3-1-1-45-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-45-11

Otsuse kuupäev

9. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Väärteoasi R. L.-i karistamises KarS § 218 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2010. a kohtuotsus

väärteoasjas nr 4-10-2170

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. L.-i kaitsja vandeadvokaat Toomas Kõiv, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskond

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. mai 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna esindaja Liisi

Närep

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26. oktoobri 2010. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

28. detsembri 2010. a otsus R. L.-i väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi ja lõpetada

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna vanemkonstaabel Terle Keskküla koostas 1. juulil

2010 R. L.-i suhtes väärteoprotokollid selle kohta, et ta:

- 2. juunil 2010 kell 23.59 Tallinnas pubis "Zanzibar City" tellis toitu ning keeldus tasumast arvet

summas 125 krooni;

- 31. mail 2010 kell 16.00 Tallinnas restoranis "Bosphorus" tellis vesipiibu ja õlut ning keeldus

tasumast arvet summas 260 krooni;

- 19. juunil 2010 kell 19.00 Tallinnas restoranis "HAN" tellis toitu ja jooke ning keeldus tasumast

arvet summas 130 krooni;

- 30. juunil 2010 kell 14.55 Tallinnas pubis "Scotland Yard" tellis toitu ja jooke ning keeldus tasumast

arvet summas 465 krooni.

1.2 Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna konstaabel Olga Sahharova koostas 19. juunil

2010 R. L.-i suhtes väärteoprotokolli selle kohta, et ta 19. juunil 2010 kell 00.30 Tallinnas restoranis

"Revalia" tellis toitu ja jooke ning keeldus tasumast arvet summas 429 krooni.

1.3 Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Maarjo Terk koostas 27. augustil

2010 R. L.-i suhtes väärteoprotokolli selle kohta, et ta 26. augustil 2010 kell 22.35 Tallinnas baaris

"Chicago" tellis toitu, jooke ja sigarette ning keeldus maksmast tarbitud toodete eest summas 332

krooni.

Väärteoprotokollide kohaselt rikkus R. L. eelpoolkirjeldatud tegudega KarS § 209 lg 1 ja lg 2 p 1

nõudeid, pannes sellega igakordselt toime KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Harju Maakohtu 26. oktoobri 2010. a otsusega tunnistati R. L. süüdi KarS § 218 lg 1 järgi ja teda

karistati arestiga 10 päevaks. Maakohus leidis, et R. L.-i ütlustest ja kirjalikest tõenditest nähtuvalt

pettis menetlusalune isik kaupade müüjaid, petmise tulemusel tegid müüjad varakäsutuse ja said

varalist kahju, R. L. sai aga varalist kasu. R. L. tellijana ja toitlustusasutus müüjana sõlmisid kõikidel

kordadel müügilepingud, mis eeldasid kauba eest kohest tasumist. Sellest tulenevalt eeldasid müüjad,

et ostjal on lepingu täitmiseks reaalne täitmistahe ja ka vajalikud rahalised vahendid. Tegelikkusele

mittevastava täitmistahte avaldamine viiski müüjad eksimusse müügilepingu tegelikest asjaoludest.

Kohtuotsuse kohaselt pani R. L. kelmused toime otsese tahtlusega.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas R. L. apellatsiooni, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt paluti Harju Maakohtu otsus

tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2010. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub kõikidest väärteoprotokollidest, milles

R. L.-i süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokollide koostajad leiavad, et protokolli märgitud

väärteokoosseis on täidetud. Seega ei ole rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse

isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse. Maakohus on õigesti tuvastanud, et R. L. pettis müüjaid,

selle tulemusel tegid viimased varakäsutuse ja said varalist kahju. Menetlusalune isik sai aga varalist

kasu. Kuivõrd tellitud, kuid tasumata jäänud kaupade väärtus jääb igakordselt alla kahekümne

miinimumpäevamäära, on igakordselt tegemist KarS § 218 lg 2 alusel süüteoga väheväärtusliku asja

vastu. Seega esinevad menetlusaluse isiku käitumises KarS § 218 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsed

tunnused. Selle süüteo subjektiivset tunnust - tahtlust - tõendab menetlusaluse isiku nõustumine

süüdistustega, ütlused, et raha tal ei olnud ja väärtegude korduv toimepanemine. Mõistetud karistus

on põhjendatud ja seaduslik.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat T. Kõiv

kassatsiooni, milles palutakse väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt

palutakse Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale

kohtule. Kassaator märgib kassatsioonis järgmist.

5.1 Kohtud on R. L.-i väärteoasja lahendamisel tuginenud tõenditele, mis KrMS § 63 lg 1 kohaselt

sellena ei kvalifitseeru.

5.2 Rikutud on VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteoasja igakülgse arutamise nõuet, sest

kohtuvälises menetluses ütlusi andnud tunnistajaid kohtusse ei kutsutud ja nende ütlusi vahetult ei

uuritud.

5.3 Piiratud on menetlusaluse isiku kaitseõigust, sest toimikusse on lisatud võõrkeelsed dokumendid

eestikeelse tõlketa.

5.4 Menetlusalust isikut karistati KarS § 218 lg 1 järgi. See on viiteline koosseis, mille sisustamiseks

on vajalik ka mõne karistusseadustiku 13. peatükis sätestatud süüteokoosseisu realiseerimine.

Väärteoprotokollide piiridest väljuvalt on maa- ja ringkonnakohus leidnud, et R. L. pani toime KarS

§-s 209 kirjeldatud kelmuse väheväärtusliku asja vastu. R. L.-i suhtes koostatud väärteoprotokollides

ei ole kirjeldatud KarS §-s 209 ettenähtud kelmuse objektiivse ega subjektiivse koosseisu tunnuseid.

Kohtud on aga väljunud väärteoprotokollide teokirjelduste piiridest, rikkudes sellega VTMS § 87

sätteid.

5.5 Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kassatsioonivastuse, milles leiti, et maa- ja ringkonnakohtu

otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks alust ei ole.

5.6 Riigikohtu istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonivastuses märgitud seisukohtade

juurde ja palus jätta kassatsiooni rahuldamata ning kohtuotsused R. L.-i karistamises KarS § 218 lg 1

järgi muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Karistusseadustiku § 218 lg 1 on viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku 13. peatüki

suhtes üldosalise sättena. See tähendab, et isiku käitumine subsumeerub KarS § 218 lg 1 järgi vaid

siis, kui tema tegu vastab mõnele karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule, välja

arvatud KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandid (Riigikohtu 13. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-

1-20-09). Seega, karistades isikut väärteo korras KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteo eest KarS § 209

kaudu lasub menetlejal KarS § 2 lg-st 2 tulenev kohustus teha muuhulgas kindlaks ka see, kas isikule

etteheidetav tegu vastab KarS § 209 lg-s 1 kirjeldatud kelmuse koosseisu objektiivsetele ja

subjektiivsetele tunnustele.

7. Karistusseadustiku § 209 lg 1 sätestab vastutuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest

teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivne koosseis eeldab petmist, mille

tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ja teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud asjaolud on

objektiivselt kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse.

Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt

maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist

oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu

saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Sellelt pinnalt on Riigikohus leidnud, et nii süüdistuses kui

kohtuotsuses tuleb ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige

ettekujutus (vt Riigikohtu 26. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-09, p 13).

8. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. KarS § 209 lg 1

järgi peab aga tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine olema teadlik. Seega, petmise osas

tuleb tuvastada teo toimepanijal otsene tahtlus (KarS § 16 lg 3). Subjektiivse külje nõuetekohane

tuvastamine võimaldab tsiviilõigusliku lepingu rikkumisena vaadeldaval juhul hinnata, millistel

asjaoludel tekkis isikul tahtlus lepingutingimusi eirata. Sellest sõltuvalt tuleb olukorda käsitada kas

lepingurikkumisena tsiviilõiguslikus tähenduses või süüteona karistusõiguslikus tähenduses. Vaid siis

kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud näiteks juba restoranis toidu tellimise ajal tahtlust selle eest

tasuda, saab järeldada otsesest tahtlust luua ebaõige ettekujutus oma maksmisvõimest või

maksmisvalmidusest. Eeltoodud asjaolud tuleb nõuetekohaselt tuvastada ka väärteomenetluses.

9. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt

kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud

andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud.

Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates

võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud

menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab

faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu

tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-

08, p 14).

10. Käesoleva väärteoasja menetlusesemeks on kuus väärteoprotokolli, millest ühestki ei nähtu

kelmuse koosseisu tuvastamiseks nõutavat faktilist asjaolu - R. L.-i otsest tahtlust juba toitu ja jooke

tellides jätta nende eest maksmata. Väärteoprotokollidesse on märgitud, et R. L. tellis erinevates

söögikohtades toitu ja jooke, kuid iga kord keeldus nende eest tasumast. Sellega olevat R. L.

rikkunud kuuel korral KarS § 209 lg-te ja 1 ja 2 nõudeid ja pannud toime KarS § 218 lg 1 järgi

kvalifitseeritavad

väärteod.

Kolleegium

nõustub

kassaatoriga

selles,

et

kõnesolevate

väärteoprotokollide teokirjeldused ei sisalda faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks menetlejal järeldada,

mil viisil R. L. lõi toitlustusasutuste töötajatele teadvalt ebaõige ettekujutuse enda valmisoleku kohta

tellitud kauba eest ka tasuda. Asjaolu, et R. L. keeldus maksmisest ei ole piisav, et teha järeldust tema

tahtluse ja selle liigi kohta KarS § 209 tähenduses. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et ostja taganeb

tellitud kauba eest tasumisest hoopis võlaõigusest tuleneva õiguse alusel. Kolleegium leiab, et

väärteoprotokollides kajastatu neile küsimustele vastust ei anna. Seetõttu ei saa vaadelda R. L.-i

käitumist kelmusena väheväärtusliku vara vastu, sest väärteoprotokollides ei ole KarS §-s 209

nõutavat subjektiivset külge iseloomustavaid asjaolusid. Kolleegium leiab, et sellega on rikutud

VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes

menetletakse.

11. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus märkisid otsustes põhimõtteliselt õigesti, et toidu ja

joogi tellimisel ja selle tellimuse täitmiseks võtmisel sõlmiti iga kord toitlustusasutuse (müüja) ja R.

L.-i (ostja) vahel tsiviilõiguslikud ja kohest täitmist eeldavad müügilepingud, millest lähtuvalt

eeldasid müüjad, et R. L.-il oli nii maksmisvõime kui ka maksmistahe tellimuse eest ka kohe tasuda.

Tasumisest keeldudes avaldas R. L. lepingu kohese täitmistahte puudumist. Tegeliku täitmistahte

eelnev avaldamine viis müüjad eksimusse müügilepingu tegelikest asjaoludest. Kohtuotsuste kohaselt

tõendab eeltoodu ja väärtegude korduv tahtlik toimepanemine, et R. L.-i käitumises esineb ka KarS §-

s 209 (KarS § 218 lg 1) ettenähtud süüteo subjektiivne koosseis.

12. Ent VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud

teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata

koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas

nr 3-1-1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1). Erinevalt

väärteoprotokollide teokirjeldustest on maa- ja ringkonnakohtu otsustes tuvastatud, et R. L. pettis

kaupade müüjaid, petmise tulemusel tegid müüjad varakäsutuse ja said varalist kahju, menetlusalune

isik sai aga varalist kasu. Samuti ei tulene väärteoprotokollide teokirjeldustest maa- ja

ringkonnakohtu järeldus, et R. L.-i käitumises esines ka KarS §-s 209 ettenähtud süüteokoosseisu

subjektiivne tunnus - tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine. Kolleegium leiab,

et asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljusid

maa- ja ringkonnakohus väärteoprotokollide piiridest ja rikkusid sellega VTMS §-s 87 sätestatut

nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

13. Eeltoodud rikkumised on vaadeldavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150

lg 2 mõttes ja on VTMS § 175 p 2 kohaselt kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. R. L.-i

väärteoasjas puudub võimalus kohtuvälises ja kohtumenetluses asetleidnud väärteomenetlusõiguse

olulist rikkumist kassatsioonimenetluses või asja uuel arutamisel maa- või ringkonnakohtus

kõrvaldada. Seetõttu puudub ka edasine menetluslik võimalus tuvastada menetlusaluse isiku teo

koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd. Loetletud põhjustel tuleb väärteomenetlus R. L.-i suhtes

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

14. Kuna väärteomenetlus tuleb lõpetada, ei käsitle kolleegium teisi kassatsiooni väiteid muude

asetleidnud menetlusõiguse rikkumiste kohta.

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 26. oktoobri 2010. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu

28. detsembri 2010. a otsuse R. L.-i väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi ning lõpetab

VTMS väärteomenetluse § 29 lg 1 p 1 alusel ja rahuldab kassatsiooni.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes kiris