3-2-1-54-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-54-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Fred Potteri hagi Harry Gelšteini vastu hüpoteegi kande

kustutamiseks nõusoleku andmise kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-15380

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Harry Gelšteini kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

287 602 eurot 42 senti (4 500 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Fred Potter (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tiia Nurm

Kostja Harry Gelštein (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Eerik Entsik

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-15380 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Harry Gelšteinile kassatsioonkaebuselt 4. veebruaril 2011 tasutud kautsjon

2600 (kaks tuhat kuussada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Fred Potter (hageja) esitas 20. juunil 2006 Harju Maakohtule hagi Vaike Gelšteini (kostja) vastu,

paludes tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek hagejale kuuluvat kinnisasja mõttelist osa

koormava hüpoteegi kande kustutamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 6. oktoobril 1997 hüpoteegi seadmise lepingu, millega seati

kostja kasuks hüpoteek hagejale kuuluvale 445/1000 mõttelisele osale Tallinnas Pärnamäe tee 51

asuvale kinnisasjale. Hüpoteegi suurus on 4 500 000 krooni ja intressimäär 15% aastas. Hüpoteek

kanti kinnistusraamatusse 28. oktoobril 1997. Hageja tegi 5. mail 2006 kostjale ettepaneku anda

nõusolek hüpoteegikande kustutamiseks. Kostja nõusolekut ei andnud. Hageja leidis, et poolte vahel

ei ole kunagi sõlmitud ühtki kirjalikku ega suulist laenulepingut ega muud lepingut, mida tagaks

hüpoteek. Hageja ei võlgne kostjale 4 500 000 krooni ka mingi muu õigussuhte alusel. Hageja ja

kostja ei vormistanud laenuks ka hageja varasemat võlga kostjale, kuna hageja ei ole kunagi olnud

kostjale võlgu. Hageja sõlmis kostjaga laenulepingu, kuna kavatses kostjalt tulevikus laenata.

Kavatsus ei realiseerunud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale raha üle andnud või raha

oleks antud hagejale kostja korraldusel. Asja materjalidest ei tulene poolte kokkulepe, et raha

ülekannetest hagejale või Sanders Group Inc.-le tulenevad kohustused tuleb täita kostjale. Hageja ja

kostja poja vahelised õigussuhted ei puuduta kostjat.

2. V. Gelštein hagi ei tunnistanud ja leidis, et asja menetlus tuleks lõpetada, menetluse jätkamisel aga

palus ta nõuda hagejalt kostja menetluskulude tagatiseks kohtu deposiiti 285 000 krooni ja jätta hagi

rahuldamata. Hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2 sisaldub laenuleping, mille järgi on

tagatud 4 500 000 krooni suurune laen. Kostja andis hagejale laenu ja organiseeris talle kinnisasjade

ostmiseks ja äritegevuseks raha oma Rootsis elavalt pojalt Harry Gelšteinilt. Nii kostja kui ka

H. Gelštein on hagejale korduvalt raha üle kandnud. Hageja kasutas raha saamiseks äriühingule

Sanders Group Inc. kuuluvat kontot, millele H. Gelšteini korraldusel (ja kostja palvel) kandis

äriühing Scandinavian Steel AB kokku 971 679 USA dollarit 57 senti. H. Gelštein kandis hageja

kontole või tema palvel Sanders Group Inc. kontole aastatel 1995-1996 kokku 233 000 Saksa marka.

Osa laenu on hageja tagastanud kostja poja Liechtensteinis asuvale kontole. Osa laenu on hageja

tagastanud H. Gelšteinile kas enda isiklikult või Sanders Group Inc. kontolt, mida hageja kasutas

nagu isiklikku kontot. Sanders Group Inc.-l puudus eeldatavalt reaalne tegevus ning raha

väljavõtmine tema kontolt toimus hageja huvides ja kontrolli all. Hageja ei ole aastate jooksul saanud

tulu ja on elanud kostja väljastatud laenust. Hageja omandas ka vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osa

kostja raha eest. Samuti omandas hageja ema Inna-Erika Pihelgas Viimsis Lubja teel paiknevate

kinnisasjade hoonestusõiguse ja Tallinnas Uus 22 asuvad korterid kostja väljastatud laenu eest.

4. oktoobril 2000 omandas hageja H. Gelšteinile kuuluva kinnisasja Viimsi vallas, selle müügihinna

sai müüja kostjalt antud rahast. Hageja võla tagamiseks sõlmiti hüpoteegileping. Kuna H. Gelštein ei

saanud ise Eestisse tulla, allkirjastas paberid ja korraldas makseid kostja. Dokumendid palus notaritel

koostada hageja. Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 172 lg 1 järgi oli võimalik leping sõlmida

kolmanda isiku kasuks. Hageja ja kostja vahelise kokkuleppe kohaselt toimus hageja palvel raha

tasumine Sanders Group Inc.-le. Hageja palus raha kanda Sanders Group Inc.-le, kuid pooltel oli

selge kokkulepe, et võlasuhe tekib hageja ja kostja vahel ning ainuüksi hageja on kohustatud saadud

summad tagasi maksma.

3. Harju Maakohus rahuldas 7. mai 2007. a otsusega hagi ja tuvastas, et kostjal on kohustus anda

nõusolek hüpoteegi kande kustutamiseks. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid kirjaliku laenulepingu TsK § 273 kohaselt.

Laenusuhte olemasolu ei ole tõendatud ka muude tõenditega. Kui hüpoteegiga tagatud nõue

rahuldatakse või nõuet ei teki, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik asjaõigusseaduse

(AÕS) § 349 lg 1 järgi nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku

lepitud teisiti. Eeldada tuleb, et kinnisasi vastutab üksnes omaniku ja hüpoteegipidaja vahel

sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Kande muutmiseks on AÕS § 65 lg 1 järgi vajalik

isiku nõusolek, kelle õigusi kande parandamine puudutab. Kuna hüpoteegiga tagatud nõude

olemasolu ei ole tõendatud, tuleb hageja nõue rahuldada ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg 5 järgi tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek hüpoteegi kande

kustutamiseks.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. mai 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Maakohus ei arvestanud, et kostja väidetud ülekannete tegemise ajal kehtinud TsK sätete kohaselt oli

võimalik sõlmida leping kolmanda isiku kasuks (TsK § 172) või panna kohustuse täitmine

kreeditorile siduvalt kolmandale isikule (TsK § 175). Seega oli pooltel võimalik kokku leppida, et

kostja kohustuse täidab tema korraldusel kolmas isik, aga samuti, et kohustus täidetakse hageja

nimetatud kolmandale isikule. Leides, et kirjaliku laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud ja raha

liikumine kolmandate isikute vahel ei ole selle kohta piisavaks tõendiks, ei pööranud maakohus

tähelepanu, millistes vastastikustes õigustes ja kohustustes pooled hüpoteegi seadmisel või enne seda

kokku leppisid. Maakohus ei võtnud seisukohta, kas kostjal on tekkinud nõudeõigus hageja vastu

mingi muu õigussuhte kui laenusuhte alusel.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis 5. novembri 2008. a otsusega ringkonnakohtu otsuse muutmata

ja hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi arvates ei ole välistatud, et hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2 sisaldub

lisaks tagatiskokkuleppele ka laenuleping. Pooled vaidlevad selle üle, kas nad vormistasid TsK § 272

lg 3 järgi laenulepinguks hageja varasema võimaliku võla kostjale. Kui kostja tõendab laenulepingu

olemasolu, pöördub mh ümber tõendamiskoormus ja hageja peab omakorda tõendama, et

laenulepingu alusel tagatud võlga tegelikult ei ole. Seega on tõendamiskoormus poolte vahel jagatud.

AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud

nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale

sissenõude pööramiseks.

Kohustuseks, mis vormistati ümber laenulepinguks, võis TsK § 272 lg 3 järgi olla nii lepinguline kui

ka lepinguväline kohustus (nt alusetult omandatud vara väljaandmise kohustus TsK § 477 lg 1 järgi).

TsK § 172 lg 1 järgi võis kokku leppida kohustuse täitmise kolmandale isikule ja anda kolmandale

isikule ka kohustuse täitmise nõude. H. Gelštein ja/või temaga seotud Scandinavian Steel AB ning

hageja ja/või Sanders Group Inc. võisid leppida kokku, et rahaülekannetest hagejale ja/või Sanders

Group Inc.-le tulenevad kohustused tuleb täita kostjale. Teine võimalus asjaosaliste suhete

hindamiseks on, et H. Gelštein ja/või Scandinavian Steel AB loovutas(id) oma nõuded hageja vastu

kostjale. Mõlemal juhul võisid hageja ja kostja kokku leppida, et hageja võlgneb tema või Sanders

Group Inc. saadud raha kostjale laenuna.

Põhimõtteliselt on võimalik lugeda Sanders Group Inc. tegevus hageja tegevuseks ja tema kohustused

hageja isiklikeks kohustusteks.

Ringkonnakohus saatis õigesti asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Selgeks tuleb teha poolte

tegelik tahe hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel ja eriti selle p 2 sõnastamisel.

8. Harju Maakohus jättis 11. jaanuari 2011. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei tõendanud hageja, et laenulepingut ega muud lepingut ei ole sõlmitud.

Vastasel korral puuduks põhjus ja põhjendus hüpoteegi seadmise lepingut sõlmida. Esitatud Sanders

Group Inc. pangakonto väljavõtte ja Handelsbankeni ülekannete kohaselt on Scandinavian Steel AB

üle kandnud Sanders Group Inc.-le 144 000 USA dollarit, 250 000 USA dollarit, 150 000 USA

dollarit, 143 466 USA dollarit 13 senti ja 284 233 USA dollarit 44 senti. Tõendatud on, et raha

ülekandmiseks oli kostja poja H. Gelšteini korraldus. Sanders Group Inc. pangakonto väljavõte

tõendab, et hagejale maksti aastatel 1995-1997 korduvalt raha. Hageja pangakonto väljavõttest

nähtub, et Sanders Group Inc. kandis hagejale nt 10. septembril 1996 üle 224 000 krooni, 3. jaanuaril

1997 27 000 krooni.

TsK § 172 lg 1 järgi oli võimalik kokku leppida kohustuse täitmises kolmandale isikule ja anda

kolmandale isikule kohustuse täitmise nõue. See tähendab, et kostja poeg H. Gelštein ja/või temaga

seotud äriühing Scandinavian Steel AB ning hageja ja/või Sanders Group Inc. võisid kokku leppida,

et rahaülekannetest hagejale ja/või Sanders Group Inc.-le tulenevad kohustused tuleb täita kostjale.

TsK § 175 lubas lepingust tuleneva kohustuse täitmise panna kolmandale isikule.

Tulenevalt enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 134 lg-st 2 on Sanders Group Inc. suhtes kohaldatav

Eesti seadus.

Hageja kasutas Sanders Group Inc. kontot nagu enda oma ja kostja laenas hagejale oma poja ja firma

kaudu ning raha tuli kanda hageja näidatud arvelduskontole. On usutav, et hüpoteegi seadmise

lepingu p-s 2 viidatud laenuleping tähendab varasemaid laene, mille andmine hagejale on tõendatud

ülalmärgitud pangakontode väljavõtete ja panga ülekannetega, ning sellega, et hageja on raha välja

võtnud. Hageja ei ole tõendanud väidet, et ta kandis raha üle H. Gelšteinile.

9. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

10. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

11. Tallinna Ringkonnakohus asendas 7. detsembri 2010 määrusega kostja V. Gelšteini kostja

H. Gelšteiniga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 211 lg 1 alusel. 17. juunil 2010 sõlmitud

nõude loovutamise lepinguga loovutas V. Gelštein oma 14 299 350 krooni 80 sendi suurused nõuded

apellandi vastu H. Gelšteinile. Lisaks sõlmisid H. Gelštein ja V. Gelštein 17. juunil 2010 notariaalselt

tõestatud hüpoteegi üleandmise lepingu, asjaõiguslepingu ning kinnistamisavalduse Pärnamäe 51

asuva kinnisasja mõttelist osa koormava ja V. Gelšteini kasuks seatud hüpoteegi ülekandmiseks

H. Gelšteinile. See muudatus on kantud kinnistusraamatusse 29. juunil 2010.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse TsMS § 657

lg 1 p 2 alusel ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi.

Ringkonnakohus nõustus hageja seisukohaga, et maakohus on rikkunud TsMS § 693 lg-t 2, kui asus

seisukohale, et hageja on kohustatud tõendama oma väidet, et laenulepingut ega muud lepingut ei ole

sõlmitud. Kostja pidi esmalt tõendama laenulepingu või muu õigussuhte olemasolu ning alles pärast

seda sai ümber pöörduda pooltevaheline tõendamiskoormus.

Maakohtu otsusest ei nähtu, millal ja millise sisuga laenulepingud pooled sõlmisid. Juhul kui kostja

leidis, et laenu andmine hagejale nähtub mingitest muudest kolmandate isikute vahelistest

õigussuhetest või dokumentidest, siis oli kostja kohustuseks TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada

nimetatud asjaolusid ning nende seotust praeguse vaidlusega. Maakohus ei tuvastanud, et hüpoteegi

seadmise lepingu p-s 2 sisaldub ka laenuleping. Maakohus järeldas, et lepingu p-st 2 tuleneb, et

hüpoteegipidaja ja omanik on sõlminud laenulepingu. Maakohtu otsusest ei nähtu, millal ja millise

sisuga laenuleping sõlmiti.

Maakohus tuvastas, et Scandinavian Steel AB on mitmel korral erinevaid summasid üle kandnud

V. Gelšteini poja H. Gelšteini korralduse alusel Sanders Group Inc.-le. Sanders Group Inc.

pangakontolt on aga tehtud väljamakseid hagejale. Need kohtu tuvastatud asjaolud ei tõenda aga

iseenesest hageja ja kostja vahelist õigussuhet.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole otsuses TsK § 172 lg 1 kohaldamise aluseks olevaid

kokkuleppeid tuvastanud. Ükski asjas esitatud tõend ei tõenda, et kostja oleks hagejale mingeid

summasid üle andnud või et summad oleksid antud hagejale kostja korraldusel. Samuti ei tulene asja

materjalidest poolte kokkulepe, et raha ülekannetest hagejale või Sanders Group Inc.-le tulenevad

kohustused tuleb täita kostjale.

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8 kui jättis otsuse tegemisel hindamata hageja 3. augustil 2009

esitatud seisukohad ja täiendavad tõendid, millega hageja soovis näidata Scandinavian Steel AB poolt

Sanders Group Inc.-le tehtud rahaülekannete tegelikke põhjuseid. Nimetatu tõendab hageja ja

H. Gelšteini ühiseid äriprojekte ning raha liikumist nende raames. Asjas puuduvad mis tahes tõendid

selle kohta, et hageja ja kostja vahel on õigussuhe, mida tagab hüpoteek, ja hageja nõue hüpoteegi

kustutamiseks on põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Kostja H. Gelšteini esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus

ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 693 lg-t 2, mille kohaselt on Riigikohtu otsuse seisukohad sama asja

uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, samuti TsMS § 654 lg 5 teist lauset, mille kohaselt juhul,

kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht

poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus on

vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme (eelkõige TsK § 172 lg-t 1, § 272 lg-t 3, aga ka enne

1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 134).

Hageja ja V. Gelšteini vahel (kusjuures V. Gelštein tegutses oma poja H. Gelšteini vahendusel, kes oli

V. Gelšteini esindajaks) oli selge kokkulepe, et võlasuhe tekib V. Gelšteini ja hageja vahel ning et

ainuüksi F. Potter isiklikult on kohustatud saadud summad tagastama. Asjaolu, et vaidlusalused

summad kanti Sanders Group Inc. arvelduskontole, ei välista seda, et tekkinud võlasuhtes on

vastutavaks hageja isiklikult.

Tallinna Ringkonnakohus ei ole tähelepanu pööranud TsK § 175 lg-le 1, mille kohaselt võib lepingust

tuleneva kohustuse täitmise täielikult või osaliselt panna kolmandale isikule. Pooled olid sõlminud

sellise suulise kokkuleppe, mille kohaselt hageja palus rahasummade ülekandmist Sanders Group Inc

arvelduskontole. Sanders Group Inc. on välismaine offshore-äriühing, mis oli hageja kontrolli all,

mistõttu Sanders Group Inc. tegevust on võimalik lugeda hageja isiklikuks tegevuseks ning Sanders

Group Inc. kohustusi hageja isiklikeks kohustusteks.

6. oktoobril 1997 hageja ja V. Gelšteini vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2 sisaldub

lisaks tagatiskokkuleppele laenuleping (võlatunnistus), millega vormistati varasem võlakohustus

hageja ja V. Gelšteini vaheliseks laenuks. Ükski mõistlik isik ei sea oma kinnisasja mõttelisele osale

hüpoteeki juhul, kui täielikult puuduvad tagatavad nõuded ning on välistatud nende tekkimine

tulevikus.

14. Hageja palus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kostjalt välja hageja menetluskulud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

16. Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis 5. novembri 2008. a otsuses asjas nr 3-2-1-104-08 sama asja

menetledes mh seda, et hageja nõude aluseks on AÕS § 349 lg 1, mille kohaselt on koormatud

kinnisasja igakordsel omanikul õigus nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist,

kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud. Riigikohtu juhise kohaselt tuli

asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ja eriti selle p 2

sõnastamisel. Hageja leiab, et kostjal tema vastu nõudeid ei ole ning nõuab kostjalt hüpoteegi

kustutamist. Kostja väidab, et hüpoteegiga on tagatud kehtivad nõuded hageja vastu.

17. Täpne ei ole ringkonnakohtu otsuse p-s 32 märgitu, et maakohus ei tuvastanud hüpoteegi

seadmise lepingu p-s 2 sisalduvat laenulepingut ja maakohtu otsusest ei nähtu, millal ja millise sisuga

laenuleping sõlmiti. Maakohtu otsuse kohaselt on usutav, et hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2

viidatud laenuleping tähendab varasemaid laene, mille andmine hagejale on tõendatud pangakontode

väljavõtete, pangakontodelt ülekannete tegemise ja sellega, et hageja on raha välja võtnud. Maakohus

viitas ka TsK §-le 272, mis võimaldas laenulepinguks ümber vormistada erinevaid kohustusi. Kuna

ringkonnakohus lähtus ekslikult sellest, et maakohus laenulepingu olemasolu ei tuvastanud, siis

puuduvad ringkonnakohtu otsuses põhjendused, miks ta ei nõustu kostja väidetu ja maakohtu

tuvastatuga, et hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2 sisalduva laenulepinguga vormistati hageja varem

saadud laenud.

Tõendamiskoormuse kohta kordab kolleegium eelviidatud 5. novembri 2008. a otsuse p-s 16

märgitut, et kui kostja tõendab laenulepingu olemasolu, pöördub mh ümber tõendamiskoormus ja

hageja peab omakorda tõendama, et laenulepingu alusel tagatud võlga tegelikult ei ole.

Kolleegium kordab ka viidatud otsuse p-s 16 märgitut, et AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude

rahuldamata jätmiseks ei ole vaja tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende täpset suurust.

18. Ringkonnakohtu otsusest jääb selgusetuks, kas kohus on oma põhjendustes kostjana käsitanud

V. Gelšteini või H. Gelšteini.

Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis viidatud otsuse p-s 18, et põhimõtteliselt on võimalik lugeda

Sanders Group Inc. tegevus hageja tegevuseks. Maakohus leidis, et tulenevalt enne 1. juulit 2002

kehtinud TsÜS § 134 lg-st 2 on Sanders Group Inc. suhtes kohaldatav Eesti seadus. Tõendatud on

selle äriühingu tegutsemine Eestis ning see, et hageja on teda esindanud ja tema pangakontot

käsutanud. Ringkonnakohus pole võtnud seisukohta hageja ja Sanders Group Inc. tegevuse kohta

samas asjas 5. novembril 2008 tehtud otsuse p 18 valguses, kas hagejale saab omistada nimetatud

äriühingu tegevuse ja kas hageja võib tema eest vastutada.

Täiendavalt märgib kolleegium, et raha üleandmiseks laenusaajale sai pidada ka seda, kui laenuandja

on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (vt ka Riigikohtu 11. detsembri

2002. a otsus asjas nr 3-2-1-92-02, p. 18).

Kui kohus pidas kostjana silmas V. Gelšteini, siis nõustub kolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et

tähelepanuta on jäetud lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 175 lg 1, mille kohaselt võib lepingust

tuleneva kohustuse täitmise täielikult või osaliselt panna kolmandale isikule. Sellekohase väite on

kostja esitanud ka maakohtu menetluses. Seega võis H. Gelštein olla hageja ja V. Gelšteini vahelisest

võlasuhtest tuleneva V. Gelšteini kohustuse täitja, V. Gelšteini ja hageja vahelisest võlasuhtes tulenev

raha tasuti hageja palvel tema nimetatud isiku (s.o Sanders Group Inc.) arvelduskontole. H. Gelštein

võis aga ka panna oma kohustuse täitmise Scandinavian Steel AB-le. Millise V. Gelšeini ja

H. Gelšteini vahelise sisesuhte alusel täitmine toimus, ei oma hageja ja V. Gelšteini vahelise

võlasuhte hindamisel tähtsust. Kui nimetatud kohustuse täitis rahaülekannetena Scandinavian

Steel AB, võis olla ka tema V. Gelšteini kohustuse täitjaks.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb järgida TsMS § 654 lg-t 5 ja mh hinnata, kas hageja ja V. Gelštein

võisid olla sõlminud kokkuleppe, mille täitmine pidi toimuma nii, et H. Gelštein ja/või temaga seotud

Scandinavian Steel AB kannavad raha üle hagejale ja/või Sanders Group Inc.-le.

19. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 172 lg-t 1. Riigikohus on

asjas nr 3-2-1-104-08 tehtud otsuse p-s 17 viidanud võimalusele, et H. Gelštein ja/või temaga seotud

Scandinavian Steel AB ning hageja ja/või Sanders Group Inc. võisid leppida kokku, et

rahaülekannetest hagejale ja/või Sanders Group Inc.-le tulenevad kohustused tuleb täita

V. Gelšteinile, kellele nad andsid ka iseseisva lepingu täitmise nõudeõiguse. Seega oleks V. Gelšteinil

olnud nõue hageja vastu H. Gelšteini ja hageja vahelisest õigussuhtest tulenevalt, mis oleks selleks

varasemaks kohustusteks, mis muudeti laenulepinguks hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2.

Ringkonnakohus leidis, et asjas esitatud tõenditest ei tulene, et kostja oleks hagejale mingeid

summasid üle kandnud või mingid summad oleks antud hagejale kostja korraldusel. Nimetatud

seisukoht ei välista aga TsK § 172 lg 1 kohaldamist. Kui ringkonnakohus peab kostja all silmas

V. Gelšteini, siis märgib kolleegium, et TsK § 172 lg 1 ei näinud ette eeldusena kolmanda isiku

korraldust kohustuste täitmiseks.

20. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja apellatsioonkaebuse alusel ja käesolevas

otsuses antud juhiseid ning menetlusreegleid järgides kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust.

21. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

22. Kautsjoni on kostja eest tasunud Gerly Gelštein. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel muule isikule kui menetlusosalisele viimase korraldusel.

Korralduse puudumisel tuleb kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon kostjale.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve