3-3-1-29-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-29-11

Määruse kuupäev

9. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Ingrid Vellamo Hazeldine'i (Hazeldine) kaebus Pärnu

Linnavalitsuse 18. detsembri 2000. a korralduse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2011. a määrus

haldusasjas nr 3-01-3

Menetluse alus Riigikohtus

Ingrid Vellamo Hazeldine'i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Ingrid Vellamo Hazeldine'i määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2011. a määrus haldusasjas nr 3-01-3 ja saata

asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

Tagastada kautsjon advokaadibüroole Järve, Otti ja Partnerid OÜ.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnavalitsuse 17. detsembri 1993. a korraldusega nr 263-p tagastati Pärnus, Riia mnt 83/85

asuv majavaldus õigusvastaselt võõrandatud varana õigustatud subjektidele Ingrid Vellamo

Hazeldine'ile ja tema õele Virve Astrid Uustalule, kummalegi 1/2 mõttelises osas.

2. Riia mnt 83/85 üürnikud esitasid 1. augustil 1994 Pärnu Linnakohtu halduskohtunikule kaebuse,

milles palusid tunnistada Pärnu Linnavalitsuse 17. detsembri 1993. a korralduse nr 263-p

seadusevastaseks. Kaebajad leidsid, et elamu Riia mnt 83/85 ei ole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul ja seetõttu ei kuulu tagastamisele. Üürnikud soovivad elamus üürilepingu

alusel kasutatavad korterid erastada. Kaebuse kohaselt on elamu ehitatud 1860. aastal, aastatel 1966-

1967 tehti elamus põhjalik kapitaalremont.

3. Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku 23. jaanuari 1995. a otsusega üürnike kaebus rahuldati ja Pärnu

Linnavalitsuse 17. detsembri 1993. a korralduse nr 263-p punkt 1.5 Riia mnt 83 elamu tagastamise

kohta tunnistati seadusevastaseks. Pärnu Linnavalitsusele tehti ettekirjutus: arvates kohtuotsuse

jõustumisest ühe kuu jooksul linnavalitsusel asi läbi vaadata ja teha uus otsus. Kohtumenetluses

määratud ekspertiisiga (9. novembri 1994. a ekspertiisiakt nr 100-R/E) tehti kindlaks, et Riia mnt 83

elamu ei ole vastavalt ORAS § 12 lg 8 p-dele 1 ja 2 säilinud endisel individualiseeritaval kujul, sest

elamu põhiotstarbel kasutatav kubatuur on ümberehituse tõttu suurenenud rohkem kui pooles ulatuses

võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes (61%) ja kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku

rohkem kui pooles ulatuses (62%).

4. Pärnu Linnavalitsus võttis halduskohtuniku 23. jaanuari 1995. a jõustunud otsuses sisaldunud

ettekirjutuse täitmiseks ja 7. aprilli 1995. a korraldusega nr 194-p tühistati 17. detsembri 1993. a

korralduse nr 263-p punkt 1.5 Riia mnt 83 elamu tagastamise kohta ning otsustati alustada vara

kompenseerimise menetlust.

5. I. V. Hazeldine esitas 8. mail 1996 Riigikohtule kohtuvea parandamise avalduse, milles paluti

halduskohtuniku 23. jaanuari 1995. a otsus tühistada. Avalduses leiti, et õigustatud subjekt

I. V. Hazeldine kui kolmas isik ei olnud kaasatud kohtumenetlusse ja ekspertiisi tegemisse.

6. Riigikohtu halduskolleegiumi 14. juuni 1996. a määrusega nr 3-3-3-5-96 rahuldati kohtuvea

parandamise avaldus, tühistati halduskohtuniku 23. jaanuari 1995. a otsus ja asi saadeti uueks

läbivaatamiseks teisele halduskohtunikule. Halduskolleegium leidis, et kolmandad isikud ei olnud

kaasatud kohtumenetlusse ja nad tuleb asja uuel läbivaatamisel menetlusse kaasata.

7. Asja uuel menetlemisel halduskohtus esitasid elamu Riia mnt 83 üürnikud 19. mail 1999 kohtule

avalduse oma kaebusest loobumiseks. Halduskohus võttis loobumise vastu ja lõpetas määrusega

kohtumenetluse. Määrus saadeti 24. mail 1999 ka I. V. Hazeldine'i esindajale.

8. I. V. Hazeldine esitas 16. augustil 1999 halduskohtunikule kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli

1995. a korralduse nr 194-p ning selle korralduse tühistamisega viivitamises seisneva tegevusetuse

seadusevastaseks tunnistamiseks. Kuna kaebuse esitamise tähtaeg oli möödunud, siis esitati taotlus

kaebetähtaja ennistamiseks.

Pärnu Halduskohtu 13. aprilli 2000. a määrusega jäeti taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata

ja lõpetati asja menetlus. Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2000. a määrusega jäeti I. V. Hazeldine'i

erikaebus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Riigikohus ei

andnud 11. augustil 2000 I. V. Hazeldine'i erikaebusele menetlusluba.

9. I. V. Hazeldine pöördus 21. septembril 2000 avaldusega Pärnu maavanema poole järelevalve

teostamiseks. Avalduses paluti, et maavanem teeks Pärnu Linnavalitsusele ettepaneku viia

linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korraldus nr 194-p vastavusse kehtiva seadusandlusega. Avalduses

märgiti, et vaatamata Riigikohtu 14. juuni 1996. a kohtuotsusele ei ole Pärnu Linnavalitsus tühistanud

7. aprilli 1995. a korraldust nr 194-p, mis tugines Pärnu halduskohtuniku 23. jaanuari 1995. a

seadusevastasele otsusele. Avalduses leiti, et linnavalitsus peab nimetatud korralduse muutma või

tühistama ja taastama varasema korralduse elamu tagastamiseks.

10. Pärnu maavanem algatas järelevalve ning tegi 4. detsembril 2000 Pärnu Linnavalitsusele

ettepaneku viia 7. aprilli 1995. a korraldus nr 194-p seadusega kooskõlla, s.o kooskõlla ORAS §-ga

12 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-ga 28. Ettepanekus leiti, et linnavalitsus on

korralduses vara tagastamata jätmise ja kompenseerimise menetluse algatamise kohta viidanud

ainukese õigusliku alusena käesolevaks ajaks Pärnu halduskohtuniku Riigikohtu poolt

tühistatud 23. jaanuari 1995. a otsusele, kuid ei ole viidanud materiaalõigusnormidele ja samuti

puudub korralduses sõnaline motiveering. Ettepanekus märgiti, et kuna korralduse ainukeseks

õiguslikuks aluseks olnud kohtuotsus on ära langenud, siis on korraldus motiveerimata, sest puudub

võimalus kontrollida, millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Ettepanekus mööndi, et sisuliselt

on korraldusega vara tagastamata jätmine põhjendatud, sest kohtumenetluses määratud sõltumatu

ekspertiis tuvastas majavalduse mittesäilimise endisel individualiseeritaval kujul. Kohtuotsuse

tühistamine iseenesest ei too kaasa ekspertiisi tühisust, ka ei ole protsessipooled ja õigustatud

subjektid ekspertiisi vaidlustatud. Maavanem märkis ka, et kuigi 1995. a korraldusega õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamata jätmine võib olla sisuliselt põhjendatud, ei vasta korraldus

formaaljuriidiliselt õigusaktidele kehtestatud nõuetele, mille kohaselt peavad õigusaktid olema

motiveeritud.

11. Pärnu maavanema ettepaneku alusel muutis Pärnu Linnavalitsus 18. detsembri 2000. a

korraldusega nr 1488 Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p preambulit ja

sõnastas selle järgmiselt: "Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p 2, lg 8 p 2 ja § 13 lg 1 alusel

ning tuginedes EV Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo poolt läbiviidud ehitustehnilise ekspertiisi

aktile 09.11.1994 nr 100-R/E, mille kohaselt on ehitustehnilise ekspertiisiga tehtud kindlaks, et

õigusvastaselt võõrandatud vara, elamu asukohaga Riia mnt 83, Pärnu linnas, ei ole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul." Korralduse alusena märgiti: "Võttes aluseks Pärnu maavanema

04.12.2000 ettepaneku nr 1-25/U-177." Korralduse jõustumise ajaks märgiti 21. detsember 2000.

12. I. V. Hazeldine esitas 22. jaanuaril 2001 Pärnu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Pärnu

Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p tühistamist. Vastuseks kohtu poolt kaebuse

käiguta jätmise määrusele esitati täiendatud kaebus, milles paluti Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli

1995. a korraldus nr 194-p 21. detsembri 2000. a redaktsioonis tühistada.

Pärnu Halduskohtu 15. mai 2001. a määrusega võeti kaebus menetlusse. 10. märtsil 2003 tegi

halduskohus kaebajale ettepaneku taotleda kaebetähtaja ennistamist Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli

1995. a korralduse nr 194-p vaidlustamiseks, sest vastasel juhul lõpetab kohus HKMS § 12 lg 3 alusel

kaebuse menetlemise ja jätkab Pärnu Linnavalitsuse 18. detsembri 2000. a korralduse nr 1488 peale

esitatud kaebuse arutamist. Kohus märkis, et kaebaja sõnastuse kohaselt on kaebuse esemeks Pärnu

Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korraldus nr 194-p 2000. a redaktsioonis, mis formaalselt koosneb

kahest iseseisvast õigusaktist. I. V. Hazeldine esitas 2. aprillil 2003. a halduskohtule taotluse

kaebetähtaja ennistamiseks Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p

vaidlustamiseks 21. detsembri 2000. a redaktsioonis. Pärnu Halduskohus jättis 24. septembri 2003. a

määrusega tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetas selles osas HKMS § 12 lg 3 alusel

menetluse ja jätkas menetlust kaebuses Pärnu Linnavalitsuse 18. detsembri 2000. a korraldusele

nr 1488.

13. Tallinna Halduskohus jättis 30. novembri 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja taotleb Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p 21. detsembri 2000. a

redaktsioonis tühistamist. Formaalselt koosneb see korraldus kahest haldusaktist - 1995. a

korraldusest nr 194-p ja 2000. a korraldusest nr 1488 (preambul), kusjuures korralduse nr 194-p

kohta on olemas jõustunud kohtulahendid, seda nii haldusasjas nr 3-46/2000 kui ka käesolevas asjas,

kus 24. septembri 2003. a määrusega ei ennistatud tähtaega selle korralduse vaidlustamiseks. Pärnu

maavanema algatatud järelevalvemenetluse tulemusena tehtud ettepanekus korralduse nr 194-p kohta

peeti vara tagastamata jätmist sisuliselt põhjendatuks ning ettepanek viia korraldus nr 194-p

seadusega kooskõlla rajanes üksnes formaaljuriidilistel kaalutlustel, sest korralduse õigusliku alusena

viidatud kohtuotsus oli vahepeal tühistatud. Seda maavanema ettepanekut on linnavalitsus järginud

ning korralduse formaalse puuduse preambuli ümbersõnastamisega kõrvaldanud. Seega on kaebaja

juba ammu minetanud võimaluse vaidlustada sisulisest küljest majavalduse tagastamise korralduse

tühistamise korraldust nr 194-p, mille kaebetähtaega pole kohtud ennistanud. Pelgalt haldusakti

preambuli muutmine, mis pealegi toimus kooskõlas maavanema ettepanekuga kõrvaldada haldusakti

formaaljuriidilised puudused, ei saa tema õigusi mõjutada. Selliste asjaolude esinemisel tuleb jätta

kaebus rahuldamata;

2) kaebuse rahuldamata jätmine oleks põhjendatud ka preambuli õigusvastasuse korral, sest see

asjaolu ei muudaks majavalduse tagastamise korralduse tühistamise korraldust kehtetuks ega sunniks

linnavalitsust uut haldusakti andma. Täitmiseks kohustuslik ja õiguslikke tagajärgi kaasa toov on

ainult haldusakti resolutiivosa (HMS § 60 lg 2), mille kaebuse esitamise tähtaega kohtud ei

ennistanud. Neil asjaoludel puudub preambuli sisulise õiguspärasuse analüüsiks vajadus.

14. I. V. Hazeldine esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu

otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks või teha uus otsus, millega tühistada Pärnu

Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korraldus nr 194-p Pärnu Linnavalitsuse 18. detsembri 2000. a

korraldusega nr 1488 kehtestatud redaktsioonis. Põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja taotles 21. märtsil 2001 koostatud täiendatud kaebuses Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli

1995. a korralduse nr 194-p 21. detsembri 2000. a redaktsioonis tühistamist, tuues oma õiguste

rikkumisena esile kolm olulist asjaolu: a) linnavalitsus ei saanud korralduse uues redaktsioonis

tugineda EV Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 9. novembri 1994. a ekspertiisiaktile, sest

tagastamise õigustatud subjekte ei kaasatud ekspertiisi tegemise juurde; b) ekspertiisi järeldused on

minetanud õigusliku tähenduse, sest kohtuotsus, mille raames elamu mittesäilimine tuvastati, on

tühistatud kaebaja menetlusse kaasamata jätmise tõttu; c) 7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p

21. detsembri 2000. a redaktsioonist tulenevalt puudub mittetagastamise korraldusel õiguslik alus,

sest ORAS-i sätted lisandusid korraldusele 21. detsembril 2000 ja korralduse andja Pärnu

Linnavalitsus pidi seega lähtuma kehtivast õigusest, mille kohaselt ei loeta vara säilinuks endisel

individualiseeritaval kujul, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu

lisandunud väärtus moodustab vähemalt kolm neljandikku ehitise koguväärtusest. Isegi kui võtta

aluseks 1994. a ekspertiisi järelmid, puudub majavalduse tagastamisest keeldumiseks õiguslik alus,

sest ehitisele lisandunud väärtus ei moodusta kolme neljandikku ehitise koguväärtusest. Kaebaja

leidis, et 1995. a korraldus 21. detsembri 2000. a redaktsioonis on õigusvastane ja rikub kaebaja

õigust omandi puutumatusele. Kohus leidis, et linnavalitsuse korraldusi saab käsitleda eraldi, tegi

ettepaneku kaebetähtaja ennistamise taotlemiseks, jättis 1995. a korralduse peale tühistamiskaebuse

esitamise tähtaja ennistamata ja jätkas menetlust üksnes kaebuses 2000. a korraldusele. Taotluse

täiendava ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks jättis kohus rahuldamata;

2) kohtu poolt haldusakti mittekäsitlemine ühtse tervikuna on ebaõige. Kohtu poolt haldusakti

tükeldamine pole seaduslik, sest haldusakti tuleb käsitleda tervikuna. Kohus rikkus kaebaja õigusi,

sisuliselt sundides taotlema kaebetähtaja ennistamist, ehkki kaebus oli 18. detsembri 2000. a

korralduse nr 1488 andmise ajast lähtudes esitatud tähtaegselt. Kui kohus oleks järginud kaebuse

taotlusi, ei oleks HKMS § 12 lg 3 kohaldatav. Menetluse lõpetamine on vastuolus põhiseaduse §-de

13, 14 ja 15 mõttega tagada efektiivse ja ökonoomse kohtumenetluse kaudu isiku õiguste ja

vabaduste tõhus kaitse. Kohus eiras uurimispõhimõtet ja menetlusnorme. Materiaalõiguse väär

kohaldamine seisnes selles, et kohtuotsusest ei ole võimalik järeldada, kas ja millist materiaalõiguse

normi kohus kohaldas või jättis kohaldamata.

15. Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2011. a määrusega nr 3-01-3 tagastati I. V. Hazeldine'i

apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel: ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse

määrusega selle esitajale, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust

ilmselt rahuldada. Märgiti, et nimetatud säte laieneb ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud.

Ilmselgelt perspektiivituks saab kaebuse lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine

kaebuse abil ei ole võimalik. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus on ilmselgelt

perspektiivitu ja tuleb tagastada. Põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja tugineb ekslikule arusaamale, nagu oleks Pärnu Linnavalitsus maavanema ettepaneku

alusel 2000. aastal uuendanud haldusmenetluse ja otsustanud vara tagastamise küsimuse üle uuesti.

Vara tagastamise küsimuse otsustas Pärnu Linnavalitsus viimati 7. aprilli 1995. a korraldusega

nr 194-p, millega tühistas 17. detsembri 1993. a korralduse nr 263-p punkti 1.5 Riia mnt 83 elamu

tagastamise kohta ja otsustas alustada vara kompenseerimise menetlusega. Pärnu Linnavalitsus ei ole

haldusmenetlust uuendanud, ei ole tunnistanud 7. aprilli 1995. a korraldust nr 194-p kehtetuks ja ei

ole otsustanud 2000. aastal vara tagastamise küsimust uuesti. Kui linnavalitsus oleks haldusmenetluse

uuendanud, siis oleks olnud põhjendatud kaebaja seisukoht ORAS § 12 2000. aastal kehtinud

redaktsiooni kohaldatavusest. Linnavalitsus asendas maavanema ettepanekul 7. aprilli 1995. a

korralduses nr 194-p sisaldunud põhjenduse - viite selleks ajaks tühistatud kohtuotsusele - samas

kohtuotsuses sisalduvate ja haldusakti andmise ajal kehtinud materiaalõigusnormide kui õigusliku

alusega ning kohtumenetluses ekspertarvamusega kindlakstehtud faktilise alusega. Tegemist oli

puhtalt vormilise muudatusega, sest ka 1995. aasta haldusakti mitteregulatiivset osa - põhjendust -,

rääkimata resolutiivosast ehk haldusakti adressaatide õigusi kindlaksmääravast osast, sisuliselt ei

muudetud;

2) Riia mnt 83 elamu mittetagastamise küsimus otsustati Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a

korraldusega nr 194-p, kuid selle korralduse õiguspärasuse kontrollimine on käesoleval ajal

välistatud, sest halduskohus on kahel korral otsustanud jätta kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja

menetlus selle korralduse osas on lõppenud. Selle korralduse 21. detsembri 2000. a redaktsioonis

õiguspärasuse kontrollimine ja tühistamine on välistatud tulenevalt HKMS § 11 lg 3' p-st 2 ning § 24

lg 1 p-st 5 ja lg-st 2, mis ei võimalda kohtul seda kontrollida ja tühistada. Kaebaja on 7. aprilli

1995. a korralduse nr 194-p üle vaidlemise õiguse minetanud. Kuna ringkonnakohus ei saa 7. aprilli

1995. a korraldust nr 194-p (ka koos 21. detsembri 2000. a asendatud viidetega) tühistada, siis ei ole

kaebuse eesmärgi saavutamine õiguslikult võimalik ning kaebus on perspektiivitu;

3) õige on kaebaja seisukoht, et haldusakt ja selle põhjendused moodustavad ühtse terviku ning

preambul (põhjendused) ei ela omaette elu. Kuid käesolevas asjas on selliseks tervikuks ikkagi

linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korraldus nr 194-p. Kaebaja õigused on kindlaks määratud haldusakti

resolutsiooniga, mitte põhjendustega. Korralduse õiguspärasusest või õigusvastasusest ei saa sõltuda

kaebaja õigused olukorras, kus seda haldusakti enam vaidlustada ei saa;

4) kaebaja leiab, et Pärnu Linnavalitsus ei saanud 2000. aastal 1995. aasta korralduse põhjenduste

asendamisel tugineda 1995. aastal kehtinud materiaalõigusele, vaid pidi lähtuma 2000. aastal

kehtinud materiaalõigusest. Selline seisukoht on ekslik. Kuna Pärnu Linnavalitsus haldusmenetlust ei

uuendanud ega otsustanud vara tagastamise üle uuesti ning tegemist oli 1995. aastal antud haldusaktis

sisalduva viite asendamisega, siis tuli lähtuda 1995. aastal kehtinud õigusest, sest haldusakt peab

tuginema haldusakti andmise hetkel kehtinud õigusele (HMS § 54);

5) vaidlust ei ole selle üle, et korralduse faktiline alus (elamu säilimise ulatus), millega 7. aprilli

1995. a korralduse uues põhjendavas osas (ringkonnakohtu hinnangul ka varasemas redaktsioonis

halduskohtu 1995. a otsusele viitamise kaudu) vara tagastamise korralduse tühistamist põhjendatakse,

on kindlaks tehtud kaebaja menetlusõigusi rikkudes. Kuid seda, kas see menetlusviga on kaasa

toonud materiaalselt õigusvastase haldusakti andmise või on haldusakt - 7. aprilli 1995. a korraldus

nr 194-p - materiaalselt õiguspärane, ei saa kohus eeltoodud põhjustel enam kontrollida. Kohus oleks

saanuks seda kontrollida siis, kui kaebaja oleks talle 1995. a teatavaks tehtud korralduse osas

realiseerinud oma kaebeõiguse seaduses selleks ettenähtud ajal. Halduskohus ei ole tähtaja

ennistamise taotluse esitamise ettepaneku tegemisega kaebaja menetlusõigusi rikkunud.

Linnavalitsuse 1995. a korralduse kehtivuse kõrvaldamine kohtu poolt oleks võimalik olnud üksnes

kaebetähtaja ennistamise korral. 18. detsembril 2000 linnavalitsuse tehtud vormiline muudatus

kaebaja jaoks õiguslikku olukorda ei muutnud ega avanud uut võimalust taotleda kohtult tema õigusi

kindlaksmäärava 1995. a korralduse tühistamist. Nimetatud korralduse saab kõrvaldada üksnes

haldusakti andja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

16. I. V. Hazeldine esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palutakse ringkonnakohtu määrus

tühistada ja saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Põhjendused on järgmised:

1) kui korralduse preambulist ehk põhjendustest midagi ei sõltu, siis ei olekski seda vaja. Kuigi HMS

§ 60 lg 2 sätestab, et kohustuslik on haldusakti resolutiivosa, ei tähenda see, et haldusakti muud osad

muutuksid tähtsusetuks. Põhjendus omab tähendust siis, kui haldusakti adressaadi taotlust ei

rahuldata ja tema õigusi rikutakse. HMS § 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava

haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. HMS § 56 lg 4 sätestab, et

haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus

rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ja vabadusi ei piirata. HMS § 63 lg 1 kohaselt tühine haldusakt on

kehtetu algusest peale ja sama paragrahvi lg 3 sätestab, et haldusakti osa tühisus toob kaasa kogu

haldusakti tühisuse, kui tühise osata ei oleks haldusakti antud. Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a

korraldus nr 194-p elamu mittetagastamise kohta tugines õigustühisele kohtuotsusele. Kui

linnavalitsus oleks omanud haldusakti andmise ajal teadmisi selle haldusakti preambuli

õigusvastasusest, siis ei oleks ta seda haldusakti andnud. Pärnu Linnavalitsus muutis 2000. aastal oma

7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p preambulit osas, mis tõi kaasa tagajärje kogu haldusaktile.

Linnavalitsus keeldus 1995. a korraldust kehtetuks tunnistamast uute põhjendustega;

2) ringkonnakohus leidis, et linnavalitsus 2000. aastal haldusmenetlust ei uuendanud. HMS § 44 lg 1

p 1 sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosaliste taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja

õigusi kestvalt piirava haldusakti andmiseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Sama

lõike p 4 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui jõustunud

kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines. Menetlusosalised käesolevas asjas

haldusmenetluse uuendamist ei taotlenud, kuid haldusakti andja saab haldusmenetluse ka ise

uuendada;

3) ringkonnakohus ei arvestanud seda, et halduskohus tekitas kunstliku aluse kohtumenetluse

lõpetamiseks. Kunstlikult on tekitatud ka olukord, kus haldusakti ei käsitleta enam tervikuna, vaid

osade kaupa.

17. Pärnu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses määruskaebusele palutakse jätta määruskaebus

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus jõusse. Leitakse, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja

apellatsioonkaebuse tagastamine oli õiguspärane. I. V. Hazeldine'i õiguse üle vara tagasi saada on

otsustatud 7. aprilli 1995. a korraldusega nr 194-p, mille õiguspärasuse kontrollimine on välistatud,

sest kaebuse esitamise tähtaeg selle korralduse vaidlustamiseks on jäetud kohtu poolt kahel korral

ennistamata. Linnavalitsuse 2000. a korraldusega vaid muudeti 7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p

preambulit ja viidi see kooskõlla formaaljuriidiliste nõuetega. 18. detsembri 2000. a korraldusega

nr 1488 haldusmenetlust ei uuendatud, ei tunnistatud kehtetuks 1995. a korraldust ega otsustatud vara

tagastamise küsimust uuesti. Tegemist oli puhtalt vormilise muudatusega, mille puhul asendati viide

selleks ajaks tühistatud kohtuotsusele viitega samas kohtuotsuses sisalduvale ja 1995. a korralduse

andmise ajal kehtinud materiaalõiguse normile.

18. Kolmandad isikud (üürnikud) paluvad kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtuotsus jõusse. Leitakse, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja apellatsioonkaebuse

tagastamine oli õiguspärane. Kohtumenetlus on kestnud 16 aastat ehk ebamõistlikult pikalt ja nad ei

ole saanud nende poolt kasutatavaid eluruume erastada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. I. V. Hazeldine soovib, et Pärnu Linnavalitsus tagastaks õigusvastaselt võõrandatud elamu Pärnus,

Riia mnt 83, õigustatud subjektidele. Pärnu Linnavalitsus otsustas 7. aprilli 1995. a korraldusega

nr 194-p jätta nimetatud elamu tagastamata. Seoses I. V. Hazeldine'i pöördumisega Pärnu maavanema

poole, tegi maavanem järelevalve menetluse tulemusena linnavalitsusele 4. detsembril 2000

ettepaneku viia viidatud korraldus seadusega kooskõlla. Pärnu maavanema ettepanekut aluseks võttes

muutis Pärnu Linnavalitsus 18. detsembri 2000. a korraldusega nr 1488 oma 7. aprilli 1995. a

korralduse nr 194-p preambulit, resolutsiooni jättis aga muutmata.

Pärnu Linnavalitsus ja kohtud on asunud kohtumenetluse käigus seisukohale, et Pärnu Linnavalitsuse

18. detsembri 2000. a korraldusega nr 1488 tehtud muudatus linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a

korralduses nr 194-p oli üksnes vormiline muudatus preambulis, sest korralduse põhjendusi ja

resolutsiooni selle käigus ei muudetud. Leiti, et tegemist ei olnud haldusmenetluse uuendamisega, st

asja uue läbivaatamise tulemusena ei otsustatud vara tagastamise üle uuesti.

20. Kolleegiumi arvates tuleb käesoleva asja lahendamiseks vastata küsimusele, kas Pärnu

Linnavalitsus kaalus 18. detsembril 2000 uuesti vara tagastamist.

21. Pärnu maavanem tegi 4. detsembril 2000 Pärnu Linnavalitsusele ettepaneku viia linnavalitsuse

7. aprilli 1995. a korraldus nr 194-p seadusega kooskõlla, s.o kooskõlla ORAS §-ga 12 ja

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-ga 28. Maavanema ettepanekus märgiti, et selle

korralduse ainsaks aluseks olnud Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku 23. jaanuari 1995. a kohtuotsus

on Riigikohtu 14. juuni 1996. a otsusega tühistatud.

Kolleegium leiab, et Pärnu Linnavalitsus kaalus 18. detsembril 2000 uuesti õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise küsimust. Asja uue sisulise läbivaatamise tagajärjeks oli see, et Pärnu

Linnavalitsus jättis oma 7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p resolutsiooni muutmata ja elamu Riia

mnt 83 tagastamata, kuid muutis vaidlustatud korralduse põhjendusi. Uuesti otsustamine nähtub

sellest, et täielikult muutusid korralduse faktilised (vara säilimine) ja õiguslikud alused (ORAS § 12

lg-d 3 ja 8).

22. Kohtute arvates oli Pärnu maavanem ettekirjutust tehes seisukohal, et Pärnu Linnavalitsuse

7. aprilli 1995. a korraldus nr 194-p on sisuliselt õiguspärane ja parandada tuleks üksnes korralduse

vormilist külge.

Kolleegiumi arvates ei tulene Pärnu maavanema ettepanekust, et Pärnu Linnavalitsuse 1995. a

korraldus on sisuliselt õiguspärane. Pärnu maavanema ettepanekus märgiti, et "Kuigi Pärnu

Linnavalitsuse 07.04.1995.a. korraldusega nr 194-p Pärnus Riia mnt 83 asuva õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamata jätmine õigustatud subjektidele võib olla sisuliselt põhjendatud [---]."

Kolleegium leiab, et oma ettepanekus linnavalitsusele ei välistanud maavanem võimalust, et asja uuel

läbivaatamisel ja asjaolude uuel uurimisel võib selguda Pärnu Linnavalitsuse 1995. a korralduse

sisuline põhjendamatus. Asjaolu, et Pärnu Linnavalitsus jättis asja uue läbivaatamise tulemusena oma

7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p resolutsiooni muutmata, ei tähenda aga seda, et tagastamise

õigustatud subjektid ei saaks asja uue läbivaatamise tulemusena antud 18. detsembri 2000. a

korraldust nr 1488 vaidlustada. I. V. Hazeldine'i kaebus ongi esitatud muudetud korralduse peale. See

kaebus on esitatud tähtaegselt. Eeltoodust tulenevalt ei muuda I. V. Hazeldine'i kaebust

perspektiivituks 7. aprilli 1995. a korralduse tähtaegselt vaidlustamata jätmine.

23. Kolleegium märgib, et kohtud oleksid pidanud I. V. Hazeldine'i kaebuse lahendamisel

kontrollima, kas Pärnu Linnavalitsus jättis 18. detsembril 2000 põhjendatult oma 7. aprilli 1995. a

korralduse nr 194-p resolutsiooni muutmata. Kohtud on aga selle kontrollimata jätnud. Seetõttu

tagastas Tallinna Ringkonnakohus I. V. Hazeldine'i apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel

ebaõigesti.

24. Eeltoodud põhjustel tuleb Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2011. a määrus haldusasjas nr 3-

01-3 tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks.

Kautsjon kuulub HKMS § 90 lg 2 alusel tagastamisele advokaadibüroole Järve, Otti ja Partnerid OÜ.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann