3-4-1-16-10 · Riigikohus

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus üldkogu otsusele asjas nr 3-4-1-16-10

1. Nõustun üldkogu otsusega, et KarS § 872 lõikes 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise kui

sanktsiooni kohaldamiseeldused määratlemata ja seega vastuolus PS § 23 lõikest 1 tuleneva

määratletusnõudega. Siiski ei soostu ma kõigi üldkogu otsuses toodud põhjendustega.

2.1 Ma ei jaga üldkogu enamuse seisukohta, et lisaks nimetatule välistab karistusjärgse kinnipidamise

kehtestamise meie karistusõiguses vastava aluse puudumine PS § 20 lõikes 2. Leian, et karistusjärgset

kinnipidamist õigustab põhimõtteliselt PS § 20 lg 2 p 1, mis lubab võtta vabaduse süüdimõistva

kohtuotsuse või kohtu määratud aresti täitmiseks. Üldkogu tõlgendus põhiseaduse selle sätte kohta on

põhjendamatult kitsas. Olen arvamusel, et PS § 20 lg 2 p 1 lubab isikuvabaduse võtmist kõigi selliste

õigusjärelmite elluviimiseks, mis on kohtu otsusega süüdimõistetule määratud. Põhiseaduse § 23

lõikest 1 ja § 146 lausest 2 tulenevalt saab kohtu otsustus süüdimõistmise ja karistamise kohta

põhineda vaid seadusel. Seadusandjale on põhiseadusega jäetud suur otsustusruum

sanktsioonisüsteemi ülesehitamise põhimõtete, seal hulgas mõjutusvahendite liikide ja nende sisu

määramisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 25. novembrist 2003

asjas nr 3-4-1-9-03 p 21). Põhiseaduse § 20 lg 2 p 1 ei tee seega seadusandjale ettekirjutusi

karistusõiguslike sanktsiooniliikide valiku osas, vaid annab üksnes legitimatsioonialuse sellisteks

vabadusevõtmisteks, mis kaasnevad süüdimõistva kohtuotsusega määratud õigusjärelmite

elluviimisega. Leian, et kõnealune säte on põhiseaduslikule normile kohase kõrge

abstraktsiooniastmega ja viitega süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele on PS § 20 lg 2 p 1 jätnud

seadusandjale vabad käed sellise karistusõigusliku sanktsioonisüsteemi kujundamiseks, mida viimane

peab otstarbekaks, et reageerida sotsiaalsete põhiväärtuste rikkumistele.

2.2 Väär on üldkogu otsuses märgitu, et KarS § 872 lg 2 ei näe ette karistusjärgse kinnipidamise

kohaldamist kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena (otsuse p 83 jj).

Karistusseadustiku § 872 lg-st 2 tuleneb ühemõtteliselt, et karistusjärgne kinnipidamine on kuriteo

toimepanemisele järgnev õigusjärelm – selle kohaldamise vahetuks aluseks on süüdimõistetu poolt

toimepandud viimane kuritegu ja selle rakendamise vajalikkus otsustatakse kohtu poolt samas

menetluses teiste karistuse mõistmise raames lahendatavate küsimuste hulgas. Asjaolu, et

seadusandja on karistusjärgse kinnipidamise sanktsioonisüsteemis süstemaatiliselt paigutanud

mittekaristuslike mõjutusvahendite sekka ei tähenda, et sel puuduks seos isiku süüdimõistmisega

kuriteos. Üldkogu enamuse arusaam, et kuriteole järgnevateks õigusjärelmiteks on üksnes

seadusandja poolt formaalselt karistustena määratletud mõjutusvahendid, mitte aga muud

sanktsioonid, seal hulgas mittekaristuslikud mõjutusvahendid, kujutab endast kohtuvõimu asumist

seadusandja rolli, mis ei ole kooskõlas PS § 146 teises lauses sätestatuga, mille kohaselt on kohus

õigusemõistmisel seotud seadusega.

2.3 Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et asunud juba seisukohale, et karistusjärgne kinnipidamine

KarS § 872 lg-s 2 sätestatud kujul on vastuolus PS § 20 lõikega 2, puudus üldkogul üldse vajadus

asuda kaaluma selle kooskõla PS § 23 lõikes 1 toodud määratletusnõudega. Kui sanktsiooni

määratlemise puudujäägid PS § 23 lõike 1 mõttes võivad olla seadusandja poolt kõrvaldatavad, siis

vastava isikuvabaduse võtmise aluse puudumine PS § 20 lõikes 2 välistab taolise õigusjärelmi

kehtestamise meie karistusõiguses üldse.

3. Kuigi jagan üldkogu arusaama, et KarS § 872 lg-s 2 ette nähtud karistusjärgne kinnipidamine ei

vasta oma kohaldamisaluste osas PS § 23 lõikes 1 sätestatud määratletusnõudele, ei toeta ma kõiki

selle seisukoha põhjenduseks esitatud argumente. Nii ei ole ma seda meelt, et KarS § 872 lg 2

vastuolu määratletusnõudega tuleb näha ka selles, et karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisala on

määratletud pika kuritegude loetelu ja mitmete lisatingimuste kaudu (otsuse p 67-70). Mitte kõige

õnnestunum seadusandlik tehnika karistusõigusnormi formuleerimisel ei muuda seda veel

määratletusnõudevastaseks. Üldkogu poolt KarS § 872 lg 2 sõnastuse osas esile tõstetud ebaselgused

on ületatavad kõnealuse normi tõlgendamise kaudu, ühelgi juhul ei ole välistatud karistusseaduse

sättele restriktiivsema tõlgenduse andmine. Kokkuvõttes nähtub üldkogu otsusest, et üldkogu on

KarS § 872 lg 2 kohaldamisala ulatuses selle analüüsi põhjal siiski suutnud selgusele jõuda, kuivõrd

otsuse p-s 69 jõutakse järeldusele, et see on tegelikkuses kitsalt piiritletud.

4. Kokkuvõttes ühinen siiski täielikult üldkogu enamuse seisukohaga, et karistusjärgne kinnipidamine

KarS § 872 lg 2 alusel on vastuolus PS § 23 lõikes 1 sätestatud määratletusnõudega põhjusel, et

seadusandja pole suutnud positiveerida selle sanktsiooni sisulisi kohaldamiseelduseid, piirdudes

nendena vaid süüdlase „kuritegeliku kalduvuse“ nimetamisega (otsuse p-d 71 jj). Nende üldkogu

otsuses toodud argumentide toetuseks võib märkida veel järgmist. KarS §-st 873 tuleneb, et välistatud

ei ole karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine süüdimõistetu suhtes sisuliselt tähtajatult. Seega võib

süüdimõistetul kuritegeliku kalduvuse tuvastamine viia temalt vabaduse võtmiseni määramatuks

tähtajaks. Sellest aspektist on karistusjärgse kinnipidamine oma võrdlevalt raskuselt

karistusseadustiku sanktsioonisüsteemi raskemaid mõjutusvahendeid. Leian, et sedavõrd intensiivse

sanktsiooni kehtestamisel tuleb seadusandjal kooskõlas PS § 23 lõikes 1 sätestatuga eriti hoolikalt

järgida, et selle alused oleksid võimalikult ühemõtteliselt määratletud. Karistusõigus ei tohi sisaldada

ebamääraselt defineeritud kohaldamisalustega sanktsioone, mille puhul pole võimalik aru saada,

millal ja kelle suhtes need rakendamisele tulevad. Lisaks nimetatule ei saa kuidagi ignoreerida

argumenti, et vähemalt kriminaalmenetluse käsutuses olevaid vahendeid silmas pidades on meie

võime süüdlase tulevast käitumist ette ennustada vägagi piiratud. Jagan täielikult kirjanduses

avaldatud arvamust, et isegi terve rea süütegude toimepanemise korral ei saa kunagi hoolimata

seniste karistuste mittepiisavast mõjust täie kindlusega öelda, et isik pärast karistuse ärakandmist

tulevikus süütegusid sooritama hakkab. Seega ei saa ka kuidagi välistada võimalust, et seni viimane

tegu olekski jäänud viimaseks, mistõttu on alati võimalik, et karistusjärgse kinnipidamisena toimunud

raske riiklik sekkumine ei oleks enam vajalik olnud (W. Frisch. Karistusjärgse kinnipidamise

põhialused ja põhiküsimused. Juridica 2008/8, lk 531-538). Kui igasuguse alusetu vabadusevõtmise

korral on juba üks kord liiast, siis tähtajatu alusetu vabadusevõtmise korral on see seda veelgi enam.

Priit Pikamäe