3-2-1-48-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-48-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

KORTERIÜHISTU FACIO hagi OÜ AIRES LIISING vastu

põhivõla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-2090

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ AIRES LIISING kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

10 788 eurot 65 senti (168 806 krooni 11 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja KORTERIÜHISTU FACIO (registrikood 80018994),

esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Kostja OÜ AIRES LIISING (registrikood 10995828), esindaja

vandeadvokaat Martin Pärn

Kolmas isik Margarita Jenina (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-2090 muutmata

ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu OÜ AIRES LIISING kanda.

3. Arvata 9. veebruaril 2011 OÜ AIRES LIISING tasutud kassatsioonikautsjon

73 (seitsekümmend kolm) eurot 38 senti riigituludesse.

4. Mõista OÜ-lt AIRES LIISING Eesti Vabariigi kasuks välja vähem tasutud

kassatsioonikautsjon 34 (kolmkümmend neli) eurot 51 senti. Kautsjon tuleb tasuda

Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (AS SEB Pank) või

nr 221023778606 (Swedbank AS) (mõlema viitenr 3100058140). Nimetatud summa tuleb tasuda

15 päeva jooksul arvates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb alates

Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. CKE Inkasso OÜ esitas 19. jaanuaril 2009 Harju Maakohtule hagi OÜ AIRES LIISING (kostja)

vastu 59 173 krooni 25 sendi suuruse põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Maakohus

rahuldas hagi osaliselt 9. aprilli 2009. a tagaseljaotsusega. 27. mai 2009. a määrusega rahuldas

maakohus hageja esitatud kaja ja taastas asja menetluse. Hageja teatas kohtule, et oli loovutanud

nõude kostja vastu tagasi esialgsele võlausaldajale KORTERIÜHISTULE FACIO, ning taotles hageja

asendamist ja nõude suurendamist. Kostja esitas taotluse kolmanda isiku kaasamiseks. Maakohus

asendas 10. detsembri 2009. a määrusega senise hageja CKE Inkasso OÜ KORTERIÜHISTUGA

FACIO (hageja) ning kaasas menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel Margarita

Jenina (kolmas isik). Hageja palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse

114 821 krooni 83 senti ja viivise 35 658 krooni 72 senti (seisuga 30. september 2009) ning 0,07%

viivist alates 1. oktoobrist 2009 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kanti kostja 12. juulil 2006 asjaõiguslepingu alusel Tallinnas

Xxxxxxx xxx xxx-x asuva korteriomandi (edaspidi korteriomand) omanikuna kinnistusraamatusse.

Samal päeval sõlmisid kostja ja kolmas isik liisingulepingu lisana nr 1 liisingueseme üleandmise-

vastuvõtmise akti. Selle akti järgi volitas kostja kolmandat isikut lahendama kõiki viidatud

korteriomandiga seotud probleeme, korteriomandit vabalt valdama ja kasutama ning tegema sellest

tulenevalt kõiki vajalikke toiminguid. Hageja vahendab ja osutab korteriomandile hooldus- ja

kommunaalteenuseid ning esitab kostjale kolmanda isiku kaudu iga kuu sellekohased arved. Kostja

on jätnud arved tasumata alates 2006. aasta maist kuni 31. augustini 2008. Kuna kostja on arvete

tasumisega viivitanud, on hagejal õigus nõuda ka viivist.

Hagi on esitatud õige kostja vastu, kes oli kuni 29. septembrini 2009 korteriomandi omanik. Kostja

viitab tema ja kolmanda isiku vahel tsiviilasjas nr 2-08-18820 sõlmitud ja 13. märtsil 2009 kohtu

kinnitatud kompromissile. Selles nägid pooled ette, et kolmas isik kantakse korteriomandi omanikuna

kinnistusraamatusse ja ta peab tasuma 1. oktoobriks 2009 kostjale 1 800 000 krooni. Juhul kui kolmas

isik ei täida raha maksmise kohustust, peab ta korteriomandi omandiõiguse 15. oktoobriks 2009

kostjale tagasi kandma. Korteriomandi omandiõiguse tagasikandmise kohustuse täitmiseks andis

kolmas isik kostjale volikirja kandeavalduse esitamiseks kostja korteriomanikuna

kinnistusraamatusse kandmiseks. Kinnistusraamatusse tuli kanda ka eelmärge kostja omandiõiguse

ülekandmise nõude tagamiseks. Kolmas isik pole kompromissis märgitud summat tasunud. Hageja

arvates püüab kostja näilise korteriomandi omanikuvahetusega pääseda hageja nõutavate summade

tasumisest, kuigi kompromissi järgi on kostjal õigus ja volitus vormistada end tagasi korteriomandi

omanikuks. Kostja ei kasuta oma õigusi heas usus.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks

tarbinud hageja märgitud koguses kommunaalteenuseid, samuti on tõendamata kommunaalteenuste

maksumus ja nende õiguslik alus. Kostja ei ole korteriühistu (KÜ) liige ning talle ei ole

KÜ üldkoosoleku otsused kohustuslikud. Kostja omandas korteriomandi eelduslikult 12. juulil 2006

sõlmitud notariaalse müügilepingu alusel kolmandalt isikult. Samal päeval sõlmiti lihtkirjalik

liisinguleping korteriomandi tagasiomandamiseks. Kuna müügilepinguga seotud liisinguleping

korteriomandi tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, toob see kaasa kogu tehingu tühisuse,

kuna üht osa tehingust ei oleks tehtud teiseta. Tühisest tehingust ei saanud kostjal tekkida KÜ vastu

kohustusi. KÜ osutatud teenuseid tarbis korteriomandi otsese valdajana kolmas isik. Kuna põhinõue

on põhjendamatu, ei ole alust ka viivisenõude rahuldamiseks. Ka on viivise arvestus ebaõige. Juhul

kui asuda seisukohale, et kostja sai korteriomandi omanikuks, siis on hagi esitatud vale kostja vastu,

sest kostja ei ole enam korteriomandi omanik. Tsiviilasjas nr 2-08-18820 sõlmitud kompromissi järgi

andis kostja korteriomandi omandiõiguse üle kolmandale isikule. Selle kohtumääruse alusel on Harju

Maakohtu registriosakond kandnud kolmanda isiku 29. septembril 2009 korteriomandi omanikuna

kinnistusraamatusse.

3. Kolmas isik nõustus kostja vastuväidetega hagi tõendamatuse kohta. Ta ei olnud vaidlusalusel

ajavahemikul korteriomanik, kellel oleks lasunud kohustus tasuda makseid.

4. Harju Maakohus rahuldas 17. mai 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

168 806 krooni 11 senti (s.o põhivõlgnevuse 114 821 krooni 83 senti ja sissenõutavaks muutunud

viivise 53 984 krooni 28 senti). Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise, mille

määraks päevas on 0,07% põhivõla jäägist (otsuse tegemise seisuga 114 821 krooni 83 senti), alates

18. maist 2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

Maakohus tuvastas, et võlg on tekkinud ajavahemikus 2006. aasta maikuust kuni 30. septembrini

2009. Kostja oli vaidlusaluse korteriomandi omanikuks 10. augustist 2006 kuni 29. septembrini 2009.

Enne kostja kinnistusraamatusse kandmist tekkinud võlgnevus läks korteriühistuseaduse (KÜS) § 51

kohaselt üle kostjale kui korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest. Korteriomandi

majandamiskulude võlgnevuse tasumise kohustuse üleminekut reguleerib sama seaduse § 7 lg 3,

mille kohaselt on korteriomandi võõrandamisel või pärimisel omandaja kohustatud KÜ-le tasuma

korteriomandi võõrandja või pärandaja tasumata jäänud majandamiskulude või muude maksude eest.

Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust see, et kostja on korteriomandi menetluse kestel

võõrandanud kolmandale isikule ja sellega on talle KÜS § 51 alusel võlgnevuse tasumise kohustus

üle läinud. Hageja ei nõua kostjalt võlgnevust, mis on tekkinud pärast kolmanda isiku

kinnistusraamatusse kandmist 29. septembril 2009. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 210

lg 2 kohaselt ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine

(eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. Küll aga võib sama sätte lg 3 kohaselt õigusjärglane

vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel. Vastaspoole ja

õiguseelneja nõusolekuta võib õigusjärglane astuda menetlusse ja teda võib sinna kaasata kolmanda

isikuna õiguseelneja poolel. M. Jenina on praeguses menetluses kaasatud kolmanda isikuna kostja

poolel. Ta ei soovinud menetlusse astuda kostjana ning hageja ei soovinud kostja asendamist.

Hageja kirjeldatud kompromissist nähtuvalt kanti kolmas isik korteriomandi omanikuna

kinnistusraamatusse kostja enda initsiatiivil, kuigi kande aluseks olevad tingimused ei olnud täidetud.

Kompromiss kinnitati 13. märtsil 2009 kohtumäärusega, mis jõustus kohtute infosüsteemi andmetel

6. mail 2009. Kompromissi alusel tehti kanded kinnistusraamatusse alles 29. septembril 2009,

s.o vahetult enne kolmandale isikule 1 800 000 krooni tasumiseks määratud tähtpäeva 1. oktoobril

2009. Pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik ei ole kostjale midagi maksnud. Seega oli kolmanda

isiku omanikuna kinnistusraamatusse kandmise ajaks olukord selline, et kostjal oleks olnud õigus

esitada kolmanda isiku volituse alusel kinnistamisavaldus omandiõiguse kostjale tagasikandmiseks.

Paljasõnalised on kostja väited, et ta andis korteriomandi omandi kolmandale isikule üle juba

13. märtsil 2009. Kostja ega kolmas isik ei ole ka nimetanud, millal esitati kompromiss

kinnistusosakonnale kannete tegemiseks.

Kinnistusraamatu kanne selle kohta, et kostja on korteriomandi omanik, on kolmandate isikute jaoks

kehtiv ning hageja võis sellele tugineda. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on kostja kantud

kinnistusraamatusse omanikuna 12. juuli 2006. a asjaõiguslepingu alusel. Asjaõigusseaduse

(AÕS) § 119 lg 2 sätestab, et kohustuslikku vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja omandamisele

või võõrandamisele suunatud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud

asjaõigusleping ja tehtud sellekohane kanne kinnistusraamatusse. Korteriomandi omanikuna oli

kostja KÜS § 5 lg-te 1 ja 2 alusel KÜ liige.

Kostja väited, et hageja ei ole tõendanud teenuste tarbimist arvetel näidatud koguses, ei ole kooskõlas

hea usu põhimõttega. Liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise aktiga on kostja andnud kolmandale

isikule volituse teha kuni 15. juulini 2021 kõiki korteriomandi kasutamisest ja valdamisest tulenevaid

vajalikke toiminguid. Muu hulgas volitati kolmandat isikut esindama kostjat KÜ-s ja sõlmima

kinnisvarahoolduslepinguid. Hageja esitas iga kuu kostjale arved majandamiskulude eest. Arvetel on

märgitud teenused, mida KÜ liige on tarbinud ja mille eest ta pidi tasuma, samuti maksete tasumise

tähtaeg. Asjas ei ole tõstatatud küsimust, et kolmas isik ei ole arveid kätte saanud. Kolmas isik ei ole

esitanud arvetele vastuväiteid (v.a 2006. a-l tehtud märkused valvekulu kohta). Pärast seda on kolmas

isik aga 14. märtsi 2008. a taotluses hageja juhatusele tunnistanud oma võlgnevust ja taotlenud võla

tasumiseks pikendust kuni 13. aprillini 2008. Samuti pole kolmas isik vaidlustanud KÜ üldkoosoleku

otsuseid. Arvetel kajastatud mahus on teenuste osutamine tõendatud. Hageja esitas KÜ

majandustegevuse aastakavad 2006-2009, mis on kinnitatud üldkoosolekute otsustega, samuti KÜ

vee ja elektri tariifide kujunemise ajaloo perioodil 2006 mai kuni 2009 detsember. Hageja on esitanud

ka aprillist 2006 kuni detsembrini 2009 hagejale teenust osutanud ettevõtete arved ning arved, mida

hageja esitas korteriomanikele. Nende tõendite põhjal on kostja võlgnevuse kujunemine jälgitav.

Kostja on oma kohustuse rikkumise eest vastutav (võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 100, § 101

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1). Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ning KÜS § 7 lg-st 4 on

võlausaldajal õigus nõuda ka viivist. Kostja ei ole hageja viivisearvestust vaidlustanud.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. jaanuari 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue kostja vastu on

põhjendatud.

Ringkonnakohus märkis vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist. Maakohus juhindus õigesti

KÜS § 2 lg-st 1, § 5 lg-st 1, § 13 lg-st 4 ja § 7 lg-test 3 ja 4. Maakohus leidis õigesti, et kostja oli

kinnistusraamatu kohaselt ajavahemikul 10. august 2006 kuni 29. september 2009 korteriomandi

omanikuks ning KÜS § 5 lg-te 1 ja 2 alusel KÜ liige. Võlg on tekkinud ajavahemikul 2006. aasta

maist kuni 30. septembrini 2009. Kostja on kohustatud tasuma enne korteriomandi omandamist

tekkinud korteriomandiga seotud võlgnevuse KÜS § 7 lg 3 alusel. Viidatud säte loob korteriomandi

võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse (VÕS § 65) ega välista, et tasumata jäetud maksed

nõutakse sisse võõrandajalt. KÜ-l on korteriomandi võõrandamisel võimalik valida, kas ta pöörab

võõrandaja tasumata jäänud maksete nõude võõrandaja või omandaja vastu. Hageja on teinud

KÜS § 7 lg 3 alusel valiku nõuda enne kostja omanikuks saamist maksmata jäetud maksete tasumist

kostjalt kui korteri omandajalt. Võlgnevuse osas, mis on tekkinud kostja korteri omanikuks oleku

ajal, on hageja valinud võimaluse jääda oma nõude juurde, vaatamata sellele, et kostja on

kohtumenetluse ajal korteri võõrandanud. Seega nõuab hageja alates korteriomandi võõrandamisest

võlgnevuse tasumist kostjalt kui võõrandajalt ehk KÜ liikmelt, kelle omanikuks oleku ajal võlg

tekkis.

Maakohus järeldas õigesti, et kostja kohustused tulenevad seadusest ja neid kinnitavad võlgnevust

kajastavad tõendid. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis annaksid alust

pidada hageja esitatud arveid alusetuks või võlgnevuse arvestust ebaõigeks. Tõendeid on hinnatud

seadusekohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut.

Kuna kostja on kinnitanud, et ta on jätnud teadlikult arved maksmata, on maakohus hagi õigustatult

rahuldanud. Ringkonnakohus nõustus viivise väljamõistmise osas maakohtu seisukohtadega ega

pidanud TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta

kostja väite, et ta ei saanud 10. augustil 2006 korteriomandi omanikuks, sest müügilepinguga seotud

liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on vorminõuete rikkumise tõttu tühine. Ka kostja

väited AÕS § 119 lg 2 kohaldamise kohta jättis ringkonnakohus tähelepanuta. Samuti ei analüüsinud

ringkonnakohus kostja väidet tema omandiõiguse lõppemise aja kohta. Kostja omand korteriomandile

lõppes kompromissi sõlmimisega 13. märtsil 2009, mitte 29. septembril 2009, nagu leidsid kohtud.

Kohtud ei analüüsinud sisuliselt kostja seisukohti KÜS § 51 ja § 7 lg 3 kohaldamise kohta ning ei

arvestanud muutunud õigusliku olukorraga, millele kostja menetluses viitas. Arvestades muutunud

olukorda (kinnistusraamatu 29. septembri 2009 kande kohaselt on korteriomandi omanikuks kolmas

isik), tulnuks kostja vastu esitatud hagi jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus kohaldas valesti KÜS § 7 lg-t 3, kui leidis, et viidatud säte loob korteriomandi

võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse. Seadus sellist solidaarvastutust ei sätesta.

Ringkonnakohus ei ole aru saanud KÜS § 51 ja § 7 lg 3 eesmärgist. Nende sätete järgi liiguvad

kohustused koos korteriomandiga, st omaniku vahetusel lähevad need tingimusteta üle uuele

omanikule.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

9. Kolmas isik ei ole kostja kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning

kassatsioonkaebus rahuldamata.

11. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele menetlusõiguse normide rikkumise kohta märgib

kolleegium esmalt, et ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei käsitlenud otsuses

kõiki apellatsioonkaebuse väiteid. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse sätestavad TsMS § 436 lg 1,

§ 442 lg 8, samuti § 654 lg-d 4 ja 5. Samas märgitakse TsMS § 654 lg-s 6, et ringkonnakohus ei pea

oma otsust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme

kohtu põhjendusi. Praegusel juhul on kõiki apellatsioonkaebuses esitatud väiteid maakohtus juba

hinnatud ja ringkonnakohus on nende järeldustega nõustunud, märkides, et maakohtu järeldus hageja

nõude põhjendatuse ja hagi rahuldamise kohta on õige. Samas selgitas ringkonnakohus vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele lisaks asjas kohalduvaid korteriühistuseaduse sätteid.

Kohtud leidsid õigesti, et kostja oli vaidlusaluse korteriomandi omanik alates sellekohase

kinnistusraamatu kande tegemisest 10. augustil 2006 kuni 29. septembrini 2009, mil korteriomandi

omanikuna kanti kinnistusraamatusse kolmas isik. Kostja leiab kassatsioonkaebuses ekslikult, et ta ei

saanud korteriomandi omanikuks põhjusel, et 12. juuli 2006. a võlaõiguslik tehing (müügileping ja

sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamise kohta) on vorminõuete rikkumise tõttu

tühine. Kostja omandiõigust võlaõigusliku tehingu tühisus ei mõjuta, sest kinnistusraamatusse

omanikukande tegemise aluseks on asjaõigusleping kui käsutustehing. Tulenevalt AÕS §-st 641 on

kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe

(asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti.

Maakohus tuvastas, et kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on kostja kantud 10. augustil 2006

omanikuna kinnistusraamatusse 12. juulil 2006 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel. Samuti on ekslik

kassatsioonkaebuse väide, et kostja omand korteriomandile lõppes kompromissi sõlmimisega

13. märtsil 2009. Tulenevalt viidatud AÕS §-st 641 ei mõjutanud ainuüksi kompromissi sõlmimine

kostja omandiõigust. Maakohus tuvastas, et kompromissi alusel tehti kolmanda isiku omanikukanne

kinnistusraamatusse 29. septembril 2009.

12. Kohtud tuvastasid, et kostja hooldus- ja kommunaalteenuste võlgnevus on tekkinud ajavahemikus

2006. aasta maikuust kuni 30. septembrini 2009. Seega tekkis osa võlgnevusest enne kostja

korteriomandi omanikuks saamist ning osa kostja korteriomandi omanikuks oleku ajal. Kolleegium ei

nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas valesti korteriühistuseaduse

sätteid, kui rahuldas kostja vastu esitatud hagi.

KÜS § 51 sätestab korteriühistu liikme õiguste ja kohustuste ülemineku põhimõtte korteriomandi

võõrandamisel või pärimisel. Sama seaduse § 7 lg 3 järgi on korteriomandi omandaja korteriomandi

võõrandamisel või pärimisel kohustatud korteriühistule tasuma korteriomandi võõrandaja või

pärandaja tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. Ringkonnakohus leidis õigesti,

et KÜS § 7 lg 3 loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse, st viidatud sätte

alusel võib KÜ nõuda korteriomandi võõrandamise korral võõrandaja tasumata jäänud maksete

tasumist nii võõrandajalt kui ka omandajalt. Kõnealuse sätte eesmärgiks ei ole vabastada

korteriomandi võõrandajat tema omanikuks oleku ajal tekkinud võlgnevuse tasumisest, vaid

lihtsustada KÜ nõude maksmapanekut olukorras, kus korteriomandi omanik on vahetunud.

Korteriomanik on KÜ liikmena (KÜS § 5 lg 1) kohustatud täitma KÜS § 13 lg 4 järgi KÜ otsuseid

elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude

kandmise kohta.

Seega saab KÜ nõuda viidatud sättest tulenevalt korteri võõrandajalt võlga, mis on tekkinud tema

korteriomandi omanikuks oleku ajal (ajavahemik 2006. aasta maist kuni 10. augustini 2006). Sellel

ajavahemikul tekkinud võlga saab KÜ nõuda aga ka KÜS § 7 lg-st 3 tulenevalt kostjalt kui

korteriomandi omandajalt. VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus ka juhul, kui mitu isikut

peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Hageja

soovis eeltoodud võlgnevust nõuda KÜS § 7 lg 3 alusel kostjalt (korteriomandi omandajalt).

Võlgnevust, mis on tekkinud ajavahemikus 11. augustist 2006 kuni 30. septembrini 2009 saab hageja

samuti nõuda kostjalt, kes oli sellel ajal korteriomandi omanik.

Hageja jäi oma nõude juurde vaatamata sellele, et korteriomand võõrandati menetluse kestel

kolmandale isikule. Kohtud leidsid õigesti, et muutunud õiguslik olukord ei takistanud kostjalt

võlgnevuse väljamõistmist, ning on oma seisukohta piisavalt põhjendanud.

13. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1

kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul

alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

14. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja tasutud kautsjon riigituludesse.

Ringkonnakohtu 22. juuni 2010. a määruse järgi moodustub apellatsioonkaebuse hind TsMS § 137

lg 1 ja lg 4 järgi põhivõla nõude 114 821 krooni 83 senti ja viivisenõude 53 984 krooni 28 sendi

summast ja on kokku 168 806 krooni 11 senti. Kostja kassatsioonkaebuse ulatus on sama tema

apellatsioonkaebuse ulatusega, st kostja vaidlustab ka kassatsioonkaebuses, et hageja nõue põhivõla

ja viivise saamiseks rahuldati. TsMS § 137 lg 1 alusel on kassatsioonkaebuse hind sama

apellatsioonkaebuse hinnaga, arvestades kaebuse ulatust, s.o 168 806 krooni 11 senti (10 788 eurot

65 senti). Kostjal tuleb tasuda sellelt hinnalt TsMS § 140 lg 2 järgi kassatsioonikautsjonit 107 eurot

89 senti. Kostja on tasunud kautsjonit 73 eurot 38 senti. Vähem tasutud kautsjon 34 eurot 51 senti

tuleb kostjalt TsMS § 179 lg 1 alusel riigi kasuks välja mõista.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik