3-2-1-49-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-49-11

Määruse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Nelli Lusmägi hagi PLACET GROUP OÜ vastu laenulepingu

tühiseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-2110

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

PLACET GROUP OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Nelli Lusmägi (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja: PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910),

Kostja esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-2110 ja

saata asi samale ringkonnakohtule PLACET GROUP OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le 25. jaanuaril 2010 PLACET GROUP OÜ

määruskaebuselt tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nelli Lusmägi (hageja) esitas 14. jaanuaril 2010 Harju Maakohtule hagi PLACET GROUP OÜ

(kostja) ja hageja vahel 29. detsembril 2009 sõlmitud laenulepingu tühisuse tuvastamiseks. Nimetatud

lepinguga laenas hageja kostjalt 1000 krooni, hagejal oli kohustus tasuda laenu põhisummalt intresse

0,65% päevas ehk 240% aastas, laenu tagasimakse tähtajaks oli 28. jaanuar 2010. a.

Harju Maakohus rahuldas lihtmenetluses 16. septembri 2010. a otsusega hagi ja tunnustas poolte

vahel sõlmitud laenulepingu tühisust. Maakohus leidis, et laenuleping on vastuolus heade kommetega

ning seetõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 86 lg 3 sätestab,

et kui sama paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade

kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma

teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest

asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kui

laenuandja on fikseerinud krediidi kulukuse määra suuremana, kui seda on avaldanud Eesti Pank, siis

kannab laenuandja riisikot, kui laenuvõtja määra vaidlustab. Seadus annab laenuvõtjale võimaluse

pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning vaidlustada krediidi kulukuse määra, mis ületab

seaduses ette nähtud määra enam kui kolm korda.

Maakohus leidis, et asjas esitatud materjalide põhjal tuleb asuda seisukohale, et kostja pole piisava

hoolsusega kontrollinud, et laenusaaja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Tulenevalt seaduse mõttest on kostja

kohustuseks nimetatud asjaoludes veenduda. Selle kohustuse täitmiseks ei ole piisav, kui laenuvõtja

täidab internetis ankeedi. Samuti on vastastikuste kohustuste väärtus ilmselgelt ebaproportsionaalne.

2. Kostja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu

16. septembri 2010. a otsuse tühistamist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 27. detsembri 2010. a määrusega maakohtu otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning tagastas selle kostjale.

Ringkonnakohus leidis, et kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa 200 eurole

vastavat summat, siis menetles maakohus hagi TsMS § 405 lg 1 järgi oma õiglase äranägemise

kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Lihtmenetluses menetletava

hagi TsMS § 405 lg 1 tähenduses edasikaebeõigus on piiratud. Maakohus ei ole edasikaebamiseks

luba andnud. Maakohtu kohtuotsuses edasikaebamise üldise korra märkimine ei ole edasikaebamise

loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, vaid seadusest tuleneva nõude täitmine. Edasikaebamise

korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest

edasikaebamine ei ole välistatud muudel TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel.

Kui maakohus ei ole TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 367

lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema. Vaid juhul, kui menetlusse

võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt valesti kohaldanud

materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis võis

kaasa tuua eksliku kohtulahendi, võtab kohus apellatsioonkaebuse menetlusse. Ringkonnakohus

leidis, et neid eeldusi, mis tingiksid kaebuse menetlusse võtmise, ei esine. Asjaolu, et apellant

maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust teha teistsugust järeldust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi samale

kohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse järgi ei ole ringkonnakohus andnud hinnangut apellatsioonkaebuses esitatud

põhjendustele ning on leidnud vääralt, et puudub õiguslik alus kaebuse menetlusse võtmiseks. Kostja

taotles apellatsioonkaebuses uute tõendite tsiviilasja materjalide juurde võtmist ning põhistas, et

maakohus ei analüüsinud kõiki asjas kogutud tõendeid ega osutanud täiendavate tõendite esitamise

vajadusele, mistõttu on kohtuotsus ebaõige ning üllatuslik. Hageja ja kostja vaheliste kohustuste

väärtus laenulepingus ei ole ebaproportsionaalne. Kostja kontrollis piisava hoolega, et vastustaja ei

sõlminud lepingut erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või kogenematusest. Heade kommete

vastasuse hindamisel tuleb arvestada ka tegelikke tasumisele kuuluvaid summasid.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ järgi võetakse lihtmenetluses tehtud maakohtu

otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud

luba edasikaebamiseks või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud

tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Riigikohus on 6. aprilli 2010 lahendi nr 3-2-1-20-10

punktis 15 asunud seisukohale, et ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka sisuliselt. Maakohus on andnud loa otsuse

vaidlustamiseks TsMS § 442 lg 10 ja 637 lg 2¹ mõttes. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et

kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule 30 päeva jooksul pärast

kohtuotsuse kirjeldava ja motiveeriva osa kättesaamist. 16. septembri 2010 kohtuistungi protokollist

nähtuvalt on kohus kohtuistungil küsinud menetlusosalistelt, kas nad soovivad kasutada õigust

esitada otsuse peale apellatsioonkaebus, seega tuleb otsuse resolutsioonis märgitud edasikaebe

tähtaega käsitada otsustusena lubada otsuse edasikaebamist.

Ringkonnakohus on jätnud kõik apellatsioonkaebuse väited tähelepanuta ja ei ole arvestanud uute

tõenditega. Määruses ei ole asja sisuliselt lahendatud.

Ringkonnakohtu ja maakohtu lahend ei ole õige, kuna asjas ei ole antud hinnangut TsÜS § 86 lg 2

kohaldamise eelduste olemasolule. Muu hulgas on kostja põhjalikult ning vajaliku hoolsusega

kontrollinud, et vastustaja majanduslik seisund on selline, et vastustaja ei sõlmi tehingut tulenevalt

erakordsest vajadusest, vaid ilmselgelt tarbimise eesmärgil.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1, § 695 ja § 701

lg 3 esimese lause järgi menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

6. Maakohus rahuldas lihtmenetluses 16. septembri 2010. a otsusega hageja nõude ja tunnustas

hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu tühisust. Kostja esitas ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist. TsMS § 637 lg 21 järgi võetakse

lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

valesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kassatsioonkaebuses väidab

kostja, et maakohus andis TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud loa lihtmenetluses tehtud otsuse

vaidlustamiseks. Oma seisukohta põhjendab kostja sellega, et maakohtu otsuse resolutsioonis on

viide apellatsioonkaebuse esitamise korrale, samuti küsis maakohus kohtuistungil menetlusosaliste

soovi kohta esitada apellatsioonkaebus. Kolleegium kostja kassatsioonkaebuses toodud väidetega

edasikaebamise loa andmise osas ei nõustu ning kordab 6. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10

tehtud otsuse p-s 14 väljendatut, et edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine ei ole võrdsustatav

TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga otsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg-s 21

sätestatud loa andmist tuleb mõista maakohtu eraldi otsustusena. Edasikaebeõiguse suhtes ei oma

tähendust ka kohtu esitatud küsimus kohtuistungil menetlusosalistele edasikaebamise õiguse

võimaliku kasutamise kohta. Seega ei andnud maakohus luba asja edasikaebamiseks.

7. Kostja tugines oma apellatsioonkaebuses lisaks maakohtu loale lihtmenetluses tehtud otsuse

vaidlustamiseks ka sellele, et maakohus ei ole TsÜS § 86 õigesti kohaldanud. Kui ringkonnakohus

leidis, et maakohus ei ole lihtmenetluses TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba edasikaebamiseks

andnud, tuli ringkonnakohtul apellatsioonkaebuses esitatut arvestades kontrollida, kas ei esinenud

teisi TsMS § 637 lg-s 21 nimetatud menetlusse võtmise aluseid. Ringkonnakohus peab

apellatsioonkaebusest lähtuvalt tegema kindlaks, kas maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning kas

mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua eksliku kohtulahendi. Kolleegium leiab, et nimetatud kohustust

ei ole ringkonnakohus täitnud ning on jätnud ekslikult apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Kolleegium märgib täiendavalt, et lihtmenetluse asjades, kus on tegemist materiaalõiguse normide

kohaldamisega valdkonnas, milles Riigikohtu praktika puudub, oleks maakohtul otstarbekas anda

luba edasikaebamiseks ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka

siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.

8. Maakohus luges hageja ja kostja vahelise laenulepingu tühisuse tuvastatuks, kuna tulenevalt

TsÜS § 86 lg 3 mõttest on laenuandja kohustuseks veenduda, et laenuvõtja ei teinud tehingut

tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest

asjaolust, ning kostja laenuandjana ei ole nimetatud kohustust täitnud. Kolleegium leiab, et maakohus

on jätnud tuvastamata TsÜS § 86 kohaldamise eeldused.

TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab

teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (edaspidi ka sundolukord), ja kui tehing

on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui esineb viimati nimetatu

(tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas), siis eeldatakse TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.

Seega tuleb tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi kohtul esmalt kindlaks

teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust

väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tõendamiskohustus lasub üldjuhul

TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks

tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast

vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Seega

võib olla näiteks krediidilepingu soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas

ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu, aga mitte ainult. Vastastikuste soorituste väärtuse heade

kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tuginev isik.

Tõendamiskohustus on tühisusele tugineva isiku kasuks TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi

ümberpööratud tarbijakrediidilepingutes. Nende lepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui

tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra

enam kui kolm korda. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille

esinemisel võib soorituste vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas

ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem.

Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei

olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus

kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses

nimetatud kulukuse määr.

Kolleegium märgib, et kuigi maakohtu otsuse kohaselt on vaidlusaluse lepingu vastastikuste

kohustuste määr ilmselgelt ebaproportsionaalne, ei nähtu kohtuotsusest selle lepingu krediidi

kulukuse määra. Krediidi kulukuse määra arvutamise alused on sätestatud VÕS §-s 406 ja selle

paragrahvi lg 6 kohaselt kehtestab krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra

rahandusminister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes (vt rahandusministri 7. augusti 2002. a määrus

nr 98 "Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord", RTL 2002, 92, 1420; RTL 2004, 64, 1060).

Asja materjalide hulgas oleva lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr aasta kohta 791,61%.

9. Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks

tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Üldjuhul sõlmitakse tehingud, mille vastastikuste

soorituste väärtus on äärmiselt ebavõrdne tõesti siis, kui selleks on eriline vajadus või sundolukord,

kuid see ei pea alati nii olema. Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste

väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul,

talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta on

sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid. Kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda

ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab vastastikuste

lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel kohus kontrollima, kas

soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja

tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava

täiendava asjaolu. Seejuures tuleks arvestada, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda

vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eeltoodu ei

vabasta tehingu tühisusele tuginevat isikut selle väljatoomisest, milles tema sundolukord seisnes.

Maakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes hageja sundolukord.

10. Kolmas eeldus TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud isiku

teadmine tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust

sellisest asjaolust. See võib esineda nii juhul, kui üks pool teise majanduslikult nõrgemat positsiooni

teadlikult enda kasuks lepingu sõlmimisele kallutamiseks kasutab, aga ka siis, kui soodustatud pool ei

asu küll ise aktiivselt vastaspoole surveolukorda ära kasutades lepingu sõlmimisele kaasa aitama,

kuid ei pööra vastaspoole sundolukorrale lepingut sõlmides tähelepanu. TsÜS § 86 lg 2 seab tehingu

tühisuse tuvastamise eelduseks soodustatud isiku teadmise või teadma pidamise nimetatud

asjaoludest. Seega üldjuhul peab tehingu tühisusele tugineja tõendama teise poole teadmist tema

sundolukorrast.

TsÜS § 86 lg 3 muudab tõendamiskoormust teise poole sundolukorrast teadmise või teadma pidamise

osas tühisusele tugineda sooviva isiku kasuks, kui poolte soorituskohustuste väärtuste vahe on heade

kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Sellisel juhul peab tehingu kehtivusest huvitatud

isik tõendama, et ta teise poole tehingu tegemise aluseks olnud sundolukorrast ei teadnud ega

pidanudki teadma. Seejuures on kolleegiumi hinnangul oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva

krediidiandja hoolsuskohustus teise poole sundolukorra välistamiseks rangem kui teistel isikutel.

Seda, kas majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja on olnud piisavalt hoolas hindamaks

teise poole sundolukorda (küsimustiku põhjalikkus, tehingu teise poole vastused küsimustikule,

individuaalvestlused tehingu teise poolega vms), tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi.

11. Kui kohus tuvastab tehingu tühisuse TsÜS § 86 lõike 3 järgi, siis kohalduvad tehingule TsÜS § 86

lg-s 4 nimetatud õiguslikud tagajärjed: kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise

kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu

maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta

pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest

maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.

12. Asja läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida apellatsioonkaebuse alusel maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, arvestades selles määruses antud juhiseid. Vajadusel tuleb

võimaldada pooltel oma väiteid tõendada.

13. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

14. Kostja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu