3-3-1-28-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-28-11

Määruse kuupäev

16. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo Pilving,

Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse taotlus

kohtuliku hüpoteegi seadmiseks ning mootorsõidukile

käsutamise keelumärke seadmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. a määrus

haldusasjas nr 3-09-2566

Menetluse alus Riigikohtus

Nadežda Katsefani (Katsefan) määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) korralduse nr 12-2.1/24693 alusel

kontrolliti Pavel Katsefani tulu- ja sotsiaalmaksu tasumise õigsust 2006. ja 2007. aastal. PMTK

väljastas P. Katsefanile 25. augustil 2009 kontrollakti, milles maksuhaldur arvestas P. Katsefanile

kontrollitaval perioodil tulumaksu 653 920 krooni ja sotsiaalmaksu 392 040 krooni. Maksuhaldur

tuvastas, et P. Katsefan on soetanud pikaajaliselt ja süstemaatiliselt sõidukeid nende realiseerimise ja

tulu saamise eesmärgil ja seega tegelenud ettevõtlusega.

2. PMTK esitas Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba seada kohtulik hüpoteek Nadežda

Katsefani nimel kinnistusraamatus registreeritud kinnistutele Kiili vallas, Sookaera külas

(elamumaa), ning Tallinnas (korteriomand) Eesti Vabariigi kasuks summas 1 500 000 krooni ning

anda luba taotluse esitamiseks Pavel Katsefanile kuuluvale mootorsõidukile registrisse Eesti

Vabariigi kasuks käsutamise keelumärke kandmiseks. Taotluse esitamise aluseks oli maksukorralduse

seaduse (MKS) § 1361 lg 1. Maksuhaldur põhjendas loa andmise vajadust sellega, et vahetult pärast

kontrollakti väljastamist võõrandas P. Katsefan talle kuulunud kinnisvara (korteriomandi Tallinnas ja

elamumaa Kiili vallas) oma emale Nadežda Katsefanile. Kinnistusregistri andmetel puudub

P. Katsefanil kinnisvara. Kuigi õiguslikult on korteri uueks omanikuks Nadežda Katsefan, siis

faktiliselt kasutab endine omanik ka pärast korteri omandiõiguse üleminekut korterit seal elamiseks

edasi. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 rakendamine pärast maksuseadusest tuleneva rahalise

nõude või kohustuse määramist võib osutuda võimatuks, kui Nadežda Katsefan võõrandab omakorda

hetkel tema omanduses oleva vara isikule, kes ei ole võlgniku lähikondne, st on heauskne omandaja

asjaõigusseaduse (AÕS) § 56¹ tähenduses, või P. Katsefan vaidleb maksuotsusele vastu ja taotleb

selle täitmise peatamist, mis tingib maksuotsuse jõustumise edasilükkumise ja TMS § 188 lg-s 2

nimetatud enam kui kuuekuulise täitemenetluse alustamisega viivitamise. Nimetatud kinnisvaraga

tehtud tehingute ainsaks eesmärgiks oli maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse

määramisest kõrvalehoidmine. Kuivõrd mootorsõiduki turuhind ei ole ilmselt samas suurusjärgus

maksuhalduri nõudega ja P. Katsefanil puuduvad muud registrisse kantud varad, siis on vajalik

kohaldada MKS § 130 lg 1 p 5¹ alusel hüpoteegi seadmist. MKS § 130 sõnastusest ei tulene, et

kinnisasi, millele hüpoteek seatakse, peab kuuluma maksukohustuslasele, kes ei ole maksuvõlga

tasunud. Kinnisvara, millele hüpoteegi seadmiseks luba taotletakse, ning maksukohustuslase vahel

peab esinema seos. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lõiget 1 ei saa tõlgendada MKS

§ 130 lg 1 punkti 51 kitsendavana.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 12. novembri 2009. a määrusega asjas nr 3-09-2566 PMTK

taotluse osaliselt. Halduskohus andis loa taotleda P. Katsefanile kuuluvale mootorsõidukile

käsutamise keelumärke seadmist, kohtuliku hüpoteegi seadmise taotlemiseks kohus luba ei andnud.

Kohtu põhjendused olid järgmised:

1) õige on küll PMTK seisukoht, et kinnisvara võõrandamisega on P. Katsefan teinud tehingu, mis

võib tulevikus kahjustada võlausaldajate huve, kuid kohtuliku hüpoteegi seadmiseks soovitud varale

ei ole õigusliku alust. Õiguslik alus ei tulene MKS § 130 lg 1 p-st 51 ning TsMS § 378 lõikes 1

sätestatud menetlusõigusnormi ei saa tõlgendada materiaalõigusnormi kitsendavalt;

2) halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) ei ole eraldi sätestatud hagi (kaebuse) tagamise

abinõude kohaldamiseks loa andmise korda. Seetõttu tuleb kohaldada sätet, mis reguleerib TsMS-s

ettenähtud hagi tagamise abinõude kohaldamist halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse

kohaldamisel. Kohtuliku hüpoteegi seadmine kui hagi tagamise abinõu on sätestatud TsMS §-s 378

lõikes 1, mille kohaselt saab kohtulikku hüpoteeki seada üksnes kostjale (mitte kolmandale isikule)

kuuluvale kinnisasjale. MKS sätetest tuleneb küll maksuhalduri õigus täitetoimingute tegemisel

taotleda hüpoteegi seadmist kinnisasjale, kuid see ei tähenda, et maksuhalduril on õigus taotluse

esitamiseks kinnisasjale, mis on kantud kinnistusraamatus asjaõiguslepingu alusel kolmanda isiku

nimele, kes ei ole konkreetse maksumenetluse subjekt. Vastasel juhul sekkuks maksuhaldur otseselt

omandiõigussuhetesse ja piiraks intensiivselt isiku omandiõigust, kes ei ole seotud

maksumenetlusega.

4. PMTK esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määruse osas,

millega jäeti andmata luba kohtuliku hüpoteegi seadmise taotlemiseks. Eksisteerivad alused loa

andmiseks. On tõenäoline, et loa andmata jätmisel osutub hilisem otsuse sundtäitmine võimatuks.

Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kohtuliku hüpoteegi seadmiseks kinnisasjale peab kinnisasi

kuuluma maksukohustuslasele. N. Katsefan ei ole küll maksumenetluses menetlusosaline, kuid tal on

maksumenetlusega puutumus. N. Katsefan on P. Katsefani lähedane ning maksumenetluses on

maksuhaldur korduvalt pöördunud teabe saamiseks tema poole. Kohus ei ole arvestanud avaliku

huviga ning on põhjendamatult eelistanud üksikisiku huve. Riigi õiguste tagamine ajutise meetme

kohaldamisega kaalub üles üksikisiku omandiõiguse piiramise. Ebaõige on tõlgendada TsMS § 378

lg-t 1 kitsendavalt, see ei oleks seadusandja mõttega kooskõlas. Samuti ei selgu halduskohtu määruse

põhjendustest, kuidas võiks täitmist tagavate toimingute sooritamise taotlemiseks loa andmine ja

kohtuliku hüpoteegi seadmine kinnistutele tuua kaasa N. Katsefani olukorra halvendamise kuni

täitetoimingute tegemiseni. MKS § 130 lg 1 p 5¹ grammatiline ning teleoloogiline tõlgendus välistab

loa andmisest keeldumise TsMS § 378 lg 1 alusel. Vastupidine tõlgendus piiraks põhjendamatult

MKS § 1361 koostoimes MKS § 130 lg 1 p-ga 51 kohaldamist.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. veebruari 2010. a määrusega PMTK määruskaebuse ja

tühistas halduskohtu määruse osas, millega PMTK taotlus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis,

et MKS § 136¹ ei näe maksuhaldurile ette erinevaid aluseid halduskohtult loa saamisel

täitetoimingute tegemiseks võrreldes MKS § 130 lõikest 1 tulenevate alustega, mida maksuhaldur

saab kohaldada ilma halduskohtu loata pärast maksuvõla kindlakstegemist ja maksu tasumiseks antud

tähtaja möödumist selle võla sissenõudmisel. Maksuhalduri taotluse saab rahuldada juhul, kui

maksuvõla sissenõudmisel oleks maksuhalduril õigus maksuvõla tagamiseks taotleda maakohtult

maksukohustuslase poolt kolmandale isikule võõrandatud kinnistule hüpoteegi seadmist. MKS § 130

lg 1 p-st 5¹, AÕS § 363 lg-st 1, TsMS § 378 lg 1 p-st 1 ning TMS § 187 lg-st 1 tulenevalt oleks

maksuvõla sissenõudmisel võimalik maksuhalduril nõuda kohtuliku hüpoteegi seadmist

tagasivõitmiseks esitatud hagi tagamise abinõuna ka kinnisasjale, mille tagasivõitmist maksuhaldur

saab taotleda. Käesoleval juhul ei ole maksuvõlg muutunud sissenõutavaks, mistõttu tagasivõitmise

nõude TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldused ei ole täidetud. MKS § 136¹ lg 1 on erinormiks TMS

§ 187 lõike 2 suhtes selles osas, et see lubab tagasivõitmise nõude esitamist MKS §-s 136¹ nimetatud

tingimuste esinemisel ka sellise maksuvõla täitmise tagamiseks, mida pole veel määratud. Seetõttu

võis maksuhaldur taotleda ka N. Katsefanile võõrandatud kinnisasjadele kohtuliku hüpoteegi

seadmist. Halduskohus ei sea ise kohtulikku hüpoteeki, vaid annab maksuhaldurile loa selle

taotlemiseks kohases menetluses. Hüpoteegi seab maakohus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. N. Katsefan esitas 21. juunil 2010 määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse

ja jätta jõusse halduskohtu määrus. Määruskaebuse esitaja ei olnud kohtumenetlusse kaasatud,

kohtumääruseid talle kätte ei toimetatud. Ringkonnakohtu määrusest sai kaebaja teada 4. juunil 2010.

Loa andmine riivab N. Katsefani omandiõigust ning kaebajal on subjektiivse õiguse rikkumist

võimaldava kohtumääruse vaidlustamiseks kaebeõigus. MKS § 136¹ lg 1 ja § 130 lg 1 p 5¹ ei

võimalda maksukohustuse tagamise eesmärgil kolmanda isiku varale hüpoteeki seada. Sellist õigust

ei sätesta ka asjaõigusseaduse § 363. TsMS § 378 lg 1 kohaselt saab kohtuliku hüpoteegi seada

üksnes kostja kinnisvarale, MKS § 130 lg 1 p 5¹ ei sätesta maksuhaldurile hüpoteegi seadmise osas

erikorda. Ringkonnakohus ei ole kontrollinud, kas maksuhalduri valitud toiming oli vajalik ja

asjakohane (MKS § 136 lg 2 p 4).

7. PMTK palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Kaebus ei

ole tähtaegne. Kaebaja sai ringkonnakohtu määrusest teada 4. juunil 2010, määruskaebuse esitas aga

21. juunil 2010. Määruskaebuse esitamise 15 päevane tähtaeg oli seega möödunud ning kaebus

mittetähtaegne. Kaebeõiguse kontrollimisel tuleb lähtuda esialgse õiguskaitse regulatsioonist ning

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12² lg 5 kohaselt puudus kaebajal ringkonnakohtu

määruse vaidlustamiseks kaebeõigus. Ringkonnakohtu määrus on õiguspärane ning selle muutmiseks

puudub alus. Riigikohtule 25. mail 2011 esitatud täiendavas seisukohas jäi PMTK oma seisukohtade

juurde ja leidis, et kuna haldusasjas nr 3-3-1-50-10 jäi analoogne määruskaebus läbi vaatamata, siis

tuleb ka N. Katsefani määruskaebus jätta läbi vaatamata.

8. Riigikohtu halduskolleegium peatas 26. oktoobri 2010. a määrusega nr 3-7-1-3-385

määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamise Riigikohtu üldkogu lahendini haldusasjas nr 3-3-1-

50-10. Riigikohtu halduskolleegiumi 6. aprilli 2011. a määrusega uuendati asja menetlus ja võeti

määruskaebus menetlusse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Nadežda Katsefan on vaidlustanud Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. a määruse,

millega kohus andis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusele loa taotleda Eesti Vabariigi

kasuks 1 500 000 krooni suuruse kohtuliku hüpoteegi seadmist kinnistusregistri registriossa

nr 11524802 kantud kinnistule, mille asukohaks on Kiili vald, Sookaera küla, ja registriossa

nr 3883901 kantud kinnistule, mille asukohaks on Tallinn, Ümera 25-49A. Mõlema kinnisasja

omanikuna on kinnistusregistrisse kantud Nadežda Katsefan.

10. HKMS § 74¹ lg 3 kohaselt võib määruskaebuse ringkonnakohtu määrusele esitada 15 päeva

jooksul määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

PMTK ei ole vaielnud vastu määruskaebuse esitaja väitele, et ringkonnakohtu määruse sai ta kätte

4. juunil 2010. Küll aga leiab loa taotleja, et kaebus ei ole tähtaegne seetõttu, et see on esitatud

21. juunil. Määruskaebuse esitamise viimaseks päevaks oli 2010. aasta 19. juuni (laupäev).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8 alusel tuleb lugeda kaebuse esitamise viimaseks päevaks

esmaspäev, 21. juuni 2010. Seega on määruskaebus Riigikohtule esitatud tähtaegselt.

11. Kolleegium ei nõustu PMTK seisukohaga, et kaebeõiguse kontrollimisel tuleb kohaldada esialgse

õiguskaitse regulatsiooni (HKMS § 12²) ning et seetõttu puudub N. Katsefanil ringkonnakohtu

määruse vaidlustamiseks kaebeõigus. Kohtumääruse, millega kohus andis loa täitetoimingu tegemise

taotlemiseks, vaidlustamise kord on reguleeritud HKMS §-des 30 ja 74¹ ning seetõttu ei ole alust

esialgse õiguskaitse regulatsiooni kohaldamiseks.

12. Riigikohtule määruskaebe korras edasikaebamist reguleerib HKMS § 741 lg 1, mis sätestab, et

ringkonnakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse

Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus

takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses, kui

seadusest ei tulene teisiti.

HKMS § 30 lg 2 p 2 alusel ei ole isikul, kelle suhtes on halduskohus teinud MKS § 136¹, MKS § 130

lg 1 p 51 ja HKMS § 29 alusel hüpoteegi seadmiseks loa andmise määruse, õigust esitada selle

määruse peale kaebust ringkonnakohtule. Kuna isikul, kelle suhtes haldustoiminguks luba anti, ei ole

halduskohtu määruse vaidlustamiseks kaebeõigust, siis ei saa esineda HKMS § 60¹ lg 1, § 74¹ lg 1 ja

§ 74² ning TsMS § 695 alusel edasikaebeõigust ka ringkonnakohtu määruse peale.

13. Käesoleva asja asjaolud erinevad üldkogu otsuse nr 3-3-1-50-10 aluseks olevatest asjaoludest

ning üldkogu ei ole avaldanud oma seisukohta edasikaebeõiguse puudumise põhiseaduspärasuse

kohta käesoleva asjaga sarnastes asjades. Käesolevas asjas keeldus halduskohus täitetoimingu

tegemise taotlemiseks loa andmisest ja selle andis ringkonnakohus. Luba anti kolmanda isiku, mitte

potentsiaalse maksukohustuslase omandis oleva vara suhtes ja puudutatud isikut kohtumenetlusse ei

kaasatud ning tema arvamust ei küsitud.

14. Määruskaebuse esitaja on soovinud realiseerida PS § 24 lg-s 5 sätestatud õigust kaevata enda

kohta tehtud kohtuotsuse peale edasi kõrgemalseisvale kohtule. Kuigi PS § 24 lg-s 5 on kasutatud

mõistet "kohtuotsus", mis viitab üksnes sisuliste lahendite (otsuste) osas edasikaebeõigusele, hõlmab

edasikaebeõiguse esemeline kaitseala ka kohtumääruseid. Nii on Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium käsitlenud PS § 24 lg 5 esemelisse kaitsealasse kuuluvana näiteks hagi

tagamata jätmise kohtumäärust kui kohtuotsust laiemas mõttes (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-07, p 18). Määrus, millega antakse luba taotleda

täitetoimingu tegemist, ei ole käsitatav kohtumenetluse üksikküsimust lahendava määrusena, vaid

halduskohus kontrollib, kas vastava taotluse esitamise ja kohtuliku hüpoteegi seadmise alused on

täidetud või mitte. Seetõttu ei ole loa andmise määrus käsitatav menetlusliku määrusena, vaid sisulise

lahendina ja kuulub samuti PS § 24 lg 5 esemelisse kaitsealasse.

15. Põhiseaduse § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning

seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt

edasikaebeõigust diferentseerima (vt ka Riigikohtu 3. juuli 2008. a määrus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-10-08, p 10). PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga

põhiõigus, mida saab piirata seadusega ning edasikaebeõiguse esemelise kaitseala alla paigutub

eelkõige õigus esimese astme kohtus tehtud lahendi peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule (vt

Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 36). Edasikaebeõiguse tuum on, et

isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus (vt

Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-10, p 16).

16. Kolleegium kahtleb, kas HKMS § 60¹ lg 1, § 74¹ lg 1 ja § 74² ning TsMS § 695 tulenev

edasikaebeõiguse piirang ka määruse suhtes, millega esmakordselt antakse täitetoimingu tegemise

taotlemiseks luba, on PS § 24 lg-ga 5 kooskõlas.

Kohtusüsteemi efektiivsuse ning täitmist tagavate toimingute tegemiseks loa andmise võimalikult

kiire otsustamise vajadus ei õigusta kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu määruse vaidlustamise

piiramist olukorras, mil loa taotluse esitamiseks andis halduskohtu määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohus. Puudutatud isikut ei kaasatud menetlusse ei haldus-

ega ringkonnakohtus. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et hüpoteegi seadmine pärast halduskohtult või

ringkonnakohtult loa saamist ei toimu tsiviilkohtumenetluse seadustiku hagi tagamise sätete kohaselt

ehk hüpoteegi saab seada halduskohtu lahendi alusel (vt ka Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a

otsus asjas nr 3-3-1-50-10, p 45) ning isikul puudub õigus nõuda hiljem kohtuliku hüpoteegi

seadmise õigsuse kontrollimist tsiviilkohtumenetluses. Loa andmisega piiratakse oluliselt puudutatud

isiku omandiõigust.

17. Kuna kohtuasja lahendamine eeldab kolleegiumi hinnangul põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, annab asja läbivaatav

kohtukoosseis halduskohtumenetluse seadustiku § 70 lg 11 alusel asja läbivaatamiseks Riigikohtu

üldkogule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann