldatakse isiku suhtes karistusest tingimisi vabastatu

käitumiskontrolli KarS § 75 järgi (KarS § 873 lg 1). Kui karistusjärgsest kinnipidamisest tingimisi

vabastatu käitumisest tulenevalt on alust arvata, et ta võib toime panna uusi KarS § 872 lg 2 punktis 1

nimetatud kuritegusid, määrab kohus isikule uuesti karistusjärgse kinnipidamise (KarS § 873 lg 4).

63. Karistusjärgse kinnipidamise täideviimine on reguleeritud vangistusseaduses ning üldiselt

kohaldatakse karistusjärgsele kinnipidamisele vangistuse täideviimise sätteid. Seadus nõuab, et

karistusjärgsel kinnipidamisel tuleb isikut aidata ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Isiku

kambri sisustus peab aitama teda oma elu kinnipidamisasutuses mõistlikult korraldada ning ühtlasi

vältima pikaajalise kinnipidamise kahjulikke mõjusid, võimaluste piires tuleb seejuures arvestada

isiku isiklikke vajadusi. Karistusjärgselt kinnipeetaval on võimalik saada pikaajalisi kokkusaamisi

vähemalt kaks korda poole aasta jooksul. Karistusjärgselt kinnipeetaval on õigus omada isiklikke

vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid (raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon vms), kui

nende kasutamine ei ole vastuolus vangla julgeoleku kaalutlustega, ei riku vangla sisekorraeeskirja

ega häiri teisi inimesi, samuti kanda isiklikku riietust ja kasutada isiklikku voodipesu. Samas võivad

isiklikke vaba aja veetmise esemeid ja riietust vanglaametniku loal kasutada ka tavalised

kinnipeetavad. Karistusjärgse kinnipidamise ja vangistuse täideviimise režiimidel pole seega olulisi

erinevusi. Suure tõenäosusega ei tunneta kinnipeetav olulist erinevust, kas ta on vangistuses või

viibib karistusjärgsel kinnipidamisel.

64. Eeltoodut arvestades on üldkogu seisukohal, et karistusjärgne kinnipidamine riivab PS § 20

lg-s 1 sätestatud isikuvabadust väga intensiivselt. Karistusjärgne kinnipidamine on üks raskemaist

vabadusõiguse riivetest kehtivas õiguses.

65. Karistusjärgne kinnipidamine on isiku vabaduse võtmine eesmärgiga takistada uute kuritegude

toimepanemist. Kuritegu, mille toimepanemises isik kohtuotsusega süüdi tunnistatakse, samuti

varasemad kuriteod on vaid karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise vormiliseks eelduseks.

Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise sisuliseks eelduseks – ehk mille tõttu seda kohaldatakse –

on isiku ohtlikkus, mis tuvastatakse prognoosiga. Isikult vabaduse võtmine pelgalt prognoosi alusel

seab karistusjärgse kinnipidamise kui väga intensiivse isikuvabaduse riive põhiseaduspärasuse

täiendava kahtluse alla.

66. Määratletusnõudest tulenevalt peavad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja

tagajärg olema piisavalt selgelt määratletud. Määratletusnõude olulisus suureneb sõltuvalt sellest,

millist põhiõigust ning millise intensiivsusega riivatakse. Karistusjärgse kinnipidamise puhul on

määratletusnõue väga oluline, sest karistusjärgse kinnipidamisega riivatakse intensiivselt isiku

vabadusõigust.

67. Üldkogu leiab, et karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused KarS § 872 lg-s 2 ei ole

PS § 23 lg 1 tähenduses piisavalt määratletud. KarS § 872 lg-l 2 on määratletuse osas mitmeid

puudusi nii kohaldamise vormiliste eelduste kui ka sisulise eelduse (kuritegelik kalduvus) puhul.

68. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisala ehk kuriteod, mille toimepanemine võib kaasa tuua

karistusjärgse kinnipidamise, on piisavalt selgelt määratlemata. KarS § 872 lg 2 punktis 1 on loetelu

kuritegudest, mille toimepanemine võib tingida karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise:

karistusseadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. või 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. või 4. jaos

sätestatud tahtlikud kuriteod või karistusseadustiku muus peatükis sätestatud tahtlikud kuriteod, mille

koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine.

69. Tegelikult on karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisala kitsam. Tegeliku kohaldamisala

määravad karistusjärgse kinnipidamise vormilised eeldused, mis on sätestatud KarS § 872 lg 2

punktides 1 ja 2. Tegelik kohaldamisala sõltub sellest, milliste KarS § 872 lg 2 punktis 1 loetletud

kuritegude eest on võimalik karistuseks mõista vähemalt kaheaastane vangistus (KarS § 872 lg 2

punkt 1) ning milliste varem toime pandud kuritegude eest oli võimalik mõista vähemalt üheaastane

vangistus (KarS § 872 lg 2 punkt 2). Kohaldamisala piiritlemine pika kuriteokoosseisude loetelu ja

mitme loetelu kitsendava tunnuse abil muudab asjassepuutuva sätte kohaldamisala väljaselgitamise

keeruliseks.

70. Kohaldamisala seotus vormiliste eeldustega nõuab, et need ise oleksid selgelt sõnastatud ja

üheselt mõistetavad. Karistusjärgse kinnipidamise vormiliste eelduste puhul on mitu küsitavust.

Esiteks pole üheselt selge, kas KarS § 872 lg 2 punktis 1 nimetatud vähemalt kaheaastase vangistuse

ja sama lõike teises punktis nimetatud vähemalt üheaastase vangistuse all peetakse silmas vaid ühe

kuriteo eest mõistetud karistust või ka liitkaristust (KarS § 63 lg 2). Teiseks pole KarS § 872 lg 2

punkti 2 puhul selge, kas tegemist peab olema kahe eraldi süüdimõistmise ja karistuse kandmisega

või piisab ka kahe erineva kuriteo eest süüdimõistmisest ühe varasema kohtuotsusega. Samuti jääb

ebamääraseks, kas varasem karistamine KarS § 872 lg 2 p 2 mõttes peab alati olema toimunud enne

selle kuriteo toimepanemist, mida menetledes karistusjärgne kinnipidamine määratakse.

71. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise sisulise eeldusena tuleb karistusjärgset kinnipidamist

määraval kohtunikul tuvastada süüdimõistetud isiku kuritegelik kalduvus. Üldkogu leidis eespool

(punkt 59), et kuritegelik kalduvus ja selles väljenduv ohtlikkus on ainus sisuline eeldus

karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks ning isikuvabaduse piiramiseks.

72. Kuriteo eest karistamisel on isiku karistamise aluseks toime pandud kuritegu. Kuritegelik

kalduvus ei ole tegu. Seetõttu ei saa selle eest karistada. Kuritegeliku kalduvuse tuvastamine on kohtu

prognoos. Selline prognoos on oma tulevikku suunatuse tõttu paratamatult oletuslik. Ka varem toime

pandud kuriteod ei anna kindlat alust väita isiku ohtlikkust tulevikus. Prognoosi ebamäärasus

suurendab vabaduse põhjendamatu võtmise ohtu. Riive intensiivsuse tõttu peab prognoosi aluseks

olev regulatsioon olema selgelt määratletud. Alljärgnevalt hindab üldkogu, kas KarS § 872 lg-s 2

sätestatud kuritegeliku kalduvuse tuvastamise regulatsioon on piisavalt määratletud.

73. KarS § 872 lg 2 punkt 3 sõnastab kuritegeliku kalduvuse järgmiselt: „[---] on alust arvata, et isik

paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi KarS § 872 lg 2 punktis 1 nimetatud

kuritegusid“. Kuritegeliku kalduvuse väljaselgitamisel tuleb arvestada „süüdimõistetu isikut,

sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid“ (KarS §

872 lg 2 punkt 3).

74. Eelnõu (Riigikogu XI koosseisu eelnõu 382 SE) seletuskirjas märgitakse, et kuritegeliku

kalduvuse tuvastamisel tuleb arvesse võtta eelkõige „isiku varasemat kuritegelikku käitumist –

nt tegude iseloomu, aga ka karistuste hulka ja seda, kui kiiresti pärast karistuse ärakandmist on isik

uuesti kuritegusid toime panema asunud. [---] Arvestada tuleb ka seda, kui noorelt isik kuritegusid

toime panema hakkas. Lisaks tuleks tähelepanu pöörata näiteks isiku iseloomule ja intelligentsusele,

üldisele käitumisele, aga ka perekonnale ja suhtlusringkonnale“. Seletuskirjas iseloomustatakse ka

varasemat karistatust kuritegeliku kalduvuse tuvastamise kontekstis: „Isik ei pea olema toime pannud

samale süüteokoosseisule vastavaid tegusid, kuid samas peab karistusjärgse kinnipidamise

kohaldamiseks olema erinevate tegude vahel mingi seos, ühine joon, mis annaks alust rääkida

kalduvusest teatud tüüpi tegudele“. Üldkogu märgib, et seaduse tekst ei peegelda seletuskirja väidet,

et varasematel karistustel peab olema „mingi seos, ühine joon“, samas oleks see regulatsiooni

kohaldamise seisukohast oluline asjaolu.

75. Üldkogu leiab, et KarS § 872 lg 2 ei määratle kuritegelikku kalduvust ega reguleeri selle

tuvastamist piisavalt. KarS § 872 lg 2 punktist 3 tulenevalt peaks kohus süüdimõistetu kuritegelikku

kalduvust hindama tema isiku põhjal. Seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid isikut

iseloomustavaid asjaolusid täpsemalt arvestada tuleb, ning andnud kolm üldist tunnust (varasem

elukäik, elutingimused ja kuritegude toimepanemise asjaolud). Põhjalik eelnõu seletuskiri ei kõrvalda

regulatsiooni puudusi. Üldkogu rõhutab, et tegemist on regulatsiooniga, mis võimaldab prognoosi

alusel võtta pikaks ajaks isikult vabaduse ning seetõttu tuleb esitada regulatsiooni määratletusele

kõrgendatud nõudmised.

76. Eeltoodust lähtudes leiab üldkogu, et KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise

kohaldamise eeldused pole piisavalt määratletud ja KarS § 872 lg 2 on vastuolus PS § 23 lg-ga 1.

77. Hoolimata sellest, et üldkogu hinnangul on KarS 872 lg 2 vastuolus PS § 23 lg-ga 1, peab

üldkogu siiski vajalikuks hinnata ka seda, kas sellise meetme kehtestamine on kooskõlas PS §-ga 20.

IV Isikuvabaduse piiramise alused

78. PS § 20 lg-s 2 on toodud ammendav loetelu juhtudest, mil isikult vabaduse võtmine on lubatud.

Suuresti samasisuline loetelu vabaduse võtmise alustest on sätestatud konventsiooni artikli 5 lg 1

punktides a-f. Riik peab tagama põhiõiguste kaitse vähemalt konventsiooni tasemel. Põhiseadus ja

selle kohaldamise praktika võib aga tagada põhiõigustele ja -vabadustele tugevama kaitse kui

konventsioon.

79. Sätestades vabaduse võtmise alused, seavad PS § 20 lg 2 ja konventsiooni artikli 5 lg 1 punktid a-

f ühtlasi piirid isikuvabaduse võtmisele. EIK on korduvalt sedastanud, et üksnes vabaduse võtmise

aluste kitsas tõlgendamine on kooskõlas konventsiooni artikli 5 eesmärgi ja mõttega kaitsta igaüht

meelevaldse vabadusevõtmise eest (nt EIK suurkoja 29. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas

Medvedyev jt vs. Prantsusmaa, punkt 78 ja selles viidatud kohtupraktika). Ka PS § 20 lg-t 2 ei tohi

tõlgendada laiendavalt põhiõiguse kandja kahjuks. See tähendab, et PS § 20 lg-s 2 sätestatud

vabaduse võtmise aluste erinevate tõlgenduste seast tuleb valida see, mis võimaldab kõige väiksemat

vabadusse sekkumist.

80. Üldkogu arvates tuleb kontrollida, kas KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgne kinnipidamine

võiks olla lubatud PS § 20 lg 2 punkti 1 või punkti 3 alusel. Juhul kui PS § 20 lg 2 punktid 1 või 3 ei

võimalda kehtestada karistusjärgset kinnipidamist, puudub üldkogu arvates isikuvabaduse

piiramiseks põhiseadusega lubatud eesmärk ja vaidlusalune säte on PS §-ga 20 vastuolus.

V Karistusjärgset kinnipidamist ei õigusta PS § 20 lg 2 punkt 1

81. PS § 20 lg 2 punkti 1 kohaselt võib isikuvabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu

määratud aresti täitmiseks. Kehtiva karistusõiguse kohaselt on arest vabaduskaotuslik karistus väärteo

toimepanemise eest. PS § 20 lg 2 p 1 lauseosa „kohtu poolt määratud aresti täitmiseks“ õigustab

seega vabaduse võtmist väärteo toimepanemise eest. Karistusjärgset kinnipidamist ei ole võimalik

kohaldada väärtegude toimepanemise eest, seetõttu jätab üldkogu selle lauseosa ning väärtegude eest

karistamise küsimused vaatluse alt välja. Üldkogu hindab, kas karistusjärgset kinnipidamist õigustab

PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“.

82. PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ nõuab kõigepealt, et

vabaduse võtmine peab toimuma kohtuotsuse alusel. Üldkogu leiab, et selles osas vastab KarS § 872

lg-s 2 sätestatud karistusjärgne kinnipidamine põhiseaduse nõuetele – karistusjärgne kinnipidamine

määratakse kohtuotsusega.

83. Teiseks tuleneb PS § 20 lg 2 punktist 1 nõue, et isikult saab vabadust võtta juhul, kui kohus on

isiku süüdi mõistnud. Kohus saab isiku süüdi mõista üksnes siis, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et isik

on pannud toime konkreetse kuriteo. PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---]

täitmiseks“ õigustab isikuvabaduse võtmist, mis otseselt tuleneb isiku süüdimõistmisest konkreetse

kuriteo toimepanemise eest.

84. Üldkogu on seisukohal, et PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---]

täitmiseks“ ei anna alust KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsele kinnipidamisele. KarS § 872 lg-

s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel ei ole PS § 20 lg 2 punktis 1 nõutavat seost isiku

süüdimõistmisega selle eest, et ta on toime pannud konkreetse kuriteo. KarS § 872 lg-s 2 sätestatud

karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise

tulemusena. Karistusjärgne kinnipidamine määratakse lisaks isiku karistamisele konkreetse kuriteo

eest, lähtudes isiku kuritegelikust kalduvusest. Karistusjärgsel kinnipidamisel on sisuline seos üksnes

prognoosiga isiku ohtlikkuse kohta. Isiku kuritegelikust kalduvusest tulenev ohtlikkus on ainus

asjaolu, millele kohus peab karistusjärgset kinnipidamist kohaldades sisulise hinnangu andma.

Samamoodi saab üksnes isiku ohtlikkuse äralangemine olla aluseks kohtu otsustusele lõpetada

karistusjärgne kinnipidamine. Vastupidiselt eeltoodule aga lõpeb vabaduse võtmine süüdimõistva

kohtuotsuse täitmiseks karistuse ärakandmisega või lõpetatakse seaduses sätestatud juhtudel varem

(karistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine). PS § 20 lg 2 punkt 1 ei anna alust võtta isikult

vabadus üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja

süüdimõistmisega ei piisa PS § 20 lg 2 punkti 1 nõuete täitmiseks.

VI Karistusjärgset kinnipidamist ei õigusta PS § 20 lg 2 punkt 3

85. PS § 20 lg 2 punkti 3 alusel võib vabaduse võtta seadusega sätestatud korras ja juhtudel kuriteo

või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava

toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Üldkogu analüüsib, kas

karistusjärgset kinnipidamist õigustab PS § 20 lg 2 punkt 3 osas, mis puudutab kuriteo ärahoidmist.

86. PS § 20 lg 2 punkti 3 sätestamisel oli eeskujuks analoogse sisuga säte konventsioonis, artikkel 5

lg 1 punkt c (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Tallinn, 1997, lk 1023). Seetõttu võtab üldkogu

PS § 20 lg 2 punkti 3 tõlgendamisel arvesse konventsiooni ja selle kohaldamise kohtupraktikat.

Konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti c kohaselt võib vabaduse võtta seaduslikuks vahistamiseks või

kinnipidamiseks, et tuua isik pädeva õigusvõimu ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või

kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õigusrikkumise toimepanekut või põgenemist pärast

seda.

87. Üldkogu möönab, et nii PS § 20 lg 2 punkt 3 kui ka konventsiooni artikli 5 lg 1 punkt c annavad

aluse võtta isikuvabadus kuriteo ärahoidmiseks. EIK on leidnud, et konventsiooni artikli 5 lg 1

punkt c annab riigile õiguse hoida ära konkreetne kuritegu, kui ilmneb selle toimepanemise oht.

Konventsiooni artikli 5 lg 1 punkt c ei õigusta aga kuritegeliku kalduvuse tõttu ohtliku isiku

kinnipidamist ebamäärastel preventiivsetel kaalutlustel. EIK hinnangul oleks vastupidine tõlgendus

vastuolus konventsiooni artikli 5 eesmärgiga hoida ära meelevaldne vabadusevõtmine (vt EIK

17. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas M. vs. Saksamaa, punkt 89 ja selles viidatud

kohtupraktika).

88. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti c alusel võib vabaduse

võtta üksnes eesmärgiga viia isik pädeva õigusasutuse ette (EIK praktika alates 1. juuli 1961. aasta

otsusest kohtuasjas Lawless vs. Iirimaa, punkt 14). Artikli 5 lg 1 punkti c tõlgendatakse koos artikli 5

lg-ga 3, mis nõuab, et iga artikli 5 lg 1 punkti c alusel kinnipeetu tuleb viivitamatult toimetada

kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ja tal on õigus asja kohtulikule

arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Ka PS § 20 lg 2 punkt 3

seob kinnipidamise isiku toimetamisega pädeva riigiorgani ette ning seda sätet tuleb lugeda koos PS

§-ga 21, mis tagab vahistatud isiku menetluslikud õigused.

89. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et PS § 20 lg 2 punkt 3 õigustab üksnes isiku

kinnipidamist või vahistamist kui akuutset reaktsiooni konkreetse kuriteo toimepanemise ohule. PS §

20 lg 2 punkt 3 ei anna alust vabaduse võtmiseks ebamäärastel preventiivsetel ega karistuslikel

eesmärkidel. Seega ei õigusta PS § 20 lg 2 punkti 3 lauseosa „kuritegude [---] ärahoidmiseks“

isikuvabaduse võtmist KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise vormis. Vastupidine

tõlgendus oleks PS § 20 lg 2 punkti 3 laiendav tõlgendamine ning vastuolus sätte mõttega.

90. Üldkogu leiab, et KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgset kinnipidamist ei õigusta PS § 20

lg 2 punkt 1 või punkt 3 ega ükski muu PS § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise alustest. Eelnevast

lähtudes on üldkogu seisukohal, et KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel puudub

põhiseaduslik alus, vaidlusalune säte on PS §-ga 20 vastuolus ja tuleb tunnistada kehtetuks.

VII Otsuse mõju õiguskorrale

91. Üldkogu rõhutab, et praeguses otsuses märgitu ei mõjuta KarS § 56 kohaldamist. Samuti ei

tähenda KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise kehtetuks tunnistamine seda, et

ohtlikest kalduvuskurjategijatest tulenevale ohule ei oleks võimalik vastata olemasolevat

sanktsioonisüsteemi ja muid meetmeid edasi arendades. Üldise turvalisuse suurendamiseks peab riik

ette nägema isiku ohtlikkust vähendavaid meetmeid juba isikule mõistetud vangistuse käigus, nagu

seda võimaldab vangistusseaduse 2. peatüki „Vangistuse täideviimine“ 6. jagu „Sotsiaalhoolekanne

vanglas“.

92. Üldkogu märgib, et põhiõiguste piiramisel tuleb lähtuda ultima ratio põhimõttest. Intensiivsemalt

põhiõigusi riivavad meetmed on õigustatud üksnes juhul, kui põhiõigusi vähem riivavate vahenditega

pole võimalik eesmärki saavutada. Karistusjärgne kinnipidamine võiks küll olla väga tõhus vahend

korduvkurjategijatest lähtuva ohu vähendamiseks, kuid piirab samas väga intensiivselt ka

isikuvabadust. Üldkogu hinnangul on ühiskonna turvalisust piisavalt tõhusalt võimalik suurendada ka

isikuvabadust vähem riivates.

93. KarS §-s 871 on sätestatud karistusjärgne käitumiskontroll, mille tingimusi on võimalik kehtiva

seadusega võrreldes täpsustada ja vajadusel ka rangemaks muuta, arvestades konkreetseid

kuriteoliike ja kurjategijaid. Seksuaalkurjategijate (eelkõige KarS §-de 141 ja 142 järgi

süüdimõistetute) kui karistusjärgse kinnipidamise ühe olulisema sihtrühma puhul on võimalik

kaaluda nt piirangute kehtestamist elukoha valikul, registri loomist, mõnel juhul ohualdiste

organisatsioonide teavitamist isiku elu- ja töökohast. Kindlalt piiritletud juhtudel pole välistatud

kohustuslik ravil või teraapias osalemine (nt psüühika- ja sõltuvushäirete puhul) või elektrooniline

valve.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Priit

Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu