3-2-1-47-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-47-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

AS-i ART LINK PRODUCTION (pankrotis) hagi CF&S

Estonia AS-i vastu 183 866 krooni 87 sendi ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-51941

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

CF&S Estonia AS-i kassatsioonkaebus ja AS-i ART LINK

PRODUCTION (pankrotis) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Tsiviilasja hind kostja kassatsioonkaebuselt 7134 eurot 84 senti

(111 636 krooni)

Tsiviilasja hind hageja kassatsioonkaebuselt 5359 eurot 4 senti

(83 850 krooni 80 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS ART LINK PRODUCTION (pankrotis) (registrikood

10286055), esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov

Kostja CF&S Estonia AS (registrikood 10139213), esindaja

vandeadvokaat Toivo Viilup

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011. a otsuse (tsiviilasi nr 2-09-51941)

põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

4. Arvata CF&S Estonia AS-i kassatsioonkaebuselt 15. veebruaril 2011 tasutud kautsjon

71 (seitsekümmend üks) eurot 35 senti ning AS-i ART LINK PRODUCTION (pankrotis)

kassatsioonkaebuselt 1. märtsil 2011 tasutud kautsjon 53 (viiskümmend kolm) eurot 60 senti

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS ART LINK PRODUCTION (pankrotis) (hageja) esitas 9. oktoobril 2009 Harju Maakohtule

hagi CF&S Estonia AS-i (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista kostja poolt

pandiõiguse alusel ilma pankrotihalduri nõusolekuta enampakkumise korras võõrandatud hagejale

kuulunud kauba (konteiner nr GESU3406507, mille sisuks oli 10 136 kg pildiraame vastavalt

tellimusele nr 16222) väärtuse 183 866 krooni 87 senti. Menetluse käigus täpsustas hageja nõuet ja

palus lisaks põhivõlale välja mõista ka viivise 31. märtsi 2010 seisuga 9793 krooni ning viivise, mis

ei olnud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, protsendina põhinõudest (0,02% iga

viivitatud kalendripäeva eest) kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt nähtub Sailing International Co. Ltd. arvest nr SL080266, et müüdud kauba

väärtus on 17 183 USA dollarit 82 senti. 1. oktoobri 2009. a seisuga vastab 1 USA dollar 10 kroonile

70 sendile. Sellest tulenevalt on müüdud kauba väärtuseks Eesti kroonides 5. oktoobri 2009. a seisuga

183 866 krooni 87 senti. Kostjal ei olnud õigust käsutada hagejale kuuluvat vara, mistõttu on

müügitehing seadusest tuleneva keeluga (pankrotiseaduse (PankrS) § 36 lg 1, § 138 lg 1) vastuolus

ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt tühine. Hageja kiitis tehingu hiljem heaks

tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg-st 2 ja TsÜS § 114 lg-st 2.

Müüdud kaup kuulus hagejale. Päritolu tunnistusel on märgitud kaubasaajaks hageja, samuti on

veokirjas märgitud teavitatava lepinguosalisena hageja. Kostja oli või pidi olema teadlik kauba

kuulumisest hagejale. Võõrandatud kauba tegelik väärtus on oluliselt suurem selle müügihinnast -

müügihind oli kujundatud niivõrd madalaks kunstlikult. Kostja ei ole põhjendanud, miks pidi

esimesel enampakkumisel määrama sellise alghinna, mis on kauba tegelikust väärtusest 43%

madalam. Kaup müüdi sama hinnaga mis enampakkumise alghind, mis tähendab, et kaubal oli üks

soovija. Olukorras, kus müüja müüb kaupa turuhinnast oluliselt odavamalt, on põhjendamatu arvata,

et potentsiaalne ostja avaldab ise soovi tasuda kauba eest rohkem.

Kostja nõue hageja vastu ei ole pankrotimenetluses nõuetekohaselt esitatud ning kostja pandiõigus oli

lõppenud enne kauba võõrandamist. Hageja oleks saanud kahju ka juhul, kui kostja oleks

võõrandanud kauba selle tegeliku hinnaga, sest kostja ei olnud õigustatud kaupa võõrandama, tema

pandiõigus oli lõppenud. Hageja oli enne vara õigusvastast võõrandamist olukorras, kus kauba

müügist saadav raha ei oleks enam läinud esmajoones pandipidaja nõude rahuldamiseks, vaid raha

arvel oleks asutud rahuldama ülejäänud võlausaldajate nõudeid.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtub hageja

omandiõigus kaubale. Arusaamatu on, miks hageja on lähtunud kauba väärtuse kindlaksmääramisel

hariliku väärtuse asemel Sailing International Co. Ltd. arvel nr SL080266 toodud kauba

maksumusest. Kostja teavitas 28. mail 2009 hagejat kauba müügist ning asjaolust, et enampakkumise

tulemusena kujunes vaidlusaluse kauba müügihinnaks 105 000 krooni. Asjaolu, et avalik

enampakkumine suuremat ostuhuvi ei tekitanud, ning fakt, et kauba alghind ei tõusnud, kinnitavad

üheselt, et kauba harilik väärtus (kohalik keskmine turuhind) oligi 105 000 krooni.

Hageja pankroti väljakuulutamise päeva seisuga oli kostjal hageja vastu pandiga tagatud nõue

217 045 krooni 30 senti, st kostja nõue hageja vastu tuli PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel rahuldada

esimeses järgus. Kostja esitas hageja pankrotimenetluses avalduse 217 045 krooni 30 sendi suuruse

nõude tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena ning asjaolu, et hageja pankrotihaldur on jätnud

kostja nõudeavalduse nõuete kaitsmise koosolekule esitamata, ei võimalda neid asjaolusid praeguse

vaidluse lahendamisel eirata. Pandieseme müük ilma pankrotihalduriga kooskõlastamata ei anna alust

kahjunõude esitamiseks pandipidaja vastu juhul, kui pandiese müüdi turutingimustel.

Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks suutnud kauba võõrandada enampakkumisel kujunenud hinnast

kõrgema hinnaga. Seega ei ole hageja kandnud varalist kahju tulenevalt pandieseme võimalikust

müügist alla selle turuhinna. Mis tahes muu kahju ei ole rikutava kohustuse eesmärgi teooria kohaselt

praegusel juhul hüvitatav, mistõttu ei ole hagejal üldse õiguslikult võimalik kostjalt kahju hüvitamist

nõuda.

Hageja pankrotihaldur ei tegutsenud heas usus, kuivõrd on jätnud kostja nõudeavalduse ilma

õigusliku aluseta sisuliselt menetlemata. Põhjendamatu on kostja pandiõiguse lõppemist eeldada

olukorras, kus nõudeavaldus oli tähtaegselt esitatud. Samas isegi juhul, kui pandiõiguse lõppemist

eeldada (mida kostja ei tee), ei oleks hageja esitatud asjaoludel kahju kandnud mitte hageja, vaid

viimase võlausaldajad ning seda summas, mida oleks saadud kasutada nende nõuete rahuldamiseks.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. juuli 2010. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 111 636 krooni ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt

105 000 krooni alates 3. juulist 2010 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulud jättis

maakohus võrdsetes osades poolte kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli õigus vaidlusalune kaup

võõrandada, kas nimetatud võõrandamise tulemusena peab kostja hüvitama hagejale saadu hariliku

väärtuse ning milline on kauba harilik väärtus.

PankrS § 36 lg-st 1 lähtudes läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda

ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 44 lg 1 sätestab, et

pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu

ainult selles seaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub selles seaduses sätestatud korras.

PankrS § 138 sätestab, et halduri nõusolekul võib pandipidaja vallaspandi eseme ise müüa. Vara

müünud pandipidaja esitab haldurile aruande müügist saadu kohta. Seega nimetatud sättest tuleneb

pandipidaja keeld müüa vallasasja ilma pankrotihalduri nõusolekuta. Pooled ei vaidle selle üle, et

kostja ei ole küsinud hageja pankrotihaldurilt nõusolekut kauba müümiseks. Sellest tulenevalt ei

olnud kostjal õigust käsutada hagejale kuuluvat vara, mistõttu on tehing seadusest tuleneva keeluga

vastuolus ning TsÜS § 87 kohaselt tühine.

VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust

käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil

rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui õigustatud isiku omandi või muu õiguse rikkumine seisneb selle

käsutamises rikkuja poolt, võib õigustatud isik käsutustehingu kehtetuse korral nõuda rikkujalt saadu

hariliku väärtuse hüvitamist juhul, kui ta kiidab käsutustehingu vastavalt tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 114 lg-s 2 sätestatule heaks. 4. mail 2009 väljaandes Ametlikud Teadaanded kostja

avaldatud enampakkumisteatest nähtub, et enampakkumise alghind oli 105 000 krooni. Asjaolu, et

nimetatud rahasumma on tasutud, on tõendatud kostja 27. mai 2009. a arvega nr 2901902 (I kd,

tl 132) ja konto väljavõttega (I kd, tl 133).

VÕS § 1037 lg 3 sätestab, et harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse

korral loetakse harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme

väärtus oli sellest suurem, või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem. Praegusel

juhul on kostja teavitanud hagejat 28. mail 2009 vaidlusaluse kauba müümisest enampakkumisel ning

asjaolust, et enampakkumise tulemusena kujunes kauba müügihinnaks 105 000 krooni. TsÜS §-st 65

tulenevalt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind. Sailing International Co. Ltd.

arvest nr SL080266 nähtub, et hagejale müüdud kauba väärtus on 17 183 USA dollarit 82 senti.

1. oktoobri 2009. a seisuga vastas 1 USA dollarile 10 krooni 70 senti. Sellest tulenevalt on hagejale

müüdud kauba väärtuseks Eesti kroonides 5. oktoobri 2009. a seisuga 183 866 krooni 87 senti.

Maakohus nõustus kostjaga, et olukorras, kus kaup müüdi enampakkumisel, on ilmne, et kujunenud

müügihind oli kauba koosseisu ja seisukorda arvestades maksimaalne võimalik hind. Samuti ei ole

hageja esitanud mis tahes tõendeid, et kauba väärtus oleks selle harilikust väärtusest (kokkulepitud

tasust VÕS § 1037 lg 3 tähenduses) suurem olnud. Nimetatu tõendamiskoormus lasub tulenevalt

VÕS § 1037 lg-st 3 hagejal. Kauba ostudokumentidel hageja märgitud hinda tuleb käsitada kauba

soetamismaksumusena, mis ei tõenda, et seda oleks Eesti turul saanud nimetatud hinnaga müüa.

Hageja esitatud tõendid ei tõenda kauba suuremat väärtust kui enampakkumisel saadud

105 000 krooni.

Maakohus leidis, et hageja omandiõigus vaidlusalusele kaubale on tõendatud hageja kohtule esitatud

tõenditega.

Kohtule esitatud kostja nõude tunnustamise teemal peetud elektroonilisest kirjavahetusest nähtub, et

kostja ei ole nõuetekohast allkirjastatud nõuet hageja pankrotimenetluses esitanud. 11. märtsil 2009 ja

31. märtsil 2009 edastatud dokumenti ei saa pidada nõudeavalduseks pankrotiseaduse mõttes.

PankrS § 94 lg 3 sätestab, et kui nõudeavaldus ei ole nõuetekohaselt vormistatud, annab haldur

esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Vormistuslikuks puuduseks võib pidada kirjaliku vormi

järgimata jätmist, esindaja volikirja puudumist, § 94 lg-s 1 nimetatud andmete osalist puudumist

nõudeavaldusest või näiteks nõuet tõendavate dokumentide esitamata jätmist. Samas peab esitatud

dokumendist olema ühemõtteliselt selge, et dokumendi esitaja tahe oli suunatud pankrotimenetluses

nõudeavalduse esitamisele. Pankrotihoiatusest ja vaidluse lahendamise ettepanekust ei tulene kostja

tahet esitada nõudeavaldus PankrS § 94 mõttes.

Nõudeavaldus tuleb esitada PankrS § 93 lg 1 alusel (kohtuotsuses ekslikult märgitud PankrS § 94

lg 1) hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate avaldamisest Ametlikes Teadaannetes. Hageja

pankrotiteade avaldati 24. märtsil 2009, seega saabus nõudeavalduse esitamise tähtaeg 24. mail 2009.

Kostja ei ole praeguseni esitanud pankrotimenetlusse nõuetekohast nõudeavaldust.

26. märtsil 2009 hageja pankrotihalduri Martin Kruppi edastatud teade kostjale, kostja 19. augustil

2009 esitatud taotlus pankrotihaldurile nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumiseks kostja nõude

läbivaatamiseks, 24. septembri 2009. a avaldus puuduste kõrvaldamiseks nõudeavalduses ning

korduv avaldus kostja nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses ei mõjuta asjaolu, et kostja on

jätnud nõudeavalduse tähtaegselt esitamata ning et kostja pandiõigus on lõppenud. Isegi juhul, kui

kostja oleks võlausaldaja hageja pankrotimenetluses, puuduks tal seadusest tulenev alus käsutada

pankrotivõlgniku vara halduri nõusolekuta.

Maakohus leidis, et kostja ei ole oma vastuväiteid hagile tõendanud. Hageja põhinõue kostja vastu

ning kõrvalnõudena esitatud viivisenõue tuleb rahuldada. Kostja rahaline kohustus muutus

sissenõutavaks alates 31. juulist 2009, kuivõrd hageja on 10. augusti 2009. a kirjaga (I kd, tl 23)

määranud kostjale kohustuse vabatahtliku täitmise ajaks 20. augusti 2009. VÕS § 82 lg 7 alusel

muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust

ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või

kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega tuleb viivist arvestada alates 21. augustist

2009. Kostjalt tuleb välja mõista viivis 6636 krooni (105 000 * 316 päeva * 0,02%) alates

21. augustist 2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni 2. juulil 2010 ja sealt edasi VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning

jätta uue otsusega hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse osaliselt

tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada täies ulatuses, välja mõista kostjalt põhivõlana

183 866 krooni 87 senti, ajavahemiku eest alates 21. augustist 2009 kuni kohustuse kohase täitmiseni

põhinõudelt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning jätta menetluskulud kostja kanda.

6. Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. veebruari 2011. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis apellatsioon- ning

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei too PankrS § 138 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine ehk

pandipidaja poolt vallaspandi eseme müümine halduri nõusolekuta kaasa tehingu tühisust TsÜS § 87

alusel. Pankrotiseaduse sätted sellist tagajärge ei sätesta ja see ei tulene ka viidatud normi eesmärgist.

Keelu eesmärgiks on tagada pankrotivara võõrandamine võimalikult suuremat kasu andval viisil, et

saadava raha arvel omakorda tagada pankrotiseaduses ettenähtud väljamaksete tegemine

pankrotivarast. Eelduslikult tagab sellise eesmärgi täitmise see, kui haldur müüb vara võlausaldajate

üldkoosoleku ettekirjutusi järgides. Halduri nõusolekuta tehtud vallaspandi eseme müügitehing jääb

eseme omandanud isiku suhtes jõusse, kuid halduril võib tekkida nõudeõigus pandipidaja vastu.

Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta seisukoht tehingu tühisuse kohta

TsÜS § 87 alusel.

Pankrotivõlgnik on esitanud nõude pandieseme halduri nõusolekuta võõrandanud pandipidaja vastu

VÕS § 1037 alusel. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-79-10 tehtud lahendis selgitanud, et selle sätte

lg 1 (üldpõhimõtte) kohaldamise eeldusteks on 1) teise isiku õiguste rikkumine ja 2) selle tõttu teise

isiku arvel rikastumine. Sama sätte lg 2 reguleerib alusetu rikastumise nõude alust juhul, kui teise

isiku õiguse rikkumine seisneb talle kuuluva eseme käsutamises selleks õigustamata isiku poolt.

VÕS §-st 1037 ei tulene, et selle rakendamine eeldaks õigustatud isiku nõusolekuta teise omandit või

muud õigust rikkunud isiku käsutustehingu tühisust. Selle paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et juhul, kui

on tegemist kehtetu tehinguga, eeldab alusetu rikastumise nõude esitamine kehtetu tehingu

heakskiitmist TsÜS § 114 lg-s 2 sätestatud korras. Seega juhul, kui tehing ei ole tühine, ei saa seda

heaks kiita, kuid muus osas võib säte siiski kohalduda. VÕS §-s 1043 sätestatud deliktiõigusliku

kahju hüvitamise nõue võib konkureerida VÕS §-st 1037 tuleneva alusetu rikastumise nõudega

(täidetud võivad olla eeldused mõlema nõude rahuldamiseks). Nõude valiku õigus kuulub hagejale ja

veel ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et hageja tahe oli esitada nõue VÕS § 1037

alusel, mitte aga deliktilise kahju hüvitamise nõue. Seega ei ole asjakohane kostja käsitlus kahju

hüvitamise nõudest ega selle eelduste (näiteks varalise kahju olemasolu pankrotivõlgnikul)

käsitlemata jätmisest maakohtus.

Pärast hageja pankroti väljakuulutamist puudus kostjal õigus käsutada tema valduses pandiõiguse

alusel olnud pankrotivõlgnikule kuulunud vallasasju. Seega ei vaielda VÕS § 1037 esmase eelduse

tõendatuse üle. Pooled vaidlevad teise eelduse üle ehk kas rikkuja vara suurenes rikkumise

tulemusena. Konkreetses vaidluses sõltub selle eelduse täitmine asjaolust, kas kostjat saab pidada

võlausaldajaks hageja pankrotimenetluses. Jaatava vastuse korral oleks kostja eelduslikult olnud

pandiga tagatud nõuet omav võlausaldaja, kel oleks olnud õigus saada oma nõue rahuldatud esimeses

järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, arvestades mahaarvestusi kooskõlas PankrS § 153

lg-ga 2. Seega võlausaldaja seisund oleks ilmselt mõjutanud alusetu rikastumise ulatust.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu käsitluse ja järeldusega selle kohta, et kostja jättis oma nõude

tähtaegselt esitamata ning puuduvad ka muud võimalikud alused kostja käsitamiseks võlausaldajana

hageja pankrotimenetluses. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega ega pidanud

vajalikuks neid korrata.

Aastal 2009 kehtinud PankrS redaktsioon sätestas kõigile võlausaldajatele kahekuulise tähtaja

nõudeavalduse esitamiseks ja selle tähtaegselt esitamata jätmise korral loeti pandiõigus lõppenuks.

Tsiviilasjas ei ole tõendeid kostja nõude tunnustamise kohta. 16. juuni 2010. a kohtuistungil avaldas

hageja, et muutunud regulatsiooni tõttu vaatas võlausaldajate üldkoosolek 10. mail 2010 kostja nõude

läbi, kuid jättis nõude tunnustamata (I kd, tl 145). Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja esindaja, et

nõude tunnustamiseks ei ole kostja hagiga kohtusse pöördunud. Seega isegi kui oleks põhjendatud

kostja esindaja seisukoht, et pankrotihaldur ei käitunud kostja nõudeavaldusega mingil ajal heas usus,

ei kasutanud kostja pankrotiseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid, et oma nõuet maksma panna.

Pankrotiseaduses sätestatud regulatsioonist mööda minnes aga ei ole võimalik kostjat hageja

pankrotimenetluses võlausaldajaks lugeda.

Vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt oli pandipidaja võõrandatud vara harilik väärtus 183 866

krooni 87 senti, mitte aga 105 000 krooni, nagu tuvastas maakohus ja mille eest kostja vaidlusalused

pildiraamid võõrandas. TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine

müügihind (turuhind). Praeguses asjas on tegemist pildiraamidega ehk sellist liiki esemetega, millega

tehakse Eestis/Euroopas tehinguid ja mille kohta peaks olema välja kujunenud mingi keskmine

hinnatase. Turuhinda ei saa samastada eseme soetamiseks tehtud kulutustega. Seega ei saa praeguses

asjas võtta hariliku väärtuse ehk kohaliku keskmise müügihinna määramisel aluseks hinda, millega

hageja pildiraamid Hiinast ostis. Hageja esitas kostja väidetud turuhinna ümberlükkamiseks

kirjavahetuse kahe samal tegevusalal tegutseva ettevõtjaga (I kd, tl 112-114). Tl-del 112-113 olevast

e-kirjast hulgihindu tegelikkuses ei nähtu - vastaja on selgitanud tegureid, millest pildiraami hind

kujuneb, ja on toonud näiteks kaks äärmuslikku hinda (75 ja 1525 krooni tükk). Teisel juhul sisaldub

vastuses küll igale küsitud raami suurusele vastav hind, kuid näha ei ole pakkumise sõltuvus

kogustest ehk milliseid koguseid on tükihinna pakkumiste puhul silmas peetud. Kostja müüs kauba

kolmandale isikule kogumina, mistõttu ei saa välistada, et turuhind võiski seeläbi kujuneda

soodsamaks kui tükikaupa võõrandamisel. Kuna hageja ei esitanud veenvaid tõendeid võõrandatud

vara tegeliku turuhinna kohta, tuleb selle kindlakstegemisel eelduslikult siiski lähtuda kostja tehtud

tehingu väärtusest ja seda sõltumata sellest, et hageja esile toodud asjaolud hinna kujunemise kohta

on iseenesest tähelepanu väärivad.

Poolte vastastikustel süüdistustel halvas usus käitumise kohta ei ole asja lahendamisel sisulist tähtsust

ja ringkonnakohus neid kaebuste väiteid ei analüüsi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada osas, millega jäeti kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, rahuldada kostja

kassatsioonkaebus ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning jätta kõik

menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi,

kvalifitseerides hageja nõude VÕS § 1037 alusel ning jättes kohaldamata VÕS § 1043. Kohus

järeldas ebaõigesti, et hagejal oli valikuõigus, kas esitada nõue VÕS § 1037 või VÕS § 1043 alusel.

Kohus kohaldas ekslikult VÕS § 1037. Erialakirjanduse kohaselt juhul, kui eset käsutanud isik oli

teadlik omandiõiguse puudumisest, saab käsutuse tulemusena omandiõiguse heausksele omandajale

kaotanud isik nõuda eset käsutanud isikult viimase tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 järgi.

Juhul kui eset käsutanud isiku teadmist oma õigustuse puudumisest ei õnnestu tõendada, saab

käsutuse tagajärjel omandiõiguse kaotanud isik esitada VÕS § 1037 lg-s 1 nimetatud nõude. Nõude

valiku õigus kuulub õigustatud isikule ainult juhul, kui õigustamata isiku tehtud käsutustehing ei ole

õigustatud isiku suhtes kehtiv. Sellisel juhul saab valida, kas esitada nõue asjaõigusseaduse § 80 või

VÕS § 1037 lg 2 alusel. Praegusel juhul on käsutus kehtiv, kostja oli teadlik omandiõiguse

puudumisest. Seega hageja nõue oleks tulnud kvalifitseerida VÕS § 1043 alusel kahju hüvitamise

nõudena, mitte aga VÕS § 1037 alusel alusetu rikastumise nõudena, mistõttu on ringkonnakohus

otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, kuna kohaldas VÕS § 1037, ehkki

oleks pidanud kohaldama VÕS § 1043.

Kostja ei ole vaidlusaluse kauba võõrandamise tulemusena hageja arvel alusetult rikastunud, kuna

kostja oli pandieseme võõrandamise päeva seisuga käsitatav hageja võlausaldajana. Ringkonnakohus

on õigesti leidnud, et alusetu rikastumise ulatus sõltub sellest, kas kostja oli pankrotimenetluses

võlausaldaja või mitte. Samas ei ole määrava tähtsusega nõudeavalduse esitamine. PankrS § 8 lg-st 3

tulenevalt on võlausaldajateks kõik isikud, kellel on võlgniku vastu nõue pankroti väljakuulutamise

päeva seisuga. Vähemalt kuni 24. maini 2009 (siis lõppes nõudeavalduse esitamise tähtaeg) oli kostja

hageja võlausaldaja, sõltumata pankrotiavalduse esitamisest. Vaidlusaluse pandieseme müüs kostja

18. mail 2009. Seega oli kostja hageja võlausaldaja ajavahemikul 23. märts 2009 (kuulutati välja

pankrot) kuni 18. mai 2009 (pandieseme müük). Kostja nõue 105 000 krooni ulatuses (pandieseme

müügihind) ja pandiõigus lõppesid vallaspandi võõrandamisel 18. mail 2009. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5 rikkudes ei ole ringkonnakohus vaidlustatud otsuses kostja väiteid

analüüsinud. Kuna kostja oli hageja võlausaldaja vallaspandi realiseerimise ajal, siis ei ole kostja

hageja arvel PankrS § 138 lg 1 nõudeid rikkudes alusetult rikastunud VÕS § 1037 mõttes. Pandiga

tagatud nõuded rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses (PankrS § 153

lg 2). Maksimaalne summa, mille alusel kostja teoreetiliselt võiks olla rikastunud on 15/100

pandieseme müügist laekunud summast, s.o 15 750 krooni. Kuna aga hageja ei ole tõendanud

PankrS § 153 lg 2 kohase lubatava mahaarvamise suurust, tuleb hageja nõue jätta rahuldamata selle

tõendamatuse tõttu. Seega oli kostja hageja võlausaldaja, kellele kuulus pandiga tagatud nõue,

mistõttu oli kostja õigustatud PankrS § 138 lg 1 kohaselt pandieseme võõrandama. Asjaolu, et

võõrandamine toimus PankrS § 138 lg-s 1 sätestatut rikkudes (puudus pankrotihalduri nõusolek), ei

viinud kostja rikastumiseni hageja arvel.

Hageja nõude kvalifitseerimisel VÕS § 1043 alusel on õigusliku tähendusega kahju hüvitamise

nõuete eelduste täitmine, sh varalise kahju olemasolu hagejal. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654

lg-t 5, kui ei andnud õiguslikku hinnangut kostja väidetele VÕS § 1043 kohaldamise osas. Kostja

jääb apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kahju hüvitamise nõude aluseks olev norm ei

ole mõeldud mitte kõikide mõeldavate rikkumise kausaalsete tagajärgede ärahoidmiseks, vaid üksnes

kindlate kahjude vältimiseks. PankrS § 138 lg 1 eesmärgiks on tagada, et pandipidaja müüks

pankrotivara hulka kuuluva pandieseme parimatel võimalikel tingimustel. Maakohtus ei ole

tõendatud, et hageja oleks suutnud vaidlusalust kaupa võõrandada kostja korraldatud

enampakkumisel kujunenud hinnast kõrgema hinnaga. Hageja ei ole kandnud varalist kahju

tulenevalt pandieseme võimalikust müügist alla selle turuhinna. Muu kahju ei ole VÕS § 127 lg 2

kohaselt hüvitatav. Hageja ei ole VÕS § 127 lg 1 mõttes mingit kahju kandnud, kuna

1) pankrotimenetluses oleks nõuet tunnustatud esimese järgu nõudena 180 162 krooni 60 sendi

ulatuses; 2) pankrotihaldur oleks eeldatavasti eseme müünud sama hinnaga (105 000 krooni);

3) pandieseme müügist laekunud rahast oleks esmalt rahuldatud kostja nõue ning rahast ei oleks

piisanud teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. VÕS § 1043 kohaldamise eeldused ei ole

tõendatud, mistõttu ei ole võimalik esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõuet.

Ringkonnakohtu seisukoht, et poolte väited heas usus käitumise kohta ei ole asjas tähtsad, on

ebaõige, kuna see on olulise tähtsusega. Hea usu põhimõttest tulenevalt on vastuvõetamatu hageja

nõude rahuldamine, kuna nõude aluseks olevad asjaolud on kaasa toonud hageja seadusliku esindaja

(pankrotihalduri) õigusvastane käitumine - kui pankrotihaldur oleks kostja nõudeavaldust seaduse

kohaselt menetlenud, puuduks alus rääkida ka teoreetilisest kahjust.

Kostja on faktiliselt esitanud nõudeavalduse hageja pankrotimenetluses. Oluline ei ole mitte see,

kuidas käsitles pankrotihaldur nõudeavaldust, vaid see, kas 31. märtsi 2009. a tahteavaldus (I kd,

tl 57-60) vastas PankrS § 94 lg 1 tunnustele. Ringkonnakohtu seisukoht, et 31. märtsil 2009 ja

6. aprillil 2009 tehtud tahteavaldustes käsitletakse peale nõudest teatamise ka mitmeid teisi küsimusi,

ei väära seda, et kostja elektrooniliselt esitatud nõue vastas PankrS § 94 lg 1 nõuetele.

Tahteavaldusest on heausksele ja mõistlikule isikule üheselt selge kostja soov ja tahe saavutada, et

hageja kui pankrotivõlgnik rahuldaks tema nõude. PankrS § 94 lg 1 ei välista peale kohustuslike

andmete ka muu informatsiooni esitamist nõudeavalduses. Kui nõudeavalduses esineski puudusi,

tulnuks anda tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, mitte jätta avaldust tähelepanuta. Lisaks on

ringkonnakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostja esitas 19. augustil 2009 taotluse nõuete

kaitsmise koosoleku kokkukutsumiseks kooskõlas PankrS § 106 lg-ga 2 ning vähemalt kahel korral

korduva nõudeavalduse. Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta PankrS § 102 lg 11, mille

kohaselt tuleb lugeda nõudeavaldus nõuetekohaselt esitatuks ning kostja on käsitatav võlausaldajana

pandiga tagatud nõude osas.

9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes maa- ja ringkonnakohtu

otsus tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud võrdsetes osades poolte

kanda, ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult või saata asi madalama astme kohtule

uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja kassatsioonkaebuse kohaselt rikkusid kohtud oluliselt TsMS § 442 lg 8 kolmandat lauset

ja § 232 lg-t 1. Kauba harilikku väärtust tõendavad nii kostja 8. aprilli 2010. a menetlusdokumendile

lisatud arve nr 2901902 kui ka hageja 31. märtsi 2010. a menetlusdokumendile lisatud kirjavahetus

ettevõtjatega, kes müüvad Eestis samasugust kaupa. Arves nr 2901902 märkis kostja ise kauba

väärtuseks enne allahindluse tegemist 178 578 krooni, arve tõestab ka seda, et kostja müüs kauba

88 578 krooni odavamalt. Kohtud oleksid pidanud põhjendama, miks 50%-list allahindlust

rakendades saab hinda pidada „maksimaalselt võimalikuks". Kostja müüs kauba hinnaga 5 krooni

60 senti/tükk, samas tootjatehas müüs hinnaga 10 krooni/tükk ning Eesti ettevõtted müüvad

minimaalselt hinnaga 16 krooni 40 senti/tükk. Kuna ringkonnakohus pole andnud hinnangut keskse

tähendusega tõendile, on ta rikkunud oluliselt TsMS § 442 lg-t 8.

10. Pooled vaidlesid teineteise kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning

menetluskulud vastaspoole kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 1 järgi tuleb jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta

ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

12. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada alates 1. jaanuarist 2010 kehtima hakanud

pankrotiseaduse muudatusi. Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 95 kohaselt, kui pandiga

tagatud nõuet omav võlausaldaja, kellele on saadetud PankrS § 34 lg-s 1 nimetatud teade (halduri

teade pankrotimääruse, võlausaldajate üldkoosoleku aja ja koha ning nõude tähtaegselt esitamata

jätmise tagajärgede kohta), jätab oma nõude tähtaegselt esitamata ja nõude esitamise tähtaega ei ole

ennistatud, loetakse temale kuuluv pandiõigus lõppenuks. Alates 1. jaanuarist 2010 on nimetatud säte

kehtetu. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 102 lg 1 kohaselt, kui nõue on mõjuval põhjusel

esitatud pärast PankrS § 93 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist, ennistab üldkoosolek võlausaldaja

taotlusel nõude esitamise tähtaja. Nõuet ei saa esitada pärast seda, kui jaotusettepanek on esitatud

kohtule kinnitamiseks. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt ei ole nõude esitamise tähtaja ennistamine

vajalik pandiga tagatud nõude puhul. Seega tekib küsimus, millisest pankrotiseaduse redaktsioonist

tuleb lähtuda juhul, kui pankrotimenetlus on alanud enne 1. jaanuari 2010 (seega enne PankrS § 95

kehtetuks tunnistamist) ning nõuete esitamise tähtaeg lõpeb samuti varasema (enne 1. jaanuari 2010

kehtinud) pankrotiseaduse redaktsiooni kehtivuse ajal. Tulenevalt PankrS § 193 lg-st 1 kohaldatakse

enne praegu kehtiva seaduse jõustumist alanud pankrotimenetluses nende pankrotimenetluse

toimingute suhtes, mis tehakse pärast praegu kehtiva seaduse jõustumist, kehtivas seaduses sätestatut.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus pankrotimenetlus on alanud enne 1. jaanuari 2010 ning nõuete

esitamise tähtaeg on lõppenud samuti varasema pankrotiseaduse kehtivuse ajal, tuleb lähtuda enne

1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS §-st 95, mille kohaselt, kui pandiga tagatud nõuet omav

võlausaldaja, kellele on saadetud PankrS § 34 lg-s 1 nimetatud teade, jätab oma nõude tähtaegselt

esitamata ja nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud, loetakse temale kuuluv pandiõigus lõppenuks.

13. Hageja pankrot kuulutati välja 24. märtsil 2009. PankrS § 44 lg 1 kohaselt võivad

pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult

pankrotiseaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras.

Kohtud tuvastasid, et kostja jättis oma nõude hageja pankrotimenetluses tähtaegselt pankrotihaldurile

esitamata. Ringkonnakohus on muu hulgas leidnud, et tsiviilasjas ei ole tõendeid kostja nõude

tunnustamise kohta. Ringkonnakohus on oma otsuses ka märkinud, et 16. juuni 2010. a kohtuistungil

avaldas hageja, et muutunud regulatsiooni tõttu vaatas võlausaldajate üldkoosolek 10. mail 2010

kostja nõude läbi, kuid jättis tunnustamata. Samuti nähtub ringkonnakohtu otsusest, et nõude

tunnustamiseks ei ole kostja hagiga kohtusse pöördunud. Kostja kinnitas ka ringkonnakohtu

26. jaanuari 2011. a istungil, et ta pole esitanud nõude tunnustamise hagi (I kd, tl 224). Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga, et kuivõrd asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks kasutanud

pankrotiseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid oma nõude maksmapanekuks, ei saa kostjat pidada

pankrotivõlausaldajaks hageja pankrotimenetluses. Järeldust ei muuda ka see, et kauba müügi ajal

18. mail 2009 ei olnud möödunud PankrS § 93 lg-s 1 sätestatud nõude esitamise tähtaeg.

14. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et kostja võõrandas pandiõiguse alusel ilma hageja

pankrotihalduri nõusolekuta enampakkumise korras hagejale kuulunud kauba. Kolleegium ei nõustu

aga kostja käsitlusega, et hageja nõue oleks tulnud ringkonnakohtus kvalifitseerida VÕS § 1043 järgi.

PankrS § 138 lg 1 kohaselt võib pandipidaja halduri nõusolekul vallaspandi eseme ise müüa. Vara

müünud pandipidaja esitab haldurile aruande müügist saadu kohta. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest

tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua

kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et PankrS § 138 lg-s 1 sätestatud keelu mõtteks on keelu rikkumise

korral ehk pandipidaja poolt vallaspandi eseme müümisel halduri nõusolekuta tuua kaasa

käsutustehingu tühisus. Kuivõrd kostja võõrandas pandipidajana 18. mail 2009 (hageja pankrot

kuulutati välja 24. märtsil 2009) hageja pankrotihalduri nõusolekuta enampakkumise korras hagejale

kuulunud kauba, on kostja rikkunud PankrS § 138 lg-s 1 sisalduvat keeldu ning käsutustehing on

TsÜS § 87 alusel tühine. Kuna ringkonnakohus leidis, et PankrS § 138 lg-s 1 sätestatud keelu

rikkumine ehk pandipidaja poolt vallaspandi eseme müümine halduri nõusolekuta ei too kaasa

tehingu tühisust TsÜS § 87 alusel, tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tehingu tühisust

puudutavas osas muuta, asendades need Riigikohtu põhjendustega.

Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse sellele väitele, et ringkonnakohus oleks pidanud hageja nõude

kvalifitseerima VÕS § 1043 järgi, märgib kolleegium järgmist. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab

õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise,

äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja)

õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 2 kohaselt, kui

õigustatud isiku omandi või muu õiguse rikkumine seisneb selle käsutamises rikkuja poolt, võib

õigustatud isik käsutustehingu kehtetuse korral nõuda rikkujalt saadu hariliku väärtuse hüvitamist

juhul, kui ta kiidab käsutustehingu vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 114 lõikes 2

sätestatule heaks. Hageja on käsutustehingu heaks kiitnud (I kd, tl 23). VÕS § 1037 lg 3 kohaselt

hinnatakse selle paragrahvi lg-tes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. Tasulise

käsutuse korral loetakse harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et

eseme väärtus oli sellest suurem, või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem.

VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et valikuõigus, kas esitada alusetust

rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 alusel või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue

VÕS § 1043 alusel, kuulub hagejale (vt ka Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-

09, p 11; 18. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-10, p 13). Seega ei saanud

ringkonnakohus hageja nõuet ümber kvalifitseerida VÕS § 1043 järgi. Hageja on valinud esitada

alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 alusel. Hageja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil,

et tema tahe oli esitada alusetust rikastumisest tulenev nõue (I kd, tl 224). Seega on kohtud õigesti

tuginenud VÕS §-le 1037.

15. Vastuseks hageja kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kohtud on tuvastanud, et müüdud

kauba väärtus on 105 000 krooni ehk summa, mille kostja sai enampakkumisel. Kolleegium leiab, et

kohtud ei ole pandipidaja võõrandatud vara hariliku väärtuse kohta esitatud tõendite hindamisel

rikkunud menetlusnorme. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ei hinda Riigikohus ise tõendeid.

16. Kuna kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kolleegium märgib, et menetlusosalised võivad

TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist maakohtult 30 päeva

jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Riigikohtu otsus jõustub TsMS § 694 lg 2 kohaselt

otsuse avalikult teatavakstegemise päeval.

17. Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu tuleb nendelt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa