3-2-1-51-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-51-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Õie Janseni, Kalju Janseni, Ellen Sinimetsa, Helmi Janseni,

Ester Janseni ja Tanel Tesloni hagi Silvi Kiisa vastu

175 000 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-20253

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Õie Janseni, Kalju Janseni, Ellen Sinimetsa, Helmi Janseni, Ester

Janseni ja Tanel Tesloni ühine kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7988 eurot 96 senti (125 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Õie Jansen (isikukood xxxxxxxxxxx), Kalju Jansen

(isikukood xxxxxxxxxxx), Ellen Sinimets (isikukood

xxxxxxxxxxx), Helmi Jansen (isikukood xxxxxxxxxxx), Ester

Jansen (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Tanel Teslon (isikukood

xxxxxxxxxxx), ühine esindaja vandeadvokaat Eve Jundas

Kostja Silvi Kiisa (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-20253.

Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Õie Janseni poolt 22. veebruaril 2011 tasutud kassatsioonikautsjon 111 eurot

85 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õie Jansen, Kalju Jansen, Ellen Sinimets, Helmi Jansen, Ester Jansen ja Tanel Teslon (hagejad)

esitasid 31. juulil 2006 Harju Maakohtule hagi Silvi Kiisa (kostja) vastu, milles palusid mõista

kostjalt välja solidaarselt nende kasuks 175 000 krooni. 11. augustil 2008 esitasid hagejad lisaks

taotluse kostjalt viivise väljamõistmiseks 1. aprillist 2006 kuni kohtuotsuse tegemiseni.

Hagiavalduse järgi kuulus hagejatele 8/16 ja kostjale samuti 8/16 mõttelist osa Harju Maakonnas

Kernu vallas Kirikla külas asuvast Metsatuka kinnisasjast (kinnisasi). Kostja raius 2006. a alguses

kinnisasjal hagejate nõusolekuta 9,72 ha metsa, kuid raie eest saadud 350 000 krooni jättis endale.

Hagejad paluvad kostjalt hüvitisena välja mõista pool metsamaterjali müügist saadud rahast,

s.o 175 000 krooni. Nõude õigusliku alusena tuginesid hagejad asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 72 ning

võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg-le 1 ja § 1037 lg-le 1.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates ei ole ta kinnisasja ega sellel asuvat metsa rikkunud, tehes raiet metsa säilitamise

eesmärgil. Kostja sõlmis 28. veebruaril 2006 OÜ-ga ECONOMIC raieõiguse müügilepingu, mille p 7

järgi oli raieõiguse müügihind 100 000 krooni. Lepingu p 6.1 järgi oli raieõigusega hõlmatud 8,9 ha

ja p 6.2 järgi oli raiest saadav puidu kogus 1250 tm. Kuna metsa raiumine jäi pooleli hagejate

sekkumise tõttu, ei saanud kostja 100% lepingutasust. Ei ole võimalik kindlaks teha, kui palju metsa

2006. a-l tegelikul välja veeti. Kostja on nõus tasuma hagejatele õigusrahu huvides 50 000 krooni.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. septembri 2009. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejate

kasuks solidaarselt välja põhivõla 50 000 krooni ja viivise kuni 2. septembrini 2009 (k.a)

17 936 krooni 27 senti. Samuti tunnustas maakohus hagejate solidaarset õigust nõuda kostjalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 järgses suuruses viivist tasumata põhinõudelt kuni

põhivõla kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et nad on kinnisasja kaasomanikud ja et vaidlusalune raie

toimus. Metsa seisundi kohta tuleb arvestada kostja esitatud Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse

19. aprilli 2005. a eksperdiarvamust puistute tervisliku seisundi kohta (eksperdiarvamus), sest see on

ajaliselt selgelt määratud ja mets on vahetult enne seda üle vaadatud. Hagejate esitatud paberileht ei

ole metsa hinna tõendamiseks piisav, sest selles märgitud teave on ebaselge. Asjakohatuna tuleb

kõrvale jätta hagejate esitatud Arvo Tomsoni arvamus kinnisasjal tehtud raie kohta. See arvamus

põhineb 2008. a-l tehtud kändude kontrollmõõtmise alusel antud hinnangul, mis ei saanud arvesse

võtta metsa seisundit enne raiet ning arvestatud ei ole metsa tegelikku seisundit. Kuna muid

asjaolusid ei ole esitatud, tuleb metsa hinnaks lugeda 100 000 krooni, mis on märgitud kostja esitatud

lepingus 1250 tm raieõiguse hinnana.

Pooled ei vaidle, et kostja ei ole saanud hagejate nõusolekut metsa võõrandamiseks. Seega käsutas

kostja kasvavat metsa hagejatele kuulunud osas nende nõusolekuta. Kostjal on VÕS § 1037 lg 2

alusel kohustus hüvitada saadud metsa harilik väärtus. Selleks on sama sätte 3. lõike järgi lepingus

kokkulepitud tasu 100 000 krooni, millest on hagejatel vastavalt nende osale õigus saada

50 000 krooni. Asjakohatu on lugeda metsa hinnaks hagejate taotletud 350 000 krooni. Samuti ei ole

kohaldatav hagejate esitatud hindamine VÕS § 1037 lg 3 alusel, kuna mets võõrandati 2006, kuid

asjatundja arvamus on 2007. a hindades. Raieõiguse müügilepingu p 10 järgi tasus ostja lepingu

hinna kostjale enne lepingu allkirjastamist ja raieõigus tekkis ostjal alates 28. veebruarist 2006.

Samast kuupäevast tekkis hagejatel nõudeõigus kostja omandatule. Kostjal tuleb tasuda hagejatele

solidaarselt viivist kuni kohtuotsuse tegemise päevani 17 936 krooni 27 senti. Tulenevalt VÕS § 113

lg-st 1, tuleb tunnustada hagejate õigust nõuda VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 järgses suuruses viivist

tasumata põhinõudelt kuni põhivõla kohase täitmiseni.

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue

otsusega hagi täielikult rahuldada. Hagejad palusid mõista kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja

175 000 krooni ja viivisena kuni 30. septembrini 2009 63 850 krooni 98 senti ning tunnustada

hagejate solidaarset õigust nõuda kostjalt VÕS § 94 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 ettenähtud suuruses viivist

tasumata põhinõudelt kuni põhivõla täitmiseni. Uue tõendina palusid hagejad võtta asja juurde

Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse 7. septembri 2005. a õiendi.

Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. jaanuari 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse

kulud jättis ringkonnakohus solidaarselt hagejate kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuginesid hagejad hagiavalduses sellele, et kostja sai metsa

raieõiguse müügist 350 000 krooni, ning nõuavad sellest poolt endale. Maakohtus on hagejate

esindaja vastuseks küsimusele, kas hagejad nõuavad kahju hüvitamist või "seda summat, mis on

saadud", öelnud, et nad nõuavad "saadud summat". Sellise nõude õiguslikuks aluseks on AÕS § 71

lg 2. Maakohus tugines ekslikult VÕS §-le 1037. Asjakohatud on maakohtu põhjendused kasvava

metsa väärtuse kohta, samuti hagejate sellekohased väited ja tõendid apellatsioonkaebuses.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja sai raieõiguse müügist 100 000 krooni, ja ei pidanud

vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi selle kohta korrata. Maakohtu otsus vastab selles osas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses paluvad hagejad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hagejate väitel juhindus ringkonnakohus ebaõigesti AÕS § 71 lg-st 2. Asjas tuli kohaldada

VÕS § 1037. Hagejad nõudsid neile tekitatud kahju (metsa väärtuse) hüvitamist ja ei ole hagi aluseks

olevaid asjaolusid menetluse kestel muutnud. Ringkonnakohus ei saanud maakohtu istungil esitatud

hagejate esindaja väidetega arvestada. Kuivõrd ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse

normi, jättis ta hagejate apellatsioonkaebuses toodud väited analüüsimata ja neile hinnangu andmata.

Ringkonnakohus ei ole võtnud otsuses seisukohta ka apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendi kohta.

7. Kostja palub jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kolleegium käsitleb esmalt vaidlustamata asjaolusid ning poolte ja kohtute seisukohtasid (I),

seejärel analüüsib üldiselt hagejate nõude rahuldamise õiguslikke võimalusi (II). Edasi käsitleb

kolleegium hagejate nõude kvalifitseerimist ja lahendamist kohtutes ja teeb menetluslikud

otsustused (III).

I

10. Hagejad on esitanud kostja vastu ühise põhinõude, milles palusid mõista kostjalt endi kasuks

solidaarselt välja 175 000 krooni.

11. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

vaidlusalune kinnisasi oli poolte kaasomandis;

kostja sõlmis 28. veebruaril 2006 hagejate nõusolekuta OÜ-ga ECONOMIC raieõiguse

müügilepingu, mille alusel raiuti kinnisasjal 2006. a alguses metsa;

raiutud metsa müügist saadud rahast ei ole kostja hagejatele midagi maksnud.

12. Hagejad on väitnud, et kostja sai metsa müügist 350 000 krooni (see olevat ka raitud metsa

väärtus), millest poole peab ta hagejatele välja andma. Kostja väitel oli metsa müügihind

100 000 krooni ning kuigi kostja sai sellest vaid osa (tegelikku raiemahtu ei saa enam kindlaks teha),

on ta nõus hagejatele maksma 50 000 krooni.

13. Maakohus leidis, et hagi tuleb osaliselt rahuldada VÕS § 1037 lg 2 alusel, kusjuures metsa

müügihinnaks tuleb tõendite alusel lugeda 100 000 krooni. Ringkonnakohtu otsuse järgi loeti hagi

osalise rahuldamise aluseks AÕS § 71 lg 2 ja kõrvale jäeti VÕS § 1037. Seejuures nõustus

ringkonnakohus maakohtuga, et kostja sai raieõiguse müügist 100 000 krooni.

II

14. Rahalise nõude esitamiseks teise isiku vastu peab olema õiguslik alus. Põhiline õiguslik alus raha

nõudmiseks eraõiguses tuleneb sellest, et poolte vahel on võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes.

15. Hagejad ja kostja olid kinnisasja kaasomanikud. Asja kuulumisest mitmele isikule kaasomandina

tekib isikute vahel spetsiifiline võlasuhe. Võlasuhte sisuks on kaasomanike õigused ja kohustused

üksteise suhtes, mis on reguleeritud eelkõige AÕS §-des 72 ja 75.

Kostja kui ühe kaasomaniku algatusel raiuti teiste kaasomanike nõusolekuta kinnisasjal metsa ja

müüdi see. Esitatud asjaoludel võivad hagejad esitada erinevaid materiaalõiguslikke nõudeid. Enne

nende käsitlemist peab kolleegium aga vajalikuks käsitleda kaasomandis oleval kinnisasjal kasvava

metsaga tehingute tegemise õiguslikku olemust ja tähendust.

16. Kasvav mets on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja

kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Mahavõetud mets on TsÜS § 50 lg 2

järgi vallasasi. Vähemalt tulundusmetsa näol on tegemist kinnisasjast saadava viljaga TsÜS § 62 lg 2

mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel,

st metsa mahavõtmisel. Mahavõetud metsa kui vallasasja omandiõiguse saab AÕS § 92 lg 1 järgi üle

anda.

Enne 1. jaanuari 2007 kehtinud metsaseaduse § 33 reguleeris mh kasvava metsa raieõigusega ja

metsamaterjaliga tehingute tegemist. Sellest sättest ning keskkonnaministri 17. märtsi 1999. a

määrusega nr 30 kinnitatud kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute

eeskirjadest järeldub, et raieõiguse müügi näol on sisuliselt tegemist metsakinnisasja kasutusse

andmisega teisele isikule koos õigusega raiuda sealt kinnisasjalt mets ja see omandada. Sama tuleneb

alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva metsaseaduse §-st 37, eriti selle 7. lõikest. Selline leping vastab

olemuslikult VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu mõistele. Seadusest ei tulene, et raieõiguse

võõrandamise näol oleks tegemist asjaõiguse seadmisega kinnisasjale.

17. Kaasomandis oleva asja võib AÕS § 74 lg 1 järgi võõrandada või koormata ainult kõigi

kaasomanike kokkuleppel. Kolleegiumi arvates ei tähenda kaasomandis oleva kinnisasja rendilepingu

(sh raieõiguse võõrandamise lepingu) sõlmimine kinnisasja koormamist AÕS § 74 lg 1 mõttes, st

võlaõigusliku lepingu kehtivuseks ei ole vaja kinnisasja kaasomanike kokkulepet. Koormamine

tähendab kaasomandis olevale asjale asjaõiguse seadmist (vt ka nt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10,

p 17). Samamoodi ei ole kinnisasja kaasomanike kokkulepet vaja mahavõetud metsa(materjali)

(võlaõigusliku) müügilepingu kehtivuseks.

18. Küll on kaasomanike kokkulepe AÕS § 74 lg 1 järgi vajalik kaasomandis oleva asja

võõrandamise eeldusena, sh mahavõetud metsa kui vallasasja omandi üleandmise kehtivuse

eeldusena ka rendilepingu alusel. Riigikohus on enne 1. juulit 2010 kehtinud ja AÕS § 74 lg-ga 1

sisult sarnast perekonnaseaduse § 17 lg 2 esimest lauset tõlgendades leidnud, et ainuüksi

käsutusõiguse puudumine ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust, ja

märkinud, et kui asjaõigusleping kehtib, kuid selle sõlminul puudus käsutusõigus, on võimalik

kinnisasja heauskselt omandada (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05,

p 11; 25. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-06, p 12). See seisukoht on kolleegiumi

arvates kohaldatav ka kaasomandis oleva asja võõrandamisel teiste kaasomanike nõusolekuta

(st kaasomanike kokkuleppeta). Sel juhul saab omandaja kaasomandis oleva asja omanikuks, kui

teised kaasomanikud kiidavad käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks või heauskse omandamise kaudu,

vallasasjade puhul seega AÕS § 95 lg-te 1-12 alusel.

19. Kahju hüvitamist saab võlaõigusseaduse järgi nõuda eelkõige kahel alusel: VÕS § 115 lg 1 järgi

mõne olemasoleva (lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tuleneva) kohustuse rikkumisele

tuginedes või kahju õigusvastasele tekitamisele (deliktile) tuginedes VÕS § 1043 jj alusel. Arvestades

kaasomanikevahelise võlasuhte eripära ja sarnasust lepingulise suhtega, kohaldub kolleegiumi arvates

kaasomanikevahelistele kahju hüvitamise nõuetele analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2, mis välistab

olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise. Seega saab kaasomanik esitada teise kaasomaniku

vastu kahju hüvitamise nõude kaasomandist tulenevate kohustuste rikkumise tõttu eelkõige

VÕS § 115 lg 1 alusel.

20. Teiste kaasomanike nõusolekuta kaasomandis olnud kinnisasjal kasvanud metsa mahavõtmise ja

võõrandamisega võib olla rikutud erinevaid kaasomandist tulenevaid kohustusi. Muu hulgas võib see

rikkuda AÕS § 72 lg 1 järgset kohustust vallata ja kasutada ühist asja kokkuleppe või kaasomanike

enamuse otsuse kohaselt ning AÕS § 72 lg 5 järgseid kohustusi korraldada kaasomandis oleva asja

valdamine ja kasutamine kõigi kaasomanike huvides ja hoiduda teiste kaasomanike õiguste

kahjustamisest. Samuti võib olla rikutud AÕS § 74 lg-t 1, kui metsa võõrandatakse või metsa

mahavõtmisega muudetakse kinnisasja olemust.

21. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud.

Kasvava metsa mahavõtmisega on kinnisasja eelduslikult kahjustatud, mistõttu hõlmab kahjuhüvitis

VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi sel juhul eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku

väärtuse vähenemise (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15

ja 16). Seega tuleb hüvitada metsa taastamise (eelkõige puude istutamise) kulud ja maksta lisaks

hüvitis kinnisasja väärtuse (turuhinna) vähenemise eest (ainuüksi uute puude istutamisega ei tagata

vähemalt üldjuhul kinnistu väärtuse taastamist). Välistatud ei ole ka kahju hüvitamine ainuüksi

kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamise kaudu (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08,

p 17). Kui kahjustatud isik on metsamaterjali omandi kaotanud või ei saa seda muul põhjusel välja

nõuda, saab ta nõuda mahavõetud metsa kui vallasasja võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist

VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 alusel, st metsamaterjali taassoetamise hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka

Riigikohtu 18. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-02, p 10; 5. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 23; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12).

22. Kolleegiumi arvates ei ole kaasomanikevahelises suhtes välistatud ka VÕS §-de 1037-1039

kohaldamine, seda ei välista mh VÕS § 1044 lg 2. Seega võib kaasomanik nõuda teiselt

kaasomanikult, kes tema nõusolekuta ühist asja käsutas, VÕS § 1037 lg 1 järgi rikkumise teel saadu

hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 16. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-07, p 11;

11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 20; 2. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-101-09, p 15). Kui käsutus ei kehti (mh kui metsa omandaja ei olnud heauskne) võivad teised

kaasomanikud käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita ja nõuda saadu hariliku väärtuse hüvitamist

VÕS § 1037 lg 2 alusel. Võlaõigusseaduse § 1037 lõigetes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust

hinnatakse VÕS § 1037 lg 3 esimese lause järgi rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse korral

loetakse VÕS § 1037 lg 3 teise lause järgi harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik

ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem, või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest

väiksem.

Rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik nõuda

VÕS § 1039 esimese lause järgi lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisega saadud tulu

väljaandmist, st rikkumisega tegelikult saadu väljaandmist, isegi kui see ületab saadu harilikku

väärtust.

23. Kaasomanikule kuulub AÕS § 71 lg 2 järgi tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses,

tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 71 lg 2 on nn

nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja

väljaandmist (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12; määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13). Kaasomandis oleval kinnisasjal kasvava metsa mahavõtmisest ja

müügist saadud raha saab lugeda asjast vilja saamiseks AÕS § 71 lg 2 mõttes (vt ka otsuse p 16),

millest teistel kaasomanikel on õigus nõuda enda osa. Seega saavad kaasomanikud lisaks kahju

hüvitamise nõudele ja alusetust rikastumisest tulenevale nõudele esitada ka nõude AÕS § 71 lg 2 kui

erikoosseisu alusel.

24. Kaasomanike omavahelises suhtes esitatavad hüvitisnõuded (vt otsuse p-d 19-23) kuuluvad

kaasomandi kui õiguste ühisuse eripärast tulenevalt igale kaasomanikule hüvitise maksmiseks

kohustatud kaasomaniku vastu eraldi. Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist

solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes, kuna kaasomanike omavahelisest suhtest ei järeldu, et

kohustatud kaasomanik peaks vabanema teiste kaasomanike nõuetest täitmisega üksnes ühele

kaasomanikule ja et üks kaasomanik võiks maksma panna ka teistele kaasomanikele esitatud nõuded.

Solidaarvõlausaldajatega on tegu, kui sama nõue kuulub mitmele isikule (vt ka nt Riigikohtu

19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Solidaarnõue on erandjuhtum, st sellega on

tegemist üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel (vt ka nt Riigikohtu 10. novembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-08, p 11).

III

25. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, nagu oleks hagejad menetluses läbivalt

nõudnud metsa väärtuse hüvitamist. Hagejad ei ole kolleegiumi arvates endale seni selgeks teinud,

mida ja mis alusel nad kostjalt nõuavad, eristamata mh kahju hüvitamise ja alusetust rikastumisest

tulenevaid nõudeid.

26. Hagejad nõudsid kostjalt vähemalt algselt viimase poolt metsa müügist saadud rahast poole

väljaandmist (vt hagiavaldus, I kd, tl 2-4), kinnitades seda ka maakohtu 8. aprilli 2008. a istungil

(vt I kd, tl 126). Sellise nõude said hagejad esitada nii AÕS § 71 lg 2 kui ka VÕS § 1037 lg 1

(koostoimes § 1037 lg 3 teise lausega) või § 1039 alusel, käsutuse kehtetuse korral VÕS § 1037 lg 2

alusel. See, et ringkonnakohus kvalifitseeris nõude AÕS § 71 lg 2 järgi, ei muuda lahendit veel

ebaõigeks. Tegemist ei ole hagi aluse ehk hagi aluseks olevate asjaolude muutmisega ringkonnakohtu

poolt nagu väidavad hagejad kassatsioonkaebuses.

Segadus hageja nõudega tekkis sellest, et soovides metsa müügist saadud rahast poole väljamõistmist,

väitsid hagejad, et tegelikult sai kostja 350 000 krooni, mitte 100 000 krooni. Menetluse kestel on nad

väitnud ja üritanud tõendada, et müüdud metsa väärtus oli suurem kostja väidetud 100 000 kroonist.

Selliselt võib järeldada, et tegelikult tuginesid hagejad ka VÕS § 1037 lg 3 teisele lausele, püüdes

tõendada lubamatult võõrandatud omandi väärtust suuremana ostuhinnast. Nii võib järeldada, et

hagejad soovisid oma nõude kontrollimist ka VÕS § 1037 lg 1 või 2 või § 1039 alusel, kusjuures

nende seisukoht käsutuse kehtivuse kohta ei ole olnud mõistetav.

27. Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku

hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16).

Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises

menetluses juhtima üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja

võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1

ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16).

Kvalifitseerides hageja nõude üksnes AÕS § 71 lg 2 järgseks nõudeks, kitsendas ringkonnakohus

alusetult hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja jättis kontrollimata maakohtus hinnatud hagejate

väited müüdud metsa väärtuse kohta, mis on olulised VÕS § 1037 lg-te 1-3 ja § 1039 kohaldamiseks.

Kuna ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, pidanuks ta hageja nõude selgitamiseks

esitama pooltele täiendavaid küsimusi või korraldama istungi. Jättes hindamata hagejate

apellatsioonkaebuse väited ja tõendid, tuleb ringkonnakohtul kaebus paratamatult uuesti läbi vaadata.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus kaevatavas osas tühistada. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-

test 3-5 tulenevalt ise kassatsioonkaebuses tõendite hindamise kohta esitatud väiteid hinnata.

28. Eriti hüvitisnõude puhul tuleb kohtul selgeks teha, mida ja mis alusel hageja nõuab, kuna nõuete

rahuldamise eeldused on erinevad, ja vajadusel selgitada hagejale nõude täpsustamise vajadust (vt ka

nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12). Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti

lahendada. Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse

kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt ka Riigikohtu 16. mai 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11).

29. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole võtnud selget seisukohta hagejate

poolt apellatsioonkaebuse lisana esitatud täiendava dokumentaalse tõendi (Metsakaitse- ja

metsauuenduskeskuse otsus, I kd, tl 189) asja juurde võtmise kohta. Samas ei ole ringkonnakohus

seda tõendit tagastanud ja otsusest võib järeldada, et see on loetud lubatavaks, kuna otsuses on

märgitud, et asjakohatud on mh hagejate väited ja tõendid metsa väärtuse kohta, "millele nad

tuginevad apellatsioonkaebuses". Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus võtta tõendi kohta

selge seisukoha.

30. Kolleegium märkis eespool, et kaasomanikevahelised hüvitisnõuded kuuluvad kaasomanikele

eraldi, st tegemist ei ole solidaarvõlausaldajatega (vt otsuse p 24). Vaatamata sellele on hagejad

ühises hagis palunud hüvitise kostjalt välja mõista endi kasuks solidaarselt,

st solidaarvõlausaldajatena. Kostja ei ole seda vaidlustanud ja kohtud ei ole seda tähele pannud.

Lisaks materiaalõiguslikult ebaõigele käsitlusele mõjutab nõuete meelevaldne kokkuliitmine asja

hinna ja tasutava riigilõivu arvutamist ja tekitab küsimusi menetluskulude jaotamisel (vt ka

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 49, 51 ja 53).

Kuna tegemist on aga esmajoones hagejate nõude eksliku kvalifitseerimisega ja maakohtu otsust ei

ole 50 000 krooni solidaarselt hagejate kasuks väljamõistmise osas vaidlustatud, ei tühista kolleegium

maakohtu otsust selles osas.

31. Lisaks juhib kolleegium maakohtu tähelepanu sellele, et see on tunnustanud hagejate õigust

nõuda viivist kuni põhivõla kohase täitmiseni (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3), kuigi hagejad ei

ole sellist nõuet esitanud. Hagejad on nõudnud nimelt viivist "kuni kohtuotsuse langetamiseni"

(vt I kd, tl 131) ega ole tuvastusnõudeid esitanud. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 439, tehes

otsuse nõude kohta, mida ei esitatud. Tuvastusnõue on esimest korda esitatud apellatsioonkaebuses

(I kd, tl 187). Arusaamatuks jääb ka kohtuotsuse mõju sellise tuvastusotsustuse puhul.

32. Kolleegium jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu

otsustada, sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

33. Makstud kassatsioonikautsjon tuleb kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Lähtudes TsMS § 149 lg 8 kolmandast lausest, peavad hagejad teatama, kellele

ja kuhu tasutud kautsjon tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu