3-4-1-13-11 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-13-11

Otsuse kuupäev

14. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn

Jõks ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tartu Maakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus

olevaks Tartu Linnavolikogu 19. septembri 2002. aasta

määruse nr 120 punkt 1 ja punkt 2.2

Menetluse alus

Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011. aasta otsus väärteoasjas

nr 4-09-17297

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Tartu Linnavolikogu 19. septembri

2002. aasta määruse nr 120 punkt 1 osas, milles see arvab puhastusala koosseisu teemaa, mis ei

ole kõnnitee.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsus karistas 14. augusti 2009. aasta otsusega Olev Lauku kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse (KOKS) § 662 lõike 1 alusel 15 trahviühiku (900 krooni) suuruse rahatrahviga

selle eest, et 16. juunil 2009 ei niitnud ta Tartus Vaba 51 krundi puhastusalal heina. Sellega rikkus

menetlusalune isik Tartu Linnavolikogu 19. septembri 2002. aasta määruse nr 120 „Koormise

kehtestamine heakorra eeskirja täitmiseks“ (Tartu Linnavolikogu määrus) punkti 2.2.

2. Tartu Linnavalitsuse otsuse peale esitas kaebuse O. Laugu kaitsja vandeadvokaat Marina Valge,

taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku § 29 lõike 1

punkti 1 alusel. Kaebaja leidis, et Tartu Linnavolikogu 19. septembri 2002. aasta määrusega nr 120

kehtestatud koormis on vastuolus teeseadusega (TeeS) ja selles kirjeldatud puhastusala kujutab endast

tegelikult tee kaitsevööndit. Tee kaitsevööndi korrashoiu kohustus on aga tee omanikul, mitte

menetlusalusel isikul.

3. Tartu Maakohus rahuldas O. Laugu kaebuse 22. veebruari 2011. aasta otsusega ja tühistas Tartu

Linnavalitsuse otsuse O. Laugu karistamise kohta. Kohus leidis, et Tartu Linnavolikogu 19. septembri

2002. aasta määruse nr 120 punktid 1 ja 2.2 on vastuolus põhiseaduse (PS) § 157 lõikega 2 ja KOKS

§ 36 lõigetega 2 ja 3. Seetõttu ei saanud O. Lauku kohustada hooldama vaidlusalust haljasala.

Väärteoasi tuli kohtu hinnangul lõpetada väärteomenetluse seadustiku § 29 lõike 1 punkti 1 alusel

väärteotunnuste puudumise tõttu. Kohus algatas selle otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse. Otsus saabus Riigikohtusse 12. aprillil 2011.

TARTU MAAKOHTU OTSUS

4. Tartu Maakohus leidis, et Tartu Linnavolikogu määruse punktid 1 ja 2.2 on vastuolus KOKS § 36

lõigetega 2 ja 3 ja seetõttu ka PS § 157 lõikega 2.

5. Tartu Linnavolikogu määruses on puhastusala mõiste laiem, kui seda võimaldab volitusnorm

KOKS § 36 lõikes 3. Selle sätte kohaselt võib koormise kehtestada füüsilistele ja juriidilistele

isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva territooriumi

ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks. Tartu Linnavolikogu

määrus haarab puhastusalasse ehk koormisega hõlmatud alasse kogu territooriumi, mis asub sõidutee

ja kinnistu vahel. Seega ei tulene sellest määrusest, et hooldatav territoorium peab vahetult piirnema

kinnistuga. Puhastusala on defineeritud selliselt, et üksikutel juhtudel võib see kujuneda

ebamõistlikult suureks ja kinnistu omanikule selle hooldamise kohustus ebamõistlikult koormavaks.

See aga võib piirata kinnistuomaniku omandipõhiõigust (PS § 32).

6. Lisaks on Tartu Linnavolikogu määrus vastuolus ka TeeS § 25 lõikega 1, mille kohaselt korraldab

teehoidu tee omanik. Teehoid tähendab TeeS § 14 kohaselt ka tee hooldamist. Tee koosseisu

kuuluvad TeeS § 2 kohaselt ka teemaal asuvad rajatised (sh haljasalad) ehk praegusel juhul Turu

tänava äärde jääv vaidlusalune haljasala. Seadusandja on ette näinud, et teega seotud rajatisi hooldab

tee omanik, sest ainult nii on kindlustatud, et teeseadusest tulenevat kohustust tagada teedel ohutu

liiklemine ka tegelikult täidetakse.

7. Volitusnormist ja teeseadusest saab seega järeldada, et volitusnormi eesmärk on tagada heakord

üksnes vahetult kinnistu piiriga kokkupuutuval territooriumil, mille korrashoiu kohustust ei ole

pandud otseselt tee omanikule. Kuna Tartu Linnavolikogu on oma määrusega kohustanud kinnistu

omanikke hooldama kogu territooriumi sõidutee ja kinnistu vahel (ka teemaa koosseisu kuuluvaid

haljasalasid, mis ei piirne vahetult kinnistu piiriga), siis on ta ületanud oma pädevust ning kohustanud

kinnistu omanikke täitma kohustusi, mis seadusandja on sõnaselgelt pannud ainult tee omaniku täita,

et tagada vajalik ohutu liiklemine. Määruse punkt 1 on seetõttu vastuolus KOKS § 36 lõigetega 2 ja 3

ja PS § 157 lõikega 2 osas, milles see kohustab füüsilisi ja juriidilisi isikuid tegema heakorratöid

üldkasutatavatel aladel (sh haljasalal), mis ei piirne vahetult kinnistuga.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Tartu Linnavolikogu arvamus

8. Tartu Linnavolikogu seisukoht on kajastatud Tartu Linnavalitsuse arvamuses. Selle kohaselt on

vaidlusalune määrus põhiseadusega kooskõlas.

O. Laugu arvamus

9. O. Lauk nõustub Tartu Maakohtuga, et vaidlusalune määrus on põhiseadusega vastuolus.

10. Lisaks leiab O. Lauk, et KOKS § 36 lõige 2, mis sätestab koormise kui kohustusliku töö, on

vastuolus PS §-ga 29. Koormis tähendab isiku sundimist tööle tema vaba tahte vastaselt. See saab olla

võimalik ainult nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning

muudel PS § 29 lõikes 2 nimetatud juhul. Samuti on see säte vastuolus PS §-ga 12, kuivõrd see

eristab füüsilisi ja juriidilisi isikuid nende varalise ja sotsiaalse seisundi järgi. KOKS § 36 lõiked 5

ning 8 ja 9 on omavahel vastuolus.

Tartu Linnavalitsuse arvamus

11. Määruse punktis 1 nimetatud puhastusala on määratletud KOKS § 36 lõikes 3 sätestatud

delegatsiooni arvestades. KOKS § 36 lõige 4 annab kohalikule omavalitsusele õiguse määrata

koormise olemus (s.t määrata konkreetselt sisustatud tööd, nagu niitmine, lõikamine jne), koormise

ulatus (s.t õigus määrata vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi sisu ja piirid), täitmise

tingimused (nt mitu korda, mis kellaks tuleb koormist täita) ning kontrollimise korra. Määruse

punktide 1 ja 2.2 sätestamisel ei ole tegemist isikute koormamisega suuremas ulatuses, kui seda näeb

ette KOKS § 36 lõike 3 volitusnorm koosmõjus KOKS § 36 lõikes 2 sätestatud koormise mõiste ja

lisatingimustega (KOKS § 36 lõige 4).

12. Puhastusala mõiste määruse punktis 1 vastab KOKS § 36 lõike 3 mõistele „vahetult piirnev“

territoorium. Määruse punkti 1 praegust sõnastust ei ole võimalik tõlgendada viisil, mis võimaldaks

koormise täitjale panna kohustust hooldada territooriumi, millel poleks füüsilist kokkupuudet

koormise täitja kinnistu piiridega. Ka KOKS § 36 lõikes 3 nimetatud vahetu piirnevus tähendab

füüsilist kokkupuudet kinnistu piiridega, et välistada koormise täitmine linna või valla suvalisel

territooriumil.

13. Tartu Linnavolikogu kinnitab maakohtu seisukohta, et määruse rakendamisel võib tekkida

olukord, kus tegelik puhastusala võib kujuneda ebamõistlikult suureks ning isikut ebamõistlikult

koormavaks. Just seetõttu, et koormise täitmine ei oleks isiku suhtes oma ulatuselt ebamõistlik, on

Tartu linn osa määruse rakendamisalasse kuuluvaid haljastuid lugenud enese hoolduse alla

kuuluvaiks. Ometi ei ole puhastusala määramisel isikutele kuuluvate kinnistute või muude

territooriumite eripärade tõttu (erineva suurusega krundid, piirneva kõnnitee olemasolu või

puudumine, põõsastest või puudest tulenevate spetsiifilisemate tööde tegemise vajadus jne) võimalik

tagada koormise täitjate võrdset kohtlemist puhastusala suuruse aspektist. Seda ei ole TeeS § 25

lõikes 7 sätestatuga suutnud teha ka seadusandja, kelle kehtestatud koormis kõnnitee hooldamiseks ei

arvesta näiteks kõnnitee laiust ega nn nurgakruntide olemasolu, mis koormise täitja koormuse

tihtipeale kahekordistab. Nimetatud eripärasid saab arvestada kergendavate asjaoludena koormise

täitmise kontrollimisel või vastavas väärteomenetluses.

14. Koormise proportsionaalsuse kohta märgib Tartu Linnavolikogu järgmist. Kui linn peaks tagama

puhastusalal heakorra, oleks see nii avalikule võimule kui ka maksumaksjale kulukam. Kinnistuga

piirnev puhastusala ei ole väga suur ega koormise täitmine ebamõistlikult koormav. Põhjendatud

juhtudel sõltuvalt asukohast ja krundi suurusest on nõutud haljastuste niitmist vaid kaks korda suve

jooksul, millega on loetud koormisest tulenev kohustus täidetuks. Puhastusalade puhul ei ole

võimalik tagada isikute võrdset kohtlemist. Väärteomenetlustes KOKS § 662 lõike 1 ja lõike 2 järgi

on võimalik arvesse võtta puhastusala suurust. Koormise täitmine isiklikult või koormise täitmise eest

raha maksmine on üldjuhul näiteks isikut vähem koormav kui maamaksu maksmine. Kui Tartu linn

võtab nimetatud haljasalade heakorrastamise enese kanda ja finantseerida, võib see kaasa tuua

maamaksu olulise tõusu. Senini on maamaksu määra madalal hoidmise üheks põhjuseks olnud

maaomanikel lasuvate koormiste arvessevõtmine. Linnale oleks nimetatud alade hooldusest kaasnev

kulu väga suur.

15. Määruse ja teeseaduse vahekorra kohta leidis Tartu Linnavolikogu järgmist. Teeseaduses ette

nähtud liiklusohutuse tagamiseks vajalikke tegevusi tuleb eristada KOKS § 36 lõike 3 alusel

kehtestatud määrusega nõutavaist heakorra tagamiseks ette nähtud tegevustest. Maakohtu sedastatu,

nagu peaks heakorra tagamine sõiduteega külgnevatel aladel täitma ka liiklusohutuse eesmärke, on

korrektne vaid väga piiratud osas. Määrusest ja KOKS § 36 lõikest 3 tuleneva koormise eesmärk on

eelkõige heakorra tagamine ning liiklusohutuse tagamist koormise täitjalt siinkohal haljastute

hoolduse puhul nõuda ei ole võimalik. Küll võib isik koormise täitmisega ühtlasi panustada ka

liiklusohutusse (nt heki pügamine, mis muidu võib takistada nähtavust). Liiklusohutuse tagamine

nõuab selleks kohustatud isikutelt eriteadmisi ning liiklusohutus ei saa olla heakorraeeskirjade

täitmiseks kehtestatud koormise eesmärk ega mõte. Liiklusohutuse tagamine on teeomaniku

kohustus.

16. Isegi kui asuda seisukohale, et määruse punktis 1 nimetatud puhastusala hooldamise kohustus

hõlmab ka teeomaniku kohustusi, mis on seotud liikluse korraldamise ja liiklusohutuse tagamisega, ei

välista see isikutele lisaks ka heakorratööde koormiste kehtestamist. Liiklusohutus ei ole üldjuhul

sõltuv heakorrast (nt lehtede riisumine) ning heakorrakoormise täitjalt ei ole määruse punktiga 2.2

mingil moel nõutud liiklusohutuse tagamist. Liiklusohutuse tagab sellisel juhul teeomanik TeeS § 37

lõike 1 punkti 3 alusel.

17. Teehoidu TeeS § 25 lõike 1 alusel korraldab tee omanik, kuid sätte mõte ei välista heakorra

küsimuse lahendamist koormise kehtestamise kaudu, kuna koormise täitmise kohustus ei hõlma

liiklusohutuse nõudeid.

18. Vaidlusalune haljasala on teemaa, millel ei ole spetsiifilist liiklusohutust tagavat eesmärki

(v.a kõnniteel asuvate inimese eraldamine sõiduteest). Selle korrashoid ja haldamine teenib

peaasjalikult heakorrast tulenevaid (esteetiline, elamisväärne linnaruum) eesmärke.

19. Tartu linn on varem nõustunud õiguskantsleriga (õiguskantsleri 19. juuli 2010. aasta märgukiri nr

6-4/091081/1004297), et ühissõiduki peatumiskohas heakorratöid tegema kohustamine ei ole

põhiseaduspärane. Seejuures lähtus linnavolikogu asjaolust, et tavapärasest üldkasutatavusest eristab

ühissõiduki peatumiskohti selle teenuslik iseloom, mis teenusena sisaldab (nt võib bussipiletit ostes

eeldada ka tasumist bussipaviljoni puhtuse eest) ka bussipeatuse esteetilisust ja puhtust. Avalikud

haljasalad seevastu ei seostu mingil viisil teenusega, vaid on kõiki puudutav keskkonnaruum.

Õiguskantsleri arvamus

20. Õiguskantsler leiab, et Tartu Linnavolikogu ei ole oma määruse punktides 1 ja 2.2 sisustanud

õiguspäraselt selle aluseks olevas volitusnormis, KOKS § 36 lõikes 3 kasutatud mõistet „kinnistuga

vahetult piirnev üldkasutatav territoorium“. Need punktid kohustavad niitma muru ja heina ka

teemaal asuval haljasalal, mille heakorra tagamise kohustus on TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1

punktide 2 ja 3 järgi kohaliku omavalitsuse üksusel. Määruse asjassepuutuvad punktid ületavad

seetõttu volitusnormi piire ja on vastuolus PS § 157 lõikega 2.

21. Seda seisukohta toetab ka KOKS § 36 lõikes 3 antud volituse eesmärk. Koormise võib selle sätte

kohaselt kehtestada heakorra tagamiseks ehk puhta keskkonna ja elamisväärse ja esteetilise ruumi

loomiseks. Teeseadusekohane teemaal asuva haljasala hooldamise kohustus on aga seotud lisaks ka

ohutu liiklemise tagamisega. Kui seadusandja oleks soovinud anda omavalitsusüksustele võimaluse

delegeerida TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punktide 2 ja 3 kohustusi kinnistu omanikele, siis

pidanuks ta sätestama vastava volitusnormi. Seadusandja ei ole seda teinud. KOKS § 36 lõike 3

alusel ei saa panna kinnistuomanikele kohustusi, mis seostuks teedel ohutu liiklemise tagamiseks

vajalike heakorratööde tegemisega, kuna see norm võimaldab kinnistuomanikke koormata üksnes

puhta keskkonna ning elamisväärse ja esteetilise ruumi jms loomiseks. Pealegi on seadusandja ise

piiritlenud eraisiku kohustused teedel ohutu liiklemise tagamiseks vajalike heakorratööde tegemisel

(TeeS § 25 lõige 7 ja § 36 lõige 2).

Justiitsministri arvamus

22. Justiitsminister leiab, et vaidlusalused sätted on vastuolus PS § 157 lõikega 2 osas, milles

määruse punktid 1 ja 2.2 ületavad PS § 157 lõikest 2 tuleneva kohalikule omavalitsusele antud

volituse ulatust seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Lisaks on

määruse punktid 1 ja 2.2 kehtestatud osaliselt seadusliku aluseta ja seetõttu vastuolus PS § 3 lõike 1

esimesest lausest tuleneva üldise seadusereservatsiooni nõudega osas, milles määrus kohustab

füüsilisi ja juriidilisi isikuid tegema heakorratöid üldkasutatavatel aladel, muu hulgas haljasalal, mis

ei piirne vahetult kinnistuga.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri arvamus

23. Majandus- ja kommunikatsiooniminister leiab, et vaidlusalune määrus on vastuolus KOKS § 36

lõikega 3 ja põhiseadusega, kuna see ei arvesta seadusega kehtestatud nõudeid.

24. Teeseadus ei sätesta isiku kohustust teha heakorratöid haljasalal. TeeS § 25 lõike 3 järgi korraldab

kohalikel teedel teehoidu ja on kohustatud nendel teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks

valla- või linnavalitsus. Teehoiu korraldamine on seega tee omaniku kohustus.

TeeS § 25 lõike 7 järgi on teega külgneva territooriumi kasutaja kohustatud tegema vaid heakorratöid

sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleval kõnniteel.

25. Tartu Linnavolikogu määruse punkti 1 kohaselt võib koormise objektiks osutuda mis tahes

sõidutee piiri ning isiku omandis või valduses oleva kinnisasja või muu territooriumi vahele jääv

üldkasutatav ala ja seda sõltumata ala pindalast. Ka KOKS § 36 lõige 3 ei täpsusta, mida tähendab

sättes mainitud „vahetult piirnev üldkasutatav territoorium“. Seetõttu võib tekkida olukord, kus isiku

kinnistuga piirneb vahetult suure pindalaga üldkasutatav territoorium, millel heakorra tagamine on

isikule selgelt ülemäärane. Koormiste määramise aluseks olevas kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduses on vaja täpsemalt sätestada, kuidas peaks omavalitsusüksused kehtestama koormisi, et see ei

käiks füüsilistele ja juriidilistele isikutele üle jõu.

Eesti Linnade Liidu arvamus

26. Eesti Linnade Liidu hinnangul on vaidlusalune määrus põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja ei

ole teeseaduses otseselt määranud kõnniteega külgneva mururiba staatust. Mururiba ja kõnniteed

tuleks aga vaadelda ühtse tervikuna. Praktiliselt ei ole mõeldav, et kinnistu omanik pühib kõnnitee

puhtaks, lükates prahi murule, kuna tema seda ala hooldama ei pea, või linna palgatud muruniitja

lükkab niidetud rohulibled kõnniteele, kuna tema seda hooldama ei pea. Teeseadusest tuleneb

otseselt, et heakorratöid tuleb eristada tee remonditöödest, liiklusmärkide paigaldamisest ja

hooldamisest.

Eesti Maaomavalitsuste Liidu arvamus

27. Eesti Maaomavalitsuste Liit leiab, et vaidlusalune määrus on põhiseadusega kooskõlas.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

28. Tartu Linnavolikogu 19. septembri 2002. aasta määrus nr 120 „Koormise kehtestamine heakorra

eeskirja täitmiseks“ punkt 1 sätestab:

„Füüsiline ja juriidiline isik (edaspidi koormise täitja) on kohustatud tagama heakorra puhastusalal.

Puhastusala on füüsilise või juriidilise isiku omandis või valduses oleva kinnistu või muu

territooriumiga külgneva sõidutee ja vastava territooriumi vahel olev kõnnitee ja haljasala ja/või muu

ala. Puhastusala piirneb kinnistu või muu territooriumi piiri, kinnistu või muu territooriumi piiriga

risti tõmmatavate mõtteliste joonte ja sõidutee piiriga. Puhastusala piirid võidakse määrata ka

elamugruppidele kehtestatud detailplaneeringuga. Vabaplaneeringuga aladel, kus detailplaneeringut ei

ole, on ehitistevahelise maa-ala puhastusala piiriks nendevaheline mõtteline telgjoon.“

29. Tartu Linnavolikogu 19. septembri 2002. aasta määrus nr 120 „Koormise kehtestamine heakorra

eeskirja täitmiseks“ punkt 2.2 sätestab:

„Koormise täitja või tema arvel teine isik on kohustatud:

[---]

2.2. niitma muru või heina (lubatud maksimaalne kõrgus on 15 cm), lõikama kõnniteel liikumist

takistavad puude ja põõsaste oksad, pügama heki, riisuma lehed, pühkima tolmu ja liiva;

[---]“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

30. Praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tuleb kolleegiumil otsustada, kas Tartu

Linnavolikogu määrusega pandud koormis on kooskõlas KOKS § 36 lõikes 3 sätestatud volitusnormi

ja teeseadusega.

31. Tartu Maakohus tunnistas põhiseadusvastaseks Tartu Linnavolikogu määruse punkti 1 ja punkti

2.2. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu lahendatud kohtuasjas asjassepuutuv (vt asjassepuutuvuse

kohta Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10;

Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15) üksnes

määruse punkt 1. See punkt määrab kindlaks, millisele alale kehtestatud koormis laieneb. O. Laugu

karistamine ei sõltunud Tartu Linnavolikogu määruse punktis 2.2 loetletud kohustuste (täpsemini

muru või heina niitmise kohustuse) põhiseaduspärasusest, vaid nende kohustuste laienemisest

konkreetsele alale. Kohustuste laienemine sellele alale tuleneb aga puhastusala mõistest, mis on

sätestatud määruse punktis 1.

32. Tartu Linnavolikogu määrusega kehtestatud koormis riivab kolleegiumi hinnangul eeskätt

PS §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele, mille osaks on ka üldine tegutsemisvabadus.

Koormisega kitsendatakse isiku vabadust, kohustades teda kas tegema kindlaksmääratud töid või

korraldama, et neid töid teeks keegi teine.

33. Kolleegium nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (19. novembri 2010. aasta

otsus kohtuasjas nr 3-1-1-89-10, punkt 13), et lisaks võib koormis riivata ka omandipõhiõigust. Kuigi

koormis kujutab endast mitterahalise iseloomuga kohustust, võib selle täitmine nõuda koormise

adressaadilt kulutuste tegemist või rahaliselt hinnatavate kohustuste võtmist (nt heakorratööde

tegemiseks vajalike vahendite muretsemine, teenuse tellimine vmt). Seega võib koormise

kehtestamine riivata koormise täitja PS § 32 lõikes 2 sätestatud omandipõhiõigust, sest kõnealuse

normi kaitse ulatub nii varale (asjad), rahale kui ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt

Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-143-03, punkt 18).

34. Põhiõigusi tohib PS § 11 kohaselt piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja

vabaduste olemust.

35. Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Selle

sätte kohaselt on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus panna peale koormisi. Konkreetse

koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud, kuna

koormis tähendab põhiõiguste piiramist. Omavalitsusüksus ei saa põhiõigusi piirata seadusandja

volituseta (alates Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. novembri 1994. aasta

otsustest kohtuasjades nr III-4/A-7/94 ja III-4/A-8/94; Riigikohtu üldkogu 3. detsembri 2007. aasta

otsus kohtuasjas nr 3-3-1-41-06, punkt 26). Koormise kehtestavad sätted peavad seega esmalt olema

kooskõlas volitusnormiga. Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused

kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise

kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega.

36. Vaidlus käib praeguses asjas selle üle, kas volitusnorm võimaldab koostoimes teeseadusega

kehtestada niisuguse territoriaalse ulatusega koormist, nagu Tartu Linnavolikogu on seda oma

määruses teinud. Tartu Linnavolikogu määruse punkti 1 vastuolu korral KOKS § 36 lõikega 3 on

määruse see punkt vastuolus PS § 157 lõikega 2. Määruse punkti 1 vastuolu korral teeseadusega on

see punkt vastuolus PS § 154 lõikega 1.

37. KOKS § 36 („Maksud ja koormised“) lõike 3 kohaselt võib koormise kehtestada füüsilistele ja

juriidilistele isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva

territooriumi ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks.

KOKS § 36 lõike 2 kohaselt on koormis kohustus, mis seaduse alusel kehtestatakse volikogu

määrusega füüsilistele või juriidilistele isikutele kohustuslike tööde tegemiseks, mis on vajalikud

valla või linna territooriumil kehtestatud heakorraeeskirjade täitmiseks.

38. Praeguse asja lahendamise seisukohalt on oluline, et KOKS § 36 lõige 3 lubab koormist seada

sellise isikule mittekuuluva territooriumi heakorra tagamiseks, mis piirneb vahetult isiku omandis või

valduses oleva kinnistu või kasutuses oleva territooriumiga ja on üldkasutatav.

39. Selle hindamiseks, kas asjassepuutuv säte on kooskõlas volitusnormiga, tuleb seega analüüsida,

kas puhastusala määruse punkti 1 mõttes on „kinnistuga vahetult piirnev üldkasutatav territoorium“

KOKS § 36 lõike 3 tähenduses. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis on määrus selles osas

kooskõlas volitusnormiga ja ka PS § 157 lõikega 2.

40. Erinevalt Tartu Maakohtust leiab kolleegium, et määruse punktis 1 kasutatud puhastusala mõiste

on KOKS § 36 lõikes 3 sätestatud volitusnormiga kooskõlas.

Puhastusala on määruse punkti 1 kohaselt füüsilise või juriidilise isiku omandis või valduses oleva

kinnistu või muu territooriumiga külgneva sõidutee ja vastava territooriumi vahel olev kõnnitee ja

haljasala ja/või muu ala. Puhastusala hõlmab seega igal juhul ka kinnistu ja sellega külgneva sõidutee

vahele jäävat teemaad (sh kõnniteed ja haljasala). Samas võib puhastusala hõlmata ka muud maad,

mis jääb sõidutee ja kinnistu vahele, millele teeseaduse regulatsioon ei laiene. Isegi kui selline ala on

väga suur, piirneb see vahetult kinnistuga ja on vähemalt teemaa osaks olevat kõnniteed ja haljasala

puudutavas osas ka üldkasutatav. Maakohus leidis, et kui kinnistu piiri ja sõidutee vaheline ala on

väga suur, siis ei saa seda pidada kinnistuga vahetult piirnevaks alaks. Kolleegiumi arvates ei mõjuta

konkreetse maa-ala suurus seda, kas maa-ala saab kinnistuga vahetult piirneda. Kui maa-ala, mille

suhtes koormis kehtib, on liialt suur, siis võib olla tegemist ebaproportsionaalselt koormava

koormisega, mitte aga vastuoluga volitusnormiga.

41. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda aga teeseadus KOKS § 36 lõike 3 alusel antava

koormisemäärusega kehtestada koormist teemaa suhtes, mis ei ole kõnnitee ja mille hooldamist peab

teeseaduse kohaselt korraldama tee omanik.

42. KOKS § 36 lõike 3 regulatsioon laieneb ükskõik millisele territooriumile, mis kinnistuga vahetult

piirneb ja on üldkasutatav. Teeseadus on aga eriseadus, mis reguleerib täpsemalt teemaad

puudutavaid küsimusi. TeeS § 25 lõigete 1 ja 3 kohaselt korraldab teehoidu tee omanik ja kohalike

teede hoidu valla- või linnavalitsus. TeeS § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt on avalikult kasutatava tee

omanik kohustatud hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis. TeeS § 10 lõike 2 alusel

kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2002. aasta määruse nr 45 „Tee

seisundinõuded“ § 9, lisa 2 ja lisa 3 kohaselt sätestavad tänava seisundinõuded ka rohu lubatud

suurima kõrguse tänava eraldusribal ja teemaal tänavaäärsel haljasalal. Teeseaduse kohaselt on seega

tee omaniku kohustus teha teehoiutöid, sh niita teemaa hulka kuuluvat maa-ala. TeeS § 25 lõigetes 1

ja 3 kasutatud sõna „korraldama“ ei saa mõista nõnda, et neid töid võib koormise abil panna

teemaaga külgneva kinnistu omanikele. Sama seaduse § 37 lõike 1 punkt 2 sätestab selgelt, et

avalikult kasutatava tee omanik on kohustatud hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis.

Selline regulatsioon ei välista siiski nende kohustuste lepingulist üleandmist.

43. Tee omaniku kohustusest on olemas selgelt piiritletud erand, mis on sätestatud TeeS § 25 lõikes 7:

„Linnas, alevis ja alevikus on teega külgneva territooriumi kasutaja kohustatud tegema heakorratöid

sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleval kõnniteel.“ Seega sellise teemaa puhul, mis on

kõnnitee, on seadusandja kehtestanud teistsuguse regulatsiooni kui muu teemaa kohta.

44. TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda teehoiukohustust panna isikutele, kes ei ole teemaa omanikud,

v.a siis, kui tegemist on sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleva kõnniteega. Vastava

territooriumina tuleb mõista teemaaga külgnevat kinnistut või territooriumi. Sellise selgepiirilise

eriregulatsiooni olemasolust järeldub, et seadusandja ei soovinud muu teemaa puhul kui kõnnitee

võimaldada avalikes huvides teehoiukohustuse panemist koormisena selle maaga vahetult piirnevate

kinnistute omanikele või valdajatele või territooriumi kasutajatele.

45. TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda seega KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud

territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1

punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid

sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on

kõnnitee. Tartu Linnavolikogu määruse punkt 1 on seega vastuolus TeeS § 25 lõikega 7 osas, milles

see arvab puhastusala koosseisu teemaa, mis ei ole kõnnitee.

46. Vastuolu tõttu teeseadusega on määruse punkt 1 osas, milles see arvab puhastusala koosseisu

teemaa, mis ei ole kõnnitee, vastuolus PS § 154 lõikega 1. Vaidlusalune säte tuleb seega selles osas

tunnistada kehtetuks.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Jüri Põld